Juba paarkümmend aastat Pariisis elav ja töötav eestlanna Ene Rämmeld ja prantsuse lavastaja Claude Marlen esitasid maikuu lõpus päevadel Tallinna ja Tartu luules Bradele teatraliseeritud kava Karl Ristikivi luulest. Kava kandis sama pealkirja kui Ristikivi värsikogu inimese teekond. Ja eelmisest sügisest peale on seda kahes keeles esitatud luuleõhtut saanud ka pariislased paljudel õhtutel nautida. Pärast esinemisi Eestis rääkisid Ene Rämmeld ja Claude Merlen prantsuse poeesiast ja teatrielust ka keskkava kuulajatele. Ja mõistagi lugesid nad ristisid. Näed mõlemast otsast sõlmitud elulang. Tuseks räägib Ene Rämmeld, miks Karl Ristikivi luule prantslase meelelaadiga hästi sobib. Miks nyyd ta sobib ka prantslastele, miks ta seal üldse maailmas sellepärast, et see, see on, see on maailmatasemel luule ja see on, tihti on maailmatasemel inimese mõtlemine. Ta ei ole, me ei tohi unustada neid juuri, me ei tohi unustada mitte keegi oma oma kaski oma. Mina mäletan, kogu aeg teda käske krustiga, kevaditi mahla võttis ja see peab meil olema ja see on see, mis meid võib viia väga kaugele. Ja võib ka jätagi meid sinnasamasse kase juurde, nii et elus ongi kaks varianti minu käest. Et kas sa tahad kogu aeg minna kaugemale vaadata, mis on seal metsa taga või sa jäädki unistama istudes oma metsa sees ja unistades, et mis seal kõik teisel pool võiks olla. Aga mina olen olnud väga uudishimulik ja ma kogu aeg, mind on huvitanud, minna kaugemale, sest noh, ma olen sündinud Tallinnas. Aga olud olid nii rasked, et lihtsalt ei olnud midagi süüa ja ja mu vanemad nagu ohverdasid ennast oma noorust ka, et võib olla käärid ja Tallinnas läksid, õppis Türile vanaema juurde. Nii et oma kooli jääma veetsin Türil ja, ja sealt seal ta on tegelikult minu tõelised juured ja seal on ka see aeg, kus ma tõesti hakkasin juba metsas käies, kuigi ma olin siis pioneer ja komsomol ja näiteks Türil oli võib-olla neli venelast ja meil ei olnud mingit ohtu. Seda venestamise ohtu meil Türil ei olnud, aga kuigi ametlik programm oli vene keel ja tõesti halvasti, õppisime võõrkeel ja nii edasi. Aga tähendab, mu juured on ju eesti ja, ja see on, see oli täpselt mul teada, kus metsatukast ma sain kukeseened, kus ma sain oma Poolat, kus me korjasime mustikaid, kust sai esimesi kevadlilli, see on kõik mul olemas ja see, see kannab mind surmani. Aga see ei tähenda, et ma võin praegu elada Pariisis ja näiteks nagu kõik teavad, et eelmine nädal ja see nädal vist ka veel on hambutu ja siin on kohutavad liiklusummikud. Sest noh, streik ja neid näiteks selle asemel, et et seal autoga istuda liiklusummikus. Mina näiteks lähen jala tööle, lähen igale poole jala. Sest ma proovisin jalgrattaga, aga ma pidin peaaegu kaks korda sündikaat liiklus. Et ühesõnaga noh, need juured, mis mul on, need aitavad mind igal pool. Ma saan hakkama igal pool, kus ma ka ei oleks, mis ohud ja tundmatud käigud mul ees ei oleks ja see ongi see, et et Ristikivi ja lihtsalt minu jaoks need asjad kõik paika pannud. Et lihtsalt see on niivõrd sügav ja niivõrd inimlik, et näiteks ka Pariisis, kui me tegime seda oma lavastust, siis prantslased olid rabatud esiteks meie keele ilust ja, ja teiseks tähendab siis ka see tundlikkus ja see, need variandid, mis, mis annad oma emakeeles. Tähendab, kui need asjad on õigesti öeldud ja kui need tulevad südamest siis iga inimene saab aru, isegi tundmata keelt. Ja, ja niimoodi toimuski, et ühesõnaga alguses nagu inimesed samamoodi põlgasid võib-olla oi mis keele, niisiis alguses tuldi nagu uudishimust prantsuse keelt kuulama. Aga pärast tuldi hobi minu keele pärast, nii et et ühesõnaga, meie keel on väga, väga ilus ja ja iga ettevõtmine ka seda keelt tutvustades tervele maailmale on minu meelest väga tähtis asi ja, ja ei tohi karta, et selles mõttes noh ma oleksin nagu eeskujuks võib-olla ka meie eesti näitlejatele. Et ei maksa neid kõiki ja mõelda, et teil on maailm peab rääkima inglise keelt prantsuskeelt saksa keelt vaid vastupidi ja me peame olema kavalad ja igaüks välja mõtlema selle, selle väikse nipi, kuidas oma keeles ennast väljendada ja see on meie sarm ja just see on meie pluss ka sest aktsendiga mängida kuskil inglise keeles või prantsuse keeles. Prantslased seda taluvad, seal on, aga ütleme, Ameerika filmide selle läbi, kui keegi aktsendiga mängib. Nii et no mina olen elades Pariisis, kus tegelikult kõik inimesed nagu emigrandid, isegi prantslane, kes tuleb kas ta Kosofjernist või Grenooblist või Lillist või romaanist. Ta on tegelikult ka ju mitteoodatud külaline Pariisis, nii et iga inimene, isegi prantslane, peab ütleme, selles suurlinnas leidma oma koha. Ja sellepärast Ristikivi meeldibki ka prantslastele. Kuidas te leidsite tõlkija ja lavastaja teedki oli mulle üllatus, noormees, kes läks Tallinnast ära üheksa aastaselt ja, ja kes kolmeteistaastast alates kirjutas juba ise eesti keeles luuletusi ja neid ele avaldad. Ja siis need hiljem ta hakkas prantsuskeeles kirjutama ka noppinud idakeelte instituudis ja ühesõnaga neli aastat tagasi ta tuli selle käsikirjaga prantsuse keeles siis inimese teekond ja ja kui ma esimest korda lugesin seda luulet, siis prantsuskeeles, siis ma tõesti nutsin, sest tähendab, esimest korda ma lugesin midagi prantsuse keeles, kus ma, mul tulid kõik need pildid ette eesti keeles ja mul mul oli alateadvuses jooksis risti giidi tekst, et säärast noh, soki kahe keele vahele, nii erineva keele vahel ma ei ole mitte kunagi elus üheski üheski teoses lugenud, et niimalt sest Ristikivi, kõik need, need kõige kuulsamad olid mul juba ennemgi peas ja, ja selles mõttes noh, ma sain tõelise naudingu seda lugedes ja siis muidugi ma sain aru, et seda tuleb kohe avaldada. Ja siis ma nagu pöördusingi kolm aastat tagasi siin meie tuntud kirjastajate poole, aga kõigile tähendab idee meeldis ütleme isegi tundmatu aru saamata võib olla kas tõlk ja oli oma töö korralikult teinud eestlaste jaoks. Aga nagu ei saanud me kaubale, sellepärast et praegu on ju kõik asjad nii kiiresti arenenud ja muutunud Eestis ka. Et selles mõttes ütleme, üksik inimene nagu mina ma pean ütlema kõikidele asjadele, mina olen kogu aeg nagu peale maksnud, sellepärast et noh, õnneks Pariisis ei ole, mul ei külgaat, ei muid asutusi ja ütleme, isi füüsilisest käib oma radu Pariisis juba kaks aastat, aga mul ei ole abi mitte kuskilt loota ainult sellele, et et ma tean, et ma tahan ja kui ma tunnen, et asjad on õiged, siis, siis ma lihtsalt teen neid. Kas ma saan selle eest, raha ei saa, see on juba teisejärguline, sest see on minu sisehääl, mis ütleb. Ja, ja siis oligi niimoodi, et 15 aastat tagasi ma sain taas Kloodne lääniga meie ühiste tuttavate kaudu. Sest ütleme, teatrimaailm on ka väike, mina 22 aastat tagasi, kui ma Pariisi läksin, olin isegi kuusk Uudariannuskini seal teatris Saley ja tema on ka sellest teatrist, siis meil on väga palju ühiseid. Ja siis tema on näinud mind teiste lavastajate töödes ja siis temal tekkis kannangu huvi minuga midagi teha ja siis lihtsalt kui ma olin nagu õnnetu peale seda Eestis käiku, et ma ei leidnud kirjastajat, siis ma lihtsalt käisin ringi, nii et ütleme, poolteist tagasi, ma lihtsalt sain temaga kokku L1 pealiste etendust kuskil kellegi juures. Ja siis ma rääkisin, et näed, et mul on fantastiline käsikiri kahes keeles, et mida ma tahan väga seda raamatut välja anda, aga ma ei leia kirjastad, sest mul ei ole raha maksta. Ja siis ja paralleelselt ma tahan teha sellest ka lavastused, ma tahaks, et see oleks sündmus korraga nii raamat kui lavastus. Ja siis ta oli kohe nõus ja siis algaski peale niimoodi, et kõigepealt muidugi kirjastajat ei olnud, aga siis ma hakkasin kollektüüridegematu tuli minu juurde, siis ma hakkasin end aga üks kord nädalas lihtsalt nii vaikselt ükshaaval neid luuletusi lugema. Nagu me täna teile loeme, täpselt nii, nagu me alustasime oma sele kokkusaamisega. Ja siis, ja siis ühesõnaga tema viis mind inimese juurde, kes kelle nimi on Filip tööandja, kes on kirjast vägistanud ELK aadli Venemaast juba mitu, mitu sajandit ja siis tema oli ka inimene, kes on elanud vahepeal Mehhikos ja hakanud juba seal kirjastama. Ühesõnaga, kellel on juba see, et baas, kes, kellel on juba tundlikus võõra vastu, kes, kes on olnud Pariisis elanud, käinud kõrgkoolides ja nii edasi, kes on läinud välismaale, siis nagu tagasi tulnud. Ja tema ja tema tundes Kaale sobis ka väga hästi Ristikivi ja ta oli väga vaimustuses ja ja ta andis selle raamatu välja. Raamat ilmus eelmine aasta septembrikuu sees täpsel päeval, kui me tegime oma esietenduse, ilmus ka raamat. Nii et see oli mulle suursoo kingituse sündmus. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved? Kõigi ideede pikkus ajas on võrdne. Tootiki. Luulekava teine osapool, Claudemer, Lään on Prantsusmaalt tõeline teatriguru. Ligi 40 aastat Pariisis näitleja ja lavastajana tegutsenud on ta nüüd Sorbonnist teatri eriala õppejõud ja ta on asutanud mitu teatristuudiot, kus ta samuti noori näitlejaid õpetab mis praegu prantsuse teatrielus tooni annab. Tema arvates teatrimaailma ja see elu on praegu hästi suletud. Et et kui kunagi oli moment, kus oli väga palju, nagu oli avatumisse teatrimaailm ja ja oli koht ka igasugustel originaalsete ettevõtmistel ja, ja autoritele lavastajate, siis praegu Aravete, et, et väga kinnina see teatrimaailm ja et, et raske on, väga raske, on praegu just Pariisis, ütleme Prantsusmaal üldiselt uutel ütleme autoritel näiteks teatria näit näitekirjanikel ja kellel on täiesti uutmoodi ideed, näiteks ütleme näiteks kool, teeskle et koltees oli alles paarkümmend aastat tagasi täiesti tundmatu. Tore, eks ole, keda nüüd siin täitis, mängiti Roberto sukad, aga keda patrisse roo tegi Mae kuulsaks Prantsusmaal ja liida, see autor maailmakuulus. Aga nüüd ta on juba ka vana, see on 20 aastat tagasi, aga nüüd teistel noortele ja uutel on väga raske läbi lüüa, noh, et see on peaaegu võimatu, sest ütleme, ametlik see ametlik riigikontroll on muutunud nii tugevaks ja kuna raha tuleb riigilt, eks ole, siis neil on juba täiesti mingi oma ideoloogia, mingi oma oma ettekujutus mingist repertuaarist, mingist riiklikust, klassikalisest paarist ja ja kõik on seotud rahaga. Ühesõnaga, praegu on väga tendents sellele produktsioonide, nad lihtsalt on üks suur ettevõtmine, väga suured rahad ja siis väga kuulus lavastaja väga kuulus näitleja, kes üks näitleja maksab juba seal, ma ei tea, kui palju ja siis on kindel, et see etendus läheb sellepärast, et see staar mängib seal. Aga On on elavaid autorid, on elavaid näitlejaid, on elavaid lavastajaid, kes tahaksid tõesti midagi uut teha ja, ja teed nagu püsti, nagu rahasid ei tule selleks kuskilt. Milles on siis väljapääs? Oleme haagimis hoid. Ta ütleb, et see on väga rasked, aga sellest välja pääseda, see tähendab seda, et sa oled tõesti väga marginaalne inimene. Et see on täitsa nagu enesetapp praegu, et sa töötad autorite asjadega, kus sa tead, et ei publikumenu, riiklikku toetust ei ole sest publik on ju alati mõjutatud üldisest arvamusest ja see on ikkagi see, mis tulen ministeeriumitest peale, siis on ka ajakirjandus ja kõik see suunab inimeste vaimseid ideid ja mõtteid ja vaateid, see kõik on ja suunatav ka meedia siis on ka raha taga, eks ole. Ja kui seda ei ole, siis olen marginaalne ettevõtja. No näiteks seesama ristikkiv inimese teekonnaga ongi see, mis juhtus, et tähendab kui tuli see idee tahtmine teha seda lavastust, siis meie ei saanud midagi teha selles mõttes, et meil ei olnud mingit lootustki hakatud taotlema rahasid ei oota, mis tuleks aasta kolme pärast, kui meie peale keegi alastaks kuskil prantsuse kultuuriministeerium, mis tähendab meil vajadus tekkis ja me tahtsime kohed äärealiseerida, tähendab, meil oli vaja otsida oma algatusel kohti, teatreid, ruume, kus saaks mängida, temal on oma kompanii, tema, ütleme, teatri nimi on, eks olemas. Aga samal ajal on vaja ju muid abilisi ka seepärast, et et teater on ikkagi kollektiivne kunst ja üksinda, ilma igasuguste rahata teha teatrit, see on täitsa kangelaslike võtmine. Härra lood on siin Eestis mõnevõrra teada kui niisuguse vähetuntud annete avastaja ja patroon. Arvatavasti ta vaatab väga palju näitlejaid ja trupp, mis on see, mille järgi ta tunneb ära tõelise ande, mida siis toetada ja, ja suurele lavale aidata. Normeloo loeb väga palju noomi Mooses. Ja toitsid igalt poolt, kus võimalik. Eks ta käib raamatukogudes, kuradid ja talle saadetakse väga palju väga paljud noored autorid saadavad talle käsikiri. Nojah, kõik ikkagi teatud selle, kõik on sellega ka need tekstid on seotud sellega, kas ta ise tunneb, eks ole, et see peab ikkagi need tekstid, need autorid, kellega ta koos töötab, kellega ta tahab midagi teha see peab ikkagi vastama selle tema maailmale, tema tundlikkuse, tema kunstnikutundlikkusega. Sest muidu sa lihtsalt niikuinii neid teksti autorid sünnib ju, räägib Eestis, aga kasutas ma olen neid ikka väga-väga palju. Ja tõenäoliselt ei vali Mer lään välja neid tekste, mis on nagu meelelahutus, vaid mis on need tekstid, mis teda rohkem köidavad. Mingit eelist täägi testi suhtes, et kas on ükskõik mis, mis, mis kallakuga, mis mis suunas see ka ei oleks, selles mõttes, et teda lihtsalt huvitav, mingi uudsus, mingi asi, mida ta pole varem kuulnud ega näinud ja, ja mis mis võiks ka publikule meeldida ja seda enam talle öeldakse, et see ei ole ja ise Kaale dikteerimisest teda enam huvitab, saavutan. Võib olla mis iganes, et isegi siis, kui räägitakse, et see on halb, ta ikkagi ta vaadati, aga mis, mis tema jaoks on see, mis, mis ta võib seda jälgida. Kui härramerlaan vaatab uusi näitlejaid vähetuntud näitlejaid, siis mille põhjal ta tunneb ära tõelise ande? Kus siis ta näitlejatega töötab professionaalsetele, nii et ta näeb kogu aeg Igatahes teata, katsu midagi väljastada suhkurt Haaesseski, reetuumemgi, Shala nojah, ühesõnaga ta tahab, no tähendab, allmaterjal on olemas, tähendab ta ainult suheldes inimesega, eks ole, selge see, et inimene pakub iseennast, eks ole, et ega ta ei saa seda inimestena muu. Ja temal oma äragi, et tema ülesanne on muuta vaid vastupidi igast näitlejast lahata maksimumi, katsetad, rakendada maksimaalset, et see huvitav oleks ka tema huvides, kui ta rakendatud oma etendustes. Oleksin ala tähendab, et kui näiteks on mingi näitleja või keegi näitleja, kes, kes ei ole väga noh hästi suutnud ennast ütleme siiani esitleda ei saanud, seal ei saanud, eks ole, siis tema teeb kõik selleks, et sealt siiski midagi välja leida, et just, võib-olla ka seda näitlejad pakkuda välja nii, nagu keegi pole teda varem näinud. Mis mõisa metsad kehakas käski valgeid saada, suure küll selja taga, kes. Kössekrusse Kessakesse kösse, kuidas sa ise tõhustada majandus, nüüd kestab? Täpiline, kes siinus pikast kõrvake habemik ahju varjus, kes, kes, kesse kassa? Suleiosool sardus siine, kes järve tagant järguline kadarikkust kandiline. Kuidas härra Lään kohtus, Ene Rämmeld iga ja kuidas sündis eesti ja prantsuse keeles esitatav luulekava? Noh, ühesõnaga tema teadis minust juba siis isegi ennem seda, kui ma alles Tallinnas olin, sellepärast tariannuskin organiseeris ühe assotsiatsiooni nagu näit, et abistamiseks, kes siis terves maailmas siis 80. aastal, kellel olid probleemid seal ja siis temal oli seal üks sõber, kes töötas selle assotsiatsiooni juures, kes siis aitas näitlejad. Ja meie olime siis sellel ajal Eestis ja ühesõnaga oli probleem selles, et meid Eestist, kuidas ma saaksin oma mehele järgi ja meil on üks ühine sõber, kes oli siis ka näit lavastas osas alla puu või Edisest töötas seal aktiivselt selle selle assotsiatsiooni juures ja peale selle oli meil ka väga palju teisi tuttavaid, ühiseid tuttavaid, näitlejaid ja nii et ühesõnaga tema teadis minu nime, no sellest ette seal, kus on minu nime, teadis juba ammu ennem kui, kui, kui ma seal olin. Ja siis no ja siis oligi niimoodi, et kui ma saabusin, no siis me hakkasime pidevalt niimoodi suhtlema, sest see näitlejate maailm ja kunstnik ja maailm on ka ikkagi kelle juured on nagu ühised või kuskilt tulnud ja ühte tuntakse-teatakse, nii et niimoodi põgusalt olen ma väga erinevaid liini pidi suhtleja suhelnud nii temaga kui tema naisega, kes on ka lavastaja. Ja sellele ideele Ristikivi ideele ma tulin siis mina selles mõttes siis töötab ka teine tuli selle peale, sest tema nagu tavaline prantslane, kel ei olnud isegi ettekujutust, et võib olemas maailmas säärane inimene nagu Karl Ristikivi. Sellepärast et, et üks prantslane seda ei tea, aga nüüd tänu meie etendusele ta arvab, et nüüd hakatakse sellest üha rohkem ja rohkem Pariisist jääma, siis ta räägibki sellest, et see kokkusaamine ristikiviga oligi, nii et mina andsin talle selle tõlke, mis on tehtud raaman peljasi poolt. Ja ta oli täiesti sures imetluses juba selle teksti ees ja võlutud, et see on harv ja nii ilus ja nii. Ühesõnaga, see väga teda liigutas ja, ja puudutas selles mõttes, et see oli tekst, mis, mis tal ütles midagi, sest nagu me enne rääkisime, seal pidi olema midagi, mis, mis temale tähendas. Ja, ja siis noh, ühesõnaga, kui ma hakkasin juba kahekesi tööle, siis seda enam ta nautis seda teksti, seda prantsuskeelset, sest ta ütleb ka veelkord, et kahjuks eesti keelt ei räägi. Et just see ka näitlejale, eks ole ka diktsioonis, et kui palju on tõlgitud tekste. Aga et siin on noh, see näitleja, no suur nauding töötada selle selle tekstiga naljast ka diktsiooni osas ja et noh, see oli väga hästi tehtud temaga. Kus siis seda Ristikivi ka Pariisis on õnnestunud mängida ja ja, ja mida see prantslasele ütleb? Ühesõnaga, me mängisime seda etendust väga marginaalseks kohas, endine puutöökoda oma kiviseinte ja, ja, ja välja korralikult planeeritud saalidega ja suurte akendega, kus inimesed siis istusid toolidel ja etendus sündis ja hakkas eksisteerima just selles kohas. Sest see oli ka koht, mis panime kliid oma, sest sellisesse koht, mis oli nii tehtud, et etendus sündis just seal. Aga vaatamata sellele, et me sellest etendusest sündis ka see, mis Asseine või sellest kohast siin siis kindel, nisas seen ja nii edasi. Tähendab nüüd me jõudsime nii kaugele, et seda etendust me saame juba mängida ka mujal. Aga meile kogu aeg, see mälestus sellest kohast, kus me alustasime, kus tegelikult see etendus sündis. Ja muidugi vastuvõtt oli suurepärane, inimestele see väga meeldis selles mõttes, et see oli ka esmakordsest prantslastele, kus nad esitasid, kuulsid eesti keelt ja teiseks on kus ei olnud mingi formaalne, ütleme üks läheb ühest küljest, teine teises pooles vaid selle kahe keele kokkusulamise singid sündis mingi uus fenomen, et see oli meie, et see oli nagu muusikas dialoog, see oli. See oli kahe inimese vestlust, läks palju kaugemale, kui lihtsalt, eks oleks olnud noh, nii nagu etendasite tõlgitakse või tulevad tiitrid või keegi loeb lihtsalt kainelt peale, nagu mina praegu katsun täitsa külma aima emotsioonide tele teleanda üle kivist tõlkan tõlke, see, kuidas ühesõnaga, ja kajalisus liberatsioonis selles kultuurile ja sellepärast see suurem nagu kirja kirjutamine meie kohta. Kus neid siis eelmise aasta septembris isegi peale seda artiklit tähendab. Meid loeti nagu eelmise aasta huvitavamaks edenduses, kuhu siis ajalehe poolt nagu öeldi, et minge seda vaatama, sest iga ajaleht nagu kuulutab välja mingi etenduse mis tema arvab, et see on kindlasti üks parimaid. Mõnikord oli ainult kaks etendust, aga me olime kogu aeg sees, mõnikord oli neli või viis, seal on nii, et see on üks või kaks või noh, nüüd ma ka enam kui nende hulgas ja öeldi, et minge vaatama, et seal midagi säärast, mida te pole varem näinud. Eestis on luulelugemine nii teistele ettelugemine kui ka üksinda omaettelugemine taandunud niisuguse atraktiivse meelelahutuse ees. Kuidas on Prantsusmaal? Ühesõnaga, no igal pool amet lauas ei tule, igal pool arvatakse, et tavastastele, selle inimesega või siis Pariisis on niimoodi, et tuleb mingi võtakses, kuulus näitleja pannakse siis lugema mingit Loevad ideega etendusi, tähendab luulelavastusi on mingid seeniori säärast ei ole lihtsalt võetaksextarvamakse lugenud mingit teksti. Raampood. Ja kelle nimi on ta viies, kes ta on ka teinud? Ta on teinud, ta on filmides väga paljude siin tema teeb nagu regulaarselt kogu selli, aga seal oli on mõned üksikud, kes teevad ikkagi noh, ikka, kus on isa Ksenia ikka need ei ole nii, et nad lihtsalt loevad teksti lavalt. Me, aga seda on väga vähe, aga tähendab meie eesmärk oli seda teha. Ei usu, et see pole väga hea lugemine. Et see ei ole üldse, no mitte lihtsalt nii tuimalt teksti ettelugemine isegi tuimalt ja ilusalt või mis iganes. Aga meil ikka vaja inimesi puudutada ja minna ikka kohe kaugele. Ning et see tõesti meeldiks inimestele. Perfektsed Me oleme virtuaalsed, Me oleme kui näitlejad. Kui ilusti me oskame lugeda, see polnud meil eesmärk. Ja kas need luule tule sisevõttas mingi uue farmi, suudab iseloomu. Et sa pole näitleja, kes on ees mina vaid see on vastupidi, näitleja on tagapool ja luulasemist mis leiab oma koha uues ruumis uuesaja suves. Kes on omapärasemad, praegused luuletajad Prantsusmaal, keda rahvas hindab ja armas? Et luule jääb ikkagi väga elavaks selles mõttes, et ikkagi on prantsuse lauljaid ju ka varietees, eks ole, kes ikkagi laulavad prantsuse luuletajaid ja ka muusikat ja noh, ühesõnaga sanktsioonidesse ikka jääma kui elama. Nüüd ei ole enam väga palju Näiteks ära koon, võib-olla ei oleks nii kuulus olnud, kui ta poleks, kui teda poleks nii paljud kuulsad lauljad laulnud, et väga paljud poeedid on saanud just kuulsaks tänu sellele, et neid preteerivad kuulsaid lauljaid ja siis see, nagu siis inimestel, ean testid meelde, sest kõik nable alanenud Tekste kas postmodernistlik elu ongi niisugune, mida ei saa poeetiliselt väljendada? Et on olnud ja mingisugune niisuke katkemine selles, et Janis elamus, farm, üks elamus, elamise võimalus ka no ütleme, luule. José kombadame Maci sketšid ja, ja kui järsku maailm ütleb, et üle poole, et elu võimatu, eks ole, mis tuleb luulest, eks ole, kui leidis meie tavalised inimesed, ütleme, et elu on võimalik teha. Mis me siin teeme, on, no ei ole võimalik teha, siis, siis mis, mis luules saab, eks ole. Kõik, mis toimub elus, eks ole, siiski kui kui veel luule eksisteerib ja on inimesi, kes kirjutavad, luuletis tähendab, luule eksisteerib, see on ikka veel võimalik, eks ole, ikka veel. Et ikka on inimesi alates lastest, kes kirjutavad, tähendab ikkagi mingi mingi niisugune väljapääsu lootuskiir on olemas, aga kui järsku ütleme kõikidel inimestel kaob see lootus, et veel midagi võimalik natsismist, luule kaob ära. Äkki haljendab ränduri, kepp peatunud, pelgas kodus head rehvid, mis ei tee. Kas siin kasvatab juuri õisi? Ene Rämmeld kahetseb, et nad raadio kaudu Ristikivi luuleõhtu, mis anud seene ja teatraliseeritust ei saa edasi anda. Aga koos Klootmerleniga on seda kava ette valmistades luule lugemise üle väga palju mõeldud ja seda mõtestatud. Ta ütleb ka kogu aeg, et see, meie etendus ei olnud mingi lugemine, et see ei olnud, see oli, see oli konkreetne tekst, mis oli tõlgitud, eks ole, ta oma peas juba. Ja, ja aga siiski, meie katsusime talle anda täitsa mingi uue farmi ja uue elu sellele tekstile. Mina, Karl Ristikivi eesti keeles, sest ma olen nii õudsalt. Nonii, väga palju kuulnud kõiki eesti kuulsaid näitlejaid, kes on lugenud kõige kuulsamat, eks ole, minagi olin Arkaadia, ta minul oli vaja leida see, minu oma lähenemine, oma tunnetus ka selle Luletusele. Sest ma teadsin, et kuidas igaüks nädal aega, eks ole. Tähendab, ja nii see toimub, see töö toimusena liga luuletusega. Et noh, see oli üks, üks väga raske töö, tegelikult see ei olnud, see, see ei tulnud nii kirg kergesti, noh, selles mõttes, et see kahe keele sulad vitamiini ja see ja meil on isegi niimoodi, et näiteks vahestan minul on see raske moment, et mina räägin prantsuskeelt, eks ole, tema ei räägi eesti keelt, mina saan perfektselt aru temast, mis ta räägib prantsuse keeles. Ja vahest on niimoodi, et me lähme oma mängus nii kaugele, et et ma olen olnud sunnitud võtma näiteks ühe fraasi uuesti süles, sest see hakkab juba nii, mängime see asi, et järsku on mingi rütm, mis vajub ära, kus ta nagu unustab ära, kus me oleme, ma pean uuesti tagasi, tuleb siis ta tuleb meelde ja siis me läheme jälle edasi. Nii et see on täitsa noh, see, see, see ja see Ristikivitekst, mis, mis mis kandis ja mis, mis, mis viis läinud nii kaugele. Mingi fenomen tekkis. Et kui seda teksti poleks Salmana, siis siis ka meie koostajad poleks olnud sellepärast et Me tundsime teineteist juba ammu, aga aga lihtsalt lihtsalt no ei olnud seda õiget ettekäänet. Ja kuna ma näen, et Prantsusmaal on ikka väga palju näitlejad ja ka väga palju välismaa näitlejaid keda imetletakse sellepärast, et need on väga šarmantne aktsent, siis tähendab, mul on olnud võimalus kogu aeg esineda, omades mingit aktsenti ja seda aktsenti ma ei kaota kunagi. See on selge, et kui sa lähed üle 30, oled juba üle 30 aasta jama ja lähed võõrasse riiki, alustad täitsa nullist keelt. Siis on täitsa ennekuulmatut, sa räägid seda perfektselt. Ma ei räägi kunagi elus. Mina jään selle juurde, tähendab, nii kaua kui mina elan, tahan tutvustada eesti keelt ja eesti kultuuri prantslastele. Ja ma tahan, omamoodi tähendab kavalusega teha kõik, nii et iga kord, kui ma olen ka prantslastele esinenud, ma saaksin midagi teha eesti keeles, tähendab, ei ole olnud ühtegi ettevõtmist, ma Prantsusmaa, kus ma poleks saanud Eesti asja sisse suruda. Ene Rämmeld on teinud kavu Marie Underi, Juhan Viidingu ja nüüd Karl Ristikivi luulest, kes võiks selles reas järgmine olla. Et umbes viis aastat tagasi ma otsustasin, et ma üldse enam luulet ei loe sest mul oli nagu isiklikud suured elamused ja üleelamised ja, ja ma tõesti arvasin, et ma olen noh, selles selles luulelugemises ja selles ise nii kaugele läinud, et tähendab, ma hakkasin juba nagu iseennast hävitama. Tähendab see, see idee mul seal polnud enam nagu ravim nagu vanasti või noh, nagu vanasti tundsin, et, et te mulle head, aga ma läksin peaaegu enesehävitamiseni luulelugemises. Ja nüüd ma olen hakanud lihtsalt noh, niimoodi ennast kaitsma ja mõtlema, kuidas mitte seda väga tõsiselt võtta. Tähendab, minul on luule, on, see on elamise vorm. Ma elan ja loen pidevalt, kohalik, kas ma olen yksi, kas mulle trammis, kas ma olen tänaval, kas ma olen töö juures? See on elamise vorm, see on, see on, pese on minu olemus, aga lihtsalt viis-kuus aastat tagasi ma otsustasin mitte enam esineda avalikult vaid elada oma elu. Ja, ja nüüd on nii, et et täna ma ei tea, kes on järgmine luuletaja, ma ei tea seda. Palusin Ene Rämmel telia Klootmer läänil rääkida etendustest, mille peale praegu Pariisis tormi joostakse. See rägastik, hüüdis ta, nii ei ole ning see neide liikumised selles mõttes tihti need asjad on kõik juba suunademe, teadusõppes, siht ja on, on kogu aeg on nii, nagu ta ütles. Tähendab on igal pool, nii, nagu see on, nii on ka siin on etendused, on autorid, lavastajad, on näitlejad, kes on medietiseeritud, kelle peale kanaliseeritakse kogu energiat, seda tuleb minna vaatama, et oma ja me ise teame, et kui tavaline vaatajad me lähme seda vaatame tavaliselt pettunud ja siis me ütleme, et meid veeti nüüd lollis. Et mis nüüd toimub ja seal toimub igas riigis nii ja Prantsusmaa ka. Aga mina isiklikult võin öelda, et näiteks minul suurim elamus sellel aastal patrisse Roo see taga. Ja see ja see oli tõesti, see oli täiesti vapustav etendus ja see oli ka nii, et ta sai Kamolieere ja ja see on muidugi inimene, kes oli, ütleme, 20 aastat tagasi oli patrisserooni, nii nagu oli meil ja Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, tähendab Ta on selle lainemees, ta on, ta on umbes sama vana kui kui kui Jaan Tooming praegu, et ühesõnaga ta on ka teinud kõike, tan ooperit, Enton draamat teinud don filme teinud, ta on ise mänginud, ta on lavastaja. Ja ühesõnaga tema praegu nagu nagu selles mõttes, et Ta on nüüd kõik tõestanud, eks ole, ta on. Ta on tõesti nüüd tipul, eks ole, tal on oma teatelt anal riiklik toetuse, eks ole, tema ei ole enam marginaalne. Aga kunagi 30 aastat tagasi oli tava algaja, eks ole, näete isegi, et ema külale ei andnudki seda võimalust. Et tal oleks olnud oma Draamateater ja see inimene oleks seda väärt on. Ja nii on annetega igal pool maailmas seda ütelda. Töötajatoderell tähendab, praegu on Prantsusmaal on ka moodeta on, tead telefilmis on seal sat leeblatsis, siis on teada, koliin. Kinda häi tähendab praegu jäätmetesse mood, et kui need suured teatrid siis tehakse abonoment koolile peale ja see on väga moes, tähendab, on kogu aeg töötatakse terve rajooni peale tervete koolide peale terve suur võrk on siis kus siis administraatorid helistavad, käivad ise kohapeal näidatakse, siis veetakse lapsi sinna kolisti, teda tutvustatakse näitlejatega ja sinna mingi koguani, kindel publik, kes käib neid vaatamas nagu võrkturust täpselt täpselt muutunud. Ja ongi, see ongi, söödan, midagi räägib, aga see ei tähenda, et iga kord on see see produkt, mis välja tuleb, et see on nüüd tõesti mingisugune tundlikus, eriline tundlikkus, et seal on midagi tõesti kohutavalt huvitav, mida me pole ennem näinud näiteks tema ütleb, et tema isiklikult teda ei huvita mängida. 1000. kord Moljääri näiteks, eks ole, ta tahaks avastada, midagi uut, teha midagi teist. Või on näitlejad, eks ole, kes on sündinud selleks, et terve elu 30 aastat või 40 aastat töötavad, teatas, et enne surma mängida Mallet, et teda see ei huvita. No on ju kõikidel Eestis on ka säärased näitlejad, tähendab, see on igal pool nii, inimene arvab, et ta näitleja, selleks on üks kord elus mängida suur roll, aga, ja siis pärastavaid puhkan. Aga tema teda ei huvita, tema, tema on kogu aeg otsinud midagi teistmoodi ja sellepärast ütleme meie tööd, lang või meie teed, ristusid ristikesi siiski meid kokku teed, ristusid, et et tähendab, memm, mõtleme ja töötame samas suunas. Et tema, mõtlesin midagi uut ja teistmoodi ja mina ka. Ja sellepärast töötasimetliku. No ongi see küsimus, et mida teha edasi, et mis suund on üldse tänapäeval luulel sest ütleme, tänapäevase argielulise realit tee on niivõrd raske ja must, et valgust igapäevases elus on ju niivõrd vähe. Et kas saab, ütleme, pimeduses kirjutada pimedusega. Et peab ju olema sees, boa, peab olema see noh, mingi lootuse kiireke pidi olema, kui luuletajale enam ei ole elulootust, eks ole, mis siis edasi saab? See kuld Atlarbi. Jaksindee, mille kaotasin Kährna peadüüs alal ma selleks ei ole mu ramm šoti mudi baas Prantsuse teatrielust teatrist, elust ja luulest rääkisid ja Karl Ristikivi luulet lugesid. Ene Rämmeld jah, Klootner lään. Saate tegid Silja Vahuri, Viivika Ludvig ja Kaja Kärner.