Ana tunnustatud bluusiplaati, Let vähemdook las räägivad sisse juhatades, jutustab, ütleme muster või siis doktor House, aga tegelikult inglise näitleja heoloori, sellest, kuidas ta kuueaastasena Missis hääri juures klaveritundealustes, kuidas nad üheskoos seal inglismaal laulus Huaniori Värnoodi taastasid. Ning missis härg mõlemad lõpetuseks luges, et see on neegrispirituaali, on kergelt son kopeeritud. Andres pool sajandit hiljem on see lugu teooria esimesele bluusiplaadile jõudnud, kuigi ta näitlejast muusik ja laulja, nagu ta ütleb, pole pärit Alabamast, pole iial puuvillapõldudel higistanud ning ka põrgu naer pole tal kannul kihutanud nagu õigete bluusimeeste puhul kombeks olevat, aga ta on alati bluusimehi imetlenud ja teadagi pluusi. Kui nüüd edasi mõelda, siis uue mandri Põhja-Ameerika asustaski suuresti Briti saartelt sisserenenud rahvas, kuid mustast Aafrikast kohale toodud orjad leidsid seene kuuma lõunapuuvillapõldudel oma pluusi. 1792. aastal alustasid just mustad orjad Washingtonis. Valge maja ehitamist võib olla omaette mõnda oma musta rütmiga viisimisedes. Juba siit võis alguse saada valge maja pluus, seda pole küll iial kirja pandud ega lauldud, aga küllap ta kusagil selle määratu hoone soppides peidus anud Vaithous, pluus, ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja ta salgas üks. President astus lifti, mis pidi ta teisele Küprosele. Tema eluruumidesse viiva lifti oli päris tilluke ja mõne hetke mängis ta kujutluspildiga. Mis juhtuks, kui Ühendriikide president jääks kahe korruse vahele kinni ega saaks liftist välja? Enne kui ta lahenduse leidis, oli tõstuk ohutult teisele korrusele jõudnud. Ta kõndis läbi halli presidendi magamistuppa. Valitses nelja sambaga balda hiin voodi, milles olid maganud Truman, Kennedy Johnson. President küsis oma naiselt. Shan, kas sa mäletad seda moneem Maali kuldses toas, mis Jackile nii väga meeldis. Muidugi hommik säänil, sõnas esimene leedi. Just seesama, toome selle siia. Read semi kaater ütles mulle, et ma võin oma presidendiajal rahvusgaleriist vanale siia valgesse majja tuua. Vahva, ütles Shan, toome selle Picasso sinise perioodi pildi, kus on perekond rannal. Tragöödia oli vist selle nimi. Tunnen, et olen ma ka alati tahtnud, olgugi siis ainult neljaks aastaks. Uksele koputati. Oh taevas, kas me ei saa oma magamistoaski rahu? See ei ole meie magamistuba. See on ajalooline paik. 1977. aastal ilmunud romaanis kas ütleme presidendile? Raamat vaatab aastasse 1983 ning selles on just presidendiks saanud kolmas Kennedy ühendades Edward FB aiaga, avastab vandenõu, mille eesmärgiks on seegi Kennedy tappa ning aega kurjategijate leidmiseks ja tabamiseks on vaid kuus päeva. Muidugi saavad kangelaslikud agendid sellega hakkama. Kirjanikke aegsetes, filmides ja telesarjades keeb Ameerika Ühendriikide presidendi ümber põnev ja intriigiderikas. Elu ja tegevuskoht on tavaliselt valge aiaVaithous. Ameerika Ühendriikide presidendi elu- ja töökoht pealinnas Washingtonis. Tõesti üks ajalooline paik. Californiast, New York kaelani ulatuva maa iseseisvusdeklaratsiooni õppis teine kontinentaalkongress vastu neljandal juulil 1776 Pariisi rahuleping tunnustas 1783 sealsete endiste brittidega On jäite iseseisvust. 1789 jõustus Ameerika Ühendriikide põhiseadus ja sama aasta 30. aprillil astus ametisse esimeseks president rendiks valitud George Washington. Uue riigipealinnaks sai ajutiselt Philadelphias Pennsylvanias, kuid juba detsembris 1790 kirjutas president alla kongressi aktile. Selle kohta. Reaalvalitsuse residentsipaigaks saab piirkond Põdramägijõe sääres, mille suurus ei tohi olla rohkem kui 10 ruutmiili. President Washington ise valis koos linnaarhitekt Pearlanfantiga välja uue residentsi paiga, mille aadressiks on praegu 1600 Pennsylvania äävenju. Algasid kiired ettevalmistused uue pealinnaehitus ütlemiseks ja kuulutati välja ka võistlust presidendi elu ja tööhoone projekti saamiseks. Üheksa projekti seast valiti välja iiri päritolu arhitekti Seimz hõbeni oma. Kohe algas ka valge maja pluus, kui nii tohib öelda, sest kõigil seim, sõõm objekt oli praktiline ja kaunis, polnud president George Washington sellega siiski päriselt rahul. Ta leidis, et nende plaan vannide järgi ehitatud uus maja tuleks liiga väike, seda poleks piisavalt kaunistatud ning see poleks nii võimas, esinduslik ja monumentaal Algne nagu ühe suure riigi presidendi residents olema peab. Washingtoni soovi kohaselt muudeti projekteeritud ehitus laiemaks ja see sai kolme madala korruse asemel kaks vägevalt kõrget ehitustööd. Algasid iga kivi panekuga oktoobris 1792, kui mingid pidulikud maaniat ei toimunud. Ehitajad olid siis enamuses Aafrikast toodud musta orjad ja Euroopast kohale saabunud immigrandid. Liivakivist seinad, vanad reljeefsed, roosid ja lillevanikut põhjafassaadil kala olemuse muster akende kohal. Selline oli esimene valge maja, mille valmimist president George Washington pidevalt jälgis, kuid uues majas elada ta ei jõudnud, sest tema valitsusaeg lõppes 1797 presidendi pseudorenessanss-stiilis. Loss sai aga valmis 1800. Esimene president, kes oma perekonnaga esimesel novembril 1800 uude residentsi elama kolis, oli Jon hädaks. Ta kirjutas oma naise läbi käilile. Ma palun taevalt õnnistust sellele majale ja kõigile, kes siia kunagi elama peaksid tulema. Valitsegu selle katuse alt. Meie. Ma olen alati vaid ausad ja targad mehed. Theodor Roosevelti käsul graveeritud need sõnad valge maja piduliku söögitoa kaminasimsile. Jonäems elas presidendi residentsis lühikest aega, tema järel kolis sisse Thomas Jefferson tabanud, et maja on liiga suur. Siia mahtuvad tema sõnade kohaselt kaks kuningat, üks paavst ja lisaks neile veel Tiibeti kõrgem laama kogu oma kaaskonnaga. Ameti laskis ka ise arhitektina tegutsenud Jefferson mõnele lisada veel ida ja lääne kolanaadid. Madalat sammastikud, mille rõõmedest argistes olmetöödes abi oli. Kui esimese presidendi järgi nime saanud Ameerika Ühendriikide pealinn Washington aina kasvas ning õige mitu presidenti Jonäems Thomas Jeffersoni juba kalliams, Madisson oma resident või on siis seda suurt maad valitsenud, olid, otsustas briti kuningriik veel kord proovida oma endist kolooniat tagasi võita. Kujuti 1812 kuni 14 väldanud sõda olukorda ei muutnud. Ühendriigid olid ja jäid Keenias, Washingtonis möllas aga sõjaväe päris suur tulekahju. Valgest majast jäid järele vaid ohtlikult nõrgad välisseinad ja needki tuli maha lõhkuda. Briti väed olid lossi põhjalikult rüüstanud. Päästa õnnestus vaid George Washingtoni portree jääks kaunis ajalooline ehetega. Pärast tulekahju elas ja töötas president Madisson ühes pealinna terveks jäänud hoones, mida kutsuti oktaganhaus. Arhitektide Chams, hõbe, vemisemin, heaneri, läed Rõub, tegid uuesti valgemad Maja projektid. Hoonet ehitati 1815 kuni 17. Nii põhja kui lõunafassaad said oma ruunid dekoratiivsed samma seeskojad põhja pool klassikalist templiviilu kandvad sambad, lõunafassaadil kaunis sammastest poolga lossi sarnane valge maja Washingtonis, mis muutus üha enam riigi elu peakorteriks ja südameks. Seda hoonet on erinevatel aegadel õige mitut moodi kutsutud presidendipalee, presidendi, maja, presidendi häärber, valitsuskabinet, kuid aastal 1901 andnud konservatiivne president Theodor Roosevelt sellele hoonele praeguse nime ja tema surematud sõnad olnud järgmised. Ma nimetan selle koha valgeks majaks, et teda mitte iial ei hakataks kutsuma alamate primitiivsete neegritest metslaste majaks. Jah, meie esiisad kindlasti poleks soovinud niimoodi öelnud siis Ameerika Ühendriikide president Theodor roosaid. Washingtonist kaugel kuumas ja tolmu sees lõunas oli noil aegadel aga sündimas pluus, mille varjud valgete pealikute teadmata ka juba nende uhke residentsi seinte vahel elasid. Tõhusama president Theodor Roosevelt, kelle valge maja nime kohta öeldud sõnu uutel aegadel üpris rassistlikeks võiks pidada. Aastal 1902 ette valge maja uuendamise keeruka töö. 19. sajandi juurdeehitused tehti maatasa ning rajati ajutine uus kompleks, mida hiljem Lääne diivaks on hakatud kutsuma siis uuest võng. Ja nüüd võiks meelde tulla seda nime kandnud üpris nauditav tele riik, mida ETV on näidanud pealkirja all presidendi meeskond. Selles nägime tänapäevast elu valge maja läänetiivas, selle kontorites, koridorides ja pressiruumis tegutseb hulk presidendi andunud abilisi ja kogu tähelepanu on filmis neil mitte ruumidele, kus nad töötavad. Näidati ka ameeriklaste jaoks tõenäoliselt päris pühapaika, mida kutsutakse ovaalkabinetti. Eks aga hea president Theodor Roosevelt töötas oma täiesti Rein Org ses uues kabinetis nüüdses läänetiivas esmakordselt viiendal novembril 1902. Kõik säilis niimoodi oktoobrini 1909. Siis sai Ühendriikide presidendi ametisse William Howard taht. Varsti pärast ametisse pühitsemist kuulutas ta välja konkursi, et leida arhitekt, kes projekteeriks Roosevelti aja ajutisest töökabinettide kompleksist alatise omaette sissekäiguga majaosa, mis juba olemasoleva ehitusega sobiks. Konkursi võitis Washington PC arhitekt Nathan Tsee vaias, kes kujundas kuule laiendatud majatiiva, milles oli ka uus töökabinet presidendi jaoks. Uus kabinet sarnanes oma kujult algses valges majas olnud ovaalse sinise saaliga. Oli Anna 1791, kui George Washington siis Osama, esimene Ameerika Ühendriikide president käskis oma Philadelphiast asuva presidendi maja kabineti sirged seinad kaheksa ovaalseks diivaks ümber ehitada. Siit ehk leitigi Washingtoni presidendipalee valge maja sinise saali ovaalse kuju idee. Selline ruum oli eriti sobilik pidulike vastuvõttude jaoks, millel oli ka oma nimi, leevi ja see oli inglise õukonnast pärit pidulik traditsioon. Ameerikas tutvustati sel kombel presidendile riigi prominentseid, härrasmehi. No siis 18. sajandi lepp, pidulikud rõivad, pikad kuued, hõbe, pandlad, puuderdatud parukad, kutsutud külalised astuvad üksteise järel uksest sisse, sammuvad kamina ees seisva presidendi juurde ja teevad tema ees sügava kummarduse, samal ajal kui presidendi abi vaikselt nende nime ütleb. Seejärel astub külaline oma kindlaksmääratud kohale 15 minuti pärast. Uksed suletakse. Naised sätitakse ringis seisma. President astub ringi sees iga külalise juurde ja ütleb tema nime, lisades mõne komplimendi või õnnitluse, millel võib olla ka poliitiline tagapõhipresident tööl, iga külalise ees kerge kummarduse, kuid ei suru kellelgi kätt. Kui ring täis, läheb president tagasi oma kohale kamina ette ja külalised astuvad üksteise järel tema juurde, teevad vaikse kummarduse. Lahkuvad. Päris kummaline tseremoonia, selle lõpetas Ameerika kolmas president Thomas Jefferson, kes astus ametisse 1801 ning asendas tolle pidulikku rituaal paali lihtsa käesurumisega aga hea just äsja kirjeldatud tseremoonia läbiviimiseks laskis president Washington oma tollasesse paleesse ümarate otstega pikendatud ruumi ehitada, mis võis eeskujuks olla selle sinise saali ovaalse kujuga ja omakorda inspireerida valge maja läänetiivaloojaid rajama sinna täiesti erilise presidendi töötoa ovaalkabinetti või siis lõunafassaadi keskel ning president William Howard taht oli esimene, kes selles kabinetis 1909. aastal tööle asus. Realis 1912 kirjutas ta siin alla dokumendile, mis liitis Ameerika Ühendriikidega Arizona ja New Mexico osariigid. Neid oli osariike kokku 48 ja sellest peale on ovaalkabinetist valges majas ajalugu tehtud. 25. jaanuaril 1915 kuulas president Woodrow Wilson ovaalkabinetis esimest telefonikõnet ühest Ameerika mandri äärest teise New Yorgist San Franciscosse. Aprillis 1917 sai ovaalkabinetist sõjakabinet ja valge maja läänetiivast otsekui esimese maailmasõjastaap, mis töötas 24 tundi ööpäevas ning ligi 75 inimest tegelesid pidevalt telegrammide, telefonikõnede ja sõjakaartidega. Haaranhaarding oli esimene president, kes 1923. aastal all kabinetis oma töölaua taga suri. Haavet huver oli aga esimene president, kes märtsis 1929 ovaalkabinetis oma lauale telefoni laskis panna. Aasta jõululaupäeva õhtul tekkis läänetiivas tulekahju. Pärast selle kustutamist alustati otsemaid taastamistöid ja suurem ümberehitus võeti ette 1934. aastal Frank linud elana Roosevelti ajal läänetiib, laienes veelgi ovaalkabinet kolis selle kagunurka, kus ta ka praegu seisab vaatega roosiaiale. 1941. aasta detsembris, kui üle maailma lendas teade selle kohta, kuidas jaapanlased Pöl Harborit pommitasid oli valge maja vihastest ameeriklastest ümber piiratud. Ajateenistuse mehed katsid ovaalkabineti aknad kuulikindlate klaasidega automaatpüssidega, kaitsemeeskond valvas katusel uue idatiiva alla asuti pommivarjendit ehitama. 1945. aasta 12. aprillil andis Harry Truman ovaalkabinetis presidendivandekogu tseremoonia vältes vaid minuti. Sõda ju kestis, kuni president rõõman sai sama aasta 14. augustil ikka ovaalkabinetis pressikonverentsil teatada, et jaapana on alla andnud ja teine maailmasõda lõppenud. Ja siis hakkas peale äkki väga kiire, kohe olidki kohal viiekümnendad kaasas midagi täiesti uut mustale rütmibluusile toetu raker all. Seejärel oli ÕS, kes mu 1954 oktoobris, kui valitsuskabineti istungist valge maja läänetiivas esimene teleülekanne. Ja 1961 kolisid valgesse majja Jon Jeah Klein, Kennedy noor presidendipaar aga eriti Jacky leidis, et maja triumani aegne sisustusajaks moodsama vastu väljavahetamist. Jacky Kennedy oskas valge maja küllalt piiratud eelarvet arukalt ära kasutades hoone pidulikuma, osa mitte ainult uuesti deklareerida vaid vanu autentseid esemeid kasutades, lausa restaureerida Sursugusemaks ja ajaloolise maks muuta. Alati stiilne. Jack'i tundis kunsti, oskas hinnata ehtsat vana mööblit. Ta palkas endale abiks tuntud kunstikoguja, anriiluba nimetatud Pariisi sisekujundaja Stefan mõndaani kes aitasid sajanditevanuse valge maja jaoks õigeid antiikesemeid leida. Eriti uhke oli söögisaali seinu kattev ehtsalt. Vana tapeet. Olid kujutatud stseenid Ameerika vabadussõjast Valges Majas. Värvilised saalid, kollane, sinine, punane, roheline, kõik need muutusid tänu Jacky Kennedy ja tema abiliste tööle säravamaks. Moodsamaks elegantse maks ja suur sugusemaks. Vanad maalid, kaunid lühtrid, ehtne mööbel, heledamad toonid. Mudaan uuendas ka läänetiiva Maal kabineti. Kuskil kogu Kennedy presidendiaja jooksul väga kõvasti tööd tehti ja lausa maailma kriise lahendati. Kui näiteks Nõukogude vaatame raketid Kuubale jõudsid, oli aatomisõjast päris vähe puudu, kuid õnneks suutsid mõlemad pooled mõistliku lahenduse leida restaureerimist tööd jätkusid ka siis, kui see on ja Jackie Kennedy 1963. aasta novembris Texasesse sõitsid. Ja nii näinudki nad lõplikult renoveeritud läänetiiba ja ovaalkabinetti. 31. märtsil 1968 teatas president Lyndon Johnson oma teleesinemises ovaalkabinetist Ameerika rahvale, et ta ei kandideeri enam presidendiks. Maatilise otsuse tegi ta lootuses, et ehk aitab see kaasa Vietnami sõja lõppemisele. Aasta hiljem, 1969 kõlasid ovaalkabinetis ajalukku jäänud sõnad hallo, nii ja baas ma räägin teiega valge maja ovaalkabinetist ja see on päris kindlasti kõige ajaloolisem telefonikõne, mis üldse kunagi on tehtud. Nii ütles president helistajat Nixon raadiotelefonivestlusest. Kosmoselaev Apollo 11 komandöri Neil Armstrongi ja piloodi Edwin pas hoolriniga juuli kuu 20. päeval Kuu ja Maa vahel olnud tõesti seni telefoniühendust olnud. Richard Nixon oli mäletatavasti keeruline isiksus, kes vaevles oma vastuolude, hirmude ja komplekside küüsis. Ta lindistas kõikuma ovaalkabinetis peetud telefonikõned ja vestlused. See tuli välja aastal 1973, lindid anti kongressile üle ja nendest selgus, et president ise oli oathergeeti afääriga seotud ning sõnastus tagasi oma lahkumiskõnes, ütles ta ainult siis, kui oled olnud kõige madalam viimase orus suudad sa mõista, mis tähendab seista kõige kõrgema mäe tipus. 1986. aasta jaanuaris vaatas president Ronald Reagan oma abilistega ovaalkabinetis salvestust kosmoselaev Challengeri stardist, mis lõppes katastroofiga ja meeskonna hukkumisega kõrbetormi nime kandva operatsiooni ajal Lahesõja päevil, maadis president George Bush valge maja läänetiiva taas kord sõja strateegiliseks keskuseks. Saak jäi valget maja kauaks kummitama, kuigi vahepeal valitses seal president, kelle ajal elu pisut lõbusamaks muutus. Bill Clintoni ajastul Valges Majas läks Ameerika Ühendriikide majandus päris kenasti ülesmäge, ent on asju ekspresident endale kohe sugugi lubada ei tohiks. Kuidagi tulevad ka kõige intiimsemat seigad ikka päevavalgele, kuigi valgem ja selle lääne tee püüavad sellistes lugudes alati äärmiselt delikaatsed olla. Ameerikas on keep smiling eriti tähtis. Küllalt armetu mängu juures püütakse ikka head nägu teha ja Clinton lahkus naeratades valgesse majja, kolis George Bush. 11. septembril 2001 sai läänetiivas ta samamoodi sõjas staap. Sõda terrorismiga kestab ka uue presidendi Barack Obama ajastul. Maailm lõhestub ja protesteerib, vägivald võimutseb, inimesed hukkuvad ja vaesus varitseb nurkade taga. Üks lõputu pluus. Valge maja Washingtonis, Ameerika Ühendriikide president residents 132 tuba 35 vannituba, 412 ust, 47 akent, 28 kaminat kaheksa trepi kolm lifti. Köögis viis täiskohaga kokka, kes suudavad kiiresti valmistada piduliku õhtusöögi 140-le küll külalisele ning suupisteid rohkem kui 1000-le residentsi juurde kuuluvat tenniseväljakud, jooksurada ja bassein, keeglirada ja teater. Novembris 2002 pühitseti läänetiivasajandat sünnipäeva, aga valges majas on ka palju muud peale töise läänetiiva. See on Ameerika ühendriikide esimese perekonna kodu, milles on hulk ajaloolisi ruume. Need on püütud nii palju kui võimalik hoida sellistena, nagu nad algusest peale on olnud, sest nii palju on siin seotud riigi ajaloo ja käekäiguga. Pidulik söögisaal on plaanitud 140 külalise jaoks. Oma ilme on see saanud 19. sajandi uus, klassikalistest ingliseklassidest kõige aja jooksul. Midagi muudetud. Valgeks krohvitud lagi peeneornamendiga friis hõbedaste kaunistustega lühter laes ja küünlajalad kamina äärel. Mahagunist söögilaudade ümber kuninganna Anni stiilis toolid, lilled, reeglid, rokoogande laabrid, president Lincolni portree kamina kohal. Vampiiristiilis sisustatud punases saalis leidub hulk huvitavat vana mööblit aastatel 1809 kuni 1817 riiki valitsenud president määrissoni abikaasa, siis tollane esimene leedi nool. Imelisson tavatses siin taas oma kuulsaid kolmapäeva õhtu seid vastuvõtte korraldada ja ühe kaasaegse mälestustele toetudes võis kohata siin kõiki tolle aja moodsaid kuulsaid, rikkaid, ilusaid ja andekaid inimesi. Hilisemate presidentide ajal on punases toas väikesi vastuvõtte ning õhtusööke korraldatud seal tõesti elegantne ja kaunis ruum, milles on taas mõndagi vanast Euroopast Prantsusmaalt. Seinad on kaetud punase siidiga jääristatud kuldsete ornamentidega. Amper stiilis diivaneid katab samas toonis siidvaibamustrite loojaid vees. Punane ja kuld on innustanud 19. sajandi algusest pärit prantsuse vaibad. Prantsuse ampiir stiilis kullatud kroonlühter on valmistatud 1805. Rohelises saalis on aegade jooksul igasuguseid asju tehtud perekondlikest, lõunasöökidest, kaardimängu, õhtuteni. Ka siin on iga president midagi oma maitsele vastavalt muutnud. Kui esimene leedi olile kling enedi kaeti rohelise saali seinad õrnrohelise siidiga. Seinad olid veesi rohelise ja korallpunasetriibulised koralli ning kullaga toonitatud iluesemed ja paar käsitsi valmistatud ning kullatud laialisirutatud tiibadega kotkast. Kotkas on Ühendriikide patriootiline pumbal ja föderaalajastu lemmikmotiiv. Seda leidub rohelises saalis õige mitmel kujul. Selle ruumi mööbel on pärit 19. sajandi algusest, mil alati elegantsi rõhutanud inglise mööblikujundaja Toomas Sheratoni mõju ka teisele poole ookeani ulatus. Ja nüüd diplomaatiliste vastuvõttude paik, senine Elegantne ruum aegade alguses siin majas, mille looja Jemms, hõbe ise kujundanud oli president James Monroe aegadel need olid siin majas 1817 kuni 25. Ehitati ka see suur ovaalne ruum prantsuse ampiir stiilis ümber. Lõhaavrist telliti prantsuse mahagonist mööbel, kuid Maale saabus kullatud mööbel. Märkusega, et mahagon ei ole mitte sobilik ühe teene salongi jaoks. Kaheksa eset sellest ajast on siiani alles nende seas ka kullatud pronksist lauakell. Siniseks sai ovaalne salong president Martin Ann ajal aastal 1837, siis hakkas siin valitsema sinine siid, safiirsinised, kardinad, sama materjaliga kaetud mööbel, kuldsed kotkad. Toolide selja tugedel. Portselanitoa sisustas 1900 seitsmeteistkümnendal aastal president Woodrow Wilsoni abikaasa et demonstreerida valge maja üha kasvavat portselanikollektsiooni. Siingi on põhitoon punane, siit tahtist, tapeedid ja vaip. Peaaegu iga president on siia oma perekonna, portselani ja kristalli vaatamiseks välja pannud ja seinal ripub suur portree president Calvin kuulisi kaunist abikaasast Kreisist. Õieti meigikunstnik Howard Kristile poseerima president ise, kuid ta oli tol päeval väga hõivatud ja Kreisse otsustas võimaluse ära kasutada. Tulemuseks on kauni naise portree portselanitoas. Ja viimane peatus valge maja raamatukogu selles alumise korruse ruumis testi 1801. aastal pesu. Pärast president Theodor Roosevelti tehtud ümberehitusi kutsuti seda härrasmeestetoaks ise endale majandusruum. Ja 1935. aastal sisustatis raamatukogu, kuhu aastate jooksul on kogutud kõik tähtsamad Ameerika Ühendriikide ajaloost, majandusest ja kultuurist, jutustavad teosed presidendi, tema perekonna ja tema meeskonna kasvatamiseks. See on hoopis vähem ametlik paik kui suur osa teisi valge maja ruume. Värvid on pehme, hall ja roosa. Puuduvad ka 19. sajandi vaibast. Kullatud lühter, mida elustab maalitud punane lint on valmistatud umbes aastal 1800 ja kuulus kunagi viimase mahikaanlase loo Jens veni Markuupery perekonnale. Seinad on kaetud raamaturiiulitega ja kõikjal on esemeid, mis jutustavad oma lugusid suure ja võimsa Ameerika kaugemast ja lähemast ajaloost. Valge majani siis aadressil 1600 Pennsylvania avenüü Washingtoni, siis Ameerika Ühendriikide pealinnas seespool päris värviline, võimsa riigi presidendi residents. Siit on kaks sajandit juhitud ja võib vist öelda küll, et mitte ainult ühendriikide elu enam on põhjust soovida ning loota, et esimese valges majas elanud ja töötanud Ameerika Ühendriikide presidendi John Adamsi palvet kuulda võetaks. See kõlas nii. Palun taevalt õnnistust sellele peale ja kõigile, kes nüüdsest siin elavad ja töötavad valitsegu siin alati vaid aused ja targad mehed.