Immutus mõnelt teiselt planeedilt mõistus ja süda omavahel võistlemas ühtaegu nii haavatav kui eesmärgikindel. Värvi juurde ja süda võidab mõistuse. Mängi seda laulukse, ütleb ta pianistina, endal silmad kui valu täis hinge peegel. Seal tõesti mäletab, seal on ka õuel sajandil Ingrid Bergmanni kõige enam sellest stseeni järgi Casablanca filmis. Ja siis tuleb aafrid Muugalt ja nende romantiline taaskohtumine. Ja filmi lõpp väike lennuk, pimedal läinud väljal. Varjud, hüvastijätt, Bergman läheb tookord jääb. Suurte tunnete üle, võib ironiseerida kolinat, sind ennast tabavad. Kurb, kui seda ei juhtugi. Nende jaoks, kes Casablancas teineteisest lahkusid, jääb ikka alles. Pariis on võsa taris. Ingrid Bergman Grethe karba kõrval, teine rootsima King Hollywoodile ja maailmale sündis augustikuu 29. päeval Stockholmis. Aasta oli 1915. Ema suri, kui Ingrid olid kolmene ja ta ise on meenutanud. Ta oli lapsena väga üksildane, kui ta oli kaheteistkümneseks saanud suriga isa, keda ta väga armastanud oli ning Ingridi eest hakkasid sugulased hoolt kandma. Näitlemine oli tüdrukut alati lausa lummanud ja ühes intervjuus meenutab ta oma noorust. Nõnda. Lapsepõlves olin ma ääretult kliki uje, õieti olen seda tänase päevani. No mul oli ka tohutu kujutlusvõime, nii et ma mõtlesin endale välja mängukaaslased. Jah, mängisin nendega. Minu rõõmuks käitusid nad alati just nii, nagu ma tahtsin. Koolis ma kartsin ja häbenesin ja punastasin kadusega olid mul need väljamõeldud sõbrad. Nii et lavast sai, minu pääsemine on alati lihtsam mängida teisi inimesi ja öelda sõnu, mida teised väljamõeldud. Mul oli näitlemisega nii kiire, et ma ei tahtnud üldse koolis käia. Olin olnud vaid ühe aasta draamakoolis, kui läksin Rootsi filmitööstusse ja küsisin tööd. Parasjagu suvevaheaeg ja ma mõtlesin pärast uuesti kooli minna, kuid filmitöö oli nii põnev, et jäingi seda tegema. Alles hiljem taipasin, kui vajalik on kool tegelikult sind õpetad liikuma, kõndima, istuma, oma häält, kasutama, publiku tähelepanu köitma, tähelepanu säilitama. Sa pead seda kõike oskama, kui sa tahad näitlejatööd kaua teha. Noorus ja ilu annavad sulle vaid paar aastat filmilinal. Ingrid Võrmen oli 19, kui ta sai oma esimese filmirolli. See oli teenijatüdruku väike osa filmis munk progreeven. Järgneva viie aasta jooksul mängis ta veel 12. Rootsi filmis ja sai üha suuremaid rolle. Hollywoodi tähtis mees. Sealsnik juhtus nägema sellist filmi. See oli intermetsa, milles oli üks väga kaunis laul laulja, aga mulle meeldib lugu ise. Ta ütles. Selsnik, ma ostan selle filmi. Pidage kinni, see näitlejatar on ka hea. Aastan temaga. Ingrid vöörmann sõitis ookeani aastal 1939. Ta oli kutsutud Hallywoodi ja leping oli üheks filmiks. Pikenes otsekohe seitsme aasta peale. Tsiteerides TÖÖD sealsniki ja kui ma teda nägin, teadsin, et siit midagi tuleb. Temas oli haruldane puhtus ja selgus, ühinenud õilsuse ja suursugusega. Ehtne staari isiksus, mida tuleb ette äärmiselt harva. Kõigi 30.-te Hollywoodi oli õnnistatud eriti andekate näitlejatari tega. Kas või Marlene Dietrich ja muidugi samuti Rootsist pärit Greta. Olla see näitlejatele sisse harjunud kõrgelennulisest stiilis. Ingrid Bergmani ehtsus loomulikkus oli Ühendriikide filmipubliku jaoks midagi nii uut ja värsket et seda lihtsalt tuli imetleda. Rääkimata sellest, et ta oli ilus, andekas ja kõneles inglise keelt nii armsa aktsendiga. Ja nüüd võiks tsiteerida juba ajakirjas fotoblee aastal 1943 avaldatud kirjutist Rootsist tulnud staari Ingrid Bergmanni kohta. Ingrid on pikk ja sale, ta ei joo ega suitseta, kuid närimiskumm hakkas talle kohe meeldima. Kui ta Ameerikasse jõudis, oskas ta inglise keelt väga vähe. Ta luges oma stsenaariume sõnaraamatuga kuid õppis keele väga kiiresti ära. Tähendab lisaks rootsi keelele veel saksa ja prantsuse keelt. Erinevalt näiteks Kreeta lõpust ei poseerinud ta fotograafidele enne Hollywoodis alustamist. Ta pole iial lasknud end pildistada ega filmida ujumiskostüümis. Filmides vajab ta vaid väga vähe Meikapi ja keeldub kõigest, mis talle üle arusena tundub. Herman on abielus doktor Peeter Lindströmiga. Neil on viieaastane tütar Piia. Ingrid räägib rahulikult oma perekonnast, kuid tahab oma isikliku elu ja filmide lahus hoida. Atollides kirjutab ta end sisse, mis Pyther Linstramine ja Öeldakse au. Ma arvasin, et te olete Ingrid Bergman. Teatab ta, et tema andmisest tellinstram ja et paljud inimesed teevad selle vea. Ingrid ei käitu nii nagu näitlejad tavaliselt ta on siiras, teeb ise ja paljud tööd, mis muidu teenijate teha jäetakse. Ega istu õhtu õhtu järel restoranides või ööklubides. Kui ta sinna läheb, teete seda rõõmuga. Ta on väga hea tantsija. Sel ajal kui selline lugu Ingrid Bergman ajakirjas foto play aastal 1943 ilmus oli näitlejatar juba Ühendriikides ja mujalgi väga tuntud lausa kuum staar Hollywoodis sest just ei ole jõudnud kaks suurfilmi Ingrid Bergman. Igaüks neist oli 42. aastal valminud Casablanca. Režissöör Mike hüüdise Casablancas peetakse kauneimaks armastuslooks mis iial filmilinale jõudnud. See on muidugi suuresti inglid nõrgmanni ja armamis väärselt meheliku Humphrey puugarti teene. Need, sõlmade dialoogid ja vaoshoitud tunded sõjast segi paisatud maailmas. Kõik on nii napp, nii loomulik ja nii tõene ja nii mõistetav ka veel ligi kuus aastakümmet pärast selle filmi tegemist. Ingridi järgmise sõlminud, kui algas aga juba enne Casablanca, et 1941. aasta märtsis oli ta parasjagu mägedes suusatamas. Kui tulite õnnest, Hemingway peatus San Franciscos oma rännakul Hiinasse ja soovisin Credit näha. Näitlejatar lendas otsemaid San Franciscosse õnnest, Hemingway naeratas teda nähes, ütles muidugi ma muretsesin ilmaaegu. Ta kinkis vormelile oma Haanja kodusõjast jutustava raamatu, kellele lüüakse hingekella ning kirjutas autogrammi Ingrid Bergman. Neile, kes on selle loo marja. Remondistuudio, oli juba hingekellavõtteid alustanud hoopis teise Mariaga. Režissöör Wood tuli filmivõtetel stuudiosse ja ütles ainus näitleja, kes võimarjad mängida ning Ritterman aga laenutada, teatas paramonti ametnik. Sämbuud helistas Hingridele ja päris, miks sa ei taha Mariat mängida. Keegi pole mulle seda ettepanekut teinud, sai ta vastuseks. Talle tehti ettepanek ja ta võttis selle vastu. Olgu see üks tema pikemaid ja raskemaid filmimisi. Toimus kauges stanis lausi rahvuspargis Ingrid bändis meheliku pluusi, pikki pükse ja raskeid saapaid. Ta hele jume muudeti hispaania rikult tumedaks ning ta elas üksi lihtsas puumajas. Aga ta oli selle kõigega rahul. Sõlmimisel oli ta lihtne, otsekohene ja siiras ja eriti meeldis talle mängida koos käri kuuberiga, sest kooperali pikk mees ja Ingrid ei pidanud tema kõrvale kusagil madalamal seisma või kingi jalast ära. Nii sündis Maria roll, mida Ingrid Bergman algusest peale endale oli igatsenud. Nüüd vaatas tüdruk talle otse silma ja naerata. Hambad vallandasid ta Rõuges kuldkollaselt pruunid olid ka tema nahk ja silmad. Tal olid kõrged põsenukid, rõõmsad silmad ja sirge täidlaste huultega suu. Juuksed olid päikeses kuldpruuniks põlenud, vilja välja karva ent üle kogu pea lühikeseks lõigatud, nii et need olid vaid veidi pikemad kui karvad. Kopranahal. Ernest Hemingway, kellele lüüakse hingekella. Järgnevatel aastatel kehastas Ingrid Bergman filmilinal tervet hulka erinevaid ja omapäraseid naisi. Ise oma filmitööd meenutades on ta öelnud, et ta on alati mänginud rohkem südame kui mõistusega. Näitlejad on tavaliselt ikka pisut pinges, aga Ingridi puhul olevat kõik tunded olnud nagu pisut ruudus kuid rõõmus, siis oli ta ülirõõmus tujutu, siis väga tujutu. Variant on meenutanud üht hommikut filmi natoorius võtetel 1946. Sel hommikul oli Ingrid väga liimist lahti. Stseeni korrati ja korrati, kui Ingrid oleks otsekui kusagil mujal viibinud. Režissöör Alfred Hitchcock ei öelnud sõnagi. Ainult istus kaamera, sigar hambus. Lõpuks kusagil kella 11 paiku hakkas Ingridi pilk selgemaks muutuma ja ta näis taipavat, mis ümberringi toimub. Mõtlesin sel hommikul säidama teksti õigesti välja öeldud. Siis ütles Hitchcock. Tere hommikust, Ingrid. 1948. Ta mängis rootslanna Ingrid Bergman kaht väga erinevat prantslanna, et üks neist oli Shan tark ja teine Žanna do Erich Maria remarki raamatu põhjal filmitud triumfikaares mis on lugu armastusest, kättemaksust ja surmast sõja-aastate Pariisis. Kõrged kulmukaared hästi eemal asetsevad silmad, su kõik, mis varem oli olnud ähmane, juhuslik ja seosetu, oli korraga koondunud heledaks, salapäraseks näoks, näoks, mille saladuseks oligi temaavalus. See nagu ei peitnud midagi ega reetnud seega midagi. Erich Maria remark Shanist triumfikaares. Kõik oli hästi kuni aastani 1949, mil Ingridi mängis Itaalia režissööri Roberto Russel liini filmis Stroomi roolihõlm on lugu põgenikelaagrisse suletud naisest, kes abiellub laagrist pääsemiseks ühegama valvuritest astudes selle sammuga sisuliselt ühest vanglast teise. Koju, mis asub võõramaa võõral saarel sõlmis palju sümbolismi ning majesteetlik hulka on saarel tundub samuti üht peaosa esitavat kuid selle filmi tegemine muutis Ingridi senist elu päris põhjalikult. Reverturasel leini astus Ingrid Bergmani ellu kui välk selgest taevast. Armastus ei küsi. Itaallase kuum armastus ei küsi hoopiski millestki. Kuna ta oli abielus doktor Peeter Lindströmiga, neil olid tütar Piia ja see ta Roberta rosel liinile lapse sünnitas, tegi temast Ameerikas paugupealt paaria Ingrid Bergman mõistet, isegi ühendust kõikide senatis avalikult hukka. Seal kutsuti teda Hallywoodi mandumise apostliks. Üldine hukkamõist oli seda hullem, et tema imidž oli seni täiesti laitmatu olnud. Kiire lahutus ja uus abielu määris selle tegelikult küll päris silmakirjaliku Ameerika publiku silmis pikkadeks aastateks. Hiljem on Ingrid Bergmann seda aega meenutades ühes intervjuus öelnud. Ma tulin Hollywoodi siis, kui suurte staaride aeg seal lõppema hakkas. Mäletate tollaseid filmiajakirju? Ainus, mis neid huvitas, oli staari isiklikke elu. Nad pildistasid sind köögis ja seda, kuidas see maja ees murul koertega hullad. Aga inimese elus võib ette tulla praegu, mil ta soovib, et ta lihtsalt rahule jäetaks. Eraelu probleemid on isegi rasked. Ja siis oled sa kõigi nendega äkki ajakirjade esikülgedel valesti tõlgitsetud ja valesti mõistetud. Viidetega intiimsete sõprade ütlustele. Olen ikka mõelnud, millised intiimsed, sõbrad need siis on. See oli kohutav. Ma ei suutnud uskuda, et minu käitumine ja minu elu inimesi nii endast välja viia. Ma ei teadnud, et ma Ameerika rahvale kuulun ja et igaühel on õigus mulle öelda, mida ma oma eraelus teha võin ja mida mitte. Nüüd ei teeks keegi sellistest asjadest väljagi. Vähemasti mitte niimoodi. Maailm on nii palju muutunud. Kuid siis tundsin ma end süüdi, olin kurb. Ma ei suutnud töötada, tahtsin lihtsalt kaduda. Seitse aastat oli Ingrid Bergman Hallywoodist otsekui pagendatud. Ta tegi Itaalias mitu filmi koos Robert drosselliiniga ning on öelnud, et need filmid olid oma ajast ees. Nendes oli juba Playugi sega, millega Antoniooni hiljem välja tuli. Ka nendes filmides kaasa tegemine andis Ingrid-ile palju jõudu ja julgust sest aeg oli tema jaoks erakordselt raske. Dialoogid filmi jaoks valmisid teinekord just vahetult enne kaamera käivitamist. Aga näitlemine on Ingridi jaoks ikka olnud kõige parem ravi, mis ka ei juhtuks. Ja Robert drosselliini oli tema parim ja kõige mõjukama õpetaja. Temaga kohtumine muutis kõik. Ingrid hakkas hoopis teisiti mõtlema nii oma elust kui oma tööst. Elu muutsid teadagi ka kaksikud tütred Isabella ja Ta. Viimast kutsuti küll tegelikult Ingrideks, kuid Itaalia seaduste kohaselt tuli Itaalias sündinud lapsele ka Itaalia nimi panna. Hollywood oskab haiget teha, aga oskab ka andestada. 1956. aastal kutsus duendis Sven Cherry Fox rassal liinist lahku läinud Ingrid märgmani mängima peaosa filmis Anastasia. Ja selle filmi eest sai näitlejatar oma teise Oscari. Ameeriklaste armastust tema vastu oli taas lõkkele löönud ja teda imetleti veelgi enam kui varem, sest ta oli oma elu suurest skandaal. Ta oli nii väärikalt üle elanud. Noorem kolleeg Goldi hoon, on Ingrid Bergmanni kohta öelnud. Tema on tõeline naine, just selline, nagu naine olema, peab ta nii soe ja nii ehtne. Kahju, et ta mõne riigi kuninganna ei ole. Romaanil on ta oma kokku 50. filmis olnud ilmselt nii kuninganna kui pesunaine ja enam-vähem kõik muud tegelaskujud, kes nende kahe vahele võiksid jääda. Kolmanda Oskari tõi talle 1974. aastal roll Agatha Christie romaani järgi vändatud tähtede paraadis. Mõrv idaExpressis. Ta oli seal arglikke närviline rootsi misjonär, kes tahtis väikestele pruunidele lastele Jeesusest rääkida. Ja ta oli osaline mõrvas, mille mõrvatav ära oli teeninud. Ingrid Bergman esines üpris sageli ka Broadway lavadel ja sõitis teatritruppidele tekstuuri del ringi. Ise ütles ta, aeg läheb edasi ning ta ei saa enam mängida romantilisi armastajaid. Kuid karakterrollid on ka üpris toredad. Ta armastas laval elava publiku ees olla. Kõik talle meeldis ka kaamera ees olla. Üks silm, mis asendab tuhandeid silmi. Ja see üks silm näeb kõike ja tuleb nii lähedale, et sa ei peagi nagu midagi suurt tegema. Elava publiku ees on rohkem žeste ja miimikat, vaja on hea, kui sa mõlemaga hakkama saada. Aastal 1978 said ühisest tööst kokku kaks maailmakuulsat rootslast Ingrid Bergman ja režissöör Ingmar Bergman. Nende film oli sügissõnad ja Ingrid mängis veel teine väga tuntud Rootsi näitlejatel. Ulman. Ingrid on selles filmis edukas kontsertpianist, kes ohverdab perekonnaelu oma karjäärile. Tema tütar Liv Ulman on nüüd juba täiskasvanud abielus ja ema. Elame väikeses linnas ning kutsub oma ema külla pärast seitsmeaastast vaheaega. Ema tuleb kõik need hästi olevat. Kuni saab selgeks, et tema tütar mitte ei armasta, vaid lausa vihkab teda, sest tema polnud õieti mitte iialgi kohal, kui teda vaja on olnud. Sügissonaat on kirglik, jõuline ja selge film. 1978. aastal antud intervjuus on Ingrid Ma olen öelnud. See film puudutas mind tugevasti, sest see on minu elu. Kui sa oled näitleja, pead sa tihti oma perekonna juurest lahkuma ja ma olen end alati süüdi tundnud terve oma elu. Asi on selles, et sa pead valima ja see on igavene probleem. Naised on loobunud oma karjäärist ja jäänud koju mehe ning laste juurde. Minule on mu töö alati kõige tähtsam olnud, see võib egoistlikud tunduda, aga samas kui sulle on antud talent, mida teised inimesed nautida saavad siis tuleb seda talenti kasutada. Ingrid Bergmani tütar Tiia Lindström oli oma ema äsja tsiteeritud intervjuu ajal uudiste kommentaator MPC TV-s New Yorgis. Ingrid ütles, et teab, et pea oli väga õnnetu ja kibestunud pärast seda, kui Roberto Russel liini tema ema ellu astus ja võttis tükk aega ning armastust ja mõistmist, enne kui ta sellest üle sai. Hiljuti Hermanni ja Roberto rasse leni tütar Isabella Rossellini sõnastanud oma ema jälgedes, kuid tegi seda suhteliselt hilja. Alles 33 aastasena tundus ju iseenesestmõistetavana, et nii kuulsate ja andekate vanemate lapsest peaks samuti andekas näitleja saama. Kuid Isabella arvates polnud see piisav põhjus. Lõpuks otsustas ta proovida nii modelli kui näitlejana ja seda otsust pole veel põhjustanud kahetseda. Isabella tagasihoidlik kaksikõde Ingrid. Siis Isota Itaalias pandud nime järgi õppis Columbia ülikoolis itaalia kirjandust, tema on perekonna tarkpea, on Isabella öelnud. Ei jõudnud näha oma kauni tütre fotosid moeajakirjade kaantele ka feimi lehtedes. Roberta Russell liini suri 1978. Ammu enne seda veel kord uue perekonna loonud Ingrid Bergman põdes üheksa oma elu lõpuaastat vähki ning lahkus siit ilmast Londonis. Täpselt oma 67. sünnipäeval, 29. augustil 1982.