Anne Peäske, kui kaua oled sa juba televisioonis muusikasaadete toimetaja? Televisioonis, muusikasaadete toimetaja 20 ja Poolast. Kas on televisiooni muusika toimetamises ja selles muusikaelus, mis teid ümbritseb tunda ka viimase aja viimastena aastate poliitilised sellised, kuidas öelda liikumised, võnkumised ja kuivõrd kogu ümbritsev elu otseselt teie tööle jätab jälje? Ta teeb seda halastamatult otseselt. Kui paar nädalat tagasi oli monitori saade ja nagu meil praegu moes on, nimetatakse populaarsemad sarjad ja popule väärsemad saatejuhid siis oma tõeliseks hämmastuseks. Ma kuulsin, et loetud 12. sarjas ei olnud mitte ühtegi muusikasarja ja ainukene muusikatoimetaja-reporter, keda ära nimetati, oli Reet Linna. Kõik ülejäänud on poliitikasaated, kõik ülejäänud on poliitikud. Nii et ajuti tuleb täiesti nukker tunne peale. Aeg on ju niigi ülepolitiseeritud. Kas siis tõepoolest kaob inimesel juba tahtmine kest automaatselt ainult kuulan neid poliitikasaateid ja võtab neid omaks. Kas ei ole tahtmist millegi ilusa järgi lihtsalt puhta muusika järgi või ka elementaarselt hea huumori erg? Hea meelelahutussaate erg. Me oleme nii palju teinud Musta huumorit. Me oleme nii palju Vaba. Tüdimuseni väsimuse nii rääkinud sellest, kui halb on meil olnud elada viimased 50 aastat. Kas tõesti ei tahagi inimesed enam millestki muust teada kui ainult sellest pesupesemisest? Ma ei tea mind isiklikult on see juba väsitanud. Aga see süvend ja praegu veel murrangut. Tendents sigi sinnapoole, et midagi muutuks, sai taju. Ei taju, tähendab ma ei tea, võib-olla ma olen lihtsalt täna ja praegu. Lootusetus meeleolus. Ma vaatasin eile õhtust Eesti televisioonisaadet. Ei, saatekava. Kella üheksast kuni kella poole 12-ni oli see täis ainult kõige masendavaid asju. Uudiseid Lätist, Leedust, Moskvast, siis meie oma null, üks null kaks, null kolm, kus juba saatejuht Ain Allas ütles, et kes on nõrganärvilised, ärgu esimesed kolm minutit saadet, vaadaku. Vaatame, mis ainult viis minutit pikk. Üks süngem lugu järgneb teisele, kõige lõpuks laager Solovskis, kõik me teame, mis seal oli, aga et see nii kohutav oli. Seda ei suutnud ette kujutada ja kui kell pool 12 lõppes, siis ma tõmbasin teki üle pea ja mõtlesin, what taas seda mõtet ja mitte ühtegi minutit hinge tõmbamise aega, hinge iluaeg. Tendentsi paranemise eile ma ei näe. Ei näe, esiteks majanduslikus mõttes tähendab niivõrd-kuivõrd, me läheme kõik isemajandavaks niivõrd-kuivõrd, meil Reon ei reorganiseeritakse ümber terve televisioonitöö. Niivõrd-kuivõrd kergemuusika leiab endale sponsoreid kergesti. Tõsine muusika, see on igas riigis loomulik, et aga töötama dotatsiooniga. Me ei tea, kui palju me järgmiseks aastaks, kellelt saime dotatsiooni. Kõik on praegu. Nagu lootusteriaal elamine, tähendab, ma loodan südamest. Ma olen hingelt hiigla optimistlik inimene. Aga lihtsalt praegune hetkeseis teeb kurvaks. Sest ma ei tea, mida tahta. Ma ei tea, mismoodi suunata ka iseenda jõupingutusi igapäevast tööd. Igastahes vabastajad on lõpmata palju kõike, mida tahaks teha ja ja mida ta jõuaks teha. Aga ma olen 20 aastat töötanud ja viimased pool aastat, ma mõtlen selle peale, aga kas on see vajalik? Kellel on see vajalik? Mismoodi ma pean tegema selle valiku, mis antud eluhetkel praegu on vajalik? Kõik läheb isemajandamise teele ja nagu elu näitab muusikud ei ole kunagi olnud suurt majandajad tüübid. Turu majanduse situatsioonis jääb ka muusika täiesti vaeslapseks ja tähendab isegi see sõna on kole, see sõna on nii kole ja sellepärast just praegu seda ütlesingi, et et see halastamatult kõlaks. Jah, aga see, see sõna on ju iseloomulik. No ja ja majanduspoliitika, seda ilmselt peabki niimoodi olema, teistmoodi ei kasva meile, sponsorid midagi ei kasvasin tekiti nagu mingisugune kääride maailm kõrge moel. Me peaksime toetama seda turumajandust, aga me oleme ka turumajandusest sõltuvad ja see on jube, kui sa pead tunnistama, et kultuur on sellest turumajandusest sõlt hea, kui ta on sõltuv, see sõltuvus võib ka positiivne olla, aga kui me selle ohvriks sattunud on hoopis hull? Ma arvan, et praeguse seisu järgi, kui ma olen jälginud ja ma olen seda tõepoolest hoolega jälginud kulm meie peaminister Tri sõnavõtte, meie majandusjuhtide sõnavõtte, siis ma südamest kardan, et praegu tehakse üks tohutu viga. Tohutu õliga minnakse tõepoolest majanduse arendamise peale ja tähendab kultuuri, meie ports jääb väga pisikeseks just praegu, eks ole, kui hakkasid väljas käima meie kultuurisaadikud, nii-öelda maaelus meist ei teatud ju enne mitte midagi, alles läksid kraanid lahti ja nüüd ma kuulan, et need väga lugupeetud isiksused ütlevad, et valuutat läheb tarvis elementaarselt majanduse arendamiseks. Ja siis mul tulevad vahel hirmujudinad peale, ma mõtlen seda. Vene riik, Nõukogude Liit on kõige selgem näitaja, mis juhtub, kui hakatakse arendama ainult majandust ja kultuuri, keeratakse selg. Seda, neid haavu ei laku. Kahe sajandiga. Meie kaotus ei ole veel nii suur. Oleme siiski suutnud püsida läbi ime läbi oma emade, läbi oma vanaemade on siiski eestlased suutnud püsida kultuurrahvana. Aga kui kauaks Kunile? Sa ütlesid, mul jäi kõrva et selle pisku juures, mida te saate teha oma võimaluste tõttu, on hirmus raske kaaluda ja valida, mida antud hetkel võtta, salvestada. Ühtlasi tähendab see juga jäädvustamist või tähendaks vähemalt sisuliselt. Kuidas sa vaatad televisioonile, tähendab, ma mõtlen nüüd ideaalpildis kui kultuuristimuleeri Ale hoidutakse loiguhoidjale, kultuurihoidjale ja iga säilitajale. Et see on tema esmane funktsioon esmane funktsioon. Kinostuudio-l on omad filmid, omad programmid, ainukene, kes saab seda teha, on televisioon ainukene. Aga, ja praegu, kui sa küsid, mida ma praegusel ajal antud eluhetkel kõige vajaliku omaks pean enda jaoks, siis ma ütlengi jäädvustada praegu veel neid, kes meil üldse olemas on, sest praegu on jube vaadata, kuidas noh, järjest järjest kukuvad inimesed, kellest meil on näotult vähe järele jäänud. Me oleme seda tõesti teinud missioonitundega, ma ei ütle, et me oleme seda vahet, et me oleme teinud seda maksimaalselt nii palju kui meie võimalused. Noh, meil on ju üks kanal, meil on tehnika, mis on juba ammu ei räägi enam moraalselt, laostunud, ta on. Ma olen vahel videomakis monteerima, siis ma vaatan, terve see tehnika kõhutab põranda peal ja püsib ainult poiste tõesti tehnilise taibu nipi nipitamise ja kõige selle najalt veel üldse püsti. Siis ma ütlen, et selles mõttes ei ole meie ja inimestele küll nagu mitte midagi ette heita. Me oleme tõesti teinud maksimaalse, aga seda peaks tegema veel rohkem. Ja praeguses situatsioonis ma ütlen, kus tõepoolest ma ei oska isegi välja mõelda, mida meie kuulaja vajab. Sest veel kord, tulles tagasi kõik ainult poliitilised sarjad on kõige popimad. Aga ma küsiksin nüüd, kas te arvestate siis selle järgi, mida kuulaja vajab või õigemini missugust teed pidi käib see kuulaja arvestamine ja järsku ikka kuulaja ei vaja niimoodi. Võib-olla on viga kuskil vahenduslülis kuulajast programmi. Vot irve vahel ma lohutan ennast ka sellega, et. Võib teha atlase, andku mulle kõik sotsioloogid andeks see nõmedus, aga mul on vahel tunne, et kuidagi temata kukuvad sinna küsitluslehtedele inimesed. Sest noh, ma ei kujuta ette, et noh, meie maa võib-olla. Nonii, üdini praegu ära politiseerunud. Vahetame ainult räägin sotsioloogilistele andmetele, mida meie, sotsioloog, labor näeb ainult nende uuringute tulemustel. Aga mina arvan seda isiklikult. No lihtsalt teame Andma ka kõike muud. Meenuta, mitte ainult muusikat, ma mõtlen ka ilusaid kunsti, ilusaid luulesaateid. Mis siis, et need on 15.-st kahe kümnendsarjade populaarsusest? No see oli või mis on muidugi tasuks meid ju televisioonis pidada. Kui palju tunde üldse muusika saab nädalas endale. Ja missugune osa sellest jääb süvamuusikale? Missugune omakorda levimuusika kaudu nagu meelelahutusele. Ma ei saa teisiti, nagu samastan nede. Vot mai oska sulle praegu seda öeldagi, sellepärast kui palju nädalas just on, meil käib nagu kvartali kvartali kaupa kvartali lõikes ja see noh, sõltub väga paljuski planeerijatest, sõltub väga palju sellest, missugused päeva sündmused ja mida on tarvis taastada. Aga seda ma ütlen küll, et Eesti televisioonist süvamuusika ei ole rõhutud seisundis. Minu meelest on nagu viimaselt sel aastal olnud otse vastupidine tendents. Ma vaatan neid, on väga palju tõsise muusikasaateid. Ja aeg-ajalt on niisugune tunne, kergemuusikasaateid peaks olema rohkem. Nii veel kord meelelahutusmeelelahutus, see tahavad kõik kooli otsist vanaemani ja ma arvan, võib-olla lõdvestad vägagi paljusid pingeid, paneks pere televisiooni programmi vaadata üksmeelselt naerma. Selles oleks midagi. Aga ma ütlen veel kord, meil käib praegu ma loodan olevikus. Nii saabki olema. Sest praegu meil käib ju. Hiigla tohutu ajurünnak, mismoodi peab hakkama uuest hooajast välja nägema televisiooniprogramm. Ja noh, selle ületöötamise eesotsas on mehed, keda ma väga usaldan. Ja üldse ma mõtlen, et olukord Eesti Televisioonis on vägagi lootusrikas. Meil on Mart Siimann. Meil on hagi Šein. Meil on palju palju ajudega ja südamega inimesi. Ja kui need omapead kokku panevad, siis kindla peale muutub asi vähemaks. Praegu ta on jah, kui nendest poliitilistest sündmustest, mis siin ümberringi ja meie eneses toimuvat. On tükati nagu kaootiline tunne, kui ma vaatan Eesti televisiooni programmi nootiline siis tuleb päev, kus on tõesti palju meelelahutust ja muusikat. Isegi natuke liiast, sa tähendad, süsteem tuleb välja töötada, süsteemi töötatakse praegu välja, annaks Reinold armas jumal, et see tehnika veel kuidagimoodi vastu peaks, senikaua kui midagi uut saame. Aga selle uuega on ka nii, et nagu kommunism horisondil. Kui tundub, et juba juba peaks saama Anda jällegi läinud. No nii, aga igatahes, ega me praegu küll nii pessimistlikud meeleolus lõpetama ei peaks kohe sugugi mitte. Ma ütlen veel kord, et hingelt olen ma ju suur optimist. Me oleme suutnud jääda kultuurseteks tänu tõesti sellele, et seekord ei ole meid Lintsutanud nii kaua ja kuidagi esivanemate verega on kaasa tulnud ilutunne ja ilumeel virve. Kui sa käib praegu aeg-ajalt mööda tänavaid, vaatad seda meie kultuuri, kõike me ei saa ka ajada venelaste kaela. Nii palju elementaarselt kultuuritus, kui palju ma olen kuulnud sõimlemas eestlasi, trammis, trollibussis. Ja kui me võtame ära nüüd kultuurikasvatuse, Me algusest peale seda lasteaiast peal ei soodusta hingeharidus hingehariduse võtan ära. Siis 20 aasta pärast ma ei julge arvata. Tähendab, ma ei tahaks seda näha. Kuigi eluaastaid, rist annaks välja, et võiks näha, on, vist ei tahaks näha. Ma kardan selle prohmaka pärast jama õudselt loodan, et seda ei tule.