See on raadioga Nii musitseeris Milan Leino, Haagen ja meil Marisega siin tõesti hea meel võõrustada Rainer Sarnetit, Rainer, kes on saanud nüüd eelmisel nädalal maha päris päris põrutav asjaga ja ütleme siis välja, me oleme sellest juba rääkinud. Kodumaine film, Fjodor Dostojevski ainetel, idioot, palju õnne, Rainer, kõigepealt üldse saan ikkagi noh, tõesti tõesti suursündmus meile väikses Eestis. Aitäh. Võib-olla ma ei tea, räägidki alguseks, et esimesed päevad ja ööd on möödunud, et millised need kuidagi need esimesed muljed siis on, et üha rohkem ja rohkem inimesi saavad siis sellest esilinnast või sellest linastusest osa. On sul midagigi sellist kogunenud tagasisidet, mis sa arvad sellest? Noh, esilinastust. See on ühtepidi sinke üsna nagu ka, nagu, nagu praegu siin sihuke töine. Jooksen ühest intervjuust teisele, et. Väga palju ei olegi seda niimoodi aega niimoodi natuke seedida olnud, seda asja, et alles lõppevasse esilinastus. Ka muljed, mis minuni on jõudnud, on, on head, sest ega keegi otse tule tuusisse midagi paha ütlema. Aga noh, ma arvan, et ta on selline nagu sõbraamatki, et ega teda ei ole kerge seedida ja ta ei ole selline sile line kivi. Et ma arvan, et kõigi arvamusi on igasuguseid. Räägime sellest filmist kohe edasi meil külas sissejuhatusega Niina haageni muusika, muide need, kes kuulasid eelmise tunni lõppu, siis kuulsid seal seda Strangers lugu ja streisling ööl, et see oli, see oli ka filmist. Et muusika sulle ikkagi läheb korda. Mis misse niin haageniga, mis, mis lugu sellega on, et sa tahtsid, et see mängiks? Nina Hagen on, on niisugune lugu, et kui on mingisugune pidu või, või suurem seltskond tuleb külla, siis tavaliselt läheb see esimesena peale, mis kursis, et see niisugune lõbus lugu ja. Tõmbab rahva käima, te laulate siis kaasa oma see ja nii palju kui üks kraaksungi, mõned sõnad, mis sellel tahtsin kohe küsida sellest reisil Kööli koht, et, et see oli hästi noh, mõneti nagu nagu üllatuseks, aga võib-olla tagantjärele isegi mitte see ilus lugu, mis seal kõlama hakkas, üks minu ka selliseid, noh, olgem ausad, ma lihtne inimene, lemmikseeni või maastikke kohe avanes seal, kui te lähete, kallid kuulajad, vaatame seda filmi, siis saate arv võib olla, millest ma räägin niipalju vihjeks, et seal on ilusad tüdrukud ja suhteliselt napilt rõivas tulud. Aga see ilus muusika, kui, kui, kui, kui odavaste või kallilt see muusika kätte tulid, tavaliselt ongi asi, eks ole, et inimesed tahavad kasutada maailma muusikapärandist, pärleid aga, aga sageli eelarved ei võimalda seda, et, et mis kas sellega see kuidagi lihtsamalt hakkama. Kõigusi ajas produtsent Katrin Kissa, nii palju, kui ma kuulnud olen, siis selle logo sai ta otse bändi käest, nii et ei läinudki läbi plaadifirma. Et nad olid, nad on siin käinud ja käinud ja korda idioodi teadsid, et ka nii, et neile see sobis, et ma nüüd täpset summat, noh, see oli väga sümboolne ikkagi. Sobis hästi, ütleme niimoodi. No Rainer, enne kui me sukeldume sügavuti ikkagi sellesse idiooti, siis tahaks küsida ka sinu käest vaesuse kohta, nimelt esimesel tunnil. Me arutasime Tõnugasin võimalusi, kuidas tänasel päeval seda vaesust natukene likvideerida saaks. Nimelt täna on rahvusvaheline vaesuse likvideerimise päev. Ja mõtlesime vaesust laias mõttes, eks ole, et puhta kui erinevaid füüsilist puudujääki ja, ja kindlasti ka vaimset ja kõike muudki. Et, et mis sina sellest arvad, et mis, kuidas võtta nii-öelda härjal sarvist? Kui rahast rääkida, siis siis üks viis on seda jagada. Ja, ja väga paljudes riikides Enamikes Lääne ja Põhja-Euroopa riikides on astmeline tulumaks mis hoiab ka natukene seda ühiskonda nagu õiglasema ja, ja raha jõuab ka sinna. Nendele inimestele, kellel näiteks töö ei ole mittetootev nagu avalik sektor või kasvõi kultuurgi haridus, meditsiin, politsei, mis iganes. Et noh, kui nüüd konkreetselt rääkida, siis, siis kindlasti oleks see üks võimalus. Rainer, kuidas on nüüd selle, selle idioodini saadi nii et, et jah, et saatke ikka rahaasjad korda nii edasi, võttis kaua aega, et et või oli see, et kui, kui, kui sa lõid letti, et Fjodor, Dostojevski idioot soli no iseenesest juba lõi kõigil jalad nõrgaks ja rahakotirauad avanesid nii-öelda automaatselt kuidagi. See kogu protsess kokku vist läks kaks aastat, kui idee tekkis ja kui see film valmis sai. Aga noh, muidugi tuli seda ideed kaitsmas käia, see on tegelikult avalik kaitsmine Eesti filmi sihtasutuses, et põhjendada, miks ja kuidas sa seda teed ja. Mis pidid kuidagi müstikuleerima või, või siis umbes niimoodi võtma näitma kõigile seda raamatu paksust või, või mis, mis seal oli, ma arvan, et seal on muidugi haritud inimesed. Vaatavad seda, seda. Meil oli tehtud ka selline pildimaterjal suhteliselt konkreetselt siis välja tuua, mismoodi film võiks välja näha. Ühesõnaga sa kirjeldad seda, noh, nii et kui ekraan läheb valgeks, saal pimedaks, et mida me siis näeme võimalikult täpselt ja konkreetselt detaile ja, ja üks on see avalik kaitsmine, aga ka sellised eraviisilisi Jutuajamisi oli veel öelda, see oli ka veel ja, ja kaks aastat tagasi. Tekkis idee, sa ütlesid, kuidas tekkis üldse selline idee, et siis nüüd Dostojevski Idioot kinolinale tuua. No seda lugu, ma olin lugenud koolis ja, ja see on üks minu lemmikuid, Dostojevski seda. Ja ilmselt oli ta mul nagu siis olemas kuskil peas, et võib-olla see kõige esimene mõte oli teha näitleja mängule keskendunud filmi. Et oleks sihuke hea stoori, hea lugu, head karakterid. Ja, ja ka see, et kui tekkis idee tehase film kirikus kõik siis on sisuliselt ühes ruumis, kuigi noh, praktiliselt on seal filmitud veel Mustpeade majas ja dominiiklaste kloostris, aga idee oli see, et jääks mulje, nagu kõik toimuks ühes suures katedraalis. Ja, ja siis mulle tundus, et või noh, see oligi tegelikult üks ühel ja samal ajal, et see Dostojevski Idioot ongi see kõige õigem võiks seal kirikus toimuda. No selline Dostojevski buum võib öelda, on lahti läinud, et Von Krahli mängib 12 garamaazovid ka Dostojevski ainete põhjal, et mis sa arvad, mis ja kas sa nüüd juhuslikke 2001 2011 aasta ja kaks Dostojevski tüki. Või kõneleb jah siis ikkagi millestki mille järel ma ikkagi kuidagi vist või mingi tellimus on sisemine, sotsiaalne, mis iganes. Mis ütles. No konkreetselt need asjad on küll ist juhused, et nad sattusid kokku ühele ajale. Aga võiks inimesed otsivad, otsivad. See leiab, me otsime, otsime, aga vahepeal veeretame siis viisi ketta jällegi veerema. Rainer Rainer Sarnet on siis valinud täna muusikat ja mis meil siin nüüd terendub siin plaadi masinasse. Terendab järgmisena Piccise, mis, mis lugu sul sellega on? No vot, see on sihuke vana armastus, et kui ma tulin Rakverest Tallinnasse õppima siia, siis me elasime suure kambaga kõik ühes toas ja see oli lugu, mis või see oli bänd, mis seal kogu aeg mängis. Ja kui ma üksi jäin, siis, siis ma veel hüppasin veel peegli ees ainuüksi selle, sellesama sama bändi järgi. Käekott pähe tõmmatud naistega. Muusikani ogar muusika, et lihtsalt laseb väga imelikke joodi seest välja, klappe pähe panema, aga naiste käekoti ega külla kuulame seda lugu, mis sellised emotsioonid välja toob. Räägime Rainer Sarnetiga filmist idioot. Pealegi muidugi Eestis iga päev filme idee vaata et noh, Rainer, sa tead täpselt, kas kas aastast tuleb paar filmi, mis seis meil praegu üldse nalja, nalja ei ole ka väga palju küll ei tule. Läbi ongi paar filmi täielikult, et juhtus vist eelmine aasta, kus, kus kokku tuli viis, aga see oli väga palju, et tavaliselt on ikka paar-kolm filmi. No on mõni viimaste aastate jooksul ilmunud film, mis sulle on eriliselt meeldinud, ma mõtlen, pean silmas eesti filme. Nad peaksid ju tegelikult kõik olema nagu armsad, sest et noh, olgem ausad, kui vähe neid on, on ju. Et seda armastust peaks jätkuma küll iga jaoks, kusjuures kasvõi dokumentaalfilmid, vaata üle-eelmine nädal ju esilinastus uus maailm. Ei, noh, seda küll, ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla on sul midagi, mida sa oskaksid esile. Rainer on meil täna külaline, et Rainer räägib ise Eile selle aasta filmidest võib-olla see kukkumedoc silma, nii oli see, mis meelde jäi, pehmelt öeldes. Aga lähmegi, mina saingi aru, ma olen nagu aru saanud seda, et sina, Rainer, siis paranda vaid tegelikult see Eesti, see, see filmitööstus, kui nii võib nimetada on, on noh, noh, loomulik, et ongi väike ja et, et kui, kui keegi hakkab, ma sain nii aru, et kui keegi hakkab filmi tegema, siis praktiliselt kõik kõik inimesed vähemalt tehnilise poole pealt on, on nagu, nagu rakkes. See on nii, et eriti kui see toimub ühel ajal suvel siis tuleb varakult hakata ette inimesi ära noppima, et kuigi tehakse küll, aga, aga suurte niimoodi vaevadega, et selline paremik tõmmatakse kohe ära. Valgus ja oli ja noh, ütleme niisugune poolteist filmitruppi tuleb vist korraga kokku, aga. Aga lähme siis kohe haarame nagu Rainelisi sarvist või Sarnetist härjal sarvist, kuidas sa said selle loa või rahaga, et kuidas, mis edasi sai, et, et see vapustav, tegelikult ma kohe märgin noh, kuulajatele ka ära, et see visuaalselt on hästi võimas film ja, ja toimub testina. Suuresti seal Narva Aleksandri kirikus hiiglaslikus kirikus, kus on selline kuppel. Et see on, see on siis see, mis võib olla, kas siis kandis ka sinu ideed kohe algusest peale või millal sa selle kiriku peale tulid? Peale tulin kohe, kui see idee tekkis, sealt kirjutasin stsenaariumisse sisse, niiet oli nagu kohe algusest peale olemas ja siis me hakkasime otsima neid kirikuid, et kus seda siis filmida. Ja see Narva Aleksandri kirik tundus kõige parem ja võimsam sellepärast et esiteks ta on selline kaheksanurkne ümmargune, justkui kustuma on väga erineva nurga alt erinevaid kaadreid, seal on kolm korrust, rõdusid. Ja veel igasuguseid vahekäike ja soppe. Ja samas on ta, no kui seal ei ole tehtud remonti või sellist euroremonti, et seal on kõik need seinad, nii nagu nad on säilinud, sest seal pikka aega ei olnud üldse katus peal. Ja seal elasid kodutud ja narkomaanid ja kogu see, see elukiht on seal ka näha. Selles kirikus. Osalt on siis ka filmitud Mustpeade majas dominiiklaste kloostris aga see jooksis kokku või ütleme, et selline kivi, kivi, paekivi faktuur jooksis kokku nende teiste kohtadega ka, et nagu sulas kõik üheks ruumiks kokku, see, see on, see on nagu oluline moment. Ka et inimene, nagu ta võib-olla isegi teaks, et, et see on nagu jumalakojas tehtud, et kas annab midagi nagu filmi mõte avastamise juurde? No see jah, et see religioosne liin, mis seal jookseb, et, et see oleks nagu nii-öelda kohe kohana nagu esines, see oli küll mõte. Kuigi seal otseselt ei ole ühtegi kirikuatribuutikat. Nüüd sees küll, et ta seal on, toimuvad nii, rong on sinna ehitatud kui raudteejaam, pargid. Elutoad lihtsalt tinglik, et see oligi seal nagu plaanideks oled sa teinud siukest natukene just sellepärast, et ei olnud mõtet teda teha 19. sajandi Peterburi keskkonnas, et et see oleks tinglik. Lahtine aga, aga tuua natukene ühest kontekstist väga konkreetsest vene ja 19. sajandi kontekstist välja see oli võtiga kostüümides natukene ikkagi meie ajale lähemale tuua. No lisaks sellele tehnilisele meeskonnale, millest sa rääkisid, mida päris agaralt tuli kohe hakata kokku panema, on ju mitte vähem tähtsam roll näitlejatele. Ja sinul on seal märkimisväärsed näitlejad nagu Tambet Tuisk, Risto kübara, Katariina Unt, et, ja teisedki, et kas sa teadsid kohe alguses, no küsime nii. Kassa, kas sa tahtsid kohe saada neid näitlejaid? Ma tegin muskini muskini rolli peale kaastinguid küll erinevate näitlejatega, sellepärast, et, Et ega ma ei tundnud juristo Kübarat inimesena, noh ma olin teda teatris näinud. Ja valisin ta suuresti välimuse sellise olemisega hoiaku järgi. Aga kui nüüd hakkasid, nüüd, võtad või proovid, kõigepealt me tegime selle filmiga proove, mis tavaliselt tavaline mängufilmi puhul, et meil oli kuskil kuu aega proovi-prooviperioodi. Ja, ja see, kuidas Risto seda endale kohandas, kui tõsiselt seda võttis ja millises tundlikusega ta seda asja tegi, et selles suhtes oli see küll väga suur leid või noh, väga õige maskina. Et noh, kui me tegime proove, meil kõigil oli juba mingi lahendus käes, et nüüd on, nüüd on asi õige, siis siis riista ikka hoidis käega peast kinni, et ta vilistas ikkagi veel mingisuguse probleemi sealt välja. Ta läks ikka täiesti sinna sisse, ära. See osa sobis siis, tähendab ja Ristol, aga, aga teised teised kuidas seal teistega casting? Risto ja Tambeti, kui me tegime seda koos, kohtingud, tegingi muskini Rogozin koos, et kuidas vahel töötavad ja ma vahetasin proovide käigus ka neid osi, et vahepeal mängis. Tambet mängis Musch kinnitleja, Risto mingi 100 koos või mitte, see on päris hea, tegelikult oli ka hea, kui sa mängid vastupidi, või proovid noh, oled nagu samas stseenis, aga, aga teises rollis oma partneri rollis. Ja Risto Tammeti casting käis nagu koos, et nad oleksid paarina paarina nagu partneritena koos muidugi palju mänginud ka. Ja, ja, ja see, et Tambet on mänginud nüüd palju igasuguseid pätte. Tegelikult selles Rogozin is on seda, pole sellist pehmust pehmust rohkem kui, kui seal raamatus. Ja see, see on oma, nägid hambetile, et ega ei tahtnudki nagu neid karaktereid Väänama hakata, et ikkagi see, mis on inimeses sees, et see, see, see jääb, et Katariina puhul. Ma kastingute teinud sellepärast, et ma tundsin teda ja mulle tundus täiesti Seda asja Philip on, nagu öeldakse. Kusjuures et hetkel hetkel on ta pari. Kuulame selle peale nüüd ühe muusikapala, et nüüd võikski laulda mees või naine või siis mis seal Marizi amorrisse ja ongi mõne mehise naine peakski olema morisse koosses jussiga minu meelest kas ei olnud ja räägime pärast sellest loost? Morrise ja süsi laulsid siis koos duetis. Ja mõneti selline hea sissejuhatus siis nendel võib olla armastusliinidele, mis ka hargnesid idioodis. Et eks see armastuse teema on üks vast üks, üks olulisem teema seal, Rainer, kas või, või ma sain valesti midagi aru. Selliste sügavat asjadega on alati paljudel võib tekkida küsimus, et kas ma ikka sain õigesti aru, aga mina minu meelest noh, kui sina said niimodi aru, siis said aru ja, ja see on juba piisavalt hea, kas pole. Ja Aino, nii võib öelda, et iga film on armastus. Ukrainas oled öelnud, et sa oled soovitanud vaadata seda filmi idioot kolm korda. Ja miks? Mida rohkem, seda uhkem, ma olen ise vaadanud seda neli korda. Või kas sa mõtled selle all seda, et ühe korraga ei saa inimene päris seda mõtet seal kätte, mida sa mida sina ja näitlejad püüad edasi anda või, või lihtsalt, et ta nii hea film, et minge vaatama kolme enamgi kordi. Ma arvan, et iga korraga on täpselt samamoodi nagu see raamat. Midagi tuleb jälle juurde ja vaatad rahulikumalt ja, ja miks mitte seda mitu korda vaadata. Ma võin ka öelda täiesti, et kannatab vaadata absoluutselt täitsa võimaluseta lähedki iga korraga paremaks ta kindlasti ei kulu vaid annab midagi juurde. Meil on siin, me rääkisime nüüd näitlejatest, eks ole, mis mis printsiibil või kuidas siis sa valisid idiooti ja, ja noh, eelkõige rääkisime nendest praegu, kes olid nagu väga kõige kesksemad ja kuidas, kas ülejäänud näitlejatega kuidagi loksused asjad natukene lihtsamini paiga paika? Peategelaste kolmik oli olemas, muskin Rogozin, staaž ja siis me hakkasime tegema casting'u teistega, et mängisid, siis proovin proovivõtetel siis juba olemasolevate pea peaosalistega ka need kandidaadid. Ja niimoodi läks. Aga ikkagi, valisid sa ise oma vaimusilmas lihtsalt kujutasid ette, et vat näiteks eks ole Ain Lutsepp sellesse rolli, Juhan Ulfsak, eks ole, sellesse Taavi Eelma ja nii edasi, et, et see oli sul siis noh teada ja sa läksid ja, ja loomulikult, kes ei taha siis tänasel päeval filmise mängida. Nojah, et mõne mõne näitleja puhul oli sinna ka tema enda sihuke karakter sisse kirjutatud ja ma lähtusin küll mitte kõigi, aga konkreetselt ikkagi tegelast kujude puhul, noh, oma tuttavatest mingid nüansid tulid silme ette, mida ma siin juba teksti sisse kirjutasin. Kõikidele näitlejatele teinud kaastingut, et need, keda ma juba paremini teadsin, tunnen ja kellega ma olen koostööd teinud, et ei ole lihtsalt mõtet. Et see sanatuur, keda sa tunned, eks ole, et see vastab sellele nendele taotlustele, mis, mis sellesse karaktorisse siis läheb. Et ma võin jällegi omalt poolt öelda, et teiste näitlejad esitavad hästi-hästi suurepärase partii. Ma ei tea, kas see kõlab kuidagi, aga muide, meil on ka tulnud siin üks küsin mus kuulajatelt, et mitte, et me ise ei esitaks nii suurepärased küsimusi, aga, aga siin on lihtsalt puhtisiklikult ühele kuulajale hakanud siis kipitama kuskilt midagi ja, ja ka see on taandunud see motoorse rahutusena siis edasi ja ta klõbistanud oma arvutiklaviatuuril siis sellised küsimused, et tema käis vaatamas filmi ja, ja kohe mõned küsimused rääkisid. Et tema küsib nüüd nende õdede kohta, eks ole, siis kolme kaunist õde on seal siis tõesti hästi kaunid kõik ja ja et tema on jäänud mulje, et küsijal, siis, et raamatus oligi siis kõige kolmas õde, mis ta nimi oli aagalayama bla bla ja et tema oli siis väga ilus. Aga filmis noh, kuidas ma nüüd ütlen, tundub siis küsijale, et ta ei olnud, ütleme võib-olla siis nii. Ilus Ma ei hakka siin päris täpselt kõike, ütle, mis ta kirjutab, aga on tal, see on tema jaoks nagu suuurt küsitavus, et miks see see kolmas õde siis, kes mõneti nagu vastandab, siis vastandub siis nad nast asja filipiinlane, eks ole, siis keda kehastab Katariina. Et Te ei ole tema, tema meelest oli siis vist natukene problemaatiline ja küsib, et kas see oli taotluslik ja ta tahab selle kohta midagi teada, tema oleks tahtnud näha näiteks Mirtel Pohla otsa. No see on ju teada, et selle naiste ilukoha pealt isegi sõjad alganud Trooja sõda kasvõi näiteks ja seal on katseene eesti filmis olemas, kus kõik need kolme tähistavad koos ja ammu skin, vaatab nad kõik ükshaaval üle. Ei, härra ütleb, kes on kõige ilusam ja viskab ka nii-öelda selle õuna. Ja no vot, ma nüüd ei tea, kas kas need küsijad rahuldas, aga, aga ühesõnaga, see oli siis taotluslik. Taotluslik oli valida ossa inimene, kes on tõesti ilus ja sarmikas ja. Nii, ja minu meelest ongi tore, et, et sa ei peagi alati kõigega nõus olema ja lihtsalt, kui sul tekivad nagu mingid omad arvamused asjadest, et, et see on ju täitsa aktsepteeritav, ega see siis nagu tervik ütleme, elamust ei, ei, ei riku muidu ka siis kiidab siin küsija, muidu väga hea Vilmasso, tähendab, miks, miks oli sisse narkoliinsel teatavasti Rogozin oli siis see tegelane, kes kes paistis, et tegeleb kõige muu kõrval siis ka narkonarkootikumidega mingi mingi mingi pulber väikestesse kotikestesse või on see amfetamiin või jääd sa täpsemalt? Või tegelikult see vist mingi jahu jahu? Ta oli Dali raamatukaupmehe poeg. Müüski tegelikult jahu. Et ei ole, ei ole hulluküsimuste kohta, on ka, aga või selle kostüümide kohta, et need olid tõesti kaunid, aga, aga mitte kõigile ei tundu nad siis siis igas mõttes kaunid, vaid siin on leitud, et natukene võib-olla altleti käsiks olete, et näidata selle glamuuri ja stiili, võib-olla isegi tühisust kuidagi vä. Ei, need kostüümid ei ole üldsegi tühised, need on väga ilusad kostüümid, loomulikult oligi üks üks lähtepunkt see, et nad oleksid. Vähemalt meeste meeste kostüümide puhul, keda, mida siis tegi Jaanus Vahtra kantavad ka tänapäeval. Küll sellise ajatu klassikalise joonega naiste kostüümide, mida tegi Riina Põldroos, on natuke nüüd baroksema, sellega vist täna täna on vale, ei lähe. Aga kogu see tegevus toimubki veskiga kõrgemas seltskonnas kus on tähtis, mis sul seljas on. Ja see räägib sinust palju ja kus välise järgi hinnatakse kohe kõigepealt inimest. Ja muskin satubki just nimelt sellisesse seltskonna. Ta on terve elu olnud ise vaimuhaiglas arstide hoole all, inimesi ja kõrgilmuda ei tunne. Ja ta satubki sellesse kõige kõrgemasse tippu kohe, kes ta ette võtavad. Ja pruugib muskinil saada ainult parandus, mis on siis poolteist miljonit ja kohe suhtumine temasse muutuv minuti kriminaalne. Järgmine lugu artiste, mille sa oled valinud Anne Beachis Naistebänd no minul küll meelde jäänud suuresti või vähemasti laulja ja mingid kitarristid On sul sellega mõni sama lõbus lugu nagu näiteks. Käekoti pähepanemist. See laul või see bänd jäi aega seotud tegelikult just suhteliselt sellega, et mis aeg oli ja kuidas ma ise elasin, siis mul oli oma firma ja siin oli palju raha. Rohkem kui praegu resin endale uhke korteri, punased seinad, kõrged laed. Ja see Laul on klaasike, glamuurne, teatraalne ja seal on väga. Räägime Rainer Sarnetiga filmist idioot. No Rainer, sa ütlesid, et enne, kui sa hakkasid tegema filmi sellist kunsti, oli sul nii-öelda elujärg parem ja sa tegid oma firmad ja ostsid suure korteri ja miks siis miks siis panid sellise firma mehe pillid kotti ja otsustasid filme tegema hakata? Muide, esimese põhiliselt reklaamklippe, mis on ka peaaegu silmi Aga rääkisime rahast seoses just ka idioodiga, eks ole, kuidas raha kui selline annab kohe inimesele nagu midagi juurde, eks ole. Et ega seal väga konkreetselt Mõõdetavatega, aga mis oli seal filmis, eks ole, ja mis ka siis noh, raamatus on see, see natukene raskesti mõõdetav asi ongi see, et, et vürst Murskini kehastab sellist Noh, ütleme siis nagu headust, eks ole, ja, ja sellist siirust ja see kuidagi mõjub seal sellele eliit seltskonnale, keda seal kujutatakse päris huvitavalt, et, et mõnes tekitab võib-olla kohmetust ja, ja, ja, ja, ja võib-olla ka süütunnet või igast muid asju, mis ta käivitab ja igaüks, selles mõttes on ta jah, hästi ka tänapäeval või ütleme, igavene teema. Mis, mis nagu mis, mis nagu sinule Rainer, siis kõige olulisem asi ikkagi selle filmi puhul, nüüd kui ta on juba valmis, mitte nüüd, kui mitte mitte siis, kui sa alustasid vaid nüüd, kui ta on valmis, sa oled näinud seda filmi mis on siis see, ütleme sõnum noh, ütleme siis sõnum või mis on see, mis nagu peamisena või, või, või mida, mida võib-olla ka siis soovitada püüda nelgis ikkagi lähevad selle mõttega just kinno, et tahaks selle kätte saada selle nii-öelda tabamatu või siis selle mingi konkreetse asja. Nuuete Moškin on seal jah loodud või Dostojevski on püüdnud luua sellist nagu ilusat inimest ja ja ilusa hingega inimest, kes tõesti mõjub igaühele isemoodi, et kelles ta tekitab armumisi, kelles mingisugust toppis agressiooni ja segadust, tekitada seal palju. Aga, aga Dostojevski ja ma arvan, et ka seesama film jõuab sinna välja, et kõige ilusam inimeses on kaastunne, võime, kaastunne, tunne ja ja ma arvan, et lõpuC nagu sinna, kuhu see film jõuab, ongi, ongi see, mida ma tahtsingi. Sihukeste empaatiavõimet mõista üldse tähendab tegelikult seda, mis ümberringi toimub, kipub vist nagu väheks jääma. Noh, see on niimoodi, et et sa ei saagi nagu Risto ise ütles seda mängides ei saagi olla kogu aeg lahti, et see on väga koormav, väga tüütu. Üsna valus olla, kõigele avatud. Mulle endale meeldis Juhan Ulfsak kehastas poissi, kes siis ühesõnaga on määratud surmale. Seal diisikuse haige ütles mowskinile, et sa kuidagi nagu ka sellist nagu väga tänapäevast on alati, et et tahaks kohe sulle midagi Türgist. Ja siis ikkagi noh, ei. Ei, ei ütle, et sellise, et kui neid inimesi oleks nagu, nagu rohkem, kes, kes oleks siuksed empaatilised või, või kannavad niux nagu headust, et, et see muudab ikkagi teistes inimestes ka midagi natuke paremuse poole ehk. Vähemalt loksutab midagi lahti. Unustasid suudelda, mu hinge on üks päris huvitav asi, millal mina soovitan ka tähelepanu pöörata, mis käib ikka läbi seal ja, ja ja selline huvitav installatsioon on sellega seoses, kuidas sa selle peale tulid seal? Tegelikult on ta ühe treisi emini kunstiteos ja, ja ma leidsin ta, nii et kui ma tegin, kirjutasin stsenaariumit, siis ma tegin iga tegelaskuju kohta oma kausta, kuhu ma kogusin fotosid. Et muskinile olid seal David Bowie ja kellel oli veel veel midagi. Ja siis kunstnik seminari mulle kõigepealt tema, Lenna nägu jäi silma, kes, mis oli kogu aeg pidevalt sellises ebamugavas või sellises võõrdunud olekus, et ta oli nagu nagu paha olla või siuke suhteliselt see sobib väga hästi ennast asjale, kellel on ka kogu aeg see ebamugavus. Ja siis sealt ja siis tuligi, leidsin selle teose, kus sellise südame sisse kirjutatud suured unustasid suudelda mu hinge ja ja see sobis väga hästi, nii et täiesti õie õieti jõudsin, et see ongi see mowskini teema, et kui ta läheb inimestele liiga lähedal, et ta siis kas ta siis suudle pinge või siis või siis ei suuda seda. Aga ilu seal jätkub igas mõttes, et tasub ka lihtsalt puhtvisuaalselt nautida seda peetide jada ja inimesed on ilusa Anastasia Filippov, ma vaatasin isegi surnud Ma hetkel on hästi ilusse treenitud, ilusad jalad säärejooks, ütleks selle asja kohta ja et isegi kui ta surnud on hästi-hästi ilusad pruunid päevi. Olen Rainer, meie jutuajamine on siin juba märkamatult jälle nii kaugele, et meil ei olegi enam väga palju aega, aga äkki jõuaks kiiresti rääkida ka sellest? Buzani filmifestivalist niukses? Sa jõudsid Lõuna-Koreast ehk see on siis Aasias üks suurimaid ja olulisemaid filmifestivale ja sealsamas sealsamal festivalil siis ka idioot osales ja võistles. Millised kogemus andis selline, selline suur filmifestival? Minu jaoks oli täiesti hõlmamatu, et kogu see linn ja kogu see festival olidki tõesti väga suured, et filmid toimusid äri kinodes põhimõtteliselt autoga viidi ja toodi. Ega sa ei saanudki selle väga palju tegelikult teisi filme näha või et minu minul oli nüüd üks kohtumine ka rahvaga kus, kus põhiline publikule korealased. Kuidas, milline? Kuidas mida, küsiti konkreetselt. Neljakesi. See oli väga, nad olid, nad on siuksed lühikest kasvu ja kui nad saalis istuvad, et siis need paista sealt tooli selja toda tagant välja. Ja nende keel ja keelepruuk on väga järsk või noh, nagu me oleme sarnane natukene Jaapani selle et kuskilt keele või tooli tagant hakkas kostuma Tõlgin seda, et see mees ütles, et tal on väga raske seedida seda Nii kõlama äikeseet on ilus ja nii ilus ja aga kas nad viisakad selles mõttes, et suhteliselt viisakalt. Siis nad on väga teistmoodi, et loomulikult on seal see budism mis määrab selle inimese käitumise väga palju oli, lähevad linna peal ja näed rannas, kuidas selline nahkpükstes noor tüdruk lihtsalt kummardab kivi või, või kummardab puu ääres. Ja kui me käisime seal mägedes, siis selliseid. Ja kui sul ikka kloostrit käisime, mas, viies viies kuues kloostris. Aga sellist üksteisele kummardamist ehk siis kõigis on budaloomus. Seda oli üllatavalt palju, jah, ka tänava peal. Ja just noorte inimeste noored inimesed torkasid silma. Räägi, kas ütleme seal Koreas, kus sa seal olid kohapeal, et jõudsid sa vaadata ütleme või kasvõi sellesama oma filmi kohta, et mis nad sul veel ütlesid või kas, kas siin üldse keegi jõuab midagi teha, et kui sa sihuke filmifestival, sihuke hektiline olemine, kas keegi midagi asjalikku jõuab ka öelda millest, nagu tolku oleks. Seal ilmus? Ka näiteks retsensioon Screen Daily lehed, mis oli küll mitte korealased inglase poolt kirjutatud. Aga sellist teisi filme ma seal küll ei näinud, mitte ühtegi ja ja oli üsna üsna üsna raske orienteeruda, et mingid suured pilvelõhkujad liftiga sõidad kuskile 30.-le korrusele ja et tõesti hõlmamatult suur see, see möll seal. Rainer, nüüd on ühesõnaga tõesti suure filmiga maha saadud, et kas, kas on juba mõtteid, et olen jõudnud nagu nüüd selle ala juurde, mis, mis, mis, mis seal hulga kutsumus ja siit saab ainult nagu edasi minna, uued nii-öelda filmid. Karjäär on nagu selgesti nüüd juba terendumas, siin vahepeal oli mingid probleemid ja seal mingit, kas selle rehepapiga oli mingi jama kunagi seda asja tegema, eks ole, kas nüüd on kõik takistused murtud ja nüüd sõidame nagu laevakapten edasi merele? Ma arvan küll. Okei, see tore, tore vastus on, aga mis sul, mis sul on? Teine asi, et juba mõtled selle peale ka tegelikult järgmine asi on, on teatri ahaa, et seal. Et see ongi suhteliselt teater, teatraalne asi, eks ole see see film ka, et ja kas sa paljastad ka meile üht-teist? See on Lorca näidend nimega lillede keel. Millal siis? Vot ei tea täpsemaid asju. Viga on ilmselt natukene kiiremini läheb see asi kui, kui filmiga igal juhul jääme lootma. Aitäh, Rainer, et said meile idioodi telgitagustest ja köögipoolest siin täna rääkima tulla ja, ja paneme siia lõppu veel alpinstarsi, Christian naiti äkki veel kiiresti paar sõna, ütled selle loo kohta? Mul mingit erilist legendi ei ole, lihtsalt sihuke, sihuke külm ilu.