Rahuliku päeva lõppu minu näitlevale leedile nii pealkirjastas tänase ööga või selle autor Marvi Dago ja sellega lähevad teele 70. juubelitervitused ning parimad soovid näitleja Linda Rummale. Alustage, tuleb meil õige kaugelt nimelt ühest Päevakaja helikillust 1963. aasta detsembris. Oi need on nagunii juba kolm päeva, käin tänase teate saatma asjad järele. On omal lapsi? Aidanud. Te ju teate lugu vaesest tänava lillemüüjast Elaisast kelle võttis enda juurde õppima maailmakuulus foneetikaprofessor Higgins. Professor vedas kihla, et ta teeb lilleneiust kuue kuuga leedi, kes räägib puhtalt inglise keelt. Tunnete muidugi, kui teil on veel meeles Shoo surematu Tigmal joon. Estonia lõbus pühadekink on, täna esietendub lõu niusidki. Minu veetlev leedi. Lavastaja Voldemar Panso muusikal on kindlasti just meie ajastu laps. Peamised nõuded on siiski näitleja nõuded. Näitleja, kes oskab laulda, mitte laulikas, oskab näidelda. Muidugi, seetõttu oli ka vastav võimalus katsetada. Peaosas Linda Rummot, Essoni draamanäitleja ja, ja sealjuures ka looduspärase muusikalise andega. Linda Rummo veri, noorust pole keegi märganud. Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema, nii nagu lilled, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. Ja õisi ei ole paljude õite hulgast. MISA kirjeldama panevad. Teda ei saa kimpu köita. Ta on üksik ja jääb sellepärast meelde. Ka on raske teda maha tallata ning tuulekülmadele paneb ta vastu. Ainult viluvarjus, ei lõhna ta ja õied tõmbuvad kokku. Soojendava päikese käes võib ta aga avaneda ootamata ja ootamatus Ilus varjundi rikkuses lüürilisest nukrusest vallatu helkivusi, kiirte pilluni. Killuke päikest heliseb temas kaasa. Niisugune ta on see üksainus õis. Vahel tuli ta niimoodi Voldemar Pansole silmade ette. Nurgake Londoni südalinnast teatrist lahkub kõrgem seltskond, püüdes mööduva väärikusega leida vaba taksot, üksikud fraasid, sõnad ja korraga muutus pilt. Ja sa otsisid endas tekkinud ärevuse põhjust. See oli hääl, võimsa elu soovi ja tugeva tegevusjanu ja võluvalt häbematu löögivalmis hääl. Ta tuli silmnähtavale, see väike lilleneiu just nagu elus ja ilu ise oma ürgses loomulikkuses, intonatsioonide piiramatuses. See oli proosa ja poeesia ühe korraga. Linda Rummo laisa tuuliti üks erandlik õis, suures osa kimbus veel ületamatu, veel unustamatu ja hingele kangesti lähedane, tõelise teatritegemise aroomiga. Seal Cowengaadeni ära tallatud kapsalehtede hulgas leian kannikest korvi kõrvalt endale kuuldepildis mälestuspildina. Palun vabandust, hommikul varaviimisele. Käsipagasiruum, isegi juhtival ajal üksi wind, hulk. Kord nagu teatris sündinu. Ja nagu muinasjuttudes kõlab täpselt samuti soovinud Endel Pärna õnnitleda Linda Rummot kui vastsed teenelist kunstnikku. Kuidas seda kõige paremini teha, mõelnud ta? Teatritasuvad ja üksteisest nii kaugel, et Eston lasid draamateatrirahvas saavad tõsisemalt kokku ainult kord aastas. Tavaliselt teatri töötajate jõulupuul. No mis teha, nii otsustanudki Pärn, kirjutada paar rida minu veetlev Ale leedile. Ja ta kirjutas. Kui ma vaatasin laval sinu avalikult silmi, siis algul ei olnud eriti mugav karjuda panges ja pampihme kasti. Kuid osa nõudis ja sai selgeks ka see, et tegelikult teebki ju higinsi ükskõiksus, hoolimatus laisa lihtsa inimlikkuse ja publikule veelgi armsamaks siis andsinaga takka, kuni tüki lõpus oma kübara alistumise märgiks ilmile tõmbasin. Tegelikult oled sina kogu tüki vältel täht, millele mina sabana järele lendan. Mis on juhtunud? Kas midagi on halvasti, midagi teiega. Mina. Võitsin ju siin on sellest küllalt. Ei tähenda mitte midagi. Sina võitsid minugi veo, ela, jultunud putuka. Mina võitsin kihlveo. Mispärast sa vihkasid tublitega, sellepärast, et ma tahtsin segamini. Tahaksin, titab tuludena elan. Ei jätnud mind sinna, kus ta muinaskorjas retsisti mitte tänati jumalat, et kõik on möödas, nii et te võite mu jälle sinna tagasi, eks ole. Küüdi näitamas, kas niisugune, kuidas ma julgen oma tüdrukut, minul ei näidata. Ja ole vait. Minust küll saab, kus kurat mina tean. Ja mis tähtsus sellel, olles sinusse? Ma teadsin, et ei ole sellest midagi. Ma tean, et ei ole sellest midagi. Ei oleks minagi, kui nad surnud oleksid või tähendab see midagi ei tähenda veel isegi mitte nii palju, kui need toppis. Miskit miskit minagi. Ma arvasin, et nüüd ei ole sellel enam mingit tähtsust. Miks sa hakkasid äkki niimoodi käituma? Tohin ma küsida, kas sul on kaebuse selle kohta, kuidas insi koheldakse? Kas keegi on sinu suhtes alati käidud? Hololei dring, mis virs. Ei, sa ei väida ka, et mina olen sind halvasti kohelnud. Mul on hea meel seda kuulda. Võib-olla oled sa väsinud pärast pingutavad? Mis on täiesti loomulik, et sõnarveerisid aga nüüd on kõik möödas. Nüüd pole vaja enam millegi pärast muretseda. Ei ole millegi pärast muret. Oh jumal, surnud olek. Miks? Miks? Kuulamine laisa keegigi sulle liiva midagi pole katki? Laagid voodisse nagu hea laps kunagi ja magad ennast välja. Nutta üks peatäis ja siis loe oma õhtupalve, see mõjub. Tänu taevale, et kõik on. Kas sina taevased ja nad kõik möödas. Nüüd oled vaba ja võid teha, mis tahad. Milleks küll? Milleks ma enam kõlba? Ma lähen. Mida ma teen? Minu arusaamise järgi pole seal kuigi raske endale kusagilt tegevust leida aga ma pole sellele mõelnudki, et särale. Tead Sa võiksid mehele minna. Ega kõik mehed ei ole veendunud, vanapoisid nagu mina ja kolonel suurem elamus, meie naise võitleb, vaesed kuradid. Ja tila pole inetu. Võiksin nimetada veetlevaks, meeldiks. Muidugi voodisse ja magala ilusasti välja. Tõuseb hommikul üles ja vaata ennast peeglist, siis ei tunne ennast enam nii halvad. Tookord kirjutati minu veetleva leedi saavutusi neljale õnnelikule kokku saanule. Estonia teatri laval seansis sho Panso pärani, Rummo sovjeti eetseeveetlevus jätkuks peale kergema žanri siis opereti ka teistel põhilistel aladel nagu ooper ja ballett. Aga tundub, et see ei olnud enam nii kerge, sest puudusid külalised Shoo Panso, Rummo. Tänu taevale, meil nad on olemas. Tänu kõikidele loojatele on minu veetlev leedi kuuldekauguses ajast, mil kuulus foneetikaprofessor Henry Higgins. Sellest bambust, nagu te laisatise nimetab, hertsoginna teha tahtis. Ja selle etenduse fenomen kasvab sedamööda, mida aeg edasi läheb andekalt jälgima panevalt nagu laisas toimuv metamorfoos, säilitades seejuures kõik kannikiste pikantse ruumi, mis selle väikese lilleneiu karakteris jääb lõpuni. Või hinnangu, kirjutasid arvustused. Linda Rummo ei mängi kahte erinevate laisad. Kuigi Higgins püüab teda ümber teha, muutus ta ise ja see oli määratult suurem kui tookord. Ebatavaline kooskõla opereti afizzil. Aimates Linda Rummo võimeid operetilaval ja ka seda, et lavastaja Voldemar Panso püüab teatris näitleja ikka jälle midagi uut avastada. Küsisime tookord siiski Rummo puhul. Kuidas jääb vokaalnumbritega. Seda huvitavam oli hilisem ülestunnistus sellest laisa osa pannud mõtlema noore kaadri ettevalmistamisel. Ja pealegi seda veel konservatooriumis isede näitlejameisterlikkuse seisukohalt kokalistide võimete arendamisel tunduvalt maha, kui mitte niivõrd ei anna tunda ooperis siseoperetis, küll olevat need vajakajäämised selgesti tuntavad. Ja Henry higis tunnistab pärnaridadega Rumule. Leedi edu puhul on mõned kriitikud ja teatrisõbrad sinu suursaavutuste kõrval märkinud ära ka minu vabanemist nii mõnestki operetistandardist. Siis ma tahaksin öelda ka selle tõelise põhjuse. Kerge ei olnud. Panso ei väsinud iialgi oma nõudmistes sina kui draamalavaäss nõudsid Sonia operetiansamblilt enneolematut taset teksti rääkimise mõttes. Kuid kui nauditavad olid need Rummo Pärna, siis Ella ise ja higintsi duellid, kus Ella ise iga järgneva käiguga saavutas ikka suurema punktivõidu kuni lõpuks õigel ajal langenud Iisri Ehikinsi seljakaotusest päästis. Kavandid veidi alla, siis ei tohi maha jäädud, ainult tuttavad mehed, pool aega. Tunded ei avalda, teine pool aegadeni klappi. Minu meelest ma olen küll tundetu, isekas, eks. Hüva, lase jalga niisuguste inimeste juurde, kes sulle meeldib millegi aitamine sentimentaalse seaga, kellel on hunnik raha, paksud huuled sinu suudlemiseks ja paksud saapatallad, sinu peksmised. Kui sa ei oska hinnata seda, mis sul on, mine ja otsi endale parem seda, mida ta killutavad. Rääkida minuga, minul ei ole kunagi. Kauaks? Niipea kui toita sellele puruvaesele laadile käsi saab muidugi jooksupoisi kohta otsida naljakalt Aludigi ka ma olen teinud kuninga maalide. Ja see tekitab küllalt kuninglikust madalik peaks tööd tegema, tema ei ole õppinud nagu mina. Mida ta kavatseb õpetada seda mida teie minule Ma lähen ja pakun ennast sellele kuulsale ungarlaselt. Pätu puru silma puistajale, sellele absoluutsele, võhikule õpetajaga, tema oli minu meetodeid, minu arvatigi laidab üks silla poole tema käega kaela kahekorra. Kuuled. Hirmutav. Kalevi peagi oli paljuski mõtteraas ega suud ainult seda, mida mina poleks sinna toppinud. Plaan on korda läinud, on läinud, läinud ellik naist on läinud, nagu ta ei petnud mind, mu lootus, lootus, lootus, lõppenud lootus sinus, taamal ta Elaida. Sa oled suurepärane. Viis minutit tagasi ta rippusid nagu veskikivi mu kaelas. Nüüd sa oled kindlus, ise, paariline, võitlused. Ta meeldib mulle niimoodi Elaida. Ema. Kallis, mida sina. Mis ma nüüd teen? Ma arvan, et sa pead rääkima jälle pütid ja legendi. Kui hapnik kõrvetab ära tibatillukesed kopsud, las otsib endale umbset õhku, mis talle sobib. Ta on öökull, kes minu päikese käes mõne päevaga. See aitab. Hästi, las ta läheb. Saan ilma temata hakkama. Ma saan hakkama ilma ühegi inimeseta, sest mul on minu enda nii minu enda jumalik. Tulesäde. Näituda Frediga, missugune lapsik, mõtlen, missugune südametu Albion, lollakas tegu. Aga ta veel kahetseb seda kahetsept, see on ju Norjamidele ette määratud. Ema saab siis nüüd messist Vraidi haisvat juba mõeldagi, Ale selle kehvas lillepoes roostes kavasse kokku loeb, aga nälts, jooksed atlastesse poel. Kevadel läks sul kõik see õppus neelduma. Tald oleks jälle. Läheb aasta kaks asub pea juba all, sest su mees oskab Kaaga pihlaka. Seda ka veel, et kui ka välismaale läheb mõne pühkirika vara peegaga. Kui magustutite võtab, kui ta ühel ööl ta mu ukse taga närvides ja pisarais, õnnetu ja mahajäetud palub andeks, kas lasen ta sisse või viskan huntide tdi. Kas olen lahke või kohtadega nii nagu taravdiilinud. Kas võtad ta vastu või kihutan minema? Olen kõikemõistev ja halva öeldama eal ei saa, tundmatud mulje on kättemaks ja vahel. Olen kõikemõistev mees. Ja ma endal hiigelala ja et kõik on harjumus ja mitt. Valdamatu kurnavalt lavale. Räppar. Kura toadu. Elaisast sai veetlev, vaimustav lihvitud hertsoginna mitte sülesoojuses ja šokolaadi süües mitte hella ja hea inimesekasvatuses, keda ta soovinud vaid teda kasvatas džentelmen, kellele laisa oli ainult sar koolide kandja kelle südame asemel oli heli üles kirjutav aparaat ja see suutis vaid reageerida ebareegli pärasusele. Hääldusele. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse käes suhkrustatud vee lisa toimel. Ei laisa talent, kasvades lilleneiust. Hertsog hinnaks kasvas, nagu on öelnud Voldemar Panso, Linda Rummo talent, õitside silmatriiphoone, klaaskatuseta ilmad, troopikakuumus, et teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus. Selles õies on värvitoonide maitsjakust, rangust, õietolmu, ehtsust ja õitseaja pikkust. Kuulates intervjuud, mis tehtud, Linda Rummoga 10 aastat tagasi tuli tahes-tahtmata meelde laisa poolt öeldu. Ja see kõlas umbes nii et kui ta minu häält kuulate, tahate võite grammofoni mängima panna. Tänu taevale, arhiivilint pöörleb. Ja olen täiesti õnnelik, et sellel mängib ka hing. Kõik muutub aga midagi iga. Täna kutsub seen grammofoniplaat esile uusi emotsioone. Armastusest laval ja elus. Aga see hakkabki sealt kaugelt kuskilt peale ja igaüks on jätnud mingisuguse jälje sellesse aega, võib-olla see roll praegu enam ei annaks mulle seda jälge, sest need jäljed juba tehtud. Ja selle tõttu noh, võib niimoodi võib olla lugeda mingisuguse reamis niimoodi meelde tulevad esimesed rollid. Muidugi on Tammsaare Tiina Liisi nendest eemale isa, sest see ei ole niisugune, et, et mina rollile Anne'i roll annab ikka mulle. Ma ei oska ütelda niisugust. Ma ei oska sõnu seadustesse midagi panna või pealkirjastada või silti külge panna, aga kui ma hakkan selle Tiina kuju peale mõtlema, siis ega ta jääb eluks ajaks meelde. Juba kirjeldusest jääb meelde, aga vaevalt et mina nüüd olen fantaasiarikkam või või kuidagimoodi võiksin oma oma tunnetuselt ületada seda kirjanikust, minu jaoks on ta ikkagi puhas Tammsaare. Tiina. Ja kui palju ma temast olen suutnud aru saadud, see on nüüd minu tase, aga aga üldiselt on meelde jäänud see, et see on üks kirjaniku meeliskuju, mida ta on kirjutanud mitte elust vaid tema soovunelm, nagu tähendab, ta on kirjutanud ju inimesi, kellele, nagu ta ise ütleb. Jumal on unustanud kurjuse hälli kaasa panemata. Ja ometi on tal seda kurjust elus vaja see eetikastseen seal, kus seesama inimese laps kes nii suure usuga on omale jalad alla saanud, usuga teisesse inimesesse, nagu mina aru sain. Usuga Indrek kusse sai ta jalad alla ja sai kõndima, sai oma elule selle peamise roopa. Ja ometi oli tal kurjust vaja, et pääseda selle hullu Eedi käest kellega ta ainult heal tasemel ja sõbralik Kuuemõistva tasemega kinolevis. Ja kuidas ta kogu aeg nagu suutis seda oma usku säilitada kõigest hoolimata, ta pidi ennast inimeseks, valetama, väga sageli tuleb vargamäele ja seal nende tüdrukud suurte poistega need jutuajamised on, ta peab endale juurde mõtlema, valetab enda inimeseks nendesarnaseid, sest muidu teda arvatakse, et ta ei ole ikka päris kuskil see, et sellest hoolimata, kuidas ta selles elu talle igasuguseid omas seadusi peale surub ja mõistmist elu mõistmist peale surub. Ta suudab säilitada seda suurt usku inimesesse, seda suurt usku Indrekusse ja kõiges oma elu mõistmist, kuni selle selleni välja, kui nüüd Indrekule. Aga lähme sauna, mis sellest, et ma ei ole, las teised mõtlevad, et, et ma elan nii nagu mees ja naine elavad tavaliselt. Sellest ei ole midagi, aga mina elan nii, nagu mina saan aru. Et kuskil ta suudab nii oma oma mõtet säilitada oma niisugust. Minu meelest see on tema, ma ei tea, kohanudki teisi niisugusi, niisugusi kirjandusest mul ei tule meelde, vähemasti nii puhas, niisugust huvitavat tugevat julget finimlast. Armastus on see, et me armastame selleks, et meid armastataks ja ei teegi kogu elu jooksul midagi muud kui nõuame, et Me armastame selleks, et neid armastataks, aga mitte selleks nii nagu ütleme noh, niisugune endast ära andev armastus. Et see tekiks vastastikku, tähendab, mina armastan lihtsalt ja teen kõik ja annan kõik sellele inimesele lootmata, ega pretendeerinud detseminud vastu armastatakse. Kui nüüd saab kokku kaks niisugust inimest, et see armastab täpselt samamoodi, siis on neil mõlemil annet armastada, muidu ta tuleb, egoistlik armastus. Väga õudne armastus, sest need inimesed on õnnetud inimesed, tulin, ma käisin vaatamas Riiast Bergilti samaaegselt Ma nägin natuke varem meie laval. Ja noh, ise olen kuskil kauges nooruses olen olnud jah, aga tähendab see teos iseenesest. Mulle väga meeldib. Ta on niuke riiuliteos, mis on, ikka vaatan, kas ta ikka alles on, vahetevahel loen see Niipzini teos. Aga seal sattusime kokku siis meestega, kes seal tükis mängivad. Umbes niisugune tunne olid, nad kõik on väga huvitavad kujud, aga et sul võiks, on peast põrunud. Nad ütlevad, et nad ei saa sellest kujust aru. Tähendab, kuidas võib terve elu armastada üht inimest, ise tegelikult ju ei olnud, keda nad ei saanudki nii-öelda elu elama hakata, ta jäi ainult ootama. Thai ootama meest, kes läks ära sellepärast, et ta ei saanud selle puhta naisega elada, kuna need trollid olid tal vahepeal. Ta ei saanud tema juurde tulla ja ootab lõpmatuseni, ootab läbi aegade. Ja teab, et kõik läheb mööda, jälle, läheb mööda, läheb mööda ja ikka ma ootan. Võib-olla teises ilmas ainult saan kokku, tähendab, kuskil niisugune noh, midagi on ühist nendel selle Tiinaga minu meelest, kes oma usuga, vot niimoodi läheb mööda, teadmata ise, mis, mis see inimene teeb, mis elu ta elab. Mis troll temas ringi käib. Ja siis hakkad vaatama, et aga see on minu meelest kutsumise anne inimesel niimoodi niimoodi suhtuda, täita oma elu. Kuigi ühest küljest võib ütelda praktiline nimelt sa oled oma elu kihva keeranud, ei ole sul lapsi, ei ole sul meest, oled sa tühjalt elamud? Tähendab aga sinna ei saa midagi teha, inimene on läinud oma loomuse järele, seal on sama probleem, käin ringi käi ringi. Ja teine tuleb sa iseendaks ja mis see siis on iseendaks jäämine? Või? Määratleb minna ringi peer. Aga need on ju need asjad, mida me ei lahenda iial. Ja iga inimene, nii, kuidas tema loomus on ja kuidas nüüd kasvutingimused ja kuidas see kõik, mis ta on saanud sündides kaasa, ma ei tea, ma ei tunne neid asju, ma ei ole lihtsalt nii tark. Ja selle naise juures nagu üldse aga ei mänginud rolli mitte mingisugust intiimsuhted, mida neil ei olnudki. Sest ma usun kirja. Ma usun lihtsalt seda kirja, kui vanadaam kirjutab viimase või eelviimase kirju kirja vanale soole, ütleb, et hea küll, enam ma teid ei tülita oma kirjaga külme taevas kohtume. Inglid kummardavad MINA TEEN süveransi. Inglid sosistavad üksteisele, nad ei ole näpanud naudinguid ega rikkunud tiivuliste riiki. Kellele ta kirjutab soole ta ei kirjuta kellelegi kolmandale. Assoo ju teab. Sa ju sel ajal enam mingit tsirkust teavad, et seal vääril midagi nüüd ikka intiimset oli. Ja nüüd salgab maha ei ole. Ega see vana soojulex ta vastu huvi tundnudki, mina saan aru, et sundkiindumine vaikima mõlemil tähendabmeel on see väga omane, minu meelest väga omane kiinduda naisesse ka niimoodi, et ta ei saa, te esitate teda võtma lähedaselt, nagu mees naist võtab. Aga nähtavasti see teda ka huvitas selle naise juures. Nii-ütelda punkt jäi panemata ja mõlemad ju lõpuni huvitasid vastastikku teineteise vaimust. Et see huvi inimliku vaimu vastu sädeleva vaimu vastu mõtlemise, taseme või maailmast arusaam vaimu vastu tähendab kogu aeg. Stella jääb džentelmen X, mille eest kamisterfoo teda väga austanud. Kuidas, kui see uue aasta kiri on, mis ta kirjutab seal ütleb, et teie õpetasite mulle mõistma sellist elus on väga ilus kiri minu meelest, mida ta väga suure austusega selle naise vastu ja just minu meelest naise vaimu vastu kirjutab. Jah, sellepärast nähtavasti hakkasin lihtsalt niisugune erakordne ja haruldane suhelda ja nad mõlemad on sügavalt üks teatriinimene teine samuti peaks inimene, et tavaliselt nähakse ikkagi teater, on mingisugune niukene, primadonnad, primadonnad ja mingisugused intriigid ja vahekorrad ja et need on kahe tööinimese kahe kunstiinimese tõsised suhted kõige oma niisuguste vastastikuste mõistmistega, kõige võistlust, Krjugastega jaga ja tõsiste konfliktidega, sest samaaegselt ellu mister soo teeb juustele agentuurile selgeks selle ansamblis tugev ansambel seisvaid sõimed teha. Aga tema oli selle inimene, kus peaasi, et mina mängin ja ümberringi on need, kes täidavad ainult kohta. Et ansambliteatri on lihtsalt väga palju toredat on nende nende kirjades ja, ja mis on siiani. Kui vähegi tõsiselt võtta, siis ta lihtsalt on niimoodi, et kui sul väga tore vahekord muidugi teda on igat moodi mängitud. On olnud niisuguseid rolle, on tulnud mängida niisugusi, rolle, kus on muusikaline number ja seda nagu ei keegi ei harjuta enne keegi nagu ei pööra tähele panuse õpitakse kuidagi eraldi mingi aeg, et see ei ole nagu sellest inimesest endast ei kasva välja, aga see teos oli väga hästi kirjutatud minu meelest. Nii muusikaliselt kui kasutatud seda Maaljone materjali. Kaks autorit olnud väga hästi minu meelest selle tabanud ja tabanud, kui nad olid ka laulud sisse kirjutanud, sisendite laulvaid, stseeni jätk, ilma milleta lihtsalt seda elu ei saanud elada. No ja muidugi tähendab see inimene ise jälle selle asja ise on niivõrd huvitav. Aga ta on ka jälle nagu selle liini kuju millele ei mõju. Tähendab see, mis sul ümberringi on, kust sa pärit oled, missugune see interjöör sul on ja missugune sa ise, mida sa kannad, vaid tähtis on see, kuidas sa mõtled, missugune sa ise inimesena oled. Sa suudad olla inimene, sellest tulemise lõpus läheb juba see vastuolu, kus sigines, peab alla vanduma, Stahli kasvatanud ikka see inimese, vot seal oli umbes sama maimu ja inimliku armastusega tegemiste tanud mängitud teisiti. Aga teda on kirjutatud ja nüüd selles ühesõnaga ka antud tükis oli ta ikkagi niimoodi, et võitles ta oma võrdvõimelise olukorra eest, sest ta ei saanud minna mitte sellepärast, et oleks iigintsiku meest armastanud. Ei, kui inimest ta ei saanud minna sellesse keskkonda, kus ta ainult võrdset vaimsete partnerid. Mis elu tähendab elu ja seal on ka kodumaanurgas ja tugevalt. Et on, sul on vett ja leiba ja, ja kõik hädad sinna juurde käivad. Ja kui sul seda ei ole siis sa lihtsalt niisama võib-olla mõnusalt ära elada, kui sa kukkuma. Veendumused oled maha müünud. Sul on pehme istumise alumine esika, ma ei tea, mis kõik muud mis praeguses olukorras võib mõelda, ühesõnaga müüdi maha oma. Südamesoovid minu meelest see on kodumaa armastus. Tead, mis kodumaa on? Vaata, ma ei ole ainult see, et sul on kõht täis ja ja ma ei tea, mis ümber. Kodumaa on ikka selle see rahvas, mis sa selle heaks suudab teha ja selle elu elada ja selle muresid kaasa muretseda? Ei tea, minu meelest on see täpselt sama, mis inimestele vastastikused suhted on armastuseta. Ega kodumaa ei ole mina ja ja loodusvaid ikka inimesed ümberringi. Minevik ja tulevik koos kuidagi pealt mõist. Siis tekib mul emotsioon sest ega see emotsioon, kas mul on külm või soe. Emotsioon on alati sellel tasemel. Kas mulle miski meeldib, kas midagi ehitan, jaotan, vihkan, armastan seal, see ei ole niisugune. Minust eemal mingisugune bioloogiline tunneb, et see käib kõik sellega, mis ma maast madalast tulen endasse kasvatanud või, või mis mulle on kasvatatud või mis minus on ise kasvanud. See eetiline külg, mida ma ise ei oska analüüsida. See mulle annab ju selle, kas miski asi meeldib. Kas ma midagi tahan, siis ma midagi viskan, minagi armastan. No kuskil tekib ju mõistmine ja siis tekib emotsioon nagunii koos. Ja isegi kuigi noh, see mehe ja naise vaheline armastus ja nii palju sellest seksist viimasel ajal juttu olnud siis minu meelest need asjad ei ole kasutatavad. Kui inimene on inimene, oleneb sellest, kuidas, kuidas naine on kasvanud, kuidas mees on kasvanud. Väga palju on niisugusi inimesi, kellele ei saa tekkida üldse seksuaalset vahekorda, kui tal ei ole inimlikku suurt austust ja lei, tekivad niisuguse kuskil niisuguse ajutegevuse eetiliste tõekspidamiste põhjal kiindumus, siis saab üldse minna nii kaugele, aga praegu on sageli jutud ja artiklid ja kõik läheb nagu sellelt tasemelt, et tee tuleb ainult rahuldada seda bioloogilist vajadust ja siis on kõik rahul ja programm täidetud. Ka ma ei tea, sest nii lihtne on. Teater on kahtlemata üks väga valuline paik. Sest minu meelest hakkab kõik terved ja teatritööd peaks saatma, aga ma võin väga, paljudel juhtudel algab niimoodi elumistmisest ju. Ja kui siis ei satu kokku ühtlaselt asjadest arusaavaid inimesi, kes on ühes tükis rakendatud või ja väga palju on teisitimõtleja näiteks või üldse mitte samal lainel elavaid inimesi või elukogemus on erinev siis on väga raske viia läbi seda oma soovi või oma valu või oma rõõmu. Ja need on väga harvad juhud, kus need hakko satuvad, nii et kuskil seda vastates sellele lootes ja kui see vahest on ka tulnud, siis tasub nagu ära nüüd, elus on ju, kes ta midagi ise läbi viia või oma mõtet kaitsta, sellel ei ole just mitte väga kerge. Sest tekkinud konfliktid ja mittemõistmised ja et see kõigest sellest sabinast pudrust siiski kuidagimoodi mitte ennast müües läbi tuled. Aga no elu on, et see mees on üks elu osa ja selles mõttes ma teda Te ei ole kunagi ühel ausal inimesel sirge lihtne valudeta. Et need vastuolud ja valud ennetada ei heidutaks, ta siiski suudaks uskuda oma missiooni ealistuks nii lihtsalt ta nagu suudaks seda oma mõtet kontrollida, läbi viia. Õnnemängu võitja Linda Rummo. Täname teid osasaamises teie loomingus, sealpool eesriiet. Palun võtke vastumõttelised raadiokannikesed, mida kunagi paljudel teatriõhtutel pakkus Ellaisa teie laisa. Need on lõppematud ja nendes parimad eluõnnesoovid.