Eesti raadio tähistab detsembrikuus oma seitsmekümnendat sünnipäeva ja pikka aega on raadioga seotud ja praegugi vikerraadiot aktiivse kaastööga toetamas. Oma tänuväärse tõlkijad saatega ilma JÜRI sõnu. Kas ehk üldse rekordiomanik püsimuse ja vormis olemise mõttes? Kas siin raadiomajas liikudes kohtab veel neid küla vanemaid elanikke sellest ajast, kui sina siia tulid? No vähemalt ühte, see on tehnikaosakonnast Willi pilvista, tema oli siin tööl, kui ma tulin. See aasta oli 1951, kui ma lõpetasin Tartu Ülikooli saksa filoloogia erialal. Ja tööle tulek tavaliselt pärast ülikooli on sügisel, nii et see on siis 45. sügisse on ju suur tööjuubel. Nojah, aga ma ei ole ju praegu koosseisuline, aga see tööle tulek oli niisugune, et ta oli esimesel augustil 1951. Aga raadiomajas on ju alati olnud see lubade süsteem ja mina tahtsin siis majja sisse pääseda, tulen siis tööle. Ja helistasin ühele kõrgele ülemusele. Ja ütlesin, et niisugune lugu on, et et mul ei, ei saada sind luba välja anda, sellepärast et mul ei ole passi kaasas, unustasin passi. Ja tema ütles, et ei ole midagi. Teil kindlasti on komsomolipilet. Siis selle peale ma ütlesin, et ma ei ole kommunistlik noor ei ole midagi teha, Te, peate koju minema, ma sain vaba päeva, aga see oli juhuslikult minu sünnipäev, nii et mul läks väga hästi. Töö algas teisest augustist. Kui nüüd veel varasemasse aega minna aegade algusse, kui sa mäletad raadiot üldse oma elus. Üks asi on seal töö siin, aga ta oli ju enne olemas, kui me räägime seitsmekümneaastasest, raadiost. Tähendab, mina olen ju eestiaegne, tähendab selle eelmise eesti laps ja meil oli ka raadio juba noh, 30.-te aastate lõpus või isegi keskel. Alguses oli, oli raadio veel vanaema juures käisime seal seda kuulamas ja ma mäletan, et tulid laupäeva õhtuti vana tantsumuusika kontserdil ja vanaema, mul oli väga hea laulja ja, ja isegi solist kirikus ja ja niisugune elava loomuga inimene tema siis tahtis tantsida selle muusika saatel ja õpetas meile vanu tantse. Igatahes Rein lendurit ma tookord oskasin. Aga on ka meeles, esimene kuuldemäng vis raadiost kuulasin ja see oli Kõrboja peremees, aastaarvu ma ei mäleta, aga, aga öeldi, et lavastus Felix Moor ja mul on see õhtu kohe selgelt praegu meeles nagu nagu filmilindil, ma isegi mäletan, mis meil sellel õhtul õhtusöögiks oli. Ja, ja mäletan ka sõjaeelset laulupeoülekannet Felix Moor jälle tegi ülekannet ja ütles lause on mul meeles, et siin on nüüd ka või saabus riigivanem Konstantin Päts koos oma pojapoja Matti pätsiga. Ja mulle see väga meeldis, kui ma kujutasin seda ette, et et see väike laps on seal laulupeol. Ja muidugi siis 40. aastal sel suvel, kui oli võimuvahetus. Minu isa oli Lüganuse vallavanem ja, ja väga poliitikast huvitatud ja ja väga mures ja maamehed käisid meil kuulamas kõigil ikkagi raadiot, veel ei olnud siis neid ärevaid teateid, mis siis Tallinnast tulid ja 41. aastal muidugi, siis korjati raadios ära. Kui algas sõda. See ju näitabki selle raadiosõna mõjujõudu varasematel aegadel, et sa pead lihtsalt nad ära korjama, tähendab, see ju tähtsustab ja näitab, missugune tähendus on sellel meie ringhäälingul olnud ikka selle Eesti ajaloo seisukohast. Ja pärast sõda, eks ma kooli ajal kuulasin üsna palju, kui õhtul kodus olin. Käisin Rakvere keskkooli viimastes klassides ja siis siis tuli Tartu ülikool ja pärast ülikooli kohe esimene töökoht, esimene ja ainus. Selle kõrval on mul siis kuuendate aastate algusest olnud kajaga tõlke teenetekirjastustel ka kaastööline olnud. Ja algul viiekümnendatel, kui oli värskelt õpetad saksa filoloogia osakond siis sai mallanud siin olla, niisama seda tõmbas tagasi õppimise juurde ja läksid, lõpetasid teise teaduskonna veel, aga kaugelt ei, tähendab sama teaduskonna kõndise filoloogia ja võõrfiloloogia osakond niimoodi, et ma ikkagi olin nagu ühe jalaga Tartus veel. Aga. Seda ütlen, et mismoodi see tuleks siia oli siis noh, see oli nagu öö ja päev, tähendab no millega me Tartus tegelesime, olid muidugi ka poliitökonoomia ja marksismi-leninismi loengud, aga noh, see kõik läks nagu ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga põhiliselt meil olid ju ikka peaaine loengud kas oli keel või oli kirjandus või oli keele ajalugu veel veel midagi? Ja, ja kõik need olid saksa keeles ja diplomitöö saksa keeles ja siis ma tulin siia ikka täiesti poliitilisse asutusse. Ma tundsin küll, et et mul ei ole absoluutselt mitte mingit ettevalmistust selleks tööks, mind pandi tegema noortesaateid, mida keegi ei tahtnud teha, sest et kogu aja nõuti nendelt midagi, keegi õieti ei teadnud, et missugused peavad need noortesaated olema, noh, raadio oli ikka ka oma teoreetilist seisukohtadest välja kujunemata. Noortesaated kujunesid. Hiljem välja siis viiendate lõpul, kui tuli Moskvast Ene Hiion Moskva Ülikooli ajakirjandusharidusega ja siis oli festival Moskvas ja tehti neid reportaaže ja, ja siis toimib. Ja siis üks inimene pidi seda koormat vedama ja niisugune inimene veel nagu mina, kellel ei olnud sellest mitte mingit aimu. Ei olnud isegi komsomolipiletit. See oli väga suur puudus ja siis oli nii, et ma tegin põhiliselt, ma ei mäleta üldse muid saateid. Aga muidugi tuli toimetada ka Moskvast tuli palju üleliidulise raadiomaterjale seal ka tõlkida ja ja neid toimetada, aga neid mul üldse meeles ei ole, need esialgsed, aga meeles on see, et ma tegin midagi niisugust ajakirja taolist ja, ja püüdsin panna sinna ikka niisugused kultuuriuudiseid rohkem rääkida nendest, kes kuskil õppinud ja ja ma mäletan, et käisid Lea Rummo tookord tallidel ja Rummo ja Veljo Tormis, kes õppisid Moskvas, käisid mul esinemas. Ja Huno Rätsep käis Ungaris, aga see vist oli juba natuke hiljem ja ja rääkis väga hästi oma sellest reisist ja ja ungari keelest ja ja, ja isegi niisugune inimene on mul esinenud selles ajakirjas nagu August Englas, kui ta sai maailmameistriks. See oli 53. aasta kevadel. See oli siis Itaalias, ta käis ja pärast ta läks veel Tokyosse ja need ühel aastal ta sai kaks korda maailmameistriks nii vabamaadluses kui ka klassikalises maadluses ja mina siis temaga vestlesin ja siis oli nii, et ega siis nii nagu meie praegu siin räägime, nii ei läinud ükski saade, kõik olid tekstid valmis ja siis loed teksti. Muidugi, esiteks ikkagi me tegime ettepanekud, kas inimene tahab ise kirjutada või niimoodi, aga tavaliselt keegi ei tahtnud. Temaga vestlesime, ma tegin seal teksti valmis ja ma käisin veel ta juures kodus ja siis ta tuli siia raadiomajja ja ja siis ta luges selle ette ja mina istusin tema kõrval siin samal samas kõrval stuudios. Jah, ja enne, kui ta veel esinema hakkas, siis ta vaatas niimoodi pealaest jalatallani mu üle ja ütles niimoodi, et sul pole ka üldse lihaseid, sa peaksid kõvasti. Ta vaatas juba niisuguse võttis selle oma suure kämblaga käsivarrest kinni aga siis oli nii, et 53. aasta sügisest ma läksin siis kirjandussaadetesse tööle ja, ja seal ma siis olen koguja töötanudki. Ja kes seal siis olid, sel ajal seal olid veerand. On vaja oli Lydia Mölder ja seal oli enne mind Helmi leebe reht. Ja 54. aastal oli juba niimoodi, et, et erakonna Nov enam ei töötanud meie toimetuses, siis tuli hinge Trikkel. Ja selles koosseisus Lydia Mölder ringe Trikkel ja mina töötasime õige õige palju aastaid juurde tuli veel Merike rõhutava. Ja lõpuks, Martin, veerand hiljem juba tulid jahi lülisse lastesaadete tähendab, et ei ole olnud, et kümneid on sealt läbi käinud, ei ole, väga stabiilne, on olnud küllaltki. Ja nüüd jah, kui nüüd vaadata seda arengut tähendab, siis oli oli ka palju saateid nädalas ikka 54.. Ja niimoodi, et vot siis oli juba juba mingi elavnemis aeg, ka 54. ma mäletan, olid juba kirjandusõhtut, kohade sina, teatri näitasingi, Trikkel tuletas pärast veel meelde, et esimesel tema esimesel tööpäeval me kuulasime kuuldemängu Tšehhovi kajakas ja kuulasime ka Aadu Hindi esinemist kuskile kohtumist. Ma ei mäleta enam, kus, aga kuskil maal. Et need olid väga huvitavad talle esimesel tööpäeval ta seda mitu korda rääkis. Ja see jah, see ühise pere tunne, see oli küll. Et see terve maja oli ühtne, ma praegu on juba, need on kaks maja ja see aga natukene eraldav, aga me kõik olime siinsamas, kus me praegu oleme siin vanas raadiomajas ja muide, see oli väga ilus, kui mina tööle tulin. Vaibad olid treppidel, kristall tuhatoosid olid foonikatesse. Aga need millegipärast kadusid. Kuidagi jõukas elu ja tundus küll ilus. Ja muidugi. Ise noor ja teised ümberringi, siin oli ka väga palju noort rahvast just siis ja ja kõik tundus väga ilus, aga teatud surveavaldusi on siin ikka olnud. Näiteks ma olen kogenud ikka seda seda parteisse masseerimist ikka ikka väga kaua aega ikka jälle tuli uus partorg ja ikka jälle hiilis mööda seinaääri koridoris ja vaatas, et et kui tuba jääb tühjaks, ma jään üksinda sinna, siis tingimata astus sisse ja jälle vestles ja ja neid inimesi on olnud üsna palju ja see ei rohkem ega vähem, see kestis 29 aastat ja lõppes nulliga, sest ma ikkagi ei astunud. Ja inetu lugu küll ma mäletan veel kaheksakümnendatel oli meie toimetuse häbimärgiks, et meil ei olnud kommunist nii õeldi, siis käis sinna juurde niisugune lauset ei, toimetust on vaja tugevdada ja sellega ähvardati. See tähendas seda, et keegi peab ära minema ja tuleb keegi väljaspoolt ja see kestis aastaid. Nojaa, aga vahel öeldakse, et võib-olla selles oli see, ma ütlen ka nüüd moodsalt positiivsus, et sul on surve, sa pead näitama, et sa oled hea, et sind selle selle parema selle tiitliga inimese pärast, eks ole, parteilased pärast sind ei saadetaks ära, vaid sa oled selles mõttes asendamatu kõigil asemel. Ta ei ole, aga sa oled kogenud. No kui me nüüd vaatame neid raamatuid, meil on ju kõik need saated kirjas siin üsna palju on neid, neid raamatuid siin on, olid lugemistunnid oi et saated, mis kajastasid meie kirjanikke, kiiduelu, kus me väga aktiivselt käisime ka koosolekutel, näiteks veel siis juba siis, kui ei olnud veel seda uut Kirjanike Maja kohtudenaal on mul meeles seal koosolekuid, kui seal esinesid noor üliõpilane Paul-Eerik Rummo ja Mart Mäger ja mäletan seda koosolekut Kirjanike liidus, kui võeti vastu, kellelt Liit Uno Laht ja seal pidevalt käisime. Ja praegu ma mõtlen, et, et nüüd, kui ma olen ise Kirjanike Liidu liige, siis, siis ma käin seal üsna harva, võrreldes sellega, mis me siis käisime, olime kontaktis ja no siis olid kirjanduslikud kolmapäevad, kui hakkasid siis meile lindistasime, andsime saatesse, neid on nüüd arhiivis väga palju. Aga kui rääkida veel kirjanikke liidust, siis meil oli ka niisugune sari, et Kirjanike Liidu uusi liikmeid andsime pikka aega ja siis tulid juba kirjanduslikud klubid. Mis oli siis publikuga, kes võis ka esitada küsimusi ja Peeter Hein tegi neid tavaliselt ja ja, ja neid on vist üle 30 arhiivis, need on pikad saated just 40 45 minutit. Mõned olid siin stuudios. Aga ikka suurem osa olid kuskil kuskil mujal kirjandus õhtuna näiteks ma mäletan väga hästi, kui me Mart rauda lindistasime Õisu piimandustehnikumi seal saalis. Väga palju oli rahvaste pärast, käisin veel tema talus seal Käärikul. Ja õhtul raamatukogus veel, kui ei olnud seda elavat kirjanikku alati võimalik kaasa võtta, siis arutati maaraamatukogudes teoseid ja siis oli jälle raadio seal ja see andis nagu tähendust ja tähtsust sellele. Ja rahvas tuli meelsasti kohale ja pärast oli raadios jälle see oli nagu noh, omalaadne kirjanduse. Tapa aastas ja tähendab, oli siis nii, et me püüdsime kajastada, eks ole, kirjanduselu aga ühtlasi ise ka midagi omalt poolt teha ja omalt poolt midagi midagi sisse tuua ja elavdada seda kirjanduselu. Ja ma ei mäleta enam seda aastat, millal hakkasid meil need valge saali õhtut, kui me korraldasime neid võistlusi. Kui osavõtjad saatsid oma lindi kohustusliku pala Jah, see pidi olema seitsmekümnendatel ja pärast. Me kuulasime siis ülikuulas need üle ja siis valisel paremad välja ja ja need parimad esinesid valges saalis oli suur kirjandusõhtu ja seda me tegime üsna mitu korda. Ja, ja üldse noh, raadioajaloos on niisugustel avalikel üritustel olnud omale, seal on väga oluline ka raadioteatris toimus kogu aeg midagi publikule ja samas kui tuli valge saal, siis oli veel teine koht lisaks, kus sai rahvast kutsuda ja ma mäletan, et 60.-te lõpus ja seitsme nendel need aktiivsed saatevormid, et ma kutsun kedagi kaasa ja, ja korraldan kellegi jaoks midagi, et see oli väga oluline Ja ja väga palju on raadioteatri sümfooniakontserte. Nii ta nüüd siis natukesehaaval niimoodi kitsamaks nagu läheb jälle see see haare, millega nüüd raadio seda eesti kultuuri püüdnud siis ja nagu sa ütlesid, nii kajastada kui ka siis arendada või sisustada. Debora Vaarandi kava käisin Saaremaal Aado hindiga Saaremaal käinud kohtumas et kõik lindistati. Jah, nii et nüüd kirjanikud olid tõesti nagu oma inimesed selles mõttes, et väga tihti kasutati ära seda kirjaniku sõna, et ja sellele võib-olla oli oma see niisugune ala teaduslik tähendus ka, et kõige selle vastu selle ametliku kroonuliku vastu, et sa tead, et sealt saad ikka lopsakamat väljendust ja seda kõike, et inimene meelsasti seda kuulab. Ja eriti viiendate aastate lõpus ja 60.-te aastate alguses ega hiljem oli meil ju väga palju niisuguseid saateid, kus autoriks oli kirjanik Jaan Kross. Palju teinud Vladimir Beekman on millised ja siis raadioülikoolisaated, kus olid teadlased ja kirjanikud ja kirjandusteadlased August Sang ja Villemalt. Ja, ja Villemalt. Mille meister novelle, ta valis ise välja ja ise tõikis ja kui see novell oli esitatud, siis oli tema kommentaar. See oli väga huvitav vorm, et inimene kuulab selle ära ja nüüd üks, üks tark mees mõtestab seda lahti. Ja ja siis oli ju raadi ülikoolid ei olnudki ainult nüüd kirjandusest, need olid kunstist seal, seal on ka kartoteegi, see on hästi suur hulk kaarte. Ott Kangilaski, niisugused harivad jutud ja, ja tuli meil. Üks parimaid autoreid ja need autorid said kuidagi väga omaseks. Istusid toimetuses, ma isegi mäletan, ükskord Alliksaar istus meil toimetuses pikka aega, nähtavasti oli tal veel rongiminekuni aega ja ja niisugused vestlejad, meil käisid ju väga palju. Aga samas oli ju ka nii, et et üks asi, see, mis Eestimaal käidi koha peal raamatukogudes ja, ja kutsuti rahvas siia. Aga raadioinimesed hakkasid ka väga palju reisima. Sinna ida poole, küll, aga väga põnevatesse paikadesse. Sinul on vist mõned kantsed lood, sellega seoks hea. Ma käisin Armeenias Gruusias, Dagestanis, kõikides nendes kohtades ma käisin koseni Hiianiga Armeenias. Lindistasin saate Kivorgeminiga ja Gruusias kahe väga silmapaistva gruusia kirjanikuga noderdumbaatsega. Ja kes oli minut, öeldakse, liini prime laureaat vist. Ja Chabua Ameeritsiiviga ja Ameeritsiibinali ilmunud just see, tema väga huvitav romaan eesti keeles Tatatud asja ja pärast seda ma käisin. Seal mängis Jüri Järvetist selle järgi tehtud filmis ka vetsetatatud tassis, nii et ega see ei olnud meile võõras, sest et kas või seesama nende tõlkejutusaadetega olid need autorid ikka tutvustatud juba enne, kui nende raamatud ilmusid kirjastuse kaudu. Ta restoraniskäik oli väga huvitav, no sellest võiks rääkida ei tea, kui pikalt juba seal mägedes käimine ja läbi mägestiku jõgede autoga sõitmine, nii et surm oli silma. Seal olid seal lambakarjad, Ulaasipeedia. Lambakarja keskel, selle ükskord ja seal ma lindistasin, saate ühe väga sarmance sihukese idamaise daamiga nende silmapaistva kirjaniku kasu Alijev aga kes oli väga eksootilise välimusega ja ehteid täis riputatud ja see oli väga tore, aga siis ma käisin ka hool okstes ja seal ma lindistasin Vassili Belovi väga suurte raskustega, sellepärast et üks kohalik daam, ajakirjanik pidi temaga kokku leppima et, et ta siis annaks meile nõusoleku või tähendab, et Eesti raadio esindaja tuleb siis ta ja mina läksin sinna ja siis tuli välja, nii et et ta nagu ei teadnudki sellest õieti midagi, siis ma hakkasin ise asja ajama ja, ja tuli välja, et seal oli koosolek Kirjanike liidus ja tema tuleb ka sinna meeleldi. Ja ma siis läksin sinna ja küsisin ta käest, et kas ta on nõus intervjuud andma ja ta ütles, et ta ei anna üldse mingeid intervjuusid ja ei tule kõne allagi. Ja ta on niisugune pisike mees, minu pikkune ja must, nahkpintsak oli seljas. Ja, ja mul oli hästi raske see vana tüüpi reporter magnetofon kaasas ja ma andsin selle ta kätte, ütlesin, et katsuge. Ma tassin teie pärast, ma tassin selle siia, sõitsin terve öö niimoodi, et istusin saanud magamisvagunisse kohtaja ja siis lõpuks ta härdus ja ta ütles, et et kui koosolek lõpeb, siis minge nüüd jalutage ja mõtlesin, ma ei julge minna jooksma ära. Ärge kartke, võitles, nii võitis. Ja siis tants 45 minutit intervjuud ja muidu oli väga tore ja meil oli ilmunud Loomingu raamatukogusse igapäine asi, väga huvitav teos. Ja aga? Minu meelest on küll Aegade jooksul nii olnud, et Eestis olid väga üksikud, keda tuli niimoodi püüda radioesinejad, kes lubasid, aga need olid väga koormatud inimesed ja, ja sedasi, et sa pidid küll ootama ja kokkulepet muutma. Üldiselt meelsasti tuldi raadiosse esinema. Üldiselt. Tuldi oli ka mingeid äraütlemisi ja saadet ärajäämisega, katsume need ära unustada, aga aga me, kirjanikud on väga palju aidanud Eesti raadiot ja meie toimima eriti oma kaastööga ja ikka vastu tulnud ja ja ma usun, et, et see on väga palju meie saatega elavdanud. Ja ka meie saatekava on elavdanud aastakümnete jooksul kopsimine, mis kuskilt suurest majast, mida pidevalt pidevalt pidevalt ümber ehitatakse, kostab ja minul on niisugune mälestus. Siis ma olin noortesaadetes ja Narvas parajasti filmid Egon Raneti vihmas ja päikeses seda, seda filmi ja hakkas vist valmis saama. Tegime ka ajakirja, tahtsime ka, et huvitav oleks, kuidas pärast Jaan Saul oli seal võtetel ja kõik, nii, aga et ehk kirjanik ise tuleb ja ütleb ka, kuidas siis tema näeb seda, ta on käinud seal kohapeal filmil vaatamas, kuidas film valmib. Tahtsime uudislikud olla ja, ja mäletan, et et see on siin kõrval, stuudios, selles neljandas oli. Hakkasime siis istusime pidulikult laua taha ja hakkame rääkima, aga siis hakkab niimoodi. Kuskil all või üleval tabamatud hääled olid niimoodi. Nii et ei, vabandage, et me ei saa alustada ja nii toimus kolm korda ja siis tema valgetverd mees, nagu ta oli, ta nägu läks üleni punases, ta ütles, et vot mina. Ma olen niisugune mees, mina mingi viie minuti pärast siin teil niimoodi oma tööaega raiskan. Oi kui piinlik oli. Ja ma saan aru, et tal oli õigus. Ja aga, aga noh, nii oligi, mõni oli nagu niisugune noh ise päisemi oma õiguste eest väljas, et see raadio jultki tähtsam kui tema, tema ise oli tähtsam kuradi. Ka meeles, no temaga oli väga palju kokkupuuteid ja ta tegi ka üsna palju aastaid neile. Ja ükskord mina käisin temaga koos seal, kus Udeva sovhoosis elasid tema tugevate tee prototüübid ja, ja üks nendest sai vist sotsialistliku töö kangelaseks, mingil niisugusel puhul me sinna läksime ja siis rannet oli reporter, tema vestles siis nende, need olid kaks õde nende naistega ja niimoodi vestlesid ta kärkis nendega ja need olid nii ära hirmunud, et suurt midagi ei julgenud talle vastata ja ja no midagi me ikka saime lindistatud, siis me läksime raadio autosse ja kuulasime selle lindi üle ja rännet kuulamise ajal läks muidugi järjest süngemaks, noh, kuna see tase oli võrdlemisi niisugune omamoodi. Ta oli kuulatud, siis ta ütles niimoodi, vandus muidugi kuradeid ja ütles, et ja nüüd me läheme tuppa ja me paneme need naised rääkima ja siis ma mõtlesin, et issand jumal, kas tal on revolver kaasas või sest midagi muud elemente kärkis oli seal hirmus hirmsasti nendega. Aga siis ma ikkagi keelitasin teda, et et aitab nüüd, et me saame ikka midagi siit ja, ja siis me enam ei lindistatud. Mul on neid elanikke sõitudest. Jaa. Jaa. Komandeeringutest on üsna palju. Aga muidugi ma olen ka Eesti raadiole väga tänulik, et ma olen saanud käia ka välismaal komandeeringus, olin kaks nädalat, töötasin Berliini raadios. Õigemini Saksa DV teos, valmistasin ette kirjandusõhtut, mis läks pärast siis. Nendel saatesse olid eestikeelsed tekstid kaasas ja siis käigu pealt ma neid tõlkisin. Ja, ja sain sealt kaeveperekonna Endale väga suurteks sõpradeks, kes on käinud üsna mitmeid kordi siin ja mina olen ka nendel külas seal käinud. Ja siis olid meil väga head suhted Ungari raadioga ja seal ma käisin ka kolm korda komandeeringus ja ja oli meil kirjandusõhtud, olid Solnuks, eesti kirjandusõhtut, neid ma toimetasin. Et need olid väga, väga meeldivad käigud ja ma pean üldse ütlema, et silmaringi avardamiseks see töö siin Eesti raadios oli siin siin, mis siin oli ja ja ka niisuguseid surveavaldusi ja, aga ikkagi lõppkokkuvõttes on väga palju silmaringi avardanud ja ja mul on hea meel, et ma olen saanud siin töötada.