Tere, kena pühapäeva hommikut kõikidele raadiokuulajatele. Meil on kätte jõudnud programmiliselt see aeg, et räägime ühe inimesega juttu, kes on kuidagimoodi äratanud viimasel ajal tähelepanu või on muidu tore inimene, ma arvan, et tänase külalise puhul jutusaates langevad kokku mõlemad tegureid, vähemalt esimest poolt. Väitest ma arvan, enamik inimesi teab. Ja teist poolt hakkame siis eemale 40 minuti jooksul uurima, et kas on nii, et kas on tore inimene ka. Ehk siis rõõm suur tervitada ja siin vikerraadio stuudios jalgpallikoondise peatreenerit Tarmo Rüütlit. Tere, Tarmo. Tere hommikust. Sul ei olnud väga intensiivne, viimane kuu septembri alguses ei tõotanud ju tähemärgilt midagi sellist, et, et me võiks olla praegu jalgpalliga nii kõrgel ja kaugel ja nüüd järsku on käes hoopis teistsugune olukorda. Ütle, kas selline positiivsete sündmuste kogunemine sööd peatreenerit seest ka ja kuidagi väsitab rohkem kui, kui lihtsalt selline tavaline rutiin, et vahel võidad, vahel kaotan. Nojah, raske on niimoodi otse vastata, et ju ta ikka sinna kanti kisu, et kui on, kui on meeldivad tulemused, siis pinge ja kõik see tähelepanu ja positiivsus nagu. Ega ta ju ei murra maha, et ta on ikkagi see, mis inimloomusele on vastuvõetav ja minuga ka nii on, et kui on hästi läinud, siis oled valmis edasi rabelema ja ei ole nagu ei ole nagu selliseid pingeid, mis, mis mis võib-olla kaasnevad kaotust ja selliste, tavaliste tavaliste esitustega. Kui palju sul on pärast seda play-off mängudele pääsemise teada saamist inimesed tulnud tänaval või poes juurde ja patsutanud, et kuule, kõva mees oled. On on ja eks siin on neid üllatusvõit ei olnud ju ridamisi, nii et see, see on juba suht tavaline, et sellega man perse harjunud. Kui avalikku kohta minna, siis on teada, et et. Keegi ikka tuleb natuke juttu puhuma ja õlale patsutama, nii et. Kui sinu või siis sinu meeskonna edasipääs oli selge, rahvas oli hullumas ja sina ärkad järgmisel hommikul üles, ehk siis. Mis see siis oli eelmise kolmapäeva hommikul millega saab pihta hakkasid, kuidas sa siis oma eluga edasi läksid? Aastal ta täpselt enam ei mäleta, sest ma ütlen veel kord, et neid, neid suhte mõtlesin, reaalseid võitja on olnud siin nüüd päris järjest ja noh, need seisundid on nagu suht sarnased. Et read hakkame aegselt Kohanema jälle selle, selle, selle igapäevaelu kaja. Aga see väljatulek sellest nii-öelda mängu pingistega see kohe ei käi, et noh, oleneb tihtipeale palju oleneb ka sellest, et mis, mis öö on nagu peale olnud, et noh, mõnikord on, on näiteks reisimine, siis tuled, siis sa oled nagu magamata ja siis need päevad on, seal võib olla mitu tükki sellised udused natukene, aga seekord seekord oli kodumäng siin sõprusmäng. Peale mida me siis saime teada, teada, et me oleme play-offi jõudnud ja sain magada ja sai nagu suht rahulikult minna selle teadmisega nii-öelda hakata elama, et on noh, meie jaoks nagu mängud veel kestavad, et ei ole, ei ole valikgrupp läbi, et on veel kaks mängu vaja ära teha. Kas sa kohe järgmise päeva hommikul võtsid lahti mingisugused internetileheküljed ja hakkasid isegi pagoondist uurima? Eiei, et seal on nii. Nii kärsitu, ei ole nagu ausalt öeldes alles saime kätte eile, kui nüüd täna me räägime siin seda saadet linti, on neljapäev, et kolmapäeval saime kätte, sain kaheksa videot ja nüüd on aega neid kruttida küll. See ongi sinu põhitegevuskoondise peatreenerina võis kruttida videosid. No ja eks nad ise ju keerlevad seal masinas, selles mõttes ei ole vaja kruttida, jagate, on vaja, on vaja pilku peale visata ja siis vastavalt oma oma vajadusele, siis võta seda informatsiooni sealt. On sul praegu tulnud juba kõnesid kuskilt teiste riikide jalgpalliliitudest või klubidest, et kuule, Tarmo Rüütli tundub päris hea mees olevat, et pakume sulle siin. Mõned kogusid raha edule meile üle. Ja noh, õnneks nendes ringkondades on ka ikkagi suht taktitundelised inimesed, nii et poole poole võistluse pealt ei tule keegi niukseid asju rääkima, et see on nagu et võin lihtsalt lühidalt vastata, et ei ole selliseid kõnesid olla. Kui sa oled koondise peatreener läbi aasta, siis koondisel on umbes 10 mängu on umbes laias laastus niimoodi. Nojah, võib ju vaadata paberitest, aga aga sinnakanti kisub. Mida sa teed siis, kui sa otseselt ei ole mängueelsel päeval või milles see töö seisneb koondise peatreenerina? No eks ta on pidev selline pidev kursishoidmine, nii et pidev see jalgpallielu jälgimine, kas noh, ma räägin, et ega praegu paljud asjad käivad ju laua taga ja arvuti taga ja internet ja sellised asjad ja siis olenevalt nüüd millisel nädalatunne seal on, ju on ju väga tihedaid jalgpallinädalaid, kus on Champions liigid Euroopa liiga siis on erinevad liigad, mida ma jälgin, ütleme, Hispaania liiga inglise liigat ja siis muidugi informatsioon oma mängijate kohta, kes klubis platsile sai, kuidas läks ja nii edasi, nii et ja peale selle siis veel Eesti meistrivõistlused, kus nagu noh, iga iga nädalalõpp tuleb siis valida ütleme, peaaegu iga nädal õppe, nii nagu need sõidud ja värgid võimaldavad, et tuleb siis valida enda jaoks mäng, mida sa arvad, et seal noh, atraktiivne ja huvitav ja ja niimoodi pidev selline jälgimine ja kursis olemine, see ongi üks põhitegevus. Kui palju seal neid vaatamas välismaal Eesti koondise mänge? No peaaegu ei, ei käi, sest noh, see niuke kuidagi nagu tihtipeale suht ehku peale minek ja kui siin vaata meie mängijate seisu, siis noh, ma tean neid mängijaid, ma ütlen ausalt, mina teen mängijat isegi paremini. Treenerid, nii et selles mõttes et et kas see Saagneid tuleb 70. minutil sisse või, või, või ei tulegi, et nagu väga raske neid asju niimoodi prognoosida. Eelmine aasta tegin siin Hollandis ja Taanis, käisin tiiru ja nägin, nägin mängija. Aga mul ei ole nagu praegu küsimärki oma mängijate kohta, ma jälgin seda, kas nad saavad platsile sellest sellest ma juba järeldan, et mis seisus nad on ja ja, ja mingit nagu sellist, noh. Kuidas öelda, mingit sellist lisa lisa, lisa? Eriti sellest ei tule, aga ma kirjutaks mööda klubisid. Sa oled selline vähemalt kõrvalt vaadates ka rahulik mängujälgija mängu ajal, aga see on puhtalt kõrvalt pilt on treenereid, kes on ülimalt emotsionaalsed, värava puhu jooksevad piki küljejoont, sinna-tänna tõstavad käsi taeva poole, sina vaat et sealt oma posti juurest ei lahkugi. Kui näiteks lüüakse värav, Eesti koondis lööb värava, siis kas sa selle üle hetkel kuidagi rõõmustad ka emotsionaalselt või sa mõtled kohe järgmist käiku? No eks ma ikka rõõmustasin värava väravapõuda on meil ei olnud piisavalt, et mõnikord Me oleme lausa lausa mälestama selle peale läks vähemalt värava ära, et sind sõprusmängudes ja on olnud küll selliseid perioode, kus oleme väga rõõmsad seal pingi peal ja ega mindi ju eraldi nagu ei jälgite ka kogu aeg selles mõttes. Ma arvan, et nii mõnigi kord tabab kaamera mind juba siis, kui ma ei ole, ei ole võib-olla enam nii emotsionaalne, aga rõõmustame seal küll. Aga ma ütlen veelkord ma sellest nagu ülevoolavat. Rõõmustamist ja masendamist ei ole, et nagu et pidevalt jälginud, mis, mis mängu, mis mänguseis üldse on jagu, kui palju on mängitud ja mis on ees ja et noh, et põhimõtteliselt nagu rõõm on ikkagi siis, kui tulemus on käes, aga et ega see noh, värav, värav siia-sinna, et see ei ole veel nagu tulemus, et rõõm on siis, kui mäng tehtud Kas sa mängu ajal paneb tähele ka midagi, mis tribüünidel näiteks toimub? No ei pane eriti, et nagu noh, eesti mängudel siin fännitribüüni on hästi näha meie pingi pealt ja noh, kui me seal lööme väravaid ja ja päris palju ära, et me oleme just sinnapoole, kus, kus fännid istuvad, noh siis ikka näed seda seda rõõmustamist ja seda näeb ikka, aga muidu jah, mis selja taga toimub ja tihtipeale ma nagu Avastasin, et ma ei teagi, kui palju seal selja taga tribüüni peal inimesi oli. Koondise peatreenerina olnud selliseid hetki ka, kus mäng käib ja noh, kõik on väga, üheselt selge, ehk siis me oleme suhteliselt nukras seisus, kõik on käest ära läinud ja, ja, ja suu mõttemängu ajal läheb mingisugustele näiteks kodustele olmeprobleemidele hoopis, et sa astud olukorra lootusetust ja siis sa hakkad, ma tea, mõtlesime, kuidas auto talverehve vahetama. See oleks päris huvitav variant. Aga ei ole tabanud ennast selliselt mõttelt, et ikka pigem nagu jälgid seda mängu käigu mängujoonist jälgid, mis annaks muuta, kas on võib-olla vaja siis mõnele mehele anda võimalust osaleda, et sõprusmängudes on seal kuus vahetust ja noh, et ega siis Et et kaotus või selline käest läinud, et ega see ei ole, ega see ei ole siis viimane mäng, et juba mõtled selliste käikude peale, mis nagu mis, nagu mõjutaks meeskonda edaspidi, et nagu, ega ei, ei ole nagu mõtet mängu pealt kunagi ära läinud mängu ajal. Kui nüüd Iirimaa mäng on tulemas, millest kõik räägivad, siis umbes millal sina sinna mängu sisse täielikult lähed, kus sa ei lase endale just nimelt selliseid olmeprobleeme üldse enam ligi ja kedagi ega midagi ei lase ligi. No see on ikka nii, et sa ju Vähemalt ütleme siin mingi paar nädalat enne ja sa pead tegema ikka teatud aja pead tegema tööd ja teatud aja, sa pead ikkagi puhkama, selles mõttes ei saa olla nii, et ma olen päevade kaupa ainult seal sees. Ta on selle päeva ikka ära jagama mitu-mitu tundi, ma jälgin teatud asju ja mitte sundima, siis tegelen muude asjadega, et see peab käima käsikäes, aga eks eks see keskendumine ja see nii-öelda, mida lähemale mäng tuleb ja kui juba meeskond on koos, et siis juba on see tihtipeale ärkamisest kuni magama minekuni, et. Kas siis omaette meeskonnaga koos trennis koosolekutel ja siis on küll suhteliselt nagu noh, 100 protsenti, keskendumine sellele mängule. Kas oma pere lased endale sellel perioodil ligi ka? Küll elab ju hotellis koos meeskonnaga, aga, aga ikkagi, et kas nemad ka kaovad selleks ajaks sinu kuidagi mingist raadiusest ära? Nojah, et tihtipeale nagu mind ei, ei torgita, noh, ei ole nagu. Ei ole jah sellist noh selle asjaga on kõik korras, see on, kõik on paika loksunud, kõik on nii-öelda välja kujunenud. Kuidagimoodi õhtul pärast mängu elab seda kodus välja ka, noh, ma ei mõtle halvas mõttes, ikkagi oled emotsionaalne ülimalt. Mis seisundis sa sinna koju jõuad? No oleneb mängust ja tulemusest, ega siis noh oleneb, on ju väga erinevaid mänge, et noh, kui võtta siin mänge, mis on libisenud käest viimastel hetkedel ja noh Selline pettumus kindlasti on valdav emotsioon, aga noh, see ei tähenda, et pettumus oleks siis mingisugune viha väljaelamine kellelegi peale või millegi peale, et see on nii-öelda oma peaslased neid asju läbi, et aga. Kui on paremaid tulemusi ja häid tulemusi, kindlasti oled rõõmus ja vastavalt siis kellaajale tuleb seda ka välja välja elada või väljendada, et noh, kui, kui jõuad statkal tagasi kell kaks öösel, et siis pole midagi, et siis vaata, et kas tuleb uni peale või ei tule, et noh, et võib-olla võtad õlle lahti ja siis tunni aja pärast võib-olla ikka tuleb. Et jah, et kõik oleneb mängud on erinevad ja situatsioonid erinevad. Võtad sa endale aastas mingisuguse inimese mõttes puhkamise perioodi ka kaks nädalat või või midagi sellist? No ei ole meelde, ei tule hästi nagu kuidagi nagu käivad käsikäes, et mõnikord on need aasta lõpud välja, sellised asjad on nii ära sisustatud, et, et seal ei saagi midagi planeerida, et suht ootamatult tuleb info, et on jälle kusagile sõita sõprusmängudele, nii et siin peab valmis olema kogu aeg. Ja noh, ühest küljest ei ole juhtunud ja teisest küljest ei ole nagu eriti vajadust tundnud ka, et ma ausalt öelda hiljuti suhtlesin sinna või noh, me suhtleme kogu aeg, aga hiljuti oli nüüd ju meie veel eelmisel peatreeneril Teitur Toorassonil oli olukord, kus ta oli sunnitud lahkuma sele Vancouveri Vaike Psy juurest ja ja siis peale seda oli suht vaikne periood ja ja pärast ta võttis ühendust, ütles mulle, et 85.-st aastast saadik nagu elada, saanud suvel puhata. Ah et nüüd ta sai rahulikult kuu aega, et nagu nautis seda, et noh ma mõtlesin, et okei, et ma olen nagu paarist nooremat, mul on see võib-olla ees veel, et aga Ma ei ole nagu sedasi. Ei ole, ei ole seest kongress puhkust. Kas on sellist jalgpallitüdimust ka aeg-ajalt tuleb, kus, kus lihtsalt enam ei taha. Ei oska öelda, et noh Võib-olla võib-olla seal need nädalad, kui on hästi palju neid erinevaid mänge nagu Chendas liigid ja need, et siis enam kõik ei taha enam võib-olla jälgi seal, et valinud lihtsalt mõnen mõne sellise maiuspala ja vaatad seda, et ülejäänud vaadata statistika üle, et noh, selliseid asju võib-olla, aga muidu ikka näen. Mul on nagu see eelis, et ma püsin veel päris hästi jalule, et ma nagu käin ise ka mängimas ja siis noh, on kaks asja, et üks asi on, kui sa oled juhendaja ja teine asi on, kui sa saad ise kaasa lüüa ja kuidagi on hästi need asjad tasakaalus. Sainast ise juhendada, lased. No oleneb, oleneb, et kui on jahe meeskonnamäng, et vaata, et kui see retrokoondis mängib, et noh, seal ma ei ole ju treeneril malemängija ja noh, kindlasti tuleb arvestada meeskonnakaaslast jutuga ja treeneri jutu peale kõigega. Sa pead ennast ikka yks rolligi olema. Aga sinna mängija rolli on tagasi minna, raske ka, et sa oled ju noh laias laastus kuningas praegu Eestis kõikide jaoks parim treener ja nii ja naa ja siis järsku lõhet vähe madalamasse liigasse, lihtsalt oledki äärekaitsja ja siis kõik võivad öelda, et jookse kiiremini ja et noh, miks sa nii tegid ja miks see nii ei teinud? No ei, ei tea, et nagu, eks ikka, valid ju seltskonna, kus sa ennast hästi tunned, nii et ma arvan, et minu, minul on küll mugav ja meeldiv olla selles seltskonnas, et seal ei ole mingit nihukest? Ei, neil ei ole minu suhtes mingit alt üles vaatamist ega minul, minul nende suhtes, nii et kõik kõik on nagu elu jooksul juba paika loksunud. Sa oled Viljandi poiss. Ja kui neid nii ma ikka ütlen kogu aeg, noh missugune suse kasvamise ja sirgumise aeg oli ja kus see täpsemalt oli. No Viljandi linn, linn, Viljandi linn. Et staadioni oli mehe juurest mingi võib-olla 20 minti või pool tundi jala minna, et noh, et ega see oli, linn on pisike. Ja kui ma olin väike, siis elasime linna ääres, nii et meie juurest hakkas kohe karjamaa pihta, nii et seal esialgu siis nende lehmakookide vahel ja ja pärast juba sai endale väikseid väljakuid sätitud, nii et kuskil aastaselt juba mäletan, et käis päris huviga selline spordi tegemine ja eriti just jalgpalli oli meiega populaarne. Nii ta kogu aeg läks, nii kui ma jõudsin kusagile vist seitsmendasse klassi, kui tuli esimest korda spordikool spordikoolis alati jalgpallijalgpalligrupp või rühm. Et enne seda käisin sportvõimlemist tegemas ja siis suure suure surmaga sain sealt tulemusi sealt, nagu oli natukene õiendamistega. Jalgpalli on see elu tiirelnud. Kas see Viljandi jalgpall tollel ajal oli selline a- ja kõige tähtsam, kuhu võis sattuda või võrkpall või, või sõudmine või suusatamine või olid siis üldse mingit muud valikut ka veel? Oli kindlasti teadsid, et see spordikool ikkagi oli seal ju hästi, ammu tehti spordikool sinna kus ümber olid siis välis välisväljakut, kus mängiti võrkpalli. Mäletan, mängite suvel väljas korvpalli, mängite suvel väljas. Kergejõustik oli kindlasti, teenis, oli all järve ääres. Nii et noh, neid alasid oli palju, aga eks meil ikkagi käis. Kodukoha kodukoha sport nagu praegu öeldakse, et ükskõik, mis kodu ümber toimus, see oli nagu otsustava tähtsusega. Sinu selline õnnis puberteedi, Aegi, sellesse kuldsete 60.-te põlvkond, et kui sina võib praegu öelda, et oled ka selle 60.-te põlvkonna liige või palju see tolleaegne muusikajuhiks, see elustiil. Mõjutas? No muusikaelustiil noh, eks, eks kõik mõjutused meil õnneks oli seal suhteliselt suur grupp. Ma pean silmas noh, naabrid või, või need majad, kust sõprusringkond oli, seal oli erinevaid erinevaid tüüp, et kes rohkem muusikat, kes rohkem sporti, kes kergejõustiku, kes kes midagi muud, et nagu ja siis nagu igalt poolt sai midagi nokitud, nii et see oli see, see oli see raadio, Luksemburgi aeg, see oli see aeg, kui nagu ilmselt lintmaki tagasi tulema, kui hakkas kuskilt nii-öelda lugusid saama, keegi mingi imega leiutas kuskilt mingi plaadi välja, nii et noh, neid asju on. Neid asju on kõik nähtud ja ja muusikaedetabelid olid, noh, tol ajal oli ju. Pärast oli peas see, see esikümme oli nagu peas, nii et sel ajal veel jõudis jälgida, et et maailmas oli vähe tegijaid ja noh, et kuidagi nagu need asjad on kõik jah, läbi käidud. Olid sina oma sellise sõpruskonna, selline kõva kutt või nihuke liidritüüp või selline eestvedaja. No vaevalt, sest see noh, see on nagu vanusega, pannakse asjad paika. Et ma ei olnud kõige vanem seal seal, et seal oli mul oma vend, on kolm aastat vanem ja siis tema tema sõbrad ja siis nii-öelda siis tuli üks üks seltskond, oli veel vahet, et noh, ma olin nagu seal nooremas grupis ja vähemalt meil oli sõbralik, korralik selline elukorraldus, et need siis väiksemaid Peeemmoti, et ei olnud, ei olnud põhjust seal mingit liidrit mängida, eks eksliidri mängimine ja see oli ikka siis, kui sa juba said kusagil platsile, siis hakkama saama ja seal nagu tõestama, aga muidu nii-öelda tavaelus ei olnud vaja liidrit mängida. Olid sa koolis selline tubli poiss käekiri ja matemaatika ja sellised toredad asjad, mida me kõik lapsepõlvest mäletame. Noh, eks ma püüdsin, ikka püüdsin ikka, aga noh, eks matemaatikaga sinna kolme kanti kiskus rohkem, et sai hakkama, aga eritama nagu nagu tuluke põlema ei löönud, et nagu pidi natuke nuputama, nagu aru sain. Matemaatikas pole mingi eriline eriline nii-öelda Keenias ja siis käekiri sama moodi, et eks noh praegu ma olen tähele pannud, ma kirjutan hoopis trükitähtedega, nii et ma ei teagi, kas ma oskan, äkki ei õppinud normaalselt kirjutada. Nii me oleme Tarmo Rüütliga rääkinud juttu mõnda aega juba ja nüüd on ka muusika kuulamise aeg, sa ise oled valinud tänase tunni loodia. Ütle esimesele mingisugune saatesõna kaasa. Esimene on siis Rocatelne oma. Nähtan et kas ta on rock hotelli sünnipäevaga seotud, millegipärast tuli nagu rock Hotel siin. Ja on ja ta ei olnud, kus ma väga hea meelega kuulasin, siin rock hotelli, mingi plaat oli mul kodus. Mõned lood olid ju väga-väga südamikud, nii et see vaid sinu naer, mis praegu sai välja valitud, ma arvan, see on ka üks ilus selline neid iseloomustav ja väga paljudele kindlasti meeldib lugu kuulamiseks. Jutusaade läheb edasi. Sel pühapäeval on stuudios täiesti juhuslikult kaks Tarmot. Külaline on Tarmo Rüütli ja saatejuht Tarmo Tiisler. Jätkame Tarmo Rüütli kuulsusrikka elu lahkamist. Tänapäeval, kui noor inimene satub jalgpalli juurde, siis ta oli ilmselt ju sihid on üsna selged või neid on igal juhul lihtne üles leida, ehk siis temani jõuab kogu maailma jalgpall. Temani jõuab üldse kogu maailmaelu siis kui sina kasvasid ja sirgusid see oli siis umbes 60.-te teisel poolel paneme umbes niimoodi paika või 70.-te alguses, siis kui kaugele või kõrgele sina üldse mingisuguseid plaane tekib, kas siis jalgpalliga seonduvalt või või kuskilt? Mujalt. No jalgpalliga seonduvalt, plaani oli üsna raske teha, et nagu no ütleme, see perioodi, kui ma tulin Tallinnasse ära, tulin tehnikumi õppima, et siis ma oleksin Tallinna kalevisse. Ja spordikoolis nagu lõpetasin spordikooli Tallinna Kalevi spordikooli, aga jalgpallis oli too periood, kus Eesti ei olnud esindatud liidu sarjades, nii et me olime nagu ütleme, rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud, aga aga see põlvkond, kes oli osalenud nendes nendes sarjades, et see põlvkond oli veel noh paljud veel mängisid nendest, nii et ma olen nendega kokku puutunud ja ja olen neid jutte ikka kuulnud ja mäletan, aga kuidas need lootused, lootused uuesti liidu sarja meeskond teha, et need olid nagu kogu aeg õhus, et nagu siin minu ala treener katse ütles, et asi susiseb, mehedasid juhised, aga nii ta tõsises nagu et iga aasta natuke jälle susiseb jälejale, jälle jäi meeskond tegemata ja ja ja ka siis muud ei olnudki nagu kooli kõrvalt töö kõrvalt, nii nagu see elu käis, et aga õnneks oli suhteliselt ettevõtlikke inimesi ja noh, nõukogude ajal paljud ettevõtted olid ikkagi olenevalt, kes oli juht, et paljud paljud suutsid ikkagi luua meeskondi, kus hakati tekitama selliseid poolprofitingimusi ja nii et ma olen kogu aeg nende, nende, nende, selliste asjadega. Mul on seotud nii, et lõpuks jõudsin ise ka välja ütleme, poolprofi või kuni kuni seal teatud teatud perioodil isegi päris nagu olime töölt vabastatud Pärnu meeskonda, pean silmas, et jõudsin sinna välja ja tol ajal oli pinge või selline põnevus või, või noh, võitlus oli täiesti täiesti korralikul tasemel, et mis toimus Eestis, pean silmas, nii et noh, see oli, see oli see, mis tol ajal mul oli võimalik saavutada nats. Nii palju ma tegin Praegu seda Liinu sarjast eemalolekut vaadatakse kui vaated traagilist perioodi, mis on umbes analoogne küüditamisega või midagi sellist. Ühesõnaga, see on väga must periood, kuidas sa ise tunnetasid seda toona, kui sa teadsid, et sul ei olegi mingit võimalust, lihtsalt ei ole. Et oli ta ka siis selline väga rusuv või selline paratamatus, millega, millega inimene lihtsalt lepib. Pole saanud, ei tea tahtagi, eks ole, see oli see sama situatsioon, et ega me polnud ju käinud ja näinud ja mis me teadsime tahteks, mis siin omaette üritasin asja võimalikult põnevaks teha ja ja oli ju see ka, et mängijaid sai vabalt tuua, et siin Tallinna dünamo ja siin nii mõnigi noh, tõi ikkagi Venemaalt ikka väga kõrgel tasemel mängijaid, selles mõttes ma ütlen, meil oli omal ka siin päris huvitav ja ja kuna kuna Pärnu meeskond oli, siis võib-olla selline, kes nagu esindas just seda Eesti poolt siis tuli see asi ka veel, mängusin niuke kerge. Et Eesti asja ajasime eesti asja samal ajal muidugi tugevdasid natuke ennast ka seal paari paari võõrmängijaga ja noh, nii nii see käis, nii et ega meil oli päris päris põnev, ega me ei nukrutsenud. Kui sa oled Pärnust, siis sa ei saanud ilmselt vaadata Soome televisiooni, mis ikka seda maailmas sporti rohkem siia Põhja-Eestisse tõi. Et palju sina üldse toona me räägime siis nüüd ütleme, 70.-test aastatest puutusid kokku rahvusvahelise jalgpalliga. Mängijana üsna üsna lõpus ma ei mäleta, kas mingi 85. tulin eestiks Pärnuga, et võib-olla seal kuskil paar aastat hiljem, et saime korra Poolas ära käia, et noh, see on nii-öelda mängijana. Aga muidu noh, teleka vahendusel liidu liidu meistrivõistluse sai vaadatud ja seal oli ikkagi päris huvitavaid meeskondi. Et oli ju mingil hetkel olid pilsi dünamo, väga meeldis, Ararat oli kiievi, dünamo oli mu üks lemmikuid vahepeal, siis oli mingilberidel Taškenti pahtakar mängisid väga huvitavat jalgpalli, siis Leningradis nyyd nii et noh, neid asju kui vaadata, ega see oli kõrge, kõrge rahvusvaheline tase, aga rahvusvahelist jalgpalli ei näinud praktiliselt. Kui see oli mingis sellises eas, et pidid hakkama mõtlema, et mis, mis ma siis teen, kui me enam jalgpalli mängida ei suudagi, et mida sa siis mõtlesid, et millisena sa nägid üldse oma elu. Tulevik, umbes 30. eluaastal? Noh, kes seal nüüd siis nii noorelt nii väga ikka nuputab, eriti kui sa oled jalgpalli sees ja kui sa nii-öelda Ei noh, meil oli Ei olnud tollal neid muresid kuidagi serva piima nagu olen kokk tulnud, et nagu jalgpalli jalgpalliga seotud, nagu on selline loomulik olek, et selles suhtes ma ei ole nagu kunagi päris eemal olnud, et et kui ma veel treener, siis ma ikkagi serva pidi veel mängisin ja ja kui ma, kui ma noh Tegin mingit muud tööd, siis ma nagu serva pidi oli, olin juba nii-öelda hakkasin seal kedagi treenima ja niimoodi tasapisi need asjad kattuvad. Sõiduvahepeal Pärnus taksojuht, isegi mis periood see oli ja pidigi nii olema või lihtsalt tuli vaja perele raha juurde teenida. Profielu nagu hakkas tüütama, et see tase nagu ei olnud nii kõrge, et et tundsin, et lihtsalt igavad nagu läheks, teeks midagi, et näed sa selle tasemel nagu võis praktiliselt nagu vana rasva pealt ära mängida, et seal ei olnud midagi midagi rabeleda ja ja oligi aeg, et. Et see ei ole ju väga, väga igav, tühjad saab ringi liikuda ja samal ajal sa oled oma aja peremees, kui vaja trenni minna, siis paned masina seisma. Lähete trenni ära ja mõnikord sai otse mängule tuldud, nii et panid auto seisma. Tulite, mängisid ära, läksid, tegid tööd edasi. Sõjalist, sihuke noorele mehele päris meeldiv. Oled sa muidu loomult selline risk ja tüüp või rohkem selline kindla peale mini. Noh, oleneb, ei tea, ei tea, ei oska öelda, oleneb ess. Mõõdukas risk või selline, kuidas öelda kaalutletud risk, nagu et see võib-olla oleks õige sõna. Katsed valla läksid ja taasiseseisvus tuli, läks kuidagi hammas verele ka, et äkki nüüd tulevad mingisugused suuremat võimalused, kaugemad horisondid ja nii edasi. No ma ei oska öelda hammas verele, aga noh, nii ma siin kohe kuidagi punti sattusin ja ju kõik need esimesed Minu jaoks oli juba väga suur asi, kui sa kusagile nii-öelda välismaal said, siin hakkasid Floraga kohe jõutreeninglaagrid Rootsis ja kõik see niuke triangi läks pihta, nii et läks kohe huvitavaks. Noorte mängijate puhul vahel räägitakse, et nad lähevad siit Eestist näiteks kuhugi maailma suurele staadionile tohutu möll, mitukümmend 1000 pealtvaatajaid lihtsalt kukuvad verest ära. Et sinu esimesed kogemused niimoodi välja minemas. Treenerinaat võtab jala värisema või. No ei tea, minul, minul ei võta et kuidagi suudad jääda oma asja juurde ja see See, mis on tribüünidel see nagu noh, ei kandu nagu otseselt nagu ei suuda teada, nagu oma asja juurde. On sul mingisugused mängueelsed rituaalid, mida sina tahad tingimata enda juures läbi viia? Noh, ei, ei ole sellist, ei ole kindlat, aga noh, mõnikord on mingi kiiks, et selline, et umbes nii, et pead midagi sellist Kõrgem kõrgematele jõududele meelepärast tegema, et mingisuguse. Hea asjana näiteks pesed hommikul auto puhtaks või midagi sellist. Sest aga ma tean, tüüpe, kes käivad kirikus, näiteks mul seda ei ole. Seda ei ole sellist, aga midagi. Teinud siis pärast kui hästi läheb, vot see oli sellepärast, et sa tegid selle asja ära. Sa oled, vaata, võib-olla üks väheseid treenereid juba maailma mastaabis, kes mängul on ikka veel dressides ehk siis sa ei ole ülikonnas, miks siis nii? No ei ole jah, et nagu rohkem siin mängumehe kuidagi nagu. Mängumehe hasart või see lööb välja. Ta ei ole senine mänedžer, kes mõnikord on naastud mulle siia, ma olen tegelikult natuke võõras vaadata, kui seal ülikondadega mehed seal nii-öelda viskavad põlvili murule ja tahavad rusikaid taeva poole. Et on teisi näiteid ka siin. Võtame siin. Kas inglise liigas siin ütleme kunagi oli suur suur, selline üks lemmikuid nii mängijana kui treenerina oli mingil hetkel keevinkiga, ma näiteks ei mäleta ta kunagi ülikonnaga, võisin praegu praegune Liverpooli treener või noh, neid on palju, kes tegelikult noh. Ja eks see on selline hea enesetunde küsimus, et minul on minu enesetunne, on parem, kui ma olen nagu selline sportlikus riides ja eks ta minu valikul Tahad sa tavaliselt pärast mängu kohe staadionilt ja sealt piirkonnast üldse ära saada? No ei oska öelda, sest ei ole võimalik, lihtsalt ei ole võimalik, sest noh võib-olla natuke rutem tahaks, aga, aga teatud asjad on ikkagi ette nähtud ja nendest ei saa ju ära hiilida, et tuleb anda seal aru peale mängu ja. Ja meestega ja nii-öelda lahk, lahkuminekud, laialiminekud oleneb siis, kas on uus mäng kohe tulemas või mehed sõidavad klubidesse, et see noh ei ole võimalik väga kiiresti ära minna. Kas sa mängujärgselt pressikonverentse võtad kuidagi selliseid tüütu kohustusena, kus tahaks uttu ära tulla ja need kohustuslikud laused ära öelda, kui sa, kui sa sult midagi küsitakse, seda tõepoolest mõtled, analüüsid nii ja naa. Noh, eks ta on ikkagi noh, mõnes mõttes on ta ikkagi formaalsus, et eriti eriti siin no välismaal ja meil on nagu erinevaid, ütleme, meil on, meie jaoks on alati väga tähtis, mis, mis välismaalased räägivad, aga aga välismaal peale selliseid tavalisi mänge ütleme minu käest küsiti midagi, sest kõik ootavad oma oma treenereid, sest nende jaoks nagu see boss ja, ja, ja, ja autoriteet, nii et noh, selles suhtes on see niuke formaalsused, et see tuleb ära teha, ega siis peale mängu seal paari lausega, selge see, et see ei ole mingisugune mingisugune tõdede nii-öelda otsimine, vaid lihtsalt emotsiooni pealt, nagu avaldatakse muljeid ja. Ongi selline muljetamine, mida me siis järgmisel päeval lehtedest loeme või pärast kuuleme ja vaatame. No seda küll, et ma arvan, et kui on tõsisemaid nii-öelda teemasid, et seda saab järgnevatel päevadel veel eraldi üle käia ja ja neid intervjuusid ja, ja hinnanguid ja arvustusi ja neid asju, noh, tuleb ka hiljem, aga see, mis otseselt peale mäng on, noh, see on selline selline kiire, kiire, kiire, ütleme suht formaalne. Mis tunne on, kui sulle öeldakse klubist, et sinu teeneid enam ei vajata lihtsalt ühel päeval? No ma ei tea, ma ütlen ausalt, mul ei ole nii-öelda ja ma ei tea, et ma arvan, et see ei ole kindlasti meelitunne ja ja katsun alati aru saada nendest situatsioonidest, kui ei ole kusagilt, loed, et kelle kellelgi on nii läinud, aga aga selleks peab valmis olema. Sinu lahkumised Florast ja Levadiast olid sellised viisakamad pikemad jutud. Noh, nad olid jah, kuidagi nii-öelda noh, ütleme protsessi, eks, selline protsess, mis nagu jõudis kusagile, aga mitte mingisugune konkreetne sündmus Sa oled olnud kogu aeg siin Eestis, miks sa ei ole välismaale läinud, treeneriks? No aga mul ei ole isegi köhaga olnud nii-öelda välismaal puhkamas käia, et kuidas ma sinna saan treeneriks minekuga kogu aeg oled hõivatud. Ühest küljest ja teisest küljest noh, ega siis kusagil ei olda nii väga põnevil ja, ja ei oodata, et kuna see eestis treener vabanev, et äkki tooks ta siia, need treenerid on, mõtlen ikka hästi palju ja. Ja Eesti ei ole nii tuntud jalgpallimaad et siit oleks nii lihtne minna välismaale treeneris. Aga mingist soome esiliigast on sulle vähemalt mõni kõne tulnud, et kuule, tule meile. Ei ole, ei ole, kuskilt, pole kutsutud, ei ole, sest ma ütlen ausalt, ma ei ole kunagi olnud ju vaba, ütleme ausalt, ma ei ole. Ma ei ole kunagi olnud nii vaba, et, et noh, ma peaks hakkama kuskile infot tilgutama või keegi peaks hakkama huvi tundma. Meie saade hakkab tasapisi lõppema. Iirimaa mäng on ka tulekul, et kindlasti inimesi huvitab. Räägi siis, et milline sinu see plaan nüüd kuni Iirimaamänguni on. Mida sa teed mingil päeval. Millal sa valmistud ja millal siis nagu suureks asjaks läheb? No nagu ma ütlesin, et kaheksa videot on kotis ja eile sai kätte lõunat hakkan viskama pilku peale, siis tuleb sealt teha valik, millisele millised välja valida ja siis tuleb teha veel valik, millele konkreetselt keskenduda, siis me saame selle plaadi peale tellida. Arvutianalüüsi, selline analüüsi programm, mis nagu võimaldab neid asju tükkideks teha ja ja nii-öelda hakata seal detailidesse süvenema. Aga siis teatud aja pärast või ütleme siin nädala pärast või tuleb nimekiri ära teha juba, keda kutsuda mängule? Niimoodi paralleelselt see asi käib, samal ajal, siis tuleb jälgida, kuidas meestel klubides läheb. Et nad edukad nad mängus sees ja, ja nii edasi ja mida lähemale, mida lähemale mängule, seda rohkem siis tuleb fokusseerida pilt. Kui sa neid videosid vaatad, siis kui palju sa midagi kirge paned, sealjuures lihtsalt panebki plaadi masinasse ja nõiatud tooli, vaatad muutkui. Jah, ei, see on nii, nagu on ikkagi üldiselt üldiselt keerulisem, olen nagu öeldakse, et kõigepealt viskad üldise pilgu peale ja siis hakkad nii-öelda Vastavalt sellele, siis millist videot sa tahad rohkem rohkem endale aluseks võtta, et hakkad mängu noh, lahti lappama seal siis nii-öelda mänguolukordade kaudu siis kas pall vastasel, kas pall, ütleme selle meeskonna käes, mida, mida sa jälgid, et noh, kuidas need rünnaku alustamisel on ja nii edasi mängu põhimomentide järgi hakkad seda asja siis vaatama. Teed sa seda kõike töö juures või suure toa telekas kodus. Ei töö juures on ikka, see on ikka asi tööle keskenduda, muidu sa ei saa seal. Kui sa lähed sinna nii-öelda, siis on teada, et seal on kusagil on külmkapp ja kusagil on ei tea, mis asi põriseb ja keegi tuleb. Kopaga sõidab mööda või? Et lähed kontorisse, istud ja paned selle aparaadi käima, et see on keskendumiskontol, on kõige parem. Aga panetis kirja, midagi, mingeid nüansse kohe endale mingit tähelepanekuid. Hind ei ole nagu tähele pannud, et ma oleksin väga kirja pannud, et no siis ma kirja panen, nagu olemas pult ja kompleksid, et. Aga kirjalikult me saame, ma ei tea, mingi 15 lehekülgedest saamegi kirjaliku, kui me selle õige mängu oleme välja valinud ja lasknud ära alisida. Kui sa vaatad kodus mingisugust tähtsat jalgpalli, kus Eesti ei mängi kaasa näiteks maailmameistrivõistlusi või Euroopa meistrivõistlusi finaali või poolfinaali, siis vaata seda kui jalgpallisõber, kes ka karjatab vahepeal ja sõimab ja ja nii edasi või, või siis ka ainult analüüsida. Ei muidugi vaatan nagu ikkagi me vaatame ikka, kui sa valid sisse valida meeskondi, kes sulle millegipärast nagu meeldivad või või on lausa lemmikud, nii et oleneb siis kas koondise või klubi, et ma siin elan nii mõnelegi kaasa ja, ja siis kindlasti kindlasti. Vahel on päris emotsionaalne ja. Ja küsida, et miks sa kahe meetri pealt nii mööda lüüa? Nojah, kasvõi see, et kui on vaja lohutust otsida, siis vaatad, et näed, et isegi suurtel meistritel juhtub Rõõm oli rääkida sinuga, Tarmo Rüütli, rääkisime jalgpallist Eesti koondise peatreeneriga. Sul on üks lugu veel välja valitud, saada tema gaasist teele. Ja see on doktor Huuk. Me ma mõtlesin ühte teist lugu, aga me ei leidnud seda lugu ja siis mul, ma arvan, siia pühapäeva hommikusse sobib väga hästi selline mahe, rahulik lugu, aga doktor hoki, ma soovitan kõigil, et otsige assige arvutist, et seal on päris huvitavaid lugusid. Jutusaade sellega lõpetab, stuudios olid kaks tarmat, Tarmo Rüütli ja Tarmo Tiisler, aitäh ära kuulamise eest ja järgmisel pühapäeval saade.