Tere jälle head kuulajad, lavastaja Elmo Nüganen, aga miskipärast ma arvan, et tõenäoliselt keegi veel enne teda on öelnud, et näitlemist peaksid minema õppima need kes tunnevad, teisiti ei saa. Sellegipoolest ei pealavakoolis õppivad noored oma põlvkonnakaaslastest ilmtingimata erinema. Vastupidi Merle karusoosoov on, et need noored võiks olla oma põlvkonna esindajad. Näitlejaks. Peamine on pikk ja lõpmatut arutelude allikas ja me teeme tänases saates algust, sest Viljandi kultuuriakadeemias teeb juba teist kuud oma esimesi tüüdikesi järjekordne näitlejate kursus. Kevadel aga ootab ees Vastuvõtt kõrgemasse lavakunstikooli. Kerge ehmatusena võis sel nädalal mõjud, on NO teatrijuhi Tiit Ojasoo teade, et no enam samamoodi edasi minna ei saa. Jutt käis siiski peamiselt rahast. Kõrgeid tunnustusi, mainekatele, välisfestivalidele ja teatri paradigmadest. Väljuvaid lavastusi ei pane keegi kahtluse alla, aga eelarve kärped ei ole tundmatud ka mis tahes teisele teatrimajale Eestis. Kuluaarides räägitakse juba ammu, no trupist, mis töötab oma võimete piirimail. Kui sisemised ressursid on ammendunud, ei ole midagi teha. Põhjaliku analüüsi vajab teatri senine tegutsemismudel. Pikema intervjuu andis reedesele sirbile Pärnu Endla pealavastaja Tiit palu. Jaga tolles jutuajamises puudutatakse põgusalt teemat. Palu tunnistab, et pika ajalooga maakonnateatrites tegutseb Endla ju kõige suuremas linnas. Kui jätta kõrvale erijuhtum Vanemuine. Seega võiks Endla potentsiaal olla kõige suurem. Teater peaks muutuma produktsioonikeskuseks, millest vaid ühe osa moodustaks teatri tegemine, seisavad mustvalgel tiit, laulusõnad. Endla ise aga tähistas neil päevil oma 100 aasta juubelit. Aga enne seda nädala teatrielamus viie tärniga tuli vähemalt mulle küll sedapuhku New Yorgist. Annane Treco avas Metropolitan ooperihooaja kehastades keerulise saatusega kuningannat, kelle tema truudusetu kaasa hulluseni ajab. See oli ooper, anna polena ja kinoekraanil võite seda viimast korda veel homme õhtul näha. Saatejuht on Meelis Kompus ja ma soovin teile mõnusat kuulamist. Teatrisse. Alustatud riba kodanikuloomingut. Ja hea meel ja au tervitada. Tei. Pärnu linna kõige olulisemal väljakul. Ehk siis Rüütli platsi 22. oktoobril mitusada aastat sellest päevast, kui Pärnu linnas avati Endla seltsi teatrimaja. Selles majas on jäänud meile ainult mälestus. Aga on olemas kutseline Endla sead. Ma teatrimajast on läbi käinud üle 400 näitleja ja praegu siis hotell Pärnu fassaadil. Kõigi nende näitlejate nimed jooksevad. See koht siin oli Pärnu linnasüda ja loomulikult üheks südamemärgiks kooli Endla seltsimaja teatrimaja, mis siis kahjuks otsustati õhku lasta. 1950.-te sel aastal käis mõte, et see taastatakse, see teater. Aga taastamata ta jäi ja ju ikka selleks samaks. Põhjuseks oli see aastal 1918 23. veebr ja seesama manifest kõigile Eesti rahastanud. Aga südames on see teatrimaja meil kõigil. Need küünlad, mida te siin näete selle rõdu ausamba ees. Küünlad on teile, teie saaksite võtta need küünlad siit ja panna siia sellele muruplatsile. See on mul siin seni Linnateater ja mäletame neid varemeid ka muidugi, seda ma praegu ei ela Eestis ja kahjuks ei käi eriti, aga viimati käisime vaatamas, kui me käisime, siis mul ei tule lihtsalt nii ähmiga meeldegi, selleks et piima käisime küll üks, ma arvan aastat ei ole tagasi. Aga praegu Me just kaalume, kas me lähme saali või ei lähe või suure huviga tuled alati siia, vaatame jälle seda etendusi jälgida alati ja töö on nii pingeline ja elu oli raske ja siis valime ikkagi kergemad tükid. Endla teater tähendab minu jaoks eelkõige seda, et ma olen Endla koorilauljad. Endla teater ongi minu teater. Lapsepõlve juba isegi ütleks, et hallo Dolly, võib-olla sellest tuli lihtsalt lapsepõlvest selline mälestus, mis jääb nagu siduma. Esimene kohe tuleb meelde nagu Normeti lavastus Meie linnake, mis Pärnu toimeli, meie linnake ja niisugune arvamuslugu või Merle karusoo täieline Eesti vabariik, kus sai isegi natukene lavalaudadel mängida, isegi tuleb meelde, et praegusi TsÜS kringlit, et oli viimane etendus ja siis said salaja minna lava alla ja seal rullbiskviidirullidega see lõpupeoks küpsetada, essents lavale hiljaks, nii et täitsa siukene aia jäi. Tunnistan ausalt, et viimastel aastatel oleme natukene vähem käinud täna, Pärnu kontserdimaja on sedavõrd ligitõmbav. Eve, kas sa oskad mulle nõu anda või missugune võiks olla paremetendus, mida me selle aja jooksul näinud oleme? Viimastel aastakümnetel on siin niuke kergem žanr on olnud võib-olla nakas domineerinud, aga olnud niisugune rohkem etendusi, mis suurmeeste mürgel ei tule ju pealkirjad, kümnen. Testosteroon. Oh see oli üks kole ägedaid värki, aga see päris hästi välja mängitud. Nii see Endla 100. sünnipäeva künnisel juubeldaski veidi kõnesid, aga rohkem siiski rõõmsaid ja mis kõige tähtsam, uhkeid pärnakaid hilisõhtune tuledesäras, rongkäik läbi sügisese suvepealinna. Tõenäoliselt kauaks meelde kõigile, kes kohale tulid. Soovime siis ka meie Pärnu teatrile Endla palju-palju õnne ja muidugi loomingulisi piike, mida murda. Me oleme nüüd aega kerinud tagasi, nii umbes nädala võrra on eelmine nädalavahetus ja ma olen mikrofoniga praegu sellel hilisel õhtutunnil Tallinna Linnahalli administratsiooni ukse taga sest Viljandi kultuuriakadeemia näitleja erialale astunud Liina Leinberg ja Kaarel Targo peaksid just kohe-kohe linnahallil lavalt pääsema ja meil on võimalus küsida, mida nad ometi Tallinna linnahallist nii vastu ööd otsimas käisid. Aga tõsi on ju see, et linnahallis on tehtud minevikus väga suuri asju ja meenutame siis enne seda, kui me Liina ja Kaarel iga jutule saame. Pange banking võtleja, kui koiba lõi kramp. Oli tee, räidan üks riit. Nii raske on viis. Kuni. Kuni kohtraan masei konkse kael ja meister Väntad läbi masina kartuleid Panamera anne noore kassima oporti siis seda. Raha sisse-väljavoori. Oi-oi, need prints karg Kadib Minni Hansa mornid jaajaa. Tundub, et me oleme oma ohvrid nüüd kätte saanud. Liina Linberg ja Kaarel Targo ja vikerraadioteatrisaadet teatrisse tülitab teid, rääkige, mida te käite vastu tegemas Tallinna Linnahalli laval? Neid saadeti täpseltsee linna hälli, kuhu me oleme jõudnud. Me oleme rebased ja meil on au täita käske, mida annavad meile kõrgemad ja arukamad inimesed. Ja mis Linnahalli laval siis toimus? See oli nii ilus asi. Meid ootasid seal erilised inimesed. Miki, rents, Maribokinen ja Veiko Tubin. Noh, ma tõesti, see oli väga-väga ilus, mis meid seal ootas, meil oli kerge eine, kuulasime muusikat, see oli ilus. No mis seal päev veel enne seda linnahalli nüüd teile veel pakkus, visati vette, Estonia lavale, tegime väikese debüüdi mustlastena püstolnäitleja, et kuidas välja kukkus, esimene, kui kooli on selja taga, peaks juba natuke tulema hakkama või? Arenemisruumi on väga hea, kui te nii arvate, et arenemisruumi on, et esimese Mul ei ole tunnet, et nüüd enam kuskil areneda. Kuulge, rääkige seda, kas esimesed sellised loomingulised kriisid on ka juba eriala tundides läbi tunnetatud ja kindlasti need algasidki kohe esimesest tunnist peale ma arvan, et ja kui siis läksime endarvest maru heade mõtetega, läksime siis sinna tundi ja siis kandsime oma etüüdi ette. Ja kuidas siis noh, mitte ei tehtud maha, aga üteldi, et noh, tegelikult ei olnud nagu eriti head mõtted, et või et on väga palju, mille peale peaks mõtlema, millele me veel ei oska üldse mõteldagi. Aga Lillo, kas sinul on seda tundnud ka olnud, et mida ma siia üldse tulin, maju ei oska, kõik on paremad kui mina seda kõik on paremad. Ei ole. Aga noh, seda tunnet on ikka olnud laske. Vähemalt praegusel hetkel ta motiveerib, et ma tahan osata ja et ma tahan saada parem kursus on mõnus kokku saanud ja tungil. Miks te tahate näitlejaks saada? Ma arvan, et igaüks, kes on käinud teatris ja etenduse lõpus, tundnud tohutut sellist emotsionaalset laetust. Ta lahkub teatrist hoopis teise tundega, kudedes sinna tuli. Iga selline inimene oskab hinnata teatrit. Mina olen üks nendest ja ma tahaksin olla edaspidi see inimene, kes suudab selliseid võimsaid emotsioone publikule edasi anda. Jah, ma olen väga palju mõelnud selle peale, et miksteater ega ma ei tea päris täpselt ja see on ka seotud maa ilmate loomisega kuidagi selle energiaga ja selle armastusega ja see on kuidagi hästi suur, see on väga suur, et ma ei oska öelda seda, et miksteater öeldakse kõige täpsumine tulnudki südamega, küllap jah. Nii see on, ilmselt. Suuliste rebastepäev ei ole sugugi veel lõppenud, soovin teile kõike, kõike head, et kooliaastad oleks mõnusalt ja et kunagi teatris ka need unistused täituksid. Aitäh, aitäh. Ja elan läbi väikese surma. Ma koostasin praegu ministeeriumile, arvan näitajad on asi korras. Vanapaberiga saime kaptenile poole. Meil on hea meel seda juttu nüüd jätkata, muide selle nädala sünnipäeva lapsega Eesti teatrikraan tõuld leidiga Silvia Laidlaga, tere, Teile teriteri. Kuulasime hästi praegu Kaarli ja Liina mõtteid, kas võime öelda, vanasti taheti näitlejaks saada samadel põhjustel? Kui need noored ja, ja seal oli väga palju ka sellist, mis noh aastaid tagasi võib-olla ja isegi öelda noh, et pool sajandit tagasi oli mõttes, et mikspärast just tahad. No ega kerge ei ole see leib. Kuna koolivennad Jaanus Orgulas ja Vello Rummo kadunukesest mõlemad läksid Moskva ketisesse, siis teen nii-öelda esimese semestri järele, tuleb siis jäänus minu juurde ja ütleb. No mis asja sa tegid? Malleksin muuseas mehele selle vahepealt meel nuh asjaga mõtlesid ka, mis sa teed ometigi? Ma ütlesin, nojah, juhtus niimoodi nänni. Ja siis muudkui tilgutasid nagu kuuma vett kerisele, tead niimoodi. Et mees oli, see ei olnud kohe Moskvasse sõitu, aasta olin abielus. Kui ma sõitsin ära, võtsin kohvri ja läksin. Kui nüüd tagantjärele mõelda, iga hool, tegu küll, võtab kohvri, jätab kirja ja sõidab ära Moskvasse. Kas see oli see koht, kus veri ajaski, selle rähnipoja sinna puu otsa? Sest sund, et ma pean minema ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen kõik need käigud, mis ma tegin, need olid niivõrd intuitiivsed, need olid niivõrd mõttega läbi töötamata siis ma tundsin, et ma pean minema. Ma pean. Ja see oli ehmatus küll siis, kui kohale jõudsin. Korraga sain aru, et näha midagi olen ma korda saatnud, mida enam nagu tagasi pöörata ei saa. Ja see näitlejaleib, mis on raske, nagu te ütlesite, alguses hakkasite seda kohe siis seal koolis tundma. Üks Roskloib, jah, no aga seda ei tohi lasta endale nii-öelda juhtmõtteks saada, Ta on raske, siis on raske midagi teha, kui sa, muidu ta kõik raskeid au läheb. Ei ole viga, kuigi meie pedagoogid kõik enamuses olid tunnistatud noh, kosmoboliitideks või kuidas järgmine aste oli ju laager, eks ole. Aga nad olid isiksused, suured isiksused, võimsad isiksused ei oska nagu ühtegi öelda, kes oleks halva kvaliteediga olnud vabandustega kopsid. Aga see on igavene dilemma, et kas noorele näitleja hakati selle peaks nagu hellalt ütlema asju või võiks kursuse juhendaja, eriala õppejõud nii-öelda labidaga panna? Ei labidaga mitte just päris sellepärast, et võid ära nihestadesele õrna koe, mis näibki hästi, inimesel hakati seal isegi on, ei seal labidaga panna. Nad olid väga delikaatsed peale selle, kui näitlejahakatis mõtleb õigesti, siste tähendab, tunneb õigesti ja liigub õigesti. Aga mida me ikkagi mõtleme selle all, kui kaarelilt ja linnalt sai ka küsitud, et kas erialatunnis esimesed kriisid on juba läbi põdetud, nad ütlesid, et jah, on küll esimesed kriisikesed ja mis see tähendab, kriis näitleja tudengile? No kuidas kellegil oleneb seda mida nad seal tunnis tegid? No et ma ei oska midagi, mul ei tule välja, kõik teevad paremini. Aga ma ei saa aru ja no ei, see surmani saadab. Et muud ei tule. Ma ei saa aru. Ja siis isegi, kui sa seisad juba publiku ees ja sul on nii-öelda tahe neile midagi öelda, korraga hakkas, ma mõtlesin, kas ma ütlesin õigesti, see kõige tähtsamad küsimused meie elukutse juures on miks? Ja kuidas? Need kaks küsimust on põhilised, aga selleni peab jõudma, ega seda esimesel kursusel sulle kohe ei räägita, eemaldab pärisel kõhus niidud kohtlemine, identsuse tunnus olema ja ongi, ongi, ongi, ongi, kahtlemine on tugevalt intelligentsuse tunnus ja need noored, rahunege maha. Jah, täiesti minu arvates küll. Sest et vähe on selliseid, kes tuleb ja nagu rusikaga löögi. Niimoodi mina olen siin, mina olen nii, mina olin naa. Ja teie olge vait, see on väga halb, üks lause, mis mul viimasel ajal on meelde tulnud nimelt suda KOV-i ja kas tema ütles ükskord Ränites barrik Machers, käi kultuur. Saite aru, mis tähendab pärigmacherskaja kultuure? Mõtlen, et jumal hoidku, jumal hoidku, et olen ma suutnud ära hoida ennast sellest park, maherzkey kultuur. Ja siis veel üks lause, kui meil lõpetanud olime, õpingud ja ta meid ära saatis, ütles niimoodi. Olge tagasihoidlikud. Aga uhked. Ja see on mul siiamaani meeles, kas näitle saab olla tagasihoidlik? Saab küll soov? Ei, mitte laval. Jumal hoidku, mitte laval, vaid elus. Seegis elus näitleb, see on laval halb näitleja. Kas te ei ole tähele pannud? Meie kohus on lapsi õpetada, räägime, õigus õpetada neile headust, austust ja lugupidamist, no aga õpetaja Martin õpetab poistele hirmsaid asju. Kavad. Tavad 11. Viska. Häälega koidu meie parim õpilane. Päikest, margid Kunizi oma kätega vastu matti hakkab peksmas joonevad allaandmise teade seal midagi õpetaja Martin. Öelge Silvia Laidle, kui me räägime teie näitlejad ees, siis me ikkagi räägime ainult Silvia Laidlast. Laidlate dünastiat eesti lavale tekkinud ei ole. Mispärast tead, siin olen mina süüdi, mul ei ole, lapsi, ei ole. Vennatütar, tahtis ka saada. Seisite ukse peal ees, et ei lähe. Peaaegu. Umbes olla. Ühesõnaga ta, mina ei mäletanudki seda, et ma nii karm olen olnud, aga ta maksis mulle kätte ja on niisugune säde, võib-olla te juhtusid nägema tähelaev siiamanni ainukene tähelaeva kutsutud külaline, kes tähelaev nikule tähendab pihta. Ta ütleb niimoodi, tädi ütles ei saa. Ei tohi, ei saa edasi. Noh, teie seda lõib, olete söönud kõik need aastad, on ta siis ikka tõesti nii, raskelt tuleb leib oma lähedastele, seda ei soovinud lähedasele jah, sa oled öelnud, et see on üks sõltuvamaid elukutsed. On muidugi. Mis sõltub minust. Minus sõltub see, kui ma olen laval silmitsi selle lohega. Ja üksi Mulle meeldivad õudselt monoetendused, ma olen neid palju mänginud. Mind partner tihtipeale segab ja seisad selle publikuga vastamisi ja Homsis, kumba. No jää. Lähed vaikselt-vaikselt vaikse ära ehmatada, neid vaikselt-vaikselt lähed jääd niimoodi niimoodi, kuni poed hinge. See sõltub sinust, aga kuni selleni jõudmine enam sinust ei sõltu. Aga kui mul on ikkagi hea näitleja, mis ei ta enne Pitne, meie koole, hea ole, ole ülihea, ole super või kuidas, aga see ei tähenda midagi. Kui ütleb režissöör niimoodi, ma ei näe teda. Minu abi, kas sa küsisid, huvitavad, kas sul režissöörid on kõik lühinägelikult? Noh, ühesõnaga ta oli väga humoorikas, kas inimene peale selle mitte üksnes, et ta ei näe sind, aga ei ole selles repertuaari, kuhu sa sobiksid, ma ei ole, kuidas öeldakse algusest peale mitte olnud ele siniste rollide mängija ei ole, ei ole olnud, ma olen, kuidas öeldakse, natukene karakteri pole kuigi mängiks mul küll niisugused helesiniseid, toredaid naisi, tädi õrna hääli ja kena käitumisega kõik aga kuskil minu olemuses see reedab, et ma ei ole seda. Me võib-olla hirmutame noored inimesed ära, kevadel on ka lavakunstikooli suur vastuvõtt ees ja et mina hirmutan nüüd ära minu oma küsimustega ka. Küsige küsige, vastan täpselt nii, nagu ma mõtlen. Peale selle muidugi sõltub väga palju teatri repertuaarist, eks. Kas sa jõuad selle staatuseni? Sinu jaoks võetakse roll. Seda on Eesti teatris vähesed näitlejad, kelle jaoks võetakse roll. No ja kõik see nii-öelda. Ma ei taha musta pesu pesta, aga lavatagune on tihtipeale niisugune, mis ei kannata nagu prožektorid. Silvia Lotman kuidas ikkagi siis leida mõtte, võib-olla üldse mitte ka erialatunnist ei räägi, vaid elust laiemalt leida mõtte siis, kui olemisel. Kaob igasugune mõte. Ma olen nagu ise taar. Ma saan aru, see mikrofon, see on, vastan, sellepärast mindi teineteist. Nii väga. Oleme armastanud. Mõtelge, kui kaua, eks ole. Mina olin nagu läinud dünamas, aga tema Anergemased, kuidas leida mõtet? Dieeti igal hommikul, ma mõtlen. Täna peab tulema üks ilus päev. Aga õhtul ma siis mõtlen, kus ma tegin vead, mida ma ei tohi enam korrata, kus ma mõtlesin valesti, miks ma mõtlesin valesti, miks nii? Ega see annab sulle niukseid teatud tasandi, et sa enesega pahuksis ei ole, et sa enam midagi taha ei taha, seda idateest ei taha liikuda, ei taha käia, edasi see täidad ja Eesti ei olnud teadel niisugune virisemine tuleb elust kustutada, minu arvates? Ma olen ju ürgvana, eks ole ju, no küll. Ja, ja sedasi. Ühesõnaga sa iseeneselt röövid päeva, kui sa oled enesega pahuksis, et sa ei unusta ajalehte lugemas, need sai, et sa ei unusta raamatuid. Vapusta, missugune raamat oli viimati, ma lugesin raamatuid, sa ei unusta muusikat kuulata. Aga see, millest te kõik räägite, see on ju seesama jälle tulles nende teatriterminite juurde, elu jälgimine, märkamine. No see on iseenesest mõistetav, see on üksi nõuetes, mis noorele peab nii-öelda kuklasse jääma, et ole tähelepanelik, jälgi kõike, iga inimest, keda sa kohtad Kedas tänaval vaatajat, keda sa siin kodus, kust meie paneme kokku selle. Ma ütlesin, et kaks küsimus, miks ja kuidas, eks ole, ütlesin jah. Kui sulle on antud roll paberi peal on teks ja kõik on hästi tore. Ja ega siis autori ütlevad, et on niisugune niisugune niisugune niisugune niisugune niiskad. Pusle, son pusle, see on loogika siit üks tükk, sealt üks tükk ja kui sa selle pusle õigesti kokku paned siis on roll. Oh, aga see mäng väärib küünlaid. Mõnikord vegan. Aga mõnikord ei vääri. Nüüd ma ei tea, kas ta suudab loori näitleja hakata siin kogu selle jutuga aidata, aga sildil hoidla, ma ei saa jätta küsimata, teil on järgmisel aastal juubel. 85, ei ole mingi saladus, ei ole. Kas sa teatriloiku olete täiesti sulgenud enda jaoks? Ma pean mõningas mõttes siis ületama ennast mäe hiljaaegu käisin õnnevõtteid üle kolme aasta, kujutad, teete kolm aastat? Ei, mitte midagi. Ei, ei olnud mul nii-öelda näitlemistegevusest üle kolme aasta korrata või edasi viia seda rolli, mis ma kolm aastat mängisin, tegime selle stseeni ära ja siis tuleb režissöör. Teate, see on ikka õigus. Et jalgrattasõit ja näitlemine ei unune kunagi. Kui sa juba juhtuks Siis ma tahaksin teile öelda paar sõna. Te sõidate nüüd pealinna ja mitte niisama vaid üritusele. Ja pidage meeles. Teie esindate seal Pelgumäe kooli, meie alevit, joonid, uskuge poisid. Kui vaja, ma tunnen neid, ega ma ei ütle midagi, aga ikkagi pealinn ja see ei ole naljaasi. Eestis juured ajanud Mladen kisse Low lavastab taas ja sedapuhku linnateatris, mille proovisaali ukse vahelt saime jälgida, kuidas valmib David heri Amy seisukoht. Räägi nüüd välja, ega mõni viletsam, aga ei ole. Misasja, ma ei ole nii vilets ema, et ma aru ei saaks. Ma ei usu, et ma suudaksin liiklust, taluv. Üldistatakse ei jõua enam midagi sellist. Ei ole mingi tõsine asi. Ma lihtsalt tahtsin sinult raha laenata. Loomulikult, kui palju sa vajad, siis ma paluksin 5000. Üldjuhul on proovisaal selline koht, kuhu kõrvalised isikud ei pääsem ja nende seinte vahel toimuva kohta pärides jääb näitleja sageli üsna kidakeelseks. Seda enam, et esietendusel lähenedes tõuseb ka proovide temperatuur, mille üle muidugi lavastaja Mladen Kiselovi ainult rõõmu saab tunda. Ainult linkide idis on kirjutatud. Charles it's soul seis, ma armastan väga seda teatrit, millel on Eestis oma kindel nägu, Kohti, Janis väljendubki slov rõõmu olla linnateatrist tagasi. Just nimelt tagasi. Mullu talvel esietendunud Albi draama, kes kardab Virginia Wolfi, käib oma lavateed juba kaugelt üle 70 korra. Ja vahepealne Vanemuises separdi maetud lapsega paneb küsima, et psühholoogilise draamat Ta vist nii lihtsalt ta ikka läbi ei saa. See Gozin dieet is Weissid thing, inimese hing ongi teatri ilmapuu annabki mõista ja isegi need teatritegijad, kes kiruvad psühholoogilist draamat, kui midagi vanamoelist tegelevad inimesega muud moodi näitemängu teha ei saagi. Feimi seisukohti jõuab Eestis lavale aga esmakordselt. Kuulus lesestunud näitlejanna Esmi Allen elab koos oma ämmaga Londoni lähistel maalilises külakeses kui ühtäkki saabub üle hulga aja taas koju käima tütareimi kaasas noormees, keda ta tahab perekonnale tutvustada. Kõlab kui klassikaline peredraama, mida ta õigupoolest ongi, tunnetab endale, saab hoo sisse, kogus kalal, jumaldamisest rajooni ja veel öeldakse näidendi tutvustuseks, et miskipärast peetakse need kõige hävitavamad lahingud maha just koduseinte vahel. Miks siis ikkagi peaks David häiri näitemängu vaatama tulema ja kes pakub, et esiteks paneb selline materjal oma isikliku asjade seisu vaatama aga mitte ainult. Lähme ootame, filosoofiline külg on siin üsna tugev ja kohas põrkuvad inimtüübid on nüüdisaegsed. See on lugu põlvkondade erinevusest ja mõtteviiside erinevusest. Lewithiel David. Raamanexpring Tony Blair, Anss võiks asju elektrit ja lavastaja ei eitagi, et seos tema viimase aja ja ka lähitulevikku vahel on taotluslik. Vanemuises mullu etendatud Sheppard ei maetud laps. Praegune töö linnateatris ja ka tulevakevadine lavastus Draamateatris on lood millegagi. Slov tunneb isiklikku sidet. Need on lood meie eludest, mis ühtegi kasvavad suuremaks kui elu ise. Ja mulle meeldib jutustada lugusid tavaliste inimeste ebatavalistest saatustest räägibki Salov. Peaosalised Anu lamp ja hele kõrve on materjalis praegu jäägitult sees sest need on ju päevad, kui esietenduseni võib peatselt hakata lugema tunde. Ele, ma vaatasin ka sinu programmi viimastel päevadel hommikul proov ja nüüd esmaspäeval ja ka eile neli ja pool tundi Karinit Indrekut, neljandat osa. Ma ei tea, kas on ilus öelda, aga need on teatri sellised hullud päevad vä? Need on hullud päevad, aga iseenesest on need ka põnevad, sest et ma olen täheldanud seda, et kui hetkel pooleli uus materjal ja samal ajal kui ma mängin repertuaaris olevaid tükke, siis tihtilugu ma avastan nendes vanades tükkides hoopis uusi nurki lihtsalt mõttetasandil. Et ma võin mõnda situatsiooni avastada, et ahaa, et aga seda saab äkki hoopis nii mängida, et nagu avastamishetki on tänu sellele, et on mitu asja töös korraga. Õnneks seal peab vastu ja. See on ainult sügis seal meie kliimaoks melon. Kuidas teil on, kas naudite neid päevi enne esietendust? Tõeline teatritegemine? Ütleks raske asi on see, et sa oled kogu aeg ainult selle materjali sees, seal võib-olla kõrvalt, raske mõista, et ka mingi lihtsale küsimusele reageerimine võib osutuda raskeks. Sa ei suuda sellest väljastada. Iga tööga see nii ei ole, et sa keerad ukse enda taga kinni, eks ole. Ma ei tea, mul nagu need õpetajad, kes on tohutu kontrolltööde hulga endale koju tassinud, juba parandanud vaatavad vigu ja kannad endaga kaasas seda kogu aeg. Ühel päeval maksnud kõik tagasi. Sa oled alati öelnud, et kui kunagi peaks midagi olema, siis sai iste, küsimusi võid, sa annad mulle, mida ma palun? Agaa kõigepealt ütle mulle, mis midagi. Seda ma tegin. Ma usaldan sind, see teadmelisi, midagi. Ma tean, et kui ma küsiksin, sa ütleksid mulle, aga ma ei küsi. Mis kuupäev täna on? 25. juuni aastal 1979 ja ma teaks härma elan unenäos või talle selle. Et ta ei ole oma ema. Käpi. Teete nüüd ruttu rahaks, enne kui selgub, et seal ei ole katet. Ei aus läbi. Seal rabistas. Tahaks rohkem läbimänge. Laadse paanika hakkas, jõuad valmis, sisse tunne, miks ma ikka üldse kaasa? Kas see on vist loomulik? Absoluutselt aluga, täiesti nõus? Anu mainisid läbi mänge, tahaks rohkem, ma mainin, et läbimänge meil veel ei ole olnudki. Et meil endal puudub veel terviku tunne, kus me ei tea, kuidas see lugu jookseb. Ja kõik on nii nagu alati. Laden Kiisalofiga tegemine on kuidagi teistmoodi tegemine. Poolnud nukk kindlasti juba üks asi on keel, et me suhtleme võõrkeeles ja tema kuuleb meid mitte selle kõrvaga, nagu kuuleb eesti last. Võib-olla Tõnis ütleb, et see on tegelikult talle väga meeldiv käia ka teatris Eestis ja vaadata ainult eesti keeles ei lasta endale üldse mitte tõlkida ja tegevuse põhjal ta siis vaatab, kas näitlejad mängivad hästi või mitte. See on küll huvitav kogemus, aga ütleme, seesama asi, mis siin on olnud inglise lavastajategagi ja üks Saksa lavastaja, kas oli, ma ei ole selles trupis näitlejad pärast rääkisid, et et saksa lavastaja nõudis, et see on küsimärk, on selle lause taga, et miks seda ei esitata, ärata ta üles minema intonatsiooniga, eks ju. Aga me küsime lamedalt sageli oma küsimusi nii lamedalt, kui on veel võimalik, eks ole. On see tõsi, langev intonatsioon, et ütleme, niisugused asjad, mida ei pruugi aru saada, võõras keel, et see ongi meil meie keel. Kolmes keeles käib see töölainetes ka eesti keeles natuke vene keelt ja inglise keelt selle peale, et palju siis tõlkes kaduma läheb. Teinekord. Tegelikult ongi nii, et kogu aeg on topeltkontsentratsioon, sellepärast et sa kogu aeg mõtled, et just nimelt mõte ei läheks kaduma, sa püüad aru saada siis vahel, kui aru ei saa, siis tõlk on meil, kes tõlgib siis kolleegid aitavad. Mida ta täpselt tahab? Laden ise ütleb, et ta on sedasorti lavastaja, kes väga vajab ka näitlejat ja tootab näitlejad tagasisidet. Ja ikka, eks ta lähtub näitlejast ja ta respekteerib seda ideed või kohandumist, mis sa ise välja pakkuda, et jah, seda küll. Need on suure maailmakogemusega lavastaja ikkagi ja see on eestlastel alles kolmas töö pärast versiine Wulfi ja Vanemuise maetud last ja nüüd siis see, kas tema töömeetodeid ikkagi nagu erinevad ka Anu, ma ise arvaks, et ta on ikkagi sellest samast ju Eprose koolist ja Ingo Normeti te olete ka tööd teinud ja nad on omavahel kursusekaaslased, et peaks nagu üsna sama vist olema vä. Ja ma arvan küll, et on see hea vene kool seal taga. Ma saan aru, et ta lahendab läbi, mis Anseni paneb mis on seni väga tugevalt paika nüüd, iseasi on see, et vot kuidas on võib-olla mõnikord töömeetodid erinevad, et mõni lavastaja jätab sulle mulje, Sa ise leidsid selle, mis on seeni. Ta annab selgelt ette antud visatseni, aga igal juhul on see, et see tähendab raami, mille sees hiljem näitlejal, see on tema asi, see liha Luijale kasvatada ja mille sees tal on kindel liikuda. Kuidas te ise nagu eelistate, rohkem ise avastada või et lavastaja ütleks, et võtke labidas, ärge võtke labidat. No ütleme nii ja naa, ma olen kogenud ikka seda, et see on suur lavastaja tarkus, jäta sulle mulje, et sa oled ise millalgi jõutud. See sõltub täiesti olukorrast, et vahel on tõesti väga palju abi, kui lavastaja sind aitab. Aga vahel tundub, et ta ei lasegi väga proovida, kui ta juba pakub oma variandi, aga et äkki vaatame minu poolt pakutud variandi ära, siis proovime tema varianti, et see sõltub täiesti olukorrast. Aga siiski see on ülioluline, on see, mis andsineerimine nagu see sõna ongi, eks ole, mõnes keeles tähendabki lavastamist inimestevahelised suhted, joonistuvad kas läbi selle füüsilise ruumis liikumise et sellest võib lugeda välja, kas inimene on rahulik, on ta ärritunud, on ta rõõmujoovastuses, eks? Ühest küljest te olete ju ka natuke sellises ebamugavas seisus, et kui inimesed väga tahavad nüüd Amy seisukohta vaatama tulla ja kriitikutele see ka meeldib, siis Draama 2012 midagi pole teha, on teie kureerida, et kuidas te sellised olukorrad lahendada mõtlete siis? Absoluutselt normaalselt ma küll ei leia, et ma peaks, sellepärast väga. Tähendab ma olen mõelnud läbi, mille võib-olla vaadata või tehasega draama asja. Need on nagu täiesti kaks. Erireaga töötavad makkima jaoks. Ei hakka sellega. See oleks ju selline. Astuksin üle mingite eetikanormide. Ja kui tõepoolest lähebki nii taimi seisukohta saadab hooaegu läbiv menu saab hetkeks tagasi tulla ka eelmise saate teema lavastuse värskena hoidmise juurde. Huvitav kokkusattumus, aga Ladengisse Low käib oma lavastusi ikka ja jälle saalist vaatamas. Näiteks Virginia Wolfi rohkem kui 70-st etendusest on ta ära vaadanud umbes 50. Mladen kisse Low käib etendus nii-öelda kraadimas ja kui temperatuur peaks langema alla 36,6 võtab ta midagi ette. Aga see on taas lavastaja ja trupi omavaheline jutt. Ei, nii seisukoht jõuab niisiis linnateatris lavale järgmisel nädalavahetusel. Rahvusooperiproovisaalis aga küpseb samaaegsel Putšiini neljavaatuseline ooper man, olles ka, mis on publiku ees alates neljandast novembrist. Esietendus oli eile, aga no teatris. Eva Klemets käe all jõudis lavale Stephen kingi Misery, kus mängivad Marika Vaarik ja Peeter Volkonski Väikse vihjena luulesõpradele, et tuleva nädala neljapäeval see on 27. oktoobril kell 18 on Tallinnas tina tänaval asuvas Särevi teatritoas kolmas luuleõhtu sarjast pajatus või poeet, kus oma luulet loeb Draamateatri näitlejanna Viire Valdma. Nii palju teatrijutte täna saatejuht ja helirežissöör Meelis Kompus tänab, aga lõpetama jäävad unustamatud Urve Tauts ja Hendrik Krumm ehk Juta ja Ülo eesti esimesest ooperist Evald Aava Vikerlastest. Teatrisaade on taas kahe nädala pärast. Suur osa on.