Aitäh kõigile, kes Eesti merendusest ja tema ajaloost lugu peavad. Täna oleme ainulaadsel laevareisil Läänemereuhkus aurulaev, jäämurdja. Ja Suur Tõll saadi sõidukorda. Aur võeti üles ja Suur Tõll sõitis nädal tagasi üldlaulupeotulele merele vastu. Ja nii saategi teada, mis kõik seal juhtus. Meresaade ahoi läheb Eesti veeteede ameti ja Eesti merelaevanduse eestkostel. Laulud on suure Tõllu väärilised, vanalt purjelaevamehelt Konstantin Mooserilt. Et õli ja ankur Beeži läigib laeva. Nii. Kui koidusära taeva all ihuma Kaiataatnere Oma laia tee läheb ta mees, isa oli ja oli. Ulmaati mängilt valliga. Ma eila on, need kodu oli ja pidulne ja ta siin ju nüüd ju Paaliate laiali veel Jaajuma aia nuttu hoidiga. Kampaania küll. Ja nii ma ei, aga kunstiju jääb nii hulka. Vaid kari ja kuule Jonooma jal lauldes merele. Tasajää vaatab veekord ka ja püüdke ka veel. Üks viis on ema palgei. Ja säärap. Teema jalge. Asume jäämurdja Suur Tõll pardal. Siin on palju külalisi, ehitajaid, merehuvilisi põliseid, kaptenid ja teisi meremehi, meestelauluseltsi rahvast ja nõnda edasi. Kohe-kohe väljub Suur Tõll sadamast, mitu tundi on auru üles võetud ja linnahall nii peale on musti suitsupilvi pahvitud. Ja praegu kindlasti enamus meie kuulajaid kuuleb suure Tõllu lahkumisvilet sadamast esimest korda. Vana aurulaevavile ei tule kergesti välja, aga ta tuule Legendaarne Suur Tõll on nüüd oma auruga Tallinna lahel. Millal viimati suursel auruga? See oli oktoobris 1988, kui laev tagastati Eestile peale äraolekut alates 41.-st aastast ja tegin selle reisi juhtumisi kaasa balti laevastiku baasist Lomonossovi endine orjaanil, homme Tallinna ja laev oli küll oksiidi vedanud, aga samal ajal ka oma masinad olid korras ja aitasid kaasa, nii et mõlema jõul, nagu tuldi 13. Oktoober, seal võib võtta 88, oli, oli laev Tallinna veidigi hommikul. Seda kõnelis meremuuseumi asedirektor härra Jaak samme, et me läheme vist samuti Tallinna reidile, kus sel ajal siis siia tulija. Päris kenakene tuul on praegu, kuidas ta paistab nüüd nimetada, kus me jutuajamine oleme, millal praegu kaptenisilla all Ahale alumisel korrusel? Jah, võib nii öelda mitte kõige kõrgemal korrusel ja te olete selle laeva ajalooga hästi kursis. Ajalugu on tõesti päris pikk ja kirev, kuna tänavu nimelt laev saab 80 aastaseks milles tema väärtus on kõige lühemalt öeldes ainus säilinud sõjaeelse Eesti aurik. Ainus säilinud tsiviillaev, ühtlasi ainus säilinud iseseisvusaegne aurik kogu Baltikumis, Leedus või Lätis ei ole ühtegi niisugust nende suureks kurvastuseks ta on maailm suurim läbi kahe maailmasõja säilinud jäämurdja. Taolised vennad on tal veel Tarmo kotkas, soomlastel ja santeeriks Stockholmis, aga nad on natukene väiksemad ehitise kohta. Kõige lühemalt ehitati 14. aastal statiinis, praegune sõitsin. Neid oli konkursi alusel saksa rühma vulkaan värke. Edasi tuli tal palju nimesid. Seitsmeteistkümnendal aastal Volonets esimesena Kravitz rodoravisse oli Romanovite dünastia rajajaks tsaariajal. 18. aastal Väina, möönan, Soome lipu all. Tegi muide tublit tööd meie vabaduse all tõi Soome vabatahtlike viis, nende puusarke vedas varustust. 22.-st aastast kuni 40. Bostoni Eesti lipu all. Meie suurim jäämurdja ja jäämoonide töötab ta, murran pead ja teiste riikide laevadele pidevalt ja Soome lahe lääneosas töötamine on ükskõik, mis lipu all ta on ikkagi tehnib laiemaid huvisid alati. Ja 41. aastal ta sai uuesti oma nimeks, mul õnnestus peale sõda, teda ei tagastatud Eestisse, nagu oleks viisakas olnud ja see juhtus alles nagu öeldud, 88. aastal. Selle taga oli päris keeruline asjaajamine. Ja, ja võib öelda, et üldse Venemaalt idanaabrilt millegi tagastamise osasson, pretsedent, millele ei ole lisad olnud, noh ütleme Tartu Ülikooli varad ja siis need on tagastamata ju palju muid asju. Aga see on minu teada ainuke niisugune, see laev on väga palju vaeva näinud. On palju rüüstatud ja ega jää murdel nii palju rahvast, kui ta nüüd täiesti töökorras oleks. Kunagi pardal ei ole nii nagu täna siin on küll lapsi ja muidu uudistajaid ja nii et igati tõsine tähtis päev. Ja kui ta töötas kunagi kivisöel siis oli gaase 20 meeskonna arv oli 100 ringis, koguni kütte ja kivisöega, küttetöö oli meeletult raske töö üle kahe tunni vastu ei veetud ühes vahetuses ja ütlevad oli ligi 30, nendel pingelistel aegadel ei ole midagi imestada, et laev on nüüd laulupeoprogramm. Ei lülitu, võtan, võib öelda meie uhkus, millele teised on kadedad ja ta kannab Eesti laevaregistris. Auväärsed numbrid, null null üks. Tee läheb merele siin vastu võtta laulupeotuli siis laulupeo tule meretee tuleb nii välja. Ei tule. Korraga 23. Tulevad Henno. Tõnis Sild, kapten härra Olaf Herman, see on nüüd siis suure Tõllu üks legendaarne sõit siia Tallinna reidile. Aga kindlasti see on üks ajalooline moment selle vana jäälõhkuja elus. Et ta nüüd oma jõuga tuli Tallinna reidile jääda, võtab osa niukses austavas tseremoonias kui tule, Tuomioja, laulupeo tule toomine, see tule toomine. Nonii, sümboolne see on sümboolne, sellepärast et kui see asjad on kõik mandrimeeste teha olnud alati. Muhulaste seiklused laulupeol käimisest oli haned, olid kõik seda maad käies mandrile. Aga nüüd ilma naljata ütelda, et ikkagi. Asi on selles, et see ühendab nii Mandre mehi kui saarlasi kui Randlasi. Seepärast Eesti riik on olnud ikkagi mereriik. Ja nüüd see sümboolne, et see vana suur Tõll, see ise on Eestis sümbool, sümbol on juba. Ja nüüd ta võtab sellest osa seal tõesti ajalooline moment tõest. Kaptenisild noh, praegu küll pooleli ja kõik on kuidagi tööootel veel. Kuid see ei tähenda, et see laev ka ilusat iseseisvat elu elada. Seda on tunda ikka, aurulaev on aurulaev. Ja, ja selles selles ongi tema omapära, et ema ei ole mingisugune surnud eksponaat, aga tema on elusolend, kes on elusad inimesed elus ajalugu, elusad mehhanismid. Ja nüüdne seisame siin reidil. Ootame ja liigume tasapisi Pirita jõe suudme poole. Ja meil on praegu aega on veel 10 minutit ajakava järgi kuna praegu on 23 ja viis minutit, aga 23 15 me pidime olema kohal, et võtta peale laulupeo tule. Ja ma usun, et me oma programmi ajaliselt suudame täita. Suurel põllul on alati rahvast käinud, kui rahvas siia lubatakse, sest noh, tööd on pooleli ja see on täiesti loomulik, et ka palju segada ei tohi, siis kui tööd tehakse seda nagu eriti palju. Me arvestame kuskil, et meil on 200 inimest, on siin ja rõõm on just sellepärast, et nii palju inimesi siia tulid. Tulid, kui praeguses käivad suured reisi lainerid ja, ja uhkelt laevad siis see huvisele vana laeva vasta, et nii palju meil sõpru on. Vot see annabki selle jõu ja võib-olla selle tänu, et ma olen midagi teinud, midagi, mis nende inimestele ka südame soojaks teeb, et need inimesed tulevad siia. Vot see on nende inimestel siin mehaanikutel ja need, kes tööd teevad, samuti süda soe, et nii palju sõprusele, laevana ega nende masinatega seadmine ei olnud ka kerge töö. See oli ränkraske töö ja ta on praegast ränkraske, kui te lähete masinaruumi, siis näete, kuidas mehed silmad põlevad, käed käivad, aga see on nii raske ja, ja aga nad teevad seda tööd, nad teevad, teavad, mille nimel nad teevad, nad teevad selle laeva nimel seda tööd mitte raha või mingisuguse au ja uhkuse nimel. Ja mõned mehed on Altkatlaruumist väljas käinud, siis need on tõepoolest nii nagu me kujutame ette kunagi söelaeva katlamehi üleni Nõgised, higised. Ja muidugi määrdunud ja mustad. Ja nende meestel ei olnud aega panna ennast paraad riide kuna nad on siin mitu ööd-päeva järjest teinud ja, ja aja, kuna rahaliselt läks meil väga kiireks. Meil oleks vaja aasta ennem teada seda sõime kaks kuud ennem seda teada, siis läks nii kiireks, et meestel lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Vana rool, ega see ei ole selle suure Tõllu rool vist seesama vana rool. Vaid ta on geenius. Me käisime praegu masinas ilvese osad tellimused päris korralikult sisse, praegu jugojoaga tuvastatud. Ta tõuseb kolme minutiga, tõusis juba jõulude peale tagaruumis nii palju. Masinad on, minul tuleb lihtsalt järgi vabastada, seekord siis tuleb päris kena, võib-olla vasaku passi midagi viga, vasak lai. Hullu ei ole midagi, see on turvaline. Järve robotit ei ole nii hull, tähendab lihtsalt peab pumbad käima maantee poolt, otsekui neil pumbad töötavad. Aga ta seal pumpasid ka tööle ei saa, siis on selle madalasse kohta pukseerida igaks juhuks. Nojah, see on, neil ei ole nii hull, ma arvan, ma usun, et see on sihuke asi, kui need pumbad võivad, siis me saame tuua oma Ors ära. Me oleme väljaspoolkinnisena naljakat kihis. Mõtlesin salule peale pingutada, salongid, siniroos meie jutuga tõniga katkestasid tuukrid, kes laeval pidevalt ringi käisid ja igast väikesest kõrvale Kaldest laeva mehhanismide töös kohe kaptenile ette kandsid. Kõik aurutorud ja vindid vaadati üle. Ja nii jäigi meie jutt kapteniga pooleli. Kaptenil hakkas kiire, kõik tuli ise üle vaadata. Suurt küll, aga sõitis tasapisi täpses ajagraafikus. Laeval inimesed vaatasid Pirita poole ja ootasid laulu, tulid ümber suure Tõllu, tiirutasid purjejahid. Siin ja seal süttisid merel heledad tuled. Tagasi läheme tagasi, suur. Nii juhtuski, et kui Suur Tõll hakkas sadamas otsi andma ja meeskoorid laeval ja kai peal laulsid sõitis laulu, tuli väikesel kaatril Suur Tõll suure suure Tõllu vardas mööda. Täpselt ajakava järgi olla kohal. See siin linnahalli kõrval kail toimus tule üle andmine ratsanikule. Ainult vinge suvine meretuul puhus kõrvad ja mikrofoni lukku. Bordell on jälle oma ankrupaigas Linnahalli juures sadamas laulupidugi otsa laulupeotuli ammugi merelt oma õigesse paika jõudnud laulupeo tule mereetapi koordinaator härra Sulev Roosma. Vahepeal oli laeval jaga kaldal oli niisugust ärevust ja segadust. Ja nüüd tagantjärele võib öelda, et kõik läks enam-vähem graafikus. Kuigi laulupeod tuli, läks suure Tõllu pardast ilusasti mööda. Jah, see on õigus, aga kuna me oleme meremehed ja me teame seda, et võib teha maailma kõige ilusamaid plaane, aga see tuulejumalad ja merejumalad otsustavad lõplikult ehki, öeldakse kapten laevas, jumal taevas aga, aga üle kapteni on tuulejumalad ja merejumalad. Ja nagu oma aruandes ka laulupeo peakomisjoni kirjutasin oodata esimesel juulil, kui on kõige kaunimad õhtud kuue pallist tugevat tuult ja Tallinna lahe jaoks kõige inetumad lained, nord Eestist Naissaare pealt tulev laine. See oli muidugi noh, ebameeldiv, kuid meremeestele ma nägime ja meil oli ette nähtud kaks stsenaariumi, tähendab kui, kui mingisugustel põhjustel laulu tuli, laulud olid Tallinnas liikudes viibib kas liikluse või mõnel muul tehnilisel põhjusel, et siis Tõll, kui 5000 tonnine hakas akov graafingu kohalist liikumist ja meie kiirkaatritega väikeselt õlul saame suure Tõllu kätte, anname talle tule ja kui on näha, et, et ikkagi noh, nii-öelda ajagraafik hakkab libisema, siis kiirkaater viib ta jälle nende ratsanike kätte, kes need ilusad neiud ta siis toomtornini toimetavad. Rail ja aga taeva daatia jah ja ka ka hobused tahtsid teisiti, tuli välja, et Russalka juures ei tahtnud suksu suvega välja tulla. 20 minutit nägid tarkpead vaeva, et seda noh, nii-öelda ees lina käituvat avustelt uute aiste vahele saada ja veel muud niuksed, väiksed rattarikked ja väiksed toredad laulupoisid, külmetasid peaaegu 40 minutit sadamas, et oodata, et see rituaal kõik tuleb, aga, aga kui seda suurem oli rõõm, kui need toredad ratsurid ja kiivrites tuletõrjuja Piritale jõudsid, kui algas, jällegi tuli legendaarse viimases olümpiaaegses urnis seda saatis võima surra sajad väiksed purjetajad seal ümber tule, see oli väga meeldejääv hetk ja sellest hetkest, kui kogu laulja rituaali lõppenud läks siis mees kätt, laulu president meie väikesesse suure tõlla, teda saatavate lipuritega ja siis täie täiel käigul jahtide ja ja kõigi Tallinna linnapea laevanduse jahtidel saatel läksime merele sisse suurele talule järve kütma, kuna aga aga kell teatavasti tornis käib oma raudset teed pidi, Suur Tõll oli oma graafikule juurde seotud sadamasse ja meil ei olnud enam otstarbekas töötavaid puksiiri segada. Viisime oma väikselt õlul kohe laulu tule ootavatele hobustele, kus siis meestelaulu lauldada jällegi saatis ja mul on hea meel, et kõigi nende takistuste kiuste ja sellesama Neptune ootamatuse sellesuvise kõva tuule kiuste kõik oli ikkagi graafikus ja, ja täna jällegi, rääkides peadirektori härra mossiga olime lõbusalt ja laulupeo lainel ka sinna jõudis lausa paari minuti täpsuses nii-öelda, et et me ei ole mitte täpne ja ilus laulurahvas, vaid me oleme ka korralikud organisatsiooni mehed, millega Eesti majandus ja elu läheb alati edasi minema, kuna oleme äris täpselt. Jäämurdja Suur Tõll oli ka väga meeldiv vaadata, kui jahid sõitsid otse parda kõrvalt mööda ja tervitasid kõiki neid, kes selle suure Tõllu pääl olid kui suurtel tasapisi jälle sadama poole tuli. Ja kõik need tuled, mis siis tol ajal ka merel olid, sest ootasime pikisilmi ikka Pirita poolt seda laulu tuld. Kuid see oli omamoodi elamus, elamus nendele, kes suure Tõllu pardal olid kui ka tegelikult kogu suure Tõllu meeskonnale, sest see oli väga ilus, et see jäämurdja ise oma jõuga merele läks. Ja mul on kõige suurem rõõm, võib olla meremuuseumi direktori rõõmu, sest nagu alati direktoreid vähe virisevad ja vähe ei ole rahul ja ja nii-öelda on igasugused niuksed asjad, Directorlikud, niuksed nähud, aga et see vana lugupeetud Taluteadlane ütles, et, et missugune õnnis tunne oli, kui need 5000 jõuliselt vändad, käisid meta mütata tõesti ühele Eestimaa meremuuseumi suur võit. Et selle auru ja õlija ja müttade lõhn, mis on Eesti meremees sajandeid saatnud, jõudis iga meremehe ja ka siis selle karmi administraatori südamesse. Need, et ma mõtlen, et et selle suure Tõllu lõhkamine võiks ütelda, nagu oleks tõeline tõlla hauast ärganud, sest ta tõesti vägilane ja tema tehniline tagasitulek jälle eestilaevade rivisson. Vaieldamatult sündmus. Kas me võime ka kiita neid, kes aitasid Tõllu ellu äratada? Kui piirduda ainult kiitusega, siis vastu me kaotaks nii palju sõpru, aga me peaksime täna mütsi maha võtma ja tänutundega kõigi nende firmade direktorite ees, kes meie, Eestimaa väga rahutus siiski leidsid võimaluse saata oma töölisi siia. Kui me kapteniga võtsime kokku nende 28 merendusfirma patriootliku panuse, siis kasutamata siin neid suuri kalleid protsente, mida nüüd iga ärimees oma lauale juurde kirjutab, siis paljas sulatööd tehti 500000 Eesti krooni eest ja kui seda korrutada selle tuntud 400 protsendiga, mida iga firma pärast juurde võtab, siis kahe kuuga oleks raha seier pidanud olema kultuuriminister taskus vähemalt kahe miljoni, aga see töö tehti ära ööd ja päevad nende toredate, küll tahmastajaga rõõmsate meeste poolt, eriti muidugi laevas südamearsti, see on balti remonditehaste firmad, pada, kes noh, nii-öelda aumehe täpsuses kõike seda suurt tööd tegi ja tõesti siin ei oleks kuulajatele viisakas kuulata, aega kuritarvitada, kui kõigi nende 28 firma väga meeldivaid kaasaaitamise teha loomulikult eraeraldi sõna peaks, ütleme, eesti naftakuningatele naftafirmadele, kes seda väga kallist väga kallist jooki, mis ületab ammugeva konjaki, parimad margid ühesõnaga andsid meile laevale kõigis sortides, mida see keeruline laev kasutab ja tõid selle kohale kella täpsusel ja minuti täpsusel ja samuti Helmut Kanter eesti eebeegaaellile maastikuülem, kes, kes lausa komisjoni tuleku minuti täpsuselt tõi suure tankeriga kütuselaeva. Võiks ütelda, et see Tõllu ärkamine on Eesti merenduse üks kõige vennalikum, kõige ilusam tegu, mis, mis on minu 40 aastase merepraktika jooksul juhtunud. Lingvist kaane all maha jäi haavu Anni laip, müürini ta tald maha jäi, eputab AGA lai. Eks ta teaviga mereni tolm, IT ta ootva dieedi ajal ja viga mere. Norbit. Kui pooke on kord ja lapp nitraati, ei pälvi ja saab kuivookean kord vead appi raskeid päevi. Aga. Vest iidol nii välja lõi Puura, et alla tõi nii tormiväljal hoidja ukra ees olla toitu. Välgu tuulevalguse lai purjelbandumigrehvitši muidu valgel laiburgelt panduv reetmite. Kolmapäev ju mööna taitorm ei tee, vaid matka jäin, kolmapäev ju mööda taid. Vait löömata jäi. Ja tuli tuul, mis oli ja kõik purjespordimeedia ja tuuli, tuul, meid oli ja kõik purjekoorde. Viinaklaasi välja tooli, luu, terri, lekti, joodi, viinaplaadi, välja toodi Berliini deklaratsioon. Apendi tõi välja kaardilaev, lendas täipaargi ka, enne tõi välja paargi. Tega lendad täi. Ahoi kõigile ja jälle Kuulmiseni nädala pärast.