Oh, oi kõigile, kes meresõbrad ja merele truuks jäänud. Peresaade hoi läheb Eesti merelaevanduse ja Tallinna sadama eestkostel. Täna oleme jälle Saaremaal. Nädal tagasi alustasime juttu Saaremaa merekultuuriseltsist sümbol oluline on, et just Saaremaal sündis merekultuuri selts. Ja üldse merekultuurist oleme tõesti vähe kõnelnud. Kuressaare Pika tänava kodus võttis mind vastu seltsi esimees mereajaloo soomlane Bruno Pao. Jätkame siis, härra pao, kui palju seltsil liikmeid on? Meie seltsis on esimese novembri seisuga 87 inimest aga me võtsime nüüd novembrikuu sees veel neli uut liiget vastu, nii et 91. Mismoodi seltsi liikmeks saab, on eriline tingimus ette nähtud ka. Ei ole nii kitsaks seda väravat tehtud muidugi ta peab täitma ankeedi, seal avalduses näidatud, et kus tal on siis isiklikud andmed näha mis haridus, kus ta töötab, mis ta teeb ja mis ta seostan olnud, merega elab selle ära ja avaldus vaadatakse juhatuse poolt läbi, keegi peab tundma inimest või ütlema vähemalt tema kohta midagi. Aga soovitust vaja ei ole. Välisliikmete jaoks on vaja soovitus, keegi seltsi liikmetel soovitab, meil on ka välisliikmeid, meil on Soomes Uusi kaugungi, linnas on mereajalooühing. Selle esimees Matti ussil on meie välisliige, siis on Inglismaal elunev Einar Enden, kes on uurinud Eesti meresõidu ajalugu paguluses, tema on meie seltsi liige ja siis on meil katuseks Boris Birk on kes on selle diplomaadi Birgi sugulane seal isegi elavdanud noores põlves Itaalias ja Saksamaal ja umbes Lennart Meri taoline elu on tal olnud, oskab, paluks keeli ja tema on siis kes meil Tartus arhiivis vaatab vajalikke asju, mida teha ja nii et võib-olla tuleb mõni veel juurde olla, tuleb ka mõni auliige, edaspidi praegu veel neid ei ole. Meil ei ole Niukest olukorda ja suundused peab igal koosolekul käima, täitsa vaba asi, millal osa võtad ja millal tuleb ja mida teed ja meil on ikkagi juba tekkinud oma väikesed varadki hakkavad tekkima, noh, igasugu kirjandust on kingitud juba ja laevad, laevu meil ei ole ja me ei hakka laeva muretsema, aga eks me sõidame mõne reisile, aga kui meil tarvis on, näiteks me käisime tänavu Soomes Uusi kaubungi rahu 275. aastapäeva pidustustel, uusi kaugungis olime sealse ühingu külalised, käisime Pruus, käisime naantalis mereäärsetes linnades ja noh, lihtsalt et võtta mõõtu ja vaadata, kuidas mujal see asi on ja käisime seal Turu meremuuseumis ja et natukene laiemalt asju näha. Meil on see võimalus, et noh, meil on nagu uurimise võimalus ka, kuna me oleme Saaremaa muuseumi arhiivraamatukogu on nagu meie peakorteriks. Seal on üks näitus, saal, mis talvel on tühi ja siis me talvel kasutame seda kooskäimiseks ja selle arhiivraamatukogu bibliograaf Katrin määr on meie seltsi sekretär. Kes siis seda kirjavara meil hoiab ja uurib. Ja siis meil on võimalus nüüd inimestele all need välja võtta vanu ajalehti, raamatuid, tutvuda nende asjadega, näiteks mina isiklikult olen seal lugenud neid pärastsõjaaegseid paguluses välja antud ajalehti ja otsinud seal inimeste mälestusi nendest paadipõgenikesõitudest ja viikingisõitudest Rootsist mari saarte kaudu Ameerikasse, kuidas läksid, seal oli üle 30 laeva väiksed laevakuse laevuke sedasi täis inimesi põgenesid veel paremat saatust otsima. Lähen Rootsis oli ohtlik seal all, äkki antakse välja nõukogude liidule ja läksid Kanadasse mujale, nii et seda materjali on tore vaadata ja uurida, kuna seal see vana põlvkond kah kaduma. Paadipõgenikud, kes sõitsid ka need, kes sel ajal väikeste lastena paatides oli, on juba pensionil ja aeg läheb nii kiiresti ja me oleme võtnud oma eesmärgiks ka osa sellest minevikust noh, jäädvustada ja, ja meil siin mõned uurivad ja avaldavad ka ajakirjanduses ühte teist ja see on just see, mis meid erksana hoiab, et huvi asja vastu. Siin oli juttu liikmetest ja välisliikmetest, kas Eesti mandrimees on ka välisliige, siis? Ja ilmtingimata ainult saarlased ise, kuna meil on saare maa merekultuuri selts ja see ütleb juba ise, tan Saaremaa oma ja kes mandril elab, see on juba mandril lane ja tema tuleb nagu välisliige, sellepärast et suur väin vahel juba lahutab meid ära ja mandriasjad on hoopis teistmoodi. Vahel ma ei saa nendest arugi, mis seal tegelikult toimub. Saaremaal on ülevaade, varem ei ole nii suur ja selles on, et peab olema ikka paikkondlikud, väga laiali hajub, siis ei ole ka midagi, tähendab, ta peab olema kuskil kontsentreeritud, näiteks me oleme teinud siin matku, korraldanud Kures Taaralinnas pisikeses Kuressaare linnas raekojast alkam pihta. Teeme matkamereline Kuressaare. Meil jätkub kolmeks tunniks käimist ja igavene majade juures peatumist, vaatamist, arutamist, jale, tori sadamasse, tori külasse ja ja räägime sellest meresõidu ajaloost. Isegi vaatame Raekoja peale, seal ei ole küll enam seda torni, vanasti oli seal torn ja selles tornis oli lipuvarras ja ja kui Roomassaare sadamasse või vanasti veel linna siduri sadamasse tuli päev, siis tõmmati lipp sinna masti, disteadsid. Voorimehed, kes seisid raekoja platsil, teadsid minna sadamasse reisijatele vastu 30 voorimeestel Kuressaares. Ja nemad tahtsid ka teenida ja nendel oligi see märguandeks, kui sinna varblased. Nii elus kui ikka mereline sündmus on. Et vanasti oli mõnel maal, kui tuli laev, kui laevad olid varustatud suurtükkidega piraatide vastu, siis nad ju andsid Rahu teadvustasid tulemist pauguga ka kindlusest, kuskilt lasti kahureid ja kõik teadsid, et noh, nüüd on vaja tulemas ja see oli lõbus sündmus. Laevad olid kunagi päris linna sisse. Korras, ja seal on praegu Veski tänaval vanasadamaait ehitatud 1663 seal Rootsi ajal ja see oli sadama juures. Seal on nüüd maa, maa kerkib merest kogu aeg kolm, neli millimeetrit aastas on 40 sentimeetrit 100 aasta kestel ja sellest on, ütleme nüüd juba 350 aastat tagasi, see on ju rohkem kui meeter. Peeter juba on kerkinud seal tohutu Maarjuma, siin Kuressaares polegi see, ma ei tea, kas meie siin asumil praegu neli meetrit üle merepinna või asub võib-olla kolme ja nii, et see oli vanasti merepõhi, kus me praegu oleme eluga on nii, et on meilgi loogiline aeg, on meil inimpõlvede aeg ja on muidugi ka igaviku aeg, nii et igasugused mõõdukud tuleb selleks võtta, et asjad selgeks saab. Kuigi merekultuuri selts on saarlaste oma selts siis teie tegevus juba loetu põhjal välju Saaremaalt. Merekultuuri selts on tuntud ka mandril ja Ainult seltsi nimi, vaid tema tegevus ja kindlasti me püüame sellest rääkida ja meil on käinud külalisi, kellele me jutustame ja kes osa võtavad meie asjadest. Meie oma suuremaid üritusi näiteks oma Perelaulude võistlust, vesikaare, tuul, toimetame ikkagi siin sponsorite abiga, tähendab, mereasjadest huvitatud ettevõtted ja organisatsioonid on aidanud hansatee näiteks toetas ka meid selle laulufestival läbiviimisel üsna tuntavalt ja see oli meile suur abi ja me saime seda teha. Raadio majastki olid siin meil inimesed lindistamas ja ja žüriis ja Ma loodan, et meie järgmisel lauluvõistlusel, mis toimub nüüd 97. aasta sügisel, oktoobris, 11. oktoobril. Et sinna tuleb uusi laule, esitatakse võib-olla heliloojate liidu inimesedki heliloojad, kes on nagu professionaalsed heliloojad, et nad ka teevad mõne mere laulukese. See pole patt, kui seda teha. Kunagi tekkis mere, laula hästi palju siis oli tükk tükk aega vahet ja nüüd hakkab see jälle tasapisi peale. Asi on selles, et Eesti on üldiselt mereriik ja meil on ju Narva jõe suust Iklani rannakülad ja inimesed, kes elavad mere ääres ja selle kokku puutuvad ja ka mandriinimesed käivad mere ääres suvitamas ja ja ikka võiks olla ja merelaulusid, millegipärast lauldakse palju, Albert uustulnd, Saaremaa kirjamees ja laululooja, tema on meie merekultuuri seltsi liige ja oma laulusid, lauldakse väga palju, näiteks Kihnu virve köster, seal tema laulab ilusat merelaule oma laule ja ja nüüd on neid veel siin-seal tekkinud, sellepärast merelaulud peavad, oleme erksamad, nemad ei ole nii tuimad, meri on ise väga elav ja väga tavapärane ja merelaulus peab ka midagi salapärasust ja huvitavat olema, siis ta jääb kõlama, kellele peaks merd rohkem tutvustama, merd peab tutvustama noorsoole koolilastel Ast madalast peab seda tutvustama. Siis nemad oskavad pärast hiljem ise orienteeruda mereasjades. Nendel on merd sõita kergem ja, ja kasvõi lihtsalt ainult üks reis teha merd mööda ja ma olin siin hiljuti, kui oli isadepäev, sellel järgneval nädalal peeti siin meil vanalinna koolis siin põhikoolis poistepäeva ja siis kutsud mind poiste päeval juttu ajama mereasjadest ja seal oli niimoodi, et nad tahtsid, et nad kutsuvad viiendast klassist alates poisse ja mats, no võiksid need väiksed kaheks kutsuda, sest noh, ei mahu ära, Saaril spongaks vette istume, tuligi nii välja, kui see teatavaks sai, siis esimesest kuni neljanda klassini, poisid, need olid kõige suuremad tahtjad ja nemad siis oli ikka lubatud sinna ja nemad istusid seal ridade ees põrandal või ma nendele rääkisin merest ja laevadest ja meremeestest siis nad olid kõige rahulikumad kuulajad, need väikesed just. Ja kui pärast küsimuste esitamiseks vastamiseks läks, siis need väikesed olid ainult käed püsti, ainult küsisid. Tähendab, nemad olid võib-olla isegi kõige vaatlikumad asjadest ja see oli nii südantsoojendav hetk, et minule see poolteist tundi seal jättis rikka niukse kindla tunde Saaremaal jätkub meremehi, veel jätkub seda meretundmist ja mereelu ja kultuur ei kao mitte kuskile, kui need asja juurde pääsevad. Liutav laastades. TeleHei kiivas. Meresaare hoiu on seekord Roomassaare sadamas sügistuuled ja meri käivad siin selle üle otsa, mõni väike lauk, laev on praegu sadamas, sügiseti vist jääbki sadama töö kuidagi vaiksemaks, Roomassaare sadamakapten, aga ühtlasi ka vist direktori seisuses Rein Sepp. Nüüd jääb tööd väheks, siis. Ei tea meil praegu ikkagi oodata, veel on enne aasta lõppu enne jää tulekut, et meil ikkagi kaupa veel välja läheb, siin lootame veel vähemalt üks, nelja laeva enne aasta lõppu kaubalaeva, ma mõtlen kalalaeva peale selle, mis käivad siin kala lossimas laadimas. Mis teist nüüd edaspidi saab? Mitmeid jutud on käinud, et Roomassaare sadamat saarlastel polegi tarvis või kuidas? Saarlastel on Roomassaare sadamat kindlasti tarvis, kuna ta on ikkagi traditsiooniga kaubasadam, ainukene kaubasadam Saaremaal, teised on väiksemad sadamad, mis on mõeldud kalalaevade baseerumiseks. Roomassaare sadamas on olemas ikkagi tingimused ja võimalused kaupade laadimiseks loosimiseks, kuna meil on olemas. Aga nad on olemas, sadamatöölised, väljaõppinud töölised, nii et et ma arvan, lähemale teda vaja on, aga praegu paistab, et Eesti riigile teda nagu vaja ei ole. Mis see tähendab, see tähendab seda, et riik Roomassaare sadama ehituse lõpule viimiseks tulevaks aastaks vastab, et raha ei leia, kuna meie sadam on vana osa, on täielikult amortiseerunud, jou, osa on sellele oleks vaja ära lõpetada. Ja nagu riigi alluvusest meid antakse nüüd Kuressaare linna munitsipaalalluvusse ja ehitusküsimus, et kuidas nüüd lahenema hakkavad, ei oska praegu öelda. Kui palju siia raha siis tarvis on, nüüd see sadam normaalselt tööd teha saaks? Taimele ehitus on pooleli, et see korralikult lõpule viia, tuleks veel ka pikemaks ehitada, 25 meetrit umbes ja siis sadamakraanad ümber tõsta uue kai peale, samuti uus sadama territoorium. Rõõm, mis on nüüd moodustunud kuueva ehitusega seoses. Selle kõige lõpetamiseks on praeguste hindadega, ma arvan nii 15 miljoni krooni ringis vaja isegi seda teenida, isa kahjuks mitte. Ja praegu käesoleval ajal on ikkagi kaupu vähe meda laadida, mida töödelda. Loodame perspektiivis, et ikkagi see asi paraneb, aga, aga muidugi ehitusrahasid, meil endal ei ole, mis laevad siia käivad, kaubalaevadest kaevad, põhiliselt veetakse meilt väljasid turvast freesturvast, selle järele kaevad Volgo, Balti niuksed, suured laevad ja samuti paberipuit tähendanuks natukene väiksemad laevad, mis seda välja viivad. Peale selle siis väikesi juhuslikke kaubalaevu, mis siin lehtedest viivad ja toovad, reisilaevandus ei ole jalgu alla saanud ja kahjuks ei ole, on siin juttusid mitmesuguseid olnud siin igasuguste liinide avamiseks ja ka siiamaani ei ole veel mitte midagi suudetud käima panna. Sadam praktiliselt oleks peale väikseid investeeringuid, meelse uus kai on nüüd 103 meetrit pikk, see kai toon, osa on nüüd valmis, seal on Hendrik paigas ja sellel on ka olemas nagu Helena rambiosad, võiks ka vastu võtta Oro-tüüpi nagu parvlaeva modi laevu hüppamiseksid, autosid vedavad autosid peale maha laadida, need võimalused saaksid olema aga, aga ühtegi reisiliini kahjuks veel praegu ei ole. Kui Vana-Roomassaare sadam tegelikult on. Me teame seda jõe vanades filmides, isegi esimestes eesti filmides on juba Roomassaare sadamat näha. See on vanavanasadamakoht Roomassaare sadamakäikuandmisest möödas 1994. aasta augustikuussada aastat ja me seda ka tähistasime, nii et sel aasta augustis sai 102 aastat Roomassaare sadamakäikuandmisest. Aastat ei ole kuigi pikk aeg, küllap siin ikka mõni niisugune sadamakoht oli, kus saarlased ikkagi merele läksid, Roomassaares nagu olnud, oli varem Toris. Aga nagu siin linna ja see on selline näol ja kohe alasi taga ja, aga seoses naabena kerkimisega Saaremaal ja see kogu aja läks madalamaks, sinna enam laevad läksid suuremaks ja sinna enam laevad ligi pääsenud ja sellepärast siis 100 aastat tagasi hakati arutama ja mõtlema ja et on vaja kusagile ehitada uus sadam, kus oleks suuremad sügised, kuhu saaksid kaasaegsed laevad juba sisse sõita ja sellepärast siis ehitati sadam Roomasse. Kui paljudel südames rahvast on meil nagu aastaringi on ametis 12 inimest. Vähe küll jah, kui ma tulin neli aastat tagasi sadamasse tööle, siis oli 40 ringis meid tõsi, vana meremees jah, olen küll. Kuni sadamasse tulekuna sõitsin merel kalalaevades natuke aega Saare kaluril kalurikolhoos oli, töötasin seal laevastiku osakonnas ja siis tehti pakkumine siia sadamasse sadamakapteniks tulla ja ja kui eelmine sadama ülem sel ajal ülemametikoht läks pensionile, siis määrati mind siia sel ajal ülemaks, nüüd on ametinimetus muutunud sadama direktor. Ma vaatasin, siin all on noori mehi, oli, neil ongi sadama mehetel, jah, need on meie sadamad selles, et kella üle ka siin nüüd vaidlused käivad, kes on väljaõppinud spetsialistid siin kõik on kraanajuhi paberid, nendel ja sadamamehhanismidele töötamise paberid ja kuna sadamakoormus on väike, siis nendel karkoormus on laika nüüd ja ongi nendega probleem, neid. Kui need uued peremehed tulevad, ei tea, kas meestele pakutakse tööd edasi või pakuta, narr oleks küll see sadam kinni panna. Loodame, et see asi niikaugele ikkagi ei lähe, sellepärast linnale on ikkagi sadamat vaja ja loodame, et linna juhtkond volikogu oli sellist meelt, et linale sadamat vale on ja ma loodan, et ka uus volikogu ikkagi oma selle vana volikogu otsust tühistama ei hakka, et ikkagi linale sadam tuleb ja ta ikkagi tegutsema jää. 25 22, kaks kliendi, nii et sinna ma pean nagu vastu minema. Ja põhimõtteliselt noh, kui on ikkagi normaalne ilm, siin on võrdlemisi kitsas ja, ja kui on tugevam tuul ja siis pimedusega tuua. Aga kui on 10 meetri ringis tuult ja siis toosta muidugi pimedas ka sisse. Hommiku kella kaheksast õhtul kella 10-ni. Okei. Jah, ma olen ühtlasi loots ka, kuskil vastu lähete siia, kaasasime otseselt kuus miili, mõni lasin endale suveks, kes tulevad ja nad peavad nagu sadamasse sissetulekuluba küsima ja selle kanali kaudu nagu kutsuvad välja lääne teise kanali peale, mis me nendega siis kokku leppinud. Ala mehed käivad siin koguna kala andmas ja nendega on pidevalt Heino teistele kaubalaevu. Me teame ette, kui nad tulevad, aga alanes võluvat koera südames. Mõni sõna ka vastilmunud mere ja kalaajakirjale haar neljandast jõulunumbrist. Seekord käib ajakiri külas põhjaranniku kaluriperel. Valusat probleemi käsitleb lugu pealkirjaga, kas haridusministeerium teeb lõpu kalandusharidusele Eestis pigem kirjutis on Heimar pane metsast, kes on juba üle 30 aasta Saaremaal merd ja kala kaitsnud. Riigikogu alatise keskkonnakomisjoni nõunik Endel koljat kommenteerib kalapüüki korraldavaid seadusakte Bruno oh, kirjutab meremehe jõuludest sajandi algul. Keelu numbrikalaks on lõhe ele elust meres, kirjutab bioloog Mart Kangur. Kulinaar, sest poolest aga toidutehnoloog Reet Sink. Veel tutvustab Vesikaar Taani kalaabiprogrammi Tartus peetud printsi, mis saab Eestimaast. Ka on ära toodud arvud, kui palju külastasid välismaa laevad, meie väikesadamaid ja missugused on Eesti kalaliitu kuuluvate firmade töö ja eksporditulemused. Kaptenilugude sarjas kirjutab Ülo Tuulik, kapten Henn noorest. Heino kusterson aga alustab meie väikesaarte tutvustamist Aksi saarega. Ajaloovallast on lugeda Juhan Smuuli Kihnus käigust Jenni jälgedel ja ookeanipüügisajanditagusest algusest. See oli väike ülevaade mere ja kalaajakirja vesikaar neljandast jõulunumbrist. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.