Ahoi kõigile, kes merega seotud ja kellele ka sügisene hall meri on südamelähedane. Meresaade, läheb Eesti merelaevanduse eestkostel vere sädev hõivama. Täna jälle Tallinna sadamas õieti vanasadamas või reisisadamas Kuigiga reisisadamas siin kaupa praegu veel laaditakse. Ja seda koos sadamaveteranidega, et kõnelda siis sellest, mis oli, on ja no kui palju te teate tulevikus siis ka tulevikku ja koos on tol ajal siis transpordikontori rannasõiduosakonna juhataja Olav Ecker Stiviidor ehk maakeelde ümberpanduna laeva lossimistöödejuhataja, hiljem ka tehnoloog arvet kraam jääb, praegune sadamakapten võib ka juba veteranide hulka lugeda, sest seda niivõrd kaua siin töötanud Eduard Hunt kui kaugesse aegade sadamat tagasi ei mäletata. Mina mäletan 44.-st, kui ma siia tulin, siis olid ainult suured augud ja vagunid püsti ja pikali nagu ta sadulaid sõjas ja peale seda õhkulaskmist õhkamist, külmhoone, kus praegu on see kaheksas kai, see oli korruselt alla kukkunud, tervelt Tarmo tublid, terved, alles seinad olid muidugi alt ära rivad Prozovinnikaris. Kraananokad olid strateegia, mis siin järgi muidugi sadama tööd, pedage Helmandis 20 aastane. Ja siis autobaasi mulle auto jalad olevas raudteejuhiks viidimaid pärastele mehaanikatöökotta, siis organiseeriti töödejuhatajate kursuselt laevade seminarid, kursused kestsid kuus kuud. Käisin tööl ja siis õhtuti need kursused venedala, siis moodustati raadiumas rajoon ja tol ajal vist reisisadamat, kui nii. Ja siis hakkasid varsti esimesed laevad käima siis trofeed, Saksamaalt hakkas tulema kais, koldekaid ehitati, edasvaiad olid niimoodi püsti pandud. No ja siis hädaplangud lauad olid peal lihtsalt ja rulliku teed laeval lähemale saada, siis tehtud rulliku teed sellega, lükates kastikule tagalasse, seisad seal paar kraanat pahadesse, seal esimesed Sophie laevad, mis sealsamas tuli, teie meremees olnud ei ole, ei ole 40 aastat pillases. Aga teie, mina tulin ka sadamasse tööle, 44. aasta sügisel. See oliiv mõned päevad peale Tallinna vallutamist punaarmee poolt, tulin lihtsalt vaatama, niisugune pilt sadamas on. Sattusin ühe tuttava mehega peale, kes ütles, et aga tule tööle. Lähme, vormistame ära. Perekooli sõistus suures saalis, Kurt Clement, selline väga tuntud mees laevanduses küsis esimene küsimus, mis ta õieti siis, kas sa vene keelt oskad? Tol ajal ma olin aasta õppinud, on 40 41, keskkoolis seened, tähti tunned, andis punase pliiatsi mulle kätte, kirjutas teksti etteütles tee üks plakat, et võtame töölisi sadamasse. Riputame selle üles praeguse mereklubihoone peale ja nii algas siis minu töö ja kleemente arvas mind esialgu, selle tagajärjel. Lubasime töölisi kaadrite osakonda, mis oli väga ja väga imelik, et need asjad tol korral nii lihtsalt käisid. Kaadrites ma muidugi väga kaua olla ei saa, otsest taust ei olnud ju õige. Marju, olles punaarmees ja ei komsomolis, need asjad selgusid, siis ma läksin üle transport ekspeditsiooni kontorisse. Teie mörd sõitnud olite siis või ei, ei ole. Mees, aga olen sadamaga rohkem kui pool eluaega seotud olnud, siis minu isa töötas Tallinna tolliametis ja meie elasime tolliametikorteris, mis on selles majas, kus praegugi tollal. Nii et ma olen üheksa aastat oma lapsepõlve veetnud sadamas, tõusin hiljem tööle uuesti sadamas ja töötasin siin 83. aastal, kui te sadamas töötasite, merele saite ka või ei saanud või see oli siis juba kuidagi tabu? No esialgu oli ta muidugi tabu, sest minul, reede on soovimisest mu lõbusat jal madrusena sõitma, mingist mereharidust mul ei olnud, siia reidi peale siiski pääses, nii et natukenegi nii palju oli merega esialgu seotud. Merelt tulnud minu ametikoht juba eeldab verelist haridust. Ja ma olen tippumi poolest kaugesõidu kapten ja seda tööd on ka tehtud. Veremull. Tallinna sadamaga ma esimest korda tutvusin või käisin siin sadamas, oli 1952, kui ma õppisin veel kalandustehnikumis. Ja me käisime siin õhtuses vahetuses tööd tegemas, teenisime lisa rahadesse, stippi sündiumis, tehnikuid maksta, see oli esimesel kursusel, ma ei mäleta, 240 rubla või mida niimoodi, nii et isegi palju tol ajal jätkus parajasti niimoodi, et kui ära jagada päevade peale, siis sai osta pudeli kefiiri, margariini ja paki priimad, kes suitsetasid, no kuidagi ära elada, kuidagi ära elada, ma segan vahele, see oli vana Euroopa ja vana selle, mis seal peale sõjaaeg pealesõjaaegne rublaga. Raha oli vaja ja siis sai siin tööl käia, siin meil oli see asi päris hästi organiseeritud, need oli teada, kui tuli paguneid, oli vaja tühjaks laadida, kui neid hästi palju oli sadama oma töölised ei jõudnud, siis me käisime siin tööd tegemas ja ma mäletan, teinekord sain laevade pealt seal kaupa vahel ostetud ja ja niimoodi sai käia, nii et see oli minu esimene tutvus sadamaga, aga sadamasse ma tulin tööle augustis 1976 siis juba sadamakapteniks. Kui sadamast nüüd veel natuke nii ajaloolasest rääkida, siis Tallinna sadam on olnud võrdlemisi õnnetu sadam Läänemerel, ma ei teagi teisi sadamaid, kes on nii palju purustatud olnud sõja ajal, kui Tallinna sadam, sest esimest korda teda purustati 41. aastal. Ja teinekord oli purustamine takse ajal, siis lõhkes ju siin see kuulus miinidega ja, ja peale teda. Ja nii, et ta oli 52. aastal oli veel väga kurvas seisus, no rääkimata siis, sest seal oli juba kaheksa aastat oli juba tööd tehtud, midagi oli juba muudetud, midagi uueks tehtud. Aga ma mäletan ju veel seda aega, kui seda külmhooned siin veel seal seda kaid, mis praegu on teie terminal, kui seda seal taastati ja ma olin siis sõitsid merd, olin päästelaeval Kress vet teiseks tüürimeheks ja siis seal ehitati seda käib parajasti ja tuukrid tõid sealt välja heeringatünni tähendab lihtsalt päris mitu tunniväljaga, üks heeringatünn, see on niisugune natukene väiksem ja meie saime selle heeringatünni sealt omale, lõppesime rahad kokku ja ostsime pudeli ja siis saatsime tuukrite, tuukrid andsid selle väikse heeringatünnimeele, kui palju ta seal nüüd muda sees oli olnud, kas ta oli sellest küll moona ajast või peale sõda kuskilt sinna sattunud, et vaat seda ei tea, aga heeringad olid päris head. Ma mäletan seda aega eriti, mida arvetsin nimetas, kui hakkas trofeed kaup tulema. Saksamaast 45 lõppes sõda, seda 46. seitsmendal hakkas tulema trofeed, siis hakkas sadama juba tööle Nõukogude Liidu ministeeriumid, kes andsid tööstustoodangut. Tahtsid omad esindajad Saksamaale. Nendele pandi munder selga, kes oli siis major Kessori bot, polkovnik essori, polkovnik ja Saksamaalt, enne kui oli liitlastega Suurbritannia ameeriklastega, prantslastega kokkulepiti, toodi sealt ära terved tehased. Nad olid niivõrd halvasti pakitud, kõik need seadmed kruvidega ja klaverid. Naise ja Plaveritega oli niimoodi, et neid tõid peamiselt need esindajad endale ja toodiga sõiduautosid, kastides, seda ta jälgis väga hoolsalt toll. Sest need seal tollis oli tol korral veel eestlasi. Need taipasid väga hästi, mis oli õige kauplemisSalaga. Et siis konfiskeeriti need autod ja klaverit. Sadam oli väga õnnetus seisus, ega ta vist välja pole ehitatud. Ma ei mõtle viimaste aega. Või siis, kui nõukogude võim lõppes. Eks sadamale linnaosa ja kõik me teame, et Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ega sadam ka vist valmis ei saa. Siin on olnud sadamal palju peremehi. Sellepärast igaüks on oma ideed püüdnud ellu viia ja sellepärast on ta käinud kogu aeg üks pidev ehitamine. Kui nüüd tänast päeva vaadata, siis me oleme väga palju siin muutnud, aga meil on ka oma ideed, mis saavad ka võib-olla alles ellu viidud viie või võib-olla isegi 10 aasta pärast, nii et sa sadamasse ehitamine kogu aeg jätkub ja see on üks külg ja teine külg on see, et sadama töö, tehnoloogia, ka kogu aeg muutub kogu aeg midagi muudetakse, midagi uuendatakse. Ja sellepärast tundub kogu aeg sadamas mingisugune tööehitus, kogu aeg käib võib-olla üks niisugune lõbusam lugu, kui siin nende pullimeestega tähendab, samas oli kunagi vanasti Jahtklubi siin sadamas. Tallinna Jahtklubi oli sadamas, see oli muulidega kaitstud ja seal jahtklubis oli väga korralik restoran. Sõja ajal see muidugi purustati ära ja selle restoranivarud vajusid selle põhjal nüüd, kui seda jahtklubi likvideerijaid purustatud tamme ja seda lainemurdja seal lahti võeti, distuukrid täitsa välja veini ja konjakit ja niisugust asja leidsid. Ma olin, siis oli üks niisugune vana reisilaev, ta on võrdlemisi kuulus olnud, Vilsandi oli ta nimi kasutatidena nagu muna või ja mina olin seal pealses pootsmaniks ja korruse tuhinastel vaatasime, et kus need tuukrid, kuna need olid sõjaväetuukrit, siis nad ei tohtinud neid konjaki ja veinipudeleid kuskil avalikult näha, sinnad peitsid need ära. Mäletan, et ma tõstsin sealt siis nende peidukohast jälle ümber. Konjakipudeli. Veinipudeli oli üks hästi vana kuulus mehaanik Sildna. Ma ei tea, kas te teate, aga see ütleme noh, et proovime nuia küll proomiaga, mina olin noor poiss, tähendab konjak mulle üldse ei maitsnud, see oli midagi nisust, lutika maitsega. Proovib veini, aga vein juhtus ka olema hästi kuiv vein ja see mulle ei maitsenud, siis ma mõtlesin, et no ei tea, et mille eest inimesed nii palju raha maksavad, olgugi et poes sel ajal konjakivein olid väga odavad, nad ei maksnud peaaegu mitte midagi. Naljakaid lugusid on ka peale tõsise töömees, sadamaks tehakse nii, et mälestused üht kui teist tundi. Mainisite hilisandid. Vilsandi oli minu teada, eks Sergol laevades Sergo laevades. Need laevad tulidki peale sõda Leningradist, rannasõidulaevad sinodi salmi ja Vilsandi lukku, ansi jõukuansi, need hakkasid esimestena liikuma saarte ja Tallinna vahet ja vedama saartele igasugust kaupa, peamiselt siiski toiduaineid. Nii suhkur, jahukondiitritooted ja viina, kosmi diviisi, seal sõjavägi oli Saaremaal sees ja neid oli vaja toita, varustada, sellepärast ei olnud muud ühendusel. Aga kui nüüd edasi minna sadama ajalooga, siis üsna varsti, kas 47. võttis poole sadamat ära, balti laevastiku sõjavägi, merevägi, sadamaid kaubasadama, osa jäi väga väikseks, hiljem nad seda isegi oma territooriumi ja akvatooriumi laiendasid ja kaubasadama osa jäi, ainult see esimene bassein nimetati nõndanimetatud uueks sadamaks, seal oli üks väga võimas. Kuna see oli titaani. Ja põhiline kaup, mis sealt tuli, oli siis Poola siis suured suured kuhjad olid sadamaga seda ja see oli üks sadama minu arvates kõige viletsam aeg. Maja isegi kuulus sellel sõjaväel see maja, kus me praegu oleme sõjaväe käes kogu see purustatud osa veel vutamisede kail, 10. sausild oli täiesti puru, seal oli ju kunagi varem oli eesti ajal väga korralik reisijate Wome ja see oli täiesti purustatud. Ja seda nad hakkasid sõjaväelased taastama, väga-väga hilja, Nad hakkasid seda kaugemale silda taastama, seal, kus praegu on meil seal, ütleme Rootsi liin ja Silja Line'i laevad kuskil 50.-te aastate lõpus tähendab isegi hiljem, 60.-te aastate algul, sellepärast et mina teenisin mereväes neli aastat nõukogude liidus ja siis meie põhibaas oli siin sedasi. Sadam oli siis sõjasada, siis välislaevu siia ei tulnud. Lennud Nõukogude Liidu laevad, mis välismaal vahet käisid, aga välislaevu Tallinna sadamasse ei lasknud, 60.-te lõpul, kui Liibavi muutus uuesti sõjasadamaks, siis kolisid ära siit Tallinnast balti laevastiku põhiline osa, ligi 50 aastat, isegi rohkem oli kogu sadama territoorium Tallinna sadam tervikuna ja kõik see ümbrus linlasele täiesti kättesaamatu. See oli niisugune paik, kuhu ei tohtinud ükski oma jalga tõsta ja üks detail veel fotografeerida ei tohtinud. Sadamasse sissepääs oli inimestes kinni, kes väljapoolt tulisi pidi eriloo saama. Võiks nimetada muidugi ka seda, et esialgu oli sadamas küllalt palju eestlasi. Põhiliselt oli 45. kuuendal või ja siis hakkas neid ära langema, siin seda ja personali. Ja asemele tulid põhiliselt venelased. Tegelikult oli siis nii, et sadamakeel oli vene keel ja sadama püügee kreeklane, jänes, see on ka üks oluline moment siiski sadama arengus ja eks seda on teatud määral tunda veel praegugi. No ma ei oska nüüd täpselt öelda, millal see suur venestamine algas, aga kuskil nii 40.-te aastate lõpul ma olen vaadanud neid sadama valuürikud siin ja raamatuid on kätte sattunud vahend ja sealt on märgata, kus läheb järjekindlalt kohe kõne peale üle ja kuskile 10.-te aastate algul oli juba täielik töökeel vene keel sadamas ja see töökeel oli, ütleme nii, 91 92 hakkas ta eesti keele peale natukene üle minema. Ega siis meil praegu on ju ka võrdlemisi suur kontingent, on inimesi, kes räägivad ainult vene keelt tööliste hulgas tuukrite hulgas ja enamus venekeelne sellepärast et siia nad on juba juurdunud, kui ta saadeti, rajas härra hunt, peaksite mäletama, hakati ehitama reisijate maja või terminalile tol ajal vist niimoodi seda ei nimetatud ega ei saanudki nimetada. Kui liin avati vist siis Tallinna ja Helsingi vahel seal 60-l Nad aastate keskel ja kuna siis oli vaja seda asja kiiresti teha, siis tehti see reisijate paviljon või terminal või kuidas teda nimetada, või hoone tehti tavalistest kilp putki plaatidest. Valmis seda võimalikult kiiresti teha, sest sel ajal oli omale niimoodi, et otsus oli vastu võetud ja seda kohe ellu ei viinud, oli kaks teed siis kas ta muudeti ära või lagunenud seal on lihtsalt ja sellepärast tehti see maja kiiresti valmis, tehti tolliruumid ja piirivalveruumide, et inimesed läbi saada, siis oli niimoodi, et laev oli hoopis teise koha peal, tulid tükk maad minna, jala sulterminnast läbi sai ja siis hakkas asi käima niimoodi ta töötas, kuni 78. aastal me hakkasime ehitama seda uut A-terminali siis ma olin juba sadamas ja see oli seoses sellega, et olümpiamängud tulid. Ja nüüd vahemärkusena öelda, et siin meil nii mõnigi tähtis mees näitab näpuga kahte olümpiamärk on jäänud siia ja miks teda pole ära koristatud, aga mina? Ma arvan, et olümpiamängud olid Tallinnas vist esimesed ja viimased ja linn sai selle pealt väga palju. Kui mitte kasu, siis läks paremaks ja ilusamaks, vähemalt sadam sai omale uue terminali, hakati ehitama, uusi kaisid. Ma ütleks, et peale olümpiat hakkas pisi tasase reisi laevade liiklemine Tallinna sadamas ka arenema, hoogustuma uus laev, Tallinn tuli otsa. Okei enne. Vanemuine vane Tallinn. Ja siis tuli, Georg Ots oli ja, ja, ja siis tuli Georg Ots kaheksandaks Nende aastal ja kui nüüd veel nii rääkida sellest reisilaevaliiklusest, no ma ei hakka rääkima seda liinilaevade liiklusse on enam-vähem inimestele kõigile teada. Aga välja ka palju meil käib praegu niinimetatud võtke või kruiisilaevu nende kruiisilaevadega, ma tean, üks firma direktor Atonen, Kristiina kruiisid on selle firma nimi ja temal oli väikene laev, mis võttis vist 120 inimest peale, ma mäletan. Ja siis tema kaupluses talle pakuti suvel kolme kuu peale 12 reisu ja ta kauplused, andke mulle veel kaks võisuvi juurde ja siis noh, piirivalve ja toll ja kes seal seal rippus, et ei, mitte kuidagi, sa annad 12 reisu ja see on kõik, rohkem ei saa. Mis aastal see oli, siis oli see vist 81, niimoodi hakkas ta minema, tuli see laeva, siis hakkasid teised siia juurde tulema. Ja niimoodi kasvab ja nüüd on niimoodi. Kristiina kruiisilaev pardaneni firmat käib meil iga nädal üks kord pluss veel teised kruiisilaevad, nii et iga suve on meil möödunud suve oli meil 90 kruiisisissetulekut, mõned lähevad, käivad mitu korda sellised sadamad nagu kuulsad, nagu Leningrad või Sant-Peterburg praegu seal on 120 laeva, Helsingis on 100 laeva lugu, see on nüüd, selle vastu me veel niipea ei saa. Stockholm on 100 laeva, nii et me oleme kuskil juba siin Läänemerejuht sadamate hulgas, sellega oma oma näitajatega. Aga kui lisada Din ütelda liinilaevandus, siis praktiliselt on niimoodi, et peaaegu 20 korda käib laev Tallinnast Helsingisse, mingisugune laev Tallinnast Helsingisse ööpäeva jooksul, nii et iga tund võib öelda, umbes nii, eks ei ole vist tõsi, et iga uus valmistatakse ette vana sees, see on nii looduses kui ka ühiskonnas. Nii on ka Tallinna Sadama ka olnud, nii et kõige lahedamaks läks siis peale 80 kuuendadest. 96 jah, läks juba lahedamaga, see aga niisugune murdeline asi oli ikkagi siin 90.-te aastate algus, kus ütleme 88 89, siis iga aasta kahekorruselistes reisijate arv kuni kuni kuskil 92. aastani sadama direktsioon võttis vastu sellise otsuse, et see kesklinna sadam-Vanasadam et tema peab põhiliselt muutuma reisisadamaks, see otsus võeti vastu kuskil siin 92 aasta algul. Ei tule, 96 iga kui palju siin on nüüd selle nelja aastaga muutunud ja üht kui teist peaks veel muutuma, kas ta nüüd saab täielikult reisisadamaks? Ma igatahes kahtlen. Sest ma näen niimoodi, et reisilaevanduses me saame võileiva. Aga sinki ja vorsti? Täna kõnelesid Tallinna Sadama või Kesklinna sadama arenguloost sadama veteranid Olav Ecker ja arvet kraama ning sadamakapten Eduard Hunt. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.