31. oktoobril 1833. aastal lõpetas Aleksander Puškin ühe oma suur poeemidest vaskratsaniku. Sellest siis tänane keskprogramgi. Kõik sai alguse sellest, et Katariina teisel tekkis idee jäädvustada oma austus Peeter Esimese vastu. Peeter esimesele Katariina teiselt. Just nii pidi kõlama kiri tulevasel ausambal. Ei ole vist eriti karmid, kui avaldame arvamuse, et valitsejanna le polnudki niivõrd tähtis surnud Peetri kuulsuse kui oma kuulsuse jäädvustamine ja seda juba oma eluajal. Et see saaks tema au ja hiilguse vääriline, otsustas Katariina. Skulptor olgu välismaalane. Kandidaati otsiti üpris kaua. Lõppude lõpuks võttis Katariina vastu Filosofti troo pakutud prantsuse skulptori Falcone'i ausammas suurele Peetrile. See ettepanek oli nagu elektrilöök skulpterile. Esineb ju üsna sageli kunstnike seas natuuri, kes võtavad kogu elu, jäi ta isegi ning võib-olla ei saagi teada, missugused võimed neis tegelikult peituvad. Missugustele, loomingulistele, kõrgustele, Nad võivad teatud tingimustes tõusta. Falcone tundis, et ausammas Peetrile oli tema jaoks selleks teatud tingimuseks. Alkopakis 25 kohvrit ainult tehes neist olid tema isiklikud asjad ja sõitis Venemaale täis lootust luua midagi, mis Katariina sõlmitud leping andis selleks aega. Üheksa aastat. Me hakka jutustama kõigest sellest, mis ja kuidas edasi sai. Selle iseloomustamiseks jätkub vaid mõnestki faktist. Peterburi parim ratsanik kihutas iga päev ja mitu korda oma suvepärase hobusega aluskivi puust maketile. Ratsanik pidurdas hobuse täielt galopilt just postamendi äärel. Ainult niiviisi sai skulptor visandada tõepärase poosi. Päris aluskivi jaoks leiti rabast kaljutükk. 13 meetrit pikk, üle kuue meetri lai ja ma kaheksa meetrit kõrge. Ees oli seitsme versta pikkune tee. Kõigepealt Läti üle soo 20 meetri laiune teeni ivani. 400 töölise suust kõlava traditsioonilise Hei, Uhnem saatel liikus kivi päevas 60 70 meetrit. Kaldalaga ootas kivi spetsiaalne pargas ja kaks laeva. Inimene, kes pidanuks Falco need aitama, tegi kõik selleks, et looja meeleolu rikkuda ja töökäiku aeglustada. Kunstide akadeemia president oli solvunud, et tema väljatöötatud ausamba detailset programmi kasutatud. Kuna ta Falcon eest koheselt võitu ei saanud, alustas ta võitlust maa vastu ja sellesamavastu, mis Falcone'i mõtte kohaselt pidi Peetri hobuse jalge all olema Peetri vaenlaste silmakirjalikkust ja tigedust kujutama ning teiseks andma ausambale täiendava toe. Tänu teistelegi analoogilistele lugudele hakkas Katariina entusiasm vaibuma ja ausamba valamine Winiševinis. Kes valab, on ju valaminegi kunst. See nõuab juveliiri täpsust, nõidumisega võrdset oskust õige metallisegu saamiseks ja kunstniku loomingulise mõtte eeskujulikku taipamist. Falco neil ei jäänud muud üle, kui paari vene meistri kaasabil ise valama hakata. Otsustavus entusiasm, millega meister tegutses, oli lihtsalt rabav töö. Valmis jäi veel vaid kinnitada kuju ammugi ette valmistatud alusele. Falco nii oli aga kõigest toimunust niivõrd tüdinenud ja pealegi oli kaheksast arvatud võõrsil olevast aastast saanud 12 et ta koju tagasi pöördus. Pealegi pidi kuju asetama kivile alles pärast senati väljaku täielikku planeerimist. Niisiis avati Peeter esimese ratsamonument alles 1782. aastal seega 16 aastat pärast Falco need tööle asumist-Venemaale. Poolsada aastat hiljem nimetas meister poeet Aleksander Puškin Falcone'i loodud unikaalse kunstiteose pronksi valatud poeemiks. Vaskratsanik. Kaks pilk tühjal lainetaval veel täis võimsaid kavatsusi, meel. Ta seisis kaldal. Voolus vabas jõe lagendikul oli teel vaid vilets lootsik. Vaade tavastal kaugust siin ja seal, kui mitt, muld mustalt, madal suitsu hõit soos tõusis. Kus sai ulualust kehv Soome kalamees ja kütt. Tuul kandis rasket udusalust Metz mühises. Ta mõtles nõrk ning jäetud minu meelevalda. Nüüd oled Rootsi naaber kõrk, sest muudan linnak sele kalda. Siit padrik, elutu ja kurt. Euroopasse saab aken, murd ning igast riigist lippu ridu pea pikki uudseid mereteid, siis ilmub tervitama meid ja pühitsema uljast pidu. Kes on seda, kes on see kaldal, mõtleja siiani suutnud mõistusega veel tabada ja korraga haarata seda vägilast, kuid ma taban ta tunnetega püüdnud kord poeet sõprade keskel. Belinski poeemi esimene arvustaja on kirjutanud. See poeem on Abbott teos Peeter Suurele kõige julgem, mis võis pähe tulla ainult poeedile, kes on täielikult väärt olema Venemaa suure ümberkujundaja laulikuks. Läks mööda sajand näha võis, kuis kerkis nooruslikult ruttu linn Põhjamaade uhke mõis, kumbete kliinikute hutu, jõe madal mudabalistus, kus keset soode pilliroogu kord loodusele alistus kurb soomlane ja vahtis voogu, mis kurjakuulutavalt tahk. Nüüd ümberringi kiht jaka reas kannab torne hiiglamaju müür kerkib müüril nagu nool. Võõrmaadest liuglev laevavool. Ööl päeval sadamas ei haju kaarsildadega kaetud veed kaarsaare kõrval kihav keevas graniiti soomustunud Nevas täisaedu kõikjal puiesteed. Ning Moskva silmitsedes linna veeäärset imet, põhjamaist pead painutas, kui leskkeisrinna noort näes purpurmantlis naist. Meel ammu sinusse armus. Su külge köidab Peetri teos mind, sinu sirgus sinu karmus, subkallaste graniitne seos, suvideviku mõtlike harjunud helk läbipaistvas valguse juhas. Kui lambitama olen harjunud ööd veetma kirjutades toas. Ning ümberringi müürid, hooned, mall, väravatekaarde jooned, kõik selged, vaikus igal pool täis tuld, admiraliteedi nool. Vee lõhetavalt õhtu taevalt ei taandu päeva looja loit. Öö hämaramaks lööb hädavaevalt ning kehaga kohtub Koit. Rapsinud talve järskus, karm pakane ja raudne õhk. Sõitmine eval tütarlaste värskus, nool, kärme, saani, liuglev rõhk, lärm, valgus, vestlus tantsupööris peosaalides, kuid enam veel. Pill, kar, seltsimeeste sõõris ja pulsi sinkjas, tule keel. Mind köidab marsi välja virgus. Mad lõhkuv ratsanike samm ja ridade üksluine sirgus lipp kuulsusrikka rivi ees. Helk vastasel kiivril, kuhu uljus ja kuulirahe jäljed muljus, kui seisis mehe vastas. Mees peavad graniidist kantsid, mürisevad suitsumäed. Kui maale uusi keisri tantsid, keisrihinnad või sõjaväed said jälle kuulsust, kuulisajus või merre. Vabanedes taas jäätükke siniseid, kui klaastiib Neeva oma rõõmu. Raius. Sernožovski märkmetest Puškin tahtis olla vene ajalugu käsitlevaks poeediks. Tema Boriss kodunov Poltaava ja vaskratsanik ei olnud loodud ainult kunstilise vajaduse kandel vaid ka soovist avaldada oma veendumusi vene ajaloos sündmuste kohta. Kaua ja vaevarikkalt lahendas poeet eneses seda oma vaatorliku jõuga, teda hämmastanud keeruka ja vastuolulise inimese Peetri iseloomu probleemi. Oma kangelasest vaimustunud põit märkas valitseja kahepalgelisust. Väärib imestust Erinevus Peetri riiklike institutsioonide ja tema provisoorselt gaaside vahel. Esimesed on avara heatahtlikkusest ja tarkusest tulvil mõistuse viljaks. Teised tihtiki, karmid isemeelsed ja nähtavasti noodiga kirjutatud poeemist tuli anda kangelase kirjanduslik üldistus ning säilitada tema monumentaalne terviklikkus ja monolitsus. Nagu Falconeegi oma teoses. Hitler, kes Venemaa nagu hobuse tagumistele jalgadele püsti tõstis, oli Venemaa päästja, kuigi ta päästis tema raudseid Valleid kasutades. Seepärast siis pööraski Puškin tähelepanu ainult Peetris Elum võimsale loomingulisele energiale. Novembrituulte kõle hingus kesköisel Peetri linnal vingus Vett vahupallidega koosley mühab Neeva üle kalda kuid tõbine, kes valuhoos maas, vaikselt lamada ei malda. Öö oli pilkane ja õel. Just nagu salakurje sunnil. Vihm vilistades undas jõel ja terasakendel. Sel tunnil teel tundis tuule paisumist Kolomna kandis koju ruttav. Keskööl ta koju pöördus, lei mantlist, veening ootas und. Läks mööda tunni järel tund, kuid unevaim tast hoopis võõrdus. Ta mõtles kaua, mida just? Eks vaese mehe teenistust, kus iseseisvust ega raha iial piisavalt ei saa ning samuti, et poleks paha, kui korraga nii või naa saaks nõukaks jõukaks. On julaisku, kes tehe kunagi ei paisku, kelle elu kergem, ent kui mäng. Ta mõtles veel, et vihma mehhaalex väljas vihasemaks üha. Et varsti Neeva kivi sängi peavist kinni vete pildu. Et jõelt vist võetakse ju sildu. Mingeid parassaga ta siis ei kohtupäeva, neli, viis. Ta ohkas hellalt. Juba puhasta unistus, kui laulikul? Jah, abiellun. Kuigi mul küll pole hõlpu kuskil kohas, marry him, rühmann kõigest väest. Noor tervis on mul omast käest. Eks lihtsa pesakese ikka paraasalema punun vist küll pärast lühemat või pikka peost suhu elamist, kord parem koht ka, mulle koidab, neid kodus, aga hoiab, toidab parassa siis mu laste seas. Me jääme kõrvu elulauda, niikaua kuni viivad hauda meid lapselapsed, rauga eas. Ja kuigi noorel unistajal neid pilte piisas pikaks ööks. Ta oli nukker, samal ajal ning soovides, et vihm ei lööks nii ähvardavalt vastu maju ta viimaks uinus. Öö läbi Neeva otsis teed ja merre vastu tormi ujus. Kuid raiust võitu vooluveed ei saanudki, ta hullus tujus. Ränk marumile, tuhin Leyend igavoogu, iga kurdu graniidist kallastele tõi auvalgel rahvast nagu murdu. Tuul vingus kõrgele, käis vaht, lai jõgi, mida lõõtsuv lahti võtnud vastu, kes, kui pada. Siis äkki, muutes oma rada, joon, taganes. Ta vihahoog viis tagurpidi lainekaared. Liigerutatud eksivoog vee alla, üleni lei saared. Eks pöörasemaks tormilend, puid, kive Neeva lahti kiskus ning üle kaldaheites end kui murdja linnale nüüd viskus. Kõik jooksis, põgenes ta eest, pea lainetasid platsid veest, hoog hüppas keldriaknast alla. Kanalitest kargas valla linn äkki vete pilgarill, kui triit on, koli ujuvill. Päästku, kes end suudab päästa, õel vesi, kedagi ei säästa. Lööb kõikjal sisse ukse suust. Latva, ainult paistab raagus puust sim, hurtsik, pilpad, eemalkäänus, vee viras, mustav sillajäänus, lett, kandekastid, korvid, vaht, hein pakku, otsad, voodide, vaibad, puuristid, hauast kistud laibad. Kõik kuju tänaval, kesksaasta. Lööb rahvast looja viha, loid. Vees hävib elamuid, toit, kust võtta uut. See oli aasta, mil kadunud keiser juhtis veel Me riiki kindla käe ja nõuga lauk, sünge murre kütkes meel, ta lausus. Ürgse loodusjõuga ei tule toimetsaarid. Siis pilk tuhm ja nukker vete vinnada vahtis rõdult. Maru viis vett järjest vihasemalt linna tõi raskeid laineid siia-sinna, mis murdsid hävitava soos teed läbi tänavate, matsid, raudvõred, puiesteed ja platsid kui järve põhja tuhnis voos. Naise loss kui kale kaljumägi. Tsaar tõstis käe ja seda Maita Väike-kindralite vägi jõudis pikki tänavaid liiglainetuse ohtu trotsis, keskhukatusse neid päästis, otsis, kes hüüdsid hävitavas joas või veega heitlesid veel toas. Kuid Peetri platsil, samal ajal, kus vastse maja trepi najal käpp löögivalmis elutruult kaks lõvi valvab marmorloomal käed kuue hõlmu hoidmas koomal märg juuste pahmakas teist tuult. Ühtsoodu istus. Kus tuul ta mütsi lendu viis kuis väsib taldade nii ruttu tal tõusis, kuidas metsik jõud vet läheduses õhku loopis pilk tungiv, hinges hirm ja õud end ise unustades hoopis vaid ühte punkti enda ees kus maru kuristike kaevas, kus kaugus vahutades kees. Ta vahtis, Hanastaja taevas maad pole, kõik on vete all. Seal üsna lahe lähedal on tara maja hitt ja paju lesk, elab, selle sõitis ning paraša tema rõõm, tahing. Miks hirmus viirastus ei haju? Või on ehk meie õnn, mäng, vaid unenägu? Kas ei ole kõik ühtekokku ainult kole maapealne taeva naljamäng? Ta istub nagu ära Neetu kui kiviloomal kinnipeetu. Ja nagu kalge kivi pilt ei saa, ei suuda marmorit nüüd enam tõusta. Üle vete kui koletuslike meelepete maast kerkib kõrgele ta eeskätt käskijanna, tõstes õhku täis vääramatult rasket rõhku pronksratsul pronksist hiiglamees. Järk-järgult alamale laskus ning taandus linnast veteneel. Jevgeni rinnas rusuv raskus jõe äärde ruttab ikka veel vaht, keereldes kees laine harjul, kui hõõguks tuli nende varjul ning Neeva võidukas ja õel veel hingeldades lõõtsus vajus. Kui sõjahobukuulisajus. Jevgeni vaade põikab jõel. Ta näedki paati. Viipab, hüüab noort sõudjate oma nõusse püüab. Ning muretult klipp teda veest, poiss ülevaskse mündi eest. Kaldal. Kand. Jevgeni vaatab tuttav rand ja taganenud vete uha. Kuid kõik on teine. Segi Bua. Vaid rusu rämpsu kerkib maast. Siin varisenud roikad, aiad siin onni asemel vaid vaiad. Seal katab seinu kõnts ja saast. Seal on majast alles jäänud veerand. Seal vesi teise viltu keeranud, seal paigalt viinud. Igal pool, kui sõjaväljal maas on laipu. Tuim, valudumestamas taipu. Jevgeni tormab nagu nool, nüüd saama lõpu otsust, mida ta veel ei tea, kuid varsti teab. Jääb maha, varemete rida. Seal ongi agul, seal ju peab nüüd kätte paistma väike maja. Siis äkki unustavad näid, mis otsib ta, mis on tal vaja, ta vahib, jookseb, vaip taas, siin oli maja, siin on pajupuu väram, kiun alles maas. Kus on siis maja? Ta ei taju, et möödub aeg, et seal ja siin lööb juba tule kiirjuttu, pea raske hinge Sämarbiin ühtsoodu ringi käies ruttuda, räägib enesega juttu, siis kukub naerma laginal. Laks saab vastu laupa. Kuldsena ja sirgelt lõi taevaservalt nagu nõel taas helendama vaiksel jõel argpäeva kiir. Ent kuskil lagu ei leidnud enam äsjast lagu. Uus hommik peitis eilsed süüd. Just nõndasamuti, kui varem kõik rühkis endist rada nüüd ning inimparv ei halvem. Parem käis tänavatel kuu taas veoloomi vankreid, koormaid, korjus. Taas algas vana leivaorjus. Taas kõmisesid sammud maas ning nagu ikka kõikjal sagis ükskõikset rahvast. Ärimees täis ootust, petmislustist nagis või luugid kaubakeldri ees taas lahti, arvestades mõttes, kuis naabrilt hingehinda võttes saaks tasakahjud sõiduteel ning iga maja ees ja hoovil võis näha paate. Krahv Fostovil jooli jumalate soovil veehädast loodude üle. Suur geniaalne luuletöö. Jevgeni, mis ta vaene tegi, liig rusuv tõhusaim lõi kohutava jõuga Segida siseilma. Nõdervaim tummvapustusest kõrvus üha vee tume lakkamatu müha. Ta hulkus ringi, möödus kuu kaasinimestest hoopis võõrdunud ta koju tagasi ei pöördunud, ei tundnud sõpru. Nii, ta käis, vaim kohisevad kartust täis, päev läbi paigast paika. Magaskus juhtus, rääkis vähe, sõi, mis helde käsi aknast andis tooma, sinelid veel kandis kõikaga narmendama, lõi ja kulus, katkes. Karjakaupade kannul kive loopides käis lapsi tabadesta, laupäeval lõi kutsar piitsahoopide seda pihta oma meelehärmi teel märkamata vankreid, lärmi jäi kerjus jalgu. Üsna pea see pisku, mis ta vaevu tajus, kõik meeltemiinesse hajus. Nii koguma kurvaja, ta mõttetuna tammus trügis. Ei rauk, ei laps, ei mees, ei veis. Ei üks, teine oli sügistuul, undas kurjalt Neeva seis. Taas näitas tõusu. Jevgeni Neeva ääres tukkus. Ta virgus, vihmapisar kukkus. Öö oli külm ja süsimust tuul sadamasse nuttes põikas. Ja nagu kuuldes küsimust ka tunnimees nüüd kaugel, hõikas. Jevgeni tõusis tormakalt ja tõttas linna. Vanapaine taas unustuse uduvalt leil luhtama. Kui merelaine käkilisest hirmust jäik pilk viirastuval kõrgele seal ta seisab, vaatab sissekäik, seal trepp ja selle trepi najal käpp põhus, taustaks uksekaar. Just nagu tuttav lõvipaar. Ning samas võimsana ja tööbimediku enda, eeskätt sirutades kerkib kaljult pronksratsul pronksist hiiglamees. Ning hirmus elu, selgus lõikus Jevgeni mällu. Kõik tabiin, kõik tuntud unustatud võikus, tariinas ärkas jälle singusse, vesi kattis kivipinnavoog, hüpitas end üle rinna. Ta tunnis ärasambarea ta tunnis ära lõvipaari ja tundis ära üsna peaga vaskse kohutava tsaari, kes murdes maa ja taevanõud lõi linna voogavasse vette. Kuule kui koletu on tema jõud mis mõtte tõusnud otsa ette. Mis hiiglapinget peidab piht ja selles hobuses, mis Askus kõrk, ratsu, kus on sinu siht? Kas nõnda hiiglane kord mäel, kui tuul käis haigutavast hauast ei kiskunud üles karmil käel sa Vene riiki suitse rauast? Kuu ilmus pilvest. Hulgus käis raudaia ümber, laubal higi, külm nägu, külma võrreligita, vahtis kalki keisrit. Näis, kui oleks võimu ilma isand ka jõuetule jõudu lisanud ja väge andnud põrguväed näol veeretamas viha punavaskmehe poole metsikuna. Ta rabas rusikates käed ja käistas. Küll näed, mis vaja. Küll näed sa vägev ehitaja ootoot. Kuid samal sekundil ta tormab. Tormab tuhatnelja, külm judin jooksmas üle selja, peas juuksed hirmu kohevil. Näib, nagu oleks vaevu-vaevu ta poole hiiglane täis raevu pead pööranud. Ju mürinal, just nagu piksenoolte sajus. Raudraske ratsutuse raius, julm kahmaja on kannul, tal kuistaga pageda ei katsu. Ei maha jää, metallist ratsu. Pea kohal, poolkuu, kaamegaar, hull, jookse, jookse. Kõikjal aga töö läbi ratsutab ta tagamaad kõigutades Vasknet saar. Ja kui ta vahel hiljem eksis veel siia platsile. Kummargil ta süda peksis meelängistavate täis ta särgi põuest kinni Ahmas peast mütsi, näru kätega Ahmas ja hiilis hilbud irevil hing igavesti hirmukil. Siit laia linna. Panime vaskratsanik tõi teieni tänumikiver, saate seadis jälle tamm.