Tänavu möödub 200 aastat Aleksander Puškini sünnist. Eesti võib olla uhke heade Puškini tõlgete üle. Kui meie sarja esimeses saates keskendusime lüürikale. Täna pakume kuulata poeemi vaskratsanik alapealkirjaga Peterburi jutustus. See teos valmis 1833. aastal oktoobrikuul voldinos väga lühikese ajaga umbes kolme nädala jooksul. Ja eessõnas märgib Puškin. Selles jutustuses kirjeldatud sündmus rajaneb tõsi oludel. Uputuse üksikasjad on võetud tolle aegsest ajakirjandusest. Peterburi uputus oli seitsmendal novembril 1824. aastal, mil Neeva jõel polnud veel ühtki püsisilda. Muide, poeem ei saanud Puškini eluajal üldse tervikuna ilmuda. Seda ei lubanud tsaar Nikolai esimene. Trükist ilmus autori eluajal ainult poeemi algus pealkirjaga Peterburg katkend poeemist. Neid kohti, mis tsaari ärritasid, proovis Puškin muuta, kuid katkestas selle töö peagi. Kõik need kohad tegi pärast Puškini surma ümber poeet Žukovski ja avaldas poeemi 1837. aastal ajakirjas Sovremennik. Mis puutub eestikeelsesse vaskratsaniku, siis märkigem sedagi, et sellega alustas Betti Alver oma luuletõlketegevust juba 1936. aastal. Veel võib meenutada sedagi, et helilooja klieri kuulsat balletti vaskratsanik on Eestis lavastatud Vanemuise teatris. 1952. aastal lavastas selle seal Iida Urbel ja peaosades tantsisid Udo Väljaots ja Ülo rannaste ning Maie Maasik. Siinkõneleja mäletab sügavat muljet sellest balletist oma lapsepõlvest. Voldemar Peili lavakujunduses, nagu nüüd tagantjärele tean, voogasid Vanemuise laval Neeva Wood. Nüüd siis asume kuulama Puškini poeemi vaskratsanik. Peterburi jutustust mille meile esitavad Maria Klenskaja ja Andrus Vaarik. Pelk tühjal lainet veel veel täis võimsaid kavatsusi, meel. Ta seisis kaldal. Voolus vabas jõe lagendikul oli teel paid vilets lootsik. Vaade tabastal kaugust siin ja seal, kui mett, muld mustalt, madal suitsuhütt soos tõusis, kus sai ulualust keht Soome kalamees ja kõik. Tuul kandis rasket udusalust. Metz Mehises. Ta mõtles. Nõrk ning jäetud minu meelevalda. Nüüd oled rootsina Aberg sest muudan linnak selle kalda, siit padrik, elutu ja kurt. Euroopasse saab aken Mort ning igast streigist lippu ridu pea pikki uudseid mehedeid, siis ilmub tervitama meid ja pühitsema uljast pidu. Läks mööda sajand näha võis, kus kerkis nooruslikult ruttu linn, Põhjamaade uhkem õis, Undwette dismikute otu, jõe madal muda, palistus, kus keset soode pilliroogu kord loodusele alistus. Kurb soomlane ja vahtis voogu, mis kurjakuulutavalt hahk. Nüüd ümberringi kihke kahk reaskannalt torne, hiiglamaju müür kerkib müüril nagu nool. Võõrmaadest liuglev laeva pool ööl päeval sadamas ei haju. Kaarsildadega kaetud veed. Saar saare kõrval kihab keevas graniiti soomustanud Neevas täisaedu kõikjal puiesteed. Ning Moskva silmitsedes linna veeäärset imet põhjamaist tead painutas, kui leskkeisrinna noort nähes purk PUR mantlis naist. Meel ammu sinusse armus, Su külge köidab Peetri teos mind, sinu sirgus sinu karmus, su kallaste graniitne seos, su videviku mõtlik varjund, helk läbipaistvas valgus, joas kui lambita, ma olen harjunud ööd veetma kirjutades toas. Ning ümberringi müürid, hooned, malm, väravate kaarte, jooned, kõik selged, vaikus igal pool täis tuld. Admiraliteedi nool. Veel õetavalt õhtu taevalt ei taandu päeva looja loit öö hämaraks lööb hädavaevalt ning Ehaga ju kohtub koi. Mind köidab sinu talve järskus, karm pakane, raudne õhk, sõit neemal, tütarlaste värskus, nool, kärme, saani liugleb, rõhk, lärm, valgus, vestlus tantsupööris peosaalides, kuid enam veel ööbilgar, seltsimeeste sõõris ja puntši sinkjas tulekeel. Mind köidab Marsi välja virgus väe karastatud mänglev, ramm, maad, lõhkuv ratsanike samm ja ridade üksluine sirgus lipp kuulsusrikka rivi ees, helk vask, selgiivreil, kuhu uljus ja kuulirahe jäljed muljus. Kui seisis mehe vastas mees. Mind köidavad graniidist kandsite mürisevad suitsumäed, kui maale uusi keisrid andsid keisrihinnad või kui sõjaväed said jälle kuulsust, kuulisajus või merre vabanedes taas jäätükke siniseid, kui klaas viib Neeva oma rõõmu, raius. Jää seisma Peetri linn ja saa kui venemaagi vankumatuks veest kindlalt eraldi lugu, maa, et unustuse hõlma matuks kõik vanad vinged vihahood ja linnalooja rahu valda kui murdja kari üle. Kalda ei virutaks end vetevood. Need olid kohutavad lood, kõik juhtus nagu alles eile. Ei varja Toldele ajastut ning asju, millest räägin teile. Kuid sõbrad, see on kurblik jutt. Novembrituulte kõle hingus kesköisel Peetri linnal vingus vett vahupallidega koosley mühab Neeva üle kalda kui tõbine, kes valuhoos maas vaikselt lamada ei malda. Öö oli pilkane ja veel. Just nagu salata, kurjas sunnil vihm vilistades undas jõel ja tagas akendel. Sel tunnil teel tundis tuule paisumist Kolomna kandis koju ruttav Jevgeni Telegram vist see ristinimi kaunist tuttav. Me noormees oli vanas soost. Võib-olla, et me lugesime küll Ramsiini ajaloost iidset perekonnanime, üht nime, mis, kui võiduhüüdkord minevikus, kõikjal kaikus Üht nime, mille ümber nüüd on unustuse hauavaikus. Me sõpra isade trofeed ei häirinud, sest ettevõtlik ta polnud, astus oma teed, käis kuskil ametis, näis mõtlik ja suuremate seltsi end ei toppinud. Kui vähem vend niisiis kesköelda koju pöördus, lõi mantlist vee ning ootas Läks mööda tunni järeltund, kui tule vaimdast hoopis võõrdus. Ta mõtles kaua, mida just, eks vaese mehe teenistust, kus sa iseseisvust ega rahade iial piisavalt ei saa ning samuti, et poleks paha, kui korraga ta nii või naa saaks nõukaks jõukaks. Bonjulaiskukestele kunagi paisku, kelle elu kergem, ent kui mäng. Ta mõtles veel, et vihma müha läks väljas vihasemaks üha, et varsti Kivi sängi peamist kinni vetepildujat jõelt vist võetakse ju sildu ning eparaaž hakata siis ei kohtupäeva. Neli viis. Ta ohkas hellalt juba vohasta unistus kui laulikul. Ja abielluma. Kuigi mul küll pole hõlpu kuskil kohas, ma rühin, rühman kõigest väest. Mu tervis on mulle omast käest. Eks lihtsa pesakese ikka parašalema Pulum vist küll pärast lühemat või pikka peost suhu äraelamist, kord parem koht ka mulle koidab. Meid kodusega hoiab, toidab parraša siis mu laste seas. Me jääme kõrvu elulauda niikaua kuni viivad hauda meid lapselapsed Krauga eas. Jah, kuigi noorel unistaja neid pilte piisas pikaks ajaks. Ta oli nukker, samal ajal. Ning soovides, et rihm ei läheks nii ähvardavalt vastu maju, ta viimaks uinus. Ja enne eks vargsi öised varjud haju ning läbi musta udume. Kui hirmsa päeva hirmus algus. Löö koit, Mach hommikune valgus. Läbi Neeva otsis teed ja merre, vastu tormi ujus. Kuid Raimust võitu vooluveed ei saanudki, ta hullus tujus. Ränk margumile, tuhin lõi end igavoogu, iga kurdu graniidist kallastele tõi auvalgele rahvast nagu murdu. Tuul vingus kõrgele, käis vaht, lai jõgi, mida õõtsub lahti võtnud, vastu kees. Kui pada siis äkki muutes oma rada, joon, taganes ta vihahoog viis tagurpidi lainekaared. Liig erutatud eksivoog vee alla üleni, lõi saared Läks pöörasemaks tormilend, puid, givene Eva lahti kiskus. Ning üle kaldaheites end kui murdja linnale nüüd viskus. Kõik jooksis, põgenes ta eest peale, ainetasid platsid, veest voog hüppas keldriaknast alla, ju kanalitest kargas valla linn. Nüüd pääst kukkessent suudab päästa õele vesi kedagi säästa lööb kõikjal sisse ukse suust latav, ainult paistab raagus puust. Siin hootsik, pilpad, eemalkäänus, vee viras, mustav sillajäänus, lett, kandekastid, korvid, vaht, hein pakuvad sead, voodid, vaibad, puuristid, hauast kistud laibad, kõik ujub tänaval, kesksaaste lööb rahvast looja viha. Loid vees hävib elamu ja toit. Kust võtta uut? See oli aasta mil kadunud Keyseri juhtis veel meie riiki kindla käe ja nõuga. Laup sünge murekut, kes meelda lausus. Ürgse loodusjõuga ei tule toimetsaaritki. Siis pilk tuhm ja nukker vette minna, ta vahtis rõdult maru, viis veti järjest vihasemalt linna, lõi raskeid laineid siia-sinna mis muutsid hävitavas hoost teed läbi tänavat. Te matsid raudvõred, puiesteed ja platsid kui järve põhja tuhmis Moosnays loss kui kale kaljumägi tsaar tõstis käe. Ja sedamaid ta väike kindralite vägi ju sõudis pikki tänavaid liiglainetuse ohtu trotsis. Kes kukatust neid päästis, otsis, kes hüüdsid hävitamas joas või veega heitlesid veel toas. Kuid Peetri platsil, samal ajal kus vastse maja trepi najal käpp löögivalmis elutruult kaks lõvi valvab marmorloomal käed kuue hõlmu hoidmas koomal märg juuste pahmakas täis tuult, ühtsoodu istus, vahtis uttu, Hirgini. Ei ta näinud siis kuis tuul ta mütsi lendu viis, kuis vesi taldadeni ruttu tal tõusis, kuidas metsik jõud vet läheduses õhku loopis. Pilk tungiv, hinges hirm ja õud end ise unustades hoopis vaid ühte punkti enda ees, kus marukunstnike kaevas, kus kaugus vahutades kees. Halastaja taevas maad pole, kõik on vete all. Seal üsna lahe lähedal on tara, maja, hütt ja paju. Lesk elab selles hütis ning paraša tema hing. Miks hirmus viirastus ei haju. Või on ehk meie õnn, mäng, vaid unenägu? Kas ei ole kõik ühtekokku ainult kuule, maapealne taeva naljamäng? Ta istub nagu ära Neetu. Kui kivi lummal kinnipeetu ja kalge kivi pilte ei saa, ei suuda marmorilt nüüd enam tõusta üle vete. Kuid Kuletuslik meelte pettemaast kerkib kõrgele ta eeskätt käskijanna, tõstes õhku täis vääramatult rasket rõhku. Pronksratsul pronksist hiiglamees. Siis aga lõppes laastav talgus v mässuliselt metsik sööste küllastudes kuritööst taas Neeva kallastesse valgus. Nii tungib külla röövlikamp, tao puksi, riisub, lõhub, salved, lööb, raiub, rüüstab oige palvet. NUT vanded, müdin, kabja trump. Ning seljas varanduste pump, nahk aurav pingutavas saunast saaki magistades, paunast peas, kummitamas. Röövlipalk kaob koju. Riisujate salk. Rinnas usuv raskusi jõe äärde nutab ikka veel vaht, keereldes kees laine harjul, kui hõõguks tuli nende varjul ning Neeva võidukas õel veel hingeldades lõõtsus vajus, kui sõjahobu kuulis ajus. Jevgeni vaade põikab jõel. Ta lähebki paati, viipab, hüüab nood sõudjad oma nõusse püüab ning muretult viib teda veest. Poiss ülevaskse mündi eest. Ei tahtnud lõppeda neil kahel hulljulge hädaohtlik retk ja vete keeras Mikul vahel paats õudetega iga hetk küll oli vajumas. Siis aga nad jõudsid randa. Ja taganenud vete uha. Kuid kõikunud teine segi puha vaid rusu rämpsu kerkib maast. Siin varisenud roikad, aiad siin onni asemel vaid vaiad. Seal katab seinu kõnts ja saast. Seal majast alles jäänud veerand, seal vesi teise viltu keeranud, seal paigalt viinud igal pool, kui sõjaväljal, maalsel laipu. Tuim valu, tumestamast, taipu, Jevgeni tormad nagu nool nüüd saama lõpu otsust, mida ta veel ei tea. Kuid varsti teab. Jääb maha varemete rida. Salongi agul. Palju peab nüüd kätte paistma väike maja. Siis äkki unustavad neid, mis otsib ta, mis on tal vaja. Ta vahib. Vahib taas. Siin oli maja, siin on paju, puu väraviki on alles maas. Kus on siis maja? Ta ei taju, et möödub aeg. Et seal ja siin lööb juba tule kiirjuttu. Pea raske hinges hämarbiin ühtsoodu ringi käies ruttu, ta räägib enesega juttu. Siis kukub naerma laginal. Jalakase vastu laupa. Vaikselt aur kerkis Neevalt kahe paikselt ning inimestele ulu valvel andis Vesta kaua virgelt sel õhtul. Kuldse sirgelt lõi taevaservalt nagu nõel taas helendama, vaiksel jõel härg päevagi. Ent Kunski lagu ei leidnud enam asjast lagu. Uus hommik peitis eilsed, sööd just nõndasamuti, kui varem kõik rühkis endist rada, nüüd inimparv ei, halvem, parem käis tänavatel, kuhu taas veoloomi vankreid, koormaid, korjus, salgas, vana leivaorjus, taas kumisesid, sammud maas, hind nagu ikka, kõikjal sagiseks kõiksed rahvast. Ärimees täis ootust, petmislustist rägis lõi loogid kaubakeldri ees taas lahti, arvestades mõttes, kuis naabrilt hingehinda võttes saaks tasakahjud sõiduteel ning iga maja ees ja hoovil võis näha paate. Krahv hostovil jooli jumalate soovil veehädast loodud oli ö. Suur geniaalne luuletöö. Liigrusuv kaduvuse aim lõi kohutava jõuga segi ta siseilma nõde vaimu tummvapustusest kõrvus üha v tume lakkamatu müha. Ta hulkus ringi. Möödus kuu. Gaasi. Vaim kohisevad kartust täis päev läbi paigast paika magast, kus juhtus, rääkis vähe, sõi, mis helde käsi aknast andis. Oma sineleid veel kandis, kõik, aga narmendama lõi, kulus, katkes. Karjakaupade kannul kive loopides käis lapsi tabadesta laupäevale kutsar piitsahoopide seda pihta oma meelehärmi. Veel märkamata vankreid, lärmi ei kerjus jalgu. Üsna pea see piskumista vaevu tajus kõik meelte mühinasse hajus. Nii kogu oma kurva ja ta mõttetule tammust rügisei rauk. Ei laps. Ei mees, ei veis. Ei üks, teine. Oli sügistuul undas kurjalt Neeva seis taas näitas tõusu kõrges Loogase ööpimeduses vesi voogas ja kaebles erkvel vagudest graniidist astmeid tagudes, kui hageja Kell peale hävi on jäänud ainult kohtu läbi kus peaga peksad lukus ust. Jevgeni Neeva ääres tukkus. Ta virgus, vihmapisar kukkus, öö oli külm, süsimust. Tuul sadamasse, nuttes põikuse nagu kuuldes küsimust ka tunnimees nüüd kaugel, hõikas. Jevgeni, tõusis tormakalt ja tõttas linna. Vanapaine taas unustuse udu alt lõi luhtama kui merelaine. Ning äkilisest hirmust jäik pilk viirastuval kõrgel majal ta seisab. Vaatab. Seal trepp ja selle trepi najal käpp põhus, taustaks uksekaar, just nagu tuttav lõvipaar. Ning samas võimsana ja valjult ööbimedik Mu enda, eeskätt sirutades kerkib kaljult pronksratsul pronksist hiiglamees. Ning hirmus elu selgus lõikus Jevgeni mällu. Kõik ta piin, kõik tuntud unustatud võikus ta rinnas hakkas jälle siin kus vesi kattis kivipinnavoog hüpitas end üle rinna, ta tundis ära sambarea. Ta tundis ära lõvipaari. Ta tundis ära üsna pea ka vask, see kohutavat tsaari, kes murdes maa ja taeva nõudleil linna voogavasse vete kui koletu on tema jõud. Mis mõtte tõusnud otsa, et mis hiiglapinget peidab piht. Selles hobuses, mis Askus, köik ratsu, kus on sinu siht kus rabab maad hüpperaskus, kas nõnda hiigelkord mäel, kui tuul käis haigutavast hauast ei kiskunud üles karmil käel sa Vene riiki suits rauast. Kuu ilmus pilvest, hulgus käis raudaia ümber, laupäeval higi, külm, nägu külma võrreligi. Ta vahtis kalki keisrit. Näis, kui oleks võimu ilma isand ka jõuetule jõudu lisanud. Ja väge andnud põrguväed näol veretamas viha punavaskmehe poolemmetsikuna. Ta rabas rusikates käed ja käis käes. Küll näed, mis küll näedsa vähe vehitaja ootoot. Kuid samal sekundil ta tormab, tormab tuhatnelja, külm, judin jooksmas üle selja, peas juuksed hirmu kohevil. Näib nagu oleks vaevu-vaevu ta poole hiiglane täis raevu pead pööranud. Ju mürinal, just nagu piksenoolte sajus raudraske ratsutuse raius, julm kah, maja on kannul, tal kuist aga pageda ei katsu, ei maha jää, metallist ratsu. Pea kohal, pool Kuugaamega. Hull jookseb, jookseb kõikjal, aga öö läbi ratsutab ta tagamaad kõigutades. Vaskedet saar. Ja kui ta vahel hiljem eksis veel siia platsile, siis käis ta kummargil. Ta süda peksis meelandistavat ähmi, täis ta särgi põuest kinni, Ahmas peast mütsi, näru käte kahmas. Ja hiilis hilbud irevil. Hind igavesti hirmukil. Siit laia linna. Meres näha, õib saart, löögini, räha, aeg-ajalt kalur sammu seab. Möödule lõkke ääres veedab ja kesist õhtulistis keedab seal paadisõidul puhkust, teab ka pühapäeva suvitaja, kes loosib laiul. Sina tõid novembritormid, hulgu, maja, murdlained, lõbusasti lõita vastu uputuse uhmas ja kaua, nagu mustab puhmas ta kirik. Kaldal seisis vees. Millisel teisel aastal sealt vedas parv siis tere, saastal. Laip lamas maja rusu ees käed föönitatud läve, ta leitigi mu vaene hull. Ja maeti kivi kallakul sealsamas halastusest maha. Kuulasime Aleksandr Puškini poeemi ask ratsanik Betti Alveri tõlkes Maria Klenskaja ja Andrus Vaariku esituses. Töörühm, Külli tüli, Astrid Relve, Silja Vahuri ja Mari Tarand. Järgmist Puškini aasta saadet kuulake märtsikuul.