Tere, siin mari tarand, et sisse juhatada saade ja saatesari. Jah, ta on alanud 1999. aasta, mil möödub 200 aastat Aleksandr Puškini sünnist. Minnes vastu sellele suvisele päevale, kuulame tänavu talvel ja kevadel mitmelgi kesköötunnil Puškini loomingut mille meile, eestlastele teeb eriti tähtsaks ja armsaks teadmine, et seda on tõlkinud meie parimad meie tipp-luuletajad. Betti Alver, August Sang, ka Heiti Talvik. Hilisematel aegadel, Paul-Eerik Rummo. Võime uskuda, et meil on maailma parim Jevgenia, niigin originaali järel. Ja kõigesse sellesse lisab veel oma värvi see, et Puškini tõlkimine võimaldas teatud aegadel väärikatele inimestele tööd, mida võis teha puhta südametunnistusega. Puškini aastasse sisenedes võiksime veel meenutada sedagi asjaolu et siin Eestis leidis töö ja kodupaiga üks kuulsamaid Puškiniste Juri Lotman ja Avagem siis saatesari Betti Alveri ridadega tema tähtsast tsüklist üle sõnade serva kus Franz Saviniooni ja Kristian Jaak Petersoni järel pöördub luuletaja Puškini poole. Nii. KÕIK vaimetu variseb viimaks hajahäälteks või lendavaks liivaks, mida pimesi pillub tuul mõttetus mängus kord siia, kord sinna ja lõputult, loobib kord üles, kord alla aga loojate töödes ringlevaid rütme Pole turmad ja tormid surnud, Sõmeraks muutnud. Nii on siiani suutnud üle Marude murru üle tuhkavad tõkke jääda helides elavaks. Keegi loodus kõlasid uhkav ammu Pihkva lähedal puhkav etiooplased lapselaps. Nüüd aga Puškini luulet originaalis ja eesti keeles. Venekeelsed luuletused esitab Maria Klenskaja ja tõlked Lembit Ulfsak. Tänane valik on pigem lüüriline kui sotsiaalne. Teha annab neid väga mitmesuguseid. Valik hõlmab Puškini võib-olla kõige tuntumaid ja teatud põlvkonnale koolipõlvest pähegi kulunud luuletusi. Kuulsa talve pildi Jevgeni Joneeginist. Nii et talvises meeleolus. Kõige rohkem on tänases põimikust siiski August Sanga tõlkeid. Edasi Betti Alveri omi jaa, kaks tõlget. Avaluuletus, värsid, mis loodud unetud ööd ja ööhämaruses juudionnis on Paul-Eerik Rummo sulest. Hiiupäeva viimne valgus suri. Sinimerele end laotab uduhall. Oh Lakerda täis tuult, mustav puri. Ma ihkan näha kauget kallast neid lõuna kauneid maid, kus pole käinud veel. Ma olen sinna teel, et lahti nukker meel saaks mälestuste meelevallast. Ja siiski ikka veel mu silmad vett täis. Mu rinda, valu kokkuvaotab. Taastutav unistus mu ümber tiibu laotab. Mul tuleb meelde kõik, mis kord nii kallis, neis, kui rinnas leeki, sarm, kui puudus kahtlus, kuri, kui loota julgesin veel rõõmsal õhinal. Oh, o'ga, vahutasin ookean mu all. Laev maale kaugele mind võtta, ära kanda. Laev üle õelavo, nüüd lenda nagu lind. Kuid sinna kurba uduranda sääraial kanna mind, kus vaevlema jäin Tiina tul kus kirgi tunda sai mu rind, kus muusad kutsuvalt, kord naeratasid mulle, kus vara tundsin, tormisid. Ja ära pühitses. Minu noorus kus põgus petlik Rõõm ees peagi uttu Loorus ja tusk ja pettumus mu hinge vormisid. Siis uute elamuste, näljas madeira läksin koduväravast ja nende seast, kes elu maitsmas väljas noorpõlve põgusa. Kaunid tuulepea, et kõik need, kes pealt on näinud mu kuldset kevadet, kui kõigest joobusin, kes eksiradadel koos minuga on käinud, need, kelle meeleheaks ma kõigest loobusin neilt tasu. Kui nad on ja ei kao ehk armastus küll, suri. Oh Lakerda täis tuult, mustav puri. Mu lapsepõlvest ta mind armastas ja teadis mu abitusse pihku, paaniflöödi seadis ja vaikselt naeratas, kui õppimise hoos ma hääli otsima veel pidin pilli rohus. Kuid varsti kajasid ka vägevamad noodid mu nõdra sõrme all ju kõlama leidoodid, hümn jumalate auks ja vaikne pastoraal. Auvalgest õhtuni maneidsilt karjamaal sain salajuhatust, keskõilmitseb vaid lilli, mu rõõmus, ajuti ta ise dispilli näol täi, kas kiharad ja põlistamme all siis jumalikust suust, nii elustades tal õrn hingus pühalikult voolas pilliroogu. Et südavärinal mul vajus õnnevoogu. Kui lootusrikkalt, siis jääks maha maine ring. Kui kindel oleksin, et kaasa viia, hing saab maa pealt midagi, et surm on ainult lävi. Ja teispool mälestus ja armastus ei hävi. Ah läinud oleksin ma juba ammu siit maailmast mission vaid virillaja viit, kui ootaks õndsuse ja vabaduse kallas, kus valed surm ei pea meid oma meelevallas vaid ümber, igal pool on puhta mõtteriik. End kuskile ei vii meid, unistuste kiik. Ma tean, et midagi meil seal ei ole loota, muud peale tühjuse, mind teisel poole joon. Ja mitte midagi ninud, äkki haarab õud maa poole, pöördub taas mu nukra pilgu sõud. Ja soov on elada. Et sinu armas kuju veel kaua peletaks mu hingest tusatuju. Sel aastal talv ei tahtnud tulla. Küll vilistas ja vingus tuul täis ootust ülemusta mulla. Lund 100. alles näärikuul, ööl vastu kolmandat. Mis kuma Tatjana vara ärganuna näed? Härmani on aknaklaas. Tõepoolest, lumi ongi maas. Õu, talivalged, kõrged kased ja katused, kõik säravad, kõik roikadroovid. Väravad nüüd hiilgavad, kui hõbedased ja künkadki on kaugemal vill kerge värske lume all. Talv maamees Pille sõidab reega ja muheleb taroona. Samm nüüd esimese lumeteega on harilikust Atsakam. Posthobustega möödub Kärmaski, Pitka kutsar habe härmas. Erkpunasena helgib tal lambanahkset kasukat. Kraps poisikene kelgus Muri teel kihutab kui traavel täkija naerab. Külmavõetud täkk küll kipitab, kui vanakuri ja läbi akna sõitleb just nemm sõrmettida vallatust. Näe, raske vanker veereb kingul. Erkratsu kihutab ta ees, käes ohjasid, peab uljalt pingul aeg. Vahva küüdimees. Auvalgel hobu algab traavi, meil vankris kärsitu on vaim, kas murda kael või minna kraavi, ükskõik, las käia. Keskpäeval, aga lööme araks. Tee tõrgub, ees on kuristik, Mäkisendame kartus varaks. Noh, taseme nüüd ZAZ sõgesik, kuid vanker veereb unehärmas kõik pimenetne pilgu ees. Öömajale meid viidne kärmas. Aeg. Vana vahva küüdimees. Lugege Heerenõied. Sompu mõttes maa ja taeva vihiseb ja vingub tuul. Kord, kui loom täis surma vaeva kord kui laps, kel nutan suul õlgi raevunud õhinaga katusel kord kahistab kord, kui rändur akna taga klopib, südant ahistab. Hämar. Kurb on meie maja. Eideke, miks kogu aja vaikid sa seal akna all Tõi ehk värtnawaiknev urin rammestuse laugele või ehk õues tuuleurin liis su mõtted kaugele. Kui on mure, täitkem kannud, ei tekkeni ja hell, maitsegem Nis looja andnud, kergem saab siis südamel. Laula lindudest, kes leidsid mere taga vaiksema kuidas varavalgel neitsit lättel käis, oh laula sa sompummates maa ja taeva vihisev ja vingub tuul kord, kui loom täis surma vaeva kord, kui laps kelnutum suul. Kui on mure, täitkem kannud, ei tekene ja hell maitse kem, mis looja andnud. Kergem saab siis südamel. Läbi halli uduvina mustab üksik raagus puu. Üle nukra lumelina. Nukrat valgust valab kuu sõites teed üksluiselt, pikka neel on uneeelselt hell. Ühe tooniliselt ikka kõlksubaisalgimägel. Postipoisi, laulu, heie, lõputu kuist, epide. Meie uljusest ja meie troostitusest ühestab see tulde ja ainsat tasapisi lumememmed pihutab. Kolde paistele sudoon. Pärast lahusolu. Enne koitu mingi võimeid koost ei lahuta. Kurbonnina õhtuhiljub pukist tukub küüdimees, kuuljus monotoonselt kiljub, tuhmilt, särab kuumu ees. Vaid pühanurgas vilgub lamp. Seal tule ligi, vana rauk, loed piiblit. Hallid juuksehabemed on langenud üle raamatu. Noor juudi naine kummargil. On tühja kätki kohal nutmas. Pea käte vahel istub mees, kes teise nurga pimeduses on raskelt mõtetesse vajunud. Eit liigub leinalises onnis ja hilist söömaaega seab. Vasklukud kokku vajutab. Napp toit on valmis, kogu peret nüüd laua juurde kutsub. Aeg voolab läbi hääletuse. Hõlmas kogu ümbrus puhkab. Ilma ainus koht on juudi jonn kus unerahu leidmata Ukse vastu äkki taob väljas raske käsi vat käib läbi pere. Mõistmatuna. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisukate all. Lendav lumekeeris lõõtsub taevast, tuhkab, öö on hall, sõidan, sõidan, tuul on vinge. Aralt kiljub aisakell. Õudus õudus asub hinge ääretutel, väljadel. Ruutemm küüdimees ei maksa, härra hobused ei vea enam edasi ei jaksa. Ilmun, hullija teed, ei tea. Öelda, etab köelda, sajab silmi avada ei saa. Küllap sorts neid ringi ajab, ület tühja kõnnumaa. Õõtsub mulle näkku. Oma pillerkaari peab Gabydi Peruu täku otse kuristikku, veab verst apostina, seal hanges nüüd mind segadusse, riis. Sädenena õhust langes, välgatas ja kustus siis. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisukate all lendav lumekeeris, lõõtsub taevas tuhkab, öö on hall. Seisatama sunnib maru. Aisakelluke jääb vait. Mis seal mustab? Ei saa aru, on vist känd või hundimait? Kiusakalt ja valu raugelt tab, nuuksub rajuilm. Ta jookseb nüüd kaugelt, paistab ainult põlevsilm. Hobuseid. Näid jälle, veavad aralt, kiljub aisakell, vaatan. Valendavail väljadel kodukäijaid libahingi läbi tuisu kannab tuul lõputult, neid lendab ringi nagu lehti sügiskuul. Kuhu lähevad need voorid? Miks nii suur on, nende arv on Snet tondi, leinakoorid on see nõiapulmaparv. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub kuu tuisukate all lendav lumekeeris, mürtsub, taevastuhkab, on hall. Pilvedeni tõuseb hutu, tondikarja kiun ja ving. Ulgujate hala jutu ahastades kuulab hing. Kord joonest mai. Ma leidsin raamatu, kus vahel on lihtne kuivanud põllulill. Juba hargneb mõtteahel ja juba hing on elevil. Külm täike ilm on haruldane, aeg tõusta, ära pahaks pane, mu kaunitar on möödas. Laudava une kütkes hoitu ja vastu põhjamaised koitu, kui põhjatäht taas Loitmale. Veel eile maailm möllas, raius ja pimedus, Me peale vajus vaid vaevu aimata võis kuud. Kui kollast laiku sünges taevas siis meelemasendus sind vaevas, kuid tänan näedsa hoopis muud. Alllaotuse asuurse palge, kaaslumekate kiirgav, valge kui väärisvaip ja eemallaas pool läbipaistev, vaikne harras, seal haljad, kuused härma karras. Jõe peal hiilgab jäine gaas täis kuldset soojapaistet tuba. Puud ahjus praksuvad, seal juba näed leegitsemast tuleõit. Heajõude vahtida lake, veel parem panna ratsu rakke ja teha väikest saanisõit ja ülehommik rõõsa. Ja siis kihutada 1000 nelja teelt tõusva lumepilve sees või sörki sõita metsarajal või piki järve kabja kajal kus kallis kallas kaardub ees. Maailma laias kurvast stepis toovad. Kolm allikat, rännul jahutust. Kõik nooruse heast kargest lättest joovad. Mis rinda valab rõõmsalt rahutust. Siis vaimus kui keskpäev jõuab kätte. Meid kosutab. Kuid parem Kuulasime Puškini luulet Maria Klenskaja ja Lembit Ulfsaki esituses. Betti Alveri, August Sanga ja Paul-Eerik Rummo tõlkes. Saatesse valis muusika Silja Vahuri toimetaja Ann-Mari Tarand.