Päevade kuulajate tungival soovil kutsusime saatesse Voldemar Kuslap, tere päevast. Ei olnud naljaga öeldud, aga tõesti meie kuulajad soovisid, et Voldemar Kuslap tuleks meie saatesse. Nii kuidas läheb, hästi, ma saan aru, et te olete erakordselt teine, sest juba lindistamise aega kokkuleppimisega oli tegemist, et teil on sel nädalal neli kontserti. Ei õnneks see on väga tore, et Eesti rahvas ei ole päriselt ära unustanud ja jäätunud veel hääl. Aga selleks muidugi peab ka vähemalt nädalas paar-kolm korda tööd tegema, sellepärast et ei ole midagi hullemat, kui inimesed kuulavad sind kaastundevarjundiga ja kui juba niisugune asi ilmneb, siis tuleb see amet maha jätta. Ebaprofessionaalselt ei tohi rahva ees esineda, see on sama hea kui algkõrgusest lati alt läbi joosta. Kust te praegu esinemas käid? Väga palju on vallavalitsus korraldanud oma eakatele kohtumisõhtuid ja, ja need on ääretult ääretult sümpaatne esineda omaealistele, kes on kasvanud minu lauludega koos ülesse. Te ütlesite, et te peate ennast või oma häält ikkagi treenima. Kui palju te siis harjutate iga päev tuleb harjutada? Oi, oi, kus nüüd seda, aga, aga ma ütlen veel kord, et kui tahad olla professionaal, siis tuleb natukene tööd teha. Täna, me räägime ühest toredast raamatust, noh, kõik teavad, et Voldemar Kuslap-i elulooraamat ilmus mõne aja eest. Miks te panite pealkirjaks minu muinaslugu muusikas? Ma küll tean, miks te panite ja see oli üks olulisemaid rolle, aga miks mitte meeletu rüütel? No selle all on mõeldud minu omaaegsete Tartu muusikakoolikaaslaste palju käsi ja varalahkunud Harri Tarvo No väga populaarne laul Nii ja isegi täiesti lauldav ka praegu. Muinaslugu muusikas sobib igale muusikainimestele tegelikult. Ja seda enam, et meie majas jooksis valger aineline muusikal ligemale. Kui ma nüüd ei eksi, 12 hooaega täissaalidele ja oleks ilmselt veel veel edasi püsinud meie repertuaaris, aga dekoratsioonid olid juba sellise kulumisastmega, et seal oli eluohtlik nende vahel tegutseda ja liikuda. Tegemist oli Valgre elulooga, ehkki mitte Valgre nime seal ei mainitud. Kas Valgre muusika oli teile ka juba enne lähedane? Kuuekümnendatel aastatel toimus nagu Valgre, kuidas ütelda uuesti avastamine tänu Valter Ojakääru avaldatud Valgre laulude kogumikule. Siis see oli muidugi ääretult suur värskendav õhk meie raadios ja, ja peaaegu iga endast vähegi lugupidava laulja repertuaaris oli paljusid laule. Mõningad laulud olid mu repertuaaris enne selle muusikali lavaletulekut, aga, aga paljud lood said ka hiljem minu püsirepertuaari. See ennu osa selles muinasloos muusikas üks esimesi olulisi no päris esimene mitte. Ma julgeksin öelda, no see oli kusagil, ma ei tea, kas kuues, seitsmes roll, aga ta oli esimene niisugune läbilöögiroll minul ja ja, ja muidugi meeletu mure oli esiteks peaaegu olematute lavakogemustega noorele lauljale usaldada niisugune ränkraske roll, see meeletult suure mahuga algusest lõpuni olla laval palju laule, duett meeletult palju teksti, nii et see oli ikka väga-väga-väga ränkraske ja ja seda enam, et noh, viimases vaatuses, kui ta juba murdub siis tuli ka natukene häälele uusi värve leida ja Jaan ja samas valdas meid ka suur mure, sellepärast et veel kusagil kolm nädalat enne planeeritud esietendust me ei teadnud, kas kõrged chi nõunikud eesotsas tolleaegse väga ara kultuuriministriga nime ma ei nimeta. Kes ei julgenud ühtegi sammu astuda, ilma et ta oleks mitu korda keskkomitee vahel käinud, kogutamas ja, ja me ei saanud esinemisluba. Kahtlane värk. Jah, just, et nii põhja käinud inimeses teha nüüd tervet õhtut täitev muusikaline lugu. Aga ma julgen öelda, et nii palju kordi lava eesriie kinni lahti käinud kui peale esietendust ja see oli meile kõigile meeletu suur rõõm, kergendus ja, ja, ja see, see mitmekuine töötasus ennast ära. Nii et see oli, see oli jah, üks ääretult sümpaatne. No see on publikul siiamaani meeles, kas te laulate praegu ka Valgre laule? Mitte nii väga? Mõningaid noh, muinaslugu muusikas ja neid olen laulnud küll, aga olen ma laulnud teiselt meie klassikult Arne hoidilt, kellega mind ikka väga pikaaegne, nii loominguline kui ka isiklik sõprus. Teda olen ma kohe kindlasti igal oma esinemisel mitmeid-mitmeid laule laulnud. Kui me nüüd räägime jälle raamatust, vahepeal me läksime juba rollide peale sujuvalt üle. Kas teil oli kaua mõttes raamat kirjutada oma elust ja neist inimestest, kes teie ümber on olnud? Tähendab, ma olen pikki aegu kogunud igasuguseid naljakaid anekdoote, anekdooti, liisi lugusid ja muidugi ess taanlastega seotut trinalju. Kuna ma väga tihedalt läbisin selliste Meie operetilegendide nagu Endel Pärna Hugo Malmsteni, Vello Viisimaa, mitte teistega, siis nendelt ma kuulsin väga palju huvitavaid asju. Ma püüdsin neid meelde jätta ja natukene ka siis ka kirja panna. Aga iseasi on rääkida ja teine asi on kirja panna. Selleks peab olema tõesti Voldemar Panso Allik kirjapanemise oskus. Sellepärast et. On olnud ka mõningate ajakirjanike käes, aga see liialt kirjanduslik ohitseminevat. Aga kas see ka jälle ei ole see? Raamatu kirjutamine tähendab mitmeid, ettepanekuid on mõl. Aga selle ajani ma nagu arvasin, kas ma olengi nüüd nii midagi erilist siin korda saatnud, et minust tasub raamatut kirjutada ja ma olen liialt mugav ka võib-olla selles mõttes ja üsnagi rakendatud. Aga aasta tagasi minu hea sõber, elukirja kaasomanik Aimar Jugaste ütles, et teeme selle asja ära. No ja siis ma hakkasin uurima kõikvõimalikke intervjuusid, mis ma olen andnud ajalehtedes olemas, annetab, varjanud enam-vähem ja muidugi paljud on kolimise käigus kaduma läinud. Ja ma hakkasin vaatama, et ma olen rääkinud paljudes lugudes samadest asjadest. Mõned on olnud oluliselt. Nojah, aga samas kui ma hakkan mõtlema, et mul on olnud võrdlemisi kirju ja sündmusterikas elu ja muidugi paljudest asjadest ei ole ma siiani rääkinud, nii et selles raamatus ma räägin sellistest asjadest, mida ma tavaliselt ei ole. Käsi südamel igale ettejuhtuvale inimesele rääkinud. No see on kindlasti lapsepõlv ja need rasked ajad Ja noh, muidugi kahju on sellest, et sellest perioodist oli mul väga vähe andmeid, kuna minu väga lähedased on juba lahkunudki, kelle käest oleks võinud ühteteist küsida. Nii et mõningad faktid, mis lapsepõlvest on ema ja eriti muidugi fantastilise mäluga tädi jutustus, sest meelde jäänud, püüdsin kirja panna, kunagi üritas mind aidata akadeemik Ariste, aga jälle mõtlen, et, Inimene ja paraku see ääretult sõbralik. Professor lahkuseni. Kas ta üritas teie suguvõsa juuri otsida ja teise ei ole otsinud kirikuraamatuid kirjades. Ja nii see siis sai. Ja nüüd veel alul pilettaliga üritasin Systiktofonile rääkida, aga väga sageli ütleme, telefoni katkestasid mõtted ja ja nii kui akad improviseerima, paljud asjad ununevad ära. Aga siis ma mõtlesin, et ei, see selline vorm ei sobi. Ja siis ma lihtsalt ise kirjutasin. Uurisin vanu märkmikke. Kas te olite oma rollide kohta ka päevik natuke teinud? Me enam-vähem rollidest ikka ja, ja muidugi neid arvustusi sai otsitud ja ja nii ma sain märksa sisu, sügavama lähenemise sellele materjalile. Ja noh, muidugi seda ma pean ütlema, et ma olin ka Pireti suhtes üsna armutu, nii nagu ma olen enda suhtes, et et püüdsin vähem vahtu, jäta tekstidesse, nii et sai üsna armutult lehekülgede viisi maha kriipsutatud. Et oleks ta kontsentreeritum, tihedam löövam. No rahvas tahab, istuti emotsioone, mis te tundsite? Ta oleks niukses loomulikus vestluse vormis, et ta ei oleks niisugune targutamine. Jätan ukse sulgemisest, räägin seal. Inimesed samasele tahavad teada just, et mida te tundsite sel ajal vot seda rolli tehes, mis, mis ümber. Aga väga kontsentreeritud Voldemar Kuslap ega jätkame juttu järgmises saates, aga nüüd laseme tal rääkida ühe paljudest teatrinaljadest. Võtame näiteks niisugune lugu kahtlematult minu arvates üks kaunima muusikaga eesti operand, Tambergi siranud Sharak. Algversioonis laulsime siranud, Serrano on ju tuntud ajalooline persoon tuntud prantsuse poeeti, veel vägevam kangelane, keda loodusele õnnistatud vägeva ninaga suurenina. Minu oma ei andnud, ilmselt vist tolleaegset kosti mõõte välja, nii et mul oli ninaotsa kleebitud igavene suur plastiliinist jurakas ja ühel etendusel juba avaaaria aeg. Ma avastasin, et aga küll, sest võin idaküljest ära kukkuma, ajasin küll pead selge, aga no kaua seda rasket aaret laulad ja ta kukkuski kolmveerand aarial potsti põrandale, rahvas ümberringi. Roigas naerda. Mina linna äärmisest kaugel samalajal laulsite lauldes ja võtsin selle margapuu ja vajutasin Linnet pool nina ja suu ette ja nii ma selle dramaatilise asja üldise naeru. Täna jätkame juttu armastatud laulja Voldemar Kuslap, iga siin raamatus on ka väga huvitav, et te olete kokku puutunud ju väga huvitavate inimestega. Ka alates lapsepõlvest, lähedased inimesed ja, pluss igasuguste õpingute ajal Tartus näiteks saade hõun on teile õpetanud Turtnad. Ma võin olla väga õnnelik inimene, et saate seada olen kokku puutunud väga-väga huvitavate inimestega, kes on mind üsnagi suurel määral inspireerinud mõjutanud, kas või võtame legendaarne teie poolt nimetatud Arthur Robert. Fantastiline mees, no erakordne liugleb, temast võiks rääkida väga pikalt-laialt. Aga samasugune väga huvitav isiksus oli minu õpetaja Alma Kurtna abikaasa Aleksander Kurtna pan korstna temast võiks, keda tõesti jäävad, temast võiks enda raamatu välja sellepärast et ta valdas ikka niivõrd palju informatsiooni. See oli, see oli imeteldav inimene. Selliste inimestega kokku puutudes tundsid, et sa oled palju enam saanud kui paljude tarkade raamatute läbilugemisest. Sellised inimesed õpetasid muusikakoolis Tartus ja, ja no muidugi pann Kurtna muidugi mitte. Aga temaga puutusime kokku õpetaja sünnipäevadel ja muidu perekondlikel kokkupuutumisel. On teada, et lauljaks saitidelt, nagu öeldakse, juhuslikult, aga poisipõlves te ikka mõtlesite, poisid ikka mõtlevad vaatamata raskele ajale, mõeldakse, et kelleks tahaks saada, millised mõtted teil lapsepõlves? Või ei oska öelda, maast madalast tuli kõikvõimalikke maatöid teha vastavalt aastatele ikka varem jõudis. Ja noh, eks ikka muidugi tehnika ja kõige muu ümber käis värk ja lahtiste kätega üldiselt jah, saad hakkama. Enam-vähem enam-vähem eriti nüüd, kui ma latt ehitades puutusin kokku ka selliste asjadega. Millistega kunagi varem ei olnud kokku puutunud ja, ja avastasin, et inimene on üllatavalt paljuks võimeline, kui ta väga tahab ja kui tal ei ole raha, raha ja veel kord raha. See nõuab ikka teatud oskusi ka. Ma olen inimene, kes on igasuguste töödega kokku puutunud ja teab, mis hindan leivapätsil. Aga mingit konkreetset, mis oleksid vaimustanud, poisid, tahtsid autojuhi? Möödu sattusite laulma igal pool ka tõrvas. Tähendab, ma nüüd jälle kordan nii palju räägitud asja üle tõrva, kultuurimajas, mitmesugustel eriala või noh, ametite ametites töötades tuli paratamatult kokku puutuda väga palju huvitavate inimestega ja just nendega sai suhtlemisoskust arendatud. Aga kõla seal oli üks niisugune erakordne muusikaõpetaja mari küll tema käekõrval sai astutud esimesi arglikke samme tänaseni kestval lauljateel ja ja muidugi, kuna tookord Ühel tõrvakooride kevadkontserdil oli aukülaliseks palutud sealtkandi inimesi, Juhan Simm ja ta juhtus mind kuulama ja arvas, et te võiksite tõsisemalt mõelda laulu õppimise peale. Ma ei olnud senini veel tulnudki selle peale, et mul jätkub professionaalseid eeldusi. Ja sealt see asi sai alguse ja on läinud tänaseni, nii et võib-olla jah, nendele kahele inimesele, eeskätt olen ma eriti suurt tänu võlgu. No kuidas mari kull, kuidas ta teid juhendas, kuulased poiss laulab kenasti. Kas ta natuke õpetas teid või suunas, mida laulda, kuidas lauljust? Just eks mingil määral suunas ja arendas muusikalist maitset, nii et ei olnud ainult noh, niisugused tingeltangel, mida te laulsite, mida sa seal oli selliseid lihtsamaid rahvalaule estraadilaule noh, tollel ajal nii-öelda nõukogude laule või ja mõningad, et lihtsamat ka Eesti rahvalaulud ja ja mõned vene romansidki. Ta oli võrdlemisi tolle aja kohta laialdane repertuaar, kui ma läksin juba muusikakooli katsetele, kastan mingit pilli kaalite üritanud. Ei meie ei klaverit natukene nii klimmerdasin või keegi õpetas ikka ega niisama ei no ei söö niisama. Toksisin nii et muusikakoolis, kui üldklaveriõpetaja mängis ette pala, milleni kevadeks pean jõudma, siis ma vaatasin ennem küll hakkab karu tantsima, kui mina neid lugusid oled võimeline maha mängima. Kas laulmist meeldis teile õppida, kui ta juba muusikakoolis olidel meeldis, küll ei olnud, aga pettumused, oh jumal, et harjutused ja kõik. Noh, ilmselt ikka esiteks, ütleme Alma Kurtna oli väga mitmekülgselt haritud inimene, ta oli Tartu Ülikooli lõpetanud, et kui ma eksi, kas loodusteaduskonna ja, ja peale selle Budapesti, Liszti nimelise muusikaakadeemia ja mitmetes Euroopa suurlinnades ennast täiendanud muuhulgas ka Itaalias ja noh, tal oli nii palju suured kogemused Isiksus ilmselt jah, mõjus siis ikka oli juba see mõte ja ma õpingi lauljakse, ma tahangi lauljaks saada. Kui juba sai see asi ette võetud, siis ma olen püüdnud ükstaspuha, mida ma teen, ma olen püüdnud teha võimalikult korralikult. Muusikakoolis õpib laulmist ka ju päris palju inimesi ja mitte kõigist ei saa nagunii-öelda, aga me teame küll, kuidas see Tartu ja Tallinna vahe siis asi läks sellest tagasiraamatus kirjutanud, et Vanemuine oli ju ei, peaaegu et koduteater, aga aga ikka kippusid teda linnas. Ei noh, ma vaatasin, kui juba muusikakool sai lõpetatud, siis ma mõtlesin, et kohe kindlasti vean ka ikka edasi proovima ja, ja kui ma olin konservatooriumisse sisse saanud, ehkki mul oli vahepeal juba Kaarel Irdiga kokkulepe, et juhul, kui ma konservatooriumi sisse ei saa, siis ma läksin Vanemuisesse jäänud. Nii et ma pidin juba vürst Igor laulma, millegipärast ta hindas minu võimeid üle, mulle tundub nii, tagantjärele. Ma ei tea, ju ei proovinud. Konservatooriumis läks kõik see rada loogiliselt edasi. Jah, nii et teiselt kursuselt, et kutsuti juba Estonia teatrisse. Ja, ja aasta pärast edutati solistiks ja nii on see läinud ja testima. Võin olla väga õnnelik inimene, et sattusin Estoniasse, kuna siin oli võimalus ennast arendada mitmes eri žanris. Ooper, operett, muusikat, see on ikka väga arendav noorele lauljale ja muidugi, et nii Udo Väljaots kui ka Sulev Nõmmik usaldasid noori lauljaid. See oli kohe täitsa isegi nagu niisugune avantüristlike julge sammu usaldada noortele. Ma peaaegu olematute lavakogemustega inimestele selliseid rolle jahi oled siis, olid nii läbinägeva pilguga, nii et Nendele kahele mehele ka kohe helgelt. Suur tänu. Ja siinkohal Voldemar Kuslap pilt jälle natuke teatri nalja. Geortele fantastiline mees, fantastiline mees, niivõrd värvikad persooni vaevalt et majja enam tule. Räägitakse, et kui Hruštšov oli teinud ootamatu visiidi Tallinnasse, korraldati siin talle vägeva galakontsert ja ta pidi laulma ühte oma lemmikaariat, Petrovi aariad, Ernesaksa Tormide rannast, tali nii kohutavalt tekstiga segamini läinud. Ja muidugi kutsutud siis keskkomiteesse välja tehtud, peaaegu klistiiri noomida. Te olete sadu kordi seda Raariat laulnud ja nüüd niisugune inimesed said aru, et muidugi muidugi. Ta oli putrandiga kohutavalt, et mis teil on enda õigustuseks öelda, aga tema lihtne mees nagu talitada, vot kurat, lähen lavale esimeses reas, puha kiilakad. Hakkasin mõistatama niisikeni. Šofon, Kuretis sõnad olivad, tippläinud. Nüüd on jälle aeg kuulata Voldemar Kuslap esituses ühe laulu ja seekord kõlab beeži smeettana võltava. Tegelikult on see üks suur instrumentaalteos, mida muide oli võimalik kuulata eile Estonia kontserdisaalis. Ka tänases saates ajame juttu laulja Voldemar Kuslap, iga Te sattusite Helgi Sallo ka ikka väga õigel ajal. Jah, seda küll, kuna meie suured iidolid Georg Ots ja meta Kodanipork olid operetižanrist loobunud ja siis meie pääsesimegi Elgiga kohe kandvate rollide juurde. Kui te läksite Estoniasse, kuidas Estonia teid vastu võttis? Ma eelmisel aastal ajasin juttu, kahjuks jah, nüüd meie hulgast lahkunud Kalju karaskiga. Tema tuli draamateatrist kõmm Estoniasse ja tema ütles, et tema tahtis küll pärast esimest osa mõttes, et oi, ma lähen kohe sind ära. Et ei, ei, ei, see ei ole nii. Kuidas teil oli tooniaga kohanemine? Ma olen üldiselt võrdlemisi kiiresti sõbrunev inimene ja kui on toredad inimesed kõrval, siis on see lausa rõõm ja, ja väga-väga palju on mind arendanud ja milliseid esinemise rõõmu on pakkunud paljud lauljad, dirigendid, lavastajad, orkestrimehed, nii et kokkuvõttes võin olla. Olen õnnelik, et ma sattusin Estonia teatrisse. Kui me siin teiega räägime, teie lauljad ees, siis on, kõik on hirmus lihtne, paistab siis laulda. Keegi kuulise toi kenasti laulab, siis läksite konservatooriumisse, siis läksite Estoniasse. Oi kui palju raskustega ning ka kokkupuutumisi olnud, kas või võtame see muinaslugu muusikas? Raimond Valgre oli ju veel rahva mälus väga paljud teda teadsid, tundsid, mäletasid ja anda ühele noorele lauljale niivõrd ränkraske roll, kui palju sai unetuid öid mööda saadetud, kui palju sai otsitud, kaheldud? Vahel oli kohe juba niisugune meeleheide peal ja millist rõõmu kus, kui jälle lavastaja avastas, et jah see asi on nüüd enamvähem paigas ja, ja ja ega see ei tulnud sugugi mitte nii libedalt. No peaaegu kõik rollid on üle kivide ja kändude tulnud või võtame kas või kõige Georg Ots, lavastas Don Giovanni, kui palju oli mulle kõrva sosistada? Georg Ots tegi nii ära, sina, tee niimoodi või Georg Ots tegi nii ja kuna nad olid omal ajal Lahendanud Leparellaja Don Giovanni, need stseenid, kusjuures igaks etenduseks oli neil jälle uusi nüansse välja mõeldud, nii et see oli tõeline niisugune loominguline särin. Paljud solistid, kes olid ka mänguvabad, tulid ikka lava kõrval neitseeneva võtame ja ja see on muidugi tore, kui on kaks noh, niivõrd loominguliselt. Pakuvad teineteist teineteist täiendavad ja suurimat rõõmu. Me rääkisime Estonia teatris, teie koduteatrist mitukümmend aastat. Millal te Estonia teatri etendust esimest korda ise nägite ja kus Tartus? Ma arvan, et see oligi Tartus ja imelisi akustika ülikooli aulas. Estonia mängis Paul mäe lavastuses Figaro pulma lanta, et ja selle ideaalse akustikaga saali sobis ideaalselt muidugi see Figaro pulm minimaalsete deklaratsioonidega ja seal oli ju põhiliselt väga vähe osatäitjaid sobis kohe väga Ülikooli aulasse, mul on meeles Georg Ots, kordas seda kuulsad aariate Seppeutra narrid, kas see oli vist kaks või kolm korda, see on harvaesinev juhus, kus etenduse käigus tuleb paar korda korrata. Aga ise Estonia teatrisse, millal sattusid esimest korda? 63, kui ma Tallinna konservatooriumi tuli, enne ei olnud üldse käinud. Ei enne ei anna, tähendab, ma olin kunagi laulupeo ajal mingit solistide kontsert etendust kuulanud, aga, aga etendust küll mitte. Ah soo, siiski nägin ka Estonia ringreisi operetietendusi kusagil lõunas ja Maritsat Elvas. Vello Viisimaa rääkis, kui restorani oli käinud Kihnu saarel Maritsaga. Naised olid saalis hoolega käsitööd teinud, kudunud ja ikka vilksamisi vääranud muiates lava poole. Mehed olid passinud ukse peal ja kui oli esimene vaatus lõppenud see oli kaks kalurit, marssinud lavale kast viinaga, vahel ja laulusõnad, on teil hästi, pära õpetajad, et nüüd läheb peoks? See on vist esmakordne juhus, kus kolmevaatuseline operett lõppes juba esimese vaatusega. Te olete rääkinud toredaid lugusid teistest, aga mis teie endaga on laval? Kõigepealt tuleb meelde noore mehena, see oli vist kusagil 60.-te aastate lõpus oli meile repertuaaris kremeri muusikal pühapäev Roomas kus ma pidin mängima arga kooli õpetajad, kes ei julge kuidagi oma erinevatest tunnetest oma südamedaamile rääkida ja ma teen seda pika ja aeglase laulu kaudu. Minu partneril oli väga napp kostüüm praktiliselt ei olnudki suurt midagi seljas, selle eest olid jalas väga efektsed suure silmaga võrksukad ja minu aeglase armastuslaule aeg, ta keerles ümber minu nagu vurrkann ja ühel hetkel märkasin õudusega, et üks sukasilm oli minut, püksinööbid. Hullemate olukorda suure peaga kogunege TEMA püüdsin vaadelda märkamatult ennast sellest saatanliku silmusest avastada, ei andnud järele. Laulsite. Ettevõttes ja siis ma siis läksite koos. Nii et nii et see sukkpüksid venisid paari meetri laiuseks, tuli ravinnad nagu lepakelk järele. Sel hetkel laval, kas Endrootikud, naer peale või? Välgukiirusel, või näiteks, ütleme niimoodi, Trarjaatas on meil laval kokkupõrge, mina, parun paruni ja Alfredo vahel ja meil on kaardimäng ja mäletasin, et ma panin kaarti mänguks vajaliku suure rahapaki taskusse. Hakkame mängimata tal käe taskusse, raha ei ole. Issand jumal, mis asja teha. Silmagi pilgutamata rabasin Alfredo oma verivaenlase käest Bakijaatrinova surma vaenlasega tema rahaga kaarte mängima ja siis hiljem selgus. Me olime Alfredo Mati kõrts, garderoobikaaslased meil olid frakid kõrvuti ja olin pestot tema taskusse. Siis küll käis peast läbi, et mis asja, kui oluline see. Ja kui te oleksite näinud neid üllatanud. Ütleme vanasti olid meil väga populaarsed teatri operetitrupi ringreisid, Need kestsid vahepeal nädal või isegi rohkem, olime kusagil mõnes suuremas linnas. Peatusime seal, siis tegime väljasõite. Endel pärnal oli hiiglamenuga, läks higintsi, monoloogid seal, kus ta suisa sõimab naisi selliste sõnadega pigem voodit jaganud Voaga võisen suppi leivanoaga. Võta naine majja, vaidlus, mitte iial oma majja maid, naist esimeses reas istus üks mammikene rätt peas ja mõistus klaar, mis pooltrudenid suust välja ajab. Minu oma raha eest pean ma teda kullema. Ja kuidas tärn reageeris? Tema oskas igast olukorrast välja tulla. Lõpetuseks räägime raamatust, seekord isegi mitte teie raamatust. Kui palju te ise olete elulooraamatuid lugenud? Ikka? Eelkõige rohkem meelde on jäänud, kelle eluloost. Eriti läks mul hinge Käbi Laretei õe raamat, see oli väga-väga targalt kirjutatud. Esiteks ta on muidugi kohtunud väga huvitavat sügavalt haritud inimestega ja muidugi ka Käbi Laretei kõik raama tema randa, see on fantastiline. Aga muidugi on ka üsna pinnapealseid. Ma ei tea, miks sellistest oma musta pesu pesemisest rääkida. Ma ei tea, mul on teine suhtumine nendesse asjadesse, vaat meil oli kunagi muusikakooli ühiselamu seina peal niisugune hüüdlause tõustes voodist, mõtle, milleks peavad nendest nii mõnelegi kirjutajale soovitaksin sama. Muidugi üldkokkuvõttes olen ma selle raamatu ka enam-vähem rahul, aga nii nagu iga tegemise juures jääb ikka nädal kuu puudu. Teist peatükki oleks võinud natukene kohendada, selles mõttes ka informatsiooni oleks ühteteist veel tulnud juurde lisada. Pärast vahepeal tuli jälle mitmeid selliseid lõike, mida hiljem ei saa enam juurde panna, aga noh, loodame, et see oli minu kogutud. Esimene osa ja räägime kindlasti ka meie saates veel teiega ja teie toredatest lugudest, aitäh, Voldemar Kuslap. Ja nüüd kuuleme Voldemar Kuslap esituses Dmitri Dionkini laulu preerias.