Tere, head kuulajad Walther ja Jaak Ojakäär nendivad järjekordselt aasta siis oli 75 ja tänast saadet 100 aasta laulude sarjast alustame samast aastast. Millest siis pihta hakata võib-olla ehk ühest sellisest palast, mis on kujunenud hiljem mitte ainult pop ja rokkmuusika, vaid võib-olla üheks kogu muusika selliseks legendaarseks positsiooniks ja selle kirjutas tol aastal Freddie Mercury ja ansambel Queen, selle esitas nii-öelda popmuusika kohta ülipikk, lugu ülierinevate keerdkäikude ja tempode vahetustega. Nii et ma mäletan seda, et kui ise olin noor, siis reidi laksenberg hajutas seda kogu aeg kuskil kolme, kolme poole minuti peal, nii nagu oli harjutud. Ja mintsa vihastas hirmsasti sellepärast et lugu oli väärt seda, et seda lõpuni kuulata ja südame täna teemegi. See oli siis ansambel Queen aastast 75 ja sellise üpris ebatraditsioonilise hittlooga võib täiesti aru saada, et kommertsjaamad ei saa ju tegelikult nii pikki lugusid mängida, sellepärast et tarvis on ka reklaami ja kõike muud sisse paigutada, tempot tuleb hoida? No Paul McCartney pakkus 75. aastal koos oma ansambli Wings seltsis välja ühe sellise natuke lihtsam olu, aga mis on ka omamoodi väga huvitav. Ja eriti määratab seal tähelepanu pran saksofonisoololoo pikkus on kõigest kolm minutit ja 54 sekundit. Paul McCartney ansambel võnks lauluga Lizentuvate mansseed ehk siin siis anti nõu, et kuulata ikka ära, kui hea nõu antakse. Kuid ega seegi selline päris ortodoksne poplaul ei olnud, just nimelt selle sopransaksofoni ja sellise pisukese džässilõikusega too edasi 75. aasta tuntud sõnadega niilsed AK kirjutas tol aastal laulu nimega Lawther in the rain ehk eesti keelde seda tõlgitud naariad vihmas mitte siis segamini ajada selle teise ja tunduvalt vanema looga, lauldes vihmas. Aga sellest on tehtud väga palju, palju eri versioone ja mõtlesime, et võib-olla siin pakkuda teile hoopis üks eestikeelne, see on ansambel tšemm. Ei viitsi viis kui. Me seisime puu, mis meid märjaks viisaine. Siin suudlenüüdrein niiskenes. Mihkel Mattisen ja just tamme ehk ansambel tšemm ja nende mõne aasta tagune versioon sellest kunagisest miilsedaka populaarsest laulust. Aga nüüd tagasi aastasse 1975 tolleks ajaks oli endale nii Euroopas kui rohkem hüppas vähem, vist Ameerikas. Aga oli endale tublisti nime teinud juba daam nimega suurseid quattro kelle firmamärgiks olid liibuvad nahkkostüümid ja selline väga Rockilik väljenduslaad. Levilgeid Drive oli üks tema esimesi hitte. Quattro, kelle nii-öelda muusikalise poole eest hoolitses ikka ka see kuulus heliloojate paar Nikki džinnimaid, Chapman nüüd Euroopasse ja vaatame veel korraks, mis toimus 75. aastal Saksa TV-s. Seal oli muidu väga huvitavaid lauljaid, kes noh, ühesõnaga mõni põikas juba ennem ära lääne poole. Mõni läks hiljem, aga nad olid piisavalt andekad, et läbi lüüa ka mujal. Üks neist on kindlasti Veronica Fischer, lauljatari ja helilooja ja siin kuuletegi tema enda kirjutatud laulu klaver jões. No seda lugu on üpris raske isegi kuskile lahterdada, võib-olla teatraalne on selline esimene väljendis meelde tuleks, sest siin oli ju suisa kõike, isegi kantrit ja stiil, kitarri oli seal taga kuulda ja nii edasi ja nii edasi. See oli siis Veronika Fischer ja klaver jões. Selle loo pealkiri juba andis ka mõista natukene, et seda lugu väga tõsiselt võib-olla ei maksa võtta. Aga edasi järgmise tolle aasta Saksa DV loo juurde, mille on kirjutanud Stephan Hawking ja see on nimega ta tuli udust laulab autor ise, taustal valter kuubi tšekiorkester. Ja nüüd siis Eestimaale, kus Artur Rinne oli endiselt 75. aastal väga kõva tegija. Üks laul, mille ta tol aastal esitas ja salvestas Eesti raadios, oli Uno Naissoo poolt kirjutatud Heldur Karmo tekstile hõbepulmavalss. Armastustuuri olice maarjaööd, hästi pikka poissi, ta eerum ikka ning neist saigi imetore politsei huvi selle aja politseina, mis vaja, oli tublisti tööd seke ammu. Paaril käisid külas koore tõesti enam oli tore. Arvake. Võtkem. Tõstke koos siis klaasid, toost teeks pool maad, et laste ja. Turuaasta oli seda, mis võiks veelgi tulla. Ja kui sa kvark kollaasid, ikkagi on tore. AB tempo võtkem ka see sõna tõstkem koos siis klaasid pool mõnes laste ja orhidee, roosad aastad olid uru saada, oli see raha, mis võiks veelgi olla ja kui sa laad ja kui see saab olla nagu ees ka veel söödav. Aastal 75 kirjutas Uno Loop ühe pala nimega isad ja pojad tegi ise muusika ja teksti. Aga vaevalt, et ta siis oskas ette arvata, et kuskil veerand sajandit hiljem esitab ta sellesama loo noormeestega, kes võiks tõesti poegadeks olla ehk ansambliga noorkuu. Kuulama siis mõlemaid variante, et kõigepealt originaali Uno Loobi esituses ja siis seda hiljutist koos noorkuuga. Kes vallatud on alles meie poja siis ongi noore err elu sees. Hellitad tihtipeale seda soojal naljatades koos. Kui ei olekski saanud ja kui ei oleks? Kui ei, oleks vahel veidi vallatus. Kui ei oleks emasid, kes meil moraali loeks. Endalegi marjaks kuluks ära keretäispuit. Edasi, ja kui ei oleks, kui ei, oleks vahel veidi vallatus või ei ole, eks emasid, kes meil moraali siis ei oleks. Väikesed ja vallatu on alles meie pojad, isadki ju noored, terve elu see hellitad ja diisli peale m. Naljatades koos ja. Kui ei oleks isasi? Ja ei tee. Ja kui tema seintes manal loeksin Nagu kombeks poissi põhjalikult sarja on mõni hea siin Eestis. Kui ei oleks, ei saa ja kui. Ei tee. Emad vehkles. On meil toredad ja isegi ei mäleta, et nad kõrgelt üle pea kaela tulevad laiemaks ja. Ja kui ei oleks lisanud Ei oleks oma emaili vallaga jagamine. Ma lisasilpi ja kui Vallandunud jabur teema. Tundub, et aastal 1975 kirjutatud lauludega meel selles saates veel ühele poole jõuab, jätkab Ahti normis. Tiit Salu Veria Helmuti koorovi lauluga viirastus. Ja nüüd tagasi laia maailma aastal 75 oli kogu maailmas väga populaarne üks bänd McCoy pala nimega hastu. Noh, rohkem vist tants või tantsu nimi, aga kuna seal on piisavalt palju seda vokaliisi sees, siis ma arvan, et seda võib mängida ka 100 aasta laulude saates. Selle laulu sõnad mahtusid küll vist kahele reale ära, aga lauluks võib seda siiski nimetada ja väga kaasakiskuv meloodia. Kui nüüd minna edasi 75. aasta populaarsete lauludega, siis päri mane luu oli selleks ajaks saanud juba täiesti oma staariks. Ta alustas ju teatavasti klaverisaatjana haranžeeriana aga siis leidis, et oskab ise ka laulda, väga häid laule kirjutada ja ma ei tea, tänaseks on ta vist saanud üle maailma just eriti õrnema sugupoole lemmikuks. Aastast 1975 pärineb üks tema unustamatu meloodia nimega mändi. Järgmine pala on ühe tüüpilise poplaulujooks võib-olla isegi veidi ebatüüpiline. Selle esitajaks on Kanada päritolu ansambel Bäckmanud over drive, aga muusika ise kisub rohkem sinna Ladina-Ameerika kanti. Nagu pealkiri on, igatahes õpin aut, Fornamber vanne ehk siis eesti keelde tõlkides otsin edetabelis ikka seda esikohta. Päris sinna nad vist selle looga ei jõudnud, aga üldiselt oli aastal 75 see ansambel päris tuntud üle maailma. Ansambel sviit oli aastaks 1975 juba nii-öelda isepäi hakanud lugusid tegema, mitte enam ainult lootma heliloojatele Tšinile ja Chapman Lile. Ja edukalt sellepärast, et edetabelis väga kõrgetel kohtadel figureeris nende laul nimega Fox, on ramm. See oli siis 75.-ks aastaks uuenenud ansambel Suitja rebasejooks. Aga nüüd tahaksin teile pakkuda ühe hoopis huvitava pala tollest samast aastast ja selle nimeks on taidlus ehk pealkirjad esitaja parkli Chams, harvest ja kohe kuulete, et siin on tunda väga suuri mõjutusi ansambli The Beatles loomingust ja ka väga paljude nende laulude pealkirjad siis siin loos on kuuldaval arranžeerija on keegi ära Liis ja ma loodan, et ta sai kõikide autorikaitseühingutega kaubale, et sellist lugu välja pakkuda. Tänase saate lõpetame ühe kauni armastuslauluga aastast 1975 kust Valteria Jaak Ojakäär jätkavad järgmises 100 aasta laulude saates. Esitajaks on logo ja laulu pealkirjaks laviu do voontmi. 100 aasta nõunik.