Tere õhtust, hea kuulaja. Tänase päeva viimasel tunnil kuuleme Jaan Krossi luulet väikest valikut 1971. aastal ilmunud valikkogust Voogia kolm P. Uuendame tutvust Jaan Krossi Ilu jaatavate vaimukate helegantsete värssidega sõna- ja mõttemängude peene huumoriga. Jätame täna kõrvale krossi luule tuntuma tõsisema filosoofilisema poole ja läheme kaasa rõõmu sull ja maailmaavastaja. Armunud vihmas, kõndija ja põhjatuid silmapilke värssideks valavad Ruba tuuriga imelisse laande. Lenda valesaarele ja sooja sinise mere äärde. Ning usume koos luuletajaga, et süda on vaigu pisar ja armastus on päike tumeroheliste mändide kohal. Jaan Krossi luulet esitab Hans Kaldojakava on koostanud linna Grünthelt muusika valinud Airi Liimets. Mured põlvitavad murdes käsi ühel enne sündi ümber voodigi teise aeda hoidmast õnn ei väsi, mis, kui talle mängu kanniks loodigi. Üks saab leeripoisiks rooste hingel juba tunde tundes pahest pahemaid. Teine kulu päigi käib kui ingel. Süütult mööda hea ja kurja vahemaid. Vale jutt, et siis kui Gordon ligi hetk, mil langevad neil silmilt viimsed, kaed keegi nihutavat ometigi Neile tasakaalu maa ja taevad aed. Vihm teeb toredaid asju. Vihm ajab õied vihmavarju ja vihmavarjud õide. Vihm peseb vanade kiviraiuja näod puhtaks. Vihm seob karvad mu paljal rinnal ükshaaval linnamüüri sambla tuttide külge. Vihm teeb toredaid asju. Vihm teeb plekk-katustest klavereid ja veetorudest flööti. Vihm ei pelga kirikuid. Vihm sosistab murule kõik ära. Ja naerab asfaldile laginal. Vihm teeb toredaid asju. Vihmane esteet. Vihm paneb naised seelikuid kergitama seda kõrgemale. Mida ilusamad põlved. Vihm teeb lollidele. Vihm teeb toredaid asju. Vihm süvendab ise loomusid, vihm teeb kurvad, kurvemaks ja kurjad kurjemaks, rõõmsad rõõmsamaks. Vihm teeb inimesed luuletajate jaoks riidest lahti. Olla laev poolel lastiga teel täie lasti järele. Olla laev üleval meremüha soolases joonide pilves, mis teeb hingamise imeliselt kergeks. Milleks laevale merede? Milleks laevale tõdede kivine merepõhi? Kõige koledam asi kiilu surma krigin tõe madalaim. Et põhjani jõuda, peab vajuma põhja. Aga enne olla laev üleval soolases meremüha pilves. Teel täie lasti järele. Luule on ihualastiolek juuli öö vihma käes, mis soojade pisaratega õnnistab armastajate kallistusi ja mulla sügavat hingamist. Keksu mängust õhetav lapse nägu äratundmisest ehmununa maast taevasse tõusva kose mürinas. Altamiira päikesetõusu karva musta lakkalised härjad paistmas läbi uraani lenduri rohekas klaasist skafandri. Rahu vana sepa kandilistes kätes mille sinkija tähnilise naha all on nii palju rauateri, et kompassinõel muutub tema pihus rahutuks. Ja miljon leitud ja miljon veel leidmata maailma. Kuis püsiks veel jahe, mu Jumi ja veri saaks olla rahul, kui kaldaid sööb vahune meri ja isegi lumi on vahul. N kevadest uimaseks haistes, kuis kõndida tasakesi, kui isegi kuupaistes pahiseb sulavesi. Ööd läbi, nüüd andsin väljas ja põlgan sängi põhku ja kuulan, märg, ei näljas. Söön tähti. Ja peale joon õhku. Vaatan sind kui mänd küpressi. Jumaldan sind kui printsessi keegi lonkur, kerjus, lord. Kui kaua tiirlen juba sinu ümber ikka luba saamata, et ükski kord võlukaevule mind lastaks kus me kuumi huuli kastaks. Suudlemise suurakord? Ihkan põlenud. Aga samas taban end arutamas. Kas see õnsamaks mind teeks? Mida nüüd pean mandli piimaks ning malbaasiaks viimaks tuksis paljaks veeks. Künka, eks? Toredamad Mäedki. Aga nõnda oled, jäädki unistuse võluveeks. Vaata mu peale armsate silmadega. Anna mulle oma armsa pilgu, sinine lõng, et ma mõistaksin eksimatult tulla. Mu riided on verised minut auruse ja mu enda verest. Ja minut aurus elab ikka veel. Anna mulle siiski oma armsa pilgu sinine lõng. Et ma mõistaksin eksimatult tulla uha mind oma armsa pilguga sinises laines, et ma tunneksin end uuestisündinuna paita mind oma armsa pilgu siniste tiibadega, mis tõstavad mu lendu. Laota mu peale oma armsa pilgu, sinine linik, mis mu haavamatuks teeb. Vaata mu peale, armsate silmadega. Taevast, kui sa õue lähed, poeb su põue rõõmus enne sest nüüd on kõik kauged tähed hoopis lähemal kui enne. Rison pimedusele, mille külmast käest su süda ehmus suures ametis ja lilleigatsevad lõhnav pehmus. Nagu pung, et sünniks mari, avaneb suus õieks ootus, vari, üksinduse vari, kadunud on su kohalt sootuks. Tuled läbi sulgjõule, kui su veres ja su vaimus virgub esmahommikune kõigi võimaluste aimus. Ning su koiduootel tuba on kui muinasjutu algus. Saagu lausutud on juba veerun lausumata valgus. Nüüd ma tean, miks muu maailma peale jäi nii napilt sära, sügavust ja sooja. Sinu kahe kalli silma peale pillas poole ära mõtlematu looja. Kui sa kutsuks mind nii, kui meri põhja, põhjatust, voogudest siis ma astuksin hardalt alla ranna raugetest roogudest lainte Luiludes ümber, jalge keder, luinja põlvini, ainult ühtema tunneks tunnet valgelaotuse põlvini. Nüüd ma tulen. Ja nüüd sa saad mu päästmatumalt ja päriseks. Nüüd ma tulen ja õnn mu kurgus, ehmunud linnuna päriseks. Ümber õudsukeseid, laiad lained, vahuvalgetes kuppudes. Tule tulvil Me hõlmul õndsust, mille leiad vaid uppudes. Siis ma tuleks teokarbid kaelas, sinu sügavas üleni. Kunivood minu vaate mataks näki juustega üleni. Tule kõnnime koos tulesid süütavail tänavail sagivas rahvamurrus, kes külvab ümberringi rõõmsaid väikesi juhuslikke sõnu mille mõte korraga ulatub maailma ääreni. Tule kõnnime koos sagivas rahvamurrus. Tule kuulane koos võõraja koduse aknal ammu kuuldud laulu võõrad ja kodus. Tule vaatame koos, kuidas kaste sünnib hääletuil, kastanilehtedel. Mis seal kui suurte tarkade loomade pehmed käpad. Tule, läheme koos saladusse randa, kus külateekummeli lõhnaga seguneb eatu mere Nimeta kauguste lõhn. Tule, läheme koos randa. Tule astume koos paljajalu suurde õhtusse merre, mille jaheda kummava pinna alt kerkivad soojad sinised vood. Tule, astume koos merre. Tule ujume koos päikesetõusu saartele, kus auravas punases liivas valgete lindude jäljed. Tule. Me hullama lendavale saarel kesktumesinist rohtu, sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Meie kohal senistes puudes kumab laotuse hõõguv keha ja me oleme rõõmsad, nii rõõmsad, et ei tea, kas on koit või eha. Lebama lendava saarel tumesinises pehmes rohus 1000 salamärki jalutsis on sinikaskede Valevast ohus. 1000 märki on kividel, hämaras või eha või koidu lõõsas. Ülemlaul iga marja sees ummiseb päitsis kadakapõõsas. Me ärkame lendaval saarel kesk pehmet sinist rohtu. Sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Tõuseme lendava saare sinisest kastes rohust ja hommikusinine liblikas läheb lendume asemel ohust. Sel künkal algas imeline laas. Veel vastu taevasina must ja paljas. Kuid hiirekõrvus, rohi oli maas, nii imevärske ja nii imehaljas. Seal künkal algas imeline laas. Me tundsime, kuis puude süda lõi ja kuulsime, kuis mullast võrsunud rohi. Puud hüüdsid hääletult ei või ei või ja haljas rohi sosistas, ei tohi. Tundsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost et sellest Laanest tagasi ei tulda? Me läksime ja oksad läksid koost. Ja tuumas õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? Ehk külme ümberkivist, linn on taas. Me kõnnime, kui kõnniks legendis. Nüüd õites olla imeline laas. Kuid kõik ta õied õitsevad meis endis. Ehk külme ümberkivist. Linn on taas. Luiteliivadel joostes tuli sinine meretuul ja ütles mulle. Tõeline armastus on olemas. Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal. Sinu kujuteldav hing on olemas. Ongi läbipaistvate tiibadega kärbes. Helerohelisel männikasvul. Aga su süda on vaigu pisar mis 100000 aasta eest nõrgus tohutus laanes tohutust tüvest vaigu pisar, millele laskus läbipaistvate tiibadega kärbes, millele ta kinni jäi ja millesse ta matus nagu kollasest klaasist kirstu. Tohutu Laanega koos vajusse merre ja sai mere vaiguks, kuni mina sinine meretuul täna hommikul puhusin selle kaldaliivale päikese kätte. Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad päikese käes. Helerohelisel männikasvul. Tulipunasel padjal su juus on sinisem ööst ja mustem kui lõhnav tõrv. Tulipunane õis on sul suus ja su soengu särata söest vaatab kuldrõngaga kõrv. Kutsu teravast valgest hambaist on valusaid jälgi veel täis mu kuumavad koed. Pea su rindade roosakaid, lambaist, kes iial ei nälgi. Taas saavad näljased Soed. Ja ma tahan su lõhnavaid Ljudu täis mürgiseid magusaid vilju. Mu silmadest loed ja liibudes võidukalt hilju mu igasse kiudu nagu põletav palavik, poed. Ning kui vaikuses karjuva kuu lõkendav Joom lämbub lillakaspilves. Taas leian sus ametist suu. Aga su südameloom on ilves. Sa oled elanik. Ma olen maja. Sa oled rand ja mina olen laev. Ma olen kuivi huuli jalutaja ja sina oled värske veega kaev. Õhtu on pime ja soe. Ja suurest pehmest pilvest Sabiseb kallis vihm. Heledad aknad on rõõmsad ja märjad. Tumedad puud on rõõmsad ja märjad ja suurest pehmest pilvest Sabiseb kallis vihm. Sinu lõhna, mis hommikul jäi mu kätele silmile näole ja suule niisutab, kallis vihm uuesti lõhnama. Seesama naeratuse raasuke ei ühtegi sõna, isegi mitte noogutust. Seesama kaasa naeratuse vari, mis üldsegi ei peegelda laia vaenliku irvitust. Seesama kaasa naeratuse vari. Ja reetmine on ometi toimunud. Seesama silma paistmatult hallikasmüür mille vastu näo just nagu tuimaks muutunu võib äkitselt marraskil lüüa, nii et peaaegu ei märkagi. Meeleheide. Seesama töö ikka seesama korjata, korjata, korjata mure, muulukaid, rõõmu, jovikaid, verepiisku, kibuvitsa, okstelt, tarkuse, kadakamarju, mis sõnatuks teevad suurde suru tõrde südame punase tambitsa alla käärima, käärima, käärima, selgima selgima selgima. Kogemus. Seesama tee ikka seesama läbi linnade ülelagendikud minna kivirahnu laulude lastel ladina linnusõnade järgi seesama tee ikka seesama kahekesi, midagi muud pole olemas. Lahkumine. Kui rändur suled mälestustekoest Paulo rihma, lähed tasa, ei vaata taha. Vaikus, nukrus, kalda märjad tuled. Ihuüksi ja härdalt tuled alla hääletu, hella vihma. Läbi laterna vaskrõnga vajub voolavat kuldset lõnga mustast taevast su teele maha. Põletasid kõik tulblevella andumuse öö külmas krüptis. Ära küsi, kas oli väärt tühjustunde, kalk ülbes külla kõrvalt viipab sind jälle külla kiivus kirvete kõrk. Kariptis. Läheb tasa. Rattad põrmust läbi vihma, kuu kulunud sõrmust. Keset tühjust mil pole äärt. Lilled on imelikud. Nad on päevavalgele avatud ja sulguvad, kui hämarus tuleb. Kõik teised asjad teevad vastupidi. Päevavalgele annad lukus värvi- ja vormi ja hinna ja otstarbe seitsmekordsetes laegastes. Aga hääletu võtmega avad hämarus, laegast lukud ja teeb lahti värvist normist ja hinnast ja otstarbest. Puutüved ja rohukõrred ja vana müüri ja kyll prahi vana müüri ääres ja uue müüri ja lubjapange, mis on unustatud uue müüri tellingule ja põhjatu silmapilgul, kui pimedus tuleb, näeb süda mõnikord kõigi asjade olemust. Jaan Krossi luulet esitas Hans Kaldoja. Kava koostas hinna Grünfelt. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Helioperaator oli Külli tüli.