Tänase päeva viimse tunni veedame Friedebert Tuglase vaimumaailmas Kuulete põimikut Tuglase marginaalidest ja miniatuuridest mis kirja pandud ajavahemikul 1905 kuni 60. Kompositsioonis öisi mõtisklusi on üheks läbivaks teemaks. Seosed tõelisuse ja kujutelmade elu tõsiduse ja mängu vahel. Muinasjutupildid, nägemused, karnevalimaskid ning neile vastavad reaalse elu näod põimuvad ka saatesse valitud Roobelt Schumanni muusikas. Muusikaline kujundaja on Airi Liimets. Friedebert Tuglase mõtteid vahendavad näitlejad Roman Baskin ja Ain Lutsepp. Kava koostas Pille-Riin Purje. Näib nagu ei jääks ajaloost muud konkreetset küsimagi kui ainult tema vastu peegeldused kunstis. Sotsiaalse ja tehnilise arengu järgnevad etapid. Tühistavad eel käidud tõsisu rahvuslikud ja riiklikud formatsioonid valguvad laiali. Usundid, massiliikumised, võitlused kaotavad kordama mõtte. Püsima jäävad ainult nende esteetilised vastu. Peegeldused. Tõelisuse refleksid on vastupidavamad kui tõelisus ise kelle mälestus säilitab üksnes kunstivorm. Ürginimesest ei tea me peaaegu midagi, peale tema koopamaalide. Ei oleks egiptuse kunsti, ei oleks ka Egiptuse ajalugu. Vähemalt ei pakuks viimane ilma esimesed ta mingit huvi. Ja nii on lugu teistegi vanade kultuurijärkudega. Aga sedasama tuleb öelda hilisemaistki aegadest hoolimata kõigist meie kroonika ajalugudest ja muist asjalikest andmist. Tõelisuse käsituse meie eilsest tänasest elust selle emotsionaalse sisuga võib kord anda ikkagi ainult kunst. Kunstilooming enim ponnistuste, näiliselt kõige kasutumi otstarbetu oma osa. Kuid nähtavasti tulebki tõesti tõsiselt võtta vaid mängu. Vahel valdab mind teatris keset etendust imelik kantipaatia näitekunsti vastu. Mida kunstipärasem on ettekanne või mida enam tabatud tõelisust, seda sügavam on pohmell elus. See on otse kehaline vastumeelsus, orgaaniline valu kauni teose lähedusest. Ei tahaks enam näha ega kuulda midagi. Tahaks põgeneda, välja tormata, tänavale, kaduda öösse, kus pole enam värvega vorme, hääli ega liikumist. Ja kui siis vahevaip viimast korda käteplagin saatel langeb. Publik saalist lahkub, tuled kustuvad, kuna inimesed üksteise järel igasse ilmakaarde kaovad. Tunnen kadedust mitme lahkuja vastu. Kadedusega Pealt seda poissi, kes ülalgaleriile lae all paradiisis istus, silmad sätendavad, suu imestusest lahti. Kadestan teda, kellele polnud ime mitte üksnes see, mis näitleja laval toimus vaid ka paljas pileti luuka. Teatriruum ja vahevaip pakkusid talle rohkem imetlusainet kui mulle kõige põrutavam kurbmäng. Ning kõige keerulisem komöödia. Nüüd lähete mööda tänavat ja kõik jätkub veel ta ees. Pahe vaip lehvib jälle kõrvale, õuenarr tuleb nähtavale ning orkestris kriiskav viiul läbilõikavalt. Kogu öö ja veel palju päevi näeb ta neid viirastusi paremini kui mina tõelist elu näen. Ja siis Kadetsen seda meest esimesest reast. Ta oli jumalik, kui ta seal istus, nägu hiilgav, pealegi paljas sõrmed täis sõrmuseid nagu krokodilli, kael, soomuseid, auväärt kõhul, kolmekordsed, kuldketid. Tali, jumalik kui neegrikuningas. Kuid ma ei Kadetsem ta maju ja autot vaid ta seisukohta kunsti suhtes. Sest ka see on jumalik, nagu ta majesteetlikul mustal vennal. Kui palju on ta ülalpool seda, mille kallal näevad vaeva näit, juht, näitlejad või orkester? Teatrikunst liigutab ta südant ainult seevõrra. Kui palju on näitlejanna sukk Üllelt põlve näha? Ta on jumalik, kui pärast etendust autosse istub ja restorani poole kihutab. Tahaksin talle ninarätikut järele lehvitada. Tahaksin, et kogu publik talle hurraa aiaks sest see on aumees kunsti asjus. Maksab rohkem kui keegi teine ega nõua vastu midagi. Ta võib kurguni kunstis supelda ega vii välja tulles mingit konterbanti kaasa. Isegi mälestustes ei tarvitada võõrast vara, vaid saab omaga suurepäraselt läbi. Elagu vestma. Noorem Väike-Westmanni tänavalt. Kuid kui ta auto pimedusse kadunud leian enese üksinda teatri eest. Leian enesejälle kõigi närivate mõtete ja tolmustega poisike, läinud vestma, noorem on lahkunud. Üksi, mina olen veel siin. On mul nüüd äkki kahju lahkuda, sest asutisest unustasin ma sinna pimedasse saali, midagi. Kuulen ma veel viimast viiulite kaja tühjades ruumides. Või näen baleriini keset haudvaikust hääletult õrnu piruett libistavat. Kes varvastel seistes kahvatuil huulil mu poole sosistab? Mina olin ja mind ei ole enam. Sina oled ning pea ei ole sindki enam. Kas lohutab? Kas lohutab sind keset ajan nobedalt lendu, suu, unistus, suusk, šoviimne religioon. Suur vaimne rikkus teeb alandlikuks aineline rikkus, harilikult vastupidi. Tõusikud nii ühel kui teisel alal on peaaegu ühesugust Tõeline suurus. Väiksest üksikasjust vahel koosneb. On imelikult viljakaid aegu vahel tundide, vahel, päevade ja nädalate kaupa. Iga väiksem mõttesäde süttib siis leegiks. Liigutus hargneb sündmuseks, maastikukild paisub Paloraamiks. Kuhu vaid pilt langeb, seal tekib elu. Rullub lahti loominguline mägi. Küllap elavad kõik inimesed ajuti läbi neid inspiratsioonihetki kuid nad jäävad nende suhtes algusest peale passiivseks. Neil pole vahendeid nende sisu väljendamiseks, kui nad pole üldse teadlikud nende olemusest. Nad ütlevad ainult, olen täna nii imelikult õnnelik. Oled nii käsitamatult kurb? Jah, see olevat vaid meeleolu. Kuid ega ole loomis võimelinegi inimene ikka oma ülesande kõrgusel. Harva suudab loogiline vormimis võime nende meeleolude nägemustega täitsa sammu pidada. Nii palju plee, kumb neist tuhmub, kustub jälle ses hall viljatus argielus mis piirab neid õnnelikke hetki. On traagiline elavast elust Herdumine mida peab oma sisimas olemusest tundma igaüks, kes elab liiga intensiivselt esteetilisi kujutlusi. Kaugemale tõmbuvad teineteisest kaks äärmust. Tõeline kujutletud ümbrus. Inimliku olemasolu seadused seovad esimesse teises aka riputakse kogu oma mõtte ja südamega. Ning üksainus reaalse elu karm tõuge võib selle elevandiluust torni ümber lükata. Kogemuste kokkuvõte. Kirjandus- ja kunstiüldse ei pea olema mingi nõrkus, joovastus või uimastus aine. Nagu ta ise võrsub realiteedist, nii peab ta viimaga sügavale realiteedi tunnetamisel. Millisest realiteedist on siin kõne? See on küll iseküsimus. Kaugel kompanistide loomisviisi mõistmisest, arvan enesel nendega ometi midagi ühist olevat. Kuulun vähemalt niisama tihendatud ja viimistletud väike vormi harrastajate hulka nagu mõned neist. Ja oleksin rõõmus, kui keegi mind lugedes võiks tunda midagi selletaolist, kui Mozarti võis Robbeni kontserdil. Kõrgeim kunst viimseni viimistletud. Kuid niigaste värskeid jätab improvisatsiooni mulje. Vahest midagi Openi prelüüdi taolist. Huvitav tähele panna, kui öösel loetud teosed mingi varjundi omandavad mida neil tõeliselt vahest polegi. Su ees on raamatu valge leht. Sind piirab pimeduse müür, kogu tähelepanu on keskendunud ainult ühte punkti. Kuna väsimuse, palavik su mõttelendu tiivustab. Homme heledas päikesepaistes, mõjuks teos kahtlemata teisiti. Niisama on meie mõttes muusika lahutamatult seotud kunstliku valgustusega sest oleme harjunud kontserte õhtuti kuulama. Võib-olla muusika just sellepärast meis ka nii pidulik ülevaid mõttekujusid kangastub mis argipäevavalgusele võõrad. Kui säärane on kellaaja mõju kunsti nautimisele mis siis rääkida veel selle loomisest. Seal sõltub kõik asjaomase isiku trandlikust meeleolust. Töö piirab, kuid süvendab ühtlasi mõttetegevust. Loogika, juhtmed loiduvad fantaasia hullutab nägemusi. Vahel taltsutamatuid, vahel ka painelik. Mulle näib, et kõik fantastiline kirjandus on loodud öösel. Lambivalgel. Tõusin mööda kitsast keerdtreppi ja jõudsin lahtisele ilma mingi kaitse võreta rõdule pilvelõhkuja tipul. Vaevalt olin saanud sellele ahtake selle pinnale kui nägin seal Rusket polihobust pea minu poole pööratud. Ta oli rahulik, kuid siiski mitte nii, nagu oleks esimest korda siin. Ometi kartsin, et ta võib rabelema hakata, Deminud alla visata. Ja sellepärast püüdsin torni seina äärde hoidudes tast mööda hiilida. Temagi ei tahtnud just rõduvälisäärele minna, kuid taganes siis ometi heitis pilgu alla. Siis pööras ta pea jälle minu poole ja lausus lapergusi hobuhambaid, paljastades aeglaselt ning melanhoolselt hii. Milline sügavus, hoidku sinna komistamast. Mind aga üllatas vaevalt tema rääkimine ja ma läksin edasi. Leidsin keerdtreppi veel ühe maja korra võrra jätkuvat ja jõudsin torni tippu. Seal oli vaid üks väike neljakandiline kamber väikeste akendega igasse ilmakaarde. Ruum oli täitsa tühi ja mahajäetud piimjas halli valgusega. Laskusin uuesti korra võrra alamale ja märkasin siis tolle lahtise rõdu kõrval seinas ust. Praotasin selle ja nägin seal ootamatult inimesi. Perekond täisealisi lapsi, istus laua ümber ning sõi vaikides. Kõik seal oli nii vaene, kulunud keht, värvimata puulaud toolid selle ümber savikausid laual, lingvist, isegi puulusikat sööjate käes. Aimasin nagu mingit hädaohtu. Kui mind märgatakse ja sulgesin sellepärast hääletult ukse. Täiesti keerdtreppi mööda alla laskus aeg-ajalt üle õla minu poole vaadates. Mis teame õieti pilvelõhkujate tulevikust, mõtlesin ma niisama läbi une. Eks võinud samuti vananeda, kõduneda ja variseda, nagu kõik muudki ehitised. Ja nad saavad samuti kehvikute peavarjudeks ning isegi pättide urka iks nagu varemeis varisenud lossidki. Ja miks ei või siia isegi looma tasuda, nagu asuvad varemeis öökullid ning rebased. Lõpuks ime isegi selle kääbus, hobuse siiasattumine. Ehk eksis ta neisse käikudesse Loore Parzana või kandis tuul tema seemne siia nagu kannab võililleseemneid. Ja nüüd rändab ta mööda neid keerdtreppe ja radusid, sööb metsistunud repaedadest umbrohtu ning joob roostetanud vihmaveetorudest midagi inimlikult kurba ja elutarka noorusvaest ja raamatut. Nõnda tundsin unes ja tahtsin nutta. Mina olen ETV poolt. Kuid hea valekunstis on siiski parem kui halb tõde. Kunstnik ei tohi idealiseerida. Kuid see ei tähenda veel, et ta ei tohiks ilus olla. Liialdus kunstis on ainult siis lubatud, kui ta on ilus. See tähendab, kui ta pole liialdus. Kuid mis on õigelt võttes kunstis liialdus? Pähe olen ma elus ilusat rõõmu näinud. Ilusat muret mitte kordagi. Kui tihti võime seda? Aga kunstis näha? On kerge valetada minevikku. Veel kergem tuleviku arvel. Hoopis keerulisem on lugu olevikuga. Liiga vaba mõttelennu puhul müksab see kohe külge. Astub varvastele. Kõiki vikerkaare värvid kokku moodustavad valge. Võib-olla, kui me ütleme ühte kõik valed saame kade. Ikka kõneldakse tõe rääkimise raskusest. Kuid küllap on see ometi kergem kui absoluutne valetamine. Katsugu keegi sellega hakkama saada. Tõeks piisab mõtlemistraditsioonist, samuti tempusesti argusest. Kuid millist valmisolekut ning leidlikkust vajaks igahetkeline vale. Ja sellepärast polegi see võimalik. Inimene harilikult ainult teisendab tõtt. Tiliseerib Kellyphippide nurki ega ulatugi eht Valeni. Taluda inimeste rumalust on raske. Kuid kes teab, kuidas meil veel siis läheks, kui nad targalt vaenulikud oleksid. On nii kerge kohut mõista kuid sellepärast vahel ka nii raske hiljem seda kohut mõista. Pole vahel suuremat väärt see elu ühiskonnas. Aga puu otsas. Vahel püüad end mängust täitsa välja jätta. Vaatled ümbritsevat maailma nagu ei kuuluks ise vähimalgi määral temasse. Väga huvitav vaatlus. Kuni äkki märkad, et su kuuenööbid on sellest trügina seest rebitud. Elustiirdumine kes pole aga seegi mõisterilatiivne ja asjaolude järgi muutub. Ühel on vaid rohkem teisel vähem pidemeid ümbrusega jõge, elu eelda iga kord ka, kes teab, kui suurt inimühiskonda. Kas Robinson oma saarel oli elust irdunud? Ei. Kõik ta päevad olid täis tööd ja mõtete elu nimel. Ning vaevalt kahekordistasid need kareda ilmumisega. All punase kalju ääres vaikiva vee. Olen istunud palju päevi. Hommikul, mil roosad pilved üle metsa pelgusid, kui loori parved. Päevil, mil päike põudsest taevas rändas, põlev palg pööratud maa ning vee poole. Ja õhtuti, mil mets vaikis, mil taevas õhkus hõbedale ning kuu kerkis kuldsena läbi mu nukruse pimeda Laile. Palju päevi olen istunud nõnda sõbrannal 1000 silmile, 1000 huuline pesi. Kõik sa nägid, kõik sosistasid mulle ainsale. Kuulajale peegeldasid hele pilvi ja sinisügavust kajastasid. Ja koha link, põudse kõue kaugelt kama. Ja pannes palge su lähedale sulgedes silmad su sära ees kuulsin kuma otsekui kaugelt meretaguselt mailt, suurte saabumiste sadamast, suurte lahkumist valgmailt. Kõik sa jutustasid mulle peegline, pinud, põhjatu ja salapärane nagu su õde avarus seal üleval istudes, nõnda hakkas võõrastama mulle üksiku mõla mehe kauge sõud. Päevad olen istunud päevad teda oodanud seal kaljude, saarte ja salude taga ta läheneb. Kuuled, kuis vene sangad nagisevad ja võimsalt aerud vette löövad. Pannes kõrva vastu rannakaljut, kuulen kobrutust vene käilas vee sulinud päras. Kuulen lainetel okset, mis piirab saart, randu. Kes lõikab seal nõnda su pinda, kiretu ning vaikiv vesi kes sihib seal edasi visalt kui vana kalur ulguvetele vastu tuultele ja öödele. Kas on see musta mantline ja luukäeline kalastaja liivakellaga käilas Jeff põrguga päras? Kas on see tema armu heitmatu ning taganematu viimne mõla mees? Kell tiksub ühel toonesepp, teisel pool voodit. Aeg ruttab, kuhu. Kogu elu olen kannatanud tundmus all, et ma ei oska olla südamlik. Nüüd juba nagu oskaksin, kuid kelle vastu? Mida kiiremini kasvavad kogemused, seda vähem jääb aega nende kasutamiseks. Mis hakkan ma nendega peale, kui olen oma elutarkusekoorma all juba küürus? See olen mina. Kuidas ma saaksin enesest välja? Kulus aeg enne mind kui kiiresti kuluta jälle. Kui mind enam olemas pole. Aastamiljonid tühine asi. Mind ei valda igavustunne kuuldes, et hallid jääajad kestnud mõnisada 1000 aastat. Samuti ei pane mind haigutama pilk tulevikku, põhjatusse, kuristikku. Kuid mind masendab mõte, et pean elama sellegi kõleda talvesekundist sekundini võimata, ühtki vahele jätta. Ainult mu kaasas olemine annab sisu aja mõistele. Igaviku lõiguke, mis antud mulle elada tundub, vahel veel liigagi suurena. Ühes Hiina muinasjutus vaevleb ahv probleemi kallal, kuidas saavutada igavest elu. Kas tõesti juba ahvist peale? Ja mis teeks ta tolle igavese ka kui seda üürikestki ainult pärdiku kombel kasutada. Labree arvab lastel pole minevikku ega tulevikku, nad naudivad olevikku. Ja selles peitubki meie õnnetus võrreldes nendega. Kuulutame küll karpeljeeemm kuid ei püüa pikendada neid väheseid hetki, mis kitsi elu meile pakub. Mõtleme nende puhul ikka kohe minevikule tulevikule. Ning avastame sedamaid mõne häiriva kõrval motiivi. Et aga hetke kõnetunnet Selle laulu pühendanud naljale. Ilus on ta mu nooruse elu, nälg kui armuke, armastab ta mind kui ori, käib ta mu järel. Ja kui vaenlane, nii varitseb ta mu samm. Ilus on ta mu nooruse nälg. Kui parim sõber leinata kaasamu muredes. Ja kui ma oma väikest rõõmukarikat tõstan, siis rõõmutseb ta ühes minuga. Ja teda minagi armastan ning talle oma igatsusest õhkuvad laulud laulan Mulleegitsevale elu näljale. Nüüd ei tunne me veel armukadedust. Nüüd on meie kirglikud suudlused alles jagamatult teineteise päralt. Kuid ma kardan, et kord tulevad ajad, mil mul on palju muid sõpru ja minu nälga ei ole. Nagu soolasambad, seisavad need sõbrad mu ümber ja hõbe paagnail auravad eluannid mu ees. Kuid ma armastatud nälg suudleb mind viimast korda ning taganeb lennates üksindusse. Kui mind aga need väärsõbrad lõpuni tüütavad, siis lähen ma kahetsedes ta järele. Käsi tema poole sirutades ja alistades tulid tagasi mu kallis, tuled tagasi. Kas sa ei mäleta, kuidas me noorusaegadel teineteise kaenlas istudes suurele nõgi valgele maailmale naersime ja teineteist suudeldes surematuid laule laulsime, tuled tagasi, tuled tagasi. Kuid tema vaatab kurvalt mu poole ja õhkab. Kuhu läheksin, ma. Noorpõlvesõber. Suured ohvri altarid piiravad su lossi ja ohvrisuits on sinu kord vaimustusest Elkinud pale tuhmiks teinud. Kuis sobiksin ma sinu praeguste sõprade seltsi? Mu armas, minu kallis, ringutame ahastades käsi. Aga need asesõbrad, kes mu lossi ees ohvreid toovad, panevad seda kuuldes käed kokku ja sosistavad pühal värinal. Jumalik laulik. Nii nad sosistavad siis, kuna meie hõõguva ele armastuslauludele korda ainult punane šaakal kollases kõrbes vastu ulgus. Kuid minu vaimustusest lõõmab ja loovelu oleks siis ühes nende auohvritega juba ammugi põletatud. Nüüd veel on meie kirglikud suudlused teineteise päralt. Nüüd veel vaatame naerdes suurt nõgi valget maailma ja mina laulan oma laulu. Ilus on mu noorpõlve elu nälg kui armuke, armastab ta mind kui ori, käib ta mu järel ja kui vaenlane varitseb ta mu samme. Mark Twain on öelnud. Mõned inimesed on nagu kuud kesi näitama pimedat poolt kellelegi kuid teised aina topivad seda näkku. Mina elaksin küll meelsamini esimestega, piisab mulle mu enesegi pimedast poolest. Tiivulised arvatakse olevat arenenud roomaja-ist mitte jooksjaist viimastel veidi juba niikuinii kiirema edasiliikumise vahendid olemas. Nad ei tarvitsenud enam hädapärast pingutada. Soomustest aga arenesid suled. Muidugi on see ainult paradoks. Näeme seda kasvõi praeguseski Rooma eest, kes harva tuult tiibade alla saavad. Aga sulgi oskavad küll juba nemadki tarvitada. Väike vaim ei või midagi suurt luua. Väiklasest tigedast, egoistlikku Stingesti või lõpuks ometi suurt ja heledat leeki tõusta. Ei kummuta seda väidet isegi sääraste Irise tigedzejati olemasolu, nagu Boltherwi Steinberg olid tigedad ja isiklikud kuid olid ikkagi suured olid tigedad jäigoistlikudki suurejooneliselt. Et juba sellega üllatavad. Soojendada võib leek mitte suitsev pirrutuli. On lohutav mõelda, et on elanud sellised inimesed nagu Beethoveni, Tšehhov. Nad õpetavad oma isikliku eeskujuga headust ja siirust mida leidub maailmas nii vähe. Neile mõeldes tahad isegi paremaks saada. Ega see küll neilgi alati õnnestunud olid nemadki vahel päris kehvad mehikesed. Kibestusid, aastased kaebasid. Kui just see teebki nad inimlikult eeskuju kohaseks. Jälgida võitlust hea poole. Turbaaime pole maailmas palju küll aga huvitavaid, omapäraseid, isikliku siseeluga varustatud inimest. Nad ei jõua iial murda enesele teed üldsuse teadvuseni. Kuid nad pole kasutada üldsuse arenemise seisukohalt. Nad kunagi värvingutama ajastule. Kuid Nad toonitavad seda siiski nähtamatu. Kui palju varjundi vaesem oleks maailm ilma nendeta? Nende üle, kes alles mõttepalavikus vaevlevad Kas pole see, mis loodide veelgi luuakse, ainult tegutsemise egoismi avaldus nagu kõik muugi meie ümber? Kas ei toimi samuti ka iga teise elukutse harrastaja, millisel ühiskondlikul astmel tahes? Nii on siin küsimus ometi ainult mingist erandlikumast enese maksmapanekust. Kuid säärasel puhul mul ei tule ka asjaomaseid üle hinnata. Nendegi elutöö ei sõltu nii palju mingist filanud troopilises tungis, kui paratamatu, sest nad ei kõlbagi harilikult muuks kui ainult selle osatäitjaks. Nende eneseteostamiseks on vaid ses suunas tee lahti. Geeniuse suurus oleneb üksnes sellest, millise andekusega ta oma loomingulist egoismi teostab. Ega see ei meeldi, et teised on enestele niisama lähedal nagu mina olen enesele. Nemad on egoistid, aga mina midagi hoopis muud. Liiatigi on neid teisi nii palju. Mina olen erand. Üksainuke arvaks juba teisest arusaamises ei maksa kitsi olla. Sest siin ei lähe midagi võõrale, vaid just selle vastu. Rikastuksime ise millegi uue mõistmise poolest. Kuid siin oleme egoistlik pahupidi. Millist jõudu tarvitab inimene tihti eteist, mitte mõist. Ja kui ta lõpuks siiski on sunnitud oma vaates uut hinnangut ette võtma siis nimetab ta seda sisemiseks kriisiks. Kuid see kriis pole sageli midagi muud kui teise hilinenud mõistmine. Ei ilu ega headus saab eksisteerida abstraktselt ja omaette. Kummagi olemasoluks vajatakse objekti ja subjekti vaadeldavat vaatlejat. Inimest. Täitsa hea inimene ei saa, täitsa aus, täitsa aus inimene, täitsa hea olla. Inimene ei saa pidevalt ühteviisi hea olla. Emba-kumba, ta tüdineb sellest ise. Või sisse, muutub narruseks. Absoluutne ilu on midagi läbi läbimas, kuliinset. Tihe, karm askeetlik. Ta ei vaata peeglisse, ei kontrollinud. Ta lihtsalt on. Kuid naiselik ilu on vaevalt otstarbeta. Naine Essteedina. Kuid ma ei usu. Ja kui ka siis ikkagi mitte koraani, vaid prohveti pärast. Kõik elud mööduvad kuidagi, Luipa. Väärtuslik serv üleval, vähem väärtuslik all. Igast inimesest võiks kirjutada kaks sootuks erinevat biograafiat. Üks tiiva ülemisest, teine alumisest äärest. Mõlemad oleksid ehtsad. Kirjaniku mõtte ümber ees ja taga peitub palju konkreetset elu inimesi, esemeid, argitoimetusi. Mõtted on vaid saarekesed keset seda tegelikkust. Ja sellepärast arvestades ainult nende mõtetega saame hoopis ühekülgse käsitluse kirjaniku elu atmosfäärist. Parimalgi puhul näeme vaid mõnd värvilist sulge ta tiiva ülemisest servast. Kui palju kohtama selliseid värviliste sulgede monograafiaid. Nägid jälle seda maad ja linna neid aedu, jõge, sildu, kõike nägid. Läksid jälle öösel läbi mustava puiestiku. Seisatasid määrillakul. Võitlesid tulesid orus kuulasid üksiku pankri põrinat. Jälle uitsid pikil puiesteil. Kus udu tõusis, paks ja pehme mõtted kihisesid su ümber pilvena. Raagus puud tõusid läbisu unistus mere. Ja pärast vaimustus balangu eid koitis su ees uuesti. Hommik. Purpurpalgeline tämpide tornide taga õhkus taevaavarus. Päike tõusis pööreldes hommiku pilvis, kuid tulinedelti kõike vaatlesid januse hingega, kõike nägid. Kõik puudutas jälle su meeli, tungis su silmi ja kõrvu, tõstes uuesti su südamevärinat ning mõtete kohinat leidsid kõik oma isuga südamega. Ei leidnud midagi endisena. Ning nüüd sel koidutunnil lahtise akna ees, kust roosa valgus tuppa voolab, tunned oma saatuse kohutavat selgust. Tulles endisse pole sa enam endine. Olid kodule, Elle sauna, nagu on kodu sulle nüüd vaid unenägu. On ehitanud aastad su ümber pettumus, piikide sõõri. Ning läbi päeva hõõrguse kohisevad jäised mõttelained peites su taevarannalt süngesse pilve nagu päikesevarjutuse kohutaval tunnil. On jälle koidu proosa haavarusse, kodulinna puiestikke kohal. Aiad piiravad maju, korstnat tõusevad läbi lehte, krooni vaevalt vilgub jõgi rannapuude vahel. Kuid üle kõige õhkub taevas roosiline su poole koidurõõmust, leinaöö, magamata öö armu tuline kaob, kui vari veel virvendab sulg pilvis, õhkuv juuksepalmik ja kaob veel läigib üle Õilmeis aedade nagu pehme silmapaar ning kustub. Siis oled üksi, oled üksi, õnnelik ööst magamatusest, ööst armu, tulisest. Ah, olid vana kui metuus ala, oled noor nagu täna sündinud? Ah, olid kibe, kui mürk. Oled magus nagu meteuim? Ah, olid õnnetu kui leinarong. Oled hele, õnnelik nagu pilved koiduvahetuses. Arvasid, kõik juba kaotanud, elus ees, selle leidsidki. Arvasid õnne peituvat unistuses. Tões see oligi, arvasid ta elavat Su mõttes. Elaski suh halvas hapras, maitse himulises kehas. Ses üürikeses majas, mille eest on hoiatanud kõik mõttetargad, prohvetid ning piirastuste preestrid. Istud üksi magava linna ees puiestikupingil mis lõigatud täis südameid ja muud nagu oled üksi kannatused kandnud, elanud üksi surma ahastused. Nii tunned need üksiga elu suurt keskpäeva. Nõnda hõiskad üksi elu ülistused, tukkudes kinnisilmil ülalpool linna punakatuseid. Ja ainult koidu roosa valgus õhkub kui jumalate tervitus läbi su laugude. Segunedes une Seuro lindude, Vikerkaare lisse lendu. Et ka suurtel aegadel ja suurte asjade puhul vajatakse südant seda kipume unustama. On vaja südant nii armastuseks kui ka vihaks. Muidu jääme vaseks, mis kumiseb ja killu, teiseks, mis kõliseb ilma vastukaja äratamata. Tõmmates kõik range eskava külma loogika ja karmi järjekindlusele. Tule teeme vägivalda inimese tundeelule. Kuid ilma tundmusteta pole kiindumust andumust ega tõsi vaimustust. Ilma selleta pole ohvri meelsustega kangelastegu. Mõistuse kõrval tuleb suurist asjust rääkida südamele. Mõistust võib külmalt veenda kuid südant vaid soojusega vallutada. Olgem inimlikult suured et sünnitada suurt Mõnedes linnades on tänavail imelikke kohti ainult mõne ruutmeetri ulatuses, kus sammud kuidagi pimedalt helisevad. Vastukaja äratavad. Need on harilikult mõne väljaku ääres ehitise nurga kohal. Sammenne ainult tume jala löödi paar sammu edasi niisama. Kuid seal vahel nagu mingi musikaalse kõlapõhjaga nõiaring. Astud otsekui pikiklaas kandlekaart. Olen seda korduvalt kogenud paela aastakümnete tagant sattudes jälle samadele kohtadele. Kõik võib olla vahepeal muutunud väljavaated, tänava, liiklus, ümbritsev elu ise. Ainult see kaja on endina. Ja endile on kasele kaja mõju. Mitte ainult kuulmise, vaid teisedki meeled valdab hetkeks nagu mingi nägemus oleksid nagu välja kukkunud, senisest realiteedist ümbritseksid kui neljanda dimensiooni vastu kumad. Seal nagu loomingustki, kui satud selliste vastu kajavate helisevate elamus nägemuste kohtadele. Kuid samm edasi ja jälle vaid tume sammude müdin tolmu keerutaval tänaval. Friedebert Tuglase marginaale ja miniatuure esitasid näitlejad Roman Baskin ja Ain Lutsepp. Keskkava öisi mõtisklusi koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets, kõlas Robert Schumanni muusika.