Tere kõigile, meil on jälle võimalus oma igapäevaelu juurest minna mujale noh, võib-olla sinna, kus taevas on sinisem ja rohi on rohelisem, aga teinekord ka vastupidi. Ehk teisisõnu, noh iganädalane veel üks maailm on meie käsutuses seekord siis jumalate oma ja ka jumalus kui niisugune on üpriski atraktiivne osa teemast, niiet orientalist Martti Kaldal on ühest kui teisest meile piisavalt rääkida. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Seal ta teie olete otsustanud siis taaskord kolme usundi võib ka öelda filosoofia kasuks ja nende kaudu siis tänast teemat avada. Ja need usundid on taas kord hinduism, budism ja džainism. No mille poolest need kolmsis jumaluse ja jumalatega seoses kõige sobivamat teile tundus? No ühelt poolt sellepärast, et Lääne jumalakäsitluses ütleme siis kristlikust ja juda istlikust ta ja võib-olla isegi islami jumala käsitlusest on juba räägitud ja, ja see on võib-olla inimestele tuttava mõtlesin võtta midagi, midagi erilisemat. Teine põhjus on selles, et kui kristlus ja ja islami tegelevad näiteks väga põhjalikult selle nii-öelda ainujumala tõestamisega ja erinevate jumaluste elimineerimisega tema tema kõrvalt siis hinduism eelkõige, aga natukene ka budism, mehhanism arutlevad väga pikalt ja suhteliselt vabalt selle üle, mis on see ülim absoluut. Nii et seda, seda mõttevabadust rohkem ja seetõttu siis ka erinevaid arvamusi jumalate kohta on rohkem. Nüüd kindlasti tuleks alustada in turismist või, või võib-olla isegi on vale öelda hinduism, et India vanadest arusaamadest jumalate kohta teatavasti India esimesed mõtteloojad, filosoofid olid Indiasse tunginud aarialased ja neil juba enne Indiasse jõudmist. Aga muidugi tekstidena avaldub see siis alles Indias oli oma mütoloogia juba olemas sellest mütoloogiast võib-olla jõuame järgnevates saadetes detailsemalt täpsemalt rääkida, aga eelkõige väljendub see siis india vanimas kirjandusteoses, mille nimi on rikk, veeda siis sisuliselt ongi hümnid erinevatele jumalatele. Nüüd nende sündides iseenesest midagi väga erilist sisu poolest ei ole, et enamuses nendes inimesed pöörduvad ühe või teise jumala poole, jumalaid on palju ja paluvad neilt suhteliselt tavalisi asju, et, et meil oleks rohkelt kariloomi. Mõni naine võib paluda, et tal oleks 100 poega. Palutakse, et jumala täitaksid, need vaenlased maha lüüa. Ja selliseid lihtsalt maised asjad. Mõnedest jumalatest räägitakse rohkem, teistest räägitakse vähem. Nüüd mis on siis huvitav, on see, et sellist olukorda, kus on palju jumalaid nimetatakse joonis tavaliselt polüteismiks. Aga lisaks sellele, mitmele jumalale tegelikkuses jõutakse selleni, et igas hümnis käsitletakse seda ükskõik kui vähetähtsat jumalat isegi siis, kui talle on brid, veeda 1028-st juunist pühendatud ainult üks või kaks iga jumalat ülistatakse nagu kõige ülemat. Ja lisaks sellele Ribeda lõpuosades ja veedeti juba kommenteerivates tekstides hakatakse ikkagi tõsiselt uurima seda, et kui meil on, meil on jumalad, need on mingisuguste loodusjõudude kehastused, nad midagi konkreetset teevad, kes seal põletab, kes seal laseb tormituultele puhuda, kes on päikesevankrivedaja üle taevavõlvi ja nii edasi. Aga hakatakse otsima, kes on see nii-öelda jõud kõikide nende jumalata. Taustal ka see, et iga jumalat austatakse eraldi ja mitte vähem kui teisi, ükskõik kui, kui seda võib öelda, tähtsusetud teistega võrreldes on, kas see tuleneb nüüd sellisest üllusest ja õilsusest ja lugupidamisest ja eetikast või tuleb hoopis hirmust jumala kättemaksu ees? No vot raske öelda, mis on tegelikult selle taustal, aga kahtlemata selline huvitav käsitlus on, et et tavaliselt nendes maailma religioonides ja mütoloogias, kus on palju jumalaid, on näiteks vanas Kreekas või vanas Roomas oli ikkagi olemas konkreetne hierarhia oli olemas. Et me väga selgelt oli aru saada seal peajumal, see on olulisem. Talle tuleb pöörata rohkem tähelepanu ja väiksemate jumalustega, noh neil olid vastavalt siis väiksemad templid, vähem vähem pooldajaid ja nad olid konkreetsemate asjade jaoks. Nii et selline käsitlus, mis juba juba tekstides avaldub, et iga jumala olla see see kõige-kõige üldisem või kõige tähtsam, on lihtsalt niivõrd huvitav, et see tasub nagu välja tuua. Mitte ainult Indiale omane oleks, aga, aga see on kahtlemata üks selline märkimisväärne moment. Aga see, et jumalaid ka loodusega seostatakse, siis teiste sõnadega võiks tähendada seda, et nad näevad seal erinevates puudes, taimedes ja muus säärases jumalat peidus. Jah, absoluutselt kuigi Indiasse tunginud aarialased, olles liikuv rahvast eelkõige ülistasid neid jumalaid keda nad selle liikumise käigus nägid nagu, nagu päike ja tuul ja ja kui, kui abstraktselt, et see puude ja mägede, selliste konkreetsemate paigal püsivate objektide austamine, see tuleb, see tuleb alles hiljem. See on pigem siis paikseks jäämise mõju. Aga taas ma rõhutan, et, et need, need jumalad, Need, kes noh, nii-öelda vahetult inimest puudutavad, aga tahetakse teada, kes on see see liikumapanev jõud ja muidugi, ega mingisuguse konkreetse lahenduseni ei jõutagi, aga seal on päris selliseid huvitavaid mõtteid milleni nii riik veeda kui ka siis kommenteerivad tekstid, jõutakse näiteks, et see jumal on paljasse tühi ruum milles maailm saab tegutseda või et see on, öeldakse lõõvsk. Aga seda võiks tõlkida ka, kui askees see askeesil tekkiv energia. Samamoodi räägitakse, et jumal, võib-olla kirurg, viha, armastus, aeg võib olla see, see kõige mõjuvam jumal. Nii et kui hinduismi on tavaliselt Sa ütled, et kui, kui paljude jumalatega religiooni siis ei saa öelda, et seal ainujumalaotsingud sees ei ole. Lisaks sellele tuleb siia äärmiselt huvitav idee nende nende paljude jumalate juurde. Selle siis panevad india preestrid ehk siis Brahmanid paika ja see seisneb selles, et kui jumalatele õigel kombel ohverdada Nende preestrite poolt preestrid ohverdasid jumalatele ruumi, inimesed tõid need loomad neile ehk siis nende eest siis jumalad peavad andma seda, mida preestrid küsivad. Ehk siis tegelikkuses muutusid ju kõige tähtsamaks preestrid, kes riituse õigel kombel läbi viisid, jumalatelt õigelt kombel küsida, sest jumalad ju pidid andma. Nii et see vähendas ka nende väiksemate jumaluste nagu autoriteeti õõnestada. Ja pani, pani, pani otsima sellist taustal olevat mingisugust sellist suuremat jõudu. Ja kui me vaatame, vaatame ajas edasi siis selles samas veedate kirjanduses umbes umbes 1000 aastat hiljem. Ubanessaadide filosoofias jõutakse ikkagi konkreetsete lahendusteni. Opolissaadid on tekstid, mis valdavalt kirjeldavad õpetaja kätte ja õpilaste omavahelisi vestlusi mis väga suures osas arutlevad selle üle, kes või mis see absoluut on. Ja minu meelest väga huvitavate vastusteni jõutakse. Üks võimalik vastus ülima jumalakoht on see, et ta ei ole ei see ega too. Kirjeldatakse kõike, mida, mida see ülim absoluut ei ole tihti lausa võib-olla meile naljakal kombel öeldakse, et ta ei ole punane, sinine, pehme, ta ei ole kõva. Aga seda, mida ta on, see on just nagu see, mis, mis selle ehitusest nagu väljapoole jääb, vahest vastatakse vaikimisega, õpetaja ei ütlegi õpilasele, õpilane küsib. Aga kes siis on see kõige ülemjumal ja õpetaja on täiesti vait. Sellele küsimusele just nagu ei saagi vastata või tähendab see seda ka, et et seda saab ainult nii-öelda tunnetada ise. Ja kolmas võimalus on see, et õpetaja ütleb, et sa oled sina ja tegelikult siin me jõuame selle hinduismi ühe ühe kõige olulisema ideeni on see, et on olemas Brahman nii nagu seda üteldakse ülima jumalana ja on olemas hulk aatma neid. Ehk siis igas olendis on siis nagu osake sellest jumalast jumala jumala kõikjal. Igas Hollandis on peidus jumal, igas olendid peidus jumal ja, ja veelgi enam igas asjas on olemas jumal, nii et jumalal kõikjal lihtsalt tuleb ta just nagu ära tunda selle filosoofini jõutud. Aga tuleme siis veel kord hindu istlike rituaalide meile nii nõiduslike kombetalituste juurde tagasi. Jumalate kummardamisega, nii nagu SAISis kirjeldatud vanal ajal oli kõige tavalisem suhestumise vorm ja siis tõesti vahendusel mingisuguse looma ohverdamine loom siis tükeldati otsa tema kehaosadest, siis põletati tulest tule altaril. Tuli oli iseenesest ka tulejumal, ta nimetati jumalate saadikuks või sõnumi kandjaks, sest tema oli see, mis põletas seal viis suitsune selle söögijumalate nii taevasse. Atalise preestrite vahendamise moment oli äärmiselt oluline hiljem seoses budismi mehhanismi sünniga, mis on väga sellise loo ohverdamise igasuguse vägivaldse ohvri vastu. Hinduism kaotab ära sedasorti ohvri hakatakse otsima võimalust jõuda nagu inimesel personaalselt jumala nii, vot see on seesama, et otsitakse jumalat iseendas. Ja siis tuleb mängu selline huvitav asi nagu meditatsioon. See on ka omamoodi rituaalne tegevus. Kus siis üritatakse ülima keskendumise abil tunnetada seda absoluutne. Seal on hästi palju selliseid, kuidas ma ütlen meeli, avardavaid viise, näiteks ühte kirjeldatakse Opanissaadides, kuidas, kuidas õpetaja õpetab õpilasele seda absoluut tunnetama, ütleb, et võtab kauss vett ja võtan natukene soola ja segase sool sinna vee sisseprooviga, son vesi, soolane on soolane. Nii, aga nüüd anna see sool mulle tagasi. Et vot sellised samasugusel kombel, et jumalat on võimalik tunnetada. Ent ei ole võimalik noh, niimoodi nagu füüsiliselt või väga reaalselt sealt sellest välja kiskuda. Hilisemas hinduismi Is, see loomohver asendub selliste sümboolsete kinkidega jumalustel, et kui tänapäeval ka hindu templis, no tuleb öelda, et väga paljusid eurooplasi sinna ei lasta või lastakse ainult üksikutesse indes. Mõningates see siiski siis seal on jumaluse kuju ja sellele ohverdatakse siis sümboolseid, ainult need on söök. Need on siis erinevad puuviljad. Ma rõhutan, Etti ohverdada seda sööki vaid ohverdatakse seda söögi maitset, eelkõige räägitakse maitse ahveldamis, samamoodi pannakse lõhnapulki viirukit meie mõistes aga mitte ei ohverdada neid lõhnapulki, mida sinna põlema pannakse. Ohverdatakse ta lõhna. Samamoodi on palvega, et, et see palve, heli ka muusika võib olla see, see ainult, et on asendatud sellise nii-öelda inimese meeltega seotud objektidega. No näiteks jumala Shiva, kelle puhul see konkreetne objekt, mis siis templis on, ei ole mitte midagi muud kui Shiva linga. Ehk siis mees sust jumaluse suguelund koos tema naispoolse vaste suvelundiga seal ümber sisuliselt selline suur ovaalne ümar kivi. Siis see on hästi tüüpiline rituaal, seda käiakse võidmas, naised toovad kohale punast värvi piima, mett, vett ja määrivad selle selle selle kivi peale. Nii et selline füüsiline kokkupuude selle jumalusega on ka just nagu oluline, aga ma tahan mõelda, et loomohvrid tegelikult ei ole Indiast kuhugi kadunud. Kuigi isegi seaduste tasandil on Indias tänapäeval loomade ohverdamine keelatud. Lõuna-Indias mõnes kohas endiselt toimub, mis see on siis nagu salaja või see on jah, ütleme siis võimude vaikival nõusolekul sest usuasjades ei taheta nagu sekkuda, võimud on ise ka hindu istid, võimudele ise kahindustid? Jah, no see on see, et seadused ja traditsioonid ei käi tihti. Tavaliselt on need on siis selliste raevukamate jumaluste templites, see ei ole väga ilus vaatepilt, et loom on kinni seotud, postiga külge kinnitatud ja siis käivad seal preestrid selliste teravate nugade või, või isegi mõõkadega ringi ja, ja lõiguvatada. Nüüd huvitav on selle puhul see, et milles seisneb siis inimeste osalus, kes seda jälgivad? Need inimesed soovivad tingimata nii, vaata selle verega pihta. Et kui me läänes mingi selline asi toimuks, siis üritaks nii-öelda ise puhtaks jääda ja, ja võimalikult nagu kaugel seista ja seda niimoodi passiivselt vaadata. Rindes tungitakse sinna just nagu läheb. Ma lähen ja, ja hiljem, kui see loom on siis ka tapetud ja tükeldatud, siis isegi mõningates kohtades on sellist usuhullust olnud, et siis inimesed nii-öelda söövad seda, seda toorest liha ja rebivad seda, seda hammastega, et, et on, on ka selliseid asju ja see on siis püha püha, see on püha. Ja sellega nad on just nagu saanud osa sellest sellest kõige olulisemast toidust, mis sisuliselt antakse jumalale, nad on ka füüsiliselt saanud osa jumalast. Huvitav on see, et Indiasse on mõnes mõttes kandunud üle teistele regioonidele, et siin võib tuua huvitava võrdluse. Lõuna-Indias on ju teatavasti ka selline koht, kus, kus turistid väga palju käivad. Teatavasti on seal aastakümneid ja aastasadu valitsenud portugallased katoliiklased kohasse teatavasti on maetud Aasia esimene pühak Francisco Sawyer surnukeha. Iga 12 aasta tagant kantakse seal tänavatel ja samasugune osasaamise soov tekkis siin üks kümmekond aastat tagasi ühel koa kristlikku naisterahval, kes hammustas Francisco Sawyeri Barbara ja neelas selle alla. Et see, see mõnes mõttes on samasugune, et noh, võib-olla kristlikus maailmas väga palju ei taheta mõnda pühakut ära süüa, aga Indias võib see rahulikult ka juhtuda teiste religioonide puhul, et see on nüüd väga selgelt selline minu arvates hinduismi nii-öelda mõju tervislik seisund pärast seda oli täiesti korras jah, see varvas tõenäoliselt on endiselt tema õhus olemas, et koos kondiga ta sinna väidetavasti läks. Pärast seda muide on lõpetatud Francisco Sawyeri avalik väljas kandmine, nii et rituaali on pidanud muutma, et tõenäoliselt on siis oht, et selliseid isikuid on veel, kes, kes soovivad oma pühameest ära süüa. Aga toome paralleeli kas või kas või kristlusega etega. Jeesus Kristuse ihu, Jeesus Kristuse veri oli käigus selle tarbimine katoliku kirikus on ju mingil määral samasugune tegevus, nii et ma ei arva, et siin midagi liiga erilist oleks. Ja nüüd siit selle osaduse saamise puhul olekski väga oluline märkida, et, et hinduismi son ka see selle inimese ja jumalapersonal maalne suhestumine just nimelt nii-öelda tänapäevase siin tuismis äärmiselt oluline seda nimetataksegi tiks. Iga inimene valib omale välja ühe jumala ja samamoodi nagu, nagu vanal ajal kummardab seda kõige ülemana. See on tema nii-öelda personaalne isiklik jumalus, see on tema enda oma. Huvitav on siinpuhul see, et kui tänapäeval jumalatel usutakse olevat palju nii-öelda kehastusi, selline moodne sõnal avata. Vislulam palju avatar avata varasid siis hinduism on üritanud ka teisi India religioone mõnes mõttes nagu alla neelata näiteks vihma paaride hulka olen ise läinud vihmul templites kujutatud, muude hulgas ka buda, aga veelgi huvitavam. Ühes templis olen näinud ka Jeesus Kristust, sest Višnu ei ole mitte midagi muud kui tegelema nii-öelda maailma säilitamise õpetamisega. Ja siis ei ole iseenesest vahet, millise religiooni esindajad all vaid üritatakse siis, et on, on ka hinduismi selline tendents, et kõik religioonid on just nagu samad noh, üritatakse see siis nii-öelda alla neelata või enda omaks teha ja ei muretsete, et suur tükk ajab, suu lõhki, ei muretsetud, suur tükk ajab suu lõhki. Noh loomulikult religioon on hästi-hästi personaalne asi, kes tahab, usub ühte jumalust, kes tahab, usub ühel või teisel kujul ja lõppude lõpuks, kes tahab ja ei usu üldse. Jumalatest ja jumaluse mõistest hinduismi ionismise budismis räägib tänases saates orientalist Martti Kalda. Ja nüüd hambast aeg lisaks hindu istlikule jumala käsitlusele teada saada, kuidas suhtutakse asja budismis ja džainismis. Tegu on sellest samast mõtteviisist sündinud ent sisuliselt ateistlik religioonidega. Religioonidega, mis on religioonid, eitavad jumala olemasolu. Mõlemad väidavad, et jumalaid On olemas või juhul kui jumalad on olemas, siis nad on mõtet, nad ei, nad ei tee midagi olulist inimese jaoks, et nad on täpselt samasugused olendid nagu teised. Nii et kui keegi arvab, et budistide jumal on buda, siis ta eksib rängalt. Absoluutselt budismi looja ei pidanud ka iseennast üldsegi mitte jumalaks. Jah, ja ta leidis, et ka teistest jumalustest kõnelemine on lihtsalt mõttetu, et kui küsiti tema käest teispoolsuse jumalate vaimude kohta, siis ta siis ta sisuliselt ütles, et noh, see ei ole nagu oluline teema, kõnelda need muidugi mingisugusel sellisel rahvalikul folkloor sel tasandil budistide ja džainistide jaoks nii buda kui kui Chanismira maha Viira ja erinevad pühakud on noh, nii-öelda jumala staatuses või ütleme siis niimoodi, et nad on mõnes mõttes nagu sellised peainglid või, või head vaimud, et kindlasti nad on inimestest kõrgemad ja kindlasti nad on kuskil seal teispoolsuses olemas. Aga, ja noh, nii-öelda selline ametlik filosoofiline tõde on siiski, et jumalat ei ole jumalat ei ole just nimelt selles mõttes, et ei ole olemas jumalat, loojana, jumalat sellena, kes suudaks midagi midagi mõjutada. Et see, kas on mingisugused kõrgemad vaimolendid, vaadata budismi mehhanismi pühakuid, siis need ei ole ju mitte midagi muud kui inimesed, kes on millegi äärmiselt suurepärasega millegi väga erilisega toime saanud. Nad on meditatsiooni kaudu jõudnud sinna kõrgematesse häälidesse parema nii-öelda paigani. Nii et nad ei ole jumalad selles mõttes. Nimetame need džainismi, aga budismi loojate nimed siin veel kord maha Viira ionismi rajaja nimi juba kõlas ja budismis siis. Siis harta Gautama on buda nii-öelda pärisnimi ja maha piiravarthamana ansist sainismi raja ja noh, nii-öelda isiku nimi, kui meil oleks vaja ees- ja perekonnanime, nüüd ühte kutsutakse, siis Budaks ja teist kutsutaks siis Chinaks. Ja mõlemad elasid kuuendal sajandil enne Kristust. Mõlemad elasid umbes kuuendal sajandil enne Kristust tegelikult maha, Viira elas natukene varem, sündis seitsmendal sajandil, suri kuuendal ja buda, siis sündis kuuendal ja suri suri viiendal sajandil enne Kristust, nii et jah, mingisugusel ajal nad eksisteerisid ka kõrvu, aga, aga maha viraan siis buda vanem, kaasaegne vanem vend, vanem, vanem vend. No selles mõttes, et tegelikult sellel samal ajastul oli selliseid sarnaseid õpetlasi õpetajaid, filosoofia ja religiooni rajajaid, hästi palju Indias. Need on kaks religiooni, mis on säilinud tänapäevani, aga muidugi. Ma oma järgijate jaoks nad on juba omandanud jumala staatuse, neid, neid ümardatakse jumalatele. Nende kujud või jäia templites on ju sisuliselt sealsamas jumala positsioonil. Templid on rajatud meile ja, ja nende õpilastele, nende pühameestele. Ainult see väikene väikene moment, et, et seal tehtud selleks, et rahvas paremini aru saaks. Lihtsad inimesed. Et buda oli, oli see, kes juba Ma oma jutlustes rääkis, rääkis sellest, et tõde tuleb jagada erinevat sorti inimestele erinevat sorti olenditel erineval kombel. Lihtrahvale tuleb rääkida lihtsate, tavaliste sõnadega. Nad lihtsalt oleksid head ja saaksid aru sellest õpetuse lihtsamatest, momentidest, targematele, inimestele võib rääkida filosoofiast. Lõppeks kõige ülema tarkusena jäävad alles need, kes on kirgastanud või need, kes on teatud sellise astunud üle selle, selle nirvaana läve. No kõik huvilised ja muidu tähelepanelikud inimesed võisid ju kogeda, kui lihtsalt tegelikult väljendas ennast Tallinna külastav dalai-laama rääkis peaaegu et lihtlausetest, olge kaastundlikud ja olge osavõtlikud ja rõõmustage teise inimese heaolu üle ja nii edasi, mis need budismi põhitõed ei midagi keerulist? Muidugi ta esines ka väga suurtele rahvahulkadele, aga ka väga suurt rahvahulkadele saab väga keeruliselt esineda, nii et selles ilmselt ka tema selline suur populaarsus hetkel maailmas. Ja kahtlemata ja, ja tegelikult jõu, budismi Tseenism juba juba oma rajajad Nad valisid meediumiks rahvakeeled. Nad olid teadlikult sellise noh, keerulisema filosoofia vastu sest nad üritasid võimalikult laiu rahvahulki mõjutada ja ongi seda teinud loo jooksul ja, ja kogu Aasias. Et üks budismi leviku põhjuseid ja võlusid ongi kahtlemata see, see lihtne sõnum. Aga noh, ütleme siis niimoodi, et iga igaühe oks on selles selles õpetuses nii lihtsalt kui keerulist, et sama sama on siis hindude jaoks et enamus inimesi ju lihtsalt soovib oma lihtsalt religioossed toimingud, oma oma palved oma sümboolsed annid ära teha ei ole tähtis, kes on jumal või see on buda seal mingisugune objekt, mõelda nendele lihtsatele tõdedele ja siis oma eluga edasi minna. No ühes eelmises saates oli küll juttu mandalatega seotud kombe talitustest, mis siis väljendasid kõige kaduvust, aga teised riitused Budismis see tüüpiline rituaal Maal on peaaegu sarnane hindu istlike palvevormidega. Et kuivõrd budismis selleks kõige põhilisemaks palvelemise kohaks on siis tempel, mille juures tavaliselt on olemas klooster erinevalt hinduismi, st kus, kus just nagu muuklust ei ole päris sellisel kujul siis seda rituaali viivad läbi mungad. Tavaliselt see vähemalt kord päevas toimub. See tavaliselt seisneb samamoodi selliste sümboolsete ondide loomises Budale, tõsi küll siis sellise pikema rituaalse laulu ja palve ja vahest on sinna ka muusikaga kaasatud. Saatel annetatakse samamoodi suitsutuspulki või viirukit lõhna, siis juurvilju, tihti isegi raha altari peal võib budistlikes templites väga sagedasti näha. Tihti ja lihtinimesed saavad tuua. Mulle on jätnud kustumatu mulje, näiteks Birma templite ees saab osta lausa väga väikestest rahaühikutest, on volditud erinevaid asju, tihti on volditud kallimal kujul näiteks suur lill tabel rahast, paberrahast volditud suur lill, kõik varslille õielehed, leht on kõik juures, sa saad selle osta. Muidugi maksab natukene rohkem kui see paberraha, mis on selle loomisel tehtud ja sa saad selle kinkida sellele templile, sa lähed ja asetad selle altari peale. Noh, loomulikult me hiljem teame, et kuivõrd tegu on käibel oleva paberrahaga, siis see võetakse lahti, sellest poisitakse uusi või lihtsalt kasutatakse ära. Aga sa oled sümboolse Aini teinud, aga ta on lisaks sellele ka ilus rahast lill, rahast, lill. Nii et miks ka mitte mõningates näiteks hinnatemplites saab osta spetsiaalset surnuraha, seal ka natukene kollane. Et on, on siis trükitud noh, nii-öelda ja meie mõistes võltsraha või rahasarnast aga andes ära selle oma raha, sa just nagu toetad seda templit, aga ikkagi midagi kinkida olemas mingid sümboolsed annid, Chanistlikes pühamutes nii hoogsat tegevust ei käi, seal saab ka igasuguseid sümboolseid asju samasuguseid kinkida. Üks märkimisel PÄEV sotsialistlike rituaale, mida, mida mina olen näinud tõsi küll, nii-öelda dokumentaalfilmi vahendusel. Lõuna-Indias asub tohutult suur džainistliku pühaku kuju ühe mäetipu peal iga 12 aasta tagant, kui me rääkisime siin naised hoiavad Šiva lõngad, siis kuju kallatakse üle värvi piima, mee ja veiniga. Aga kuivõrdkuju on niivõrd suur, kui on umbes 17 18 meetrit kõrge. Siis selleks ehitatakse alati spetsiaalsed tellingud tema selja taha, et saaks siis hiiglaslikest onumatest tonnide viisi värvi ja sulavõid ja piima talle peale kallata. Mis värv see on, see on tavaliselt kinna verist tehtud, punane värv, ainus mittesöödav asi ja hajus, mittesöödav asi ja siis on seal spetsiaalne renn, mille kaudu siis äravoolu. Ja muidugi kõik need usklikud kogunevad sinna alla, üritavad jällegi Gabritsmetega pihta saada, aga sellepärast, et see on jällegi osa sellest nii-öelda osadusest. Ja mõningatel aastatel on olnud seda, seda materjali, mida kallata nii palju, et seda on lausa tehtud helikopterilt. Sealsamas Havana Belgoola nimelises paigas. Siis on rahvamass all seisnud ja oodanud janu saaksid ka osa. Ta on ka selle ja nii-öelda otsetabamuse saamine võib olla päris päris valus ja ebameeldiv, aga, aga selline selline rituaal on, et sellele just nagu ei ole džainismi õpetusega mingisugust seost, aga aga need rituaalid on, on mõnes mõttes nagu universaalselt nende religioonide vahel. Lõpetuseks võiks küsida, et mida me sellest kõigest õppida võime või mida me võiksime nagu meelde jätta? Üks oluline moment kindlasti on Aasia puhul laiemalt aga, aga India puhul eriti. See, et jumaluse küsimustes tegelikult ka paljudes teistes küsimustes tõdesid võib olla mitu ja tihti võivad need tõed olla ka vastupidised üksteisele vasturääkivad. Ja need võivad olla täpselt samaaegselt tõesed. Et see on üks üks olulisi momente India kultuuriruumis india, india mõtteruumis. Ja teine kahtlemata on see jumaluse leidmine iseendast, olgu siis nii nagu hindud seda näevad, et see on tükike absoluudist või nii nagu budistid seda näevad. Inimeses igas olendid on olemas, potentsiaal saada Budaks ütleme siis räägitakse buda loomusest. Niisiis, keegi ei ole algusest peale ja lõpuni halb ja hukule määratud vaid igaüks võib endas endas endas selle selle jumala üles leida. Ja seda ei ole ja kuskilt otsida kaugelt mäe lipultega ega mingisugusest müütilisest pühapaigast, vaid vaid see võib olla lähemal kui kui isend vari. Selline oli siis sarja veel üks maailm, tänane saade jumalusest ja jumalustest stuudios olid orientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissööritöö tegi Maristomba. Nädala pärast kohtume folklorist Marju Kõivupuuga kuulmiseni.