Talvine tee keskele kava Aleksandr Puškini luulest eeskätt tema talvenägemustest. Kuulame väga tuntud teoseid nagu talveõhtu sampumates maa ja taeva talvine tee läbi halli uduvina talvehommik, Baden kaubamini, pessaami, Velikali Etnemika raami, mida me kõik oleme koolis õppinud. Need luuletused ja üldse enamuse täna loetavastan, tõlkinud August Sang. Betti Alveri tõlkeloomingut esindavad tondid ja luuletus, mis algab, on talv, mis teha maal? Paul-Eerik Rummo on tõlkinud luuletuse värsid, mis loodud unetud ööd. Tänast luuleõhtut alustame jaga luuletusega 19. oktoobril. Mäletatavasti oli see kuupäev Sarsquessello lütseumi aastapäev. Jälitseistide esimesel lennul oli tavaks seda alati pühitseda. 19. oktoobril 1825 tähistab Puškin seda üksinda pagenduses luuletusega. Et teil kuulajail puudub võimalus luulekogu lõpul olevaid kommentaare praegu lugeda, anname neid siinkohal ette. Puškin meenutab sõpru. Käharpea. See on helilooja korsakov, kes 20 aastasena Itaalias tuberkuloosi suri. Seltsimees Kell, rännukihk ju vara oli veres. See on lütseumi kaaslane Maatjuskin, kes tollal meremehena ümber maailmareisil viibis. Puškin ja Telvik külastasid mõlemad puskinit dema Mihhailovski pagenduse päevil. Vürst Kortšakoviga kohtus Puškin Kotšakovi onu mõisas Mihhailovski lähedal. Hakkame neid siis kuulama Puškini luulet Villu tari esituses. 19. oktoobril. Mets hõreneb. Ta purpur ühe vao nurmele on külvanud hõbeallapäev vastumeelselt, pilvist vaatab all. Varakult, siis silmapiiril kaob. Loobuda nüüd luba, et hetkekski võiks ununeda lein. Ei seltsiks sõpra mul koos, kellega siin vestleks veini prooviks? Kätt surudes veel palju aastaid sooviks mat emale sel tähtsal? Ja ehk on ilmaaegu sind tagasi mu kallis sõprusring sest tulemas ühtki pole, praegu ei loodagi täit, kohatamaksin. Joon üksinda kui Neeva kaldal hoos on sõbrad, nüüdja peavad rõõmsat pidu. Kas aga aeg on säästnud teie ridu? Kas olete kõik peale minu kohus? Kas külm maailm ei suutnud ära osta mõnd teie seast? Kui loendust peab meil end ju mitmehäält ehk vastuseks ei kosta? Kas puudu on veel mõni koolivend? Ei ole seal rõõmu jagamas, meke Harbijad on vaikinud, magusvalus, kitarrimäng ja laulik mördisalus. Itaalias on vaikselt magamas. Ei emakeelset sõnal leinata, eks ta pead siis näe, kalmu kohates karm põhjapoeg jääks võõrsil. Seis. Ma läheks. Ja kodumaale mõtleks. Ohates. Kas teiste seas istud, seltsimees, kel rännukihk vara oli veres või keskima nüüd viibit Põhjameres või Loskav kõrb, sul lai pilgu ees. Õnn sinuga, sa kodu leidsid laevas, kui lõppes kool ju elu hommikul. Sestsaadik on pea kohal võõras taevas, sul lainete ja tormi lemmikul. Kus iganes tõtlesid, ei ununud sul meie noorushelekoolile ja kooli rõõmudele, kes marust merced tihti mõtlesid. Ja mulle näib, et üle lainte hauas sirutad poole, sõbrake ju lahkudes laususid. Kaua ehk kaaslasi meist mitmedki eine. Me sõpruskond mis kindlust hoovab, siit meid ükski jõud ei suuda lahku heita. Ei kindlamat maailmas liitule eita kui muretu ja vabannur satelliit. Ükspuha, kuidas õnn ka vahel pööraks, ükspuha, mida saatus veel ei too. Kuid muu maailm jääb meile ikka võõraks. Kodupaik andsars kui sello. Kui vaevlesin ma eluvõrkudes saatus mind maailma teedel, loopis meelt heid, sinna julgus kadus hoopis võõraid põrmu nõrkudes siis tal hinge kurva tormilisema avasi täiskuu saldust jätud. Kes mööda läks, kes hädas oli ise. Kuid hingetuks jäi võõra osavõtt. Siis äkki siin kus ümbermustavad sügisööd ja kõikunud peagi langes? Kui kingitus, õnn äkki osaks langes hulgast kolme. Sõbrad, ustavad Sainz, sülelda? Sa, kallis bussin, leidsid mu kaugesse ununenud majja tee maapao öösse kirgast valgust heitsid ja lütseumi päevaks muutusse. Oh, kortsakov ma teadsin, et ei saa sind köita külmasäraga fortuuna, sõbraks, jääd ja iialgi ei suuna muud sihid sind kui au ja Isamaa. Neid lahutas vara saatus, pime ja eri teid viis elu rajudes. Kuid kõrvalteel siis äkki kohtusime teineteise kaissu vajudes, kui arvuna mu hing maailma jäi ja armutult kõik enesest heitsid sind sõpradeks. Kell helikuni neitsid ma ootama, jäin tormis noruspäi. Sadulidki täis joovastust ja indu. Telvik, hea, su hääl, mu mure viis. Ja und rõõmu jälle süütas rindu. Ma oma saatust ennistasin siis ju varakult meis hõõgus, luule, India püha tuld. Me aimasime endas ju varakult kaks muusat alla lendas. Ja nende arm siis soojendas sind ja mind. Kuid kiitusest peal rahuldust ma leidsin. Kes teenib, muusasid see loobuma, peab kõigest muust, mis juhust teele kannab. Ent Halba nõumi noorus meile annab meid Viirestustest panebjoobuma. Kui märkame, siis hilja on, sest tuules Me jäljedki on tolmu mattunud. Oh Wilhelm vend, nii saatuses kui luules. Eksama liiska, meile sattunud. On aeg, siis jätkem hingepiin, sest niikuinii maailm ei mõista seda. On targem üksindusse põgeneda. Oh, tule siis sind, sõber, ootan siin. Su kõnehoog viib kurbuse mu majast ja elavaks saab kauge tuhmunud taust. Kohus vestleme taas Kaukasuse ajast ja Schillerist ja kuulsusest ja aust. Aeg jõuab mulgi. Olge pidu hoos. Kord minagi veel ilmunud Peetrilinna, ma ennustan, saab vaevalt aasta minna, kuid teiega ma jälle olen koos. Unistus, kauneim lootus, täitub, saab aasta läinud ma viibin teie seas. Kui palju seisma silmis rõõmul täitub? Kui palju siis on peekraid laual reas ja põhjani seal peekri. Esiteks me sõpruskond joob seistes ainsal sõrmul. Muistne hõõg Me üle kee val rõõmul meie liidu auks. Me kooli terviseks. Au nendele, kes kordme noorust valvanud, kas elus veel või lahkunud meie seast kõik kunugumis iial rõõmu halvanud täis tänumeel, ilusast ja heast. Jällegi on karika Isnektaar põhjani veel korra jooma peate, kuid kelle auks? Kas kallid sõbrad, teate? Nüüd Saaria oks? Jah, elagu metssaar. Downio nõrk, täis tujusid ja kahtluste võimu tihti vääralt kasutas. Ei meelespeamenüüd, pahad tahtlustab prantslast, lõi ta kooli, asutas siis pidutsegem. Kuni kuus me veel tund-tunnilt jääb ju harvemaks me pere kes hauas ju, kes üle maa ja mere. Menertsime. Aeg kaob ja elude eel kõik jahtu, meie vaagume mullaliigi. Jälle täis saab alustatud ring. Talle uue põlves season'i igav, kurb, ta on seal ülearu. Silmi pühib, meenutades marumis hingedes Mil möllas noores eas ohtundku, siis ta kasvõi nukrat rõõmu sel päeval. Ärev hiire rutt. Miks mind vaevad, unetud? Tüütu hääl. Mis on su mõtteks? Oled sa ehk tühjaks tõtteks kulutatud päeva nutt? Mis sa soovid? Miks mind peatad? Kutsud sa või saatus, teatad? Aru, tahan saada sust. Otsin sinust tähendust. Rutem küüdimees ei maksa, härra. Hobused ei vea. Enam edasi ei jaksa, ilm on hull ja teed ei tea. Küll ta metab. Küll ta sajab. Silmi avada ei saa. Küllap sorts meid ringi ajab üle tühja kõnnumaa. Näe, tal õõtsub mulle näkku oma pillerkaari, peab lakka pidi perud täku otse kuristikku, veab verstapostini, seal hanges nüüd mind segadusse viis. Sädemena õhust langes, välgatas ja kustus siis. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisukat all. Lendav lumekeeris lõõtsub taevas tuhkab, öö on hall, seisatama. Sunnib marru. Mis seal mustab? Ei saa aru? On vist känd? Või hundimait? Kiusakalt valvur raugel nutab. Vaimud pidu peavad Valendavail väljadel kodukäijaid libahingil läbi tuisu kannab tuul lõputult, neid lendab ringi nagu lehtis sügiskuul. Kuhu lähevad need voorid? Miks nii suur on nende arm? Tondil leinakoorid on see nõiapulmaparv. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisukate all lendav lumekeeris lõõts subtaevastukab öö on hall. Pilveteni tõuseb putud tondikarja, kiun ja ving. Ulgujate Alaiutu ahastades kuulab sind. Sompumatus maa ja ta vihisev ja vingub tuul. Kord, kui loom täis surma vaeva. Kord kui laps, kel nutt, on suur. Õlgi raevunud õhinaga katusel, kord kahist. Kord, kui rändur akna taga klopib. Südant ahistab. Eideke miks kogu aja vaikid sa seal akna all? Tõi ehk värtna vaikne vulin Rannestusel laugel. Või ehk õues tuuleurin viis mõtted kaugel. Eideke hea ja hell maitse kemis looja andnud, kergem saab siis südamel. Laula lindudest, kes leidsid mered. Taga vaiksema kuidas varavalgel neitsitletel käis? Ah laulase? Sompamates maa Taev vesised ja vingub tuul. Kord, kui loom täis surma vaeva. Looja andnud kergem, saab Sis südamel. Läbi halli udu Winan mustab üksik raagus puu. Ülem nukra lumelina nukrat valgust valab kuu sõites teed üksluised. Pekka meel on uneeelselt hel. Ühetooniliselt ikk kõlksud Aizalgimekkel. Postipoisi laulu ei lõputu kuist stepitee. Ainsat tasapisi lumele med pihuta. Verstapost vöödilise aina vastu kihutab. Kolde paistele sudo pärast lahusolu piinataaž end sinust joobanuks, joon. Tunnid kao vat liigub ringi, kella tekkel rahuta. Aga enne koitu mingi võim neid kogust ei lahuta. Pärin teenrilt aru, kes mulle hommikul toob tassi teed, kas maru öösel vaibunud. Kas tuli värsket lund? Võid tõusta jalamaid ja sõita. Lund on sadanud sadulasse siis veel hommikuselt hall lagendik ja siis maas hangelast sinetab õrn koidueelne, vari peos, nahkne ratsapiits kannul koertekaripäev läbi tuisates, kui tuuled üle maa kaht jänest kütime, kuid kätte neid ei saa. Kui lõbus. Õhtu on tuh küünlatuli, Ruskab tuisk kulub tumedalt, must süda rinnastuskab. Sa maitsed, igavus kui mõrum, mürgid, tilk. Ma püüan lugeda, kuid ridu riivab pilk ja vaim käib ise teed. Siis võtan kätte sule. Kuid muusa Suigatab ning aitama ei tule. Just nagu hangunud on elav luulesoon. Mulda tooniga ei sula kokku, too veider teenija riim tõrgub kidakeelselt. Värss muutub uduseks ja venib nürimeelselt. Võitlus lüüraga, nii lootusetu näib, et saali põgenenud, kus parajasti käib jutt suhkruvabrikust siis muutub kõneaine. Tuisk kulub endiselt. Vaikiv perenaine on pahur, nagu ilm. Kaardipaki toob. Aeg-ajalt ennustab ja süngelt sukka koob. Oh tüütud Kolgast küll. Nii tuisu tuulte ajal Me päevad veerevad. Kui aga õhtu ajal toanurgas tülpinud McCabe võitlust pean. Ja saabub tuttav saan siis naeratades tean, et elu jällegi on täiuslik ning äre neid külastama. Taas on tulnud kaugelt pere koos halli emaga kaks nooruslikku õit. Kaks blondi sõsaratkel meeldib saanisõit. Eelkõige põgusad ja kaudsed pilgud, mõned poolvargsi pillatud tähtsuseta kõnet. Siis juba elevus, laul, õhtusöögi eel. Naer, valsikeerutus, õrn, sosin kerge meel. Pilk muutub raugemaks, jutt hüpleb siia-sinna, toa lävel kohtades on raske lahku minna. Rind paljastrepile nüüd jookseb tantsuhoos noor piiga pimedas, kuid põhjamaine roos ei karda pakaseid. Kuis põletab küll huulida suudlustali ööl peske vihisevaid Tuuli. Kuis vene tütarlaps lumetolmus, rõksk. Ilm on haruldane. Aeg tõusta, ära pahaks pane, mu kaunitar on möödas. Laud, ava une kütkes hoitu ja vastu põhjamaised koitu, kui põhjatäht taas Loit Malle. Veel eile maailm möllas, raius pimedus, Me peale vajus vaid vaevu aimata võis kuud, kui kollast laiku sünges taevas siis meelemasendus sind vaevas, kuid täna. Allaotuse asuurse palge maas lumekate kiirgav valge, kui vääris vait ja eemallaas pool läbipaistev vaik, Järgne harras seas haljad, kuused härma karras. Jõe peal hiilgab jäine gaas täis kuldset soojapaistet tuba. Puud ahjus praksuvad, seal juba näed leegitsevas tuleõit ja jõude vahtida lake. Veel parem. Panna ratsurrake ja teha väikest saanisõit. Ja ülehommik rõõsa välja, siis kihutada 1000 nälja teilt tõusva lumepilves seis võis Sõrki sõita metsarajal või piki järve kabja kajal kus kallis kallas kaardub ees. Jälle pilvi koondub taevas ümber valgus väheneb. Süda piinleb, hirmu vaevas jälle häda, läheneb. On mul veel, kui maru puhkeks jõudu seista, võitlus rajas, jääda visaks kindlaks uhkeks. Nagu ükskord noores eas. Torme täis on olnud, elu loid, nüüd hingan tormi eel. Ehk ma veelgi leian pelu. Sadamasse jõuan veel. Aga aimus lasub singel. Ees on jumalaga. Viimast korda veel mu ingel, tõttan suruma su kätt. AEG puistab alla kõik ükskord näevad hauaund. Kord, kui ei kuulda minu samm veel kõrgub laante kulupea. Last nähes mõtlen jumalaga saab peagi minu kohastajad sull Aegonna õitseda. Minul aga aeg maha jätta õitsvat maad. Kus küll sattunud kord mulle jõuab, kas võõrsil maa meredel varjuriik mind ohvriks nõuab, siinsamas paigas täna veel ükskõik kus väsinuna, raugen. Kus mullaks muutub maine kest, ei juhtuks ainult liiga kaugel see. Armsaks saanud radadest. Las sõjalgus, puhkan, hauavilus, uus eluringmäng, ärada. Jama igaveses ilus, ükskõikne loodus, särada. Maailma laias kurvas stepis toovad kolm allikat. Rännul jahutust. Kõik nooruse Ast kargest lättest joovad missa rinna, valab rõõmsat rahutust. Seis vaimustus. Kui keskpäev jõuab kätte, meid kosutab. Kuid parem mõlemiston, viimane külm unustuseläte. Aleksandr Puškini luulet August Sanga, Betti Alveri ja Paul-Eerik Rummo tõlkes esitas Villu tari.