Täna õhtul kuulame Aleksander Puškini luuletusi, mille teemaks on poeedi kutsumus ja missioon. Juri Lotman kirjutab Puškini biograafias. Millega Puškin oma loomingulise küpsuse aastail ka ei tegelenud, oli ta eelkõige ja esmajärjekorras luuletaja. Seda pidas ta põhiliseks määravaks oma isiksuses. Just luuletajana võtsid teda vastu ümbritsevad. Ta pidi lakkamatult mõtlema sellele, mida endast kujutab poeet, milline ta peaks olema loomingus ja elus ja arvestama või võitlema sellega, mida lugejad temalt ootavad. Raske on leida kunstnikku, kes oleks nii palju mõelnud ja nii laialdaselt sõna võtnud teemal milles on luuletaja olemus, milline peaks olema tema suhtumine maailma. Puškini luuletused August Sanga, Betti Alveri ja Kalju Kanguri tõlkes esitab Tõnu Mikiver. Mu lapsepõlves ta mind armastas ja teadis mu abituse pihku, paaniflöödi seadis. Ja vaikselt naeratas, kui õppimise koos ma hääli otsima veel. Kuid varsti kajasid ka vägevamad noodid mu nõdra sõrme all ju kõlama lõi toodid, hümn jumalate auks ja vaikne pastoraal. Auvalgest õhtuni maneidsilt karjamaal saim salajuhatust, kes külmitsevaid lilli. Mu rõõmuks ajuti ta ise võttis pilli näolt taigas kiharad ja põlistamme all siis jumalikku suust, nii elustades tal õrn hingus pühalikult voolas pilliroogu et südavärinal. Mul vajus õnnevoogu. Jupäeva viin, valgus suri ja sinimerele end lahutab uduhall. Kohlakerdad täis tuult, Moostav puri, Kofooga vahuta sünkookeanmaal. Ma ihkan näha kauget kallast, neid lõuna kauneid maid, kus pole käinud veel. Ma olen sinna teel, et lahti nukker meel saaks mälestuste meelevallast. Ja siiski ikka veel mu silmad vett täis mu rinda, valu kokkuvaotab, taastutav unistus mu ümber tiibu laotab. Mul tuleb meelde kõik, mis kordnik kallis, näis, kui rinnas leegis arm, kui puudus kahtlus, kuri, kui loota, julgesin veel rõõmsal õhinal. Ohlakerda täis tuult, mustav puri. Ofooga vahutasin, kookian val, laev maale kaugele mind võtta, ära kanda. Laev üle õelavoonid, lenda nagu lind. Kuid sinna kurba uduranda sära iial kanna mind, kus vaevlema jäin piinatulle, kus kirgi tunda Saimu rind, kus muusad kutsuvalt, kord naeratasid mulle, kus vara tundsin, tormisid jäära õitses, minu noorus, kus põgus petlik rõõm ees peagi uttu Loorus ja tusk ja pettumus mu hinge vormisid. Siis uute elamuste näljas. Ma teele läksin koduväravast ja nende seast, kes elu maitsmas väljas, noorpõlve põgusa kaaskonnast põgusast, ka kaunid tuulepead, kõik need, kes pealton näinud mu kuldset kevadet, kui kõigest joobusin, kes seksiradadel koos minuga on käinud. Need, kelle meeleheaks ma kõigest loobusin, neilt tasu saamata. Ka need on meelest läinud. Ja ainult haavad jäid. Mu põues sügaval nad on. Ja eale ei kao. Ehk armastus küll, suri. Kohlakerdad täis Tourt mustav puri, oh vooga vahuta sünkookian mu all. Neil tundidel, kui luuletaja apollolt teenimas ei käi ja askeldustes raiskab aja ta teistest erinev, ei näi hing ilma luule taevaga tal tuimalt suigub. Vaim on tumm. Nii armetu maailmal lastes ta on ehk kõige armetu. Ent kõrgemast, kui ärkab ain siis jumalikku kutset kuuldes on äkki virge tema vaim, just nagu kotkas taevatuultes. Ta hülgab elu halli taustaEi maiseid rõõme sihiks ja ta pühi puuslikke ei austa, jääb püsti, on ta uhke, pea siit põgeneda jooksujalu, et olla vaba taeva all, kus randa voogab lainevall ja kohab võimas tammesalu. Poeedile ei, hulga poole koi iial, jäävad kasu kestvust kiitusel meil lisaks kerge keel. Külm laim ja narri naer sul koormana ei lasu. Kui rahulik ja karm ja kindel on su meel. Sa oled kuningas, siis üksindusse, asu, su vaba mõistuse ees käib juhina su teel teost hoolsalt täiusta, kus iial vaja veel. Ja mis väärikski. Saara, oota, tasu see sinus endas, on sa ise kohut pead ju kõige karmimalt. Sa nõudlik meister, tead, mis sinu tööd on väärt, kas on nad head või halvad? Nad rahuldavad sind, noh, siis lask, hüljata su teosed, sõge hulk. Ja ülbelt seljatas või altarile, kus saab pühal lõket valvata. Kes lained peatas, teie hu? Võimsat sõudub, köhitas vuttis kes vaikseks seisvaks tiigiks muutiste vaba mässulise voo. Mis võluvägi viis mu pinge et loidus vaba vere tuiket, noorem mässulise hinge, nüüd haaras väsimus ja Suik. Kohtuled käige oma käike, torm tõtta hävituse teed, oh vabaduse sümbol äike, tee kütkest vabaks, vangis v. Nüüd lahkun meri sinu vallast. Mu ees veel viimast korda, nii lööd sinilaineid vastu kallast ja hiilgat, võimukas ja prii. Su hääl jääb mulle meelde üha. Kui sõbra valuline hüüd subkaebelaul sutumemega. Mind viimast korda kutsub neid. Mu vabavete Ewald. Nii tihti siin rändasin ma ranna teel ja sõnatult üht salasihti, siis hellitas mu nukker meel. Mis kõnet sügavusest kaikus? Mind võlusid su vihahood, umbhäälsed kohisevad vood, su tujukus ja tuulevaikus. Vaest kala paati vaiksel veel säilitad ja hingad vaevu seal virgubki Su murdja meel ja kuristiku kisub laevu, sum mänglev, metsik veteneel. Oht tüüturranud ja eluase. Kuid saatusele ulgu v siit vabaks laulikut ei lase. Ja võõraks jäi mul pagulase poeetiline meretee. Sa hüüdsid, püüdsid tummas valus mu kirest vapustatud rind sind ihaldas, kuid pütked jalus ei lasknud põgeneda mind. Miks leinata? Kus praegu randuks üsna muretuna veel vaid ühe sihi poole kanduks neil veteväljadel mu meel üht saart moodsiks hardal vaatel üht hauda, kuhu maetud on murdlainetuse laulu saatel suur särav täht, Napoleon. Ta kustus tuhisevas tormis. Ka teise geeniuse siis, kes meie mõtteilma vormis surm elavate killast viis. Ta hauale jäi nutma, priius ta luulepärja päris maavoog, mässa valulises riius, Su laulik, meri oli ta sul rahutusta rinnas, kihas ta hinge painutanud end jõuküllases ja uhkes vihas. Ta oli sinu vaimu end. Suur tühjus nüüd maailma halvab. Kus oleks veel mu peatuskoht? Neid sama saatus kõikjal Salvab. Kus asub õnn? Seal juba valvab türann või valgustuse oht. Ja terveks meri. Sinust lahus jääb ilu, kütkesse, meel. Ja kaua-kaua õhtu Raus su kohinat, ma kuulen veel. Viin vaikivasse Laanekurru ja kõndu, sinu kõnehood Su lahed, rahnud lainemurru, sulaotuse ja laulvad vood. Ari on neid paadis, palju oli koos. Meist osa purjekangast laotas ja teine võimsat mõlad vaatas üksmeelselt vete vaikses voos rasket paati. Tummalt juhtis tarklaevnik käsi tüüripuul. Kuid mina heliseval suul, Neil laulsin. Äki pööristuul veepinna viiruliseks Uhtis viis meie põhjamaruhoog. Mind laulikutend säästis voog ja paiskas randa valges vahus. Siin üksi hümni laulan nüüd. Ja kaljujalal märga rüüd. Ma kuivatan keskpäeva rahus. Või neitsi laulust elab õu ükski hõik, sinul kordamata kaja, sa märkat, kõik, sa kuuled kõike siin ja seal maal, merel, metsas, vainupeal ja vastad siis. Kuid ise eal ei vastust saa. Nii sinu laulgi luuletaja jääb kajata. Kes külikuid poeedi hooleks on lasta lüüral kajada. Et lood, kus vale tõega pooleks, võiks nutma, naerma, ajada ta kunstmist, haritentsi maitset ja pakub tuimuse eest kaitset on pidupäevil suures aus. Ja meistriosaks saab aplaus. Ent teisel pool toa poiste parve lihtrahvast täis on tagatrepp. Ka nendel on ju kuulda tarve kui sõnu sõlmib värsiset. Prosaist ja poeet. Miks prosaist näed tühja vaeva? Mis tahes mõte mulle, laena ta teravaks, teen jäägitult sulgkerge riimi saab ta mult ning vibu keelelemis pingulda sean, et hoogne oleks, lend, vean vibul, lookaitsev vingub ja hoidku vaenlane sisenenud. Käes on nüüd ihatud hetk, töö, aastatepikku kõne lõppes. Miks siis on mõistmatu äng salaja vaevamas mind ehk oma kohuse täitnud. Seisan kui tarbetu töömees. Tasu Kell tehtu eest käes. Võimetu järgmiseks tööks. Või on siis kahju mul tööst sellest öö ajakaaslasest tummast. Kes on Benaatide hing? Kuldse Aurroraagi Kain. Eluvanker. Näe, raske vanker veereb kingul. Erkratsu kihutab ta ees. Käes ohjasid, peab uljalt pingul aeg, vana vahva küüdimees. Auvalgel hobu algab traavi, meil vankris kärsitu on vaim. Kas murda kael või minna kraavi, üks kõiglas käi ja keskpäeval. Aga lööme araks. Tee tõrgub. Ees on kuristik. Siiskisendame kartus varaks, nuht tasem, nüüdsas sõgesik. Kuid vanker veereb. Une Kärmas KÕIK pimeneb Me pilgu ees. Öömajale. Meid viib need kärmas aeg. Vana vahva küüdimees. Kui kõrber radadele vii mind janunevad Ingel raskus. Näe tiivuline Seerav siis teeristil minu ette laskus mu silma lahuga riivas õrn ja uni kerge inglisõrm. Mu pilk nüüd lendas üle maade, kuid kohkun tema kotkavaade. Mu kõrvalehti, puudus ta nüüd kella hääli, kuulsin oma ja vabatavate ilmaruumi ja inglilaulu üleval ja koletisi mere all ja idanevaid seemnetuumi. Ta kiskus välja ebatruust ja liiga sõna ohtrast suust mu keele kavala ja õela. Ja tõstes vere märja käe ta keele asemel, ennäe mu suhu pani ussina, ela. Aga mulle rindu lõi ja südame mul sootuks lõhkus ja tuleriidalt põue tõimul söe, mis punasena õhkus. Kui surnu, lamasin ma seal siis mühises Jehoova hääl, mu prohvet, ärka, vaata ringi. Nüüd rända läbi maad ja jõed ja põleta kui inimhinge suud, tule sõnaga muud õed. Aleksander Puškini loomingut Betti Alveri, August Sanga ja Kalju Kanguri tõlkes esitas Tõnu Mikiver. Luuletused ja muusika valis reetsein.