Tere, eesti keele eest hoolitsemine on keelesaate teema. Tere Eesti keele Instituudi keelekorraldaja Peeter Päll. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja täna on siis luubi alla ajakirjanduse keelekasutus. Mille käigus me, ma loodan, saame teada, kas välja nopitud näiteid vajavad näiteks üldse parandamist, kas nad on üldse vigased või valed. Kui keeleseadust arutati seda keeleseadust, mis praegu kehtib juba siis prooviti sinna sisse kirjutada seda ajakirjanikele sundus, tarvitada kirjakeelt, kirjakeele norme, isegi trahvide peale mõeldi. See on keeleseaduses sätestatud järgida keelekasutuse head tava, mis asi on hea tava ja kes ütleb, mis on hea tava? Seda hea tavamõistet kasutatakse tegelikult mitte ainult siin kirjakeele puhul, vaid ka näiteks paljudes ärivaldkondades, kus me räägime headest tavadest ja ega seda väga täpselt ei ole võimalik defineerida. See on pigem ikkagi selline üldtunnustatud kokkulepe, mida siis tavaliselt järgitakse ja see on pigem selline üldine manitsus, kasutada vastuvõetavat keelt. On see piir, kus algab vorm ja kus algab viga või kus lõpeb norm ja kus algab viga? Vigadest üldse on selles mõttes raske rääkida, kui läheme sellisele teoreetilisele arutlusele, et et mis on keelevead, need tegelikult ei pruugi vead olla, lihtsalt nad näitavad keele. Kas teinekord keele muutumist ja teinekord muidugi ka inimese raskusi nendes keele reeglites orienteeruda. Aga aga kui küsida, et et normikohane ja mis mitte, siis võib-olla pigem mõtet mõelda sellele, et mida saab normide ja mida ei saa normida. Et me saame normida ehk siis ütelda, kuidas midagi kirjutada. Natukese vähem saame öelda, kuidas midagi hääldada kuidas midagi käänata-pöörata, need on põhimõtteliselt tehtavad. Aga meil on väga raske normida lausestust, paljusid muid asju, mis puutub otseselt kokku sisu tähendusega ja sõnade tähendusigi on juba raskem normideni. Et seetõttu ei saa ka öelda, et mis on siis viga ja mis on siis normi eiramine, et see sõltub kõik kellest, millest me räägime? Kas keeles sõltub ka sellest, palju, mis on moes parajasti ja kas kas keelega on ka samamoodi nagu kleidi moega, et tuleb, on moes seda kasutatakse palju ja siis lähete minema, läheb ära? Ja on kindlasti ja muud ei ole muidugi igavesest lihtsalt mood mõnda häirib ja mõnda vastupidi, just innustab. Mõned sõnad kipuvad tulema kasutusse kuidagi järsku üleöö ja siis kaovad jälle kasutusel, nagu näiteks sõna väisama mis on ju kunagi pakutud uudissõna ja, ja, ja vahelises avastatakse, kasutatakse meelsasti siis jälle unustatakse. Paljude väljenditega on nii, need tulevad ja lähevad, keeletoimetajad, Need neid tavaliselt üritavad sellel hetkel tõrjuda, kui nad on moes. Aga kui nad on moest läinud, siis muidugi ei ole nendest lugu. Kas või mida pead keelekasutaja teadma või millal on, missugusel tasemel peab olema keelekasutaja, et ta võib otsustada, et mina kasutan näiteks seda või teist sõna või seda või teist väljendit just nüüd ja praegu ja niimoodi, nagu ma tahan. Aga öeldaksegi, et kirjakeel ongi teadlike valikute küsimus, tegelikult on meil kõigil ju väga suur õigus otsustada oma keelekasutusele ja ja isegi kirjakeele teadlik eiramine on mõeldav otsust, et kirjakeel on kokkulepe tegelikult, kuidas me Üheteist nähtust keeles kasutame. Need reeglid on ühiskondliku kokkuleppe tulemus, ütleme nii. Ja ja kui me neid reegleid ka teadlikult eirama, siis, siis see on ka üks võimalus kirjakeelt kasutada. No varem oli küll jah, tõepoolest selline lähenemine, et mis oli lubatud jupiterile, ei olnud lubatud härjale, et siis oli võib-olla pigem selline suhtumine, et meie keelt arendavad eeskätt kirjanikud ja need, kes on kõrgesti haritud inimesed, aga muidugi keel areneb ka tänapäeval kõigi teiste keele kasutajatega kasutuses ja ja päris nii ei saa enam ütelda, et võib-olla, et muretsetakse ilmaasjata sageli selle üle, et et me ei oska eesti keelt kasutada, aga siin tuleb ikkagi öelda, et iga inimese loomulik keeletunne üldiselt on on see, millest tuleb, millest saab juhinduda ja ja ei maksa väga põdeda, kui mõni väljend ei tule just selline nagu kooliõpikud nõuavad. Et seda esiteks ja teiseks Kell tõepoolest muutub, aga me oleme alati püüdnud neid muutusi reeglites teha ka nii et et need, kes on varem koolis õppinud, et need ei peaks ümber tema, ehk siis keel võib küll muutuda, aga samas jäävad need vanad reeglid ka kuigivõrd kehtima, et neid ei saa päevapealt keegi vigaseks lugeda. Ehk siis keeles on kogu aeg niisuguseid eri tasandeid lastehoid ja ja see teebki selle huvitavaks, sest keelekorraldajal on tarvis leida sobiv tasakaal keele muutumise ja siis samaks jäämise vahel. Ühesõnaga, põhimõtteliselt, kes teeb vahet veel sõnadel pärast ja peale näiteks siis see on tervitatav, isegi kui ta seda teeb. Seda vahet kindlasti võib teha ja, ja stiilid, tundlikumad toimetajad seda kindlasti teevad, sest et on lauseid, kus see vahetegemine oleks kindlasti kasulik. Aga samas seepeale ja pärast helistamine nagu ajalugu uurides selgus, et see on siiski ei ole väga vana nähtus seal, millal 60.-test aastatest pärit. Mis teid ennast häirib eesti keele kasutamise juures, mis on see, mida te peate veaksi, mida te tahaksite parandada, kuigi ma arvan, et eelnevast jutust lähtudes ma ei tohiks või ei saakski küsida. Ei, ma peangi vastama, et ega ma ei tahakski rääkida otseselt vigadest sellepärast et ka vead, kui neid nimetatakse vigadeks, nad räägivad keelekasutusest midagi. Nad ütlevad, et kas inimestel on selle koha peal juba kõhklusi tekkinud, kas see reegel hakkab muutuma tulevikus? Näiteks praegu on ja ongi väga raskeks muutunud eestlastel sihitise kasutamine, et millal me kasutame täissihitist, millal osasihitist ja see on asi, mis ilmselt nõuab ka meie tähelepanu eesti keele sihitise kasutamise reegleid on väga keerulised. Eriti nendele, kes keelt õpivad. Aga ka eestlastel endal endile on see keeruline. Ma muidugi sellist head lahendust ei näe, aga, aga tõenäoliselt võib karta, et mingi lihtsustamine siin tulevikus toimub. Siis kumb sihitis või missugune sihitise variant on eestlasele keeruline. Ka see, et kas valida osasihitise täissihitis, eriti kui kirjeldatakse mingeid protsesse ja seal on võimalik tegelikult öelda mõlemat moodi. Tavaliselt ongi see vahe nüansis, et kui me kasutame osasihitist, siis see on justkui rõhutus selle siis me rõhutame seda tegevust. Ja kui me kasutame täissihitist, siis me rõhutame, et see tegevus on lõppenud. Aga sageli see vahe ei ole oluline. Sisuliselt teine kõhkluste allikas on ka see, kuidas täissihitist kasutada, kas seal on ka kaks käänet eesti keeles nimetav ja omastav et näiteks kas keegi palub tühistada määrus või määruse, et siin on juba paljudel isegi raske otsustada ja siis me lähtume tavaliselt soovitustest, et tavalisem on sellisel juhul öelda, palub tühistada määruse. Ehk siis seal on natuke keerulisem seda analüüsida raadio vahendusel, aga, aga sellised seaduspärasused on. Palub tühistada määrus on minu kõrvale küll väga võõras kuulata. No ilmselt see nii ongi, et keeles seda esineb väga vähe, aga, aga seal on tõesti koht, kus muidu me ütleme, tühistada määrus, eks ole, aga kui me paneme sinna veel öeldis ette, palume tühistada määrus ka seal palume tühistada, määrus on nimetav, aga palub tühistada määruse seal seal juba inimesel tekkinud kõhklus. Nii vaatame, nüüd arutame nende näidete üle, mis kuulajatele, kes meile on kirjutanud ja helistanud on, on ütleme, probleeme tekitanud. Üks on minu enda keelekasutusest ühes varasemas keelesaates. Ma rääkisin silmas pidamisest, silmas pidada kolmandas vältes vale. Seda on jällegi selles mõttes keeruline ütelda, otseselt vale oleks aga tavalisema muidugi silmas pidama. Aga siin on tegemist sellise nähtusega nagu seisundiadverbid, ehk siis seisundimäärsõnad. Ja eesti keeles on see päris ulatuslik liik keelendeid, mille puhul sageli on võimalik öelda ka kolmandas vältes silmad on aukus ja püksid on kotis ja, ja nii edasi tuua on keeletoimkond kunagi isegi sellist loendit arutanud, millised seisundimäärsõnad võiksid võiksid olla siis ka tugeva astmelised ja see piir ei ole tegelikult väga selgelt tuntav, nii et siin on pigem tegemist selle nende kahe nähtuse siis segunemisega. Et see ei tule sellest, et mina millegipärast kolmandat väldet rohkem armastan. Jah, muidugi, välte puhul võib kaasa mängida ka murdetaust, et nagu me teame, et Kirde-Eestis on, on see välte erinevus peaaegu puudu ja seetõttu seal inimesed kalduvad sageli kolmandat väldet kasutama. Teine näide eelmisest saatest Nädal tagasi jutt oli soome keele sõnaraamatutest ja õpikutest ja mina rääkisin kaasaegsetest sõnaraamatutest. Kas sõnaraamatuid on kaasaegsed? Sõnaraamatut ei saa olla vist kaasaegsed, nad peavad olema tänapäevased. Siin on õieti, see kaasaegne on, tähendab kellelegi kaasaegne, eks kui me räägime siis sõnaraamatut, meie kaasaegsed, siis on seal ka loomulikult mõelda nii ja teistes keeltes seda vahet väga sageli ei tehtagi, et nii näiteks inglise keeles contemporary vene keeles Savremen. Sa oled tongi kaasaegne, aga need tähendavad ka kellelegi kaasaegsed, näiteks seik, spiri, kaasaegne ja mida keelekorraldajad üritanud teha, muidugi väga väheste tagajärgedega on see, et seda kaasaegset selles selles teises tähenduses esile tuua. Ja kui me räägime tänapäevast, siis seal on juba sõnu palju nüüdisaegne, tänapäevane, moderne, uueaegne valikuid on rohkem kui ainult kaasaegne. No ütleme, et need viimased on siiski täpsemad, kui me räägime mingitest asjadest ja nähtustest küllaltki selgemad. Sümpoosion või sümpoosion. No see on kreeka päritoluga võõrsõna ja seal me oleme seda kreeka lõppu soovitanud. Kuigi teistes keeltes ja sageli on nii, et kreeka sõnad tulevad meile ka mõnikord ladina keele kaudu, sümpoosion, ladinapärane lõpp. Aga sõnastikud on meil pakkunud ikkagi pigem Kreekat. Meil on lihtsalt nii palju ladinapäraste lõppudega sõnu, et läheb nagu automaatselt sinna raja peale. Seda ka teistes keeltes on ka sageli see ladina lõpp olnud. Eeskujuks inglise keeles on ladina lõpp näiteks. Aga muudame siis ära, kui kõik kasutavad sümpoosion. No me oleme püüdnud neid kreeka sõnu ja nimesid ka otse kreeka keelest võtta, et mitte vahenduskeeli kasutada. Nii et ikkagi siis Tallinnas toimus rahvusvaheline sümpoosion, Läänemeremaade mündi ja raha ajaloost. Sümpoosion, jätame kõik meelde. Nii, näiteks selline kiri on mees asesõnana näitelause, Tiit Kask lahkub lavalt, ometi oodati mehelt palju. Kas peab siin kasutama mees sõna või võiks kasutada lihtsalt asesõna, et oodati temalt palju. See ongi nüüd stiili küsimus, tegelikult, mille puhul ütleme nii, et mingit normi rikkumist kindlasti sellest rääkida ei saa ja ja stiili puhul on on pigem tegemist ka niisuguse maitseeelistusega, et mõnele kindlasti ei sobi, see ei meeldi see, selline stiil. Ma arvan, et siia või minu jaoks ka võib-olla sees sellesse lausesse ei sobi. Aga miks mitte mõnesse muusse lausesse. Aga kui me võtame näiteks, et naislaulja Tiina Kask lahkub lavalt omad ometi oodati naiselt palju seda. Tähendab see on võimalik, aga see on vähem kasutatav. Jah, tõepoolest see on inglise keele mõju ilmselt. Inglise keeles. Lehel toodeti palju. Asesõna hiivisii sellisel juhul tõenäoliselt kasutusel, et ma ei kujuta ette, et päris inglise keelest tõlgituna. Kui palju keele kasutamisel mängib rolli näiteks psühholoogia, sest kohati tundub, et kui maailm läheb sinnapoole, et kõik on võrdsed ja sugude vahel ei tohi vahet teha, siis vastupidi, inimesed nüüd leiavad selle võimaluse siin vahet teha. Mul on seda raske kommenteerida, aga eks keel ongi, keel ongi selleks, et inimene on maailma üksteisega ja maailmaga saaks suhestada ja see, kuidas inimesed teeb, ta leiab alati võimaluse. Järgmine uudis, võimas kambak Kanepi tuli rongi alt välja ja jõudis veerandfinaali. Kaia Kanepi tuli rongi alt välja, see on väga-väga kujundlik ja minul tuleb kohe silme ette pilt, kuidas ta tuleb sealt rongilt. Välja jah, aga see on ka jällegi küsimus sellises heas maitses ja stiilis, et ma olen ka nõus, et ma võib-olla nii ei ütleks. Aga jällegi see ei ole otseselt nagu normi rikkumise küsimus. Kujundlik kujundlikku keelekasutust on, see on väga raske hinnata seda, et see ongi subjektiivne, paljudel ja kes kasutab sellist tooremad kujundite, kes kasutab peenemad, kui öeldi, et see on tegelikult väga palju, sõltub sellest, mis kontekstis toimub ja kellele see on mõeldud ja nii edasi, siin ei ole kerge öelda, et mis sobib ja mis ei sobi igal juhul. Rongi alt välja tulema, tähendab siis hädavaevu pääsemist minu arusaamise järgi. Mitteheide võib-olla ka muidugi ma seda väljendit nii ei ole uurinud, see võib olla ka tõlkitud mõnest teisest keelest. Et ei tähenda raskest olukorrast välja tulemist, võib ka seda tähendada? Jah. No võib-olla tõesti. Kui palju ma saan aru, et see on jälle väga subjektiivne, aga kui palju oleks siis mõistlik kasutada kujundlikku keelt? Ajakirjanduses näiteks kui ajakirjandus annab edasi informatsiooni? No ajakirjandusega nii lai mõiste, et selle selle puhul ei saa vist rääkida midagi, üldistavalt aga uudistame, räägime uudistest siis seal tõenäoliselt kujundlikku keelt ei peaks väga palju olema. Aga kõik muud žanrid on sellele avatud tõenäoliselt, mida, mida ilukirjanduslik tekst rohkem kujundlikku keelt esineb tänapäeval ilmselt selleks, et kuulaja lugeja tähelepanu köita, kasutatakse seda kujundlikku keelt mõnevõrra rohkem kui vanasti oletanud nii, ja tundub. Aga, ja see on ehk selline aja märk, aga ja seetõttu ka kujundit devalveeruvad ilmselt, sest et mida kasutatakse selle puhul enam ei, ei tajuta selle tunde väärtust nii oluliselt. Sellepärast lähevad ka need kujundit järk-järgult vängemaks nii-öelda nagu rongi alt välja. Ja nagu on siin mõned riigijuhid mujal maailmas väljendunud mõnikord vägagi ebatsensuurselt, et see on kõik selleks, et tähelepanu pälvida. Aga nende üle otsustamine on jah, keeruline igal üksikjuhul. See hindamine sõltub ka kuulaja lugeja maitsest. Aga kuhu me niimoodi välja jõuame, kui me kogu aeg võimendame? Kuskil peab ju piir, tuleb. No ilmselt ühel hetkel võib tekkida ka vastureaktsioon, et loobume nendest kujunditest peaaegu üldse nõuame täiesti asjalikku keelt, et seda on võimalik ka uudiste puhul on see muidugi täiesti ootuspärane, et nii võiks minna. Aga ega seda piiri kätt ette ei pane, sellele nii kergesti. Järgmine küsimus. Presidendiproua ja presidendi härra presidendiproua Evelin Ilvese värskelt ilmunud kokaraamatu kingitud maitsete leiame me nüüd raamatupoodidest, kes on presidendiproua ja Kresson presidendi härra. See on jah, selline huvitav nähtus, millele meie tähelepanu juhiti ka hiljaaegu, et et miks on presidendiproua ei ole tegelikult ise president, vaid on tema abikaasaga, advokaadihärra on advokaat, ised. Keeles ongi niisugune kahetine suhtumine või see käik see mall, et sellel on kahted laadi tähendust. Kipub olema niimoodi, et proua, kui me räägime, kui president oleks naissoost, siis me ei ütleks presidendiproua, vaid ütleksime proua president või naispresident, kui me tahame sugu rõhutada. Aga presidendiproua läheb sellesse sarja, kus on kunagi olnud paruniproua ja pastoriproua ja see on niisugune natukene Familiaarne keelepruuk, et igasse kontekstis ei sobi sõnade puhul ja tõepoolest seda ei ole, et et sealt ta tähendabki iseennast. Aga see on ka sellest ajast, kui doktor oli näiteks enamasti meesterahvas. Et siis oli ju selgelt aru saada, aga nüüd on see aeg muutunud. Jah, ja see teebki selle keelekasutuse soovitavaks, tegelikult et siin me jõuame muidugi selle teema juurde, et kas esimehed, esinaised ja ja nii edasi, et eesti keel ja üldiselt ei ole väga sootundlik eel, meil on meil asesõnad, on ühesoolised ja enamik ametinimetusi on ühesoolised, et mõtleme selle all tegelikult mõlemat sugu. Mõned mõned näited, mis meil on esimees ja, ja mõnikord ka väga raskesti asendatud nagu meremees ja, ja nii edasi. Siis need võivad ju keeles olla ja meil on õigekeelsussõnaraamat ja paljude teiste sõnaraamatute koostajad põhiliselt naised olnud, nii et kui nemad on kokku leppinud, et esimees võib-olla ka naissoost, siis nii ta on. Ei maksa tähti närida, ei maksa kuigi kuigi alati võib ja tundlik, võib-olla, aga, aga meil oli vist just hiljaaegu selline selline küsimus keele keelenõu telefonil, kus kasutati seda naa, liidet lugejanna ja kasuta ei anna. Aga ta kasutas, see oli selles mõttes ebatavalises kontekstis, et me tavaliselt seal eesti keeles sugu ei rõhuta, kui me seda teeme, siis millegipärast väga-väga silmatorkav. Aga näiteks teistes keeltes on küll, on direktressid ja ja muud on tavalised vahetegemise võimalused. Aga me ei pea kõike järgi tegema. Jah, sellest eesti keel, nagu ma ütlesin, ei ole väga soodundlikel. Räägime uutest sõnadest ka, sest just ühes uue sõna meile pakkunud välja kuulaja Uudisplussi saates rääkisime Pärnu naisterannast ja, ja spaades tuli ka juttu ja Ilmar Vananurm kirjutas, et spaa asemel võiks kasutada sõna vesile. Jah, neid uusi sõnu tegelikult tuleb keelde pidevalt ja ja nende puhul on küll nii, et et ega me ei ütle, et üks või teine sõna üldse ei sobi. Sobib muidugi, küsimus võib olla selles, et kas sõna vormiliselt ja muudel põhjustel sobib või ei sobi, aga vormiliselt vormiliselt sobib väga hästi. Võib ju olla küll, et spaa tähendus, paljud inimesed, võib-olla panevadki, midagi muud peale vesiravi või veega seotud protseduurid, seal on ka muud muud, mis võib-olla spaad iseloomustavad, et see, seda ma ei oska praegu hinnata. Aga ma võib-olla juhin tähelepanu sellele, et et meil on Eesti keele Instituudi kodulehel selline aadress. Avalehelt saab sellele ligi, kus, kus neid uusi sõnu saabki pakkuda. Et me oleme selle võimaluse inimestele andnud, et nad võiksid meile teatada uutest sõnadest, mida nad kas ise soovivad, nad on märganud kuskil kasutusel. Sest see on meile sõnaraamatu koostamisel palju abiks. Ja mis puudutab selliseid täiesti uusi sõnu, mida keegi välja pakub, siis sega. Mina muidugi kohe sõnaraamatusse ei satu, et enne tuleb ta kasutuses ikkagi kinnistada ja seda ei otsusta enam mitte sõnaraamatu tegijad, vaid me kõik. Mul tuli siin veel üks näide. Meile kirjutas Meeli vormi kaudu üks inimene, kes soovitas raamatukogu asemel kasutada sõna teavistu, kuna raamatukogu on oma olemuselt teisenenud ja ja seal ei ole enam ammugi mitte ainult raamatut, vaid on kõiksugu muud teavikud ja seetõttu ta pakkus välja dealistu. See on jällegi selline ettepanek, et väga ilus, kui keegi selle ettepaneku vastu võtab ja seda kasutama hakkab ja see levib, siis ta nii jõuabki sõnaraamatusse, aga need otsustajad ei ole jällegi meie, vaid vaid need sega see kasutajaskond ise ja võib-olla raamatu kui inimesed esmajärjekorras muidugi peab ütlema muidugi, et need nimetused on ju sageli tinglikult. Et selles mõttes ei ole tingimata vaja ühte sõna välja vahetada, et seene enam ei anna kõike seda sisu edasi. Ja kui raamatukogu kui ka teistes keeltes on jäänud samaks sõnaks seotud raamatuga, siis võib-olla ei ole meil tarvis ka kiirustada, aga see on nii subjektiivne lähenemine. Võib-olla kulub see sõna kuskil mujal ära? Jah, nii nagu taristu, eks ole, on selline sõna, mida nad juba nii paljud tunnevad ja kasutavad võib ta tekkida kuskil mujal. Ja võib-olla üldse ongi praegu hea meenutada seda, et aasta tagasi olime see sõnavõistlus ehk sõnaus. Ja üks meie kolleeg tegi ülevaate selle kohta, palju neid sõnu siis tegelikult kasutusele on tulnud. Toosama taristu ju tegelikult minu meelest leidis kõige suuremat vastuseisu, seda kritiseeriti nagu kõige rohkem, aga see on käibele läinud. Jah, ja see ongi nii, et aga praegugi, kui ajalehes ilmub mõni uudis, kus muuhulgas on pruugitud sõna taristu, siis leidub ikka komment, seeriaid, kellele see sõna absoluutselt ei sobi. See ongi täiesti loomulik, et ega siis iga sõna nõuab alguses harjumist ja tõrjumist. Jaa jaa, jaa, kinnistamist. See on väga raskesti ennustatav, milline sõna käibele läheb ja milline, et selle taristu kohta küll tuleb ütelda, et tõenäoliselt on käibele läinud, kui ta juba täiesti ilma ilma eputamiselt kasutatakse tavalistes tekstides. Selles ülevaates olid veel need sõnad järjestatud siis selle sageduse järgi, mis internetist otsides. Ja taristu oli seal kõige esimese ära kindlasti mainitud. See näitab ka seda, et võib-olla selle sõna järele siiski vajadus oli, sest infrastruktuur on tõepoolest päris keeruline võõrsõna ja kui kurdetakse, et ei saa aru, mis taristu tähendab, siis ei pruugi inimene ka suuta defineerida, mida tähendab infrastruktuur, et see võrdselt raske seletada. Teisele kohale selle sageduse järgi jõudis toimija, aga selle puhul on muidugi ütelda, et see on eesti keeles ka sõnas toimima ja see, selle puhul on raske hinnata, et kui palju neid sõnavõistlustele levimisel kaasaid. Kolmandaks jõudis sõna kestlik, mis oli isegi mulle ka üllatav, sellepärast sellise inglise, sest teine pool, mida meil on tõlgitud ka jätkusuutlikuks ja sääst vaks ja, ja muuks et seda on hakatud kasutama ja siis vabasektor selle nii-öelda kolmanda sektori asemel on, on küllalt hästi levinud. Ja siis on mõned sõnad, mis on juba natukene kitsama kasutusvaldkonnaga, nagu näiteks tundetaip, kärgpere, need on, tuleb välja ka päris hästi. Nendesse, eriti näiteks perefoorumis pidi kärgperedest oma päris palju juttu. Java õiguslik on ka mõnevõrra kasutust leidnud. Aga mis jäävad nii-öelda tinglikult joone alla, on sellised sõnad nagu toime abi humanitaarabi kohta, et ilmselt see vajadus ei ole nii teravalt tunnetatav. Ja mõned on ka võib-olla lihtsalt haruldasem haruldasemad oma sisu poolest näiteks pea, voolustamine. Või siis, kui aga kõige viimane on sõna juhind eurodirektiivi kohta, see oli, oli sõna, mille järele vajadust ei tunta. Väga sarnane ka sõnale juhend ja see on teine häda, loomulikult nende nende noorte puhul ongi sageli see häda, et nad kipuvad segi minema olemasolevate sõnadega, tekitama juurde neid nii-öelda sarnast sõnu ehk Baronüüme. Eesti keeles on hästi tuntud käsitlema, käsitlema käsitsema pesakond aga just selliseid sarnaseid sõnu juurde tekitada just tuletistega, see on väga väga libe tee. Ja kui vähegi võimalik, siis oleme soovitanud, pigem siis uusi tüvesid. Või teinekord liitsõnad eesti keeles on ju väga hea ja ammendamatu sõnade uute sõnade moodustamise viis. Näiteks meil siin küsiti hiljaaegu nõu, inimene oli nõutu, kas võib rääkida viilu toodetest? Toode, viilutatud leibadest mõjutatud leivad ja saiad. Ja kõik saavad aru tegelikult, millest on nüüd, aga seda liitsõna enne ei ole olnud. Kasutaja seisukohalt jaa, aga miks mitte, see on täiesti mõistlik. Liitsõna ütleb ära, millega tegemist. Kui tihti me peaksime uute sõnadega väljamõtlemisega tegelema? No nii palju või nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik, sest et ega neid sõnu niisama ilupärast luua ei ole ju mõtet. Et sõnad tekivad ikka siis, kui selle järel on sisuline vajadus ja, ja. Vajadus on eriti suur muidugi erialadel, kes tegelevad niisuguste kiiresti arenevate valdkondadega nagu arvutiasjandus, ütleme kogu infotehnoloogia ja muu seal need terminid teinekord vahetuvad lausa päevadega, sest et tehnika areng on nii kiire. Aga sõnu muidugi võib teinekord tekkida ka stiililistel kaalutlustel. Kirjanikud teevad ju seda pidevalt, et nad otsivad uusi sõnu värskeid sõnu ja, ja selliseid, mis on huvitavad, seda on, seda on aga, aga nii igapäeva mõistes sõnu lihtsalt juurde tekitada ja loomulikult vaja. Keelehooldekeskus tegeleb ajakirjanike keelega aktiivselt ja, ja üritab ajakirjanikele ka nõu anda. Varsti on tulemas seminar ajakirjanik. Tere jah, Tartus asuv keelehooldekeskus loodi tegelikult küll selle eesmärgiga alguses, et ta hariks meie ametnike, omavalitsuse minister ja riigiametnike keelekasutust, aga aga see ajakirjanduskeel tuli juurde just selle keeleseaduse arutelu. Kui jõudsime lõpuks veendumusele, et ajakirjanike keelt ei saa nii lihtsalt normide käskude-keeldudega ohjata siis aga selge on, et sellega tuleb tegeleda, siis siis keelehooldekeskus tundub, et on selleks kõige sobivam vorm. See on ka niisugune mitme asutuse koostöös sündinud organisatsioon, tegelikult ta ei olegi, ta on just juriidiline ebaisik, selle moodustanud. Ühest küljest haridusministeerium, Eesti keele instituut, Tartu Ülikool ja siis Tartu linnavalitsus aga ta tegutseb sellest hoolimata, et tal sellist juriidilist vormi justkui ei olekski. Kas ebaisik on ka mõni uudisena? No ma olen seda ennegi kuulnud ja see ei ole selles mõttes uudissõna, et ta on olemasolevatest sõnadest kosta tulitsena. Täiesti arusaadav, lihtsana, täiesti arusaadav, väga huvitav. Ja mitte ebahuvitav. Mittevahutav just millest ajakirjanike seminaril juttu tuleb ju tegelikult, kui suur on ajakirjanike huvi olnud? Ma olen aru saanud, et see huvi on esialgu veel väike, aga, aga aega natuke selleks selleks on ja ja seal tuleb tegelikult, et jutuks nii selle uute sõnade teema kuiver, et ajakirjanike millegipärast alati huvitav keele puhul see, et kuidas need uued sõnad tekivad, et see ei ole selle korraldajate jaoks kõige tähtsam teema. Aga, aga just selle hiljutise sõnavõistluse varasematega sõna- võistluste meenutuseks ja ka selle meenutused, kuidas kuidas keelde tõepoolest sõnad tekivad, et see siis see on üks teema seal ja ja siis teisena on lausestus ja stiil ning lause heakeelsus, millest räägib siis ka keelehooldekeskuse kogenud lektor. Et need, need peaksid ajakirjanikke huvitama. Ja informatsiooni saate keelehooldekeskuse kodulehelt, kui see aadress võtta ette sisse, tuleb kohe ka otsingumootorites kohe esile. Guugeldades tuleb googeldades tuleb kohe välja. Aitäh keelehooldekeskuse nõukogu esimees, filosoofiadoktor Peeter Päll, saate toimetaja on Piret Kriivan. Ja veel teadmiseks, kes veel ei tea, keelenõuannet saab Eesti keele instituudist telefonitsi ja meili teel ja kirja teel ka keelehooldekeskus on välja andnud Asta Õimu koostatud fraseologismiga raamatu, kus on muuhulgas ka juttu sellest, kuidas rongi alt pääsetakse ja mida see tähendab. Ja keelesaade ootab teie tähelepanekuid ja küsimusi avalikus ruumis kõlanud keelendite kohta keelesaate kodulehel, et pärast umbes nende üle edasi arutada. Ja veel üks meeldetuletus tänasest saatest keelehooldekeskuse seminar ajakirjanikele on Tallinnas Eesti keele Instituudi ruumides roosikrantsi tänaval 18. novembril. Head aega.