Tervist, mina olen Urmas Vadi tänases saates küsime, milleks ja kellele on vaja kirjandust. Küsimus on sügav ja ajab oma niidistiku kaugele-kaugele, puudutades Vaino Vahing mälestusteraamatut, Jürgen Rooste luulekogu Kivisildnik paariumi ja Kauksile päevikut. Esimesena küsib selle suure ja olulise küsimuse meie miljonite lemmik Kivisildnik. Head kuulamist. Akvaarium 39. Tere kultuurihuviline vikerraadio kuulaja. Mina olen tark Kivisildnik ja räägin teile tänases akvaariumis asjast, millest keegi mitte midagi ei tea. Ei tea kultuuriministeeriumis ei tea õpetlaste seas ei tea haridussüsteemis ega üldse mitte kusagil. Ma räägin teile eesti kultuuri kõige paremini hoitud saladusest eesti kirjandusest. Seda te ei oodanud. Te kõik ju arvate, et eesti kirjandus pole teie asi. Et eesti kirjandus tehakse skandinaavia raamatumesside musta kasti jaoks? Tehakse valmis, pannakse paari aasta tagant korraks ilusasse suurde musta kasti ja unustatakse, on ju nii? Eesti kirjanduse kohta on Helsingi raamatumessil, sest kuskil mujal me teda ei näe. Kas eesti kirjandust on raamatupoodides? Ei ole. Raamatupoodides müüakse tänapäeval rohkem filme kui raamatuid ja ka raamatute hulgas on kirjanduse osa iga päevaga väiksem. Kas kirjandust on raamatukogudes? Ei ole. Raamatukogudel pole kohustust osta kirjandust ja neil pole selleks ka raha. Kas kirjandust on haridussüsteemis? Ei ole, sest kirjandus, õpetajatel pole aega lugeda ja gümnaasiumilõpetajad ei oska lugeda. Kas kirjandust on avalik-õiguslikus televisioonis? Ei ole, sest see paneb pea valutama nagu vinguhais. Korraks pandi kirjandus ETV ekraanile, see oli valus kogemus. Mäletate, mõne aasta eest olid hoopis kirjanduse minutid, millest pidi välja kasvama kirjandussaade kirjandusminutit, kadusid, aga kirjandussaadete ei tulnud. Juhtus selline rutiinne abort, siis tehti luuleminutid, kus elavad luuletajad lugesid oma luuletusi. Sellest oli taevakõrgune, hobuse türa, skandaal ja elavad luuletajad, aeti telekast minema. Põhjusi oli kaks, loevad halvasti ja loevad halbu asju. Vaatajaid oli ka vähe, ainult 80000 iga päev. Siis toodi elukutselised ettelugejad näitlejad ja pandi nad etlema head luulet, ajatut, klassikat. Erinevalt elavatest poeetidest leiti näitlejatele isegi raha. Raha tuli näitlejatele igast august, aga tulemus oli eriti piinlik. Ajatu klassik oli täpselt sama halb kui elav luule. Aga näitlejate viis luulet esitada oli üldjuhul ma rõhutan, üldjuhul täiesti ilge, võlts, ülespuhutud loomalik ja otse vastik. Nüüd said kõik aru, et kirjandus on täielik jama, sest see, kuidas näitlejad luulet lugesid, oli väljakannatamatult võigas, rõlge vastik, tülgas, valus, p, piinlik ja ebainimlik. Hui, kui Alpse oli meenutadeski, tulevad värinad peale. Korraks räägiti veel igapäevastest proosa lugemistest, aga jutuks see jäigi. Oli selge, et kirjandus ei vea välja ikkagi ainult 80000 vaatajat IGA PÄEV. Vaja aga oleks olnud 800000, siis oleks olnud hästi ja oleks võinud projektiga eesti kirjanduse edasi minna. Loodame siis, et need 800000 eesti kirjanduse huvilist peavad ennast Helsingi raamatumessile ja soome keelde tõlgitud eesti raamatute trükiarv on vähemasti üks miljon. Ja nüüd hakkame rääkima homme Helsingis algavast raamatumessist, mille teeb meie jaoks oluliseks see, et Eesti on valitud messi teemamaaks ning Eesti autorite loomingut esindab messil 260 erinevat teost ning sel teemal hakkame nüüd rääkima eesti esinemist Helsingi raamatumessil. Valmistanud töögrupi liikme Jaan kausiga, tere päevast. Tere päevast. Kuidas Helsingi raamatumessi siin Põhjala regioonis üldse hindate? Arvestades, et igal aastal külastab Helsingi raamatumessi no peaaegu ligi 100000 inimest, siis, siis milline tähtsus Helsingi raamatumessil siin kogu Põhjala kultuurielus on? Raamatumess üldse formaat, mida, mida Eestis ju väga hästi ei tunta, et Eestil puudub oma korralik raamatumess, see on ikkagi väga võimas ja ühte konkreetsesse ajahetke, ruumi, punkti keskendunud kirjanduse pidu ja kuigi ütleme, Euroopa mastaabis on, on Helsingi Mess kindlasti kohaliku tähtsusega ja suhteliselt väike, siis siis ikkagi need, kes tulevad kohapeale, näevad, et, et tegu on ikkagi väga-väga võimsa võimsa ettevõtmisega. Ma ei taha olla kuidagi noriv või skeptiline. Loomulikult on vaja käia eesti kirjandusega, messidel, see on möödapääsmatult vajalik, aga kuidagi võiks ka Eestis teha ühe raamatumessi raamatumess, mitte porno. Ja kirjandusele tuleks leida veel mõni väljund peale kohaliku tähtsusega, aga väga võimsa musta raamatukasti. Aga mis on kirjaoskamatutele asja raamatumessile? Kas see rahvas, kes suudab osta koos raamatukogudega paremal juhul ehk 100 luuleraamatut, ostab raamatumessil midagi muud kui õlut, pornot või kokaraamatu? Kahtlen sügavalt. Ma tulen ikka ja jälle selle juurde, et Eesti kultuur ei ole integreeritud eesti ellukultuur on kuskil nurga taga ja omaette eriti kirjandus. Ja ma rõhutan, et on seda ka raamatupoodides. Meil on igas kolkas muusikakoolid ja spordikoolid, lisaks trennid, huviringid ja mis kõik on selge, et muusikud ei tule tavakooli muusikatunnist. Sportlased ei tule kehalise kasvatuse tunnist. Aga sellist kohta, kus kirjanduslikult võimekad lapsed saaksid oma võimeid arendada, ei ole olemas. Pole ka kohti, kus kirjanduse vastu huvi tundvad noored võiksid silmaringi laiendada. Ei peeta vajalikuks messist, piisab. Ütleme nii, et, et Soomes minu, minu hinnangu kohaselt mängib kirjandus mõnevõrra keskemat rolli, kui, kui ta teeb seda Eestis, et noh, näiteks täna ilmus tänasest, siis Soome suurimas ajalehes Helsingin Sanomat on nagu osa lehest pühendatud kirjandusele, et lehed, see osakonna nimeraamat ja, ja ja see räägibki siis nii-öelda Helsingi raamatumessi kaudu või rõhuga Helsingi raamatumessil just just uutest uutest raamatutest. Mõned kirjanikud meil veel on, aga need tulid kas kirjanike peredest või ülikoolidest aga tänapäeval ei osata ülikoolides enam lugeda ega kirjutada, nii et see variant langes ära. Kui teil on laps võimekas laps, kellest võiks saada kirjanik, siis temast ei saa mitte midagi. Tema võimeid ei realiseeru, sest tal pole võimalik oma andeid välja arendada. Ja teie lapsel ei ole kunagi asja ühelegi raamatumessile ei tootja ega tarbijana. Ent teie lapsest võib saada soomes tubli ehitustööline. Ja meie rahval ei ole asja kultuurrahvaste hulka. Aga me mängime päris hästi jalgpalli nagu kolmanda maailma rahvastele kohane. Võib-olla peaksime lisaks Soome raamatumessile kirjutama mõned värsiread jalgpallurite särkidele. Tore oleks vaadata, kuidas iirlased saavad kolakat tüüpidelt, kelle särgile on kirjutatud Jaan Pehki luuletus. Seesam Seesam, lähme jooma. Või Andres Vanapa luuletus olustikuline. Aken on lahti, vaatan välja ja söön juustu. Mis teie sellest arvate? On ilmunud mälestusteraamat Vaino lahingust, selle on välja andnud kirjastus Hermes ja pealkiri on ongi sel raamatul Vahing, erinevad inimesed siis on rääkinud või, või kirjutanud Vaino vahingust Külli trummal, sina oled raamatu koostaja, kes oli Vaino Vahing. See on selline hästi ümarik, suur küsimus justkui. Aga see, et ta ise kaasoma töid ja ka elukutseid ja rolle eri kategooriatesse ta tegeles sellega. See oli tema puhul kuidagi hästi oluline küll, et kes oli Vaino Vahing, Külli trummal. Kes oli Vaino Vahing? Vaino Vahing oligi mitme rolli mees psühhiaaterkirjanik, draamakirjanik ja ka näitleja Sist diaatrit Vahing hakkas armastama kohe niipea, kui ta oli ilmselt jala sinna tõstnud ja see armastus kestis elu lõpuni ja teater oli tema tegelik vaimne kodukirjandus ja kirjandusmaailm mitte võib-olla nii palju. Ja muidugi oli ta ka veel lisaks sellele suurepärane esseist. Ta oli täies mahus vaimuinimene, kes haris ennast iga päev, kes väsimatult töötas ja kes oli oma igas rollis. Väga-väga tugev, on raske isegi öelda, kes ta siis kõige rohkem oli. See vist on, ongi selle pahingu teema kõige raskem punkt, et teda ei saagi niimoodi lahterdada. Aga Kelly trummel kunagi noh, see oli tõesti juba mõne aasta eest, kui mina tegin ühe intervjuu, Vaino Vahing, aga ma olen küll teinud kaks intervjuud, aga see mille ma tegin, oli selline hästi lühikene ja telefonivestlus ja siis ma küsisin ta hetkel tee või kirjutad. Ja siis ta ütles, et ta kirjutab, ta proovib lõpetada või kirjutada edasi ühte näitemängu, mis on eemaldada tema külast ja Mati Undist, sina, kes sa oled nende demorhiiviga kokku puutunud, et kas tema arhiivis on selline näidend olemas, et see oleks väga huvitav ja üleüldse, et kas on ka mingisuguseid noh ilukirjanduslikku teksti, mida ei ole veel avaldatud. Raamat on ikkagi nii-öelda teiste inimeste mälestusteraamat vahingust. See on, ma ei ole päris õige inimene, kellele see küsimus suunata, sellepärast det vahingu arhiiv on praeguses seisus ei ole mul olnud täies osas kättesaadav. See on praegu tema viimases kodus ja sellega tegeldakse. Tegelikult ausalt öeldes ei tea, kas seal on see näidend või ei, sellele arhiivile ma pidin ligi saama siis kui Vahing veel elas seoses Mati Undi mälestusköitega pidime kohtuma ja ta lubas mulle näidata oma arhiivi rääkima pikalt kõigest, mis tal südamel kirjastamise osas ja tekstide osas. Ja minul oli kalendrisse päev kirja pandud kellaaeg ka. Ja mõni päev enne seda tuli surmateade. Seega mina ei oska öelda, mis tal seal arhiivis on. Kahjuks küll, aga ma tean, et avaldamata tekste väga palju ei tohiks olla. Vähemalt proosatekste ja selles raamatus ilmub üks ilmumata tekstidesse on autoretsensioon mis seal Maie Kalda kirjavahetuse juures olnud tekstike ja see siin täies ulatuses ilmub ära. Ja seda ma tean, et see on kirjanduslooliselt väga väärtuslik. Aga üks oluline mõiste, mille vahing on kirjandusse aga peamiselt ikkagi teatrisse toonud on mäng piil kui Singalt pärit mõiste. Mis asi see vahingu mäng pilli trummel sinu meelest oli, et kuidas avaldas? Mängi just nimelt see spiil, üks mõte seda raamatut tehes mul oli kogu aeg peas, et natukene seda mõistet avada. Et inimesed tõepoolest väga palju armastavad seda sõna kasutada peaaegu igas kirjatöös, temast on sellest juttu, aga mis see siis ikkagi oli. Ja eile, kui valmistusime esitluseks, siis ma mõtisklesin veel kord selles piili üle ja mulle tundus väga nagu tähtis, mida Vahing esitas mängu tähtsusest elus ehk et me ei tohi unustada seda, et elu ainult surmtõsine ja igav kannatuste rada, vaid et mäng on üks osa sellest. Ja see vahingu stiil oli tegelikult tookord 60.-te lõpus seitsmekümnendatel elanud ja töötanud intelligentsi vaimuinimeste mingis mõttes varajane psühhodraama. Sellega kaudu elati välja tolleaegsed frustratsiooni ahistavad nõukogude korda, vastandades isenda sisemusele ja mäng oli midagi sellist, mis oli kõigest sellest, et olukorrast kõrgemal ja vahingu mängust on ju nii palju kirjutatud tegelikult et selle kaudu ta jõudis inimese tuumale lähemale. Ta püüdis isiksust paljastada selle kaudu et ta pani ta mängima või esitama mingisugust imelikku rolli, kus inimene siis võis tunda ennast üsna ebamugavalt, aga samas ta kuidagimoodi avanes ja Vahing siis psühhiaatrina, justkui oleks seda nautinud, onju sadu lugusid sellest, kuidas Vahing mängis ühe või teise inimesega ja sammas ta võis ka väga haiget teha, kindlasti. Mina ise arvan, et sügaval sisimas oli see mäng midagi sellist, mis aitas tal endal põgeneda, võib-olla isegi valutava ise enda eest. Selle kaudu oli mõnikord ka ilmselge Bigarie, see on üsna keeruline seletada, mida ma seda neid tekste lugeda lugeda sisemängu kohta arvasin ja võib olla. Ma ei oleks tahtnud olla see persoon, kellega mängitakse. Nii nagu, nagu ilmselt on palju neid, kes ei taha vahingu nimest midagi kuulda, kes on kunagi väga haiget saanud. Aga spiil oli ikkagi midagi lahedat, mis, kui on vähegi hinges rõõmu, elu üle, siis tuleb ikka mängida. Kas sellega tundub, et et Vahing seisis vastu mingisugusele Ghanalile kogu aeg, et ma mõtlen nendele tekstidele, mida ta kirjutas, mis arvatavasti ei saakski olla selline põhivoolu kirjandus või noh, selline noh, väga väga populaarne järgnev tekst. Ja, ja noh, muidugi on seal lisaks veel ka see, et siin sellessamas kogumikus on ka öeldud, et haritlane toona Nõukogude võimu ajal seisis millegi vastu, sellest tuleb nagu üks huvitav küsimus, et kui palju vahingele üldse mingisuguste sotsiaalsete olude või poliitikaga või, või selliste asjadega otseselt tegeles. Ma mäletan ühte ühte raadiosalvestust, kas oli Jaak Allik ja Kalju Komissarov Jaak Allik siis oli just ilmunud noor hunt, et päevaraamatut veel ei olnud ilmunud ja siis Allike vaatas, et noh, et mis tegi Vaino Vahing, mis sissekanded on Praha kevade ajal. Ja seal ei olnud mitte ühtegi sissekannet. Vahing oli rõhutatult apoliitiline, kui selline raamatubibliograafiat koostades vaatasin ma pealkirju, siis üks neist oli selline, tahan olla poliitikaga ei oska, see oli täiesti kindlasti nii et ta ei Ta oli rõhutatult apoliitiline, sest ei tohi unustada psühhiaatrina, ta ei oleks saanud mitte kuidagi mingi oma meelt avaldada. Sest et selles valdkonnas oli see poliitilisus ikkagi väga nagu karmilt luubi all. Et ükski psühhiaater tere ei tohtinud olla kuidagimoodi valitsusvastane või meelsus vastane, et näiteks diagnoos, depressioon oli ju keelatud. Ärge unustage inimesed, siis olid keelatud nii paljud asjad ja tol ajal, et üldse elada ja elus olla, kui sa ei olnud just kellelegi nuhk või ei töötanud või olnud sa kusagil. No ühesõnaga, loov inimene ei saanud mitte midagi öelda. Kui ta oleks öelnud midagi poliitilist, siis ta oleks lihtsalt, et vangi pandud ja need, kes olid avalikult poliitilised, need olidki avalikult dissidendid. Jah, Vahing ei olnud dissident ega poliitiline kirjanik. Veel vähem poliitiline psühhiaater ja minu arust ta teadlikult, et oli selles suhtes ükskõikne, jutumärkidesse Ta püüdis vältida seda olemist poliitiline igal moel. Lisaks veel see, et minu arust tema iseloomus ei olnud seda kaklejad, et kes oleks läinud vastuollu avalikult või barrikaadidele viskunud. Et vestluses Lembit Mehilase tema lähima kolleegiga rõhutas ka tema, et Vahing oli küll kuule, kas ta tegi kõik, mis kästi, näiteks läksid nad kahekesi oktoobri paraadile, mis on seitsmendal novembril marssima. Ja siis, kui olid tribüünide eest läbi kõndinud, siis lasid rõõmsalt jalga, sest nii see elu ju käis tookord. Ja see oligi nii karm ja Vahing ei võtnud sõna. Jah, ta ei olnud Jaak Allik ega keegi muu, kes astus parteisse, avalikult võitles, et ei, ei, seda ei saa öelda küll, jah. Ja nüüd üks katkend Vaino vahinguga intervjuust. See, et üks inimene või, või kirjanik mängib oma tegelastega või, või need tegelased, noh, üks tegelane mängib teistega, provotseerib neid. Noh, see on ikkagi päris äratuntav või see on seal olemas. No on, kahtlemata on sellepärast et vaadake, asi on selles, et mängusituatsioon on huvitav situatsioon, mängiv inimene on väga huvitav, seal juba homo luudanssi, eks ole, mängiv inimene või siin ka ja ja teised, kes on kirjutatud mängijast inimest, tundub, et kui sa ei pane inimest mängima mängusituatsiooni põne, et siis ta ei olegi üldse huvitav, kas ta siis no ellu jäänud näidend või lavaliselt ja nii edasi. Sest üks me rääkisime seitsmekümnendatel aastatel kuntsi, Hermaküla, kadunukese me rääkisime ka mängivad siin mäng oli ikka, oli niisugune käibesõna mõnes mõttes halvas mõttes moesõna oli stiil, kui näitleja ei mängiks, mis ta laval teeb ja kes teatri ümber tiirlesid dramaturgi ja eks need ka siis mingil määral ikka selleks, et selle selle mänguga kaasa, aga muidugi eks mul on ülekohtuselt natukene pandud seda mängu veelgi, aga, aga no mis seal ikka, mängusituatsiooni loomine iseendast on väga huvitav protsess. Mitteanded, sa lood selle kirjutamise jaoks vaid vaid mängusituatsioonis olek on huvitav protsess. Aga kirjeldage mulle näiteks ühte mängusituatsiooni, mida te toona 70.-te tortus, lõite, noh, on hästi palju, võib olla samamoodi ka ülekohtuselt räägitud teie salongist kuste lõite, neid mängusituatsioone ja muidu seltskonnas ka, palun kirjeldage mulle ühte sellist situatsiooni. Mängusituatsioon jah, salongis oli meil mängusituatsiooni selle pärast, muidu seal oleks olnud igav ka. Mis seal ikka filosofeerida ja suur Tiina võtmis seal ei olnud. Mängusituatsiooni seal sai loodud küll ja kui öelda seda protsess, mismoodi ma vahel lõin mängusituatsioone, siis provokatsioon. Provokatsioon on see metoodika, mis aitab, mängusid. Kui siin ka kirjutada, sa pead provotseerima inimest, inimest minema mängu ja siis juba loodumas reeglid, ütleme mõne situatsiooni puhul asi, et ma hakkasin rääkima, näiteks naine petab sind mehele tema hakkas uskuma, kui mis hakkas vastu mängima, siis mina söön sind veel, see oli muidugi niisugune jõhker näide, aga oli, oli lihtsamaid mängusituatsioone, kus sai provotseeritud ja mitte ainult, et mina ei provotseerinud, teised ka hunt provotseeris mind mängima, tihtipeale kadunukene oma oma oma hirmudega, oma ununeb uutega ja unelmate ka ja kõik ja Hermaküla provotseeris mänginud toomingas provotseeris mängijat, see punt oli selline niisugune noh, vastastikku käis ega ei saa nii, ainult mina üksi juhin mängu ja teemegi, ei nõukogu kõlavad kõik kaasa, peavad minema, enamus peavad kaasnema, siis on see mäng, niisugune tõeline lavaline mäng, no psühhodraama on ju sellele rajat mängusituatsioonis ei alati läbi mingisugune mingi situatsioon, raske situatsioon või mingisugune psühhotrauma ja, ja siis saad isast lahti. Kes tänapäevani see situatsioon peab sellele isikule, kes viiakse konsultatsiooni, nendele peaks, ei pakkunud mingit rahuldust, vaimset rahuldust või mingit lahendust muidu savisööja ja psühhodraama põhinebki sellel, et sind pannakse mingisuguses sotsiaalses rolli, mis meil nüüd siin rääkisime, enne sotsiaalrollist pannakse sotsiaalses rollis sotsiaalne roll ära mängida. See pakub sulle endale rahuldust ja see on nagu raviteenust. Sa kuidagi vabaneb mingisugustest pingetest. Kes valvab Waba riiki? Mõnikord hommikuti on mul hullukesel mure, et kas on ikka vabariik, Eesti vabariik? Küsin lapselt, kas tal täna emakeele tund on ondil, no siis on hästi, siis justkui ongi vabariik. Trolliaknast kiikan igaks juhuks Toompea poole, kas ikka on Eesti lipp on küll. Wabariigi Vabaduse väljakul hiigelgaraaži katusel istub kunstnike klubi avangardi hõngses kõdu kohvikus Vabaduse kella õrnahingeline ja karmikoeline auto peab ju olema vabariik. Siis kuulen jälle raadiost või telest või loen lehest mõnd ministrit või meeri ja poole kõhedam hakkab. Siis tuleb tunne, et see on kõik mu pääs ja mu põrunud sõprade päädes. Eesti vabariik. Aga olgu, mis ta on? Eelistan elada dos, võluvas psühhootilises pettepildis, kus vabariik aina ja alati. Kriis pidi olema ju majanduses, mitte vaimus. Nii sain ma aru, nii, mulle räägiti. Nõnda laulsid rästikud munedes. Nõnda kõnelesid koletised videvikutunnil oma koobastes. Jürgen Rooste kõlagi sügise hakul või isegi juba suvel ilmus selle luulekogu, kuidas tappa laulurästikud, selle on välja andnud kirjastus verb ja selle kaane peal on oda ja ja siis selline, noh ma ei tea, mis sa ise ütled selle peale, mis loom seal on, et, et kas see ongi see Laur rästik Mingi mingi Madoyastraakondaalne on ikka, ma ei ole sooloogiga, ma kõiki loomi kohe ei tunne niiviisi pildi pealt, tead, mina ka sellist varem pole näinud, aga noh, mingi selline draakon koll on Meelak, kellega Püha Jüri kohtus, eks ole, mingisuguse lohe moodi loomaga ta kohtus, tõsi küll, kui sa lähed näiteks Niguliste kirik, kus õieti sinna muuseumisse vaatad, seal see lohe on niisugune keskelt siukse suure koera moodi elu, kas, eks ole, aga, aga ühesõnaga püha Jüri mingi eluka maha lõi ja eks see, eks see umbes siuke elukas Olesin antite hammustab oma saba muide. Ja osutades. Ise tulin ka kohe oda ja elukat, nägin selle püha Jüri võrdlase peale ja mulle tundub, et et see tõesti on mingisugune võitlus, mida sa siin raamatus pead. Aga võib-olla sellest võitlusest natuke hiljem, et ma tahtsin alustuseks öelda, et minu meelest on see kõige parem sinu luulekogu ja ka kõige valusam. Ma ei tea, mis sa ise selle valu kohta ütled. Väga raske on ju niiviisi iseennast kõrvalt hinnata ja vaadata, aga alati tunne, et see kõige viimane või õieti juba juba see järgmine käsi käsilolevat nagu kõige raskem ja valusam ja ka kõige parem mis on valmis ja sündinud ja nagu käest ära antud, see on kuidagi juba läbi elatud, et ma ise elan mingis järgmises raamatus järgmises mõttes tegelikult. Nii et ma ei oskagi võib-olla enam kõrvalt seda niiviisi vaadata. Aga siis küsin niimoodi, et, et mis oli see, mis su hinge valutama pani, sellel ajal, kui sa neid tekste kirjutasid? Sest et ilmselt sest ilmselgelt seal on mingisugune suur hingevalu ja ja, ja võib-olla ka selline asi, et kui ka oma varasemates kogudes ikkagi olid selline uljas mees, kes uljalt tegi mingit asja, siis see on kuidagi hästi-hästi, kurb. Seda uljast on palju vähemaks jäänud. See on nagu ootad sihukeste raadioeetri hingestriptiis, eks ole, aga ei tea, kas me suudame seda pakkuda, aga agaavi ühesõnaga. Eks see, see viimaste aastate teerännak olemine on mul niisugune heitlik olnud, eks ma olen kõhelnud paljudes asjades, küsinud paljude asjade järel ja vahetanud elus võib-olla mingeid mingeid suundi või kulgemisi ja, ja, ja võib-olla noh, see mõtlemine on muutunud, võib-olla on lihtsalt vanaks saanud, keegi ei tea, eks ju, täpselt jah, võib-olla tõesti sain plaksti vanaks, ise ei pannud tähelegi, olen vana inimene ja, ja kurdan vanainimese asjadest, aga mu enda jaoks need tekstid on ikkagi õiges suunas kulgevad, nad puudutavad, et neid valdkondi, mis mulle on tähtsad, tähendab, see on, kui sa vaatad, on kolm tegelast. Tegelikult on rohkem kui kolm peategelast, need on siis mina, ühiskond ja jumal, see konflikt või see mure ja probleem tekibki siin nende asjade omavahelistes kohtumistes. Kohtuvad nad siis omavahel niiviisi, mina ja ühiskond, mina, jumal, ühiskond ja jumal, ühiskond ja mina. Et selline võrk põimub loogiliselt ämblikuvõrgu, näed, need niidiotsad kulgevad sinna, kuhu nad kulgema peavad. Et ühtpidi tema arvates loogiline maailma, teisest küljest ei saa öelda, et selles maailmas poleks, eks ole, võitlust ja heitlemist ja valikuid. Ma olen alati mõelnud, et, et inimese elus on tegelikult iga viie minuti tagant risttee. Et sa võid iga viie minuti tagant otsustada, nii et nüüd elan hoopis teisiti. Nüüd ma mõtlen hoopis teisiti, ma nüüd edasi siit kohast, ma lähen siit uksest välja ja ma ei lähe üldse sinna, kus oodatakse, et ma läheks, ma lähen kuskile minema, kaon ära. Et seal on kõik alati võimalik, aga siiski, tavaliselt me nii radikaalseid pöörakuid otsuseid ei tee. Ja siin selle raamatut paljud tekstid on sellise risttee peal, see seismise ja kõhklemise ja mõtlemise tekstid tegelikult. Kindlasti üks tegelane on selles raamatus või noh, selline teema on ka luule see küsimus, sina kui luuletaja ja kuidas kirjutate, kuidas sa elad luuletajana sa oled ühes oma varasemas luulekogus ühes luuletuses küsinud, et kellele on vaja luulet, Villex jäänul või milleks on vaja luulet. Et milleks on vaja luulet. Siin on mitu võimalikku vastust, eks ole, nagu aru saada ja ka üks, mis mind viimasel ajal on rohkem torkinud, on see. Sest kui ma eile õhtul kuidagi pidin paljude tuttavale rääkivad, küsisid umbes sama asja. Ja üks üks aspekt on puhtalt. Millegipärast mängime siin eestlasi, eks ole, meil ütleme, Eesti äri ei ole mingi omaette asi, Eesti äri on täpselt samasugune nagu keskeltläbi on ärimaailmas. Eesti sport ei ole midagi teistsugust kui mingi sport kuskil mujal maailmas eesti põllul majandus ei erine oluliselt, ma tea, Soome või Poola või Saksa või Ameerika põllumajandusest on väiksem. Et kõik need asjad on just nagu sellised mida on siin kallis ja mõttetu pidada, sest et nad on kõik samasugused nagu kõikjal mujal ja palju kergem oleks juhtimine ära anda kuskile ma ei tea Moskvasse, Brüsselisse, Washingtoni kuskile peale see oleks odavam. Aga millegipärast me oleme valinud siukse kallija, võimatu. Tei. Asja siin väikses riigis väikses kontekstis ülal pidada ja kui hakata mõtlema, et mis selle ainus põhjendus on, see, me tahame teha seda eesti keeles ja sinna sealt kuidagi jõuamegi selle kirjanduse luulemood juurde, et eesti luulet on tõesti vaja ainult mingisuguses Eesti kontekstis eestikeelsena ja sellisel kujul, nagu see riik oma olemasolus õigustab ennast ainult läbi selle keele ja läbi selle keeles kirjutatud maailma läbi eestikeelse teaduse, eestikeelse kultuuri. Ja ainult sellisena on ta mõelda või olemas need tegelikult on see kole ja raske ja kallis rahvuslik projekt, aga kui me siin viitsime ja mõtleme ja tahame seda mängida, seda Eesti asja veel siis ta nagu peab olema meile tähtis. Või siis teine võimalus, muidugi testime, võime ju rahulikult kõik vene ja inglise keeles, kus on palju suurem lugejaskond, palju suurem auditoorium ja mõtlen, et siukseid tsentraaljuhtimisega ja, ja vähemate ametkondadega kuskil, kui võim on kaugele. Ma tahan seda kõike kergem ja odavam ülal pidada, tegelikult aga millegipärast ei taha seda. Ja ma looda kaua aega. No ma loodan ka, Jürgen Rooste, kes ikkagi on laulurästik ja kuidas teda tappa. Ja tõenäoliselt on tegemist mütoloogilise olendiga, on üsna raske tappa, aga tema üks tapmisi moodus ongi tema väljasuretamine. Ütleme, see on natuke nagu see, kui inimesed ei usu enam ingleid või päkapikke, siis inglite päkapikud hakkavad surema, eks ole? Natuke laulu restikaga ka, umbes niiviisi, et ta on selline võitoloogiline, kindlasti pigem positiivne timine olen, ta on selline jõuline, natuke mürgine, natuke ohtlik. Ja kas sa mäletad Jüri Üdi ridu, et ma ei kirjuta vastikuid pidu? Ma ei kirjuta nastikuid ridu. Ma kirjutan rästiku idu, suurisastikuid ridu, vat seal on see laululistik peidus. Sinu read on ka sellised, aga selles raamatus sa kirjutad väga erinevalt, ma mõtlen täiesti eri laadides kasutad mingites luuletustes, riime mingites mitte, sa kirjutad hästi eri asjadest ka eritundega niikuinii. Ja seejuures on su raamatu ülesehitus hästi huvitav või see see kulgemine, kuhu see lõpuks välja jõuab. See võibki olla nagu sinu mingisugune püha Jüri seiklus või teekond või võitlus. Mingi lohega on igasugused asjad, millega sa võitled ja lõpuks muutub see kõik, isegi telleerseks muutub, ma ei tea, kas, kuidas sa ise seda näed, aga kõige lõpus hakkab sulle ilmuma päris mitmes luule teoses Lydia Koidula. Mis see tähendab, et on sulle tõesti Liidia Koidula ilmutanud? Lydia Koidula ka olema muidugi juttu ajanud. Selle mind painab see, kui palju inimesi ütleb, et kui küsida, et kes on teie lemmikluuletaja või keda te eesti luuletajate sest ütles teateid kõikide ja Lydia Koidula hakata uurima pole ühtegi teksti kuulnud ega näinud katki. Ja, ja, või siis teavad noh ainult need, mis on laulutekstidega moondunud. Millalgi mõned aastad tagasi me tegime sõpradega kabaree intersuhtluse raames ühe Liidia Koidula õhtu, kus me otsisime just kõige hullemad ja friigimat tekstid välja, mis tal on, et tegelikult on ta kirjutanud väga karmi pivat krobelist luulet ja veel eriti eriti kui hakata mõtlema peale ma olen kuskilt kuulnud või lugenud aegadest juba, et oma viimased luuletused olla ta kirjutatud seal Kroonlinnas tapeedi hääl, et ta oli juba natukene vaimselt paigast ära, täitsa täitsa hulluks läinud ja siis sealt võeti ta oli niisugune. Sundmõte oli, et tal oli kogu aeg vaja kirjutada ja ta, ma ei tea, kas ta mees, siis või lähedased võtsite kirjutusvahendid ära ja oti oti nagu toas luku taha. Ütleme, seal niisugune pilt, ma ei tea, kas see on tõsi, aga teda hoiti ühes toas luku taga, estava viimased luuletused kirjutas verise näpuga ta veidi peale, vaat neid ridu oleks tahtnud lugeda ja kuulda, et, et ma usun, et Koidulas on palju rohkem peidus kui selline pateetiline saksapärane, isamaa laulik või, või poolenisti tõlke luuletajad, need tema kuulsad isamaalised luuletused osalt tõlked saksakeelsetest patriootlikest luuletustest tollest ajast, eks ole. Et ta võttis saksa luule hetke klassikat või sellist populaarset osa ja siis katsus seda eestindada. Ja noh, tol ajal lihtsalt ütleme, see autoriõiguste ja, ja, ja tõlkimise tava oli teistsugune, et need olidki tema tekstid muidugi tänapäeval ka luule luuletust tõlkides ikkagi teed uue luuletuse, eks ole, see luuletus tõlkida ju tehniliselt on väga keerukas või peaaegu ei annagi. Et selles mõttes on nad ikkagi Koidula tekstid kindlasti. Aga noh, mulle võib-olla kuulsam osa ei pakugi niivõrd pinget, kui just need veealused, hämarlast, hoovused, mis temas peidus on sellised ekspressiivsemat, julmemad ja julgemad. Aga miks ta selle ilmutas ennast? Pagan seda teab, vat, eks ole. Tema elas eesti luule esimesi aegu, ta oli selle ärkamise ja viibimise juures ja, ja praegusel hetkel näiteks ilmub eesti keeles noh, sadades kordades rohkem luulet, et kui kunagi varem isegi võrreldes 80.-tega, näiteks 80.-te keskpaigas ilmusid ilmus aastas viis, kuus luuleraamatut ametlikult niiviisi praegu ilmub sadakond. Ja, ja kõik, need ei ole muidugi väga head luuletused, aga mis siis me elame nagu teatavas mõttes eesti kultuuri ja keele siukest kõrge tippaeg, tippaega samas on ikkagi sellise hääbumise ja kadumise väljasuremiseni, kuid on ka sellel asjal küljes. Noh, Unduski eks ole, analüüsisin Kreutzwaldi kunagi ja, ja, ja, ja, ja Kreutzwald kirjutas Kalevipoja olles kindel, et eesti rahvas hääbub, opti kirjutas siukseid monumendi surevale kaduvale rahvale, et tegelikult praegusel hetkel olles võimaliku eestikeelse kultuuritipul, meil on oma riik, omakeelsed ülikoolid meil on, eks ole, eesti kirjanduse kõige suurem mass, mis üldse kunagi ilmunud ilmub praegu ja, ja, ja ikkagi me oleme sealsamas noa serva peal, et kas me jääme alles või kukkuma üle selle maailma ääre. Meid jääb kogu aeg vähemaks, meie sihuke tahtejõud, ise olemasolemise viitsimine mõnikord kõigub või kipub ära kaduma. Me räägime siin, et me ei hoia, oleme seda riiki üleval, kui me ei too sisse palju võõrtöölisi ja nii edasi, et et me kogu aeg oleme natuke sellises eksistentsiaalsest ohus ja, ja ütleme Koidula minu arust erinevat Kreutzwaldi tema oskus, et see asi kestab ja vältav ja sellel on tulevikku devalisele alguse juures deva. Ta on esimene nii-öelda niisugune korralikult laialt teada inimeste seas loetud eesti luuletaja Kristjan Jaak ju läks kaduma tegelikult Kristian Jaak Petersoni ei, teatud sellised, nad on hilisem leida arhiiviotsing. Aga Koidula oli päriselt kohal ja olemas niisugune lavade ja kultuurimajade poeet, nii-öelda selline laulike toodete ja taheti. Mul on tunne, et siin mingis mõttes meie tegevuse, niisugune harrastusteater ja külakoolides esinemine kuidagi kattub, minul, Koidula siit ma ei arvanud, et me ei olegi nii erinevad. Lydia Koidula istub mu voodi jalutsis ja räägib minuga. Ta on vähemasti sama elus ja päris nagu sina siin praegu. Pihizza siis eile jälle jooma. Ma ju ütlesin, et midagi head sellest ei tule. Kuula oma südametunnistuse häält. Kuula eesti Koidulat, mina olen sinu lemmiklaulik. Mina ei ole see ainuke luuletaja, keda tegelikult ka loetakse. Tõsi küll, ma olen kohustuslikus kirjanduses, aga see ei tee mind kurvaks, sest ilusad naised peavadki olema kohustuslikud. Me mõtleme liiga õhedalt liiga pealispindselt, aga süvitsi tuleb minna, kallis sõber süvitsi, ütleb koidule mulle sügavasti silma vaadates. Tahad sa minuga süvitsi minna? Küsib ta kirglikult, tulisedes ja mis minul lihtsal luuletajal siis muud üle mõju pean koidule ka süvitsi minema. Arvake minust mistahes? Kauksi Ülle elab juba mõni aeg Setumaal ja teda näeb nii harva ja juba sellepärast on hea Edda pida skulptuuriga ja päevikut. Kolmapäeva võtak 11. Oktoobri tämpelugesi noorile, Tartu Ülikooli, võro ja seto kaasaegse kirjanduse loekund, mulgi ja tartumaa, kirjanike luuli ritu mitt äkki taipas, et mida vanem toda päeva kohatsem mulgi Hanidega homse laulu, miks vastne Lättemäe Eha luuletus Pisa maratšauga viimisest matus saida omaste haua peale omics nagu Parhilla vähemalt myypul. Nii nagu Gustav suitses Iowas, Soomest ime matustele ei jõua ka tänapäeval alati vähemalt ega üldse õigesse Askodo. Oma pikendanud maailm on laiem ainemisel omics, nii kitsasse õitsildane. Lõpus ja siil pool tundi nõude filmi, valge aborigeene, pulga Jaaniast sõitena Umadetüte Bubadiga mustjõkke bitten, tege trummi pida kannu laul ja kõnelas vana imega time kalmu palju. Meil huma perismaalase elase Humma ellurikka sõit võiks aafrika ummi kaema. Muinasjutuvestja oma kah olema. Kutsuid jääkil, ilmaderiet, naabrinaist, Obinitsas, pärimusmuusika lõikus pidule elevandiluurannikust tuues vaiks Tiid minu muredest kõike külvidsite suurest saagist, kalurite hingeelust, kiibussi, jaama, vii kaubamajast mööda. Otse tahad minna läbi otseisa, võttasite pikem pagampsi, eelmine sai trükivärviga? Ei, ega ma ei trükiraamatut, vot ma trüki, püheserete vani, Kusiid, Päärate laud, linnu Põlli vahel kutsiduma, etendivisile, kampsi, Aknide pääl oma šansse mooduga, nagu mul loll kats karmanidki pääl Masva ligi 100 eurot ei anna säänest raha eelmineval vahtsane ja masse Obinitsa poodi mon auto kõrval muruplatsil paarkümmend krooni. Tule mõni vana kampsis poolest lõigata Ta Jeveeerr, Heegelda tuttarkus, Topati, mu lõbulbe. Obinitsas lõpus lastevanemate koosolek ja nakas kõhutants, nagu juba idama pää massaazi opmann, käive, mis ma siis kõhutantsus tar, ütle. Neil läheb kattekümnes Oktoobri tüterdule kuuli saada Ta ja üles tulenes Takel kuus nagu siis, kui mina lats, olli, mina sõidi viis kilomeetrit tütar Secatskümmend katesse kilomeetrit kooli tiirleb, pikendas, suurendas maajast, ühendas ja inemineüte külik sabas. Poja, veerand Ta galatsiaida lehvitamiranud Lindale. Iskava tule Tallinnale rahvusraamatukokku viia pakku, trükin trükid pühese liininguivani, ku siidi laota pikkelinige laua peale ja klotsi ritta. Ivar lõigast seto mustri puuklotse sisse, pühesenukalinikest pühesele. On Pierre pühanuka ehtesse ega Bernale pannud kõikuma käsitöömõistmise mängu ettusest uhkem polessi, ei seal oled tagasi hoidlikkusega mälestki suhet. Linikid koetas telgi pääl, tikitas otse heegeldades. Maalitas kunagi viidi Petseri Synenikele. Tuul oli muidugi India-mõjulise vinnemust nüüd juba kevadest saadik oma meistri lõigatud mustrikangapoodi umma mustrit töös aga maailma arengu vedru vida mälestki ossa rahvast luuse poole tuleb minna kui loomus, hunt, hakastaja lini ku tuleva Cyrive rõõmsahvana ja vahtsa kõrraga. Riidi kattekümne esimene oktoobri tähendab on üle-eestilise ehtekoja Evar saatmi Obinitsa kunstigaleriisse üles õppetöölaua mina trükivermi ritta ja lõikarete veel rätav naase mantsest Geostega päi tüve imen Sigre trükindele räti väiku aku taht avita tina, imede käsitöökoolituse projekti olnud osaline ja hinne sündu ja pärast ka ime tegi niplipitsi ja poiss tahtsavita. Männe imeline asi käsitöökeraskastis, kas padjakotte peale unele hammas või õllesinine utte või verre voolakene hõbekuulikesed saama valmis sellekuise õdaklat pühas ripalistan ja pits külge õmmelda. Fulbüha katteknetena oktoobri asjakaki Külvits, marineerin ubina Korada suure Ladza oma Liinu mitu sajandit juba. 23. oktoobris sõidame vihma, utsutas klaasi higista satii kõrvalum avarii latsema kaasa. Võtame Tartust päiviga tahkus jõuame talina väikuja suure latsessaavaku, kui leelol on esimene koolivaheaeg. Lämi vaariga kinno, vahtset film, idioot kaema ja tule meelde lõbusaid lugusid, kus sai noorelt Dostojevski, loeti eksamiteta. Peeter Torop, kusjuures millegi äkina Testavaid Tatjana, nii käitus minul pea ikvele, ma ei saa aru, ei peakkia saama salt normaalne talutütreid, vinne, aadli Aselum oma loomsja mure. Filmume osa, nagu siiludu keskeldusiil ilmuski. Näitlejad mängivad häste filmitud loomulikute kostüümi kunstium kunstuma. Ixon naljakas, kui eestlase Wynne loomust püüda mõistlikkus põhjenda. Ismail kattect, venelast, Oktoobri Hummu, kui läheb ta väikulatsem maade Saliftinud, vaata veeemm rahvusraamatukokku neutise kraavi, paekivi seina peal jäse räti ja siidi, erksa Õpasele ja Krõllinnasas musta põhjabelisile ornament, võti maailma päälkiri vaip omaniku yks viimase 50 aastat, neid tuntum Kosson vahtsane kiirt pärast kuue kümnendid. Aga nii moodsat pöörangut kui seoil Mikese ehtekunstis kah taha ei ole ime, et hakkaja tüdruku esiehtid tegev midagi tahascandaga keeskliga jalutuse raekoja kõrval Leelogises kas kõnelejat kah mõnikord reagi? Kas samakat mõnikord magan? Ei, Olessas Rec suluma Bottase jalandele üles leelo siiski Steami väiku annetuse, pangi käsitöö poode ja lats ikkagi karupoeg Puhhi kaema. Sõltlase film platsil, et paisumaise Coca-Cola kasvatas tarbid veel pääle. Õdagu tule Niilo ja vahust valmistas Sahlambabraati. Päi, 25. oktoober Pikkododi Emilatsel viikingi küll hingingherane kui autus valla, sa kõik vajalinnust ja veidikene muhkliku põrmandu lauda, paati, vett ja koobas on, mille viikingiküla sest nii tühi oli. Raadio kõneles sopaide streigist, jah, opa ja palki autoriteet. Mõni Mikandi vastne muusikakooli direktorile traat, linnastantsia ajamisest, rahvas kõneles, ega ma ka täpselt ei Tiive. Õdagum laulu pruum seto seltsimaja mehe ülemise kõrrabel, naase all ahuga, tare ratsel mängija vahetall peitust, maja sumises. Yarise egal pool sildi peldikud Piigli pääl, Elo Millus, vaat mida Liina kõikaid meelde tuletama peate. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi päevikut pidas Kauksi Ülle. Kuulake meid ka internetist, vikerraadio koduleheküljelt. Ja muuseas, seal on ka link järelkuulatavad arhiivisaated ja seal on ikka väga palju, mida kuulata. Ja minu egoistlik soovitus on kuulata saadet Inemise sisu, Vaino vahinguga. Kõike head ja kohtumiseni.