Õigeusk Eestis katoliikliku rajal reformatsiooni aastatel. Kuidas mõjutas usutunnistuse küsimus Vana-Liivimaa suhteid Venemaaga ehk missugune oli religiooni roll Liivimaasõja puhkemisel, räägib Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Millal tulid esimesed õigeusklikud inimesed Eestisse või kuidas esimesed siin elavad inimesed hakkasid õigeusklikuks. Millal see juhtus? Ei tea. Aga mida võib oletada? Õigeusu kohta Eestis enne kolmeteistkümnendat sajandit puuduvad tegelikult otseselt kirjalikud allikad. Kasutada saab kaudseid allikaid, samuti arheoloogilisi ja lingvistilisi andmeid. Vene letopissid, Skandinaavia allikate napid teated ei luba teha ühemõttelisi järeldus selle kohta, kas ja millisel määral ja millal Eesti ja Läti ala poliitpoliitilises seoses vana vene teksti riikidega. 1030. aasta paiku, nagu me teame, Jaroslav Vladimir kovitš Kiievi suurvürst kes on ajalookirjutuses ka Jaroslav Targa nime all rajas Tartusse oma linnuse, mida vana vene keeles nimetati Julieviks. Ja see linnus püsis kuni 1061. aastani. Kui siin oli Vene garnison, siis aga tõenäoliselt oli nendel kasutada ka mingisugune kirik. Võib olla väga väike, aga ikkagi vähemalt oli nendega kaasas vaimulik. Korduvalt Novgorodi ja Pihkva tekstide sõjaretki Ida-Eestisse mainitud 12. sajandil. Aga Läti Henriku kroonika, mis on kirjutatud 1200 kahekümnendatel aastatel jätab küll ühemõtteliselt mulje, et 13. sajandi alguses Eestis vene ühti kõikide ühtide otsest poliitilist mõju maksualuseid suhteid ei olnud. Ja tegelikult ka see, et Novgorodi letopissid, mis 13. sajandi alguses on kirjutatud ei käsitle 13. sajandi sõja sündmusi Eestis kui sissetungi oma huvisfääri, kuigi seal on registreeritud Vene vürstide ja Novgorodi sõjavägede retked Eestisse. Ühesõnaga, me teame, et oli poliitiline mõju vähemalt ajutiselt, kuid ilmselt mitte püsiv ülem või aga selle nõrga poliitilise võimuga kaasas kahtlemata ka usuline kontakt. Seejuures kuni 13. sajandini. Me peame ka arvestama asjaolu, et Põhja-Euroopas lõhe katoliku ehk ladina ida õigeusu kreeka kiriku vahel ei mänginud mingisugust, väga olulist rolli see tähendab, kui me näeme näiteks arheoloogilises materjalis risti motiive või 11.-st 12.-st sajandist alates matusekommete muutust, mida võib seostada ristiusu mõjuga, siis ainult asjaolu, et Ida-Eestis toimusid need muutused, võib olla parem kui Lääne-Eestis annab põhjust oletuseks, et siin mängis oma osa nimelt kontakt õigeusuga, aga mitte see, et mingid motiivid võivad potentsiaalselt pärineda pigem lääne, pigem ida poolt vene vürstide sõjakäigud. Tõenäoliselt ei korraldanud võimusuhteid Eesti ida ja kaguosas indaksel Mägal veni püsivalt, et see oleks kaasa toonud kohaliku eliidi selge tiidilist. Orienteerumiskristlusele. Kahtlemata eksisteeris aga kaubanduslik läbikäimine Venekeskustega esmajoones Pihkvega. Mille tähendust siis kultuurilise orientiivina ei saa üle hinnata. Lil annavad tõendust vanadest sidemetest vene kiriku ja eestlaste vahel. Sõnalaenud, mis pärinevad vana vene keelest näiteks ristristimine. Raamat on sõnad, mille tõenäosus saada laenatud vene keelest tagas kolmeteistkümnendat sajandit. Oli väike siia juurde veel lisada sõnad nagu papp või pagan mille kohta on samuti oletatud, et nad saavad olla vana vene laenud. Aga siin ei ole see vana vene, kellest laenamine, ainuke versioon. Nad võivad tuleneda ka ladina või keskalamsaksa keelest. 10. sajandil aga Eesti siis teatavasti vallutati lääne poolt tulnud ristisõdijate poolt kelle hulgas omakorda kõige olulisema ja arvukama grupi moodustasid sakslased. Võib oletada, et mõnegi Eesti elaniku jaoks tähendas poliitiliste suhete ümberkorraldamine, usulise orientatsiooni muutumist võimuvahetus või iseenesega kaasa tuua ka nii-öelda konfessiooni vahetuse. Aga tõenäoliselt selline usuvahetus oli tollal suhteliselt valutu. Kujundlikult öelda, et inimesed läksid võimusuhete ümber korraldudes pigem pihku osust, liia usku ja mitteõigeusust katoliku usku ei, kreeka kirikust ladina kirikus. On oluline, et kui tänapäeval mõeldakse paganate risti usustamise all pigem inimeste veendumise muutumist, siis tollal seostus kristlaseks olemine või mitte olemine katoliiklaseks õiguslikuks olemine, pigem ka võimu ja maksusuhetega. Oluline on see, kellele makstakse kiriklike andmeid ja ka Läti Henriku kroonika 1220.-test aastatest. Ju kahtlemata aktsepteerib venelasi kristlastena, tõsi küll, halvemate kristlastena, kui on katoliiklased, aga ikkagi. Aga kroonik ju lähtub oma poliitilistes sümpaatiatest ronist, toonitab selle kaudu, et ta alavääristab õigeusku nimelt Riia kirikut, tema enda kiriku eelisõigusi Eesti ala vallutamisel. Niisiis ajal enne ristisõdasid me tegelikult ei tea, kui suurel määral ja kui palju Eestis õigeusk oma mõju avaldanud oli, aga mingisugune mõju kahtlemata oli olnud. Rajal 13.-st sajandist kuni 16 sajandi teise pooleni piirdus õigeusu olemasolu Liivimaal. Väheste vene kirikute asumisega mõnedes linnades. Siinsetes linnades mängis tollal juhtivat osa peamiselt Saksamaalt emigreerunud kaupmeeskond ja arvuliselt nähtavasti ülekaalus kohalikku päritolu inimestel olid linnades sotsiaalselt madalamas staatuses, aga need sakslased ja mittesakslased, nagu neid nimetatakse, ei olnud ju Liivimaal vähemalt 13. 14. sajandil ainsad etnilised rühmad ja teiste hulgas elas Liivimaa linnades ka venelasi. Põhiline osa nendest venelastest olid tõenäoliselt Venemaalt tulnud kaupmehed, kes viibisid Liivimaal ajutiselt valla ühe kauplemishooaja üle talve. Aga 13.-st 14.-st sajandist on andmeid ka alaliselt Liivimaa linnades elanud venelaste kohta vähemalt Riiast ja Tartust. Ja vähemalt Riias ja Tartus on venelased omandanud kodanikuõigused ja neil on kuulunud kinnisvara. Kõige ja Tartu teatud linnaosa on allikates nimetatud kah vene linnaosaks Vene otsaks. Nii. Aga nagu me seda 14. sajandi Riia dokumentide põhjal teame ei tähendanud see, et seal oleksid homogeenselt elanud venelased. See oli lihtsalt lina toponi linnaosa vene kiriku läheduses vene kiriku ümbruses, kus elasid venelaste kõrval ka sakslased ja mittesakslased ning samuti elas venelasi teistes linna piirkondadest. Kust see vene otsis Tartus oli, mis praegu sellel kohal on? See vene ots oli Tartusse tõenäoliselt umbes praeguse botaanikaaia piirkonnas nimelt politseis ilma linnades, keskajal Vene kirikud nende pilkude all ei tule mõista siis mitte ainult hoonet jumalateenistuste jaoks, vaid pigem ja esimeses järjekorras kaupmeeste esindust. Nii nagu ju tuntud hansa kaubahoov Novgorodis oli ju ka tegelikult Püha Peetruse kirik. Kirjalikke andmeid nende kirikute kohta on. Riiast läbis 13. sajandi lõpust Tallinnast alates 14. sajandi viimasest veerandist. Tartust 15. sajandi keskpaigast. Aga võib pidada Pägis tõenäoliseks, et nad kõik kõikides linnades on alguse saanud 13. sajandil, siis kui kujunes välja kaubavahetuse süsteem Liivimaa ja Venemaa linnade vahel. Tallinnas kuulus õigeusu kirik, mis 14. sajandil asus tänapäeva Sulevi mäel viidi aga 15 sajandi alguses mingitel põhjustel üle Vene tänavale sinna, kus tänapäevalgi on Nikolai Imetegija õigeusu kirik. See kirik kuulus kodustele hüüa Püha Nikolai õigeusu kirik kuulus Polotsk lastele. Ja Tartus oli koguni kaks õigeusu kirikut. Pihkva laste Püha Nikolai kirik, mille tõenäoline asukoht oli umbes seal, kus praegu on spordimuuseum. Ja no kahtlaste piha joogikirik, mille võimalik vundament leiti arheoloogilistel väljakaevamistel Ülikooli botaanikaaia palmimaja kandis. Kas need hävisid juba Liivi sõjas? Tallinna õigeusu kirik ei ole kunagi hävinudki Tartumaad. Ta ehitati 19 sajandil täiesti ümber. Tartu omate kohta nende täpselt satust ei tea. No kordlaste Georgi kirik oli juba 16. sajandi keskpaigas mahajäetud ja lagunenud. Väga võimalik, et ta jäeti maha. Tema kasutamine ei olnud enam võimalik siis, kui puhkes suur konflikt hansa ja Novgorodi vahel. 1494. aastal Nikolai kirik, Piculaste kirik sai kannatada reformatsiooni sündmuste käigus. Seal toimus pildi juhiste ja väga, seda ta tõenäoliselt jäi ka kasutamata 1000 viise, viiekümnendatel aastatel aga lasi raad ta remontida ja Liivi sõja ajal kasutati teda kindlasti juba jumalateenistuseks uuesti seitsmeteistkümnendal sajandil, aga taimselt jäi kasutuseta ja lagunema. Nii et kui Tartus uuesti oli vene võim 1600 viiekümnendatel aastatel siis teda enam kasutusele võtta ei olnud võimalik ja vene jumalateenistuste tarbeks kohandati luterlik linnakihid ja Viiasse on kirik jäänud ka kasutusel taga seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul. Millal ja kus tegutses Tartu issi tar? Nendesse Liivimaa linnades asunud õigeusu kirikutes teenisid ka õigeusu vaimulikud. Kuidas nad ametisse said, selle kohta on tegelikult teateid ainult Riiast. Kui senine vaimulik oligi surnud või mingil muul põhjusel ei saanud oma tööd enam edasi teha siis Riia raad kirjutas sellest Polotski piiskopile. Ja pooled sky. Piiskop etendas Leedu riigis hiliskeskajal sageli kogu riigi õigeusklike peamise juhi osa. Ja piiskop siis nimetas ametisse uue vaimuliku uue preestri ja saatis tema Polovskist liige teenima. Tallinna puhul me teame 16.-st sajandist 15 sajandi lõpust, et kaupmehed, Novgorodi kaupmehed, kes Tallinna kirikus asusid või siis tegelikult seda kõigilt oma laoruumidena kasutasid võtsid vaimuliku endaga kaasa. Tartu kohta me tegelikult mingisugust täpsemat teavet ei oma. Küll aga on ilmselt oluline erinevus vähemalt 13. 14. sajandil olnud näiteks Riia ja Tallinna vahel see et Riias ja Tartus oli olemas kohapealne õigeusklik elanikkond. Samal ajal kui Tallinna õigeusklikud olid kõik peaaegu kõik ainult ajutiselt linnas viibivad kaupmehed. Kuid 16.-st sajandist pärinevad kaks teksti, mis siiski üht-teist Tartu vaimulikkonna kohta ütlevad. Need on legend Petseri kloostri jaamisest, kus mainitakse Moskvalasest preestrit. Ivanni, kes teenis õigeusu kirikus Tartus ja kui ta oli Tartust lahkunud, sai temast Petseri kloostri rajaja Sis munga nimega Joona. Pihkvamaal oli tavaks, et kogudused valisid endale ise preestri ja väga võimalik mainitud Ivan. Siis palgati ikka kaupmeeskonna poolt Tartusse teenima. Nüüd ühes teises 16. sajandi legendis Püha issidori pühaku eluloos mainitakse veel teist Tartu preestrit, nimelt preester, issi tahi. Selle legendi järgi teenis kunagi Tartus õigeusu vaimulik issida. Ja kui Tartu piiskop ja magistraat tahtsid teda ning tema kogudust vägivaldselt katoliku usku sundida siis uputati kuuendal jaanuaril 1472 issit ja tema 72 koguduseliiget Tartu linnas Emajõe jääauku jää alla. Kuid kevadel leiti Ižidori lagunemata, see tähendab näitab, et tegu oli pühakuga laip ja maeti ta Tartusse tema enda kiriku juurde. Mingi teine ajalooallikas. Seda legendi kinnitab. Selle legendi puhul on tähelepanuväärne, et tema pikem versioon on kirjutatud juba Liivi sõja ajal Pihkva vaimuliku kirjamehe Vassili raglaani poolt. Ta on väga selge Lääne kiriku vastase suunitlusega Liivimaa saksa-vastase suunitlusega. Ja on sellega tegelikult Liivi sõja kontekstis mõistetav poliitiline tekst. 1500 viiekümnendatel aastatel, see 60.-te aastate alguses Venemaal. Tehti katseid sisse seada uusi pühaku kultuseid mis olite seotud Vene kõigi tollaste aegsete poliitiliste huvidega. Ning ilmselt selles sellel ajal ja selles samas kontekstis on loodud ka püha esitagi legend. Mis on tema ajalooline tõepõhi? Kas seda üleüldse on? Seda me tegelikult ei tea. Samast legendist on küll ka lühem variant mille kohta on oletatud, et see võib olla varasem, aga seegi ei ole ühemõtteliselt kindel. Kas on selle kohta midagi teada, kuidas reformatsiooni ajal suhtuti reformaati? Tarid, kuidas suhtusid õigeusus õigeusu kirikusse? Laiemas kontekstis olite reformeeritud kiriku õigeusu suhted tegelikult 16. sajandil üsna ambivalentse. Nimelt näiteks Liivimaa jaoks kujundas suhtumist ühemõtteliselt Liivi sõda ja siin olite luterlased õigeusklikud kahtlemata eri leeridest. Saksamaal leidus aga dialooge ja õpetlasi, kes nägid õigeusus potentsiaalset liitlast katoliikluse vastu. Saksamaal oli Refagmaatorite lee ju näiteks kirjavahetuses ka Konstantinoopoli patriarhid kuid valdavalt käsitleti õigeusku ikkagi mitte täisväärtuslikku. Kõik läinud kristlasena. Liivimaal mängis oma tähtsat osa suhtumises õige uskuga paratamatu poliitiline kontekst. Õigeusudialoogide poolest seostus luterlased esmajoones pildi hõistetega. Luterlasest nähti kui taassündinud Bütsantsi ikono Klasmi. Seal mõeldud on Bütsantsi ajaloost tuntud võitlusi pildi pooldajate ja pildi puhustajate vahel. Ja 16. sajandi vene lutegluse vastane poleemika suurel määral seabki kesksele kohale just nimelt luterlaste väidetava pildi puhustamis. Me ju teame küll, et see pildi purustamine tegelikult luterlaste poolt ei olnud üleüldine. Pigem oli tegu mööduva episoodiga ja ka luteri kirikutes hakati tellima tikugaalset kunsti. Kui te Vene poleemikast see motiiv jäi ja sellest poleemikast aga püsis. Me teame ette. Tartu pildirüüste käigus tungiti sisse ka Tartu Nikolai kirikusse ja tehti sellele kahju. Samal ajal kaasaegsetes dokumentides ei ole vihjet, et Vene pool oleks sellele sündmusele kuidagi reageerinud. Alles Liivi sõja ajal hakatakse meenutama, et Venemaa valitseja Vassili, kolmas ikkagi astus vähemalt deklaratsioonis õigeusu kiriku kaitseks välja. Nüüd, kui mõelda tollasele poliitilisele situatsioonile 1500 kahekümnendatel aastatel siis Tartu reformatsiooni eest võitlejate Tartu kae poliitiline vastane oli ju esmajoones tollane Tartu piiskop ja Riia peapiiskop Johan plankentselt kes omakorda pidas diplomaatilisi sidemeid Pihkva ja Moskvaga. Niisiis pildirüüste seisukohalt võib öelda, et Tartu piiskop ja Moskva suurvürst olid ühes leeris. Ja sellisena on Moskva-poolse reaktsiooni puudumine tegelikult suhteliselt mõistetav. 16. sajandi teine pool Ivan Groznõi, nii nagu iga vene valitseja kasutas alati võimalust, kui ta oli maa vallutanud, siis ta kinnitas seal ka õigeusu kiriku. Kanna aga, ega tal ei olnud ka palju teisi valikuid, sellepärast et Liivimaa vallutamine tähendas, et siia tulid karnisonid ja tarnisonide jaoks olid kirikud hädavajalik. Tõepoolest, kohe kui üks või teine linn Liivimaal vallutati, seati seal kohe sisseõiguse jumalateenistused, pass, võeti mõned senised ruumid tilkunud kasutusele või ehitati uued kirikud. Enamasti Pihkva ja Novgorodimaalt, komanteegiti liimalega vaimulikud. Ja võib eeldada, et igas linnuses või linnuse juures oli vähemalt üks kirik ning suurematesse linnustesse rajati neid ka rohkem. Samas võib öelda, et selline kohalike juurtega Vene kirikuorganisatsioon sai sõja jooksul tekkida ikkagi vast ainult Narvas ja Tartus, kus sõja ajal kujunes Vene tsiviilelanikkond. Kui palju oli Liivi sõjaaegsest näiteks Tartus vene kirik, kuid seda me ei tea? On olemas vaid informatsiooni mõne kohta, nendest tõenäoliselt oli neid aga rohkem. Üldse me ei saa ju võrrelda kirikute arvu näiteks hansalinnades Vene linnades. Ladina kirikumaades oli pigem vähe suuri kirikuid, samal ajal kui Vene linnades oli väga palju pigem pisikesi kirikuid. Tartus tekkis vene valitsuse ajal 1558 kuni 1582 vene linnaosa niinimetatud vene Slobodan Emajõe põhjakaldale. Ülejõele on mainitud, et seal oli vene kivikuid. Konkreetsemalt on olemas teateid Tartu issanda muutmise ja pagass keeva peatnitsa kirikutest ning Kristuse ülestõusmise mees kloostrites. Sõjaaegsetest allikates on korduvalt juttu Tene vaimulikudes Tartus. Tartu oli venelaste tähtsama administratiivne sõjaline keskus Liivimaal. Ja tõenäoliselt siin oli neid kirikuid ja kloostreid ka kõige rohkem. Kui vastavalt jamsopolski rahulepingule poolakad 1582 Tartu linna üle võtsid. Üldse Su Vene-Liivimaa siis kirikut ja vaimulikkond evakueeriti, kirikuriistad võeti kaasa. Vaimulikud lahkusid ja nendest dollastest vene kirikutest me teamegi tänu sellele, et on säilinud raamatuid, mille on sissekandeid, et nad on kuulunud Tartu kirikule või siis Tartu kloostris kohta. Me teame tänu sellele, et on säilinud sellele kloostrile valatud kill, mis ära viidi. See klooster paigutati ümber Peipsi järve idakaldale Seltsa jõe äärde, kus üks varasem klooster oli sõja käigus hävinud. Ta püsis seal kuni 18. sajandini ja hiljem on algselt Tartu kloostrile valatud kellad jõudnud Pihkva muuseumid, kus nad tänapäevanigi asuvad. Narvas andis tsaar 1558 korralduse kohe pärast linna langemist rajada sinna jumalaema kirik aga samuti Kristuse ülestõusmise kirik, veel kirikuid, aga samuti on venelaste poolt kasutusele võetud varasemaid katoliku kirikuhooneid. Näiteks on Narva kohta 1558. aasta suvel kirjutatud et venelased on Narva kirikutest laibad välja vedanud ja hauakambrid puhta mullaga täitnud, et kirikuid sel viisil oma jumalateenistuste jaoks kultuslikult puhastada. Omaette episood on maakirikute kajamine diviise-aegses Eestis. Nimelt hoolimata aktiivsest usulisest retoorikast tegelikku miljonit Liivimaal venelaste poolt ei toimunud. Erandiks on siin Petseri kloostri tegevus. Petseri kloostri tollane ülem oli kuumil. Kornelius kes oli oma aja silmapaistev kirikutegelane ja tõenäoliselt seotud Moskva metropoliitidega, asendati 163 makaariusega ja teiste, esmajoones Novgorodi sidemetega vene juht vaimulikega. Kes oligi, see võib olla tegelikult arvuliselt üsna piiratud inimeste ring kes arendasid Est usulist retoorikat katoliikluse ja lutegluse vastu. Seesama hing, kelle hulgast muuhulgas pärineb mainitud instituudi legend ja kes olid need, kes mõtestasid Liivi sõda, esmajoones Osulises võttis ja nüüd Korneliuse algatusel rajati Eestisse kaks õigeusu kirikut pabinasse ja kagujärvele nimelt 1561, suur osa Lõuna-Eestist annetati tsaari poolt Petseri kloostrile. Ja just nendele maadele tõenäoliselt Korniili ja kogniili erilist soovi levitada vene usku Liivimaa talupoegade hulgas. Kloostri legend eraldi toonitab. Korneliuse algatusel asutati siis kolmainsuse kirik hagu järvel ehk siis tänapäeva kirikumäel ja issanda sünni kirik pabinas. Mõnikord on mainitud ka õigeusu kirikut Vastseliinas. Vei kirikuid ei saa olla päris kindel, kas kolmas kirik siis tõepoolest oli Vastseliinas või needsamad mainitud Tabina ja hagu järve ongi laiemas mõttes bassellina piirkonnas paiknevad kirikut Vastseliina linnuse sisevene garnisoni jaoks kahtlemata kirik pidi olema. Selles piirkonnas on tekkinud ka õigeusu kogudus, nimelt veel 1500 kaheksakümnendatel aastatel olen Poola võimud maksnud palka bene papile jätjakile. Umbes samal ajajärgul on Petseri kloostris elanud kah munk Afanassi ehk Anton lisanimega džuudin. Siis võib tõlkida kui tingimisi eestlane või setu kelle nimi on kantud kloostri mälestusraamatusse. Mis on kohaliku elanikkonna seas, annab informatsiooniga seitsmeteistkümnenda sajandi algusest pärinev teade. Tartu vaiewood oli värvanud eestlasi kahe rubla meelehea eest ümber ristimisel. Aga see legend pärineb siis katoliiklikust leegist. Aga olla selle juures vähe edu saavutanud. Nüüd oleks huvitav fantaseerida selle üle, kes oli see Tartu vaiewood, nimelt. Teatud perioodil oli Tartu voodiks tuntud Andrei Kukski kes samuti oli väga huvitatud kiriku asjadest. Ja hiljem, kui ta saaks Ivan julma teenistuses, pages ja Poola kuninga teenistusse astus siis sai ta leedus tuntuks nimelt ägeda õigeusu kaitseks sõna võtnud poliimikuna. Andrei, kuskil olid tihedad sidemed Petseri kloostriga, kus ta endale lugemiseks kaamatuid laenas. Nii siis oleks ilus uskuda, et see kahe rubla eest õigeusku meelitanud vaiewood nimelt Andrei kuukski olid. Kuigi kui see legendile üldse tõepärane on, siis poja voodi nime kusagil mainitud ei ole. Lynim õigeusu kirikut kuulusid Novgorodi ja Pihkva peapiiskopi haldusalasse. 1570 vägalasid saagi van ametisse seada oma õigeusu piiskopi Liivimaal, kes kandis Tartu ja Viljandi piiskopitiitlit. Ja tema residents asus Tartu vanas piiskopilinnuses. Arvestades tollases vene kirjasõnas välja töötatud ideed Liivima kunagisest õiguslikust ristimisest Su vürst Jaroslav Targa poolt juba 11. sajandil võidi selle Tartu piiskopi eelkäijana arvestada nimelt Jaroslav Targa poolt rajatud juugeli piiskopkonda. Nimelt oli Jaroslav kajanud tõepoolest juheli piiskopkonna, aga see Juhjev asus hoopis Ukrainas. Seal oli samuti nimeline linn hiljem aegade jooksul Se piiskopkond hääbus, kadus ja seda linna nimetatakse tänapäeval hoopis Pilajat sekkovi pillad, tsirka. Aga kui nüüd 16. sajandi inimene luges vanast Letoppisist jõgeva viiskopist, siis sai see tal potentsiaalselt seostuda nimelt Tartuga mitte aga Ukrainaga, kus seda jõgede kohanime tollel ajal enam ei olnud. Sega Tartusse õigeusu piiskopi ametisse seadmine võib-olla oli kujuteldavalt seoses nimelt selle vana kujuteldava hea taastamisega, sest mõned dollastes Vene allikates esinevad vihjed lubavad arvata, et eksisteeris kujutelm vähemalt Spogaadiliselt, mille jälgi liivimaalased enne reformatsiooni olidki õigeusklikud. Diplomaatilises kirjavahetuses Liivi sõja algusaastatest Ivan koosneid korduvalt põhjendas seda, miks ja Liivimaa vallutas elliks ta sõjavägi Liivimaale sisse tungis. Ja nendesse põhjendustes on usulised motiivid esikohal. Nendeks põhjusteks olid Liivimaal vene kirikutele osaks saanud ülekohus. See ülekohus oli ühest küljest, et saagi väitel riialased võtsid venelastelt väga õigeusu kiriku ja andsid selle Liidulastele mis iseenesest ei ole õige, sellepärast et see, nagu ma mainisin õigeusu kirik oli kogu aeg olnud poolotsklaste oma, lihtsalt Polotsk oli läinud juba 13. sajandil Leedu vürstiriigi koosseisu. Ja samuti loetles saag erinevaid vägivallategusid, mis oli toime pandud Liivimaa õigeusu kirikute kallal. Näiteks, et kirikut olid muudetud loomal lautodeks või muudeks utilitaarsete. Eks rajatisteks ei kasutusel käimlat kohtadena. See kõik oli Liivimaal tõepoolest sündinud aga mitte õigeusu kirikutega, vaid keedus õhtute kloostritega. Niisiis kui see motiiv ei ole puhtalt kirjanduslikku pärit talu, siis ajaloolise tõepõhja võib leida siin nimelt reformatsiooni sündmustes kusjuures siis hilisemas ettekujutuses see reformatsiooni ikono Klasmi eelne usk vähemalt mõnede vene autorite jaoks, 16. juuli keskpaigas oli muutunud õige usuks. Ja selle tõttu veel enam oli muidugi liivimaalaste karistamine. Õigeusus Vana-Liivimaal enne 16. sajandi teise poole sõjasündmusi ja Vene tsaaririigi välispoliitikas, rääkis Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja lõpulugu Petseri kloostriülema. Korneliuse tappis legendi kohaselt tsaar Ivan neljas. 1570. aastal saabus Ivan kloostrisse. Cornelius tuli talle vastu, kuid raevunud saar, kes arvas, et klooster on ta reetnud, tappis Korneliuse. Tsaarivann, oli oma järelemõtlematut tegu, kahetsenud kogu elu ja teinud kloostrile suuri kingitusi. Ka suure kirikukella kelladest on Venemaal palju laule ja eelmises saates kuulasime üht tuntumat vene rahvalaulu Vetcherney son, õhtukellad tänav, kuulame üht uuema aja laulu 20.-st sajandist laulu, kuldsetest, kiriku kuplitest, aga eeskätt Venemaast, inimesest ja jumalast. See on miljonite iidoli Vladimir Võssotski laul, kupala kuplid, eesti keeli. Ja selles laulab Vladimir Võssotski hingevaevast nukrusest äikesevihma eel, kui linnukesed siristavad kauneid muinasjutte. Piinast ja looduses helisevad tusest sinisest taevast, kus kellatorn on end läbi torganud kas rõõmust või vihast. Laulik on igavese mõistatuse ees suure ja muinasjutulise maa ees, mis on ühteaegu soolane, kibehapu ja magus. Ja laul räägib kirikute kuplitest, mis Venemaal on kaetud kullaga. Et issand tihemini märkaks. Run nautorineerib. Ta kanajoon Vaaday. Kalaga njani. Keemia. Dorvaator. Asierres jao. Hooba. Solana taga ega. Ka ju? Kalu koju. Igava joon. Sanoyo. Käia. Saju. Tead Hanno Dohas? Riviera. Lobaülikool minia. Radari. Toortoitu koju. Vladimir Võssotski südametunnistuse hääl laulis nii 1975. aastal, laulusõnad leiate kodulehelt, sealt saab uuesti kuulata just nüüd lõppevat saadet ja teisi anti tihti saateid meie suhetest idanaabriga enne kuueteistkümnendat sajandit alustades juba päris esimestest kokkupuudetest. Saate aadress vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.