Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad Valter ja Jaak Ojakäär. Paistab nii, et mida lähemale päevale ja seda rohkem kulub aega, et jälle ühele aastale joon alla tõmmata. 1970 kaheksandas oleme juba kolmandas tunniajalises saates. Jagas kunagi lõpule jõuab, ei julge veel lubada. Aga see on ka loomulik, sest mida aeg edasi, seda rohkem salvestusi on valminud nii Eestis kui mujal maailmas. Kui kuuekümnendatel aastatel vabanes meie noortetraadi bändide kitarrisangarite ja lauljate ees stuudio uks haruharva siis 70.-te teisel poolel oli olukord juba muutunud. Tõsi küll, teravamat roki mängivatele. Ansamblitele vaatasid kohalikud kultuuri ülemused ikka viltu, kuid nii mõnedki salvestasid tollal juba nii palju, et tänases saates tuleb teha suisa popurrii, et kasvõi osagi neist ära mängida. Aastal 78 olid Eesti nii-öelda laia publiku vaieldamatud lemmikud kolm ansamblit apelsin, Jan ja vitamiin. Esimene neist oma kuulsuse tipus. Teine oli juba lõpetamas esimest kolmeaastast perioodi, peale, mida ta muutus üha enam Tarmo Pihlap taustaansambliga. Kolmas õigupoolest veel tee alguses ootamas järjest uusi ja uusi soliste. Alustame siis ansambliga apelsin ja igalt ühelt kolm lugu. Apelsini puhul on need kõigepealt Gunnar kriigija ott tarderi daamid siis laul nimega leierkast, mille nii muusika kui teksti on kirjutanud Gunnar kriik. Ja lõpuks üks tollal väga populaarne lugu, mis ei ole muidugi pärit aastast 78, vaid palju varasemast ajast. Õigupoolest üks jõululaul, mis sai eestikeelse pealkirja Henno Käo teksti näol ja nimeks c5, võlus mind. Märg. C5 võitis vein. Ansambli vitamiin Põhisolistid olid tol perioodil Joel Stein feld ja Raul Sepper Joel Stein, feld kirjutas ise oma muusika ja tekstid. Järgmises kolme laulu popurriis on tema looming siis alguses lõpus ehk laulud nimedega uhke tigu ja Eliisabeti Jõhvi. Teie mäletate kindlasti kõik seda kuulsat karakterit, keda Ines Aru televisioonis mängis? Sinna vahele mahub üks lugu Raul Sepper esituses ja seal Provence'i kroonimata anne, samuti toona väga populaarne laul. Kaaluti kuuenn, tiivas kobrulehe peal on palju sõpru. Hammustasid, kõik hammustasid sealt, kuni kobruleht tore. Kõigu tähtsalt maja seljas, vihmapiisku jai ja jalaga neid uljalt lõi, tuli sundis jala, nüüd ongi mingi blokk talle, et oli jäänud. Ja nüüd veel kolm kokku surutud lugu üheks Poporiiks ja need on siis ansamblilt palderjan, kelle põhisolist oli Tarmo Pihlap. Väga paljud laulutekstid, kirjutas Vello Salumets esimesele kahele laulule, mida kohe kuulete George Meikari suveniir ja väidetavalt traditsionaalse nimega oled puuduvaid saa. Kolmas lugu on samuti veidi vanem, see on padi Holly poolt kunagi kirjutatud ja Kustas kikerpuu tekstis on ta saanud siis eestikeelseks pealkirjaks Armon aare. Puruks lõi, ripub, see on isa või? Mida ka? Veendaali mures. Tammeseen. Popmuusikas on ju alati väga tähtis ka filmitööstus, sellepärast et filmidesse nõutakse muusikutelt erinevaid laule ja instrumentaalmuusikat. Samamoodi filmid võivad teha populaarseks nii ühe kui teise laulu ja tolles ajas. Praegu oleme linastus film nimega kruiis üks nostalgiline Tagasivaade 50.-tesse aastatesse, kus mängisid Olivia Newton-John, John Travolta. Ma arvan, et sealt võib pakkuda isegi kaks pala esimene neist Olivia Newton-Johni esituses hooplasleid vutid jõu ehk lootusetult andunud. Sinule. Ja teine lugu sellest filmist nimega kruiis, kus Olivia Newton-Johni partneriks on John Travolta ja loo autor Jon Far pealkirjaks juurde vandetaivoont, mis on eestikeelse Reet Linna teksti kaudu saanud nimeks sinu valinud maa. Need tundubki niimoodi, et tänase 100 aasta laulude saate esimene pool kulgeb selliste popul riidetähe all sellepärast et pakume teile jällegi kaks erinevat versiooni sellest ühest loost. Esimese esitavad siis Olivia Newton-John John Travolta. Aga teise Reet ja Ivo Linna, sellepärast, et aastal 78 nopiti meil üpris käbedasti üles kõik need välismaal populaarseks saanud lood ja mine tea, võib-olla vikerraadiokuulajale meeldib isegi eestikeelne versioon rohkem. Võin teile öelda nii palju, et ta on veidi tempukam igal juhul. Jaak Joala on mees eksimatu muusikalise vaistuga, kes endale lugusid valib üldiselt ikka kõige paremate artistide esitusest. No võib-olla välja arvatud mõned juhused, kus mõni vene helilooja lihtsalt pressis talle neid peale, mis ta oli sunnitud ära laulma. Aga aastal 78 leidis ta üles Joveli laulu nimega minu elu my life ja tegi sellest oma töötluse. Valli ojavere kirjutas teksti, kuulame siis neidki mõlemaid kõigepealt originaal Billy Joel esituses ja peale seda Jaak Joala muide hääletämbrid üpris sarnased. See oli siis kohalik Billy Joel aastal 1978 ehk Jaak Joala koos ansambliga radar. Ma arvan, et enne järgmist lugu võiks teha tagasipõike veel tolle 78. aastani. Ta uudiste just nimelt nende kurbade uudiste juurde, sest et aasta õnnetusi tuli ikka nii nagu alati. Mumbai lähedal plahvatas Boeing seitse, neli seitse, tulemuseks 213 hukkunut. USA-s hukkus 90 inimest. Lumetormides Prantsusmaal rannikul pretanni lähedal lagunes karile sõitnud tanker roojastas mere veerand miljoni tonni õliga, hävitades linde, kalu ja muid mereelanikke. Hispaanias sattus liiklusõnnetusse veoauto 45 kuupmeetrise propileeni lastiga. Plahvatus surmas lähedal oleval turistide laagri paigal 180 Belgiast. Prantslaste hollandlaste sakslast ning Californias hukkus teisi Auhingi seekord seitse, kaks seitse süül 150 reisijat. Mida muud jääb selle kohta öelda, kui et see meeletu maailm. Tsiteerides Heldur Karmo sõnu, kes kirjutas aastal 78 teksti ühele Valter Ojakääru samanimelisele laulule, mille esitab teile Ivo Linna. Põgeneda linnakära ja stressi eest maale oli kahtlemata juba aastal 78, väga peibutab mõte. Seda enam praegu, kus nii kära kui stress on ilmselt mitmeid kordi suurenenud. Muidugi tuleb endale aru anda ka sellest, et see nõuab väga tugevat selgroogu ja pühendumist, sellepärast et kust seda raha ikka rohkem teenida, kui seal linnas, kus tuled, vilguvad, diskod mürtsuvad ja nii edasi ja nii edasi. Nii et meie järgmine põimik on keep pühendatud ühele, 78.-le aasta suurimale diskoansamblile nimega Vellitš piiblile. No neid võiks nimetada isegi võib-olla Ameerika Ühendriikide vapiloomadeks, sellepärast et see kuuemeheline ansambel oli ju lavakostüümides vastavalt politseinik, kauboitöömees, indiaanlane, mootorrattur ja sõdur, nii et kuidagi integreerumine oli seal juba väga päevakorras. Ilmsesti. Ja ka need lood rääkisid ikka sellest, et minge mereväkke või siis reklaamisid noorte meeste kristliku ühingut, aga need olid igati kaasakiskuvad lood. Seda tuleb tunnistada väga tantsuliselt ja muidugi muusika poole eest vastutasid kolm heliloojat, nende nimedeks, velovillis ja moraali. Ameerika ja Eesti hitte tänapäeval kuulata eri raadiojaamadest lõpmatuseni mis on aga ära unustatud, on need kunagised Ida-Euroopa hitid, mida seitsmekümnendatel pakuti üpris palju, sellepärast et noh, siis veel päris sinna üle suure lombi nii palju kiigata ei saanud. Üldiselt on sealgi üht-teist huvitavat, miks mitte neid praegu ka meelde tuletada. Hakkame siis pihta Ida-Saksa hittidega aastast 78 ja alustame Toomas Špilneri lauluga nimega suur daamide valik, esitajaks on ansambel Winny number kasvõi vinnid, Foo tuleks öelda, terve nende plaat on tegelikult umbes samas stiilis nagu meie apelsini selline naljaga pooleks. Ja kui siit nüüd üks valik teha, siis olgu see see eelpool nimetatud suur daamide valik. Järgmine laul on helilooja harkpause sulest ja kannab eestikeelses tõlkes nime, võta oma käsi minu daami küljest. Kui nüüd seda teksti natuke lahti seletada, siis restoranis must kass ajab keegi häbematu oma käed klaverimängija pruudile külge. Klaverimängija omakorda ähvardab ja ütleb, et jäta järele. Naine armastab ainult mind ja minu klahve. Jätkame veel sellises lõbusas meeleolus, kui nii võib öelda veel kord ansambel, vinnits, voo ja veel üks toomas Spilneri laul. See on nimega, mida teha akordion iga Tekstist tuleb välja, et Renate läks minema aga jättis maha oma akordioni. Nüüd ma ei tea, mida sellega teha. See toob mulle valusaid elamusi. Viskaks võib-olla selle pilli hoopis välja. Ja samas stiilis edasi Värn Kontsert on kirjutanud ühe laulu pumpapa, laadamuusika on platsis, pealkiri ja muusika ise ütlevad ju kõik ära, juba. Huvitav on siin võib-olla see, et pole mindud omalt poolt päris laadamuusikasse, vaid kohati noh, nii-öelda metsa poole kalduv harmoonia kisub jutumärkides isegi avangardi. Poom papa, aga sakslased on teadupärast ju kõik suured jalgpallihullud, olgu nad siis sealt endisest läänest või idast ja järgmine lugu ongi Spilleri Sarferti pala nimega dünamo. Hakkasin praegu mõtlema, et 100 aasta laulude sarjas ei ole ju teile saanud esitada vist ühtegi tõelist punkrokinäidet aastaks 78 oli ju see muusikastiil juba üpris populaarne eriti Euroopas ja nende lipukandja kahtlemata ansambel Sex Pistols, nii et kannatage nüüd järgmised paar minutit ära. Pealkiri on Bretti väikend ja autorid Johns Mätlakokia, Johnny Rotten ise. Ja tänase saate lõpuks veel korra tagasi Eestimaale, kus endiselt oli väga populaarne ansambel Kukerpillid, muuhulgas laul nimega hambaarst, nagu ta isegi mõistate vastale 78 veel plommi peale lüüa. Valter ja Jaak Oja kärg puurivad edasi järgmise saate ajal ikka veel 78. aasta lauludega. Kõike head, seniks kohtume nädala pärast. Arstikabinetis. Kuid poleer Altar margunenud tunne, hea, kui ükskord pääsen eluga. Akva puuris. Mis vigane uurida, kui pole, uurijad, on piinarikas protseduur ja valu täis. Tunne tobeda eluga. Ja looduse. Hambavalu. 100 aasta lauluq.