Nii kell on siis nii palju, et meil on hea meel oma stereostuudios tervitada järjekordset külalist, seekord on selleks Harju rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja, miilitsa alampolkovnik Arno Kelnik. Teie tiitel on nii pikk ja nii tähtis. Aga jutuajamiseks palusime teid siia sellepärast, et mul on meeles, kui me esimest korda kohtusime, samuti stereo pühapäeva märkides siis te olite üks nendest, kes aastavahetusel töötasid siin usaldustelefoniga ja siis jäi mulle meelde Te tundsite huvi. Suitsiidiprobleemide vastu, nimetame siis asju õigete nimedega. Enesetapuprobleemid. Ja probleemiks enesetapp on meie vabariigis avalikkuse ees alles viimase kahe aasta jooksul. Probleem iseenesest on olnud väga vana ja sajandivahetuse statistikat sirvides ja vaadates tuleb ka selline kõhe tunne peale et kas siis eestlane tõesti nii nõrgad, et ta ei suuda oma probleeme lahendada ja valib siis äärmusliku tee. Ja võrreldes teiste rahvastega läheb väga kergekäeliselt enesetapule. Kas need kergelt käeliselt? See on jällegi küsimus, sest et on teatud kultuurid, kus enesetapu loetakse sellise äärmise kangelaslikkuse ja äärmise enese valitsuse tipuks. Nii oli ta vanas Roomas, Vanas-Kreekas, Jaapanis, Jaapanis harakiri lood. Ja öeldakse, et esimeseks teadaolevaks fikseeritud kirjanduses ja mitmetes teistes allikates tapjaks oli Sokrates võib-olla meie põhjamaa inimeste hulgas on siiski vast võib-olla eestlane tõesti selline eriline rahvuspaistnud silma selle poolest, et me oleme sajandi jooksul olnud esimese viie hulgas, kui mitte esimese kolme halvas pidevalt maailmas enesetappude suhtarvu osas võtta, siis kas 10000 või 100000 elaniku kohta. Mõnede rahvuste pingerida võiks olla. Rahvaste pingerida, viimaste aastatel on tulnud kahjuks soome-ugri keelte rahvusrihma peale. Soomlased, eestlased, ungarlased, praegusel momendil on Eesti NSV jällegi negatiivses mõttes vast juhtpositsioonil NSV liidus. Noh, siin tuleb meil enesetappe keskmiselt kaks korda rohkem kui liiklusavariidel surma saanud ja siin väikene paradoks on need olemas, sest et enesetapu kui probleemi meil pikka aega ei ole tunnistatud ja spetsialistide arvates ei tunnistajate parajal määral või heegel määraldada isegi praegu ja praktiliselt selliste päästeteenistust veel loodud. Ja see probleem just tõigi siin jupientusiaste esialgu entusiaste meid aasta algul raadiomajja. Kogu asja initsiaatoriks oli ajakirjanik Tõnu Ots, kes on enesetappude ehk suitsiidiprobleemidega tegelenud siin paari aasta jooksul. Ja meid lihtsalt huvitas küsimus, et kui palju oleks reaalselt abisoovijaid, kui meil oleks selline teenistusvabariigis loodud mis tegeleks inimestega isikutega, kellel oleks tarvis kasvõi oma südant kergendada veerand tunni jooksul lihtsalt ja rääkida oma probleem südamelt. Jalgul ka kartsime, et äkki äkki teeb keegi nalja või, või proovib meid niiviisi proovile panna, et kas probleem on tõsine ja kas meie suhtume asjasse tõsiselt? Ei, igaühel oli probleem ja suhtuti meisse usaldavalt. Meie suhtlesime pöördujates usaldavalt kokku, ahelkokkulepe oli välja kuulutatud, et meie Tunne huvi, kes nad on ja kui nad ise ei soovi seda muidugi avaldada. Ja rääkisid. Me elukutse esindajat, mitmes vanuses inimesed. Ja siit jõuame jälle ühele probleemile lähemale. Et meie poole pöördusid väga paljud suhteliselt noored inimesed. Noorukid oli kõnelusi tõsiseid Pole probleemilahendusküsimusi 16, seitsmeteistaastastega inimestega ja samuti oli probleem inimestega, kel on mingid puudused seal anatoomilised, füsioloogilised, nii edasi. Üks meie stereo pühapäevateemasid on inimese kohanemisvõime. Kas te võiksite öelda, kas inimesed, kellel tulevad pähe enesetapu mõtted on kohanemisvõimetud või nad tunnetavad mingit puuet? Enesearengus? Puuetega nad püüavad saada abi, nemad vajavad teise inimese lohutust, teise inimese nõuandeid. Teinekord piisab lihtsalt enese tühjaks rääkimisest. Kuid Eesti probleem on jällegi eriline selles osas, et meil on enesetappude suhtarv linnas. No võtame kõigepealt ma Eesti suurima linna, Tallinna on väiksem kui maarajoonides mujal maailmas on jälle vastupidi, et suurlinnades on enesetappe rohkem kui maapiirkondades. Vaata seal selle vastu öelda niiviisi, et inimene ei kohane linnatingimustega ja ja ei saab sellise stressiseisundi frustratsiooni seisundisse, jääb, aga meil läheb jällegi suitsiidide põhiraskus. Olen suhtarv, läheb jälle Tallinnast kaugemale, näiteks Tallinna linnas on enesetapmise suhteliselt vähem kui Harju rajoonis Harju rajoonis vähe kui Rapla rajoonis. Selline statistika on meil olemas viie aasta jooksul kohe isikuliselt ja vastad, kus Võru rajooni see probleem rajoonis ületas? Tallinna keskmise kaks ja pool korda, isegi millega seda seletada? Kas see, et inimene ei oska enam maal elada, on meil kunagi nimetanud? Lause tundub tõepoolest, et tekib üksildustunde momente, eks me näeme ka seda, et Harjumaal on tühje talusid suhteliselt vähem kui Võrumaal. Võrumaal elab jälle taludes maakohtades rohkem üksikuid vanainimesi, võib-olla nende lapsed on tulnud kas Tallinna, Tartu või teistesse linnadesse teistesse vabariigi piirkondadesse ja käivad siis kodus harvemini. On otatud tihedam kontakt, et vanemate ja laste vahel ja vanemad inimesed hakkavad tundma end üksikuna ta ja kus te seal ütlesite, et suur protsent on just noorte hulgas nii oktorka protsent? Ma mõtlen selles osas, et see raskuspunkt nihkub noorte poole ja, ja noorte hulgas ka selles suhteliselt meile abi pöördujad, kes tahtsid lihtsalt end tühjaks rääkida, oma probleemid välja tuua, vaata nende hulgas oli pöördujaid rohkem. Aga kes nüüd enesetapule läheksid? Muidugi see protsent või see osakaal nihkub see poole, see on jälle üks viimase aja eri probleem kõikides maades. Aga kes on enesetapu juba toime pannud. Siin kehtib kaks sellist momenti, et mida sügavamal maal elab nendele Maal elavate inimestel, nende vanuse selline osaks kohal on suurem põhiliselt maa elanikud paneb toime enesetapu peale kuuekümnendatel seitsmekümnendat eluaastat, aga linnas, kus on suhtarvuliselt vähem siin nihkub just oluliselt enesetapjate. See iga nihkub ettepoole ja meil on tekkinud juba vabariigis probleem, kus ei ole enam seda küll kahjuks üllatuseks, kui eksamiperioodil. Üldhariduslike koolide õpilased ja tudengi ealised panevad toime enesetapu või enesetapukatsed. Ja noorte hulgas on jällegi omapärase. Et siin ei ole nii suur vahe poiste ja tüdrukute hulgas enesetappude noh, ütleme kui muidu oma riigis keskmiselt ühe naisterahva suhtes, kes on pannud toime enesetapu, paneb toime 3,6 ümmarguselt kolm või neli meesterahvast siis noorte hulgas juba on suhtarv üks, kahele. Kui võtta veel selline oluline moment, sest profülaktika seisukohast nagu suitsiidiprofülaktika siis suitsiidikatseid on tüdrukute hulgas jälle tunduvalt rohkem kui poiste hulgas. Poisid on, vast kahjuks on, kui nad on võtnud otsuse juba sellisele äärmusele välja minna, siis nad viivad ka selle sagedamini täide kui tüdrukud. Selline probleem täheldatakse üle maailma. Tekib tõepoolest küsimus, kas ja kunas siis meie oma vabariigis saaksime panna tööle usaldustelefoni või siis ohutelefoni või kuidas seda kusagil maal nimetatakse. Vajadus selleks on meie arvates tõestatud ja. Sellist positiivset suhtlust kudumist oleme leidnud Eesti NSV tervishoiuministeeriumi poolt isiklikult ministrile seltsimees rätsepa poolt. Noh, väga palju selles küsimuses näinud vaeva ja, ja uksi kulutanud. Meditsiiniteaduste kandidaat Airi Värnik kelle artikkel suitsiidiprobleemidele osas ilmus aja pulsis number üheksa käesoleval aastal ja tänu omale ja tänu tema ette võtlikkusele on tervishoiuministeerium ja minister isiklikult teinud just viimase paari kuu jooksul ära suure töö. Ja et eraldada spetsiaalsed psühholoogi kohad. Usaldustelefon saaks meie vabariigis tööle. Praegu veel on küsimus lõplikult lahendamata. Tundub, et tervishoiuministeerium üksi selle probleemiga toime ei tule. Siia peaks lülitama sotsiaalhooldusministeerium samuti siseministeeriumi poolt sest et ei ole harvad juhused, kus pöördutakse just miilitsa poole, kaaskodanikud pöörduvad, et üks või teine käitub väga omapäraselt. Ta on avaldanud mõtet, pani toime enesetapp ja sellele peaksid reageerima ka siseministeeriumi organid. Välisriikides on mitmel pool politsei korrapidajate juures ametis psühholoogid sest, et eeldab see kindlasti teatavat ettevalmistust ja selline ettevalmistus on võimalik saada NSV Liidu suitsitoloogia keskusest. Selline asutus funktsioneerib juba neljateistkümnendat aastat. Juhib kogu seda ettevõtet ja üritust üleliiduliselt meditsiiniteaduste doktor professor ambuma. Tema on instituudi direktor ja tema on seda probleemi suitsiidiprobleemi uurinud NSV Liidu eri regioonides ja tulnud järeldusele, et Eesti NSV-s on selle asjaga tõesti viivitatud liiga kaua. Lätlastel, leedulastel on olemas oma usaldustelefonid, on olemas suitsubioloogiakeskused. Esimene meie maal loodi Moskva linnas Tibriaalsega rajoonis ja nendes kohtades on oluliselt nüüd see probleem juba tagasi tõmbunud. Mida ma pean ütlema veel Eesti kohta seda, et üllatavalt. Just positiivses mõttes oli eelmine aastakuist oluliselt langes suitsiidide arv langes umbes ühe viiendiku võrra. Milles on siin probleem meie ADSL-i palvel ekslik? Võib-olla esimene probleem, vast alkoholismivastase võitluse tõeline teravnemine, vähem alkohoolikuid, vähem selliseid kriitilisi seise. Ja teine probleem. Et rahvas on huvitatud käesoleva momendi riigi sise- ja välispoliitikast ja on tekkinud selline üldine huvitatus turvalisustunne ja saavad oma probleemidega ise hakkama. Nüüd ma tahaksin küsida, kas, kas need inimesed, kes lähevad välja kuni enesetapuni, kas tegemist on ju tegelikult vaimselt täiesti normaalselt? Ja vaadake siin tekkinud probleeme selles küsimuses on teatud ringkondi, kes väidavad, et normaalne inimene vaimselt normaalne inimene ei lähe kunagi enesetapule. Kuid nii meie vabariigi NSV Liidu statistika kui ka maailma statistika on seda probleemi väga sügavalt analüüsinud, lahendanud püüdajalt, jõuda selgusele ka selles osas ja keskmiselt keskmiselt kõigis regioonides viieteist- kuni 18 protsendi ulatuses isikuid, tõesti, kes ei ole võib-olla vaimselt täisväärtuslikud inimesed, kes põevad mingit head, nii palju ei oma vaimujõude, kuid noh, ütleme, et ümmarguselt neli viiendikku inimesi on siiski täiesti normaalse vaimse tervise juures. Ja nüüd teine asi, mis mind huvitas selle juures, noh kui me räägime sellest, et eestlaste hulgas on enesetapjate protsent väga kõrge. Kas see protsent on madalam ka Eesti territooriumil elavate teiste rahvuste angerja kaitse on puhtalt nagu. Eestlasega seotud probleeme Mullen andmed eelmise sajandi lõpust Liivimaa kubermangu kohta ja seal on toodud ka protsent suhtarv välja erinevate rahvuste osas Liivimaa kubermangus elasid väga mitmed rahvused ja on jällegi eestlased kahjuks seal tugevat liidrit tugevnenud, liig kaga klimatoloogilisi tingimusi ja selle hulgas paljud ei vaieldud, sest et noh, kui võtta kasvõi siit kõrvalt Leningrad kas ei võtagi, Pihkva oblast on kohe järsult arvudes, teised näitajad tähendab siiski mingil määral piirid, noh, vabariigi Leedu vaba kõiki piirdega ja näiteks võtta paralleelid kasvõi siis noh, rootslastel norralaste palju vähem. Vaata Oceani, noh, 60.-te põhjalaiused siia kas või Ameerika mandril ei ole selline probleem, ei ole probleem. Esmalt võib jääda mulje, et Soome ja aga noh, võtta jälle Ungari jällegi sealt lõuna poolt tunduvalt ja Ungari Ungari naaberriigid kunagi olnud selles esi esiviisikus, ütleme ka Kreeka Kreekas on järsult tagasi läinud. Siin on väljakujunenud ka sellised huvitavad momendid. Suureneb mais-juunis, Stapetajaga meestel, naistel on jälle juulikuu ja see on nagu seaduseks saanud, siin on proovitud seda teeme lahendada noh mitte küll täiesti kvalifitseeritult ja, ja mitte lõplikult. Päikese aktiivsus aastatega, noh, erilist nihet ei ole märgata. Aga nüüd nüüd enesetapja alkohol, kas siin on mingisugused? On side olemas, sest et võib-olla enesetapjaks ei saada või, või see mõte ei tule päevapealt? Siin on, ilmselt on eelnev pikaajaline konflikt ümbruskonnaga konflikti kindlasti soodustab pidev ja pika alkoholi tarvitamine ja mingid sellised suunad alkohol soodustanud detamisel perekonna lahku minemast. Töökoha kaotamist võib olla kriminaalkaristusi noh, spetsialisti kui sellise tunnustamise kaotamist ja eks see on ka viinud viinud lähemale sellisele raskele mõttele raskele ettevõtmisele, nagu on enesetapp. Ja selle poolest ma tahaksingi veel kord tõesti korrata, et eelmisel aastal vähenes enesetappude arv vabariigis ikka siiski viiendiku võrra ja tahaks väga loota. Mingi osa selles oleks ka alkoholismivastase võitluse või mida noh, sisuliselt ikka tehakse viimase aasta ja viimase kahe aasta jooksul juba vabariigis. Kuid üks probleem on kindlasti see. Ja millele oleme püüdnud leida lahendust. On ikka, et inimene käesoleval ajal on väga ettevõtlik, väga hõivatud ja tal ei jää aega teise inimese mure kuulamiseks. See algab juba väga väikeses, väga noores lapse eas. Kui laps läheb hommikul kella seitsmeks, lasteaed on õhtul kella 70 seal, kui ta tagasi tuleb, ega temal praktiliselt ei ole oma vanematega enam eriti midagi rääkida, midagi arutada, sest kõik on nii laps kui vanemad on tülpinud ja väsinud ja lapsele hinge vast mingi probleem. Siin tekib juba taustpinge hinges ja siit kost edasise täieneb. Kool annab oma osa juurde, sest et üliõpilase töönädal on ikka ääretult pikki, raskeid kurnav. Ja kui palju vanemad suudavad ja kui palju nad jõuavadki olla, toeks, kui palju nad suudavad küsimusi lahendada? Siin on täiesti selles osas probleem, inimene tunneb end ka kasvõi juba jah, mingil määral üksikuna vaatamata sellele, et suures perekonnas ja nüüd aasta algul kuulasime neid inimesi, kes pöördusid Eesti Raadio tegutsevale usaldustelefonile siis jäi mulje, et kusagil 10 15 minutiga oli probleem lahendatud. Ja tundus, Ta on lihtsalt sellel inimesel ei olnud teist inimest, kellele oma probleem rääkida, kellele kellega arutada, kelle käest küsida ja kellel on lihtsalt välja rääkida ja kellel avada, palju kergem on avada telefoni kaudu isegi teist inimest näost hea ja just selline vajadus oleksime, säästaksime paljude inimese tervise, no ja antud juhul isegi isegi eluga. Et nendes riikides, kus on viidud sisse analoogiline telefon, kas on protsentuaalselt märgata, siis langeb. Ja see on erinevates riikides ta erinevad andmed ja kahjuks ma ei oska teile potentsiaalselt ära tuua, kuid on oluline langus tulnud. Ungaris on tulnud oluline langus. Timi lihaseri rajoonis Moskva linnas. Kui lähedalt võtta väidavad, väidavad ameeriklased, et peale selle, kui USA-s hakkasid tööle usaldustelefonid sellest saab pea 80. aastate juba mööda, on langenud enesetapmiste arv. Tähendab, mingil määral on asja pidurdatud. Et me oma ligimeste elusituatsioonis kuulata ei oska ja ta peab minema läbi läbi aparaadi, tähendab läbi telefoni, peab minema teise inimese kõrvu. See jutt, mis võiks Me kõik väga targad, tahan kõik ise rääkida, ka oskus kuulata, alates on vist jah. See on jäänud meil kõigil vaja ka mingil määral ja paljudel inimestel on seda tarvis. Aga millega te ARNO filmiks seletate, seda, et riskirühm on väga suur. 30 kuni neljakümneaastaste maal elavate meeste Kas see on üks põlvkond vast kes siiski praegusel momendil on elanud üle sellise alkoholismi juba kõrgtarvitamise perioodi, enamus need hambast, sellised inimesed, nad on juba seoses alkoholismiga olnud elult esimesed löögid, kas töökoha kaotus, et võib-olla seal siis perekonnaga sidemete kaotused ja siin nagu tekib selline esimene tagasivaatamise moment, et mis ma olen saavutanud, mida ma olen teinud kuhu ma lähen edasi, kas on perspektiiv võimit, see võib olla esialgu selline küllaltki üldistatud ja ühekülgne lähenemine, probleeme ilmselt on väga palju, sest et suitsu, veidi probleeme me ei saa võtta ühe kahe probleemiga üldse. Ilmselt paljud probleemid on meil praegu hoopis saladuses või, või välja selgitamata, aitäh. Mis on tõeline põhjus. Aga tundub, et tundub, et selles osas vastu alkoholismi paneksin esialgu ja kuna ta on ka just maa probleem, sest et ma olen ka paljudes rajoonides poodi probleemid, mille pärast paljud majandid ei leia enesele kvaliteet kvaliteetset tööjõudu ja isegi seal ei traktorist ja selliseid mehhanisaator autojuhte ja see on ka täiesti eluline probleem inimesele. Ja, ja kes nad noh, ütleme siis välja vanapoisid, sinna jäänud ainukene meelelahutus ja nendest on, et istud õhtuti kokku ja, ja, ja ja siit mingil ajal tekib juba tülgastus ja tekib selline tunne, et noh, milleks siis üldse ikka seda kogu probleem. Selle küsimuse lahendada, mida me seal üldse suitsiidiprobleemi lahendamisel tuleb meil vabariigis sisuliselt palju tööd teha, tuleks rääkida vast kõigi suure massiisikutega, kes on pannud toime suitsiidikatse. Et selgitada välja psühholoogiliselt motiivid, sest et praegu on statistika, see on statistiline ja see on puhtnumbriline, kuid statistika kaudu kuigi palju me ei ole ikka veel pannud selgeks teha, mida see inimene mõtleb, millised on, milline on tema sisemaailma ainsa inimese psüühika. Sellest psühholoogiliselt on ikka asi veel küllaltki toores. Aga millega on see põhjendatud olnud, et siiamaani enesetapmisest ei räägitud? Paljud ringkonnad ei taha lihtsalt tunnistada, et, et selline probleem on olemas, jätab riigile või üldse ühiskonnale mingi mingisuguse plekiga peale. Ja minu arvamus on selline, et kui me saame enesel aktiivi ja inimesi, kes mõtlevad selle probleemide kaasa, võib-olla vaatavad ka lähemalt oma naabreid, võib-olla oma perekonnas ringi. Me suudame, selle nimetaksin võib-olla isegi kahvuse probleemi võib lahendada ka mingil määral hoopis hoopis vallutamalt, kui me oleksime teinud seda väikese ringiga nurga taga. Ja seda probleemi tarkuse, et poleks välja toonud, aga nüüd on ilmunud jah, kirjutusi nagu pea teistelt aladelt edasisele siin probleemid ju meie musta mere sadamates konstitutsiooniküsimused, sellist probleemi ei ole meil ka toodud hulgal ajal välja, nüüd on ta toodud. Samuti on ilmunud Moskva Mascus kuskil Novosti isegi jah, ajalehes artiklit suitsiidiprobleemide osas ka meie vabariigid ajalehtedest siin on mahuste kirjutas Värnik, juba mainisin, kirjutas artikli ja ja, ja tundub, et rahva huvi, mitte selline, et huvi jätan uus materjale ja selline. Ja selline sensatsiooni lumi, kuid tõsine asjasse suhtumine paistab läbi, sest et on tulnud küllaltki sageli kohtunud rajoonis töö kollektiividega. Ja seda probleemi ma olen ikka maininud, eriti neis piirkondades, kus on see probleem nagu kõrgem teistega võrreldes. Ja siin teinekord tuleb loeng jagatavast. Ossa alko räägime alkoholismist, siit järeldustest, vaktsiinidest ja kolmandaks jälle siis seostame taksika maania ja narkomaania probleemidega, mida jälle me aastaid tagasi rääkinud, kuid sisuliselt on ka selline probleem. Kui me hakkame õigel ajal ikka härjal sarvist kinni, on vast võimalik lahendada enne, kui laseme absoluutselt. Seisund no selge, teadvustatud probleem on ikkagi hea selle vastu ja et midagi näha ja, ja seal statistikani ta hirmu all on küll. Seda tahaks lausa korrata kohe, et te ütlesite autoõnnetusel hukkunute ja. Võrreldes kaks korda rohkem kui eelmisel aastal, jah, siin on veidikene vähem, kuid praktilist statistika läks viimase 15 20 aasta jooksul kahja. Aga probleem on sünge, sest sest enesetapmine ei ole meil kunagi olnud ju au sees ka. Ei ole vahet nõiale, seal olnud. Ka ühiskonna või tähendab moraali? Ja avastan, et ja noh, on olnud aegu, kus aegu, kus enesetapjad maeti, mitte surnuaiale, kiriku müüri taha, jah, kiviaia taha. Ja lasime rida selliseid juba poolt ikka sai välja tõrjutud see perekond, perekonnaliikmed, kust selline inimene siis ta pani? Aga miks te kasutate võrdselt nüüd enesetapi suitsiid, kas? Kas me võiks asjade õigete nimedega nimetamine ajajärgul nimetada seda lihtsalt tavalisi eestikeelse sõnaga enesetapp? Enesetapp, jah, ta, eks ta ajab hirmujudinad peale last ja, ja ja rahvusvaheliselt akas utsitama tuletatud kreekakeelsest sõnade kombinatsioonist. Sui tähendab ise syydi tapmine, aga teaduslikus kirjanduses on läinud läbi asend rahvusvaheliselt sõna suitsiid. Inimene, kes on toime pannud ebaõnnestunud enesetapu katse. Kas järgmine katse on kiire tulema? Tavaliselt on niiviisi on oleme uurinud, et kas inimene enne, kui ta pani enesetapu toime, kas ta on sellist mõtet avaldanud enamus protsent 90, mõningatel andmetel isegi rohkem väidavad sugulased ja tuttavad, et on vaadanud sellist mõtet ja mõnel juhul ka korduvat juba üks variant, miks on tarvis usaldustelefon, sinna võivad pöörduda ka teised inimesed. Nii, kes on toime pannud enesetapu katse. Väga tihti korratakse sageli nii, et pannakse toime niinimetatud temast aktiivseid katseid kedagi hirmutada ja midagi välja pressida, enesele tähelepanu pöörata hoopis teine asi ja see on teine asi sisu taga, kuid inimene juba mingile riskile siiski läheb. Inimestele läheb teinekord võib-olla on üledoseeritud, ütleme, toksiliste ainete osas ja lõpeb kurvem perega, kui seda kavatseti teha. Enam ei ole vast niivõrd levinud veresoonte lõikamised. Noh kui öelda, seega efekt eriti ei anna. On inimesi, kes väga visalt ja mitme mitme katse järgi tõesti siis on rinnuka lõplikult täide, sind jäädakse ikka samade vahelisi juurde või tavaliselt samade vahendite juurde. Kas nende inimeste puhul võib arvata, et nemad kuuluvad sellesse 15 kuni 18 protsenti isikuid, kellel võivad olla psüühilised häired? Mõnede nende hulgas on see osakaal suurem siiski psühhiaatriliste haigetel. No siin on selline jämedakoeline, selline jutt või anekdoot Saaremaalt, et üks mees oli siis kurtnud naabrimehele, et ma olen käinud vennast kuuel korral uputamise lihtsalt juba ära tüütab, et ma enam ei lähe ära väsitanud. Ma mõtlen lihtsalt sellele, et kui vahendid jäävad ikka samaks, et kui tarvitada mingisuguseid mürgiseid aineid pärast tegelikult väga paha tunne on endale tõhusat ja kujutan ette, et teist korda seda üle ei tahaks tõepoolest elada nii nagu see Saaremaa mees. Kuidas on teie isiklik suhe muusikaga? Muusikaga ma muidugi pean ütlema, et rasket muusikat Narva kuulamatuksin raskemuusika, aga sellised, aga kerget muusikat väga hea meelega, muidugi ma valin vastavalt neile olule oma muusika kõige suurem muusika, kui saaks istuda kusagilt vaikselt puhkepäeval, kas või pool tundi kusagil metsas tamme all. Kuulata puhata looduse olete ühed on need asjad, mis võtavad ju ka neid sisepingeid tegelikult miks ma seda küsisin, mitte sellepärast, ainult et see oleks hea, mingite ja lõpumuusikat. Ma mõtlen, et see mõtlemist praegu ütlesite välja, et metsas tamme all tuule häält kuulata, mis ta lehtedes teeb, see on, see ongi tegelikult muusika üks ülesandeid jätta või lasta inimesel iseendaga oma mõtted mõelda lõpuni, me eriti meie praegusel kiirel ajal kus ei ole lihtsalt aega selleks, et ütlesime tamme alla. Aga selleks on väga hea võimalus minna lihtsalt filharmooniasse kontserdisaali ja, ja ma pakkusele sümfooniakuulamise variandi välja siiski.