Pressikonverentsi teema on meil täna välja kuulutatud rahvussuhted ja Eesti ajalugu. Need on meie jaoks väga valusad küsimused, probleemid ja ma usun, et küsimusedki tulevad valusad ja püüame neile kõigile vastased anda. Nii. Minu kõrval on selle pressikonverentsi laua taga. Marju Lauristin, Tartu riikliku ülikooli õppejõud, sotsioloog. Mati Hint keeleteadlane. Rafik, Grigori Ann Tartu riiklik ülikool, ajaloo õppejõud. Evald Laasi asendab meil Heino Arumäe, kes kahjuks ei saanud tulla välistressiinselt eaka Heino Arumäe on see mees, kes, kelle sulest läks rahva hääles esmakordselt NSV Liidus liikvele Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokoll. Küllo Arjakas, ajaloolane. Hagi Šein. Eesti televisiooni programmi peatoimetaja ja Eesti rahvarinde rahvuste nõukogu eesseisja ja nagu meile lubasime, temal kaasas ka inimesi teistest rahvustest ja näitavad, ostab ta ise. Seal. Nurga peal istub Artjom David Jants, tema on Armeenia kultuuriseltsi juhatuse esimees ja tema kõrval Saamuel Laziikin. Juudi kultuuriseltsi juhatuse esimees. Nii ja nüüd ma annan sõna Mati indile keele asjad, ka riigikeel ja rahvussuhted. Raskesti lahendatav probleem eelkõige sellepärast, et meil ei ole enam homogeenset rahvastiku natuke üle 60 protsendi või 60 protsenti eesti rahvast kõneleb eesti keelt ja umbes 40 protsenti mitte eesti keelt. Selline protsent maalne hajali minek on järjest süvenenud ja anakanud ilmselt kujutama endast tõsist ohtu eesti keelele ja eesti kultuurile. Nõukogude Liidu ametlik keelepoliitika rahvusvabadust kõikides mitte venekeelsetel aladel on teatavasti kakskeelsus pilingvis. Missuguste katastroofiliste tulemusteni rahvuskultuuri ja rahvuskeeltes seisukohalt on Pilinkvisk viinud mõnes NSV Liidu piirkonnas, kus eesmärk on, kus kakskeelsuse eesmärk on saavutatud? Selle kohta on ka perestroika ajal andmed avaldatud hinnangud avaldatud järjest rohkem. Ja praegu on eesti keelepoliitikas olukord siiski pinev. Nimelt selles mõttes, et Eestimaa Kommunistliku partei ametlikult välja kuulutatud kakskeelsuse poliitikat ei ole tagasi võetud. Ministrite nõukogu poolt välja kuulutatud kakskeelsuse poliitikat pole tagasi võetud. Ja praegu valmistavad mitmed ametkonnad, et üleminekut täiesti kakskeelsele dokumentatsioonile, nii et ka lihtsalt tarbedokumendid esitatakse kahes keeles. Keele kultuuri jaoks on niisugusel asjal tingimata katastroofilised tagajärjed. Ja ainus liin, kus praegu veel on võimalik keelepoliitikat ajada lahtiselt on ülemnõukogu, presiidiumi ja seaduseelnõudeliin. Ja ülemnõukogu presiidiumi juures töötab ka eesti keele staatuse komisjon mis peab töötama välja seaduseelnõu ja konstitutsiooni täienduse Eesti NSV riigikeele suhtes. Praegu on selle seis umbes järgmine. Praegu on otsustatud Eesti NSV konstitutsiooni täiendus, millega eesti keel kuulutatakse Eestis riigikeeleks. Kuid selle juurde peab tulema keeleseadus, mis sätestab eesti keele ja teiste Eestis kasutatavate keelte täpse kasutamise. Selle kallal käib praegu töö. Ja ma pean ütlema, et see, see töö ei ole alati olnud korrektne. Selle töö juhtimine ei ole alati olnud korrektne. Ühes või teises ühes või teises sõnastuses on tüütud Eesti NSV keeleseadusse või koguni konstitutsiooni paragrahvi sisse suruda vastust, mille kohaselt Eestis on võrdselt eesti ja vene keel riigikeeleks. Ma olen praegu üsna veendunud, et umbes kuu aja jooksul siiski Eesti NSV keeleseadus töötatakse välja ja veel selle aasta sees kiidetakse ülemnõukogu istungjärgul heaks. Ja see tagab eesti keelele suuremad õigused asjaajamises ja tegelikus kasutamises, kui kui seda on praegu. Kas piisab? Nii ma tänan, ma tegin. Ja järgmisena võtaks lühikeseks avalduseks sõna hagi Šein. Möödunud laupäeval toimus Tallinnas Eestimaa rahvuste foorum. Me tulime kokku 14 täisõigusliku delegatsiooniga. Materjalid selle kohta on avaldatud ja ajalehtedes mõlemad deklaratsioonid, nii rahvuste kultuurisuhetest Eestis kui ka kultuur autonoomilistest taotlustest on kättesaadavad kõigile ajakirjanikele, pressikeskuses. Ma tahan rahvusküsimuse juurde öelda ühe märkused. Kõneleme ei, ma kõnelen sellest ka täna oma ettekandes üsna tõsistest rahvustevahelistest pingetest Eestis. Kohati dramatiseerime neid, räägime isegi nende plahvatusohtlikkusest. Kuid kui rahulikult järele mõelda? Siis rahvuslikul pinnal? Rahvustevahelises konfliktiks ainet nagu ei olekski. Tõepoolest on olemas etnokultuurilised erinevused eestimaal elavate erinevate rahvuste vahel kuid kultuurinimesteks saamisega on need asjad üsna kergesti ületatavad. Näib, et pinged rahvuste vahelistes suhetes on pigem tagajärg kui põhjus. Veelahe näib olevat hoopis uutmist Restroikat demokratiseerimist protsessi toetavate jõudude ja neid pidurdavate jõudude vahel. Sest rahvuste foorum tõestas meile et juhul, kui erinevatest rahvustest inimesed asuvad demokraatlike jõududega Tähendab seostavad ennast Eestimaal ennekõike Eestimaa suveräänsuse föderalismi printsiibi, imeõigusriigi riigikeele ja kodakondsuse demokraatliku lahendamisega. Siis sisuliselt. On rahvustevaheline pinge oma olulisema kaotanud. Ma rohkem ei lisakski pöördunud vaid. Soome ja Rootsi ajakirjanike poole Käes on rahvuste foorumil esinenud Eesti Maasoomlaste pöördumine Mauno Koivisto poole. Te teate Ingerimaa soomlaste kurvast saatusest nende rahvasisulisest tarist hävitamisest stalinistliku rahvuspoliitika tagajärjel. Nüüd on tekkinud eeldused. Ajakirjanik ei võta minuga kontakti, et ma võiksin neid viia kokku meie soomlast esindajatega, et üle anda läkitus Soome presidendile. Samuti palun ma võtta kontakti Rootsi ajakirjanikel sest ka eestirootsi kultuuriselts tahab pöörduda Rootsimaal elavate rahvuskaaslaste ja Rootsi kuninga poole. Nii ma palun sõnajärje üle võtta Artjom Daviljantsil, Armeenia kultuuriseltsi juhatuse esimehel Tänan, Artjom tovi nüanssi ja nüüd palun lühike avaldus Samuel Laziikinilt juudi kultuuriseltsi juhatuse esimehelt. Aastail 1925 kuni 40 oli Eestis juudi kultuuriautonoomia. 40. aastal see autonoomia hävitati. Ja nüüd sellel aastal kus meil on tekkinud võimalus uuesti taastada oma rahvuslik autonoomia Oleme me kahtlemata väga raskes olukorras, palju nendest juudi kultuuriväärtustest nendest juudi kultuuriautonoomia aspektidest on hävinud taastamatult. Me ei saa praegu avada koole, sest meil ei ole inimesi, kes võiksid nendes juudi koolides õpetada. Me oleme muutunud rahvaks, kellele valdav enamus ei suuda enam rääkida oma emakeeles. Ometi on täna midagi sellist ja sellel stab meeldiv kõneleda mida ei ole olnud ka varem tänases Eestis saanud juba peaaegu kahe kuu vältel regulaarsed raadiosaated juudi kultuurist. Me tahame teha loengutsükleid juudi kultuurist nii juudi kirjandusest kui ka juudi muusikast. Pöördusime Iisraeli Kultuuriministeeriumi poole palvega kaasa aidata, loen kontserditel avaldamisele, et nendelt vakantne arv, mida me loodame, et ei leia mõistmist. Me liigume oma ajalehe suunas, me tahame luua oma teatristuudio ja kõik ei ole kerge, see kõik on tahke. Me tahame, et meie lapsed hakkaksid jälle juutidel saaksid osa oma rahvuslikust kultuurist, oskaksid rääkida oma emakeeles ja võiksid käia pea püsti ning tulla välja sellest vaimsest getost, kus nad on aastakümneid olnud. Siin laua taga oleks ka pidanud olema vene rahvusgrupi esindaja. Jevgeni koolikov on rahvarinde algatuskeskuse initsiatiivgrupi liige aga ta on seotud NSV Liidu ülemnõukogu erakorralise istungjärguga Moskvas. Ta töötab Moskvas ülemnõukogu juures, nii et kahjuks ei saanud tulla. Aga vahemärkusena. Kogu Eestimaa rõõmustas eile ja ma usun, et ka suurem osa NSV Liidust Meil oli kartus et Moskvast võib tulla ka halbu uudiseid, aga nagu te ise juba eile õhtul ja ka päeval võisite kuulda Ja ma kuulsin ka lääne raadiojaamu. Tea, mida anti Moskvast edasi? Üksmeelselt räägitakse Mihhail Gorbatšovi positsioonide tugevdamisest ja nii arvame siin ka meie ja ma arvan, et see loob soodsamad tingimused ka meie tööks. Nii, aga nüüd sõnajärg Marju Lauristinil. Ma tahaksin ajakirjanikele tutvustada meie kongressi kahte resolutsiooniprojekti mis tulevad hääletamisele kongressil. Ja mis käsitlevad tänast teemat rahvussuhteid. Kõigepealt ka meie üldises dokumendis programmis, mis on teile kättesaadav on rahvussuhetele pühendatud küllaltki suurt tähelepanu ja need resolutsiooniprojektid siis täpsustavad rahvarinde seisukohti. Seda, mis programmis on öeldud. Tuleb vastuvõtmisele Eestimaa rahvarinde kongressi resolutsioon rahvussuhetest mille projekt Sisaldab järgmisi väiteid. Kõigepealt seda, et rahvussuhete demokratiseerimine ja kõigi Nõukogude rahvuste huvide kaitse suurriikliku administratiivsüsteemi monopolistlike taotluste eest on vältimatu eeldus selleks, et perestroika nõukogude liidus jätkuks edukalt. See tähendab võitlust nii majanduslike poliitiliste kultuurisuhete koloniseerimise eest. Edasi selles resolutsioonis väidetakse et rahvussuhete probleemid ka nende teravnemine Eestis Ei ole mitte omaette nähtus, seda ei saa käsitleda kui etnilist konflikti kui rahvuskonflikti ainult vaid et see on pigem just nende objektiivsete majanduslike ja poliitiliste suhete peegeldus mis loodi stalinismi ajal ja milles nii-öelda subjektiivselt ei ole süüdi ükski rahvus, kes Eestis elab. Sellepärast näeb Eesti rahvarinne tõelist internatsionalismi selles kui erinevad rahvused mõistavad üksteise ajaloolist saatust. Ja austavad üksteise õigust arendada oma majandust, kultuuri, kaitsta oma elukeskkonda, säilitada oma elulaadi oma ajaloolisel kodumaal oma ajaloolisel territooriumil. Rahvarinne peab oma tähtsaks ülesandeks Eestis elavatele muulastele eesti ajaloo, kultuuri ja keele tutvustamist ja rahvusvähemuste kultuurautonoomia arendamist, nähes selles teed mõistmisele ja vastuolude ületamisele. See on mitte täpne sõnastus, vaid ütleksin, ümberjutustus rahvussuhete resolutsiooni projektist võib-olla on seepeale kasulikude jälgite kongressi tööd ja teine sama probleemide ringi puudutav resolutsioon on migratsiooni tõkestamises sest nagu oli juba juttu eile ja ka täna rahvusprobleemid Eestis on esile kutsutud eeskätt ülemäärasest migratsioonist, immigratsioonist. Sellest, et majanduse Extensiivne monopolistlik arendamine üleliiduliste ametkondade võimu all on viinud tasakaalust välja Eestimaal erinevate rahvusgruppide suhted samuti ka erinevate sotsiaalsete gruppide sisemise rahvusstruktuuri. Meil on nimelt olukord selline, et eri gruppide, näiteks kui me võrdleme töölisi, insenere ühelt poolt teiselt poolt teenindussfääri kultuurisfääri, siis eri sotsiaalsete gruppide rahvuslik koosseis on väga erinev ja isegi võib-olla diametraalselt vastupidine. Ja selle tõttu just see migratsioon, mis suurendab näiteks tööliste hulgas Vene teiste rahvuste osakaalu annab tunda ennast nii rahvussuhetes kui üldisemalt sotsiaalsetes suhetes. Me näeme vältimatult vajalikuna migratsiooni väga otsustavat tõkestamist ja vabatahtliku migratsioonimajanduslik Remigratsiooni majanduslikku stimuleerimist. Sellest oli juttu ka eile. Me nõuame seda, et kõik kohalikud võimuorganid, kohalikud nõukogud ei lubaks ettevõtetel tuua sisse tööjõudu väljastpoolt vabariiki. Ja et kõikides kohalikes informatsiooni kanalites antaks avalikult teada juhtumeid, kus neid lubasid on antud ja personaalselt ka inimesed, kellel on antud luba sisse kirjutuseks. Me toetame Eestimaa Kommunistliku parteipleenumil esimese sekretäri Väljase resoluutselt hoiakut migratsiooniküsimustes kus nõuti, et kaotataks privileegid teatud elanike kategooriatele Eestisse ümberasumiseks. Jutt on siin, erusõjaväelastest ja mõnedest teistest. Siis me peame oluliseks seda, et vastavalt siis migratsiooni tõkestamise eesmärgile muudetaks haridussüsteemi, et kõiki Eestimaal olulisi elukutseid õpetataks. Eesti kutse- ja kõrgkoolides peetakse siin silmas eeskätt tööstuserialasid, nimelt praegu näiteks tekstiilitööstus kergetööstuserialasid Eestis ei õpetata Eesti koolides ja selle tõttu on need ettevõtet sunnitud tooma sisse sagedasti tööjõudu. Siis on siin veel antud ülesandeks rahvarinde kohalikele volikogudele, et nad seaksid sisse ühiskondliku kontrolli institutsioonid migratsioonile. Ning nõutakse, et kõik migratsiooni ja demograafilist struktuuri kajastava statistilised andmed niisamuti kui eelseisva rahvaloenduse andmed rahvusstruktuuri kohta avaldataks, tehtaks kätte saada vastavaks laiale üldsusele. Olgu teil teada, et senimaani Eestis isegi sotsioloogidel ei ole täpseid andmeid rahvusstruktuuri kohta konkreetsete kohalike territoorium reaalsete ühenduste sotsiaalsete gruppide lõikes. Need arvud on siiani kinni olnud. Ning samuti peab rahvarinne vajalikuks, et Eesti, Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblastite vahel tekiks koostöö selleks parandada demograafilist situatsiooni nii siin kui sealpool Eesti piiri. Tal on Marju Lauristini nüüd lühikesed väiksed avaldused ajaloolastelt ja siis me läheme üle küsimuste juurde eilsetest kogemustest. Teie küsimused on ajendatud värsked pildid värskest pilgust väljas väljaspoolt ja aitavad meil endil paljutki mõista, õigemini sügavamalt tabada sunnivad meid endidki mõtisklema elu üle. Ja ajaloolane Küllo Arjakas. Praegu Eesti ajalookoha pealt oleks võib-olla siis aktuaalseteks probleemideks kõigepealt mitmete meie ajaloo pöördepunktide selgemaks rääkimine ja teiselt poolt ka mitmed uued hinnangud nii pöördepunktidele kui ka tervetele Eesti uuema ajalooperioodidele. Nendest hinnangutest võib-olla kõige olulisem tuleb ilmselt ümber hinnata senised seisukohad siis Eesti vabariigi kohalt. Eesti vabariigi tekkimine päästis Eesti rahva sattumise stalinismi küüsi, nagu see oli kolmekümnendatel nõukogude liidus. See võimaldas eesti rahvusel tugevneda. See võimaldas ka eesti rahvusel üle elada, need rasked neljakümnendad ja rasked viiekümnendad ning osalt me ilmselt elame Eesti vabariigi protsentidest ka siiamaani. See kõik nõuab ka Eesti vabariigi suurmeeste mälestamist väärilist nende mälestuse väärilist teadvustamist. Ja teine selline suur pöördeline plokk sündmused 1939. ja 1940. aasta ümber. Tähendab kuidas Molotov-Ribbentropi salaprotokoll mõjutas Eesti vabariigi olukorda. Kuidas toimusid Moskvas läbirääkimised, milline oli see survemehhanism, mida kasutati Eesti vabariigi vastu. Kuidas Eesti valitsus alistus diktaadile ning kuidas sündmused argnesid siis 1940. kas tal 40. aasta koha pealt siis olulisemad momendid, kuidas toimus Eesti vabariigi annekteerimine 1940. aasta juunis ja inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu 40. aasta augustis? Seni on võib-olla neid sündmusi vaadeldud mitmeti suurriiklikult seisukohalt läbi Nõukogude Liidu prisma läbi Nõukogude Liidu huvide kuid ometi sellel ajal Eesti rahvas oli veel ajalooobjekt, aga mitte subjekt. Ja selgeks rääkimise koha pealt vast olekski oluline needsamad sündmused siiski läbi Eesti läbi Eesti erinevate kihtide läbi Eesti erinevate tasandite ja tuleb ületada see väga suur vahe, mis on ühelt poolt ametliku ajaloo käsitluse ja teiselt poolt ka rahva ühismälu vahel. Ka palju elab veel neid, kes osalesid nendes sündmustes ja on võimalik ka neid mälestusi praegult veel koguda. Aitäh. Aitäh Küllo Arjakasele ja järgmisena mikrofon Evald Laasi käes. Mati Hint ütles siin välja, millisesse kohutavasse olukorda meie rahvas praeguseks ajaks on oma isi esiisade maal sattunud. Meid ähvardab jäär teada, siin. Meid ähvardab olukord jääda oma sünnimaal vähemusse. Me elame stressis, mina isiklikult juba aastakümneid pidevas stressis, ma elan nagu pomm oleks mu sees. Ma ei taha oma sünnilinna Tallinna tänavatel liikuda, liigun siin ainult sundolukorras, kus ma pean midagi ostma ja midagi tegema. Nii ükski rahvas ei loovuta oma iseseisvust vabatahtlikult. Minu arvates inglastel on niisugune ütlemine, et mai kantri Ja sama maksab ka eestlaste kohta nii hea või halb, aga ta on meie. Ja oli ta kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel nii hea või halb. Aga ta oli meie maa. Eesti vabariigi valitsus andis 1939 ja 40 oma suure naabri ähvardustele ja survele järele. Ja Eestit seda riiki ei olnud enam. Tõsi, Eestit ei olnud siis, kui eelnevalt oli hävitatud Poola ja siis, kui 40. aastal oli ka Prantsusmaad, Prantsusmaad ei olnud enam. Nii kaua, oli ka Eesti. Aga Eesti rahvas ei ole tegelikult kunagi järgi andnud. Ta jätkas võitlust ja väga kaua v 50.-te aastate. Muide, Nõukogude Liidu valitsus Neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel, kas ta pidas meie rahvast oma rahvaste pereliikmeks, ma kahtlen selles. Sest repressioonide tagakiusamised, mis meil siin Eestis aset leidsid, olid ma julgen öelda, olid tugevamad kui represseeriti suuri rahvusena õiglus, venelasi ja ukrainlasi ja teisi neid kannatasid ka. Aga suhtarvudes eestlased kannatasid rohkem. Muide, ajaloo alal on senini rahvale väga palju valetatud viimased ja 40 aastat rohkemgi. Millistest põhiküsimuste alal on siis desinformeeritud meie rahvast ja noorsugu? Kõigepealt peaaegu kõikidel ajalooaladel perioodidel alates kõige vanematest muidugi vanematelt aedadelt vähem, aga tähtsamad järgmised Eesti ühendamine Venemaaga põhjasõjas 1000 700721. Seda esitletakse kui mingit õnne Eesti rahvale. Kusjuures üldse on niisugune tendents, et Vene keisrid ja tsaari olid küll pahad, aga nad olid ikkagi paremad kui näiteks Rootsi kuningat või teised valitsejad. See aga ei taha alati õige olla. Teiseks Eesti vabariigi sündi 1000 920918 20 käsitlus on seniajani käsitletud mitte objektiivselt. Kolmandaks Eesti vabariigi aega 918 40 kuni 40. Seda on püütud näidata, et see on mingi eriti õnnetu, halb, aegunud, see vasta muidugi tõele. Ja neljandaks, 1000 939. 40. aasta sündmused ning viiendaks, mis on samuti väga tähtis. Sundkollektiviseerimine aastal 1000 948004 49 ja deporteerimised küüditamised 1941 ja 1949. Need on põhiküsimused, mida on meie ajaloolased kohustatud oma rahvale nüüd teisest ja objektiivselt ja korralikult edasi andma. Olen täiesti päri. Peeter esimene raius akent Euroopasse. Akent Euroopasse raius Eesti kaudu. Ja teiste balti riikide kaudu Stalin. Aga sellel aknal olime meie, eestlased, leedulased, lätlased nii, ja palun. Rafik, Grigori Ann. Nii ma tänan eilsest kogemusest. Ajakirjanikud oskavad väga huvitavaid küsimusi esitada. Loodan neid hulgaliselt ka täna. Ja siin on juttu rahvussuhetest keeleküsimustest, Eesti ajaloost. Ja ei ole midagi paha ka sellest, kui ta näiteks Rafic Grigoriaanile esitate küsimusi Armeeniast. Ma pean seda täiesti loomulikuks. Ja palun teie küsimused. Purgi raadio korrespondent palub täpseid arve rahvusliku koosseisukohta Eestis ja Tallinnas. Nii rahvusliku koosseisukohta. Me täpsustame neid neid andmeid. Kas tänaõhtusel briifingul, kui te peate vajalikuks seda briifinguid pärast kongressi esimese istungite päeva lõppemist? Need andmed on olemas, Klara hallikul. Me ootasime siia laua taga. Aga viimasel rahvaloendusel 1979 oli eestlasi 61 protsenti, nüüd see arv on kindlasti vähenenud. Eesti NSV-s ja Tallinnas kipub see protsent olema juba selline, et eestlased on vähemuses. Rääkimata. Jah, teil oli küsimus Tallinnast napilt vähemuses. Aga me täpsustame ja lubame, et te saate need andmed endale pihku ja maki peale. Kui sellele küsimusele vastata just Eesti seisukohalt Siis on meie jaoks olnud need mudelid, mida me oleme uurinud, mida arutanud kahtlemata meie lähemad naabrid Rootsi ja Soome võib-olla Šveits. Mis puudutab Nõukogude Liitu tervikuna, siis see küsimus on väga keeruline, ma kahtlen, kas maailmas on sellist pretsedenti nii keeruka rahvusliku struktuuriga ja nii ebaühtlase arenguga eri regioonide vahel ühe riigi kohta, meil tuleb see mudel ise leida. Selleks ideeks sellest oli juttu ka eile on Nõukogude Liidu poliitilise süsteemi ümberkujundamine demokratiseerimine ka rahvussuhete alal. Realismi printsiibil tähendab sellisel viisil, et rahvusvabariigid omaksid täielikke suveräänsed õigusi ja oleksid seotud omavahel liidulepinguga samuti ka kui siis üldriikliku tasemega. Kahtlemata, see vajab veel täpsustamist, väljatöötamist ja siin on väga palju uurimata ja lahendamata probleeme. Ma julgen öelda ainult sotsioloogina, seda ma olen tegelnud. Analüüsiga just informatsiooni leviku kultuuriprotsesside kohta erivabariikides. See erinevuste diapasoon on, on täiesti võrreldav selle tähendab Liidu Nõukogude Liidu erinevate vabariikide regioonide vahel on täiesti võrreldav nende erinevuste diapasooniga, mida meil annab Unesco statistika arenenud Euroopa maade ja ütleme Ladina-Ameerika maade või teiste arengumaade vahel. Nii et see mudel tuleb meil veel välja töötada ja siin me peamegi nähtavasti toetuma väga paljus mitte niivõrd ühe riigi, kuivõrd tõepoolest võib-olla Unesco tehtud nendele uurimustele ja mudelitele üldse globaalse arengu kohta. Nii Netsabashagi korrespondendina veel nii palju jällegi sekkuda Moskva asjadesse, NSV Liidu välispoliitikas, aga. Teie suhted Rumeenias seni aga on pinevil. Me oleme siin oma kommentaarides kirjutanud ja, ja raadios ka rääkinud ja, ja nende hulgas ka mina ise, et see, mis tehakse Rumeenias nende tuhandete küladega tahetakse purustada, hävitada. Seda on öeldud ka Viini kohtumisel. Me peame seda tõesti inimõiguste rikkumiseks ja sellest kumab kuidagi läbi stalinismi. Nii. Aga palun edasi, see on. Ma mälu järgi ütlen ma Loms Washington paavstist. Palub lähemalt kommentaari kohta selle kohta, mis toimus, millised muudatused toimusid eile Moskvas, kui palju on see, mis praegu Eestimaal juba on toimunud seotud sellega, mis on uut Moskvas ja kui palju sellest, mis eestimaal lähemas tulevikus juhtub seotud edaspidiste muudatuste või mitte muudatustega Moskvas ütlemises härrasid. Nii Vaino väljas tuli eile tagasi sellelt erakorraliselt pleenumilt Moskvas. Ta andis intervjuu Eesti raadiole ja televisioonile ja tema nägu säras. Nii ja Vaino väljast on teil võimalik kuulda näha ka täna kongressis? Kallis. Ja homseks on kokku lepitud Eesti juhtkonna pressikonverents ja me loodame sellesama laua taga näha ka Vaino väljast tähendab teile täpsemaid teateid. Ma loodan pleenumil toimunust ka seda, et me hindame neid positiivselt. Seda ma juba ennem ennem ütlesin ja sellega on seotud suured lootused. Mihhail Gorbatšovi reformide meeskonna positsioonid tugevnesid. Oli ka küsimus, kuivõrd muutused viimasel aastal Eestis on seotud muutustega Moskvas? No ma arvan, et sellele küsimusele vastus on küsimuses endas kahtlemata kõik need muutused, kogu see nii avalikus areng käsitluste muutus, uute liikumiste sünd ei oleks saanud toimuda sellises repressiivses olukorras mis iseloomustas Brežnevi aega ja ainult tõepoolest see üldine muutus lõi eeldused selleks, et Eesti ja teised võib-olla Balti riigid, kes olid stardipakule lähemal, alustasid ka väga kiiret edasiliikumist üldise demokratiseerimise protsessi käigus. Nii, ma loodan, et maiku rahuldub praegu sellega täpsustused kindlasti tulevad nii, ma tänan. Järgmine küsimus. Kui palju oma uue keeleseaduse väljatöötamisel te toetate 1985. aasta seadusele mis oli maailmas väga Ja see oli muidugi 1925. aasta autonoomiaseadus ja ja järgnevad Eesti vabariigikeeleseadused ja keelemäärused viimased 30.-te aastate teisest poolest. Kahjuks pean ma ütlema, et Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi juures töötav eesti keele Sätestamis eesti keele õiguste sätestamise komisjon sai ametlikus korras võimaluse tutvuda nende Eesti vabariigi seadustega alles nädal aega tagasi. Et praeguseks on küll selle komisjoni liikmetel võimalik neid seadusi uurida. Ma olen seda ka teinud selle komisjoni liikmena. Ja olen üsna kindel, et Eesti NSV keeleseaduse formulatsioonides võetakse neid sõnastusi Eesti vabariigi aegsete seaduste sõnastusi mingil määral eeskujuks. Kuivõrd Eesti vabariigikeeleseaduses on eriti demokraatlikult lahendatud vähemuskeelte kasutamise ja riigikeele kasutamise vahekord. See on väga demokraatlik mudel, see lubab nimelt vähemusrahvustest kodanikel pöörduda kõigis riigi valitsusasutustes kõigi riigi valitsusasutuste poole oma keeles, samal ajal võimaldab riigiasutustel anda vastuse riigikeeles eesti keeles. Teiseks lubab Eesti vabariigiaegne keeleseadus. Seaduspiirkondi, kus ametlikuks asjaajamiskeeleks on mitte-eesti keel, on kohaliku rahvusena enamuse keel. Me oleme Eestis praegu olukorras, kus suur osa Kirde-Eestist, Narva linn, Sillamäe linn ja mõned väiksemad asulad on tingimata sellises olukorras kus eesti keelt töökeelena ja ametlik asjaajamiskeelena sisse viia. Praegu oleks päevapealt sisse viia oleks ilmne. Mõttetus. Ei ole võimalik ette kujutada tõesti, nagu Marju Lauristin siin ühel varasemal koosolekul ütles. Ei ole võimalik ette kujutada Narva linna või Sillamäe linna purssimas vigast eesti keelt. Ja sellest ei tuleks ka midagi head eesti keelele. Me peame ma keeleseaduses garanteerima eesti keele üha laieneva kasutamise riigiaparaat aparaadis ja ametliku asjaajamiskeelena ja teiseks peame garanteerima kõigile eestlastele kogu Eesti territooriumil õiguse pöörduda ametiasutuste poole eesti keeles. Kolmandaks peame me garanteerima mitte-eestlastest eestlastest elanikkonnale võimaluse pöörduda ametiasutuste poole oma emakeeles või vähemalt vene keeles. Niisugused on on, et üldised jooned, mida ma näeksin ja mida suur osa ma olen kindel selle komisjoni liikmetest, näeb keeleseaduse põhjaalustena. Nüüd selle rahvusküsimuse juurde. Ma lisaksin veel ühe kommentaari, mis teeb mitte ainult Eesti eestlaste olukorra selles suures liitriigis keeruliseks, vaid ka kõigi teiste väikeste rahvaste olukorra keeruliseks. Nimelt minu pikaajaline kogemus ütleb, et suurte rahvaste esindajatel on väga raske aru saada väikeste rahvaste rahvustundest. Nende jaoks on küsimus ikkagi selles, kui meil oleks kõigil hästi palju hästi maitsvalt hästi odavalt süüa, kui me, kui meil oleks kerge moodsalt ja mugavalt riietuda, kui meil oleks kõigil korterid, reisimisvõimalused, meeldivad töökohad, et siis rahvusküsimus lakkab. Meie jaoks on küsimus just vastupidine. Siis rahvusküsimust alles algab. Ja sellepärast see näide. Rumeenia Ungari pineva vahekorra näide on mingil määral ka meile õpetlik. Ühtki küsimust, rahvusküsimust ei saa lahendada jõuga, samal ajal. Konfliktiallikas on ikkagi olemas, kui ühel territooriumil elab kaks erikeelset ja erikultuurset ja mis parata, ka erineva kultuuritasemega rahvast. Nii et kui rahvusküsimusel on ideaalne lahendus, siis, siis on see ikkagi enam-vähem mononatsionaalne, kuid avatud ühiskond. Et igalühel oleks, kui tuleb, tuleb meelde, tuleb Franz Famoriaki üks lause meelde, et meil oleks võimalik valida neid, keda meie tahame valida, mitte meid valitakse. Ja nii, et kui, kui, kui oleks võimalik mononatsionaalne ühiskond, siis oleks, oleks lahendus, kui see pole võimalik, siis on, on minu meelest järjekorras teine lahendus, on akulturatsioon, kultuuritaseme, tõstmine sellele tasemele, et eesti muukeelne ühiskond mõistaks eestikeelse ühiskonna taotlusi ja kultuuriväärtusi. Ja see on väga hea küsimus, sest seda küsimust esitatakse ka kõikides nendes auditooriumites meil siin koha peal, kus me arutame neid leeme ja ka meie ajakirjandus, eriti venekeelne ajakirjandus on neid arutanud ning me oleme kuulnud ka just sedalaadi hirmu, kui õigemini tõlgendust, et Remigratsiooni küsimuse püstitamine tähendab küsimuse püstitamist kellelegi väljasaatmisest või vägivaldsest inimeste ümberpaigutamisest. Eile juba oli sellest juttu ja ma kordan täna veel täie selgusega. Et ei rahvarinde ega teiste Eesti demokraatlike rahvuslike seltside liikumist ühenduste programmis ei ole sõnagi mingisugusest vägivaldsest kellelegi ümber asustamisest. See on meile põhimõtteliselt vastuvõtmatu, vaid on juttu sellest, et tegemist on olnud aastakümneid massilise immigratsiooniga nendelt Meie naaberaladelt mille tagajärjel need naaberalad ise on praegu majanduslikult väga halvas seisus. Seal on suur inimeste puudus, põllumajanduses rääkimata tööstusest. Nende alade allakäik aga on väga ohtlik, kuivõrd see on Nõukogude Liidu Euroopa osa väga rikaste traditsioonidega kunagi väga niisugune jõukas ala. Siin on juttu olnud sellest, et tuleb luua majanduslikud stiimulid. Selleks et nendes inimestes osas nendest inimestest, kes on nii-öelda hilismigrandid, kes on tulnud nendelt aladelt 10 20 30 aasta jooksul. Aga võib olla ka teistelt nõukogudealadelt tekiks nii moraalne stiimul kaasa aidata oma tegelikku kodumaa taasmajanduslikule taastumisele taassünnile kui ka omaenda elujärje sisseseadmisele seal, sest me oleme siiski veendunud selles, et iga inimene on täielikult õnnelik ainult seal, kus on tema juured. Ja see, et paljudel inimestel Nõukogude liidus on see õnn võetud ja arusaamine sellest. See on üks stalinistliku massirepressioonide poliitika sundkollektiviseerimine poliitika väga traagilisi tagajärgi. Kui rääkida ümberpaigutamisest, siis on juttu tõesti olnud sellest, et on Eestis selliseid suuri tööstusettevõtteid mis praktiliselt on kasutud või isegi kahjulikud väga kahjulikud Eesti majandusele. Eestimaa looduskeskkonnale, demograafilisele olukorrale. Ja küsimus on sellest, et meie majanduslike reformide põhiidee on see, et Eestis rohkem rajada neid tööstusi, mis on rajatud kõrgtehnoloogiale, mis nõuavad vähe inimesi ja rohkem hääd tehnilist alust. Sellega tekib ka ilmselt tööjõuülejääk just sedalaadi nii-öelda vanas tööstuses industriaal olen elukutsetele ning oletatavasti on võimalik osa nendest tööstustest ümber paigutada aladele, kus ei ole sellist vastuolu ei kohaliku keskkonna ega demograafilise situatsiooni, ka see toob aga ilmselt kaasa ka tööjõuvoolude suuna muutmise. Nii, ja veel on muidugi olnud üldse juttu sellest, et Eesti kui kõrgema majandusliku arengutasemega vabariik peaks kaasa aitama oma piirialade just nimelt ida pool, siis üle Peipsi asuvate piirialade majanduslikule tõusule, et tuua ka üldse laiemalt teatud migratsioonivall. Et ei oleks niivõrd järsk see majandustaseme, elatustaseme elulaadi vahe, mis kogu aeg tegutseb selle kasuks, et inimesed tahavad tulla aina ja aina tööle just Eestisse, kuigi nad võiksid sedasama tööd. Ja noh, ka sama elatustaset tegelikult pälvida oma kodukohas. Nii ma täpsustan veidi, Marju Lauristini jutt on nendest ettevõtetest, kes veavad siia siis tooraine, materjalid, tööjõu ja kes praktiliselt kogu oma toodangu veavad välja kas NSV Liidu teistesse piirkondadesse või siis välismaale, andmata Eestile praktiliselt midagi, kasutades siinset infrastruktuuri, andmata meie eelarvesse midagi. Samal ajal pumbates meie eelarvest üht teist ja kolmandat, tehes meie majandust veres vaesemaks. Jutt on nendest ja ma olen kindel peamiselt meie piirina habrid Leningradi oblast, pihkloovast Novgorod, Novgorodi oblasti, nende juhtkonnad oleksid rõõmsad, kui lakkaks Nende külade tühjaksjäämine seal põllumajandus jälle jalule tõuseks. Nad oleksid rõõmsad, kui Eesti tööstusettevõtted, tööstusettevõtted Eestis ei neelaks ära nende talumehi. Ma lisaks veel seda, et kui siin oli juttu, et meie resolutsioonis on mõiste dekoloniseerimine rahvussuhete alal dekoloniseerimine siis sellel mõeldakse just seda, et niisugused tööstusettevõtteid on Eestisse paiguta teatud üleliiduliste ministeeriumide ametkondade survel, mitte meie oma Eesti majanduse loomuliku arengu tulemusel. Ja viimane näide. On see kava, millest oli jutt eile fosforiidikaevanduste rajamisest Kirde-Eestisse Üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi nõudel, mis oleks toonud, kui seda projekt oleks hakatud ellu viima Eestisse lähema 20 aasta jooksul juurde veel 50 kuni 70000 immigranti? Küsimus Austria raadiost ja televisioonist viimasel ajal on Nõukogude Liidu teistes piirkondades, see tähendab eelkõige Vene NFSV-s, märgata Ta rahvusliku sellise natsionalismi šovinismi tõusu. Kas midagi sellist on märgata ka Eestis? Vastuse vastukaaluks rahvarinde ja eestlaste kavadele. Selle selles osas tahtis veel oma sõna sekka öelda Samuel riikin, juudi kultuuriseltsi juhatuse esimees. Natsionalismi tõus, vene elanikkonna hulgad, soovinismi tõudvene elanikkonna hulgas avaldab väga-väga suurt mõjuga juutidele, kes elavad Nõukogude liidus. Võib-olla vähemal on Eestis aga Nõukogude Liidus tervikuna, sest juutide seisukohast tähendab see antisemitismi puha olgu suurt tõusu Nõukogude Liidu. Selle antisemitismi vormid Nõukogude liidus on hirmuäratavad. Ma ütleksin, on üks nõukogude kultuuritegelane, on koguni võrrelnud seda seisukorda, seoseid antisemitismi ka Nõukogude liidus, mis on praegu 1933. aasta Saksamaaga. Ja sellepärast on väga tähtis, et me seda suudame kõik teiega koos teadvustada ja. Vastu astuda sellistele tantsi realistlikele sobinistlikele seisukohtadele, mis praegu kahjuks on küllalt legaalselt on leidunud küllalt legaalseid avaldumisvorme Leningradis ja Moskvas toimuvatel paaniati miitingutel, kus otseselt kutsutakse üles arveteõiendamised juutidega, mis ei ole võimudelt leidnud mitte mingisuguseid vähemalgi määral varal tõsiseid piiranguid võimude poolt. See kõik tekitab väga suurt ärevust. Ja palun ka Artjom David Jeans. Nii palun Vahur Kalmre ajalehte edasi. Ilmselt on eesti keele staatuse küsimus praegu saanud üheks olulisemaks Eestimaal ja, ja üsna üheselt on väljendatud selle lahenduslahenduse teed või tulemit seal siis eesti keele kulutamine riigikeeleks. Ometigi on selle seaduslikustamise protsess kulgenud äärmiselt kukesammu haaval ja tegelikult üsna kaunis suurte tagasilöökidega, milles teie, lugupeetud Mati Hint, näete, peapõhjus selles Alustasin tänava sissejuhatust Selle olukorra kirjeldamisega mis valitseb Nõukogude keelepoliitikas, see on kakskeelsus kakskeelsus, on nõukogude keelepoliitika põhialus, seda teesi ei ole maha võetud. Veel 25. augusti Pravdas esitab Eestis venestamispoliitika ideoloogiline, hästi tuntud ajaloodoktor. Poklo esindab ametlikku seisukohta. Mulle on öeldud, et, et ajaloodoktor kui pohla on niisuguse komisjoni esimees, kes valmistab rahvussuhete partei keskkomitee pleenumile ette keeleküsimust. Selles Kubo glo artiklis lend kahel tiivad, paljotnad, vuh croilia. Selles selles artiklis seatakse jälle kahtluse alla rahvuskeelse kõrghariduse isegi keskhariduse mõttekus, kui see toob kaasa mitte perfektse mittetäieliku vene keele valdamise. Kahjuks on täpselt samasugust keelepoliitikat ajanud ka Eesti NSV juhtkond vähemalt kuni möödunud Kasahstani. Ja kui ma selle pressikonverentsi alguses ütlesin, et praeguseni on EKP Keskkomitee ei ole maha võtnud kakskeelsuse ideaali oma keelepoliitikaalusena ka Eesti NSV Ministrite nõukogu ja juhtivad pea valitsused jätkavad kakskeelsuse ideaali, isegi praktilist elluviimist. Mul on isegi mõni dokument kaasas naeruväärne oma vormilt kus kolmerealine teade asutustele saadetakse kahes keeles. Ja vot selles olukorras siis ülemnõukogu presiidiumi eesti keele kui riigikeele staatuse sätestanise komisjon töötab mõnes mõttes surve all. Ühelt poolt saab ülemnõukogu presiidiumi eesti keele staatuse komisjon pakkide kaupa tuhandete allkirjadega, isegi laste allkirjadega kooli, õpilaste allkirjadega kirju avaldusi, milles nõutakse kaitset eesti keelele. Teiselt poolt väidetakse, et ülemnõukogu presiidiumile avaldatakse tungivat nõudmist sätestada Eestis kaks riigikeelt võrdselt eesti keel ja vene keel. Neid teisi kirju on arvatavasti vähe kuid nad esindavad mingis mõttes reaalsemat jõudu kui koolilapsed ja, ja intelligents Nadelistamat reaalsemat jõudu, kui on inimaju. Ja selle tõttu selle tõttu on ülemnõukogu presiidiumi eesti keele staatuse komisjonis komisjon sead korduvalt olnud seatud olukorra ette, kus kord juba heaks kiidetud põhimõtted sätestada eesti keel Eesti NSV riigikeeleks kusjuures ka vene keele kasutamise tingimused määrab keeleseadus. Et niisugune sõnastus on mõne nädala pärast muutnud vormi, ei ole teada täpselt, kelle jõul see on toimunud, kuid eesti keele kõrvale on sõnastuses siis ilmunud eesti keel ka vene keel või eesti keel või vene keel. Ja komisjon on alustanud üsna üksmeelselt või praktiliselt täiesti üksmeelselt alustanud otsast peale. Ja hädal tagasi olime me just selles olukorras õieti möödunud teisipäeval olime me selles olukorras, kus komisjon alustas jälle nullpunktist kuna oli ülemnõukogu saadikutele oli välja saadetud Eesti NSV keeleseaduse projekt, mille koostamisest ükski ükski eesti keele eesti keele riigikeelena sätestamise komisjoni liige, osa ei olnud võtnud. Ühesõnaga saadeti välja seaduse projekt, mille kallal eesti keelekomisjon ei olnud töötanud. Ükski komisjoni liige ei möönnud, et ta on osa võtnud selle komisjoni selle projekti väljatöötamisest ja me olime jälle nullpunktis. Ma arvan, et niisugune. Niisugune edasi-tagasi pallimäng, et eesti keele ja näilisele demokraatiale apelleerivasse eesti ja vene keele riigikeeleks sätestamise sätestamise noh, mängus lõppkokkuvõttes tuleb, tuleb asjale koguni kasuks, sest praegu on, oleme me kõik nii selle komisjoni liikmed ülemnõukogu presiidium, ülemnõukogu, kogu Eesti NSV avalikkus, ma usun kindlalt, et k Vene intelligents ja kelle esindajad võtavad osa selle komisjoni tööst, kõik on, on üksmeelselt selles olukorras, saaks ainult nüüd veel kiiresti, korralikult tulemusrikkalt ja juriidiliselt korrektselt seal see selle asjaga ühele poole saaksime selle asja lahendatud. Ja ma usun, et, et oktoobri lõpuks novembri alguseks, kuu aja pärast on see asi lahendatud. Üks märkus veel selle surve iseloomu kohta, milles milles komisjon, aga võib olla ka mitte ainult komisjon töötab, siin oli, enne oli küsimus vene šovinismi ilmingutest. Eesti ajakirjanduses on olnud vihjeid selle kohta et vähemalt ühes vene parteiorganisatsioonis on vastu võetud otsus nõuda eestikeelse kooli sulgemist. Kahjuks täpsemate viideteta pole viidatud, kus niisugust niisugust asja on nõutud. Kuid ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks kedagi vastutusele võetud niisuguse ilmselt provokatsioonilise nõudmise pärast. Ja kujutada ette, et eestlased nõuaksid midagi samalaadset teises suunas ka täiesti võimatu. Nii ma lisaksin mati hindile. Vekslid on siiski välja antud Eesti NSV parlamendi sügisistungjärgul peab see eesti keel riigikeeleks saama kuulutatud ja seadustatud ja peab saama kehtestatud Eesti kodakondsuse staatus. Ja paar nädalat tagasi oli sellest nagu ma tean, väga tõsiselt juttu ka EKP Keskkomitee büroo istungil ja siis palun abi seinil oli väike repliik sealt. Ma tahan lisada sellele küsimusele Sovinismist. Ma arvan, et me teeksime erakordselt suure vea kui me käsitlesime Eestimaal vene keelt kõnelevat elanikkonda kui millalgi ühtsena küsiks hoopis vastupidi, see on erakordselt kihistunud erakordselt heterogeenne rahvas. Me alles hakkame aru saama oma, kellest tegelikult koosneb Eestimaa vene keelt kõnelev elanikkond. No üsna ammu see statistika järgi küll, aga me teame, et Eestimaal elab 115 rahvuse esindajad. Teame, et 39 rahvust ja on säilitanud oma keele 76 rahvusgruppi oma keelt ei oma, kõnelevad vene keelt. Me alles hiljuti saime teada, et Eestimaal elab 80 kuni 100000 Venemaa eestlast kelle rahvusliku naeratuse küsimus on veel väga lahtine. Ja nende näidete kõrvale, mida te, Mati Hint, peame kindlasti asetama selle et nii-öelda venekeelses keskkonnas. On olemas väga erinevate suunitlustega väga erinevate eesmärkidega liikumisi, nimetagem vene muinsuskaitse seltsi, mõne kultuuriseltsi interrinnet, kui tahate. Dvigatel on ühendanud vene töölised teatud ühendusse. Rahvarindel Ta on ühinenud teatud hulk vene keelt kõnelevaid inimesi. See on väga diferentseeritud seltskond. Näiteks rahvuste foorumi puhul, kui teine grupp pidi kõikide erinevate vene inimeste huvid integreerima tegeles ta väga tõsise protsessiga ja selle käigus tekkis veel üks ühendus veel üks võimalus. Need on need demokraatlikud jõud vene rahvusgrupis, need demokraatlikud liidrid, kes praegu võivad enda peale võtta kogu vene rahvusgrupi liidrirolli. Nii et selles mõttes ma kutsun mitte lahmima mitte nägema seda mingi ühtse ühtse rahvuskooslusena ja väga hoolikalt toetama seda, mis vajab toetamast toetamist, hukka mõistma, seda hukkamõistmist tõepoolest väärib. Nii, palun küsimus sinna. No nüüd ma olen sunnitud tegema ümberjutustus oma sõna-sõnalt küll enam ei mäleta, ühesõnaga Taani ajakirjanikud, ajakirjanikuna ta teab, kui raske on ühel väiksel rahval oma keelega ja näiteks kui ameeriklased tulevad Taanimaale Kopenhaagenisse, siis nad loodavad täiesti enesestmõistetavalt, vaenlased räägivad nendega inglise keelt ja nii see tavaliselt ongi nüüd Eesti puhul selge see, et kui tulevad mujalt Nõukogude Liidu piirkondadest ootavad nad ju ka kõik, et nendega räägitakse vene keelt. Lisaks veel perestroika küsimus. Rahvarinne perestroika poolt. Kirjanik ütleb, et ta on kohanud isegi mõningaid venelasi, kes on perestroika poolt ja ka niinimetatud interrinne väidab, et ta on perestroika poolt, kuidas siis nende asjadega on, kas keegi kommenteeriks seda? Kavaldast. Ma vist pean selle kommentaari võtma enda peale vähemasti üldjoontes ja võib-olla keelemehed siis täiendavad. Kõigepealt mis puutub sellesse et meie kreemid on mõnevõrra analoogiliselt sellega, mis on noh, nii-öelda väiksemate rahvuskultuuride ja praeguse niisuguse inglise keele ülemaailmse nagu surve vahel siis. Ma arvan, et jah, mõnes mõttes on siin tõeliselt analoogiat. Aga meie teeme vahet suhtlemiskeele, tähendab selle keele vahel, millega me peame mõistma teistest rahvustest inimesi, kas see on siis vene keel või on see inglise keel või mõni muu keel, kunagi oli Eesti pinnal selleks saksa keel. Üldiselt teati, millega suheldi teiste riikide inimestega see on loomulik, ma ütleksin, suhtlemissuhtlemisavardamist situatsioon ja sellest aspektist on Eestis olnud ka juba artikleid, mis räägivad, et me ei peaks mitte nõudma kahe keele, vaid kolme keele oskamist kindlasti eesti, vene ja inglise keele oskamist juht suhtlemise tarbeks. Ja teiselt poolt, kui me räägime nüüd keeleküsimusest nii nagu sellest rääkis Mati Hint, siis on ka siin muidugi analoogiat, sellepärast et ja meie oleme hoolega lugenud ja jälginud, kui me ise oleme välismaal käinud. Seda võitlust, mida Euroopa väikekultuurid niisuguse noh, võiks öelda angloameerika massikultuuriinvasiooni vastu. Siin on peale puht nii-öelda kultuuri laias mõttes küsimustega puhtspetsiifilised keelelise mõju küsimused ja siin on ka küllaltki palju analoogiat. Samal ajal ma tahaksin ütelda ühte asja perestroika Ta mõistmises just keele ja rahvusküsimuses on väga palju erinevusi mitte ainult Eesti pinnal, vaid ka üle liidu. Ka üleliiduliste väga-väga mõjukate tipus olevate teadusmeeste hulgas võib kohata arusaamist, et rahvusmudel on aeglasemalt jah. Et rahvusliku arengumudel on nii-öelda ideaalis Ameerika mudel selles mõttes, et etnilised grupid on puhtalt nii-öelda individuaalse valiku või subkultuuri tasemel. Meie oleme seisukohal, et Nõukogude Liidu arengu põhimudel on siiski Euroopa mudel tähendab rahvusterritooriumide suveräänsuse mudel. Ja mis puudutab interrinnet, siis tõepoolest teil on õigus, interrinne tahab, vähemasti väidab, et ta esindab täiesti nõukogude rahvast Eestis. See oli teil väga täpne väljendus, kui mõtelda seda sellisena, et nõukogude rahva all on mõeldud rahvast, milles rahvused on kaotanud oma suveräänsuse ja eripära, inimesed on segunenud. Puht võiks öelda poliitpoliitiliseks ühenduseks, mitte enam rahvuslik kultuuriliseks ühenduseks. Ja David Jantsil oli ka sellele midagi lisada. Nii ma palun sealt küsimus. Viimasel ajal on väga tihti kuulata niisugust arvamust, et Eesti asju, peod, aia, mõistlased, kuidas rahvarinne kommenteerib niisugust avaldust ja ma tahaks veel lisada sellele küsimusele kas Lauristasimis Laurisin vastab seal küsimused on võib-olla. Grigori on ka. Ma ma ei tea, kes, kes väidab, et Eesti asju peavad ajama eestlased, kindlasti neid väiteid kuuleb ju väga mitmesuguseid. On teistpidi väiteid, et Eesti asju tuleks ajada ainult mitte-eestlaste poolt, et siis ei saa meid natsionalismi keegi süüdistada. Väiteid on igasuguseid. Mis puutub niisugust poliitilist liini, millest siis meie väidame seda, et Eesti Asju peavad ajama kõik need, kes Eestimaad peavad oma kodumaaks ja kes tahavad, et see eestimaa säiliks ka tulevikus just nimelt sellisena, nagu ta on meieni jõudnud ajaloost. Ja nende inimeste hulgas on nii eestlasi, loomulikult on neid kõige rohkem. Aga mul on väga hea meel, et nende hulgas on ikka rohkem ka venelasi on teistest rahvustest inimesi, kes siin elavad sellest Me olemegi rääkinud. Ja muide, see peegeldus ka siin laua taga siin Eesti asja aitavad ajada ka armeenlased, juudid. Ja kui oleks Jevgeni koolikov siin laua taga, siis ta ütleks, et ka neid venelasi ei ole vähe. Nii, palun, rahvikrigoriaaner oli ka see eelmine küsimus adresseeritud. Jaa, Küllo Arjakas, seal on ka väike repliik lisada. Võib-olla ehk ainult niipalju, et siiski on mõned kitsad rahvusasjad, mida siiski peavad ka eestlased ise omal jõul otsustama. Võib-olla selline väike näide, kui siin kevadel ja suve algul oli meie rahvusvärvide taastamine jälle küsimus, siis oli ka ettepanek, et noh, kõik nagu Eestis elavad rahvused lisaks kokku, tulemuseks voorumiks, arutama siis, et kas ja kuidas ja kes võib seda sinimustvalget üldse kanda. Vot selline küsimus on siiski meie asi, mille meie peame omal jõul otsustama, nii nagu meie ei hakka teistele õpetama, kuidas Kalinka näiteks tantsida on ka teatavad küsimused, mille siiski peaksime ka meie otsustama. Nii ja kevadel oli sinimustvalge Eestimaal veel väga suureks probleemiks, aga nüüd näete neid lipuvardaga minu rinnas. Tähendab juudi kultuuri Felti pool tahab veel seda edasi öelda, et tavaprobleem oli meil, meie otsustasime ka oma rahvussümboolika eestist taastada ja ma hakkan David. Nora on jälle Eestimaal au sisse tõusnud. Nii, palun. Mis puutub välja, siis välistööjõu tähendab välismaalt tööjõu sissetoomist siis vaevalt et saab selliseks nimetada lepingute alusel Soome ja Poola firmade tegevust Tallinnas ja Tartus ehitus- ja restaureerimis töödel, kuivõrd see ei ole mitte niivõrd tööjõu sisse toomine, kuivõrd tõesti välisfirmadega koostöö, ma usun, et mitte, selles ei olnud küsimus. On olnud väikesel määral meil Vietnamist tulnud tööjõu kasutamist. Nii et see on väga väikeses ulatuses praegu need faktid, see on põhiliselt ka majandusküsimus, millest võib rääkida järgmisel pressikonverentsil. Nii, ja ma palun ka koormata veidi meie ajaloolasi. Ja kui on ka Armeeniast küsimusi sealsete sündmuste kohta, siis võib-olla Arden, David Jants ja Rafik Grigori vastavad ka nendele, aga palunud sealt. Ei. Meie kongressi töö jätkub kolmandal oktoobril just nimelt teiste liiduvabariikide rinnete esindustega, meil on eraldi konverents nendes küsimustes, ma usun, et me leiame seal nendele koos väga põhjalikud vastused, kuidas arendada koostööd. Selle kohta antakse ka teade ajakirjandus, selle sellest oli meil juttu muide ka eile ja meil oli juttu ka sellest, et homme kell kaheksa hommikul on meie külaliste pressikonverents ja seal tahame näha ka siis rahvarini esindaja teistest liiduvabariikidest ja ilmselt siis ka välismaalt. Nii. Küsimus oli sealt. Siin oli kommentaar demokratiseerimise kasulikust mõjust inimese vaimsele tervisele ja enesetappude vähenemisele, kas eesti keeles arusaajatele on vajalik see kommentaar, täpsemini, ma arvan, et see oli mõeldud välispressile ja mul on veel üks küsimus. Ma olen täiesti päri kõige sellega, mida see noorhärra rääkis meie suhtumist teiste liidu parkida rahva rinnetesse, sarnastesse, liikumisena, liikumistesse näitab see, et nad on kutsutud meile siia kongressile ja nagu ma ütlesin, sellest tuleb pikemalt juttu homme kell kaheksa pressikonverentsil ja siis kolmandal rahvarinnete liikumise perspektiivid NSV liidus. Nii. Tähendab. Mul on selline küsimus ka keskajakirjandusel paistab olevat kõik selge, ma näen, aga, aga kirjutada nad seda millegipärast ei taha, mis neil selge on. Ja ka küsimus ja nad ei taha esitada, võib-olla. Ma ei tea, aga hagil oli ka Repsi p kavisainil. Jah. Nii ma palun ajaloo alalt viimased kaks, kolm, neli küsimust ja siis me lõpetame, jah, palun. Küsimus on Stalin-Hitleri salaprotokollidest, augustis avaldati need esimest korda Nõukogude liidus eesti keeles. Samal ajal venekeelne press ajakirjandus endiselt kinnid väidab, et sellist protokolli ei ole olemas. Milline on poliitiline seos, milline on on ja tulevik selles mõttes, kas tähendab eesti keeles nende protokollide avaldamine eeldust, et eestlased kavatsevad Nõukogude Liidust ikkagi välja astuda? Kui kinnitatakse, et nõukogu, et Eesti on Nõukogude Liidu koosseisu annekteeritud? Palun, Küllo Arjakas. Vaidlused selle protokolli üle Eestis ja Moskvas. Kuidas kommenteerida, jah, tähendab raske on õigustada Nõukogude Liidu stalinistliku välispoliitikat. Raske on õigustada ah toimunud riikide ja rahvaste jagamist ja lihtsalt positsiooni heitlus, see on üks osa hinnangust stalinismi kui süsteemile. Kriitika all on läinud stalinism kui majanduspoliitika stalinism. Kui sisepoliitika. Kui rahvuspoliitika selles küsimuses jätkub endiselt nii-öelda pinev positsiooni heitlus, kas õnnestub ka Nõukogude Liidu kurss 30.-te lõpul, siis sisuliselt viia stalinistliku välispoliitika alla? Mis tähendab selle protokolli, avaldame nüüd Eestis, nagu öeldud? Jah. Me oleme mitmeti teisel stardil hoonel. Kuid see muidugi ei tähenda, et ma nüüd kohe peaksime nõudma Nõukogude Liidust väljaastumist. Oluline on siiski selle asja selgeks rääkimine, selle asja teadvustamine meie rahva jaoks. Ma vabandan, lisan veel. Keskkonna ajakirjandus ei väida, et need protokolle ei ole olemas, ta ütleb lihtsalt, et ei ole originaale leitud, kui leitakse, antakse vastav hinnang. See on siiski midagi muud, nii et uksi jäetakse praokile. Teiseks. Selle väljaastumisega sellest meil oli eile ka juttu. Nii kolmandaks kui Moskvas jaoks ja paljude teiste jaoks ka Eestimaal sõltub sellest kas neid protokolle salaprotokolle tulistajat unistatakse, mitte sõltub sellest, kuidas suhtuda pärast roikasse kas seda uskuda lõpuni või mitte. Kui Moskva tunnistab nende salaprotokollide olemasolu, siis see seab kindlasti vähemalt ihalduse psühholoogilise muud barjäärid ka sellele, et Eesti rahvale Moskvast vähemalt enam ülekohut. Lisaks sellele ülekohtule, mis tehti Stalini ajal 39. 40.-le, hilisematel aastatel ei järgne, seaks mingisuguse tõke ette ja eile oli juttu sellest, et me tahame suhelda Moskvara partneritena lojaalsete partneritena. Ja see oleks üks üks eeldusi, kui see avaldatakse, nii, palun, järgmine. Sealt Associated Pressi korrespondent Kas Eesti ajaloole ajaloolastel on kirjalik tõestus sellele, et Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid on olemas. Siin on juttu olnud isegi selle aasta juulis veel, et see võis olla suuline kokkulepe, teisalt, et see võis olla kirjalik dokument, kas arhiividest on midagi tõestuseks leitud? Palun? No Eesti arhiividest päris kindlasti mitte Nõukogude arhiivide olukorda meie ideaalsest, meie ajaloolased paraku sinna eriti ligi ei pääse ja ka keegi ei ole nüüd päris Lääne-Saksamaal käinud. Ühelt poolt me toetume Läänes ilmunud käsitlustele võrdlemisi autoriteetsetele dokumentide valimikudele aga teiselt poolt ka ükski nõukogude ajaloolane pole vastupidist tõestanud. Tähendab oleks ju väga lihtne, kui seda salaprotokolli poleks olemas olnud, üldsegi tõestada, et kogu rahvusvaheline elu läks nii, nagu ta läks, aga ilmasele salaprotokollita nagu öeldud, ka sellist tõestust vastupidist ei ole siiamaani keegi toonud. Nii et me siiski lähtume üldlevinud ja tähendab üldtunnustatud dokumentide publikatsioonist, mis läheb vastavusse kogu rahvusvahelise eluskeemiga. Ja ma lisaksin veel teile vastuseks, kas te kujutate ette, et olukorras, kus NSV Liit ja Saksamaa ei taha teisi teineteisega kokkupõrget hakkavad nad ühes ja samas riigis pruukima teineteise ninal relvi, ma räägin konkreetselt Poolast? Nii, nad pidid selleks teadma väga hästi teineteise sammu pikkust piir pidi olema kokku lepitud kas suuliselt või paberil, see on juba iseküsimus, aga see ei muuda asja. Kokkuleppes oleks osaks pidi olema olema kindlasti teist varianti, lihtsalt ei näe Stalin pidiga kartma, et kui seitsmeteistkümnendal septembril 39 lähevad need väed Poolasse siis Hitler või pahaseks. Hitleri sõjavanker veereb pidurdamatult üle poole NSV liitu, nii ka see on argument selle protokolli ja kokkulepe kasuks. Nii oma, palun, viimane küsimus ja, ja siis me lõpetame selle pressikonverentsil. Paul, karme edasi taas. Tähendab, kui selle aasta 23. augustil olid need Molotov-Ribbentropi pakti koosolekud, siis väljendati seal ka niisugust arvamust, et, et või noh, võidaks luua Eesti ajaloolaste, Moskva ajaloolastena ühend mingid grupid selle asja uurimiseks ja pakuti välja idee, et see ühendgrupp või keegi siis läheb Lääne-Saksamaale seda originaali otsima. Kas on mingisuguseid samme edasi selles selles vallas? Jah, selline otsus tõepoolest vastu võeti ning taga formuleeriti, aga kuivõrd ühiskonnaelu politiseerumine jätkub praegust Eestis jätkub järjest kiireneva, siis esialgu on jah, põhitähelepanu ikkagi praegusele hetkele. Kui see suur kiire üle saab kõlvast siiski on ka neid, kes on nõus siis Lääne-Saksamaale minema. Nii see oli viimane küsimus, me ootame teid taas siia pressikonverentside saali. Kell 14 30 Eesti isemajandamine, majanduslik iseseisvus ja ökoloogia. Tänan teid. Nägemiseni.