Seni. Tere, kallid raadiokuulajad, käes. Mõnus pühapäev ja just nii sobiv moment jutustada natukene teemal maailm ja meie algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks saatekülaliseks on kodanikuühiskonna aktivist ja keskkonnateemadega tegeleja Rainer Nõlvak. Rainer Nõlvak on Eestimaa looduse fondi nõukogu esimees ning ka ettevõtja, makrolinki asutaja ja esimene juhataja ning koroonieri Sotši nõukogu esimees. Eelkõige on ta aga tuntud kui koristusaktsiooni teeme ära eestvedaja, 2008. aastal üliedukalt sättinud ettevõtmine laieneb jõudsalt üle kogu planeedi. Esimeses Üle-Eestilises aktsioonist teeme ära, osales vähemalt 50000 vabatahtlikku kõikjalt üle Eesti ja koristati ära ligi 6000 tonni prügi. Samal 2008. aastal pälvis Rainer Nõlvak selle ettevõtmise käivitamise eestvedamise eest aasta kodaniku ja aasta vabatahtliku tiitli. Kes veel näinud pole, siis soovitan teil netist üles otsida ka tema kõnet 2010. aastal Tartus tedeksi konverentsil, kus ta oma maailma puhtaks koristamise plaanidest räägib. Selle lingi leiate ka raadio kahe kodulehelt saate hallo kosmos uudiste rubriigist kosmonautide klubist Facebookis. Igatahes on ettevõtmine maailmakoristus 2012 ehk Let's Do It World. Võimas algatus, millega tänaseks on liitunud juba üle 70 riigi toimub see järgmisel aastal 24.-st märtsist kuni 25. septembrini. Need uurige teema kohta lähemalt kodukatelt WWW teeme ara poee ja WWW, Let's Do It World punktorg ja osalege. Rainer Nõlvak on oma hiljutistest intervjuudes kommenteerinud Liit Ok juba Wall Street kui üht võimalikku maailmarevolutsiooni käivitavad jõudu. Ta rääkinud meie tänase rahasüsteemi absurdsusest. Tänases saates tuleb juttu nii neil teemadel kui ka muidugi meie planeedist prügist, sellega tegelemisest maailma muutumisest ja muutmisest. Täna mängib muusika, mis mingit pidi seotud looduse ja keskkonnaga maailma muutmise võimalike tulevikuvisioonidega avalooks laul, mis pikemat tutvustamist ei vaja ja meil ilmselt ka maailma muutmisel ja kujundamisel üsna suur roll olnud. John Lennon. Imetšin. Meil on tänaseks saatekülaliseks, on kodanikuühiskonna aktivist, koristusaktsiooni teeme ära eestvedaja ja Eestimaa looduse fondi nõukogu esimees Rainer Nõlvak. Tere Rainer. Serist sa oled mitmekülgne inimene, edukas ärimees, micro linki, asutaja, sportlane sulama, Porsche küllus varem oli ka kinnisvara Ameerikas, ma ei tea, kuidas tänasel päeval võiksid rahus oma äridega tegeleda, õhtuti mõnusalt chillida, miks sa tegeled nende ühiskondlike asjadega? Ja kuna me täna räägime maailma muutmisest, siis mis hetkest ja mille mõjul hakkas sinu maailm muutuma? Et sa jõudsid nende teemadeni, millega sa tänasel päeval tegeleda? No kõigepealt sellest, et ma tulin siia saatesse, ma küsisin oma sõprade käest, et kas te teate, ma lähen niisugust juttu rääkima saatesse ja ütles, et kuule, Rainer, seal räägitakse UFO-dest ja siis ma mõtlesin selle peale, et et vaata, kui kummaline, et Eesti ühiskonnas nagu kombeks niukestest olulisematest asjadest rääkida võib-olla mõne sõbraga ja, ja siis, kui vaja kedagi kiruda on, siis kirutakse ka omavahel, aga et kui sa lähed nagu avalikkuse ette, siis sa pead rääkima niukesed nagu Klandsitud noh, nagu kuidagi normeeritud teksti. Et mida ma tunnen hästi, see üsna-üsna teravalt vahest selliseid oma mõtteviisi, et seda, et sa saad inimesest aru, et ta päriselt nii arvabki ja lihtsalt sellepärast räägib, et ta tahabki seda rääkida, et tal ei ole seal mingisugust tagamõtet mingit kurja plaani kõiki oma mõju alla kallutada või mingi isikliku rahakotitäis, et seda on nagu vähe. Ja, ja ma arvan, et see hallo kosmos on niuke hea koht, kus saabki rääkida sellest, et tingimata see, see kõik, mida me räägime, ei pruugi olla nagu ametliku plaani osa ja, ja ongi kohti, kus inimesed mõtisklevad ja võtavad seda natuke vabamalt. Nüüd, kui sinu küsimuse juurde tulla, siis miks me sellega tegeleda on, on lihtne. Mingil hetkel, kui sa käitud nende reeglite järgi nagu ettevõtluses on kombeks, nagu ühiskonnas üldiselt eeldatakse sisse siis peaks nagu kuidagi kogu aeg parem hakkama, kuni lõpuks siis saabub see Nirvana ja kus on siis nagu lõplikult hea, eks ju. Ja mingil hetkel mul tekkis see tunne, et hakkab nagu halvemaks minema ja halvemaks minema peaasjalikult selle poolest, et mida rohkem sul on asju ja mida rohkem sa tegeled selle maailmaga, et seal nagu midagi oleks siis seda rohkem sa pead sellega tegelema, et need asjad sul alles oleksid ja et sa muretsed nende pärast, et sa tegeled. Kokkuvõttes ma leidsin ennast ühel hetkel tegelemast põhiliselt sellega et ma tegelen asjadega nende enda pärast ja siis ma sain aru, et elu on päris lühike selleks, et niimoodi edasi tegutseda. Ikkagi sellised mastaapsed, kodanikualgatused, keskkond, kõik see, et tõesti, kuidas siis edukast ärimehest äkki selliseks maailmast ja elust ja ilu parandamisest hoolivaks muutusid, mis tõuge oli, mis sind lükkas selleni? Nojah, et ärimehed on niuksed, šaakalid, kes nagu näevad kaitsetud inimest tänaval, siis hammustavad alati pooleks laguvakski peale rahakuvad ainult oma huuli pärast ja ei ole nii, ma arvan, et ka ettevõtjate hulgas on päris palju inimesi, kellele ta tõeliselt korda läheb, mis toimub? Paraku see süsteem, kus me elame, mille nimi on kapitalism, on, on suunatud efektiivsuse kasvatamisele ühiskonnas ja, ja see tegevusetuse teistest hoolid ei ole efektiivne, ehk siis selle tõttu ei ole tõenäoliselt ka nagu edukas, kus sa seda liiga palju teed, miks ma seda teen minu arust? Kuidagi nagu elementaarne, et sa otsid nagu niisuguseid kohti, kus sust on rohkem kasu elus ja, ja mida see kokkuvõttes ikka elus oma visioonist ketrab või noh, meie, meie kõigi visioon on ikka üks, et kas nagu liiva või metsakalmistu või noh, mõned on rahumäe, eks ju. Sul on piiratud hulk aastaid, mida sa siin planeedil veedad ja tark oleks neid kuidagi nii veetud. Endal lõpu poole piinlik ei hakkaks ja mulle tundub, et sellisel moel, kui sa saad midagi teha, sa näed, et sellest teistelegi abi on siis põnev. Sa oled öelnud, et sulle ei meeldi meie inimeste väärtushinnangud ja moraalinormid. Sa oled öelnud ka, et sa arvad, et meie kogukonna heasoovlikkus hoolivuse parandamine on tähtis taha elada kurjuse keskel, seda kurjust on palju. Seda sa ütlesid aastal 2008, et kuidas sulle nüüd, neli aastat hiljem tundub, et kas on midagi muutunud ja kuidas selliseid fundamentaalseid väärtushinnanguid muudetakse. Võib-olla ma tol hetkel suhtlesin natuke teistsuguste inimestega, aga ka võimalik ka, et paljuski on see olnud eestlase niisuguses välises käitumispildis, et see, mida me nõukogude aja lõppedes üle võtsime, peale Me olime käest kinni eesti vabaks laulnud oli siiski eduka kapitalismi hoiak ja, ja selline niukene kübrok nägu kuulus asja juurde, eks ju. Ja, ja ma arvan, et paljuski oli see see minu tõlgendus inimeste moraalinormist, aga selle välise pildi peal, et kui ma täna vaatan seda siis nii palju, kui see inimestega ikkagi lähemalt tuttavaks saanud ja kui nad julgevad sulle rääkida, siis ma arvan, Eesti inimese moraalinormid ei ole nii hullud. Küll aga on ühiskonnas levinud stereotüüp sellest, milline on, nagu peaks inimene olema ja, ja kuidas on õige, et see on pigem see, mis, mis on minu arust hull, et kui näiteks mina ei saa vaadata televisiooni eriti telekast nagu neid saateid, mis sealt tulevad, minu jaoks on sealt Nathan, kas ääretult madalad või nad on, kuidas ma ütlen, siis nad on ruineerivad. Et ma ei tea, miks on vaja sellist infot inimestele nagu pähe toppida ja noh, tahaks kasvõi vabatahtlikult rannas prügi koristamine näiteks annab mulle emotsionaalselt palju rohkem kui see, et ma vaatan, suu ammuli, mingit asja, kuidas, kuidas kaks inimest üsna vaimuvaeseid nalja õnneks. Kui nüüd seda stereotüübi teemat natukene edasi arendada, et too võib-olla võrdlusmomendid isiklikust vaatenurgast, et milline on see levinud stereotüüp Eesti ühiskonnas, milline on see selline hea, edukas, tore, normaalne inimene, just normaalne inimene, ehk siis normidele vastav ja milline siis ideaalis võiks inimene olla? No siin peaks vahet tegema naiste naiste vahel kindlasti ja naiste puhul eksju, edukus hakkab ikkagi niisugusest välistest materiaalsetest asjadest ja kui mõelda, siis meeste puhul see on tekitanud, lähevad hästi suure niisuguse ootuse, et mees peab kuidagi palju raha teenima ja see on, ma arvan, väga suure osa eesti meestest noh üsna niisuguses väljapääsmatusse olukorda pannud, et kui sul on ikkagi eeldus, et sa oled hästi jõukas ja sul on kõiki asju võimalik oma naisele lubada. Ja sama korraga, et kui sa seda ei ole võimalik teha, siis tihtipeale need inimesed ei ole ise selles süüdi. Kui vaadata, kuhu see protsess lõpuks jõuab, siis päris palju on alkoholismi ja muid asju, mis selle tulemusena kõik nagu meeste hulgas on maad võtnud. Ja võib-olla veel rohkem häirib mind selline normaalse naise kuvand Eestis ja, ja see on selline, et meil on ikkagi ka tänaval on ikkagi nagu lihaturg, eks ju. Kui sa nagu mõtled, milline normaalne naine peaks välja nägema, siis kahtlemata on ta kuidagi miniseelikus ja kuidagi tal peaks olema mingisuguseid niukseid käitumisjooni, millega ta siis kõige primitiivsemate instinktidele rõhudes kuidagi püüab mehi ära võrgutada, eks ju. Isegi kui ta on kas või abielus või kui ta on nagu kellelegiga koos ikka, tundub see kuidagi nagu edukas, noh, see tundub mulle hästi õõvastav, sellepärast et, et mida ma näen, sellest, on see, et inimeste ootus kuidagi nagu midagi saada oma eluga nagu, nagu põnevamaks teha, et see annab sellest märku, et nad sisemiselt ei väärtustagi seda, et, et võib-olla on olemas midagi veel, mille pärast inimesed lähedust tunnevad, võib-olla on nagu midagi veel, mida naised võiksid ausalt öelda, et nad nagu otsivadki mingeid teisi asju. Ja see, mida, mida meie ühiskonda naisele peale surunud, ma arvan seda lolli ma ei usu, et sisimas väga palju naised tahavad nagu kanda. Kas ei ole mitte tänapäeva ühiskonnas, et naine peab olema nagu edukas igal rindel et lisaks karjäärile lapsed, pere kodu lisaks võib-olla nägema suurepärane, väga ahvatlev välja, et kõik need nagu kogu see spekter ootusi on päris raske kanda. Mis on meie majandusmudelis nagu sisse vaatad, siis see, see ju programmeerib meid niimoodi käituma, et kui selleks, et inimesed ostaksid mingeid asju, ei ole enam muud argumenti kui see, et sul läbi reklaami öeldakse, et sa oled ebatäiuslik. Et sul on puududa lõplikust õnnest ja, ja kõikide inimeste armastusest üks kreem või mingisugune šampoon või, või mingisugused sukad või mingi auto või mingi asi. Ja kui sul seda piisavalt palju arv korrutatakse, siis inimesed lõpuks käituvadki viinud, võtavad selle laenu, eks ju, mille tulemusena Nad on eluks ajaks orjad seal pangas, nad teevad kõik selleks, et sellele mudelile vastata, mida televiisorist öeldakse ja Ma arvan, et vaadates neid arenguid, mis maailmas toimuvad, siis on üks teine tee, kuidas elu võiks edasi minna ja, ja see tee on just läbi selle teineteise mõistmise läbi niisuguse ausa suhtlemise läbi selle, et sa sa ütledki, et mina olen niisugune, mulle meeldib nii asju teha ja, ja kuidagi sellist, seda niukse hirmuühiskonna osaks saaks natukene väiksemaks, et ma arvan, et see on tegelikult turvalisuse tee, mitte see, et sa kuhjad ümbermetalli ja betooni ja siis tunned ennast seal hästi. Jah, muutuvast maailmast ja maailma muutmisest räägime pärast kindlasti veel, ma tahaks sellist globaalsemat vaadet ka sinult. Enne võib-olla hakkaks Eesti poolt minema, et massiivne koristusaktsioon teeme ära, mis startis aastal 2008 sai väga positiivse vastuvõtu nii meil kui ka mujal maailma meedias tõeline musternäide, et kuidas mass aktiveerida, ühise tegutsemisega muutuse esile kutsuda. Aga siiski toimub see kõik Eestis, et maailma mõistes ikkagi külas, kus on selline mõnus väike mänguväljak, kus on võimalused teha, selliseid asju läbi viia, saavutada. Nüüd olete eriti ambitsioonikad ette võtnud lausa maailmakoristusprojektil Let's Do It World, mis toimub järgmisel aastal ja millega on tänaseks liitunud vist juba üle 70 riigi. Räägi palun natuke sellest lähemalt, et miks sellise teemaga maailma tasandil tegeleda, kas on reaalne, et midagi mõjuvad ka tehtud saab? Kuidas see kõik teoks saab, eriti riikides, kus suhtumine prügisse, keskkond on ju täiesti teistsugune, näiteks India. See tundub nii mastaapne ja see ongi. Kui vaadata seda, mismoodi siis asjad maailmas juhtuvad, siis ongi niimoodi pari inimeste mõtlevad selle peale, et võiks teistmoodi mingeid asju teha, räägivad teistele ja noh, nii see läheb. Ega ükski suur või keeruline muutus maailmas ei ole toimunud niimoodi, et et see käib mingisuguse kindla euronormi järgi ja, ja kolm korda aastas tehakse raporteid ja tegevused käivadki täiesti kaootiliselt ja ja vaadates seda, mis maailmas on toimunud viimase 10 aasta jooksul kommunikatsioonivahendite vallas, siis see on tekitanud täna võimalus või kus praktiliselt kõik inimesed planeedil saavad omavahel suhelda. Meil on 4,4 miljardit mobiiltelefoni planeedil ja erinevalt vestluse tavaarvamusest kabedrueenidelanud mobiiltelefonidega. Indias on inimestel mobiiltelefonid ja igal pool on mobiiltelefonid ja neist suur osa saab ka internetti ja vaadates seda, kui kiiresti levis Eesti koristuskampaania video, siis ma alguses ei uskunud, aga praktiliselt kõik inimesed on seda näinud, kellega me suhtleme. Nad teavad, nad kasutavad seda oma õppetöös. Ma rääkisin Brasiilia ühe ülikooli professoriga, kes ütles, et Rainer, et ma olen seda sinu videot näinud 400 korda. Ta kasutab seda Ülikoolis, kus on paarkümmend 1000 üliõpilast, õpib, ta kasutab seda niukse nagu grupid harjutuses oma oma tööriistana just toetudes sellele, kuidas see info levib, kuidas levivad niisugused lihtsad ja praktilised ja teostatavad asjad, siis see huvi, mis teistest riikidest tekkima hakkas kuidagi innustas meedia. Ja noh, see ei olnud üldse ammu, see oli selle aasta alguses tekkis meil selline mõte, et mis oleks, kui prooviks seda planeeti siis nagu ära koristada. Jagasime seda unistust mõne inimesega väljastpoolt Eestist ja nad arvasid, et nad võiksid proovida. Sest ega vaadake illegaalse sodi probleeme ei ole ju mingi asi, mis oleks saatnud inimkonda kogu aeg või see on viimase 200 aasta probleem. Meie planeet oli puhas paarsada aastat tagasi niisugust asja nagu illegaalset sodi, mis ei olnud bioloogiline jääde, polnud olemaski. Nii et me oleme tehnoloogilise revolutsiooniga tekitanud omale heaoluühiskonna, mille tulemusena me oleme suutnud tekitada majanduse, kus toodetakse hiiglaslik hulk asju, mida me ei vaja enam kui kaks kolmandikku asjadest, mida Lääne tsivilisatsioon toodab. Vähemasti Ameerika kohta statistika kehtib, leiab kuue kuu pärast oma koha prügimäel. Kuus kuud on see toote iga keskeltläbi ja siis on minu küsimus, et, et okei, et kui see on nüüd selline tipptsivilisatsiooni mudeleid, siis äkki nagu teeks nüüd teistmoodi, et äkki püüaks nagu leida sellise mudeli, kus seda prügimäele sedasi teki ja siis me saaksime kuidagi selle puhta planeedi ka alles jätta, et iseenesest ju kunagi oskasime, eks ju, noh, äkki saaks nüüd uuesti ja on olnud aegu, kus inimene on püüdnud erineval moel ennast no kuidas öelda planeedilt välja kõrvetada, et noh, kui mõelda kasvõi seda aega, kus kivisõega linnas köeti ja kus inimesed kõik kopsuhaigustes vaevlesid. Et me oleme õppinud nendest vigadest ja noh, samamoodi nagu taimekasvatuses igasuguste pestitsiidide kasutamine, kui, kui selgus, et need on tervisele ohtlikud pea surmavadki, et siis see ju ka lõpetati ära ja samamoodi nagu osoonikihi põletamine siin freooni ja muude asjadega, et me oleme ikkagi suutnud inimkonnale katse-eksituse meetodil neid asju parandada ja selle koristuskampaania mõte on ka selline, et ega me siis nüüd ei ütle, et hakkame iga aasta usinalt siis prahtinud planeedi koristama, et me teeme seda, et ütleme, et tuleme nüüd ükskord koos kokku ja noh, toetades üksteisele nihukesele õlg alatundele, ütleme, et noh, me tahaks nagu teistmoodi elama hakata. Ja see annaks tuge siis valitsustele ja igasugustele muudele osapooltele, kes nagu saaksidki aru, et tõepoolest, et see tugi on olemas, et need mudelid ja kuidas seda majandust võiks muuta, on ju kõigil inimestel teada. Küsimus on ainult kokkulepetes, et kas me näiteks suudame nii teha, et me selle plastiku siis kokku korjame oma tootmise käigus, kus me peame iga kord kasutama niukseid toorainet pärast enam midagi teha ei saa. See argument, et see on kallim Roverneks ses mõttes, et see puhas loodus on suhteliselt kulukas lõbu üldse, eks ju. Kokkuvõttes ju tähendabki kokkulepet ja eriti ajal praegu, kus massiliselt inimestel tööga probleem, et pigem on meil vastupidi, probleeme, võiks mõelda, mida inimesed saaks teha mitte muutes. Räägi natuke sellest projektist kui süsteemist ka paari sõnaga, et ma saan aru, et idee on käivitunud Eestist ja seda valgub üle kogu maailma 70 80 riiki, et kuidas see kõik selle suure süsteemi haldamine, koordineerimine, kuidas see kõik nagu reaalselt teoks saab? Praegu on niimoodi, et meil on regionaalsete koordinaatorite tiim, mida siis Kaia-Kaire Hunt veab ja, ja see on niisugune tiim, kuhu on tulnud vabatahtlikud, kes tahavad ühe või teise riigiga suhelda ja siis igaüks on võtnud endale meelepärased riigid, kus ta langes tuttavaid või sõpru ja on võtnud ühendust nende inimestega sealt riigist ja on tutvustanud seda hästi koristuskampaaniat teistes riikides läbi viidud asju. Me oleme kirjutanud riigikoristamise, manuali juhendi ja rida materjale, kuidas võiks asju teha, toetudes, kui endale 11. riigile, kes on juba koristanud ja siis ta tutvustab seda kõike inimestele ja sealtkaudu see info levib seal riigis. Noh, niimoodi ongi juhtunud, et nüüd sellesse regionaalse koordinatsioonitiimis on vist juba umbes 60 inimest meil, kes siis igaüks, mõni tegeleb seal viie riigiga, mõni tegeleb paari-kolme riigiga ja nad on ääretult tublid. Täitsa uskumatu, milliseid inimesi Eestis elab ja milliste kontaktidega inimesi siin elab noored inimesed, kes on elanud juba kuskil Aafrikas ja Aasias ja Lõuna-Ameerikas mingid täiesti uskumatute lugudega. Ja teevad seda niimoodi naljaga pooleks koos oma sõpradega ja nii pidi info siis nagu on, on liikunud ja kommunikatsiooni Viinis me pakume neile tuge, oleme rääkinud läbi erinevate maailmameediaga võite ka natukene siin ettevõtetega. Et mille kaudu me siis aitame neid nii palju, kui parasjagu saame ja jaanuarisse ootame neid kõiki siis niisugusele maailmakoristuse seminarile, mille me Tallinnas korraldama, ja see õnneks meil siin on paar toetavad ka, kes võtavad seda korraldada ja siis mõte on selles, et nad püüaksid need riigid korreks kokku võtta, need vabatahtlikud tiimid igast ühest paar inimest ja siis teha sellise pidulikuma stardipaugu ja noh, eks siis märtsist läheb lahti. Võimas, ma arvan, et see, mida praegu õnnestub teha, kui sa siiralt tahad midagi korda saata, on. On uskumatu, mida praegu maailmas on võimalik teha, sellepärast et kogu tänane maailmakord on siiski baseerunud sellele, et et sa pead nagu piirama ja tõkestama inimesi ja sa pead kuidagi reglementeerima normeerima kõike seda elu, mida me teeme. Ja ühekorraga on olukord, kus sa saad suhelda vabalt omavahel, kus meil inimesed suhtlevad nii Afganistani kui ka kui ka Butaaniga riikidega, kus elu sees keegi oleks julgenud muidu minna, eks ju. Ja sa vaatad, et sealt vaatavad vastu normaalsed inimesed ja selline arusaamine on päris võimas tunne, et sa saad aru, et äkki kunagi lähitulevikus võib-olla juba õnnestub meil planeedi peal selline jabur omavaheline nääklemine lõpetada ja mõtle, kui võimas oleks tunne, mida inimkond võiks siis korda saata, kui me näiteks suudame planeedi ära puhastada, mõtle, mis me järgmiseks aastaks. Kuhu see prügi kõik pannakse, üks on see, et ta kogutakse kõik kokku, aga mis siis edasi saab? Kokku ei koguta, sorteeritakse kogu selle asja mõte on selles, et Me räägime niinimetatud ringmajandusest ja ringmajandus on selline termin, kus erinevalt tänasest majandamissüsteemist, kus inimesed siis käituvad nõnda et eks me kaevame suure augu, mida nimetatakse kaevanduseks. Sealt võetakse välja maavara, sellega tehakse mingit protsessi, kasutatakse seda toodet natukene ja siis pannakse kuhja, mida nimetatakse prügimäeks. Ringmajanduses on selline loogika, teistpidi need sa toodad neid asju, mida sa saad uuesti kas tooteks teha või uuesti taaskasutada ja kogu majanduse eesmärgiks on, on mitte kasutada ülearu said tooteid ja mitte kunagi midagi ära visata. Kui sa vaatad loodusesse, siis inimene on ainuke liik, kes suudab tekitada jäätmeid, mida keegi ei söö. Ja tavaliselt kui ajalukku vaadata, ega need liigid ei ole väga edukad olnud. Neid enam ei ole tavalised, kes suutsid ennast ökosüsteemis kuidagi veidralt panna tootma mingeid jama, mida kellelegi veel nagu abi ei olnud. Ja ringmajanduse jutu põhjal me oleme siis teinud, on see, et vaesemates riikides näiteks koristuspäevad, toimuvad nõnda, et inimesed, kes muidu prügi koristamisest asjast elatuvad, siis nad osalevad selle sorteerimiseni. Mis tähendab seda, et prügi tuuakse kokku, selle hulgast jagatakse fraktsioonideks. Sul on seal erinevad fraktsioonid, noh ütleme plastikut, puitu, mingisugust metalli, mingisugused muud, noh, sõltub riigist, need fraktsioonid on erinevad. Ja nendest võimalikult suur osa kasvatatakse niiskeks. Aga suures plaanis, kui sa vaatad meie planeeti, mõtle kasvõi selle hiiglasliku prügisaare peale vaikses ookeanis ja mis on juba meeletu. Et isegi kui need prügi nagu korralikult kokku koguda, kuskilt kostab laiali pillutatud on ära sorteerida, mingi osa saab sellest ära kasutada või taaskasutada, pring majandusse seada, aga ikkagi seda kõike on liiga palju. Seda on juba praegu on kogu seda prügi rohkem, kui sellega suudetakse ümber käia. Kui sa nende visioneeri, kuidas oleks siis selle probleemi lahendus, et kas on võimalik seda kuidagi neutraliseerida mingite tulevikutehnoloogiate abil saame me selle üks hetk kuidagi kokku pakkida kuhugi päikesesüsteemi äärealadele, tulistada, mingi hetk, see lihtsalt ei mahu ära enam planeedile. Jah, nad seda küsimust ma kohtan hästi palju ja ma näen tavaliselt selle küsija pilgus niisugust alateadlikku ootust, et, et mul on üks lahendus taskus. Ma võtan selle lahenduse välja, ütlen, et niimoodi punkt b7, nii teeme siis on kõik korras. Ei ole, see maailmakoristamine on paljuski nagu meeleheitlik aktsioon ja me ka ei tea, kuidas meie ökosüsteemi mutrikesed jada niimoodi nüüd kokku hakkab jooksma, et see kõik nagu pärast toimida ei tea. Ja, ja ma arvan, et seda ei olegi realistlik, et keegi seda täpselt praegu teaks. Kõik, mida me teeme, on see, et me ütleme, et me teeme sellise aktsiooni, mis on ühekorraga ka õppetund, me teeme mõnes mõttes nagu meeleheitliku katse. Nii suure kui me jõuame selleks, et me saaksime selle protsessi käima lükata. Võimalik, et seda tuleb uuesti teha. Võimalik, et kõik läheb metsa. Võimalik, et 50 aasta pärast me käime metsas jalutamas, siis me otsime sukeldume plastpudelite alla, otsime, kas see nii ka on. Kurb. Ja, ja kui see nii läheb, siis noh, mis siis ikka siis järelikult me nii tahtsimegi. Aga siin ei saa nagu mina seda muuta või saa seda ükski inimene üksi muutma. Seda ei saa seadusega muuta, seda ei saa ka mingisuguse sõjaga kõrvaldada. Ainus võimalus on see, et me koos lepime kokku, et me elame teistmoodi. Ja see on see, mida me püüame siis inimestele rääkida. Mis sa arvad, et mis on sellise oma olemuselt suhteliselt lihtsa tegevuse või aktsiooni või teema nagu prügikoristuskaudsed, suuremad mõjud ühiskonnale tervikuna? No me oleme ainult seda, et et riikides, kus vabatahtlik tegevus on pea olematu nagu Armeenia, Moldaavia näiteks või siis mõned teised riigid, kus esimene argument on selline, no teate eestist võisite küll selle asja teha. Aga teate meil kude nüüd teaksite, meil ju keegi ei viitsi nagu ilma rahata välja tulla siin hakata midagi tegema, ilma nagu otsese käsu. Et meil seda ei saa teha ja siis, kui sa vaatad, kuidas see mõte vis tasapisi hakkab murenema ja kuidas viis-kuus kuud hiljem tuleb siis 150 või 200000 inimest nagu Rumeenias, tuli tänavale ja tõstina, et nad teevadki niisuguse hiiglasliku asja, mida seal riigis pole kunagi tehtud, siis see annab neile meeletult enesekindlust. Ja ma vaatasin näiteks Aafrikas, kuidas Ghanas inimesed rääkisid sellest Nigeerlased ja Elevandiluurannikukoordinaatorid, et nad on nagu oodanud mõnes mõttes seda hetke, kus nad saavad nagu ise inimestena oma saatuse kuidagi enda kätte võtta või noh, sinnamaale meil oli päris raske ju see minevik, et noh küll valged inimesed olid seal pealikud, siis nad said oma vabadusvõitluse tulemusena said oma riigid tehtud aga ikka nad kuidagi sõltuvad mingisugusest Euroopa abist ja kogu aeg on neil nagu häda ja ja viletsus, et see moraalses mõttes rõhub inimesi ja, ja koristuskampaania käigus ühe korraga võtavad mõnes mõttes nagu riigikontrolli enda kätte nad ütlevad, et see on meie riik, me tahame niimoodi elada. Ja kui vaadata seda, kuidas nende eneseteadvusele mõjub ja nihukesele rahvuslikule uhkusele sest nagu positiivses mõttes, siis sealt on alanud päris palju erinevaid asju. Konkreetselt Moldaavias ma näen, et nad juba istutasid seal mingeid puid ja nad tegid ka mingeid teisi aktsioone, kus on näha, et, et selline kodanikuühiskond kasvab mu poolest kas või teisi niukseid tegevusi kõrvalt vaadates näiteks Araabia kevade või, või kui me läheme selle Okibay tegevuse juurde, siis nad on kõik niisugused pealtnäha esmapilgul jaburat, tegevust, kus inimesed lihtsalt tulevad kokku ja nad teevad mingit asja, millest täpselt keegi aru väljapoolt ei saad. Samamoodi võib ka öelda, et no mis te sellest prügist koristate, homme tuleb tagasi. Et niikuinii midagi ei muutu ja siis ongi, et siis ei muutugi. Ja mida me oleme näinud nende koristusaktsioonide käigus, on see muutub küll ja piisab sellest kui inimeste südames. On see kindlus, et, et tegelikult asju saabki muuta, rohkem, polegi vaja. Ja siis juhtuvad ülejäänud asjad varem või hiljem nagu iseenesest. Sa oled kindlasti saanud tohutult palju tagasisidet ka välismaalt, kujuta ette meediast kõikvõimalikud muud asjatundjad, oma ala spetsialistid, kas siis keskkonnavallast kindlasti ka ettevõtlusvallast, et milline sealt tagasiside on ja kas on tulnud ka sellist kerget, sellist iroonilist, et no mis te siin teete, milleks te seda teete ja niikuinii täpselt, mis sa mainisid, et niikuinii ju midagi ei muutu, kui sa nagu püüad sellest tagasisidest mingit pilti maalida, mis sealtpoolt tuleb väljastist. No Eestist on kõige negatiivsem selles mõttes, et noh, ma mõtlen siin mujalt riikidest, on see, et kõige ütleme, neutraalsem tagasiside on võib-olla lihtsalt see, et öeldakse, et oh kui vägev, et seda teete, et kahjuks me ise ei saa nagu teid aidata. Aga seda arusaamist, et võin tuua näiteks niukse näitajat rääkisime Ghana keskkonnaministriga, siis no ma ei ole nagu emotsionaalsemat toetusavaldust kuulnud ühegi poliitiku käest, et kuidas ta nagu noh, sõna otses mõttes, ta ütles, et mida iganes teil nagu abiks vaja on, et me teeme, sest noh, see see ongi nagu see asi, mida me oleme oodanud, kuidas me võiksime siis nagu rida probleeme ühe korraga ära lahendada, et sa tegeled keskkonnateadlikkuse tõusuga. Sa tegeled inimestele niisuguse eneseväärikuse parandamisega kohe hüppeliselt. Sa parandad ka nende tervislikku seisundit, sest noh, düsenteeria asjad kaovad sealt maja ümbert ära, kui sul ei ole enamlaga ja rotid seal näri haigusi edasi viiakse. Lisaks tekitatakse võimalusega inimestele mõelda natuke selle peale, et järgmiseks mägi oma külas näiteks parandan seal mingi aia tegelen nagu oma elukvaliteedi tõusuga äkki hakanud isegi ettevõtlusega tegelema. Et just sellise lootusetuse kõrvaldamise koha pealt on see hästi positiivne, aga negatiivsest poolest vaata maailmas ei ole niimoodi, et oleks inimesi, kes ütlevad, et ei, ma olen põhimõtteliselt planeedi koristamise vastu. Et tehke ükstapuha midagi, ärge seda ära koristage, neid ei ole, aga kus on see probleem, miks me seda planeedi koristamist teeme, on see, et, et ta on hästi suur hulk inimesi, kes ütlevad, et mul on nagu ükskõik oma tegudega, näitavad seda ja toda ükskõikne inimene on see, kes, kes lubab juhtuda väga paljudel asjadel lubab nagu teha asju, mis, mis on nagu võib-olla valed, eks ju, mina asjasse buda, mina olen nagu korral ja, ja noh, see on see koht, kus ma just tajun sellist masendust ka, et selline tublide korralikke ükskõik sete kodanike müür on see, mis võib-olla viibki meid hukatusse, sest isegi, kui oleks keegi põhimõtteline vastane, kes ütleb, et nii nüüd ma hakkangi prügi tootma ja viin kõik metsa ja noh, mul on see eluülesanne, et võib-olla see isegi motiveeriks rohkem inimesi korralikult käituma. Võib-olla me peaksime näiteks tegema kampaania, kus me selle prügi viina metsa tagasi et siis nagu noh, oleks nagu aru saada, et tõepoolest, et mul on kahju, et see, see nii on. Ja kuidas seda ükskõiksus siis muuta välja juurida on võimalik kuidagi väliste vahenditega? Ja muidugi muidugi on ja ükskõiksust saab tappa armastusega, muud moodi ei saa ja seda ei saa niimoodi teha, et me ütleme televiisoris, et kuulge jube tore oleks, kui te nüüd homme enam ükskõiksed ei oleksid ja te kõigest hooliksite see käib märksa isiklikul tasandil ja see on selline asi, mida saab inimesesse süstida keegi, kes talle korda läheb ja seetõttu see sõnum ka levib pigem inimeselt inimesele, pigem pigem lapselt vanematele ja, ja kahtlemata see, need väiksed asjad, mis noh, näiteks Sloveenias, kuidas koristuskampaania töötas põhiliselt läksid koolide kaudu ja kui sul ikkagi pärast laps ütleb kodus, et kuule, et sa selle prügikoti sinna metsa vahele panid, et ütleb mingi faktiga sinna veel juurde, noh see kuidagi käib inimestel nagu südamalt läbi ja noh, tunnevad ühe korraga, et see on vale, piinlik on ka, kindlasti on just, et pigem kui mõelda selle peale, kuidas ma annan praegu sellist negatiivset tagasisidet, siis üks on see, et meie juurde tuleb näiteks keskkonnaminister ütleb. Kuulge, aga, aga et kui me teeme koristuskampaania, siis see nagu põhimõtteliselt ei lahenda nagu süsteemset probleemi. No selge, ma olen täitsa nõus sellega. Ega põhimõtteliselt ei lahendagi ükski konkreetne üksiktegevus nagu süsteemseid ülesandeid, see on ju päevselge, eks ju, et samamoodi nagu ei ole ka võimalik ühe veetilgaga kivi sisse auku raiuda ja küsimus ongi selles, et aga midagi peab ju tegema kuskilt nagu pihta hakkama. Ja, ja ma arvan, et, et selle kõrval, et tuleb seadusi teha ja tuleb inimestele nagu käske ja keelde jagada on üsna vältimatu see, et me püüame neid panna südamega mõistma, siis mingid asjad on meil tähtsad ja miks mingid asjad võib-olla varsti planeedi peal Meil ära kaovad, kui me teistmoodi ei käitu ja, ja siis on meil kahju ja võib-olla on paremaid mooduseid selleks ma lihtsalt ei, ma ei tea, paremaid mooduseid. Räägimegi nendest suurematest sügavamatest süsteemsetest, ümberkorraldustest, millele me jutuga jõudsime, et mind väga intrigeerib sinu nägemus sellest, et maailma majandus on kokku varisemas, praegune rahandussüsteem on oma aja ära elanud, et räägi palun sellest lähemalt, et millised siis võiksid olla uued, kas süsteemid või süsteem, kuidas seda praegust olukorda päästa, kas seda on üldse võimalik päästa või peab ootama, et ta ikkagi toimub, kollaps variseb kokku ja selle pinnalt ehitatakse mingi uus asi üles, et mis sinu visioonid sellise maailma majandus ja finantsstruktuuri osas on? No kas ta nüüd päris kollaps on, seda ma ei oska öelda, aga aga küll, aga on, on see veider olukord, kus viimase 200 aasta jooksul, mis on toimunud tööstusrevolutsiooniga, on märkimisväärne elukvaliteedi tõus inimestel kõigil tekkinud ja ja täna laias laastus läänemaailma keskklassi inimene elab umbes nagu vaarao sama hästi. Et kui vaaraole oli tol ajal tarvis 6000 orja selleks, et sellist elustandardit hoida siis me saame hakkama siin pangalaenu ja veel paari pisiasjaga. Et selles mõttes on meil meeletu edasiminek ja teistpidi, kui sa vaatad, viimase paarisaja aastaga on tööviljakus tõusnud umbes 200 korda, mis tähendab, et masinad ja kõik see infotehnoloogia on aidanud meil nii palju rohkem ära teha sama ajaga. Et siis teistpidi võiks ju olla nii, et meil on nüüd 200 korda rohkem aega, kus me saame siis oma lähedastega suhelda ja teha asju, mis me, mida me tõeliselt armastame. Aga ometi ei ole nii. Ja täna millegipärast me oleme sattunud süsteemi, kus enamik inimesi teeb tööd, mida ta ei armasta, kui nad üldse töötavad, saab teha, kui neil üldse on võimalik kuidagi peale selle, et nad kuidagi teiste armust abirahadest, mingisugustest, millest iganes eurotoetustest ära elavad. Et see ei ole ju kuidagi inimväärne minu jaoks ja me oleme ise selle süsteemi loonud, eks ju. Me oleme tekitanud olukorra, mille liikumapanevaks jõuks oli alguses idee, et, et kui me mõtleme, kavalamad, tehnoloogilised lahendused välja, siis me hoiame aega kokku ja minu ettekujutuses asi juhtunud niimoodi, et Me oleme selle, mõtlen siin natuke liiga kaugele läinud, mis tähendab, et, et täna meil on olemas piisavalt tehnoloogiline võimekus selleks, et planeedil elukorraldust muuta. Aga me ei usu ise sellesse, et see on piisav, me tahame nagu veidikene veel paremaks teha, me teeme veel ootame ära, kuni tuleb Aifound 72 eks ju, mis maksaks nagu noh, võib-olla küll veel veidikene vähem, aga ülehomme tuleb see 76 ja meie elu möödubki selle ootuse tähe all. Nüüd selle tulemusena, et neid tehnoloogilisi vidinaid tekib, nii palju, on pool elanikkonnast hõivatud sellega, et nad müüvad üksteisele nende vidinate erinevaid omadusi, see on tegevus, mida nad võib-olla väga ei armasta, aga, aga see on ainus võimalus neil nii-öelda kaasas käia kogu selle süsteemiga. Ja vaata tööviljakuse kasvuga on selline omapära, et et sellise sisulise töö tegemiseks läheb ju aina vähem inimesi tarvis ja, ja nüüd ongi sul need valikud, et noh, kui me kujutame ette, et 200 korda läks tööviljakus kõrgemaks, siis ennem oli seal eksju 200 inimest tegi seda tööd, nüüd teeb nagu üks aga ülejäänud 199 teevad ju ka midagi, eks noh, osa neist on tööta, osa neist on lääne ühiskonnas juba abirahade peal sündinud ja peaaegu surevad seal. Mis tähendab, et nende eneseväärikus ei ole just kõige paremas seisus. Aga suur osa inimesi teeb töid, mida põhimõtteliselt ei oleks nagu tarvis teha. Ja ma arvan, et see ongi selle meie süsteemi jaburdus kõige suurem näide, et noh, kui vaadata inimese olemust, siis inimene on loom, kes kellele meeldib luua, armastada, elada ja teha asju, mis, milles ta hea on. See on olnud ka sellise tehnoloogilise revolutsiooni algusjärkudes see motivaator, miks selleks noh, Steve Jobs ei teinud nagu asja sellepärast et, et lihtsalt ta pidi nühkima seda pinki, seal on mingisugust vidinat, disainimine armastas seda, mida ta tegi see enamike inimeste jaoks, tänaseks on see süsteem tekitanud olukorra, kus, kus nad lihtsalt peavad kaasa tiksuma, sellepärast et nii lihtsalt kästakse ja, ja minu jaoks on see küsimus, et tegelikult ei peaks enam nii palju tööd tegema, tegelikult võiks elukorraldust muuta. Ja, ja me võiksime teha teisiti siis ju nende samade asjade asemel, mida me praegu teeme Jah, aga kuidas sa ikka kõike muuta, see süsteem on ju paigas, tavakodanikud istuvad oma võlavanglas, nad töötavad vahest lausa orie saavad selle nimel, et maksta oma selle nii-öelda fantastilise elukvaliteedi eest, mis tihtipeale anud suht närune, arvestades kogu seda aega, energiat ja raha, mis sinna alla läheb. Samas teine huvitav aspekt, mis mulle USA sellisest sisepoliitilisest vaatemängust viimasel ajal on silma jäänud, on see, kuidas nad praegu ikkagi käib, selline kõva korporatsioonide kaitsmine, eks ju, et sõnumid, et suhtuge ratsioonidesse kui inimestesse ja kuidas rikkurid, noh, me räägime ikkagi miljonäride, Nadandžookreid, tööloojad ja nii edasi ja nii edasi, et justkui neid nii-öelda inimlikustada seda, seda suurt masinavärki, samal ajal tavakodanikud lihtsalt kannatavad. Meil ei ole midagi ja ma arvan, et nende suhtumine on ka suht selline ükskõikne ka seal, eks, et ma ei tea, kuidas seda süsteemi siis muuta. Kas seda saab olemasolevast nii-öelda paremaks arendada? Ma arvan, et seda on päris raske teha ja, ja mis võib olla selle süsteemimuutuse nurgakiviks, on selline hetk, kus inimesed peavad hakkama mõtlema ja mõtlemine teatavasti on füüsiliselt valus tegevus, keemiline protsess, mis nõuab energiat ja, ja mis on üsna vastik selles mõttes, et, et noh, palju lihtsam on võtta viinapudel ja vaadata televiisorit ja öelda, et ah, mind, see ei huvita, et ma teen oma asja. Ja vaadake, see ongi minu arust see koht, kus inimkonnal on praegu ajalooline võimalus teha niisugune mõnes mõttes nagu kvalitatiivne hüpe. Ja siiamaale ongi toimunud asi ju niimoodi, et tuleb üks, üks pealik, kes ütleb, et kuulge uus plaan on selline TV1, TV2, TV3 ja siis tuleb õnn meie õuele ja inimesed siis kas lähevad sellega kaasa või ütlevad, et see on vale, aga nad keelduvad mõtlemast. Ja vanasti oli seal ka põhjus, kuna sul ei olnud ka teataval tavainimesele ligilähedastki samast samasugust võimalust saada seda infot, mille põhjal otsuseid teha, tal polnud võimalik oma oma seisukohti kommunikeerida, see ei olnud nagu osa sellest protsessist. Ki usaldama seda valitsejad, kellel oli see kubermangude tulnud kirja rullides kogu see tarkus ja tema siis ütles, eks ju, täna on teistmoodi ja, ja ma arvan, et sellise uue nagu ühiskondliku süsteemi väljamõtlemine hakkabki sellest pihta, et inimesed saavad aru, et nad ise saavad ka mõelda. Ja see on nii suur muutus. Ja, ja ma arvan, et, et see on see koht, kus noh, kui vaadata ka neid liikumisi, mis maailmas on toimunud, siis see on see koht, kus me leiame selle lahenduse, selles on nagu aja küsimus, millal me seda teeme. Esimene samm on see, et me saame aru, et praegune jabur. Me ei pea seda tegema, et me oleme iseenda vangid. Ja noh, meie see on meie valik, muidugi võib öelda ka nii, eks ju, ega siis keegi meid ei käse kokkuvõttes neid asju teha. Me ise oleme seda teinud, eks. Ja paraku ma pean Oki Paywoolstriidiga nõus olema, et see noh, see 99 protsenti inimestest, kes, kes laseb endaga niimoodi toimetada ja kes arvavad, et see, see ongi noh, mis seal ikka, nii ta ju on, et mis meil, mina saan teha, eks ju. Kuniks nad kaasa ei mõtle, siis, siis seda lahendust ei tekigi, sest et sellel ühel protsendil nemad on püüdnud, nagu nad oskavad ja paratamatult sellise hierarhilise struktuuri kehtestamine on olnud nagu vähese info tingimustes kõige efektiivsem viis riiki vedada. Sest et kuidagi sa pidid need otsuseid langetama ja noh, kui sul infot oli ainult ühel inimesel, siis tema tegigi neid otsuseid. Nüüd on olukord, kus kõigil on see info olemas, ainult viitsivad seda lugeda. Sa oled öelnud Oki Bay voolshidi liikumise ja selle üle maailma toimuva kohta ka seda, et tegemist on uue maailmarevolutsiooniga. Ma arvan, et nemad iseenesest võib-olla seda revolutsiooniks nimetada noh, natuke paljuvõitu esialgu, aga küll, aga on tegemist protsessiga, kus vaata, minu arust esimest korda, planeedil tulevad inimesed kokku selle mõttega, et nad ei ole kellelegi vastu ja ei tule kokku mitte ainult ekstremistid, noored, kes on harjunud süütepudeleid pilduma mingisugustel G8 kokkusaamistel, vaid tulevad vanad inimesed, noored inimesed, kes kõik ütlevad, et me tahaks nagu kuidagi teistmoodi elada ja, ja see sõnum ei ole, ei ole vägivaldne ja see ei ole suunatud kuhugi, et andke meile nüüd seda või muidu meie, teeme seda, eks ju. Ja ja see muutus on hästi-hästi tore vaadata. Et ma olen samas sarnast mõtteviisi toimunud maailmakoristamise tiimides. Kogu asi käibki ikkagi niimoodi, et kui keegi nagu midagi jõuavad, siis keegi teine teeb tema eest nagu selle asja ära ja inimesed püüavad leida alati konsensust. Et üks asi, mis selle lokipael on, et nad nad ei tee nagu otsuseid nagu hääletamise teel, et just sellise konsensuse otsimine, eeldavasti suurt üks empaatiavõimet saame mõistvalt teiste inimeste seisukohti ja sedasama korraga näed, et nad räägivad nagu seda, mida nad mõtlevad, et seal ei ole mingit salajast agendat ja selles mõttes erineb see hästi dramaatiliselt tänasest poliitilisest süsteemist, kus kus inimesed ja kõik omavad niisugust nagu pokkerinägu, eksju, kus on teada, et on olemas mingi nagu salaplaanid ja kogu see maailm eeldab mingisuguseid salapärased intriige ja asju enda taga ja ja kuidagi noh, kuna nii see on ju tehtud ja see on nagu kaval, eks ju. Ja mulle tundub, et selline elu on tühi ja mul on selles mõttes hea meel, et noh, erinevates maailmapunktides inimesed püüavad just nagu teistsugust lahendust leida, kus ta saaks nagu päriselu elada. Jah, kui sa tõstsid sellise intrigeeriva teema nagu salajane agendat siis kindlasti vandenõuteoreetikute veskile on oki paju, Wall Streeti liikumine, puhas kuld, hea vesi, eks ju, et et miks see liikumine tekkis ja kuidas ja kas see on ikka spontaanne, miks neil pole selget sõnumit, et kas see on äkki hoopis uue maailmakorra kehtestajate mingisugune aktsioon, eksju, kus kogu see massist eneselegi teadmatult osaleb, et mis sa üldse arvate sellistest teooriatest, mis siis räägivad uuest maailmakorrast, see on ju ka nagu ühtsuse sõnum, eks ühtse maailmakorra kehtestamisest, kus kõik on ühe maailma valitsuse all Ma näen, tegelik vabadus on inimese peas ja see on nii raskesti saavutatav vabadus. See on asi, mida on püütud maskeerida kõikvõimalike poliitiliste struktuuride taha ja igasuguste keeldude-käskude vahele. Inimest ei saa orjastada, kui ta seda ise ei, ei luba, ei taha ja minu jaoks see, mis praegu maailmas paljuski toimub, ongi selline demokraatia liikumine sinna tasemele, kus inimesed saavadki päriselt vabaks ja, ja sellist inimest, kes on vaba, sa ei saa siduda mingisuguse vandenõuteooriaga või, või mingisuguse väiklase süsteemiga, mis kuidagi tekitab sulle no milliseid eelistate, saad mingeid materiaalseid hüvesid või tühine ja selles mõttes, et, et meil on täna olemas tehnoloogiat selleks, et inimesed saaksid süüa selleks, et inimesed saaksid peavarju selleks, et nad saaksid ennast teostada. Selleks on planeedil olemas ressurssi, teadmisi. Nüüd, kui üks ühiskonnakiht, ütleme 1000 inimest tahaksid kehtestada mingisuguse domineeriva süsteemi siis Nad on ise ka õnnetud selle juures, sellepärast et just, et kui nad isegi tahavad kuskile Kariibi mere saarele puhkama minnes nad peavad võtma 1000 turvameest kaasa. Nad ei saa isegi WC'sse minna sinna metsa, sellepärast et teine mees vaatab, et teda keegi maha ei laseks. Selles maailmas ei ole olemas turvalisust, mida sealt lood läbi jõu ja see on see arusaamine, mis minu arust päris paljudes inimestes on nagu praegu tekkinud, meid on liiga palju planeedi peal selleks et me saaksime mingisuguse vägivaldse režiimi uuesti kehtestada. See ei ole kellelegi õnne, noh, ja kui sa küsid, mis minu seisukoht on, siis see, see võib juhtuda. Aga, aga see oleks tragöödia tragöödia ja mitte ainult nendele inimestele, keda see süsteem siis püüab haneks tõmmata, vaid, vaid see oleks ka nendele inimestele tragöödia, kes seda loovad. Ma olen rääkinud erinevate inimestega kunagi vestlema George Sorosiga, keda on seostatud nende igasuguste maailma vabamüürlaste ka ja ma küsisin ta käest, George, kuule, kas sa õnnelik selle üle, mida sa teed ja ta vaatas mulle otsa ja nägin, et ta keerutab ja siis ma mõtlesin selle peale, et hea küll, et tema tragöödia on olnud isiklikus mõttes, see tõesti on väga raske lapsepõlve üle elanud Ungaris ja kuidas natsid käitusid juutidega, noh, see ei kannata mingit kriitikat. Aga paljuski tema elu on olnud niisugune kättemaks ja ta on aidanud väga paljusid inimesi. Aga see raha ei ole ta teinud õnnelikuks. Ma olen läinud 1000 korda õnnelikumaid inimesi, kellel ei ole homseks mitte ühtegi kopikat, kes on siiralt õnnelik, kes naudivad seda elu, mul on nagu hea meel, kui ma nende inimestega suhtlen, siis neid ei saa võrrelda. Ja minu arust täna on see üsna selge, et igasuguse niisuguse teatava mõtest terrori tulemusena kannatavad nagu mõlemad osapooled ja, ja ma usun, et see teadmine võiks meile küll nüüd kohale jõuda. Armsad raadio, kahe kuulajad, käimas on saade, hallo, kosmos, tänaseks teemaks on maailm ja selle muutmine ning minu külaliseks on kodanikuühiskonna aktivisti ja ülemaailmse koristusaktsiooni teeme ära ja Let's Do It World eestvedaja Rainer Nõlvak. Rainer Nõlvak on rääkinud ka sellest, et kahjuks pole tänasel päeval inimkonnal ühtset unistust et meil on väikseid unistusi, mis isikliku elurõõmsaks teevad aga ühiskonnal tervikuna edasiviiv unistus, suured eesmärgid ja võimsad ideed, kuidas edasi minna, puuduvad. Tema sõnul on meie praegused eesmärgid enamasti võlgadeks vabaks saamine ja rahulikku tarbimisühiskonda tagasi pürgimine. Ehk siis inimkonnana unistus, et jääks kõik nii, nagu on Jäkime, siis jääme ikkagi ellu, mis oma olemuselt on nagu pohmellijärgne ärkamine. Et need suured unistused, mis meid on aidanud näiteks kosmosesse jõuda, inimkonnal täna kahjuks puuduvad ning me peaks tegema uued lennukad, plaanid, kuidas edasi minna. Nagu isegi kuulsite, on Rainer nõlvakul palju häid ideid ja suuri mõtteid. Eelmises saatetunnis rääkisimegi lähemalt järgmise aasta eriti mastaap sellest ettevõtmisest maailmakoristusplaanidest, millega saate liituda. Teiegi uurige lähemalt WWW paraboee ja WWW Let's Do It World punkt org. Juttu tuli ka meie tänasest raha süsteemist, mis Raineri arvates üsna absurdne maailmarevolutsiooni võimalikkusest ja isemõtlemise olulisusest. Ta on natukene veel teada prügi ökoteemade ning Raineri tulevikuvisioonide kohta. Oma tulevikuvisioone võimalikke lahendusi ja ideid maailma muutmiseks olete oodatud jagama saate foorumis raadio kahe kodukal ergaks. Ee kaldkriips hallo, kosmos ja kosmonautide klubi seinal Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo kosmos. Enne kui jutuga edasi läheme üks muusikapala, valisin ühe jõulisema keskkonnateemalise sõnumiga loo eesti muusikast. Kuulake ja mõelge oma tarbimisja käitumisharjumuste üle. Tõut aeg, kilekott. Punkt tuberkamalt bodhiot, valge, nagu teist saab ta tobeeritud olümpiarõngastega, mis ta mulle panda ja hunnik polüetüleenist tubelkatiivseid täitsa tekkis idee nii külastada siis servereid ja Coca-Cola kino logistiliselt lasteni putkas Buratino trennis vaja siis tulin ikka appi jooma. Neeme Kuninga, nagu laevanina. Mõtlesin, olen rase, tunduv elu õnne tipp, aga pettusin, sest leiti ainult tühi minigripp. Tude hapraks tegi mind, olin lahti raskusi talunud, pandi. Töötuks käigu Kaur Kenderi Nicoret kondoomid, kalor, happed, mähkmed, topitiimust, suunurgad kössi, tootin küüditamist ei tea kuhu. Mind metsa alla visati pärast firmapidu, malamasin Tallämmatodes roobi rohu, nisu leidis mind ja näitab üles kiindumust, ta suudles õrnalt tabamuste hingad kopsu liimimust, siis tulvavesi merre, tal elada miljon venda, kompliimset, elurütmi, solgivee, ühtegi enda, mis tekkis kõige vastuilmast seletamatu viha, tahtsime soolikaid, pubergiat, toorest liha. Me arvasime, et see on hea, kuigi ei teadnud, mis on täpselt nagu inimene. Kui näeb, et olid trennid, on kilpkonni ta umbes 100000 aastat delfiine hülgepoegi ning ei kavatsenudki laata. Kandidaatidele mingeid kivisid. Tundsin suremat summana, ent kui pakkiv randus ilma kuurortis, nagu kõigest sellest vähe rannal lapsele mas sosistasin. Kui sa praegu visioneerib tulevikku vaadates just keskkonnateemadel, eks, et võib-olla on paremaid mooduseid, siis mis on sinu isiklikud, sellised tulevikuvisioonid, kuidas päriselt reaalselt saab seda planeeti parandada, päästa, seda olukorda lahendada, et ma ei tea, kas sul on näiteks andmeid, et palju meil üldse ressurss on jäänud, et kui me räägime kas või sellistest eksisteerimiseks vajalikest paas ressurssidest nagu õhk ja vesi. Kaua planeet suudab seda inimkonda toita, palju meil üldse aega on jäänud, seda ma sain aru iga aasta nii-öelda kell kukub, aga siiski me kõik oleme siin alles, hingame, joome vett, sööme, elame üsna luksuslikud siin läänemaailmas, mitte mingit maailma lõppu ei ole. Jah, võib-olla suurimaid vigu oligi tarkade inimeste poolt see, kui 1970. aastal Rooma klubi tuli kokku ja ütles, et planeedi ressursid saavad varsti otsa. Selle peale tekkis ju meeletu paanika, naftahinnad tõusid mitu korda ja tõeliste esimest korda. Inimkond tajus niisugust asja, et mis siis on, kui päriselt saabki otsa. Nii et ma kasutan kõiki kähku ruttu, enne kui see otsa saab. Ja mis juhtus, oli see, et see paanika läks üle ja, ja selle peale ütlesidki inimesed midagi ju ei juhtunud, kisasid kisasid, midagi pole nüüd 91. aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO organiseeritud kliimakonverents, esimene, kus lisaks ressursside piiratusele toodi välja see fakt, et planeedi temperatuur keskmine temperatuur on hakanud tõusma ja noh, kuna see on tõusnud juba kogu tööstusrevolutsiooni vältel 200 aasta jooksul siis samas tempos jätkates tõenäoliselt, et muutub üks, umbes kolmandik planeedist elamiskõlbmatuks ja protsess on nagu päris suure hooga juba pidurdamatu. Enam-vähem milles on küsimus, et me oleme hästi palju rääkinud sellest, et need ohud on suured ja nii palju, kui ma näen inimesi, kes nende asjadega tegelevad, siis nende kõigi südamest kumab läbi selline hirm, et, et noh, see probleem ongi lootusetu ja sama korraga tavainimeseni see selles mõttes ei jõua, et normaalselt me saame nii palju infot negatiivsete asjade kohta, me lülitame selle probleemi kõrvale jätta. Et nagu me ei tegele sellega ja ma olen ka selles olukorras olnud päris pikka aega, ma mõtlesin ka, et noh, mis seal ikka siis peale mind juhtub, on jah, küllap ma suren enne ära ja mis siis ikka on, see oli üks, kümmekond aastat tagasi ma tabasin ennast mõttelt, et aga mis siis, kui ma ükskord kuma võib-olla seal juba surivoodil. Ma saan aru, et et kui mina oleks teinud mingi asja teistmoodi, siis oleks elu planeedil võib olla teistmoodi läinud kasvõi natukene ja, ja mis siis, kui ma selle hetkel enam ei saa midagi teha selle teadmisega vot sellisel moel surra oleks päris õudne ja siis ma mõtlesingi, et hea küll, et ega ma ei tea seda tervet planeeti päästma, noh, palju sa ikka teha saadakse. Aga sa saad oma osa ära teha, et sul enda südametunnistusel oleks vähemalt puhas ja, ja see on üks asi, mis vähemasti minna hoidnud neid praktilisi pisikesi asju tegemas, mida, mida me oleme teinud sellest ma tean, et kui mina teen oma asja asjana teisi inimesi muuta igaüks saab endaga tegeleda ja kui mina teen oma asja, siis tõenäoliselt need inimesed, kes teevad ka oma asja, kui me seda koos teeme, siis siis see maailm nagu võib-olla jääb vähe paremasse seisu ja nüüd tulles selle pessimismi juurest nagu edasi tänasesse päeva, siis mul on väga suur usk sellesse, et et meie planeedi ressurssidega, Me saame hakkama praktiliselt lõputult. Ma ei näe sellist piirangut, ma ei näe seda piirangut, et inimkonna rahvaarvu kasv võiks kuidagi meie elukvaliteeti hakata piirama ja, ja need piirid on seal julgelt paarikümne miljardi juures rohkemgi veel. Ehkki noh, tänased ÜRO andmed vähemalt näitavad, et inimkonna populatsiooni kasv aeglustub aastal 2050 juba üsna tunduvalt, milles ainult küsimus on selles, et millise elu stiilne valima, siis kuidas me nagu elama hakkame ja mida me tõenäoliselt peame tegema, on see, et me peaksime, ehitan muud linnad sellepärast et esimesed linnad, mis tekkisid noh, umbes 3000 aastat tagasi nüüd praegusel Egiptuse piirkonnas, siis olid ehitatud nagu täitsa teiste printsiipide järgi teistel põhjustel. Et siis olid nagu kaubateede ristumispunktides ja meresadamates hakkas tekkima mingisugust elukeskkonda. Ja neil ei olnud neid probleeme, mis meilt on ja milles meie tänased probleemid ongi paljuski sellest tingitud, et et kuna see 3000 aastat kestnud kauplemine on olnud selline liikumapanev jõud, siis selliste energiamahukate transpordisüsteemide ülalhoidmine on meile kindlasti kulukas. Et mina kujutaks ette linnasid, kus kompaktselt elavad inimesed niisugustes ütleme, jalutatavates linnades, mis oleksid siis niukse pooleteist kahe kilomeetrise diameetriga kuhu linna keskusesse saaks mingisuguse super kiire allmaa rongiga näiteks, või noh, mingisuguse kiirtrammi moodi asjaga ja kus sa võid siis tõmbekeskusesse liikuda veerand tunniga või rohkemgi. Natuke läheb ja sul on võimalus elada puhtas keskkonnas, kus autosid ei ole. Kus sul on elukeskkond, mis, mis on niisuguse praeguse passiivmaja tasandil, kus sul ei kuluva kütteks eriti palju siis selliste linnade loomisega õnnestuks inimkonna elustandardit märkimisväärselt tõsta. Mis tragöödia on selles, et meie tänane kapitalistlik majandusmudel seda ei, ei soosi, sellepärast et täna on meil olukord, kus paljud inimesed teavad, et selliste radikaalsete muutustega õnnestuks kõikide elukvaliteeti parandada. Aga ometi on meil suur osa inimesi, kes seda oskavad, on tööta sellepärast, et nende töölepanemiseks jätku raha ja ometi see, kui nad tööd teeksid, nad looksid uut väärtust ja sellest väärtused võidaksid kõik. Et siin on küsimus pigem nagu sügavamates süsteemsemates ümberkorraldustes, mida planeedil oleks. Hiiumaal on surnud kuid varsti solini. Sa oled surnud, ütles tal leiuma. Oma kuulsa lause 200 aasta täpsust pole sellel üldse vahet, kes mida keelele ütles. Pomaarli laulis laule, mis said kirjutatud inimeste südamed seintel. Nad ei jää juures trammisabaluul, et ta ei teadnud, et ta puhkama ei lähegi seintele, vaid surevad hoopis saunas. Alender laulis alati vees sinises ja suurest. Kas tõesti teadis ta, et peri korta alla neelanud 800 inimeseni kus siis ta põhja läks, kui teine laulis veel kord meres suure valge korstna kõrval? Ja mulle meeldib uskuda 200 aasta pärast pole sellel üldse vahet, mis nad kokku luuletus. Aga praegu küll Einstein ütles miskit väga olulist, kui ta ei viitsinud Belatiivsusega üldse jaamade mesilased surevad maal, siis meil on kõigil ainult neli aastat sellel suurel keral elada. Räägime veel natuke prügist, et kuna sa maailmakoristusega tegeled kõigepealt Eesti koristusega need maailmakoristusega, et siis ma oletan, et sul on kindlasti tohutult palju infot, et mis puudutab kõike seda prügi, et mind huvitab ka selline asi, et kui palju siis reaalselt näiteks üksikindiviidi panus mõjub, et kas see on üldse oluline, et kui mina sorteerin oma prügikese seal ära, kõik ilusti ja mina ostan selle biolaguneva kilekotikese ja ja mina sõidan jalgrattaga ja mina keeran hammaste pesemise ajal lihtsalt niisama jooksva kraanivee kinni, samal ajal kui see kõik kenasti sorteeritud prügi, eks ju, üks hetk lihtsalt kuhjatakse pärast kõiki ühte samasse hunnikusse, tehased ei suvatse investeerida mingitesse puhastusseadmetesse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Eks see indiviidi nii-öelda pingutus nullitakse siis järgmisel suuremal tasandil, et kas on üldse mingit kasu, milleks pingutada? Kuidas sa ise tunned, kui sa neid tegevusi teed, mida sa kirjeldasid, kas sul läheb sellest hullemaks? Ei ja noh, minu jaoks on elementaarne Nüüd sa ütled olulise asja, sa teed seda sellepärast, et see on sinu jaoks elementaarne ja, ja kokkuvõttes see ongi see, mis määrab, kuna sa teed asju, mis on sinu jaoks õiged, me tihtipeale laseme ennast rööpast välja lüüa asjadest, mida teised teevad. Teised elavad oma elu ja nende elu ja nende valikud on, on nende rõõme, nende tragöödia ja kokkuvõttes oma surmatunnil. Me oleme üksi iseendaga, me oleme iseenda valikutega koos. Ja kui sina ütled, et sina teed nii sellepärast, et sulle tundub see elementaarne, siis sa teed õigeid asju. Ja sina oled selle üle puhkesellest piisabki. Kui sedasama näeb ka teine inimene, kes võib-olla töötab jäätmefirmas, kus ta saaks lihtsa käeliigutusega mingisuguse sorteerimise mehhanismi paremaks teha siis on aja küsimus, millal ta vaatab, et inglid on kuidagi kuidagi õnnelikum selles asjas ja see on see asi, mis levib. Ja nii see asi juhtubki. Siis mõtlesin, et kui me hakkame kõik niimoodi vaatama, et vaata, kus üksinda nüüd istub seal vangis lõi kellegi maha, eks ju. Et miks mina ei peaks seda tegema näidata, et umbes kui me võtame nagu sellest negatiivsest nii kinni. Me laseme selle endast läbi, siis me ju kokkuvõttes olemegi seda täis. Ja selle tulemusena me oleme ise õnnetumad. See on nii märkimisväärne omadus inimestel ei, kurb, et meil see omadus on. Ma tean, sedasama on jah, tõepoolest on olukordi, kus üsna nagu kehvasti, jäätmekäitlussüsteemi järgmised sammud on korraldatud. Mootor, mis siis, mina teen niimoodi nagu mina teen, mulle meeldib see, ma pesen oma purgikesed puhtaks, sorteerin oma pakendid ära, ma teen need kõik need sammud. Ja ma vahest teen mõne sammu juurde sinna. Aga kui midagi ei juhtu, siis ega ma ei lase ennast nagu sellest nii kohutavalt häirida. Mul on nagu see tunne, et mina tegin oma oma ära ja kui hästi läheb tema ka ja siis on veel parem. Et pigem läheb, äkki läheb paremaks, kui läheb halvemaks sinu panusest siis ja just. Räägi natuke faktidest ka, et palju võtab aega, et laguneks plastik, tavaline kilekott, biolagunev kilekott. Olen kuulnud, et näiteks need vahtplastist termotopsid, millest müüakse kohvi bensiinijaamades, kus iganes kohvi, mis sa saad kaasa osta, need ei lagune üldse kunagi ära, mis nende teemadega tehakse. Kui me võtame selle faktide poole, siis esiteks, kui plast on päikese käes otsese päikesevalguse käes, nad lagunevad ära küll läheb võib-olla ainult aastakümneid ja juba on see asi päris väikesteks tükkideks läinud ja kui me kokkuvõttes mõtlema, et siis see plastik on pärit naftast ja mis iseenesest koosneb ju biomassist puudest, vanadest taimedest, mis on 300 miljonit aastat maal kipsemad geoloogilises perspektiivis, see asi laguneb kenasti ära ja, ja võib-olla siin mõnesaja pärast ei ole sellest nagu midagi enam järel. Küsimus on selles, et mis selle produktiga juhtub selle protsessi käigus. Ja kui sa ennem tõid selle vaikse ookeani prügisaare näite, siis vaata, mis seal juhtub, on see, et kontinentide pealt liigub see prügimerele ja vaikses ookeanis on, on säärane klimaatiline situatsioon, et need tuuled kannavad spiraali mööda selle prahi viie kuni seitsme aasta jooksul sinna keskusse. Ja selle tulemusena see praht seal laguneb, need plastitükid seal ei ole mitte saart selles mõttes, et seal saaks kõndida ja põldu harida, vaid seal on niisugune 30 meetri ulatuses vee sees on pisikestest plastitükkidest peaaegu märkamatu nisugune hõljum, mis seal toimub, on see, et noh, kuna need on nii pisikesed, siis varem või hiljem mõni kala sööb selle ära, eks ju, ja, ja kokkuvõttes, mis juhtub, on see, et see kala püütakse kuskil välja Norras, eksju, ja siis varem või hiljem sa sööd selle, selle kala ära oma oma prae selliseks, nii et et see protsess on niikuinii tsükliline. Ja noh, ma arvan, et suures osas selle prahi, mida me toodame moel või teisel me seedime ise sõna otseses mõttes ära. Kui suur see prügisaar on, ma vaatasin mingeid pilte, jooniseid, et noh, visuaalsete tundub tohutu. Tead sa mingeid numbreid ka, mis on selle mõõtmed? Jah, nad ütlevad, et see on ligikaudu kaks Texase osariiki, umbes nagu väiksem kui Euroopa küll ja ma olen rääkinud ka ookeanoloogidega, kes on seal kohapeal käinud, et üldiselt seal mere peal ei ole sellist pilti, et see oleks mingisugune kohutav asi, eks ju. Kuna ta on ikkagi selles veesambas osad asjad on seal 20 meetrit vee all, need tükikesed ja mujal on mõned, siis noh, iseenesest veel näha väga palju ei ole. Ja nad isegi on praegu kahevahel, et kes seda kõike peabki ära koristama. Sellepärast et tõenäoliselt on see mingil hetkel lootusetu. Kui üldse millegiga tegelema peaksin, siis ikkagi sellega, et kaldapealsel sodi sinna rohkem juurde ei tuleks, sest see ei ole pärit mitte laevadelt. Just, aga Kunnas on, kaldutakse. Aga öeldakse, et inimene harjub kõigega, et miks me ei võiks siis harjuda sellega, et toit on täis kõikvõimalikke säilitusvärvi ja mis iganes muid lisaaineid. Et meie kalad on ennast plastikust täis õginud, õhk pole nii värske kui vanasti, rohi võib-olla on rohelisem, mine tea, millega seda pritsitakse, eks, et me ju harjume kõigega, et kas siis inimene ei muutu ka, et tema, kogu see süsteem muutub koos ümbritseva keskkonnaga? Mis on biosfääri juures väga oluline osa on see, et liike oleks palju, igasugune muutus kliimas või, või siis muudes välistingimustes tekitab olukorra, kus osad liigid surevad välja, osad saavad paremad tingimused endale. Ja, ja see, et neid liike on olemas, palju see tagab selle, et biosfäär tervikuna on elujõuline. See, mis inimene on teinud, on see, et Me oleme osasid kultuur hästi sihipäraselt paljundanud ja, ja enamike liike. Me oleme välja suretanud, et kui vaadata seda hulka, siis iga päev sureb nagu kümneid ja kümneid taime- ja loomaliike välja planeedil. Ja need on need liigid, mida me näeme, et otseselt meil täna vaja ei ole, et mingisugused veidrad mardikad ja mingisugused taimed, millest mingit kasu otseselt ei tule. Ja lõvid ja tiigrid ja muud kaslased. No just neid ei saa süüa, eks ju, ja nendega igast jamad oleks ohtlik, on sinna minna. Ja mis nagu tekkima hakkab, on see, et et ühel hetkel, kui neid liike on piisavalt vähe, siis on on jube suur risk, et, et mõned liigid, mida me oleme kunstnikult aretanud, suudavad olemuslikult osa planeedist või mingisugusest ökosüsteemist enda kontrolli alla võtta. Noh piltlikult öeldes nagu küntud põllu peal näiteks malts võiks vohada ja, ja see on see risk, miks, miks looduskaitsjad paaniliselt ütlevad, et ärge neid liike nii palju väga siin tapke, et neil läheb vaja kunagi filosoofilises mõttes inimese teadmised on hästi piiratud ökosüsteemist ja me mõtleme küll, et me nüüd oleme siin maailma valitsejad, aga me teame nii vähe sellest kogu süsteemist seda habrast ökosüsteemi, mille nii-öelda murdmise võime meil on juba tehnoloogiaga tekkinud. Me ei mõista ligikaudu ka veel, kuidas see töötab. Ja meie võimuses on see tõepoolest ära asfalteerida tena. Ja osaliselt me seda püüame ka teha, eks ju. Ja minu väga suur unistus on see, et äkki me teeksime seda siis, kui me aru saame, mida me teeme ja äkki siis ei olegi seda vaja teha. Ja, ja see ongi see, mis on tõeliselt kallis meile. Ökost rääkida, siis ökondus on praegu väga popp, et täiesti omaette selline edukas haru, eks, et kõik ökoasjad on küll väga head ja puhtad, aga nad on ka väga kallid, et mingeid tekib ikkagi selline kihistumine, et endale tervislikku, puhast eluks vajalikku saavad lubada ikkagi jõukamad inimesed kellel on vähegi väiksemat sissetulekut, tal lihtsalt ei ole võimalik seda nagu puhast soetada. Et mis sa näed oma vaimusilmas, kas on ökopraeguses mõistes inimkonna tulevik, kas on lahendus, kas on üldse võimalik? Noh, sellesama taha pannakse päris palju marketingi, jõudu ka ja siis läheb häguseks, mis see sisu seal on, aga küll, aga on selge see, et kui me suudame linnadest naftapõhise transpordi välja viia, siis oleks mõistlik süüa kasvatada linnas ja mis selle tulemusena tekiks, on see, et meil on, esiteks on see toit enda kontrolli all ja teiseks on on see, et me siiski teame, mida me täpselt tahame kasvatada ja linnatingimustes on see, et mudelid on, on moel või teisel ka välja arvutatud. Iseenesest oleks selline elukorraldus täiesti mõeldav, ainus probleem, miks täna seda teha ei saa, on ju selles, et linnas on seda saasta ja see saast ei tule ju kuskilt mujalt, kui tuleb, nii autorataste küljest kummitükid kui ka bensiinimootori väljalaskegaasidest ja, ja see ongi see, mis selle nagu raskeks teeb, et noh, sa ei taha ikkagi süüa kurk. Kui ökost rääkida, siis ma elan Hiiumaal, eks ju, ja mul oleks viimasel ajal üks nagu nagu hobi tekkinud, et ma jõusaalis seal eriti enam ei käi, et Ma käin metsas, lõhun puid, noh, ikka maja omal kütaks ja niimoodi siis ma avastasin, et see hoopis parem tegevus. Ja mul juhtus niisugune asi, et mis kirvevars katki. No ja siis läksin poodi noh, linnainimesega nagu ma olen olnud, ehk siis läksin poodi, ostsin uue, vaatasin, see läks uuesti katki, siis mõtlesin, ahah, läksin metsas, vaatasin ühe kuivanud tamme oksa, siis voolisin sellest omale uue kirvevarre. Et see oli nagu testin öko varaseks. Ja ma pean tunnistama, et, et see oli hästi põnev ja kogemused mul läks mingi tund-poolteist sellega, et ma tegin selle uue kirvevarre ja nikerdasin ja vaatasin, et see sobiks ja ja muidugi ma panin sellele majandusele hirmsat põõna, eks ju, kuna selline tammepuust vars oleks ilmselt pidanud palju eurosid maksma, kõik oleks pidanud kuidagi toimuma siin käibemaksudega ja nii, eks ju. Aga, aga see oli tõesti ökotegevus ja, ja ma küll ei näe, et see kallis oleks mul olnud. Ma ei tea jah kuidagi, see maailm on niukseks läinud, eks ju, et siis ma ütlen, see võib-olla tõesti see seal linnas raske, aga, aga noh, mul on viimasel ajal lemmiktegevus, on see, et ma kolan üksi metsas, mulle meeldib öösel ka metsasada, see on minu arust nii turvaline keskkond on selline loodus. Et sa tunned, et sa kuidagi tajud oma juuri või noh, nagu on, siit pärit, see on, selles mõttes on minu planeet ma olen sellest süsteemi osa, et siin on see sammale sambla all, on mingisugused sitikad jooksevad ja, ja siis on seal need seened, eksju ja siis on mingid bakterid ja, ja ma olen olnud sellest ükskord osa ja minust saab varsti samasugune muld ja ma tajun seda rahu selles süsteemis. Minu jaoks on selline üksi looduses olemine väga niisugune vaimne kogemus ja mina saan sealt vähemasti küll jõuda. Siis jah, see füüsilise tegevusega koos, sest see asi, et isegi ma kujutan ette, kui seal lihtsalt istud metsas meeled nagu nägemine, haistmine ei anna seda, seda kas sa pead tajuma seda kuidagi katsud seda puud. Tajud, nagu et on seal nagu 200 aastat on niisugune tamm seal kasvanud, kuidas see protsess on olnud, on ja kuidas see maapind on selle aja jooksul kerkinud, kuidas need taimeliigid on vahetunud, kuidas see kõik on juhtunud, eks, kuidas see elutsükkel nagu toimib, et sa tajud, et sa oled osa millestki määratud suurest siis sinu enda probleemid mustuvad pisikeseks, et mina siin oma tähtsate suurte asjadega omast arust tulen, eks ju. Noh, tegelikult tühinegi milles me tõesti head oleme, on see, et me oskame unistada. Ei osanud mängida, see on inimese loomuses, mängida oskad, kuidagi tapame selle ära inimestes ja paneme ennast niisugused nagu sõna otses mõttes treipingi taha tegema asju, mis neile ei meeldi, siis nad on kurvad, vihased ja nad sõimavad 11. Siis me oleme nagu kokkuvõttes. Me rääkisime juba enne ökost ka ekse üldisemalt elustiilist, aga lihtsalt igapäevaselt, kui me mõtleme ökol sellist puhast looduslikku, võimalikult looduslähedast. Öko, sa ise oled oma igapäeva tegemistes. Igapäeva tegemistes Ma olen ainult ühe asja poolest mitte kuna meil ei ole elektritransporti, kas ma sõidan autoga, mis mind kohutavalt häirib, ikka veel, aga kodus igapäevaselt ma kustutan tulesid, paaniliselt hambaid pesen, siis keeran kogu aeg kinni. Teen asju ja koristan ka naabrite rannast Bree regulaarselt, sest lihtsalt kuidagi tirib sinnapoole, et ma tunnen ennast nagu paremini siis, kui ma selle kraami üles korjanud, mida ei ole eriti palju, viimane õnneks üsna vähe tuleb sealt Taanist ja Rootsist sõdi. Aga muude asjadega ja ma arvan küll, et et ma olen ikka nagunii, aga kui ma, kui ma suudan, et ja kasutamise mõttes noh, nii palju kui võimalik. Poest ostan piima, meil Hiiumaal müüakse Osdidaarasse sihuke mõnus asi, et võtad, pesed pudelid puhtaks, nõudepesumasinasse pesen põgenikke, tuleb nagu säästlikum. Võtad piimapudeli kaasena, rahalises mõttes on ta samaga, sa saad selle pakendi võrra kokku hoida ja enesetunne on selle võrra parem. Mulle kuidagi meeldib see protsess selles mõttes, et ma ei tee seda mingi sellepärast, et ma testinud tunnet. Wow, seened muutis metsikust planeeti paremaks, aga ma näen, et gei, mina teen selle oma sammu ära ja mul on endal hea tunne, et vähegi võimalik on, mingil hetkel hakkaks tuulikute ülesse panema, kui me need saame oma asjadega nii kaugele, pole aega ju nagu oma oma asjadega tegeleda viimasel ajal. Karistus on ikka suur ettevõtmine, aga et noh, toidu mõttes ma jälgi seda, et, et ma tingimata sööksin asju, mis on pärit kodu ümbruses, nii nagu paaniliselt küll, aga ma teen seda, et et siis ei viska toitu ära. Ma saan tihtipeale kodus on meil sel teemal eriarvamusi, et kui ma sain halvaks läinud asja, mis selles mõttes halvaks läinud, aga kui neil on kuupäev, eks ju, mis on üle läinud, siis mulle tundub, et see on nagu suurem probleem, et inimesed nagu raiskavadki läbi selle, et need asjad leiavad lõpuks kõik kuskil mingis kompostihunnikus oma koha, eks ma sain selle ära ja, ja ma arvan, et see on nagu üks moodus, kuidas seda aineringlust nagu paremaks teed. Kui sa selle ökosõna sisse tood sisse, see sõltub hästi palju inimese enda elustiilist ja asukohast eelkõige. Ja mina näen küll seda, et on nagu vapustavalt lahemaal elada. Ma olen linnas sündinud, linnas elanud. Ausalt, ma praegu lihtsalt. Ma ei tea, võib-olla ma ei tohiks seda nii palju reklaamida, sellepärast et äkki siis saab maa otsa. Nojah, eks praegune trend ongi ju selline linnainimesed ihalevad taas tagasi maale ja maainimesed ilmselt siis kas on rahul või tahavad linna, et kuidas seda rahvastikuprobleemi lahendada, et kuhu need inimesed kõik panna rääkisid enne tulevikulinnadest, mis on pigem nagu sellised väikelinnad, kui see läbimõõt oleks seal kaks kilomeetrit ja kuidas siis see tulevikutransport võiks välja näha, et kui meil ei ole enam bensiinimootoril töötavad autod ja ma olen esialgu suht kahtlev, ütleme äraootaval seisukohal ka elektriautode suhtes, et kuidas need toimivad Kasnandilt toimivad suures plaanis pikas perspektiivis. Et sa tegeled ka igasuguste tulevikutehnoloogiate arendamisega, koroonieri Sotšis, et räägi võib-olla natuke sellest visioneerima lihtsalt, et mis on sellised mis võiksid olla lahendused. Esiteks, linnadest see linna läbimõõt on kaks, kilomeetrid, ei tähenda, et oleks väikelinn, selle hind võib olla samamoodi kilomeeter kõrge ja ma olen huvi pärast teinud rehkendusi, et, et säärasesse kahe kilomeetrise diameetriga linna õnnestuks paigutada ka Manhattani elanikkond ehk siis paar-kolm neli miljonit inimest niisugusesse kompaktsete linna elama panna. Eeldades, et seal linna taga hakkab mets, kus sa saad siis jalutada, kus sa saad seal olla, kus ka Mu poolest seal linnatänavatel võivad isegi kitsad luusida. Sellepärast et see linn ei sisalda niisugust massiivset tööstuspiirkonda enda ümber, see oleks nagu linnasüdames kuskil seal maa all, eks ju. Ja selliste kompaktsete linnade ümber valitseks ju niisugune harmoonia loodusega ja küll, et see, see nagu peaks olema nagu väike nagu inimeste arvu poolest, nii et noh, vastupidi, need oleksid suured linnad, aga nad ennast hästi kompaktsed. Täna meie seitsmest miljardist inimesest planeedil elab pool juba linnades ja, ja vaadates seda, kui see trend on ikkagi linna poole praegu linnas see on nagu on siis inimeste valikute hulk on suurem, eks ju, seal mul on oma arvamus sellest. Aga noh, nii see on, eksju, et kui see inimeste hulk kõik laotada planeedi peale laiali igale ühele anda kaks hektarit maad, siis loomulikult planeet saab otsa, enne kui me poole peal oleme jõudnud. Eestis seda probleemi küll ei ole, Eestis on meil maad piisavalt, niiet pigem võiks fantaseerida sel teemal, et Eestis võiks kasutusest väljas oleva maainimestele laiali jagada. Sest meil on maad, mis ei ole kellelegi oma veel. Meil on registritega, segadused siin ikka värk. Nüüd rääkides transpordist, selge on see, et autodega liikumine on mõnes mõttes ääretult primitiivne tegevus, et kui sa mõtled seda, et et noh, see, kust ta pärit on, eksitud hobusega pidi sõitma ja muud varianti polnud, eks ju. Et sa pead iga kord ise sinna rooli istuma, ise seda protsessi tegema läbi ja siis punktist A punkti B liikuma, et, et sellega ma küll ei näe, et see protsess võiks kuidagi, noh, see elektriauto on ikkagi selgelt ajutine etapp ja mis tõenäoliselt juhtuma hakkab, on see, et needsamad, ma arvan, et kiirrongid on linnade vahel on selline moodus, millega on palju mõistlikum liikuda. Tõenäoliselt mingis vormis õhutransport peab ka mingit revolutsiooni läbi tegema, et see asi kuidagi mõistlik oleks. Noh, kui mõelda seda, et ikkagi jala käimine on see asi, mis, mis inimestele lihtsalt omane on ja mida nad võiksid teha, siis ma usun küll, et jalgratas on, on ka nagu hea asi, kahtlemata sellega saad ka sõita, aga aga miks ei võiks olla meil olukordi, kus me põhiosas püüamegi jalakäija mulle tundub minu arust paremad mõtted, mõtlen küll joostes ja jalutades. Jah, või siis kasutada Teleporti või antigravitatsioonimehhanismiga hõljukeid. Ma usun, et tänaste tehnoloogiliste lahenduste juures on täiesti teostatavad niisugused nagu mõistlikud lahendused, et selleks ei pea nagu teaduslik dramaatilisi läbimurdeid nagu plaani võtmegi, aga need varem või hiljem, eks eks teadus üllatab meid ikka. Üks huvitav idee linnas toidu kasvatamisest ongi seesama, mida sa põgusalt mainisid ka vöörtical Fuden vist inglise keeles vertikaalne toidu kasvatame, räägi natuke sellest ka. Seda on paberi peal tehtud päris palju ja ja neid liikumisi on Nende Inglismaalt ja, ja ka mõned teised organisatsioonid, kes püüavad suurlinnadesse seda teha. Idee iseenesest on lihtne, et kui sa kõrghoonesse saad inimesi panna korrus-korruselt üksteise otsa, et siis miks ei saaks näiteks ka ka seafarmi samamoodi pidada seal kesklinnas ja, ja miks mitte pidada seal ka mingisuguseid kasvatusi ja, ja saati farme. Küsimus taandub ju sinna, et et sul on vaja taimedele piisaval hulgal päikest, eks ju, selleks on võimalik arhitektuurselt see asi nii lahendada, et nad seda saaksid ja see, et nad saaksid seal vette süüa, see on probleem iseenesest sama suur kui linna taga. Täna on küsimus selles, et kuna põllumaa pidamine ja nafta hind on nii madalad sisse majanduslikus mõttes tasub ära ikkagi veel see nihuke tavaline põllundus, kus sa siis lükkad selle mätta seal põllu peal ümber ja kaetud ja Jaboputada seda ikkagi seal mahlaga, aga linnas? Tehnoloogilises mõttes ei ole seal praegu küll erilist takistust. Mis asi on greidid Kreilisall? See on selline mõtteviis, kui sa lood asju selle mõttega, et kunagi ta hävib ja, ja peale seda ta sünnib uuesti mingiks asjaks ja teatavas mõttes seda võib võrrelda selle ringidega randuse mõtteviisiga, et ta on pärit rohkem tootearenduse vallast ja just selles kontekstis, et sa ei, sa ei piirdu sellega, et sa mõtled läbi, et siis ta saab selle seadme kasutusiga saab läbi ja sisse viskate äravaid. Ei siis sa ütled, et nüüd tehakse taga kolm sammu ja selle tulemusena saab nendelt tekkivate veenatega siis teha mingit järgmist asja. On mõni hea näide ka, ma olen kuulnud ühest vaibafirmast näiteks ma tean, et et vaipadega on probleem. Noh, kuna nad on nagu prügi ei ole teda mitte kuskile visata ja midagi teha ei saa, siis Yorgi ülikooli keemikud on haaratamas niisugust süsteemi kussa selle vaiba pärast seda, kui sa oled teda siis oma kodus pidanud, nii kaua kui sa oled pidanud, siis annad selle võttes see, kus seda vaipa kuumutatakse mingi temperatuuri juures siis need vaibakiud, millest see vaip on tehtud, võtavad siis mingisuguse teise vormi, mille tulemusena sa saad sellest selle materjali jälle siis kuidagi kokku rullida ja satast jälle teha mingisugused teistsugused lõngad ja siis sa saad sellest jälle kududa mingisuguse kolmanda vaiba, selliseid näiteid Teid tõenäoliselt on, on palju, aga noh, tootmissamas on neist väga vähe jõudnud, kuna põhjus on lihtne, et see vaip oleksin natuke kallim, eks ju, ja noh, kui tuua kõrvale see, et mis võiks lahendus olla, kuidas seda asja teha, siis mu arust üks asi, mis aitaks siin oleks nagu maksusüsteemi muutus ja vaata täna, mida, mida me teeme, on see, et me maksame ekse sotsiaalmaksu, ei maksaks tulumaksu, maksame käibemaksu ja maksame igasuguseid makse. Aga miks ei võiks olla niimoodi, et maksame ühte maksu ja see maks oleks selline, mida, mida me maksame toodetest, mida me ostame, mis on sõltuvuses selle toote keskkonnakulust ainult mis tähendab seda, et, et kui ma ostan ühe vidina, mis on tehtud kohapeal ja käsitsi, siis selle toote käibemaks nii-öelda hästi väike. Ja kui ma ostan ühe asja, mis on küll väga odav, aga mis on hästi kaugelt tulnud ja sisaldab endas ohtralt mingit alumiiniumit, naftat ja mida veel. Et siis see maks on hästi suur selle pealt. Ja, ja kogu maksubaas võikski tekkida sellistest laekumistest mis tähendab seda, et, et oleks hetkelt olemas meeletu surve toota hästi koha peal hästi nutikalt väikeste ressursikuludega taastuvatest toorainetest vidinaid ja, ja kui neid tooteid veel kuidagi poes märgistada ka näiteks, et noh, minu pärast kas või mingisuguse mingist piditi indeksiga näiteks, et noh, et et noh, see on nagu eriti loll valik, et kui sa ostad niukseid toote, mis on meeletu keskkonnakuluga, et siis õnnestuks tarbijal ka reaalselt mingeid valikuid tehes planeeti säästma hakata. Sest täna sa ei tea seda vaata. Ja, ja ma arvan, et noh, selle asemel et kõikvõimalike muude regulatsioonidega püüda sellist Aasiast tulevat kaupa kuidagi pidurdada ja ja muude nagu meetoditega kodumaist tööstust hoida või põllumajandust, et see selline maksusüsteem lahendaks hoobilt ära niisuguse põhimõttelisi vastuolu Aga raha kui käibevahend, kas võiks olla mingi alternatiivraha, mingi teistlaadi valuuta, et praegu euro vaevleb siin, eks samal ajal üritatakse vist, ma ei tea, kas endiselt üritatakse luua Meerot, eks ju. Ameerika mandri eurod siis nii-öelda, et mis võiks olla siis nagu raha selline Altele. See on huvitav küsimus, kui sa raha kohta küsid, siis. Meil on tõeliselt skisofreeniline olukord planeedil tekkinud, et, et raha, mille ülesandeks on eksju olla vahetusväärtus ühelt poolt on muutunud niisuguseks süsteemiks, mis, mis on pannud nagu kõik inimesed praktiliselt, no ütleme, väga suure enamiku inimestest võlaorjusesse ja, ja, ja miks see nii on, on see, et kui raha planeedil luuakse, siis noh, raha ei teki ju mitte millestki raha tekitatud pangad, eks ju. Meie kaasaegne rahandussüsteem on selline, et sel hetkel, kui inimene panka läheb ja küsib laenu, siis sel hetkel pank tekitab raha ja, ja see on selline osalise reservi panganduse mõte, mida viljelevad minule kõik teadaolevad riigid. Ja täna on just see uudis oli meil paar päeva tagasi, kus Euroopa keskpank tõstis siis pankade kohustusliku reservi määra, kus nad ütlevad, et üheksa protsenti sellest rahast, mida pank tekitab, peab olema lendav. Ja, ja see tundub nagu ülekohtuselt suur olevat pankadele. Et mis on selle süsteemi sõitlikus, on see, et et hetkel, kui raha tekitatakse, ütleme, et inimene tuleb panka, ütleb, et ma tahaks 100000 eurot laenu saada, siis, siis pank lekitab selle raha õhust ja ta saab selle 100000 eurot endale arve peale, ta saab sellega toimetama hakata. Üheski sellises süsteemis ei tekitata intressi jaoks vajaliku raha. Mis tähendab, et sel hetkel, kui see inimene hakkab seda rahad tagasi maksma, ta ju maksab 30 aasta jooksul tagasi 300000 ja nüüd kõik inimesed, kes on selle 100000-ga läinud, siis laia maailma hakanud seda kulutama, tema loodavad see 300000 tagasi pärast maksta 30 aasta jooksul. Aga seda intressi osa ei tekitada sinna süsteemi ja noh, sellise püramiidskeemi ainus võimalus töötada on selline, et tuleb peale uusi inimesi noori hakkajaid, tublisid, kes võtavad uued laenud, kellest siis vanad saavad tagasi maksta selle laenu. Ja tänast läänemaailma vaadates neid noori inimesi enam ei teki sinna peale ja see olukord on selles mõttes huvitav, et kui, kui Ameerika kinnisvarakriis 2008 puhkes, siis noh, pangad olid läinud olukorda, kus nad poolvägisi pressisid inimestele, kellel polnud laenuvõime laenuvõimet olemaski, pressisid raha, et seda uut rahamassi nagu tekitada ja täna nad enam seda ei tee. Täna pangad on öelnud, et nad ei julge enam seda teha, Nad nägid seda riski juba ja nüüd on nagu valitsused püüdnud lahendada olukorda ja ja täna hetkel ei ole ühtegi süsteemi misse sellise nagu võlakaudu raha tekitamise jätkusuutlikuks teeks seepärast et uusi inimesi peale ei tule. Kui inimesed tahavad oma olemasolevaid laene ära maksta, siis seda raha põhimõtteliselt ei jätku. Ja ei olegi lahendust ja, ja ma arvan, et, et noh, mida praegu pigem peaks tegema, oleks see, et nii Euroopa kui ka Ameerika kui ka Hiina riigi peatutakse, püüdma mõelda selle peale, tekitada globaalne konverteeritav valuuta, mis oleks reaalselt seotud toorainekorviga. Mis tähendaks siis seda, et see ei oleks mitte globaalne raha, vaid see oleks globaalne niisugune vahetusraha, milles otseselt keegi arveldaks, sest et et kui vaadata europrobleeme, siis euro on ju kaks rolli, üks on see, et ta on meie kodumaine raha, mille eest juuksur peab saama sisse oma teenuse eest makstud ja, ja kes iganes. Ja teiselt poolt on tal siis selline nagu riikideülene roll, kus ta täidab nagu teist funktsiooni ja ta on ka globaalse raha funktsioonis. Siis need kaks rolli ei ole nagu üksteisega kuidagi kokku hagitavad. Ja see ongi see tragöödia, et, et ma arvan, et kohalikud rahad võiksid olla edaspidi olemas ja kohalikke rahasid peaks palju rohkem. Et mul on mõnes mõttes isegi natuke kahju jah, et need kroonid on nüüd ära põletatud, et need võiksid olla meil käibes ja ja me ei peaks olema nii kohutavalt sõltuvuses sellest ühe pankuri näpukas kuskil Kreekas, eks ju. Et siis noh, see on aja küsimus, millal sellises süsteemis, kus võlahulk kogu aeg kasvab, tekib järgmine probleem, kus. Ma pean jälle seda lahendama hakkama, et et me võiksime lahti siduda selle süsteemi sellest, et meie tegeleme oma probleemidega, igaüks tegeleb oma rahaprobleemidega ja kui me tahame üksteisega asju vahetada, siis on meil globaalne valuuta mis põhimõtteliselt nagu omadki reaalset tagatist, kes siis mingisuguse koti, tsemendikoti, vase või, või mingisuguse nisukoti baasil Jah, väga huvitav mõttekäik, me oleme ju nii uhked, et me euro saime. Kahtlemata oleme uhked ja ma arvan, et me olime uhked, kui me krooniga saime. Ja küsimus ei ole üldse mitte selles, et, et Eesti riigi valikud oleksid valed või või see, et, et meie valitsus oleks kuidagi valesti käitunud, pigem on küsimus selles, et keegi ei julge ka Euroopas mõelda selle peale et kuidas sellest süsteemist nagu pikaajalisemalt välja saaks. See, mida teevad Merkel ja Sarkozy on see, et nemad püüavad oma pankasid päästa ja läbi sellena taastavad oma hoiustajaid, sest et prantsuse ja saksamaa pensionärid on need, kes on siis oma raha pannud pankadesse, kes on omakorda selle Kreekale välja laenatakse ja nemad tegelevad oma siseriikliku probleemiga. Euro tragöödia on selles, et siseriiklike probleemide lahendamine käib sama mehhanismi kaudu, millega käib ka maailma raha lahendamise protsess ja, ja meie ei ole nagu süüdi selles, et see niimoodi on läinud, eks ju. Aga noh, küll aga võiks lahendust otsida, sest et see, et me nüüd paneme järgmise triljoni kokku ja loodame, et noh, äkki läheb seekord õnneks see süsteemselt ei lahenda midagi, ma arvan, et nüüd oleks küll tarvis kedagi, kes ütleks, et kuulge, tühjaks saanud mõelda kuidas see süsteem võiks öelda, et aga, aga noh, ma ei näe seda. Ma ei näe seda julgust praegu ja noh, Eestis kahjuks ka ei näe. Viimastel aegadel on üha enam räägitud kodanikuühiskonnast ja sellest, kui oluline on, et inimesed ise midagi teeks oma elu parandamiseks. Et kui me räägime maailma muutmisest, et kuidas saab tavaline inimene päriselt ka maailma muuta? Ei saagi, ainus, mida inimene muuta saab, on tema ise ja ma arvan, et seda on juba nii palju, sest, et seda tüüpi muuta. Kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab, see ei ole lihtne. Ja ma arvan, sellest täitsa piisab. Et isikliku muutusega on võimalik esile kutsuda globaalseid muutusi Võib-olla see ei ole nii oluline mõelda selle peale, et mida me siis minu isiklik muutuse esile kutsub ja ma arvan, et see võib-olla ongi meie nende üleilmastunud kultuuri üks üks halvemaid asju, et sa Sa püüad ennast suhtestada kogu aeg, et kuidas nüüd lõpuks ometi see planeet muutub, kui hambad pesen ja vee kinni keeran, seal? See, kuidas me võiks mõelda, on see, et elumäng, elu ongi lahe ja ja me võiksime vähem tegeleda selliste, kuidas öelda teiste inimeste probleemide lahendamisega. Ja kui me elame enda elu normaalselt ja teeme seda, mis meile tõesti nagu rõõmu pakub, siis ta läheb nagu ise paremaks. Mina küll näen seda, et ükstapuha, millise probleemiga keegi inimene näiteks minu juurde tuleb, kui ma näen, et ta tõesti armastab seda, mida ta teeb ja ma näen, et talle läheb see korda ja ta nagunii kohutavalt taha mingit asja lahendada, siis kuidagi kisub teda nagu aitama natuke või noh, nagu tahaks nagu ka nagu aidata tal nagu hästi läheks ja ma arvan, et niimoodi see asi lähebki nagu headusega paremaks ja ei ole mõtet nii palju pead murda selle üle, kuidas siis kogu see kaadervärk ikkagi töötab. Selleks, ma arvan, on elu liiga lühike. Mis paneks kasuahneid ükskõik seid egoistlik inimesi muutma, et sa enne tõid ka välja seda ükskõik, sest mis on üsna suur tegur selles, et maailm on selline, nagu ta on. Kasuahnus ongi see, et sa saad isikliku kasu sellest, kui sa ise teistsuguseks püüad muutuda ja ma usun, et võib-olla see on üks meie suurimaid väljakutseid jah, täna planeedil, et suunata selline isiklikku kasuahnuse edasiviiv jõud sinna, et tabada ära, et kui rabavalt egoistlikult palju kasu saab sellest, kui päike loojub niisuguse puhta metsatuka taha kuskile, kus on tõesti nagu läbipaistev õhk ja linnud laulavad. See peaks olema ühe ego Eesti unistus. Et sa saad sellises keskkonnas elada ja see on võib-olla see, kuhu varem või hiljem võiksid jõuda. Mis saab meie maailmast? Kui ma 15 aastat tagasi sellele küsimusele vastanud oleks sisimas keerutanud, oleks öelnud, et ma ei tea praegu ma arvan, et inimkonna lugu on vapustav lugu ja ja ma arvan, see aeg, kus meie elame, meil on ees selline tulevik, et noh, kui, kui piltlikult öelda, siis lõbustuspargis Ameerika mägedes sellest toolist kinni hoiab, nagu me sealt nagu lõpuks surmaga. Mis sa arvad sellest mõttest, et teeme ära just see maailmakoristusaktsioon Let's Do It World, et sellest võib saada Eesti Nokia, mida me siin otsime, otsime, püüame igast teemast kuidagi välja kasvatada. See Nokia otsimine hakkas sel ajal pihta, kui me rahvusena tervikuna otsisime oma identiteeti teiste rahvuste hulgast teha, ma arvan, et selle identiteedi leidmise juures oli see nokia nagu metafooriks. Ma arvan, et see nii-öelda eneseleidmine, mida siis tegelikult see nokia sümboliseerida on protsess, mitte üks lõplik ja identifitseeritud projekt ja see ei ole ei Skype ega, ega ega laulupidu või, või teeme ära või, või mingisugune muu asi. See nokia peitub meie igaühe südames, meie julguses ja arusaamises öelda, et me olemegi eestlased, sellised me oleme ja me oleme täpselt samasugune rahvus nagu teised. Ja me ei halvusta ei teisi, ega, ega me ei ütle, et teised oleksid meist kuidagi paremad. Et see on sellise sisemise tasakaalukuse leidmine rahvuslikul pinnal ja, ja see ongi meie Nokia ja kui me seda ükskord nagu suudame, arvame, me oleme sinna päris palju samme teinud ja on päris tõenäoline, et et eneselegi märkamatult me varsti olemegi selles Nokias. Mis sa lõpetuseks kuulajatele sooviksid, on sul mõni mõte, millega sa saadaksid nad teele? Ma usun, et kui ma olin kuulajatel, on on vähegi võimalust ja natuke julgust otsida omaenda lugu üles, siis siis seda tasub proovida teha, see võib olla täiesti veider ja, ja hirmus ja ootamatustega vürtsitatud pingutus, aga uskuge mind, et tasub ära. Iga saate lõpus on rubriik nimega ankeet, kus ma küsisin kõikidelt saatekülalistelt viis standard küsimust, nii ka sinult. Esimene küsimus on klassika, mis on elu mõte? Piibel ütleb, et elu mõte on jumalat teenida. Mis juhtub aastal 2012? Maailma lõppu ei tule. Olete kindel? Kindel olek on, on asi, mida elu on mulle õpetanud, et et see ei ole otstarbekas käitumisviis ja mida ma usun, on see, et see maailm on liiga ilus selleks, et ta võiks praegu lihtsalt lõppeda. Ma arvan, et inimkonnal on ikka päris suur šanss seda vägevat lugu edasi mängida. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Õnnelikuks olemiseks tarvis sisemist rahu ja narva teeselda. Rahuni ongi üks õnnelikuks saamise tee. On sul häid nõuandeid, nippe, juhtnööre oma kogemusest. Mina tegin triatloni ja on palverännakuid ette võtnud ja eks selline iseendaga rääkimise teede hulk on lõpmatult suur, aga ilmselt päris niisugust üle 24 tunniga rahulikuks retsepti ma arvan, noh, oleks vast isegi päris kuritahtlike inimestele soovitada. Lülitage kõigepealt välja paraadid, mis teie ümber lärmi teevad ja tasapisi püüdke julgeda endale otsa vaadata ja tõepoolest kui muu ei aita, siis võtke veidi rohkem aega ja, ja ma arvan, et see maailm on üsna palju meisse süstinud ebakindlust ja hirmu ja kõiki neid emotsioone, mis, mis panevad meid käituma nagu üsna. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Väikse põhjamaise eestlasena ilmselt põrnitseb natuke altkulmu, vaataks, et ega nad ei ründa. Ja kui selgub, et et see kokkusaamine võib tõepoolest rahumeelselt kulgeda, siis püüaksid nende emotsioonide olemasolu välja selgitada, mis tavaliselt hakkab pigem viidetega, kui et mingi. Mida sa soovitad inimesel veel lisaks uurida, kui keegi tunneb huvi täna räägitud teemade vastu, anna mingeid omapoolseid märksõnu. Kui mõelda selle peale, mida inimestele soovitada, siis üks asi, mida ma tihtipeale külastan, on, on inglisekeelne veebisait nimega Chichagöödavad com. Ja sealt on päris põnevaid asju muidugi eestikeelset pioneeri võiks lugeda. Ja niisugusest rahandussüsteemidest ja võib-olla alternatiivsest majandusmõttest. Üks huvitav raamat, millest ma olen kunagi päris palju innustust saanud, oli raamat nimega Flight of Mani ja selle autor on tornarlijatar. Seda eesti keeles kahjuks küll ei ole ilmunud, aga aga sealt saaks nagu ideid ja mõtteid. Teie tegemiste kohta saab infot siis veebiaadressidelt www. Teeme Araee ja let's, do it old punkt, org. Suurimad tänud Sulle, Rainer Nõlvak meiega oma maailma muutmise visioonide jagamise eest ja aitäh teile, Raadio kahed kuulajad, et kaasa mõtlesite. Tänane saade läheb peale eetrit üsna pea üles raadio kahe kodulehele R2 punkte ee kaldkriips hallo kosmos, kus arhiivi alla järelkuulamiseks ja allalaadimiseks üleval kõik varasemad saated. Sealsamas on ka foorum, saatekülaliste ankeedid, uudised ja virtuaalreaalsuses toimetades ootab teid kosmonautide klubi Facebook'is aadressil Facebook, punkt com kaldkriips hallo, kosmos, nii et tulge uudistama ja oma temaatilisi leida ka teistega jagama. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks, seniks aga hoidke oma keskkonda, palun ärge visake prügi loodusesse.