Tere kõigile täna otsime selliste olevuste seltsi, kes meid tegelikkuses küll ammu hüljanud on end, keda me ise alailma kõlavateks mõtleme, kui mitte muidu, siis hingedeajal ja hingedepäeval kindlasti ehk siis meie veel üks maailm on täna hingede päralt ja järgnevalt kuuleb nii mõndagi sellest, millised on hingede austamise traditsioonid. Pärimused ja rituaal olid. Sest novembri alguses on ukse ees, stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Marju, kas tänasel päeval on näiteks Eestimaal ka veel paiku, kus hingedepäevases mõttes ikka täie tõsidusega suhtutakse, et hingedele viiakse toitu ja pannakse saun küdema ja nõnda edasi? Ma usun küll, et on sellepärast, et mõnikord rääkida aga natukene taaselustatud traditsioonidest ja, ja ma usun, et selline Kagu-Eesti ja Setumaa kant on just nimelt neid paiku, kus seda tõepoolest tehakse ja kui ma olen vaadanud siin nooremate inimeste arusaamu rajal heina ja üldse surnute mälestamisega seotud kommetest, siis tundubki, et just noorema põlvkonna kombestikus on seid mälestusküünla süütamine äraütlemata oluline ja noh, eks ta on jälle ka niimoodi, et sauna saada ka siis, kui sul tegelikult reaalselt see saun olemas on, nii et taaskord võime öelda sedagi, et eks neil vanadel traditsioonidel on mõnusam jätkuda kasvõi siis kaasa sellisel moel sellises keskkonnas, kus neid kombeid on võimalik järgida. Ja küllap ka see, kui me sellisel novembri sumedal ööl, kus on selline natukene Vaikne sudune, öeldi, et kui ilm on selline soe, pehme ja udune, siis on hinged rahul, neil on hea olla, nad liiguvad, et kui on aga selline tormine, tuuline ja jahile vinge ilm, et hingel mingil põhjusel rahutud, et võib-olla me ei ole neid lugupidavalt kohelnud, et sellise sumedal ööl, kui ümberkaudu ei ole elektrivalgustus, nagu meil linnas praegu, siis süüdata tuluke aknal, et see kindlasti on märkimisväärselt tähenduslikum kui linnaruumis, kus valgust on väga palju. Ja, ja võib-olla kus me isegi nagu ei oska seal pimedas toime tulla, kus pime on hirmutav, kus pime on kohutav, et sellisel hämaral ajal pimedad ööde aegu pimedate hämarate päevade aegu kui ka lund ei ole veel maha sadanud, et see valgus on kindlasti väga tähenduslik ja kutsuv. Võib-olla kingi on oodatud koju käima ka jõulude ajal, et võib-olla see jõuludeaegne hingede austamine lahkunud esivanemate hingedele tähelepanu pööramine on ehk rohkem nagu aktuaalne üheksakümnendatel, kui hingedepäevast taasiseseisvunud Eestis hakati, aga äkki on aasta traditsiooni juurutama, siis tundus, et ta on väga-väga aktuaalne. Praegu tundub, et ta on nagu natukene ehk jäänud tahaplaanile ja, ja kõik siis nii-öelda lähedastega seotud kombed on saavad või surnud, et see on rohkem keskendunud just nimelt jõuluajale, mis on ka olnud eesti rahvatraditsioonis hingedeaja osa, kui vana on hingedeaja ja hingedepäeva mõiste ja keegi oli ka algataja absoluutselt hingedeaeg kui teatud periood, millal siis oodatud esivanemate hinge oma kodu külastama on taas kord kõikides usundites tegelikult selline tuttav ja aastaringis on ta reeglina paigutanud just nimelt sellisele perioodile, mille kohta me kavatseme öelda nii-öelda teede lagunemine või mingi muu periood, mil inimestel endil on paha väljas liikuda. Näiteks kui sõita kevadeks talvel Marimaale, kus on sellised mustmullavööndit ja, ja kui siis hakkab see lumi seal sulama ja teed muutuvad läbitamatuks, et nemad ootavad oma hingi lahkunud esivanemate hingi just nimelt sellisel kevadtalvisel perioodil koju meie vastu pidin sügistalvisel perioodil, et nii-öelda traditsionaalsete skulptuurides on ta pigem mingisugune teatud periood, aga rääkida tõepoolest sellest konkreetsest kuupäevast, siis teadaolevalt aasta oli 1006, kui siis katoliiklik kirik kehtestas teise novembri hingedepäev päevaks, ehk siis kõikide usklike surnute mälestuspäevaks ja, ja sealtmaalt edasi ska kirikukalendris tähistatakse. No võib-olla oleks mõistlik tähelepanu juhtida ka sellele, et üldiselt meil kipub olema niimoodi, et meie nii-öelda selles ilmalikus maailmas tähistame päeva kui niisugust, mis algab, eks ole hommikul ja lõpeb õhtul, aga võib-olla hea oleks teada seda, et üldiselt kristlikus kalendris on väga tähtis ka see niinimetatud pühade laupäev püha algab eelmisel õhtul umbes nagu vanadel kultuurrahvastel, kus tegelikult ööpäeva algust on arvatud koguni päikeseloojangust. Nii et siis kui hingede päeva, kui, siis kõikide nii-öelda usus lahkunute mälestuspäev, kui võtame seda kristlikus kontekstis, peaks tegelikult siis lõppema hoopiski teise novembri päikeseloojangu ka, aga meil kipub olema siis või meil on saanud tavaks, et just nimelt teise novembri õhtul on märgata siis küünlaid põlemas Endel või kalmistul. No mida on arvatud, kuhu hing läheb, kui ta jätab keha maa? Jah, see on selline põnev, põnev fenomen, see hingede uskumused, kuhu tema läheb ja et kuhugi peab tema minema, tema ja arvatud on siis traditsionaalsete skulptuurides, et ta on seotud kuidagiviisi loodusega, et ta leiab endale kas püsiva kohakas puus või allikas või mõnes kivis Jaansi usutud, et see puuallikas või kivi saab seeläbi erilised pühaks, ta saab endale tervendavad võimed ja vaieldamatult see on seotud ka natukene nii öelda looduslike pühakohtade mõistega. Kristliku maailma nägemise seisukohalt on siis juba natukene teistsugune kõige laiemate populaarsemalt öeldes, et hing läheb siis taevasse pärast neljakümmet päeva, kui ta on veel olnud sellises liminaalsest seisust oleks nagu siin meie juures, aga me ei näe teda, aga me tunneme tema kohalolekut ja õigeusklikud näiteks Gazettudel ja teistele ma tean, on kombeks 40 päeva siis kodus hoida mingisugust surnuga seotud kas riietuseset või mälestuslinti või midagi, et ühesõnaga, et ta nagu koht tõsis lahkunu hing saaks veel oma kodu või seda paika külastada, olla nagu meie juures, aga pärast neljakümnendat päeva, siis ta jätab meid maha või vähemalt selles ilmas ei käi külas niimoodi. No nõnda, no miks me hingede päeva tähistame, et tekib nagu küsimus, et miks see tarvilik on? Mulle hästi meeldib siin dioloog Toomas Pauli üks mõte, kus ta püüab ka hingedepäeva fenomeni avada ja seletanud siis seda nõndaviisi, et kuigi noh, tänapäeval meil on võimalus oma sugupuud tundma õppida, uurida internetis, on portaal geeni, kus me saame teada, kellega me kõik sugulased olema ja kuidas, aga küllap meil on turvaline teada, et mingil perioodil mõnesaja aasta möödudes oodatakse meid kuhugi isegi siis, kui meie nime ei peata. Ei kujutate ette, mis nägu. Me võiksime olla, et me oleme oma järeltulevatel põlvedel meeles meeles niimoodi, et me võtame hetkeks aega, me keskendume võib-olla nende inimeste meenutamisele, kes on ammu elanud enne meid ja tänu kellele võib-olla me oleme just nimelt niisugused, nagu me praegu oleme, nii head, halvad, nii edukad, nii ilusad, nii toredad, nii andekad, nii nutikad, et see on nagu selline tore filosoofia või selline tore lähenemine. Meid ei unustata isegi siis, kui võib-olla meist ei säili, ei pilti, ei nime. Ei, ei midagi niisugust, mida saaks silmaga vaadata või käega katsuda, et see võiks olla üks selline arusaamine või selline üks lähenemine võimalike seletusviis, et, et miks meil on tarvis seda päeva tähistada ja see, kuivõrd austavalt. Meie esivanemad ootasid hingi koju kates neile lauakattes põranda värskete õlgedega küttes sooja sauna, jättes sinna vihatüki seepi, sooja vett saaks pesta, et see, kuidas me aupaklikult nagu suhtume varem elanud põlvedes, ma arvan, et see on kuidagi äärmiselt inimlik, see, selline austuse kasvatamine ja see kuidagi. Ma ei oska seda päris täpselt sõnastada, aga võimalik, et ta teeb meist ka natuke selliseid, seal on inimesi, kes ei mõtle ainult hetkele, kes ei mõtle võib-olla sedapidi, et võidab see, kellel on surres rohkem asju, vaid annab aru, et ilma eelnevate põlvede tegelikult mind niisugusel kujul või ka minu lapsi, seda, seda elukeskkonda, kus ma elan, et seda ei oleks olemas. No hingedepäev sai alguse 1006. aastal ja peetud on 100005 aastat. Tuleb niisugune naljakas arvude mäng. On jah, niimoodi, et ei läinud, et mida täpsemalt me oskame aega arvata, seda täpsemaks Me konkretiseerima oma tegevused ja ühel teatud kindlal kuupäeval siis keskenduda tõepoolest ühele nii-öelda sellisele konkreetsele tegevusele, et see tundub olevat jah, niimoodi päris tunnuslik helisele maailmale. Aga on sul andmeid, et nende 1005 aasta jooksul see on võib-olla väga suur lahmakas aega, nüüd aga pisut lühema aja jooksul. Eks ole, et hingedest on räägitud, neisse on raudselt usutud, on teatud, et nad käivad et nad söövad, võistlevad, et nad noh, koguma selle tegevuse ja andamite mõjul oleksid rahulolevad, aga see on ka andmeid, et keegi olla kuskil lingi näinud. Küllap see sõltub sellest, kuivõrd tundlikud me oleme ja noh, selle kohta niimoodi, et kes väikani väga kipub, äkki ma marsin, olen aeg-ajalt vaadanud piilunud erinevaid vestlusring ja interneti jututubasid, kus on see teemaga üles võetud, et mõni väidab, et on isegi nagu näinud, aga eks need kombed on jahmunud muutunud selles mõttes, et näiteks praegu hingesantidest. Me teame vähe, et kui meil on võib-olla kõige rohkem on räägitud Mulgimaal sellest, et on valgesse riietatud tütarlapsed, siis imiteerinud selliseid natuke ulguvaid häälitsusi ma küll ei oska öelda, kust arvatakse, et hinged ilmtingimata uluvad, et, et see on kuidagi seotud teispoolsusega, et küllap seal meie ettekujutus sellest või näiteks keskajale, mis on taandunud, et kus siis on valmistatud hinge leiba või hingekakkusid, kus lapsed on käinud perest peresse ja laulnud siis laulukest, siis palunud ka kaku, umbes nii nagu tänasel päeval Päeval käivad meie ukse taga ka mardi- ja kadrisandid ja kui annetati kak, tuli siis selline hinge kakukene või leivakenesis tuli lugeda ka palve annetaja siis mingi surnud sugulase heaks, et see omakorda pääseksis taevasse või tema hing saaks rahu ja no näiteks mitmel pool Euroopasse koome siiski on elujõuline, aga meil on ta taandunud, aga kui nüüd rääkida päris uutest kommetest, siis võib-olla hingedepäeva üks uus tendents, mida ma Eestis olen täheldanud, küll on see, et lemmikloomapidajad mälestavad ka oma lemmikloomi hingedepäeval ja süütavad küünlaga näiteks lahkunud koera või kassi hinge mälestuseks või linnukese või papagoi või hamstri või kes parasjagu on temale olnud lähedane, et, et võib-olla see midagi niisugust, mis annab tunnistust ka natuke elavate hingede üksindusest, et võib-olla lemmikloom ongi see, kes on meile olnud kas lühemad, pikemad, väega kõige lähedasem, kellega koosveedetud aeg on meile nii palju andnud, et hingedepäeval. Me mälestame nüüd ka juba oma lahkunud lemmikloomi, mis vaieldamatult on uus tava ja annab nagu just nimelt sellises linnastuvast kiilustavast üksiolemise maailmast minu arvates tunnismärki. Nii et vanarahval ei olnud sellist kommet. Et neil ei olnud võib-olla lemmikloomaga, kõik loomad, kes majapidamises olid, olid ju omamoodi lemmikuid ja sammas suhtuti neisse väga pragmaatiliselt, et täna on ta minu lemmik, aga homme ma võib-olla pean ta ära sööma. Ja lemmiklooma mõiste on tõepoolest seotud ikkagi rohkem niisuguse teatava heaoluga juba ja kui me räägime lemmikloomadest, siis Eesti kontekstis puhtalt, siis me saame ikkagi rääkida, et neid on saanud endale lubada mõisnikud ja kui me vaatame lastekirjandus, siis mulle kohe tuleb alati meelde Väike-Belle, kes sai endale küülikuid, milleks, et lihtsalt minu omaks. Et selline mõtlemine on kahtlemata inimkultuuriajalooga võrreldes suhteliselt hiline, kuigi tõepoolest erinevates kultuurides on olnud loomi, mida on peetud ja mida on olnud nagu eriliselt austatud, aga see eeldab seda, et sul on vaba ressurssi, sul on vaba aega ja ilmselt veel midagi, mis sunnib sind siis lemmikut pidama, sest kui me vaatame vanemat eesti keelepruuki, siis me võime seal isegi täheldada teatavat hingede arhiad. Et inimesel oli hing, see oli nagu kõrgem, aga loomal koduloomal oli tõprale, oli lihtsalt oss, et see oli sootuks madalam, et võib-olla tänapäeva sellisesse mõtteilma isegi selline lähenemine on päris täpselt ei sobi, et me püüame väga inimlikustada ja kohelda neid võrdsena. Veel üks maailm, yks. Täna räägime hingedest ja hingedeajast stuudios folklorist Marju Kõivupuu. Pühakute päev ja esimene november. Ja see on tegelikult seotud natukene ka selle toreda traditsiooniga, mida meile üritati ka kaubanduslikult juurutada, taasiseseisvumisaegadel, aga mis tundub, et on jäänud tahaplaanile, et see on siis seotud hoopiski väga vanapühaga, vana keldi rituaal oli ka, asi on siis halloween ja selle püha tähistamine ulatub siis ka tubli 2500 ja pisut rohkemgi aasta taha. Et kui me räägime siis pühakutepäevast, siis katoliku kirikul on siis kombeks olnud mälestada väga paljusid pühakuid nende surmapäeval või siis mälestustepäeval ja neid tähtpäevi tähistatakse nii-öelda väga palju. Neid pühakuid on, et, et need siis ei tähistata just väga korrapäraselt, aga siis pühakutepäeva teadaolevalt on püütud hakata tähistama seitsmendal sajandil, kus siis väidetavalt paavst, vanifadsius neljas kinnitas ametlikult sellise pühakutepäeva, et siis korraga nagu saaks tõepoolest kõiki pühakuid austada. Selliseid päev oli väidetavalt või teadaolevalt siin-seal, seal on ka peetud, aga see ei olnud laialt levinud. Algselt tähistati seda kogunisti 13. mai hoopiski kevadel aga kaheksandal sajandil siis Paavst Gregorius kolmas nihutas selle esimesele novembrile ja seda siis väidetavalt sellepärast, et nii-öelda tahaplaanile tõrjuda eelkristlikke tähtpäevi. Ja üks selliseid väga populaarseid ja tuntud tähtpäevi ongi see 31. oktoobri ööl vastu esimest novembrit tähistatav Karlovy, mida siis üritati ka Eestis propageerida, üheksakümnendatel? Taasiseseisvusime aga, mis nagu tundub, et on Eestis jäänud pisut tahaplaanile halloweeni tänapäeval seostatakse ka kommertsi ja niisuguse ameerika uus pühaga, mis on meile siis ameerika kultuuri vahendusel tulnud ja noh, nagu ikka, me kurdame aeg-ajalt, et kõik pühad on kangesti kommertsialiseerida, ei arvanud, et me tahame osta ja tarbida, aga tegemist on siis vana keldi rituaaliga, kus siis seda peeti suve lõpetuseks surnute jumala auks ja sellest on siis omakorda aegade jooksul saanud just nimelt niisugune võib-olla natukene naljakas, koomiline, lustlik püha, nagu me seda täna päeval teame ja halloween on siis ka lühenenud sellisest nimetusest, nagu seda siis Eesti keelde tõlgituna kõlaks siis pühakutepäeva laupäev ja mis siis algselt see sõna Hallow tähendab siis vanainglise keeles pühakut, et tõepoolest, et halloween on siis tänu väga ka väga, väga pikale ajaloolisele kombinatsioonile erinevate rahvaste traditsioonidest saanud sellise kuju, nagu tal on, et ühelt poolt on ta siis vana keldi püha, siis on sinna seotud pühakute päeva, aga samuti ka hingedepäeva uskumused, kombed, tavad ja rituaalid. Aja jooksul on, ütleme, kombed ja rituaalid muutumisega läbi teinud või, või mitte, mis nad üldse on olnud? Noh, eks ikka nad on kas või see, et kuidas me pühasid tähistame, no võib-olla meie Eestis ei tea, et näiteks halloweeni kaarti on võimalik saata interneti kaudu, et meie kultuuriruumis halloweeni õnnitluskaartide saatmine võib-olla tundub olevat selline võõras, kohatu koomiline, aga 20. sajandi alguses on ka halloweeni kaarte müüdud, neid on saadetud ja Ameerikas on see tavaäärmiselt elujõuline. Näiteks on uuritud, et mingi aeg on olnud halloweeni kaartide saatmine üks, üks niisuguseid laarsemat jõulude kõrval samuti siis samal ajal ostetakse väga palju küünlaid süüdata takse küünlaid ja näiteks ameerika peredest vist pealt 80 protsendi sellel päeval süütab küünla lahkunute mälestuseks. Et nii see on ja nagu halloweeni kipub jah olema, et, et siis kardetud, et me nii-öelda omad algupärased, pühad jätame seetõttu kõrvale ja tahame just nimelt osa saada sellisest pühast, kus on võib-olla rohkem atraktiivset tegevust ja võib-olla niisugust välist glamuuri või välist ja et võib-olla see kodus perepiltide ees küünla süütamine või kalmistul käimine ei ole ehk meie tänase inimese jaoks enam nii väga atraktiivne. Ja, ja noh, nii ongi, eks ole, et, et ilmselt iirlaste vahendusel see püha jõudis Ameerikasse Ameerikas ta seal juurdus sai halloween, sellise kommertsliku kuue ja nüüd on ta siis rõõmsalt tagasi tulnud. Minu meelest oli see meie tuntud ilmauurija Ain kallis, kes on väga terase tähelepanemisega, kes vist esimest korda käis välja koguni selle, et halloween tegelikult vana Eesti püha. Et kui esimene oktoober kätte jõudis, hüüdsid eestlased kõik rõõmsalt hallo viin ja asusid usinasti mõisates põletatud viina valmistama, teraviljast ja kartulist. Saak oli koristatud ja seda oli parasjagu käes, nii et võib siis asjadele läheneda väga mitut viisi pidi. Ilmselt see viimane on väga tõepärane, eks ole. Mul ei ole see halloweeni sanditame nii kombeks, meil on rohkem mardi sanditamine s'ga vahel vaatangi, et mul nendest mardisantidest kadrisantidest, kes ka kannavad natukene hingede austamisega või hingede koduskäimise vana põlistava, nagu see ime endas sisaldada, kui need vaesed lapsed siin käivad suure kortermaja ukse tagant teise taha neid eriti ei lasta sisse isenesest lastest ka nagu natuke kahju, aga samas noh, laps tunneb seda vajadust ja ma mäletan, kui ma ise Tallinnasse elama tulin, siis minu esimesed mardisandid olidki Vene rahvusest naabrilapsed, kes olid siis koolis õppinud, et see on üks eestlaste väga vana komme ja ei saa, pommi saab ja nad tulid, laulsid ja nad olid ära õppinud isegi paar rida niisugust eesti rahvalaulu, mida mardisandid on laulnud ja see oli kuidagi nii südantsoojendav ja nii kohutavalt liigutav. Ega nad jah, päris täpselt ei teadnud, aga, aga nad püüdsid suhelda eesti keeles, nad laulsid eesti rahvalaulu ja, ja see oli kuidagi selline selline tore teed, kui vaatad jah, neid lapsi, kes käivad sellel ajal siin ringiga mardi mardi- ja kadripäeval, siis tõepoolest see on nagu selline kauge kaja võib-olla sellistest traditsionaalsetest külaelukommetest, kus lihtsalt sellisel meelelahutusel oli taga ka mingisugune niisugune sügavam usundiline varjund, vat ja kui me oleme siin rääkinud kõigi pühakutepäevadest, hingedepäevast ja halloweeni, siis mul tuli pähe üks selline mõte. Et me tänapäeval Eesti, sest räägime hästi palju õpetajast, sest et neil on tõsiseid, väga vastutusrikas töö ja, ja samas nendel on võib-olla alatasustatud ja meie ühiskonnas alaväärtustatud jäävate samas reas koos hingedepäeva ja kõikide nende esivanemate austamisega seotud päevade reas on ju ka kohe järel tulemas õpetajat päev ja siis ma mõtlesin sellist natukene sellist kiiksuga mõtet, et kui hõbedat päev tähistati 1994 Unesco poolt, eks ole, siis õpetajad oleksid täpselt samamoodi tähelepanu keskmes, et nende tööle pööratakse tähelepanu. Ma olen just nimelt mõnikord mõelnud, et selles on nagu selline oma sümbol tähendused, et see on see aeg, kus me tõepoolest pöörame tähelepanu kõigele sellele kultuuriliselt tuumakale, mis meie ümber on, et on see seotud siis meie esivanemate saavutuste töödega või siis ka nende inimestega, kes kannavad hoolt meie järeltulevad põlved hingehariduse eest, sest nagu me kõik teame, mis oli Joosep Tootsi mure. Ta ei saanud päris täpselt aru, kuidas ta peab oma hinge eest hoolt kandma ja Õpetajate lastele ainult ei anna, ei vahenda teadmisi, vaid väga tähtis on just nimelt see, et õppida oma hinge eest hoolt kandma, et meil oleks ilus hing, sest eesti keeles on ju see tore väljend, et mõni inimene on eriti ilusa hingega, kuigi seda hinge näha ei ole, aga silmad on hinge peegel ja nii mõnegi inimese pilgust peegeldub, mille vastu headus, mõistmine, sära, et küllap see on see, mille kaudu hinge ennast avaldab ja küllap siis ka esivanemate tegude kaudu tegelikult väga paljuski peegeldub vastu just nimelt see, mille kohta me võime öelda, et üks või teine inimene, kes meie hulgast on lahkunud, on olnud väga ilusa hingega inimene. Selline oli. Veel ühe maailma tänane saade hingedest ja hingedeajast stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.