Liivimaa varaseim tänini säilinud kaart on pärit 16. sajandi kaheksandast aastakümnest. Kaardil on kujutatud Vana-Liivimaad, nii nagu ta oli enne Liivimaa sõda. Eestimaa-alakontuurid on enam-vähem õiged, kuigi saared oleks nagu laiaks venitatud. Aga mis oli, mida kujutas endast Liivimaa 16. sajandi keskpaigas, enne suurte sõdade aega? Sellest räägib Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Liivimaa seisund sõja eelõhtul on tänase saate teema professor Jüri Kivimäe. Kas alustame sellest, mis oli üldse Liivimaa 16. sajandil? Ja sügisvihmade vahele on päris hea mõelda seda, et et kunagi on ka Liivimaa olnud sellisel kujul, nagu teda tänapäeval ei tunta ja et ka see levima ei olnud midagi meile võõrast või kauget, sest ka seal oli neli aastaaega. Ja tegelikult me, ajaloolased on kokkuleppeliselt hakanud kasutama sõna Vana-Liivimaa. See on ainult selle jaoks, et seda nüüd eristada hilisemast Liivimaast mida tuntakse, kas siis kes tahab provintsi või kubermangu nime all. Ja selle Liivimaa eristamiseks on väga lihtne. Kubermangu piir jooksis Eestist keskeltläbi natuke lõuna poolt keskjoonest ja kui ma ütlen, et ma olen Pärnumaal sündinud, siis mul on uhke öelda, et ma olen sündinud Põhja-Liivimaal. See tähendab, et ka Pärnumaa ja osa ja teisi Eesti alasid kuulusid tollal siis sellesse Liivimaa provintsi, nüüd tagasi keskaega, see Liivimaa, mida meie vana Liivimaks kipume ütlema, on väga lihtne mõista, see on tänane Eesti ja Läti ala ühes võetuna. Muidugi siin võib tekkida kohe meil niisugune ilus ilus mõte, et nonii, no kas me siis tulevikuunistus võiks olla ka Läti ja Eesti ühisvabariik, mida vaevalt ükski eestlane ja võib-olla ka mitte ükski lätlanna ei tahaks vähegi võtta tänapäeval? Aga kunagi ta nii oli, jällegi seda ühtset riiki ei tohi sellisel kujul ette kujutada, see on jällegi missugune ajaloost jäänud kujutelm. Sest tegemist oli väikeste feodaalriikide ühendusega. Ajaloolased nimetavad kontsentratsiooniga nüüd kõige suurem sellest tegelikult ajalookirjutuses ja mitmetes populaarsetes raamatutes räägitakse Liivimaast kui orduriigist. Võib ju mõelda, sest Saksa ordu Liivimaa haru oli tõesti see kõige tugevam poliitiline jõud. Ja ka see struktuur vanal Liivimaal, mille valduses oli kõige suurem ala, no umbes 67000 ruutkilomeetrit on ajalooliselt kokku rehkendanud. Ja kui nüüd silmade ette vaadata, manada kuidagi seda Liivima pilti, siis on üks õige veider see ordu ala, sest see on nagu lapiti siit-sealt ja, ja teiste valdustega segi aetud niuksed ühtse territooriumi kujunemist õieti nagu ei olnudki. Nüüd järgneb oli siis nagu kõige suurem oma ja ka poliitiliselt võib-olla kõige tugevam läbi Liivimaa keskaja Riia peapiiskopi ja tema peapiiskopkond. Selle ala oli suhteliselt väike 18000 ruutkilomeetrit. Ja Riia peapiiskopi ja Liivimaa ordumeister. No selle kohta sobiks laenata ühe artikli pealkiri, 1939. aasta eesti žurnalistikat. Igivana vaen, üürika sõpruse igivana vaen. Nende vahel oli tõesti olemas väga üürike sõpruse igivana vaen ka keskajal siis nüüd järgmisteks võib-olla niisugusteks vaimulikest territooriumiteks on Tartu piiskopkond. See on siis meie tänane ja Lõuna-Eesti 9600 ruutkilomeetrit selle kõrval Lääne ja Saaremaa Saare-Lääne piiskopkond 7600 ruutkilomeetrit umbes. Ja lõpuks tuleks vaadata veel Läti poole Läti lõunaossa, kus on siis kurama kurama umbes 4500 ruutkilomeetrit. Nüüd kui Nendest jääb midagi välja, tähendab, need ruutkilomeetrit, on spekulatsioon selles mõttes, et linnad ja linnade territooriumid on siit väljas. Kui me need siiski kokku liidame, siis me saame kuskil alla sadat seitset tuhandet ruutkilomeetrit. Ma tegin huvitava võrdluse ja liitsin tänased Eesti ja Läti territooriumil kokku, mis annab kuskil 109816 ruutkilomeetrit, sega veidi vähem, nii et mis on õige, et võiks seda Eesti ja Läti ala kokkusena Liivimaana siis mõista, nii. Sellisena siis Liivimaa püsis valdavalt läbi keskaja kuni siis selle kokkuvarisemine liivimaasõjas aadist 61 62, kui erinevad lähtekohad, mis ajast peale enam Liivimaast ei peaks nagu riiklikust ühendusest rääkima. Nüüd see oleks nagu see territooriumi poolest, eks ta üks pisikene on, aga siiski. Ja teiseks ka veel, et on huvitav, et kui ma ütlesin enne tordu riigiks ei tohiks teda päriselt nimetada, siis ta ei ole ka hertsogiriik. Ta ei ole ka kuningriik. Nii et kui me hakkame otsima Euroopa keskajast kuningriike, siis Liivimaad ku kuningriiki sellisel kujul ei eksisteeri, eksisteerib Liivimaa kuningriik, aga see on ka jälle saatuse irooniat, Tartu hoopis Liivimaasõja ajast, Hertsog Magnuse kuningriik, mille pealinn teatavasti oli siis Põltsamaa. Nüüd tagasi veel levima vaate vaatevinklist, et kujutada ette missugusena see ala ja siinsed inimesed, kes siis tollal elasid, läksid sellesse suurde sõdade pöörisesse. Kui me hindame umbased võib-olla kuskil Läti alal elas, siis ütleme 1550. aasta paiku kuskil 400000 või, või 405000 inimest siis Eesti alal sinuni erinevaid arvamusi, langetatud pakutud kuskil 250-st 1000-st siis veerand miljonist kuni 300000 inimeseni. Kui nüüd jagada neid territooriume, siis muidugi see asustustihedus oli väike, aga, aga mis see statistika meile annaks, mitte midagi eriliselt ei kujuta ette ka tänapäeval, et eestlased elavad kõik teatud arv inimesi ühe ruutkilomeetri peal, nad ei ela ju, nad elavad tihedamalt asustuskeskustes suuremates. Ja selles mõttes muidugi. Huvitav on siin veel lisada, et kui me nüüd siis kogu liidame selle kokku, no ütleme, et see on kuskil 700000 inimest sellel Liivimaal elas tollal mitte võib-olla päris kolmveerand miljonit, mitte 750000, seda oleks vast natuke üle pakutud. Aga ega me täpselt ei tea, see on kõik õpetatud meeste ja naiste hinnangud, oletused, arvamused, millega saab opereerida, aga mida ei saa ka päris ümber lükata, öelda, et ei, see on vale. Nüüd kui me seda arvestame umbes 700000 inimese peale, siis seda kogu Kesk-Euroopa ja eriti võib-olla Põhja-Euroopaga võrreldes ei olnud sugugi mitte vähe. Nii et seal liivimaa rahvastik ei olnud sugugi pisikene, ma mõtlen kohe põhja pool asuva, ütleme Rootsi, Soome ühisriigi rahvastik oli, oli, see oli asutuselt tunduvalt hõredam ja ei küündinud sellise sellise üldarvule nagu, nagu Liivima. Nüüd laias laastus, kui vaadata, kes need inimesed olid ja nüüd tulevad need huvitavamad momendid Liivimaa mõistmiseks, kuidas ta läheb sinna sõtta. On see, et Liivimaa elanik, kond jaga, jagunes suures plaanis ju tegelikult kaheks. Need olid sakslased ja tollase mõiste järgi mitte sakslased, enamus ja mittesakslased on niisugune, tundub jällegi niisugune naljakas mõiste ja saksa keeli on ta Undovitš. Korralikud inglise keelt, kui emakeelt oskavad inimesed vangutavad pealt, et no mis, mis pagana sõna see siis on? Moodsad sakslased kuulavad, Undotši ütlevad ei, ei, see ei kõlba, see kõlab nagu ulg raudtee, mis on saksa keeli umbrohi. Et see ei saa ometi see, need tänased niisugused pea, vangutused on, ei sobi meile sellepärast, et mõiste on pärit juba keskajast. See on kasutusel keskalamsaksa keeles suundudes või on Tuts kuidas teha ja hiljem läinud siis Undoodžinna kasutusele. Nüüd selle mõistmine ei ole alati päris lihtne, nüüd mitte sakslaste alla arvestatakse reeglina Liivimaal elanud lätlasi, liiblasi ja eestlasi. Ja sellega asi piirdub, mis tähendab seda, et reeglina ei kuulunud sinna ei rootslased eiga soomlased, kes olid Finn, on juba siis ja aga venelased mitte, ehkki kuskil on kuskil siin ja seal ikka kipub, kipub kirjanduseskinaagemad. Oi, need olid kõik need, kes ei olnud sakslased. See tähendab rootslased, kes elasid Eesti alal Lääne-Eestis, Põhja-Eestis neid ei ole reeglina siiski Kundootšideks vajundudeskites nimetatud. Nii et On küll siin ja nad on mittesakslased meie tänapäevases arusaamas. Nüüd edasi läheb asi selles suunas, et kui palju siis seda rahvast oli nii-öelda etnilise struktuuri järgi. No siin on jällegi tegemist arvamustega, meil ei ole kindlaid statistilisi andmeid, arvatakse, et keskaja lõpul oli eesti jala rahvastikus nüüd eesti ala levima eesti ala rahvastikus umbes neli kuni viis protsenti, sakslasi ja eestlasi siis üle 90 protsendi. Nüüd sinna vahele jäävad veel sugugi mitte väga pisikene nii-öelda milliprotsent siis rootslasi, vaid neid oli siiski päris arvestataval määral jaga soomlasi. Ja kui me nüüd need võtaksime suhtarvudes jällegi protsendid on, on, on mõnikord kõlbmatud ajaloo seletamiseks siis me võime nendega spekuleerides oma ettekujutuse jaoks järeldada, et Eestis oli kusagil Liivimaasõja eelõhtul nii maksimaalselt ütleme siis 15000 sakslast kuskil veerand miljoni eestlase vastu. See võiks olla see ettekujutus, no 15000 sakslast seda või võime me Eesti väikelinnade rahvaarvu-ga võrreldes päris hästi ette kujutada. Aga ega need jällegi numbrid siin ei, palju ei aita, sellepärast et kui 15000 sakslast pillutada üle tänase Eesti territooriumi laiali, siis võiks öelda selle peale, et ohoo, et seda on siiski suhteliselt palju, tähtis on ju ikkagi see, et millistel positsioonidel ja milliste võimalustega ja, ja missuguse, missugust funktsiooni andsid need sakslased ja kes olid need siis, kes olid, mitte sakslased need veerand miljonit eestlast? Nii, siit ma tahaks jõuda rüüd mõiste juurde, mis on õieti Eesti ajaloos lahti rääkimata ja korralikult ära äraseletamata. Sest meil on nende rahvaarvu vahekordadega tegemist üsna tüüpilise koloniaalühiskonnaga. Ma ei mõista päris hästi, miks, miks ei taheta neid asju nagu lahti rääkida, sest teiselt poolt tuleb, moodsal ajal tulevad uued tuuled ja räägitakse post Koroniaalsusest ja post koloniaal sellest ühiskonnast ja nii edasi ja nii edasi ja mis ei ole minu teema. Aga me peaks vaatama tagasi selle Liivimaa peale, miks see selline oli ja võib-olla koloniaalühiskonna peale mõelda, et see, suur osa sellest mitte saksa elanikkonnast olid lihtsalt eesti talupojad isegi mitte linnaelanikud. Ja neid eristas sakslastest muidugi üsna tugev keelebarjäär väärsest, noh, tegemist on kahe ikkagi üpris erineva keelega saksa keel, germaani keelte hulgast ja soome-ugri keel ja vastastikune mõistmine ei ole üldsegi sugugi mitte lihtne. Siis siit tekib mul terve rida mõtteid, mida tuleks kaaluda, millel mida tuleks arvesse võtta, kui lugeda uuesti ajaloo allikaid. Kui kirjutada ajalugu, et mida see ikkagi kaasa toob, muidugi ma olen ka kaugele sellest, nagu vene ajal võib-olla mõned ajaloolased ütles, et jaa, selge, siin on Eesti talupojad. Nemad keelt ei oska ja seal on sakslased, kes ei oska eesti keelt. Tegemist on tõenäoliselt hoopis palju keerulisema olukorraga, kus vahepeal on niinimetatud hall tsoon. Eesti talupojad, kes tulid Tallinnasse kaupmehega kaupa tegema äri ajama oskasid mingil moel end selgeks teha. Nad ei olnud kurttummad Tallinna vanalinna tänavatel, kes ainult kätega vehkides oskasid või, või turul oskasid kätega vehkides osta ja müüa. Ka sakslased, olgu siis kaupmehed või nende kaubasellid, oskasid niivõrd palju ka eesti keelt, et nad tulid toime ka näiteks siis, kui nad läksid maale kaupu üles ostma. Ja näiteks kujutage ette, sõit talumeestega ühes lauas või ööbisid nende juures mis see ei ole lihtsalt minu fantaasia, vaid seda on paarist huvitavast allikast võimalik välja lugeda. Nii et siin on veel terve rida teisi asjaolusid, mis aga koloniaalsuse teema vajaks eraldi mõtestamist. Mis tähendab koloniaalühiskond, ehk siis kuidas on võimalik vastu väita sellele, sest me olime ju koloniseeritud. Jah, aga seda ei taheta rõhutada, kuskile nimetada, sest kui me hakkaksime nimetama ja hakkaksime tõmbama paralleele näiteks koloniaalse Indiaga Briti ülemvõimu all, siis seal on hämmastavalt palju paralleele, tähendab, kes on valitseja rahvas ja kõik ja mida see siis kaasa toob endast, see on teadmine, see on selle, selle koloniaalsuse arvestamine kuni lõpuks sellise mõisteni välja nagu mentaliteet, inimeste mõttelaad või, või, või, või kui tuleme välja, ütleme sealt Liivimaa sõjaeelses eelõhtust kuni kuskile 1905.-sse 1900 seitsmeteistkümnendasse aastasse ja vahepeal on olnud pärisorjuse ajad ja kõike muud siis või ka rahvuslik ärkamisaeg, siis ma mõistan ikkagi siin seda Eesti mineviku ja ka eestlaste mineviku nii-öelda üldise protsessina, mitte lahti lõigatud, kääridega paberil lahti lõigatud ajalooperioodideks. Ajalugu ei alga ega lõpe, ainult raamatud algavad või lõpevad, sest neil on kaaned ümber pandud ja, ja ta käsitab ühte või teist ajaperioodi. Nii et see on niisugune üldine mõtestamise küsimus, mida siis tähendab koloniaalühiskonnas talupoeg ja mida tähendab siis mõisahärra, mida tähendab ordu rüütelmaaisand, piiskop ja nii edasi valitsejate poole peavad nüüd? Ma jätaksin selle teema kõrvale, sest see on, see on keeruline ja, ja vajaks võib-olla isegi isegi vestlusringi kunagi tulevikus ajaloolaste vahel spetsiaalset ettevalmistust. Kuid maaühiskonna juurest ma, ma ei saa mitte mööda minna linnade juurde, mis tegelikult on, on keskajal Liivimaa ühiskonda edasiviivad jõud. Ma isegi mõtlesin, et nad on võrreldavad, nagu nad on nagu mingid majanduslikud mootorid ja võib-olla kõlab väga modernselt või tänapäevaselt kultuurikeskuses. No mitte sõna otseses mõttes kultuurimaja taga, aga see, mida meie peame kultuuriks mis on keskaja kultuuris igal juhul olemas. Teistsugusel kujul nüüd linnad on koloniaalsuse ehedam näide, sest linnad ei ole eestlaste asutatud. Kuigi, kui ma nüüd rahvastiku juurde läheme Liivimaal kokku oli 20 linna, üheksa neist oli Eesti alal 11 Lätis. Osa neist on nii tibatillukesed, linnad ja erinevate sündimis sünnikirjadega sündimislugudega, aga siiski, siiski 16. sajandi keskpaigaks oli Eesti linnarahvastik võib-olla, kui ma nüüd mõtlen 15000 sakslase peale mõtlen, siis oli see umbes kuni 20000 inimest. See oli umbes seitse kuni kaheksa protsenti tollasest Eesti rahvastikust, seda ei olegi sugugi mitte vähe. Ja nüüd rahvastiku poolest olid need linnad siiski väikesed. Tallinnas oli umbes kuskil seitse, 8000 elanikku. Selle üle võib vaielda, mõnikord arvestatakse nendesse oletustesse sisse eeslinnad, mõnikord mitte. Tartus umbes viis, 6000. Riia oli vast kõige suurem Liivimaalinn kuskil 10000 ja üle mõned pakuvad kuni 15 tuhandelise elanikkonnaga, aga ikkagi, mis on 15000 Tänapäevase ettekujutusega võrreldes nüüd tähtis on aga asjaolu selles, et ka meie tänases pealinnas Tallinnas oli keskaja lõpul eestlasi üle poole umbes 55 protsenti. Ja sakslaste kõrval oli ka rootslasi ja soomlasi ja veel üksikuid muude rahvaste esindajaid, kes olid Tallinnas keskajal. Aga sellegipoolest 55 protsenti. Jah, ma ei tea. Vene ajast väljus Tallinn vist, kui ma nüüd, ma ei julge peast peast nii-öelda võrrelda vist umbes samasuguse rahvastiku protsentuaalse vahekorraga. Et see on väga huvitav paralleel, tähendab sellises mõttes, mis, mis Tallinnat on saatnud läbi aegade. Nüüd need asjaolud muidugi toovadki selle, sellise niisuguse üldise arusaama, et, et, et missugune on see raam ja mis sugu, kuidas me paigutame Liivimaal need inimesed sinna sisse. Nüüd teisel puhul on nüüd need veel mõned ettevalmistavad ideed, kuidas Liivimaa läks suurde sõtta. On räägitud sellest palju, et süüdi on see, et Liivimaa ühiskond oli niivõrd lõhenenud ja erilise lõhe tekitas sinna reformatsioon. Mina ei oska selle argumendiga eriti palju peale hakata, sellepärast et ma olen lihtsalt vaadanud sisse võib-olla liiga palju Tallinna hansakaupmeeste kirjavahetusse ja ma ütleksin pigem vastupidi, et et sellest revormatsioonist ei saa rääkida meie võib-olla jällegi võib-olla liiga Stampse ettekujutusega, et nii kui reformatsioon oli luterlik funktsioon oli Eestis toimunud õieti, millal ta siis oli ära toimunud, seda ma päris täpselt ei tea. Siis oli täiesti selge, kes oli katoliiklane, kes oli luterlane. Üks Hollandi ajaloolane kirjutas Madalmaade kohta kuskil 16. sajandi keskel, hinnates olukorda, ütles, et see oli nii segane aeg, et mitte keegi ei saanud tegelikult öelda, et vaat, mina olen nüüd ehtne luterlane ja mina olen endiselt vana katoliiklane. Nii et nähtavasti see üleminek on ja nende nende tähendab uue evangeeliumi usu jõudmine inimeste mõistusesse ja arusaamades on palju keerulisem nähtus, kui me oskame seda tänapäeval mõista isegi kõiki ajaloo allikaid tundes. Miksmani tahan väita pärast, et tekib ju kummaline sümbioos. Kaks kirikut Liivimaal eksisteerivad kõrvuti. Katoliku kirik jääb katoliku kirikuid küll rüüstati, usu tähendab pildirüüste käigus reformatsiooni aastatel neid maha ei lõhutud. Hea küll ja mõnel meil on ja teada läti alalt, et ühele või kahele kloostrile pandi, tuli otsa. Rahvas köeti üles jutlusega ja juhtus niisuguseid asju. Ja küll me võime ka öelda seda, et lõppkokkuvõttes suurte pahanduste koolid ka Tallinna dominiiklased sunnitud Tallinnas linnast lahkuma. Aga et see oleks tekitanud laiemalt nii-öelda lõhestanud Liivimaa ühiskonda, seda ma ei pea selleks kõige tähtsamaks ja olulisemaks argumendiks. Peale selle. Aga mõte, miks ma Tallinna hansakaupmeeste peale mõtlen, tähendab, jõudsin, oli see, et kui ma lugesin nende kirjavahetusest, selgus, et et seal on peaaegu kõik ka, ütleme näiteks Tartu piiskop või, või Tartu toomhärrad. Kõik on mingisugustes, ärisuhetes, kaupmeestega. Lisaks sinna juurde ripuvad ka ordukontuurid ja ordu faktid kaupmeeste ärisuhetest ära. Nii et tegemist on nähtavasti võib olla vastupidi, on, on tegemist niisuguse jutumärkides Ilmlikustamise protsessiga, et see sekulaarsus võtab võimust Liivimaal mis tegelikult sobib päris hästi kokku nagu Balthasar rusuv hurjuta pliivima ühiskonda oma kroonikas, et nad ei pidanud kirikustega usust, palju lugu ja, ja vähe sellest olid, olid langenud kõlvatuse ellu ja, ja oli Brassimine ja joomine ja liigsöömine ja ja pilt, mis, mis on kindlasti üle värvitud liiga kontrastiks värvitud Russovi kroonikas. Aga ikkagi on selles ka mingisugused põhjused taga mis väärivad järelemõtlemist, nii et majandus minu meelest on, on üks olulisemaid asju, mis Liivimad kannab. Jällegi on romantiline pilt hansakaupmeeskonnast ja hansakaubandusest. Need asjad ei ole sugugi mitte nii lihtne enam. Poliitilises plaanis väljendub see just Liivimaasõja eelõhtul, kui hakatakse otsima võimalikke liitlasi Liivimaale. Aga hansalinnadega olid suhted ära rikutud, mida sellepärast, et seda nüüd mõned ajaloolased on kirjutanud Tallinna, Tartu ja Riia egoismi arvele? Ei, sugugi mitte. Ma arvan, et kõik selline see ahelreaktsioon kaubandusajaloos ja kaubanduspoliitika ajaloos algas tegelikult siis, kui Moskva suurulist sulges 1494. aastal Novgorodi hansakontori mille tulemuseks oli seega siis kaubandus ei jäänud lõplikult seisma. Me oleme vähe pööranud tähelepanu asjaoludele, et siis vene kaupmehed ilmusid Liivima linnadesse. Tähendab tantsak kontor, vindus edasi, teda korda avati Carles suled jälle korda, avati jälle, kord suleti ja mõned väidavad, et 1521 pandi lõplikult kinni. Ka see ei ole päris õigus, aga tal ei ole enam sellist. TrolliNovgorod oli allakäinud, sest Novgorod oli liidendatud Moskvaga. Aga vene kaupmeeste ilmumine Liivimaa linnade Samfact, miks no loomulikult, kus on koht, kus, kus siis tuleb kaubelda läänest tulevate saksa kaupmeestega. Ja see tekitas muidugi Liivimaa linnades olukorra väga lihtne. See lugu on iseenesest palju keerulisem, sest kui vene kaupmehed tulevad Liivimaale siis eeldavad seda, et need, nemad tahavad ju kaubelda võib-olla Saksamaalt tulnud hansakaupmeestega või otse või tahavad leida võimalus reisida läbi Livima sadamalinnade läände. Sellele vastu see olukord muutus tõenäoliselt nii kriitiliseks, et ammu-ammu kuulutatud põhimõte, et võõras ei tohi võõraga kaubelda hansalinnades, millega pidi siis nagu tagama oma linna kodanike, oma linna, kaupmeeste, nii-öelda pea, toiduse või saksa keeli sanan kõrgerna rong, mida ei ole võimalik päris täpselt eesti keelt edasi anda. Selle sissetuleku ehk me ütleme tänapäevasest turumajandusühiskonnas labane konkurents nõuti selle nüüd rangelt sisseviimist ja see hakkabki seda hakataksegi sisse viima, see tähendab, et Venemaalt tulnud kaupmees ei võinud otse kaubelda läänest tulnud kaupmehega, vaid pidi vahendajaks saama siinse kastallina või siis Tartu kaupmehe või Riia kaupmehed. See tekitas muidugi proteste, proteste mõlemalt poolt, venelased protestisid, ei olnud nõus sellega, kuigi, mis neil seal protestida, nadolid Nad leidsid, et see on siiski võimalik. Ja teiselt poolt oli see, kes oli see võõras, läänest tulev kaupmees ja kujutage ette niisugust ennekuulmatut ülbust, mida Lübecki raad väljendas. Et Liivimaa linnad Kullutasid ka Lübecki kaupmehed, nende oma vennad, hansakaupmehed äkki võõrasteks. Sellest tekkis suur tüli. Konkreetseid just 1550.-te aastate algul 1552 on suurt ülikus Lübecki saadab kaks saatkonda järjest ja lõpuks ka veel ühes saadiku eraldi Tallinna et siinse raekoja arutada. Kuulge, kas me ei saa seda asja ära klaarida, aga selle taga on Liivimaa linnade päeva otsus ja nii minnakse suure mürinaga Liivimaa sõtta, ilma et hansalinnade ja Liivimaa linnadevahelised tülid oleks ära lahendatud. Järeldus joon alla. Võime ju aru saada, miks Lübeck ja teised on seal hinnad ei tundnud erilist huvi, eks ole, massiliselt aidata Liivimaa linnu, sest et tülid olid tekitanud liiga palju pahandust sealpool. Niiet see on nüüd selline, tähendab veel on terve rida teisi aspekte, mis selle majandusega süveneb ja selle üle ma olen mõelnud järele, et et üks mille puhul peaks tegelikult kutsuma kohe kõrvale Ivar Leimus nii-öelda oponeerima ja kaasa vestlema, aga tegelikult on meil tegemist hädaohuga, mis mis on võrdlemisi sarnane jällegi moodsatel aegadel. Sonics monetaarse kollapsi. Idee, mida ma olen püüdnud enda mõttes sõnastada, aga mitte kirjutada. See tähendab seda, et Liivimaal käib vääring, siin käib, oli, oli liikvel mitmesuguseid vääringad, aga see oli hõberaha. Nii väga tugevalt tuli sisse juba 1530. aastate alguses. Taler ehk Joa installer, see osutab kohale, kus seda hõberaha hakati müntima Kesk-Euroopas ja mis ei ole midagi muud. Talar, mis on andnud pärast sõna edasi praegu meile kõigile hästi tuntavad dollarile sama sõna. Nüüd Liivimaal teadaolevalt ei ole hõbedakaevandusi ja tekib küsimus, et noh, et kus siis on see koht, kust kust tuleb raha Liivimaa hõberaha müntimiseks, järelikult tuleb sisse tuua, tähendab, hõbe tuleb osta, kus on need võimalused osta, kas tuleb kuskilt Kesk-Euroopast? No meil on teada 16. sajandi ja esimesest kümnendist juba kuidas Rootsist hõbedat siis ostetakse, hõbeda ostmine ja müük on samasugune äri nagu kõigi muude kaubaartiklitega jällegi võrreldav võib-olla tänapäeval nendega, kes ütlevad, et okei, et ma ei huvitu enam paberrahast, ma ostan kokku kulda saanud väga aktuaalne teema tänases Euroopa või maailma majanduses tervikuna. Nii et nüüd küsimus sellest, et kui see raha voolab välja ja piisavalt hõbedat peale ei tule, mis siis juhtub. Siis pead minema nature vahetuse peale veel ja selliseid märke on, on selles mõttes, et juba 1500 kolmekümnendatel aastatel on Vene pool kaubavahetuses Liivimaaga hakanud jonnakalt nõudma, et teate, me tahame, et ostaksite meie kaubad puhta hõberaha eest. Aga teil ei ole piisavalt münditud raha Nõmmaks, hõbeda kangides, meil ei ole midagi selle vastu mis tähendab seda, et kui puhtas hõbedast tuleb maksta ükskõik kas münditud hõbedast või hõbeda kangedes, siis on oht, et raha voolab riigist välja, jutumärkides nii-öelda ja siis tekib see küsimus, et kas on teisi vahendeid tõepoolest, hansakaubanduses kehtis näiteks põhimõtet sool vahetati teravilja vastu. Aluseks oli kindlasti väärtuse hõbedes, hindade arvestamine aga toimus vahetuskaubandus ja seda ei tohi mainida, et see on nüüd naturaalmajanduse igand. Ulatub tagasi kuskile keskaega, see oli väga praktiline, see oli väga moodne, ma arvan, et tänapäevane plastraha või nii-öelda või seinasest võetava raha või, või virtuaalse ülekande toimimine ei ole kaugel sellest põhimõttest. Nii et kui ma tahan öelda sellega, et ka Liivimaa majandus oli võrdlemisi keerulises seisus, samal ajal kui näiteks madalamaid tabas 1550.-te aastate esimesel poolel kaks kriisi majanduskriisi järjest kuhu paisati suurel hulgal Liivimaa viljateravilja, nii et 1554. aastal Antherpenisse müügile läinud ja amsterdami läinud vili tekitas olukorra, kus Liivimaa linnade Raaduleid kohustatud kehtestama miinimumhinnad ja tagavarade soetamise kohustuse, sest vastasel juhul oleks oma rahvas nälga hakanud jääma. Ei olnud 1555. aastal, mis ei olnud nähtavasti hea saagiaasta enam nii palju nii palju vilja võimalik üldse kokku osta Liivimaalt ja seda välja saada. Ka need tingimused teevad asja just selles kaubanduslikuks mõttes võrdlemisi niisuguseks ettevaatlikuks. Eriti veel olukorras, kus Euroopa Kesk-Euroopa, sealhulgas Ida-Euroopaga piirnevad piirkonnad, nagu ka Liivimaa sealhulgas jõuab ohtlikult lähedale väikese jääaja kulminatsioonile halbadele ilmastikutingimustele ja see satub tegelikult minu ettekujutuste järgi ja mõningad võrreldes seda mõningate Kesk-Euroopa kohta tehtud tehtud uuringutega. Liivimaast sõja eelõhtul andis ülevaate ja püstitas küsimusi. Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saate toimetaja Ta on Piret Kriivan, saate aadress vikerraadiopunkt ee kaldkriips Eesti lugu. Ja täna kuulame veel, kuna me terve aasta räägime Liivimaast, siis kuulame liivlaste laulu liivlanna, liivi kultuuriuurija ja elushoidja julgi. Stalte laulab sellest, kuidas mere ääres pulmade eel üritatakse neiult varastada seda, mis tal on. Varem on selles isegi kokku lepitud. Puhu puhu on laulu pealkiri.