Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mõnikord on asjad kuidagi nihkes, mõnikord isegi valesti. Aga palju asju on ikka veel hästi nagu näiteks, et Kivisildnik paariumis. Et Anders Härm peab kultuuriga ja päevikut, et meie ajal on ikka veel kangelasi, et Ervin õunapuu pildistas lusikanagi. Ago Andersoni stab Hamlet Anderson. Nüüd on aga Kivisildnik akvaariumis. Aga tema akvaarium, mis enne oli klaasist, on muutunud nüüd peegliks ja ta näitab seda meile. Head vaatamist. Akvaarium 38. Tere, mina olen Kivisildnik, kes majandab tulevikus nagu kala vees ja tänase akvaariumi täidan oma tuleviku vürtsika Virtsaga. Pole vaja olla prohvet, et näha, mis lilled kultuuririndel õige pea õitsema löövad. Siurulaste Krisonteemid meid ees ei oota, kaugel sellest. Lugesin hommikul lehest ühtelugu ja rohkem ei tahtnud. Turuleht keskendus riigikontrolli avaldusele, mille kohaselt Eesti riik on võtnud endale hunniku üle jõu käivaid majanduslikke kohustusi. Jõua varsti enam pensione maksta, koole pidada ega haiglaid kütta. Selline oli loo mõte. Tavaline Päevaleht avaldas loo edumeelses pealinnateatrist, mille eelarvet on juba mõnda aega nii usinasti kohitsetud, et kandvad lavajõud enam lepinguid ei pikenda. Grupp näitlejaid otsustas, et nemad enam sümboolse raha eest üle töötama ei hakka. Kui raha ei saa, siis vedelevad parem kodus pere seltsis. Ja on kuulda, et meie kultuuris on veel inimesi, kellel on leping, palk, kodu ja pere. Paljud kirjanikud ja kunstnikud seda luksust endale lubada ei saa. Siin võiks ka mingi solidaarsuse püsti panna, aga pole kedagi, kes paneks. Tallinna kunstihoone uueks juhatajaks sai kunstiteadlane Karin Hallas-Murula. Hallas-Murula on 1982. aastal lõpetanud hilja reepyni nimelise maali, skulptuuri ja arhitektuuriinstituudi Peterburis. 1992. aastal täiendas ta end New Yorgi Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas. Aastatel 1991 kuni 2010 oli ta Eesti arhitektuurimuuseumi direktor. Selle töö kõrvalt on ta olnud mitmete ühiskondlike organisatsioonide juhatustes ja nõukogude liige. Tankureerinud arvukalt kodumaiseid ja rahvusvahelise arhitektuuri ja kunstinäitusi, avaldanud monograafiaid, uurimuslikke artikleid. Ma soovitan kõigil kasutada võimalust ja kuulata klassikaraadio kultuuriuudiseid. Kuulake kultuuriuudiseid, sest üpris varsti riigil kultuuri jaoks enam raha ei ole ja kultuuriuudised kaovad ajaloo prügikasti koos kirjaoskuse ja muude luksuskaupadega. Kui abipaketid, kõrbesõjad, rikkurite maksudest vabastamine ja muud pühad kohustused ei võimalda enam pensione maksta. Mis kultuurist me siis rääkida saame? Kultuurile ei leitud isegi majanduskasvu ajal raha. Kõik see jubedus kangastub mu silme ette, kui leidsin postkastist kutse osaleda sellel, sellel loomemajanduse mõtted, algul loomemajandus, mis jälkus see veel on? Jaan Kaplinski on eravestlustes mitu korda öelnud, et kirjanikud on nagu kassid kes saavad teiste kirjanikega kokku ainult selleks, et armastada või kakelda. Loomemajandus on siis selline olukord, kus kirjanikud saavad üksteisega ainult selleks kokku, et raha eest sugu teha või raha pärast kakelda. Loomemajandus tähendab seda, et igaüks vaatab ise, kuidas hakkama saab. Pankurite sõbrad ja Kreeka marurahvuslased Eesti vabariigi valitsuses ei saa pikemas perspektiivis kultuurile enam isegi sümboolset almust anda. Nii üritavadki nad leida skeeme, kuidas riigi põhiseaduslik kohustus säilitada Eesti kultuur, laduda koormana kultuuritegijate endi õlule. Või mis veel loogilisem, defineerida kultuuriks ainult see, mis müüb ja mis ei müü, pole ka looming ja ise oled süüdi ja loll ka veel. Täna Kustas kikerpuu sünniaastapäeval esitletakse Georg Otsa nimelises muusikakoolis kikerpuu mälestusraamatut pealkirjaga see saatana salakaval muusika. Gustas kikerpuu oli Eesti džässmuusik ja helilooja, orkestri juht ja muusikapedagoog. Muusikaga hakkas Kikerpill tegelema juba varakult. Kõigepealt tulid klaver, trummid ja taldrikud oma kooli ansamblis. Siis algas muusika tegemine isetegevuslikest ansamblites. Isetegevuslikud ansamblid ongi meie kultuuri helgeim väljavaade, kodanikud Peeter Paul odava süntesaatoriga kuidagi ikka õllesaali mööda tuuritades ära majandavad ja kui ei majanda, mis teha isegi pankadel on raske. Minu isikliku ja ehk liiga talupoeglik arusaamise järgi on loomemajandusega nii, nagu on. Turg reguleerib ennast ise arhitekte ja sisekujundajaid, moekunstnikke süldibände, rahvusliku etnograafilise tooliga, kommertsfestivali laulupidusid on ikka vaja. Küllap müüvad plussiga ühe mehe komöödiad, aga see on kõik. Luuletaja töötab ikka ajalehes, reklaami kontoris või ostupalee kassas ja majandab oma loomingut seal loomuvastasel kombel. Sest ta lihtsalt ei ole muud valikut. Ristikivi ja kõik teised väliseestlased kirjutasid oma raamatuid puhkuse ajal, kes töötas arhiivis, kes savipotitöökojas ja kes langetas metsa. Nii see oli. Aga selleks, et loomemajanduspagulaste kombel toimiks, oli vaja kodumaalt kaasa toodud kultuuripagasit ja kultuurset publikut. Teise põlve pagulased ei kirjutanud enam suurt midagi ja kolmas põlv ei oskagi eesti keelt. Nii see läheb. Ja ma usun, et raadiokuulajate hulgas on mitmeid isikuid, kes rõõmustavad, et kultuuriparasiidid tööle pannakse. Vara, rõõmustate kodanikud, raadiokuulajad, see, mis praegu toimub teatrite ja muude kulturnikutega, ootab teid kõiki ees ka sandid, rasedad ja rinnalapsed pannakse tööle. Loomemajandusele tuleb lisaks pensioni majandus- ja see ei tule ainult mulle suurele kirjanikule vaid ka sulle lihtne ja hea raadiokuulaja. Pensionimajandus tähendab seda, et ise vaatad, kust, mida saad, meditsiinimajandust ka kindlasti ja siis vaatad ise, kuidas terveks saad. Tuleb ka kooli majandus ise õpid elukestvalt. Kelle asi su koeraharidus peaks olema, kelleks ennast üldse pead? Inglismaa saavad korraliku ülikooli ainult kuus protsenti kõige rikkamaid, miks meil peaks teisiti olema? Kuuekümnendad on läbi hipi, ideaalid on põrmu varisenud ja koos nendega peavad ka meie korralikud riigikoolid kaduma. Öeldakse, et kultuur on ette käiv peegel, nii see tõesti on. Kui need täna kärbitud alandatud, vaest häbistatud ja marginaliseeritud kultuuri, siis ootab sind ennast üpris varsti ees kärbitud vaene häbiväärne, piinarikas ja nurgatagune tulevik. Head pensionimajandust teile, kallid vikerraadio kuulajad ja nagu meil heaks tavaks on saanud, pöördume ka selle akvaariumi põhjast palvega kõigevägevama poole. Kuule sina seal pilve peal, anna Jürgenile andeks meie ja meie laste üle jõu käivad võlad ja tee midagi, et me elaksime üle meditsiinimajanduse, haridusmajanduse, sotsiaalmajanduse, loomemajanduse pensionimajanduse ja vaba turumajanduse, sest muidu me sureme lihtsalt ära. Luunja on selline koht, mida eestlased kindlalt teavad selle järgi, et on Luunja kurgid ja tomatid ja igasugused muud rohelised asjad, aga sel nädalal avati Luunja vanas mõisahoones kultuurimajas. Eks galerii, mis nagu ei avanud ennast kohaliku kunstniku, näitas aga vaid hoopiski Ervin õunapuu fotonäitusega toomas f, aru, sina oled selle galerii ja kogu selle kultuurimaja eestvedaja. Galerii nimi on meie aja kangelane, kes seal, meie kangelane on. Kalevil on alati võimalik igasuguseid nimesi panna, see tähendab seda, et sellepärast ma paningi meie kangelane, aga ütleme, et kui nüüd mõelda natukene filosoofilisemalt, siis mind on alati nagu erutanud see idee, et et loovisik on Eestis kõige suurem nagu tööandjaga, et tegelikult kui oleks olemas Ervin õunapuud, siis ei oleks olemas seda kultuurimaja, siis ei oleks olemas, on kultuurimaja kõrval olevat raamatukogu siis ei oleks olemas kunstikoole, siis ei oleks olemas kirjandusõpetajaid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et ma tahaksin siin võib-olla sõnumi saata ka meie peaministrile rääkima kogu aeg väikeettevõtjast, onju, et selles mõttes, et tegelikult meil on olemas ka suurettevõtjad, kes on loovisikud, kes annavad tööd nagu tuhandetele ja tuhandetele inimestele. Et saamata ise tihtipeale üldse mitte mingisuguseid sissetulekuid Narvas. Kui me nüüd räägime tõesti nagu, et kes on nagu meie aja kangelased, siis me võiksime öelda, ütleme niisugune, kui me oleksime, oleme liberaalid, et meie kangelased on, ütleme, ettevõtjad ja ja nad jätkame seda retoorikat, jõuamegi sinna, et, et meie aja kangelased on need suurettevõtjad ehk need loovisikud, kes loomeaktidega siis panevad nagu tuhandeid inimesi nagu tööd tegema. See galerii, meie aja kangelane, et noh, see on siis selle, selle sinu just öeldud idee väljund Nüüd järgmine etapp ongi, et, et kuna seal on esindatud kangelased need suurettevõtjad Eestis, et siis mõtlesime selle peale, et võiks nagu galeriide diskursust muuta, et hakkaks kunstnikele maksma honorari. Ma arvan, et me oleme nüüd esimene galerii Eestis, kes maksab kunstnikule honorari, maksab kinni tema banketi, annab talle transpordi raha ja ütleb, et palun, et me nagu väärtustame sinu nagu teotsemist, et meil ei ole mõtet nagu jahuda teemal, et järsku keegi ostab midagi selles mõttes, et nagu ma arvan, et see võimalus Eestis on väga väike, isegi väga headel müügigalerii-idel ei ole olemas sajaprotsendilist garantii teemal. Et nad müüvad kindlalt Su mõne teose ja me hakkamegi lihtsalt nüüd meie kangelasi väärtustama, mida ütleme praegu antud momendil ei tee need liidud, kuhu nad kuuluvad. Noh, selles mõttes, et Kirjanike liitu kuulumine ei, tagasi ei ole ju mitte midagi nagu nii-öelda, et ta ei anna sulle haigekassa liikmekaarti, sinu pensioni, jooksen, ratsionaalsed arutelud nende asjade üle küll käivad, aga noh, arutleda võib ju lõpmatuseni sel teemal, et näete, et lihtsalt põlvkond saab vahepeal suureks, põlvkond jõuab vahepeal nagu pensioniikka, üks põlvkond lihtsalt sureb ära, et selles mõttes, et nagu 20 aastat näinud. Tervitatav ettevõtmine igal juhul, aga miks Luunjas? Aga miks mitte võib-olla Luunja peabki olema siin teejuht, et võib-olla Tallinn ja Tartu, Tartu ja Tartu eriti, kes on praegu väga kultuurivaenulik, nagu peaksite õppust võtma, et, et ma ei näe nagu tegelikult iseenda jaoks enam mitte mingisugust sisulist vahet, kus mingeid asju teha. Et arvestades seda globaalküla, kus me elame Ervin õunapuu, sina avasid selle tulevikugalerii, meie aja kangelane oma fotonäitusega kujuteldav kaaslane ehk miraaž. Need fotod on siis sellised, et selle foto peale on alati veel üks foto, kus on see puust rist või mingisugune moodustes, et mis asi see on? See on lusikanagi seinale riputatud lusikat, eks on suur, eks järgmine väiksem veidi ja siis on nagu päris pisikene lusikas. Aga see kujund fotode peal see ei olegi nii tähtis. Hoopis tähtsam on see, et mul on tohutu au avada see toomas f aru, suur ettevõtmine, võimas galerii. Siin hakkab olema ja, ja ma tõesti kordan. Mul on au. Et ta mind kutsus siia nende fotodega ja need ei olegi nagu päris fotod, nad on. Ma ei ole mingi fotokunstnik, mis mõttes need fotod siis ei ole vä? Ühesõnaga, see ei ole fotokunst. Need on lihtsalt minu seebikarbiga, kui ma kuskil ringi liigun ja kui ma miskit näen, siis ma muudkui fotografeerida ja, ja noh, ma ise nimetan neid piltideks või ta, need on tegelikult plakatid, need on hetkejäädvustused. Maal ehitasin ühe ühe skulptuuri, vaat millest meil alguses juttu oli lusikahoide lusikanagi ja, ja ma ehitasin selle skulptuuri, riputasid need lusikad sinna külge, leidsin ühe vana sirbi, panin selle sinna üles, kinnitasin nii nagu fotode peal näha on. Siis fotografeerasin seda objekti, seda lusikanagi ja siis ma ühe väga lihtsa arvuti. Ma tahaks hea meelega sellest kirjutada, mida ma tegin. Ma ei oska seda rääkida ja vot nende Nende fotodega ongi see, et ma, ma ei oska ennast rääkida, et noh, aitab nägema ja raadios ongi see asi, et ei ole pilti, aga ja, ja samas ma ei oska nii hästi rääkida, et nagu seda seda pilti ette manada. Ma võiks kirjutada, aga vot rääkida ma sellest ei oska Donekat nägema. Ega ma siis piltide kohta ei küsi, aga küsin ikkagi selle lusikalagi koht, et et selle näituse saatesõnas sa oled öelnud, et et see on hoopis ühe kellegi väljamõeldud disain. Tegelikult me võime seal välja öeldud lusika, Nogi ikkagi meenutab risti. No ja nüüd hakkab, nüüd hakkab see jumala lugu, aga on Jani meenutada, meenutab muidugi, ja mida ta ei meenutavaid tankirist, kuhu külge seotud lusikad ja mille tipus on iidne tööriist sirp mis peaks ja otseselt meenutabki. Pool kuud. Ja need lusikat, kui me nüüd hakkame rääkima semiootika sest või kuhugi jõudma, ütleme siis me võime rääkida seda, et need kolm lusikat erinevate suurustega ette, et on siis isa poeg ja püha vaim, aga ei ole. On lusikanagi, kuhu riputatud lusikat. Eestlased armastavad öelda ja mõelda niimoodi, et ah, ma viskasin lusika nurka või et ma panin hambad varna. Aga on võimalik panna lusikat Warneri. Ja seda vaadat. Ühesõnaga nali naljaks, seon lusika nägi. Aga miks see lusika logi igal pool Eestimaakohtades rändab? See on umbes nagu see film, oled sa seda filmi näinud, seda filmi, kus, kas tüdruk võtab isa mingisuguses kiviktaimlasse päkapikk saadata eri paikadesse, teeb fotod? Ühesõnaga, et kuidagi see sinu lusikanokki ka rändab igal pool erinevates kohtades. Jah, ja vaata, selle näituse nimi on miraažid ja, ja nagu miraaž, sa võid näha miraaži igal pool, sa võid näha seda mere kohal linnade kohal kõrbes. Ja, ja ausalt öeldes selle lusika nakigi on selline lugu, et mina tellin ajaleht, Eesti kirik. Ja siis, kui ma seda ajalehte loen, mul on selline tunne, et et iga, iga samm, mis vastu, või siis kuhu ma vaatan. Ma näen seda lusika nägi, ma näen igal pool risti mõnen igalt poolt orne risti, pühadust, tohutut sakraalsust, meeletut armastust ja hoolimist. Aga samas see hoolimine ja et need jäävad nagu sõnadeks või mingiks kulunud mitte mitte ka kulunud vaidlust, just vastupidi, nad on nagu saavad fraasid, mis mind kogu aeg saadavad, aga samas seal, kuhu see on asetatud noh nagu nendel fotodel, mida sa nägid. Et siis hakkab veidike ja ma hakkan natuke, ma hakkan kahtlema, et kas see ikka on nagunii päriselt või, või ei ole see nii et need pildid ühes reas, et see on nagu pildikangas ja, ja kui aus olla, siis siis võib neid võtta ka niimoodi, et nad on nagu kaadrid ühest minu tegemata filmist. Ja selle kõigega sa ikkagi jõuad kuhugi sinna välja, et see on nagu hoopiski disaineri looming. Ja muidugi jaa, lähtudes õpetusest, et kogu maailm ja selle peal meiega, kes me vajadus, kas me räägime, need on kellelegi väga võimsa üliolendi loodud ja kui sellest lähtuda ja siis, et see näitus on nagu üliolendi loomingu jäädvustamine ja mida, mida mina näen, kui ma vaatan näiteks linna või seda koera seal, kes vaatab lõkkeaset ja seal on veel midagi. Ja alati taevas, mitte kunagi nominaal. Ervin õunapuu, sa teed, palju asju kirjutanud ja lavastanud ja teatrikujundusi, et kuidas fotonäitus või sinu nagu kunstniku kunstnik olemine on seotud sinu muude asjadega, et kas ta on seotud vaid on täiesti lahus sellest ma mõtlen näiteks sellesama konkreetse pildi peale selle lusika Nogi peale siis see on ühe sinu raamatu kaane peal ka. Muidugi on seotud ja võib-olla ma olen identiteedi otsingutel, et oh, ma ei saa ja ega ma ei saagi aru, kas ma olen kirjanik või kunstnik. No ega ma ei ole mitte miski selles mõttes otseses mõttes, ma. Ma tõesti otsin, ma tahan midagi midagi välja öelda, karjuda, öelda seda, et et miski on valesti ja, aga ma ei oska seda parandada. Ma otsin ikka veel, et mismoodi, Mul oleks kõige parem ennast väljendada, kas kirjasõnas dos, õlimaalis, akvarell-is või siis teatris ma muudkui otsinud, ma olen 55 aastane, sekka veel aru, mis, mis oleks kõige õigem. Kuidas saan teha, ma võin sinu käest küsida, praegu veidi ahita munad veel noorem kui sina, ma ka ei tea jah, et siis on vaja otsida ja, aga, aga nende fotodega on nüüd lõpp ja rohkem ma neid ei tee ja see, see lusik, kanagi on ühes ühes kindlas kohas konserveeritud, see on alles ja siis, kui seda kunagi mul jälle vaja peaks olema, siis, siis ma võtan ta välja. Ja näitan ja hästi suurelt, kui vaja. Sellel nädalal tähistab Endla teater oma suurt juubelit, nimelt saab Endla teater 100 aastat vanaks ja sellel laupäeval on ka suur uhke esietendus ja esietendab näidend või ma ei tea, kuidas kõige õigem oleks öelda lavastus Hamlet, Anderson. Selle lavastajaks ja ja teksti autoriks oled sina, Andres Noormets. Jah, see on tõsi, palju, selles on seis piiri säilinud, noh mingis mõttes mina, kes ma olen ainult seda teksti lugenud, mulle tundub, et, et mingisugune nii-öelda see, see liin näikse olevat säilinud selles või vähemalt mingid motiivid sellest. Jah, motiivid on kindlasti säilinud aga ta on ikkagi pigem niisugune remix või ümberkirjutus ja selles avaldub võib-olla mitte Shakespeari kriitilisus, vaid tõde selle kohta, kus praegu sellel hetkel olen, sest mulle tundus kuidagi võimatu või, või ma tabanud seda pakku. Kuidas ja miks praegu teha päris seda originaalset Shakespeari teksti? Kusjuures mina vaatajana ka mõtlen kogu aeg selle peale, et, et miks tehakse kogu aeg mingit Sekspiri teksti või et ilma mingisuguse kohandamiseta ja ma ei mõtle selle all ka mingisuguseid uusi kostüüme, vaid tõepoolest ka tööd selle tekstiga, et see peaks kuidagi ikkagi Tõlge olema võib-olla ta ei pea ilmtingimata seda olema, aga sel juhul peab olema minul endale siis nägemus või see, mida sinna sisse on võimalik lugeda. Ja kui mul päris adekvaatselt seda ei ole niisugust adekvaatset maid, kontsepti või tõlgendust, kus läheb tööle originaal Algne Shakespeari tekst. Kui see lihtsalt on mingisuguse vormi täitmine või, või mingisuguse ruumi täitmine või mingisugune näitamine, et sellel ajal ja selles kohas me oleme suutelised seda tegema, siis sellest on minu meelest väga vähe, et sellepärast ei ole mõtet seda, seda üldse riiulist välja võtta. Selles suhtes Pealkiri Hamlet Anderson ütleb juba päris palju ära ka, et noh, muidugi. Seda, et noh, teades, et Ago Anderson on peaosas, tuleb kohe nagu mõttesse see, et et noh, kuidas siis Ago Andersoni stan saanud Hamlet või noh, see on kindlasti nagu selline küsimus nagu näitlejale, kuidas temast saab ühel hetkel Hamlet. Aga tegelikult tundub see küsimus olevat ka see, et noh, kuidas siis elada, kui see nimi on Hamlet, et kuidas elada, kui su nimi on Hamlet. Andres Noormets. Vot sellest enam-vähem see räägibki. Et tihtipeale me satume meist olenevatel põhjustel, räägin küll, meie mulle ei meeldi seda meie, et rääkida, aga ütleme, meie mõtlen keegi satub, keegi inimestest, satub olukorda või, või ent tema elu kipub määrama midagi sellist, mida ta ise kadunud ei ole. Keegi on ta pannud niisugusesse vormi või ruumi, mis hakkab tema olemist määrama. Kuigi tema sisemus ja olemus räägib sellele täiesti vastu. Ja siin meie meie loo alguspunkt ongi mingisuguses taolises vastuolus. Et on üks inimene, kelle nimi on Hamlet, Anderson ja kelle lugu on absoluutselt midagi muud kui päris Hamleti-lugu. Aga kui ta on laval ja publik talle peale vaatab, siis on selge, et ta peab olema seotud selle müüdiga, mis on kuskil siin Meie kultuuris meie mälus olemas. Ja see mõneti on siis, ütleme ühtepidi mäss ja teistpidi kaasa tiksumine niisuguse olukorraga. Tundub jah tõesti, et, et see ongi lugu, kuidas, justkui tundub, et kõik on hoopis midagi muud kui, kui Homletis. Aga samas see müütiline lugu või noh, see tekst ise või noh, ma mõtlen seda teksti kõige suuremas mõttes. Et see lugu nagu ise veab sinna jõesängi tagasi, et kas sa, Andres Noormets tahad viidata sellele, et, et me oleme ka nagu justkui mingites raamides ja keegi noh, kas või näiteks mingi lugu mõjutab meid, et me tahes-tahtmata käituma niimoodi või teeme mingeid otsuseid? Jah, sa tabasid naelapead. Mul on selline tunne, et seda väga palju tehakse ja inimesed, organisatsioonid või midagi muud veel. Kellel on võimu ja voli mingisuguseid asju seada või, või valitseda. Nendele just meeldib, et inimene kulgeks mingisuguse ette antuse piirides. Ma arvan, et see on äärmiselt ebainimlik olemine alandav olemine ja paneb kahtluse alla kõik meie välimised ja sisemised vabadused. Ja kõige hullem on asi siis, kui me ise vabatahtlikult endale niisuguse tee valime, öeldes, et jah Targemad valitsevad meie üle või jah, küllap pank teab, mida ta teeb või küllap siis need riigid kellelegi käes on suured loodusressursid, oskavad neid kasutada ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et see on selline vastutustundetu delegeerimine. Või võime ka jaanalinnuvaatepunktist öelda, et paneme pea liiva alla ja, ja küllap see kõik läheb parimal kombel. No praegu ma olen täpselt samas olukorras. Kaia Kanepi mängib sky ja hoonega ja ma tulin ära ja mõtlesin, et võib-olla siis läheb kõik paremini, kui mind seal vaatamas ei ole, kuigi ma olen surmkindel, et mind on seal väga vaja, kuidas seis oli, siis oli väga magusa, esimese seti võitis Kanepi, teises napilt kaotas ja kolmandas oli ees peaaegu kolm, null. No edu talle, kui meie lugu eetrisse läheb, on ta juba võitnud või kaotanud. Aga Andres Noormets, selles lavastuses on ka laulud, et mis laulud need on, kas need on seikspiri laulud? Seiks piir minule teadaolevalt laule ei kirjutanud, kuigi minu mälu on võib-olla liiga lühike, kuivõrd need on kuidagi selle Hamletiga seotud asi selleks, et üldse kogu seda lugu kannab üks niisugune noh, mõte või, või kontsept, mis lähtub ülekirjutamisest või, või Ühte sulatamisest või sulatumisest. Ja seal on, on väga palju taolisi asju, kus võetakse mingisugune ütleme, taust või, või lugu või mingisugune muu asi. Ja sinna peale siis tõstetakse mingisuguseid kihte mis samas olnud või on need spetsiaalselt selle jaoks tehtud. Sest mulle tundub, et reaalsus tänapäeval ka kirjutab ennast pidevalt üle, kusjuures kõik need alumised kihid paistavad mingil kombel läbi ja seda võib-olla nimetataksegi kultuuriks või, või siis ajalooks. Ja samamoodi on need laulud tekkinud, et on olemas mingisugused lood, kus pole olnud laulu meloodiat peal. Need laulu meloodiad on kirjutanud siis Feliks Kütt ja need on täidetud Shakespeari sõnadega. Ja sellest saab omamoodi niisugune minevikku kohalolek või südametunnistuse kohalolek või, või, või mingisugune mingisuguse teadvuse kohalolek, kes on siin ja praegu alati olemas sellest sõltumata, kas meie tahame või mitte. Sekspidi ikkagi on laule kirjutanud selle jah, niimoodi küll, aga see sinu lugu, Hamlet, Anderson, mulle tundub, et, et seal on läbiv ka selline noh, ütleme motiiv, et et ju sa viitad sellele meie praegusele olekule või ajale. Et, et need teemad ja, ja küsimused ja võib-olla ka käitumised ja mingid olud on nagu kuidagi väiksemad. Et, et kas, kas meie aeg on väiksem või, või, või, või lihtsalt see kohandumine nagu selle meie tänase päeva reaalsusega lihtsalt iseenesest tekitab selle, et ei ole enam õukond, vaid on mingisugune imelik maja, mida kogu aeg ehitatakse. No ja ma arvan, et ajad ja ajastud iseenesest ei ole milleski süüdi, see on lihtsalt see taust või, või, või, või tegelik mõte, reaalsus, mis siin üldse toimib. Aga tänapäeva inimene, kummaline küll, on oma mõtlemistes oluliselt väiksem ilmselt kui, kui tolleaegne inimene. Sest kõik keskendub väga kitsalt inimesele endale, tema enda egole. Ja kui ta keskendub juba egole, siis ta keskendub komandusele ja omandas üldiselt on midagi niisugust, mis muudab ka riigid majadeks muudab mingisuguseid üldinimlikud, asjad, tunded muutuvad asjadeks, konkreetseteks, asjadeks, millel on oma mõõt, hind ja kui see asi on juba niimoodi mõõdetav, siis noh, mis, mis on tema tegelik mõte? Võib kas ongi siis niimoodi, et, et, et olemise mõte on võimalikult kasulikult osta ja müüa? Ma ei tea, minu meelest äärmiselt vaene lähtepunkt, aga kes on ehitajad, seal on neid ehitajaid sellest palju ja see jookseb ka läbi. Noh, see on lihtsalt taust, nagu mesilastarus on töömesilased ja ja sipelgapesas on, on need sipelgad, kes kogu aeg ehitavad ja praktiliselt ei küsi, need on nagu džinnid, kes on tulnud välja pudelist ja kui neile tööd ei anta, siis nad söövad oma peremehe ära. See on ka osa meie tänapäevasest teadvusest. Ma ei tea, kas ka see on osa meie teadvusest, Shakespeare'i Hamlet on hästi unenäoline, sinu tekst on ka võib-olla isegi rohkem või mis asi see uni on? See on jälle jah, selline küsimus, mis, mis tabab mõneti mõneti siis selle mõtte olemust, mis mul seal taga oli, et mul on tunne, et me elame tänapäeval väga erinevates reaalsustes ühe korraga. Ja on inimesi, kes elavad ühes reaalsuses ja on inimesi, kes elavad teises ja mõned on kolmandas ja nii edasi. Mingisugusel sajandeid vanemal ajal võib-olla see nii drastiliselt erinev ei olnud, võib-olla oli tõesti olemas inimeste ja šamaanide ja võib-olla siis haldjate reaalsus ja nii edasi. Aga praegu on täiesti reaalselt tajutav näiteks see reaalsus, mille nimi on võrk. On olemas reaalsused, mille nimi on esoteerika ja peab olema nõus, et see on täiesti olemasolev ja toimiv kogukond, inimesi, kes seda reaalsusena tunnistab. On olemas reaalsus, mille nimi on majandus mis ei võta sisse justkui mitte mingisuguseid muid mõjutusi ja nii edasi asetsevad ühel ajal ühel kohal, aga justkui mitmekordne maja üksteise peale pandud. Vot niisugusesse niisugusesse reaalsusesse ma nagu tahtsin selle paigutada, kus peategelane justkui elab ühes teises reaalsuses ja me ei saa olla kindlad, et need teised inimesed, kes seal toimetavad ei ole mitte tema väljamõeldud. Võib-olla see ongi niimoodi, et, et nad, nad tulevad ainult sellepärast meile nähtaval, et nad tulevad mõtetena, võid tunnetena Hamlet Andersoni pähe. Nii et vabalt võib olla Hamlet ikkagi hull, nagu teda ikkagi on peetud või siis ilmub talle deemon selle isa vaimu näol kõigi sinu näidendisse. Isa on lihtsalt selles mõttes vaim alguses, et teda ei olnud kodus ja tal oli palju tööd. Nojaa, aga ma saan aru, kui ma enda sisse vaatan, et minu sees on ka olemas niisugune hulk vaimusid, keda ei ole võimalik reaalses elus kohata nii inimesi kui kui mingisuguseid muusuguseid. Aga sellest hoolimata on nad minu iga päev Päevase reaalsuse konkreetsed osad. Ma võin nendega suhelda ja ma sean oma tänaseid tegusid vastavalt sellele, kuidas me nende vaimudega oleme kunagi, ütleme kokku leppinud või kuidas nad minusse on mingisugused koodid sisestanud. Ja see on täitsa normaalne, et aeg-ajalt tulevad nad välja ja meil on kõnelused omavahel. Ja sellest lähtuvalt ma kas liigun edasi, tõmbun tagasi või, või ignoreerin neid näiteks. Mulle tuleb meelde, et kunagi mõni aeg tagasi rääkisin Peeter Volkonskiga Hamletist ja Volkonski ütles. Tema omal ajal pani Hamletit diagnoosi. Tahad kuulda, mis ta ütles hea meelega. Ta ütles, et Hamleti on selline hästi harvaesinev vaimuhaigus nagu aneste siia Tolo roosa. See on hästi ilus nimi, mis tähendab. Valulik tundetus, et on hästi valulik kõige suhtes, aga peamine on see, et ta ei tunne mitte midagi ja see teebki selle asja väga valulikuks tema oleku. Kuidas sa kommenteerid seda ja see on täiesti mõeldav vaatepunkt. Kuigi see substants, kellega meie Hamleti nime all tegeleme, on pigem niisugune tegelane, kes on kõige parema mõistuse juures ja ei lahku sellest kunagi. Aga ta ei taha sekkuda sellesse maailma, mis tema ümber eksisteerib loobudes niimoodi igasugusest vastutusest. Ja, ja siin ongi see punkt, et, et kui see Ammune Hamlet ikkagi ühel momendil võttis mingisuguse vastutuse, otsustas sekkuda ja, ja see sekkumine lõpuks oli ikkagi päris jube ja verine. Siis see praegune no ei taha võtta mitte mingisugust vastutust, vägivald on talle vastuvõetamatu. Aga samas, kui sa loobud mingisugusest vastutusest mingil olulisel momendil ja ignoreerid täiega seda reaalsust, mis sinu kõrval toimetab, siis võib-olla oled sa vägivaldsem kui 10 ammust Hamletit kokku. Et siin on need küsimused, kohad on kuidagi teistsuguseks, teistsuguseks muutunud või, või need inimliku olemuse ehituskivid on justkui teistmoodi tänapäeval kokku laatad. Noh, rääkida võimest vastutada või vastutusest loobuda tundub mulle päris oluline ka sellest tänapäevases ütleme kõige laiemas, kas või poliitilises kontekstis. Et kust ma saan olla kindel, et, et need inimesed, kes võtavad justkui vastutuse, kad tahavad seda teostada, tahavad seda võimu teostada, võib-olla neil on lihtsalt suund mingisuguse koha suunas, mille nad sisse võtavad ja nad on rahul, kui neile seal istuda võimaldatakse. Mul on tunne, et mingisugune taoline südametunnistuse ja lihtsalt tegutsemise konflikt on olemas kuskil. Hallo hallo tere, Ago Anderson. Kuule, ma tahtsin sealt paari asja küsida seoses Hamletiga. Oled sa kunagi mõelnud Hamleti mängimisest? Ausalt öeldes ei ole küll, see on selline, ma arvan, mingisugune müüt, et Hamlet on need unistuste roll või mingisugune tipproll. Et mina ei ole osanud seda mõelda ja unistada, et see on nüüd kuidagi ise tuleb minu juurde. Aga oled sa kunagi mõelnud iseenda mängimisest. Sa mängid laval ennast? Aga Ago Anderson, kas sa usud, et inimese nimi mõjutab kuidagi teda, tema elu või käitumist või, või teiste suhtumist? Seda küll ja ma arvan, kui su sõnnise sulle pannakse nimi, siis sind kutsutakse terve sinu elu. Seda sinu nimepidi. Selles nimes on mingi rütm, mingi vibratsioon, kõik ju mõjutab sind. Et mina usun seda, et tegelikult peaks laps sünnib et tore oleks, kui talle nimi valmis ei oleks, oleks rahulikult aega kuu, kaks või kasvõi aasta oodates, nimi kujuneb kuidagi ise välja. Aga teisest küljest jah, kui pannakse, on selline mees nagu Hamlet, Anderson, ükstapuha, oleks mina oma tütrele nimeks panna Pamela Anderson, siis oleks tal kindlasti palju küsimusi ja segadusi. Kui palju selles lavastuses Hamlet Anderson on, on sind ennast? No eks igas lavastuses on sind ennast ju. Ma arvan, et poole ulatuses kindlasti. Ma arvan, et siin on kah mind ennast umbes pool. Et. See nimitegelane on seal küll natuke toriseja ja ja kõvem vastuhakkaja ühiskonna survele, kui mina ise. Aga tema mõtet, Andres on siis kirja pannud kattuvad minu omadega küll. Kuule, kas Pärnu teatris vaim on, oled sa näinud vaimu öösiti näiteks või? Lihtsalt teatrivaim Pärnus võiks olla? No vot Hamleti isa vaim. Jah ma arvangi, et teatrivai, no ma arvan, et teatrivai oleme me kõik kokku, kes siin teatris töötame, et moodustabki teatri vaimu ja ja siis peaks vastama küsimusele, nii et jah, olen küll näinud seda, seda vaimu, mida me siin kõik moodustame, aga nii-öelda reaalset või siis mingisugust metafüüsilised vaimu kahjuks veel ei ole. Mis toimus Anders Härmi nädalas, kui tema käes oli kultuuriga ja päevik Neljapäev. 13. oktoober üle üsna pikale, see oli üks natuke lihtsam tööpäev, viisin lapse lasteaeda ja ei läinudki kohe kontorisse või mõnele koosolekule vaid tulin tagasi koju jäinkofi ning vaatasin, kuidas rahvusringhäälingu hommiku Houstid kaaskodanikesse entusiasm üritasid süstida. Ajalehtede internetiväljaannete maksustamisega on kadunud igasugune põhjus hommikul veebi brausida. Nii et nende ajalehe tutvustused tunduvad nüüd igati asjakohased. Igatahes midagi on täiesti valesti ideega interneti eest raha küsida. Ajalehtede veebiväljaanded nüüd teevad. Ma ei tea, kas ma suudan seda kuidagi adekvaatselt mõtestada, aga minu meelest on midagi maailmas teisiti. Eesti Päevalehe ja Postimehe tasuliseks muutumisest alates ja see ei ole kindlasti mitte positiivne muutus. Pealelõunal läksin kontorisse ning seejärel igati rahuliku tööpäeva lõpetuseks Ene-Liis Semperi näituse avamisele kumus. Tundub, et Eestis on sel sügisel harukordselt kõrge kontsentratsioon jõuliste naiskunstnike personaale. Marina Abramovitš Tartus, Semper Kumus ja peatselt avatav Sofical kunstihoones moodustavad üpris võimsa löögirusika. Nad kehastavad kolmekesi teatud naiskunstniku arhetüüpi, keda hoolimata vanusevahest Abramovitš alustas 60.-te 70.-te lõpus ja Semper 90.-te keskpaigas. Seob erinevatest rõhuasetustesse ja meetoditest hoolimata teatud isikliku elu ja kogemuse transformeerimine võimsatesse, kunstilistesse kujunditesse. Aga tulin avamiselt siiski peatselt, sest olin otsustanud õhtu lõpuks veega trenni jõuda. Lugesin just kusagilt, et keskealised mehed, kes teevad trenni, pidid olema keskmisest optimistlikumad ja positiivsema ellusuhtumisega või midagi muud sellist. Selle kohta ei oska midagi öelda, aga peale trenni vaadatud Kolmeraudses oli täna eriti kõrge keskealiste mees idiootide kontsentratsioon, kes ilmselgelt teevad liiga vähe trenni. Reede, 14. oktoober hommikul tudengitega KUMUs Tõnise tehtud näitusele Urmas ploomipuust saada ja rääkis sellest metodoloogiliselt ja hästi põhjalikult analüüsi strukturaalseid suhteid Loomingu piltides. Mees tegi elu jooksul neli õlimaali aastatel 1981 kuni 1984. Aga millised need neli maali on? Mõni on meil siin 400 teinud ja mitte ükski ei kõlba mitte kuhugi. Ploomipuu on kunstnikuna peaaegu täiesti unustatud ja tunnustamata, aga need neli maali tõestavad absoluutselt veenvalt, et tegemist on tolle kümnendi alguse ühe olulisema kunstnikuga. Tõnisson näituse juurde koostanud ka põhjaliku raamatu Bloomi loomingust soovitan soojalt. Näitus on lahti veel 23. oktoobrini õhtul EKKM-i juhatuse koosolek, kus otsustasime ära 2012. aasta Köler Prize'i nominendid. Köe Braisson siis kunstiauhind VKM käesoleval aastal asutas ja millega käib kaasas nii nominentide näitus kui ka auhinnagala. Aga nimesid ei saa ma teile siin praegu öelda, sest need kuulutame välja 28. oktoobril. EKKM-i hooaja lõpupeol. Peale koosolekut plaanisin minna idiooti vaatama, aga jäin hoopis vanade maalt äsja linna saabunud sõpradega õlut jooma ja magasin seansi alguse maha. Laupäev, 15. oktoober. Päeva põhisündmus on ilmselt see, et olin lapsega neli tundi õues. Õhtul uudistest nähtud meeleavaldus Vabaduse platsil jättis eriti haleda mulje. Uudis oli konstrueeritud samuti nii, nagu oleks sedalaadi mõtteviis suhteliselt lihtsameelsete kodanike pärusmaa. No ei ole nii. Kolmapäeval nägin Krahlis garamaazovite etendusel Tarmo Jüristo kes lubas suvel kohale tuua Antonio neegri enda. Pluss veel terve kamba. Erinevaid huvitavaid mõtlejaid ei jõua ära oodatagi. Idiooti pole ikka veel näinud. Pühapäev, 15. oktoober. Homme on üsna otsustav päev. Nimelt valitakse kunstihoonele uus juhataja ja see determineerib järgmise viisaastaku minu personaalses elus. Mingis mõttes tundub, mulle on tegu otsustava hääletusega. Kas kunstihoones saab uuesti Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu näituste sektor ja kaob marginaaliasse või jätkatakse liikumist selles suunas, kuhu 2002. aasta lõpust alates mõningate tagasilöökidega oleme üritanud liikuda selle avatud rahvusvahelise kaasaegse kunsti keskuse suunas. Homme selgub, kas see 10 aastat rasket tööd ja vihast võitlust rahvuslik-konservatiivsete jõududega, mis ma sellesse majja olen matnud, kirjutatakse korstnasse või mitte? Idiooti vaatama ikka jõudnud. Esmaspäev, 16. oktoober hommikul ujumas Pirital tegin oma tavapärase ära, ujumine on hea, distsiplineerib ja paneb hingamise rütmi paika. Nagu alati kunstihoone juhataja valimistel tuleb loota kõige paremat ja olla valmis kõige halvemaks. Tavaliselt juhtub see kõige halvem ja ei ole seegi kord mingiks erandiks. Kunstihoone nõukogu valis juhatajaks daami, kes on Kultuuriministeeriumi kohtusse kaevanud kelle alluvuses pole ükski töötaja üle mõne kuu vastu pidanud ning kes ei tunne kunstnikke ja keda kunstnikud ei tunne ning kes on kaasaegse kunstiküsimustes pehmelt öeldes ebapädev sellise sama tegeleda, kes alles hiljuti süüdistas ministeeriumit selles, et too määras arhitektuurimuuseumi direktoriks Leele välja, kes tema arvates on arhitektuuriküsimustes ebapädev. Tore on. Nüüd on meil siis nii arhitektuurimuuseumis kui ka kunstihoones direktoriks asjaarmastajad. Palju õnne meile kõigile. Idioodi nägin ära igas mõttes. Teisipäev, seitsmeteistkümnes oktoober. Üsna vastandlikud tunded on. Ühelt poolt on kahju, et 10 aastane töö teha sellest EKL-i mõttetust urkast normaalne kunst alla kirjutatakse korstnasse. Teisalt on ka teatud kergendus sellepärast, et ei pea, seal on kunstnike liidu ja selle üha enam Brežnev istuva esimehega piike murdma. See on nii kummaline, kuidas asutus arvab, et kunsti väidetavad publikuprobleemid saab lahendatud nii et pöörata institutsiooni 20 aastat ajas tagasi aega mil jätkuvalt nende tüüpide udusaid meeli täidab heiastus kunsti Vahva enneolematust ühtsusest. Paraku ei anna aru, et see oli illusioon ka siis. Ning et lisaks kunstile kontekstile on 20 aastaga muutunud ka inimesed. Plaanin kirjutada neuroloogi kunstihoonele. Õhtul käisin trennis, hea trenn oli. Kolmapäev, 18. oktoober hommikul kultuuripealinna kontoris Sofi kalli näituse turunduskoosolek. Kuna tegemist on projektiga, mis põhineb kunstniku isiklikul mahajäetud ja mida ta on lasknud erineval moel kommenteerida 107-le eri vanuses ja heas ja erialal töötaval naisel siis turundame seda naistele suunatud meedia kaudu. Nagu neoliberaalse riigi turundajatele kohane, on ka kultuuri, Tallinna marketingi ideed täiesti pöörased. Aga seekord ma millegipärast usun, et see võib isegi töötada tänase Postimehe intervjuu põhiselt. Hallas-Murula aga on see ilmselt viimane rahvusvaheline näitus, mida kunstihoones näha saab. Kavatsus neuroloog valmis kirjutada küpseb veelgi. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Anders Härm. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. See lugu räägib sellest. Ajaloolane lei, milles sisu tõttu või president Kennedy mõrvata. USA ajaloolane lei ja mille sisu tõttu või tipeni kelneri mõrvata. Vaid et oma võrr President kirja talle näidatakse ülisalajaste, tundmatute lendavate objektidega seotud dokument. See ei tape teema UFO või. See tape ufo. See väidab