Jazz laebase laulan hinge ja igatsust tulvil seal roosalt poolt ookeani Texase osariigi ja Mehhiko piirialadelt pärit Teximeks muusika ja loodetavasti siin ka õigel kohal, sest kui hõlmata suurte Ameerika Ühendriikide kaardil pilguga veidi mingi oodata võib leida sellised nimed kortesm Dolores Mancoss Antonita maantee vista piirkonnas, kus kohtuvad nelja Ühendriikide osariigi tähigolorrado Arizonas. Minu õnneks ikka nelinurgad Kesk-Ameerikas moodustabki enamuse osariike, lausa korrapärased nelinurki, aga hispaaniakeelsed kohanimed siinkandis Andoadagi hispaanlaste pandud pärast seda, kui Columbus oma laevadel rägede relvadega teistpoolt ookeani kohale saabus. Enne hispaanlaste tulekut olid siinsetel paikadel teistsugused nimed. See on ühe indiaani suguharu sõjatants, mis tõenäoliselt aegade jooksul päris sageli kasutust leidis. Indiaanlased sunniti oma rohelistel tasandikel lahkuma või hävitati sootuks nende maailm, nende ehituskunst, nende kombed avastati uuesti sajandeid hiljem ja leiti palju üllatusi tollest rikkalikult hispaania nimedega varustatud nelja Ameerika Ühendriikide osariigi juutachi, Colorado, Arizona ja New Mexico sirgete piiride ristumispaigast. Õige pisut kõrgemal Prado osariigi edelanurgas leidub üks paljudest üllatustest lisaveerde hispaaniakeelne nii, mis tähendab lamedat rohelist lauda, ilusat pühapäevases jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja juba jõudis taas alata üks. Neli nurka niimoodi kutsutud varem nimetatud nelja osariigi ristumispaika sealsetelt aladelt on leitud hulk majade ja külade vahel Meid, kus kunagi õige ammu elanud põebla indiaanlased, kelle siinmail ka anassaazideks nimetatakse, see oli päris iidne hõim anassaazi tähendavat nimelt need, kes olid enne meid. Indiaani rahvastel oleks miljoneid lugusid rääkida. Hanassaaži rahva lugu on üks nendest. Umbes 100 miljonit aastat tagasi katnud praeguse Mesa Verde alasid meri. Järgmise 30 miljoni aasta jooksul tõid tõusud ja mõõnad kaasasetteid, millest kujuteldamatult pika aja vältel savikiltkivide ja liivakivide ladestused arenesid. Maapõu oli kuum, rahutu, värises ja vappus, tekkisid kaljumägede ahelikud ja sügavad orud kanjonid. Tuul ja vesi tegid oma tööd jäävaheldus sulaveega ja kujundas niimoodi hiiglaslikke suurepärase liivakivikihte, nähes otsikuid, et kunagi määramatus tulevikus võib siinsete paikade asukatel midagi sellist vaja minna. Viimase lihvi andis edelatuulte abiga kohale jõudnud punase mullakiht. Seda oli juba piisavalt palju, et midagi kasvatada. Teadlaste arvestustes võttis just kirjeldatud protsess enam-vähem miljon aastat aega. Kirjelduste järgi võiks tunduda, et praegu Mesa Verde nimega andvatel aladel võis kunagi valitseda Vene filmidest tuttav maastik ähvardavad kaljud, orud, metsad ja rohumaad. Ajaloolaste ja arheoloogide väidetel asustanud siinseid kõlasid esimestena rändrahvaste hõimud. Seda umbkaudu 8000 aastat enne Kristust elasid nagu ürginimesed ikka, jahtisid toidu jaoks loomi ja otsisid söödavaid taimi. On kaudu 2000 aastat enne Kristust hakkasid jahimehed paiksemaks jääma ning õppisid vähehaaval mais. Mul on neid kasvatama. Neid on hakatud korvi Punoyateks kutsuma, sest seda nad tegid. Punusid tääkliilia okstest ja lehtedest korve, sandaale ja vöösid. Kõrbonoiad elasid kuivades koobastes ja neid peetakse Mesa Verde asustanud poeblo indiaanlaste esivanemateks. Esimesel sajandil arenes siinsetel aladel välja anassaaži kultuur. Nava indiaanlaste keeles tähendavat tänassaaži muistset rahvast. Või siis nagu varem öeldud, neid, kes elasid enne meid. See muistne rahvas asustas siis umbes 600. aasta paiku, praeguse Mesa Verde piirkonna elas siin umbes 1300. aastani tegi ootamatuid tegusid jagadus. Kadunud rahvast jäid järele mõistatuslikud märgid ja hämmastavad jäljed. Varasemates tänassaažidest on siiski üht-teist teada, et need oskasid suurepäraseid kõrve punuda, nagu nende esivanemad juba tuhandete aastate eest nii vägevaid Sõrve nendest sai isegi vett kanda. Ja muidugi teadsid ka nemad, kuidas kasvatada maisi jämelonit küttida ja taimi koguda. Kuid küllap olid nende oskused pikkade sajandite jooksul arenenud ja süvenenud. Mingil ajal hakkasid enessaasid valmistama savinõusid, mis päikesekiirtes kõvaks kuivatati. Veegan Mousse anumaid toidunõusid. Alguses olid nõud savikarva hallid, hiljem värviti need taimedest saadud värvainetega valgeks ja kaunistati muste ornamentidega. Teadaolevatel andmetel kodustasi tänassaasid esimestena kalkuneid ja kudusid nendest mulgi oma rüüdesse ja vaipadesse. Väikesed grupid moodustasid juba kindlaid inimasundusi. Aja jooksul asendusid nende koopad ja varjualused kaljuelamutega, mis olid ehitatud tühjadesse koobastesse, kanjoni seintest, väljaulatuvate kaljuservade alla. Siin oli ruume nii maa all kui maa peal. Maa-alustes ruumides hoiti toitu, inimesed elasid kõrgemal ning pidasid siin oma rituaal seid. Usutseremooniaid. Ongi jälle tuhanded aastad minutitesse kokku räägitud. Kas see kõik just täpselt nii oli? Aga ega muud üle kui teadlasi uurijaid uskuda. Anassaaside elust on saanud kauge ajalugu, mille kohta pole iseenesest mõista olemas mingeid kirjalikke allikaid kuid õnneks ei hävitanud ennast see asi, et kõike seda, mis neil elus yle jäi. Ülejäänud nõud, tööriistad, vanad riided, kõik visati eluhoone ettejäävast kallakuste alla. See ladestuskihtidena sajanditeks arheoloogidele kaugete aegade argielust mingisugusegi pildi andnud üpris üllatava pildi annavad aga anassaazi rahvast nende elu hoonelise. Küllap kõlasid kaob hoide nukrad igatsuses laulud juba nende õhtuste lõkete ääres vahest just sedasorti laulud, millele hiljem Hank Williamsi oma kaudu gruppiv veelooming, toetus ja ah külasid nad juba mingil moel karja rahvaõhtuste lõkete ääres aastal 1888. Tegevus algas ühel selle aasta detsembri hommikul. Kaks kauboid ratsutas läbi Mesa Verde metsiku maastiku eksinud Stroomi otsides Richard vever ja Charlie sõitsid üle lamedaks lauaks nimetatud too vis ümbritsevast tasasest plastikust oma 600 meetrit kõrgemale ulatub Mesa Verde platoo suurus on umbes 30 korda 24 kilomeetrit ja merepinnast tõuseb ta rohkem kui 2000 meetri kõrgusele. Aastatuhandete jooksul on siinsesse liivakivisse tekkinud lõhesid, Neisse koopaid ja looduslikke endeid. Richardi Everjal ja saaline ison laskusid ühest järsust kanjonist alla ja nägid hommikuga päikesest valgustatud hiigelsuure ovaalse koopasuud. Seal umbes poolel teel mäe tippu seisid liivakivist välja raiutud kummalised elamud. Need olid rajatud kanjoni seina varjatud alkovi ja pärast seda esimest avastust on veel hulk selliseid asulaid leitud mõnest vaid varemed. Mõned on päris kenasti säilinud. Ikka tohutute ja raskete rippuvate kaljude varjus või lausa nende kaitsvate servade all. Fotod, neist paikadest on kummalised kaljupaleeks kutsutud asula meenutab tõesti paleed üht väga vana paleed, mida ehib õige mitu nelinurkset eri suuruses väikeste akendega torni. Need on otsekui mõne iidse linna müüritornid kuid tegu on tohutu suurte mitmekordsete. Tundub, et isegi kuue kuni kaheksakorruseliste ehitistega kõige kummalisemad on aknaavad, neid on vähe, nad paiknevad ikka ehituse ülaosas ja on kohati korrapäraselt paigutatud selle nii, kuidas juhtub. Niimoodi vähemasti tundub. Aeg on siin palju tööd teinud, müüre muserdunud ja Marendanud ja sakilisteks muutnud. Vahest just need sakilised müürid meenutavadki kõige enam lossi. Algselt olid need Kaljo elamud ilmselt lihtsalt liivakarva nelinurkse kujuga ühendehitised, kellel polnud uksi. Seinad paistavad astmelised astmetele sai asetada redelid katusele ronida ja niimoodi katuseluugi kaudu majja siseneda. Seejärel tõmmati redeleid üles, mis tähendas, et kutsuma Ta külalised siis ei saa või peavad oma redelid kaasa tooma. Võõrad ründavad indiaani hõimud võib-olla ei taibanud seda teha. Parema kujutluspildi loomiseks võiks öelda tänassaaži hõimude elamud või siis põhimõtteliselt meenutada tänapäeva suuri kord maju, neis võis olla oma 200 erinevat ruumi, jänes võis elada üle 400 inimese igal perekonnal olnud siis vähemalt nii-öelda kahetoaline korter. Suurel perel ehk suuremgi. Kui perekond kasvas, ehitati teinekord uus korrus eelmisele peale. Kalju elamute varemed jutustavad oma ammuseid lugusid jutustavad inimestest, kes olid küllalt osavad, et raskes ja karmis maastikus midagi sellist valmis teha looduse tarkustest õppida oskasid ning oma teadmisi ja kombeid põlvest põlve edasi andsid. Nad ehitasid oma kodud materjalist, mis nende jaoks kättesaadav oli. Mees olla Nõmme Kalju, hiiglaslik kõrge laud keset tasandiku ja selle kalju kaitsva ääre alla ehitasi tänassaasid oma liivakivist elamud. Kuid põllud olid selle laia ja lameda rohelisega liupiaal. Seal kasvatasid nad oma maisi tõlvikuid ja viljapõldudele jõudmiseks kaevasid enassaasid kalju seina väikesed augud sõrmede ja varvaste jaoks. Niimoodi said nad üles ja alla ronida ka raskeid koormaid seljas kandes. Toidu eest tuli ju järjekindlalt võidelda. Aga noh, see asi, rahvas korjas ka metsikult kasvavaid vilju ja käis jahil. Kuigi jahiloomi tolles piirkonnas kuigi palju ei olnud, kuid üksikuid oravaid ja hirvi loomad olid ennast see asi indiaanlastel ka koerad ja kalkunid kalkunisulgi oskasid nad soojade tekkide sisse punuda lausa suletekid siis jänesenahkadest tehti soojemaid kehakatteid, talved olid Meesaverdes külmad, suvel polnud häda, piisas niudevööst ja skandaalidest. Vesi oli indiaani hõimude elus kallis ja tähtis asi. Ümberringi oli ju kõrb ning 100. harva vihmavett tuli hoida ja noh, see asi rahvas kogus seda kraavidesse. Nad oskasid kraavidesse väravat paigutada, neid võis tõsta või langetada vastavalt sellele, kas vett taheti säilitada või niisutamiseks põldudele juhtida. Võiks kujutleda ennast see asi rahva argipäevi nendes maalistes tohututes, astmelistes, liivavärvilistes, kaljuelamutes. Inimesed tegid ilmselt kõvasti tööd. Põldude eest tuli hoolt kanda, seda tegid nii mehed kui naised. Mehed kandsid Kaljo pealsetele põldudele. Naised valmistasid elamut ees asuvates siseõuedes kauneid mustvalgeid, savinõusid, naised, punased ka väga tugevaid. Sõrve mehed tegid aga kividest või luudest tööriistu. Nugasid kirveid ja teravaid naask. Neid lõkkeid süüdati suvel vaid toidu valmistamiseks. Talvel võis eluajal kui ruumides päris külm, niiske ja ebamugav olla ning lõkked põlesid ilmselt nende ruumide sees. Sellest annavad tunnistust suitsust mustad seinad ja laed. Teatud aegadel aastast läksi tänassaaži mehed oma kivielamu alla ehitatud ümarasse ruumi, seda paika kutsuti kiiva ja seal toimuvatel religioossetel rituaalides tohtisid viibida vaid mehed, sinnagi pääses ikka redeliga läbi katuseluugi ja see oli päris eriline ruum. Jumalate pildid olid seintele joonistatud ja põrandas mustendas müstiline auk. Sööbidjanes see asi rahvale maa sisemusest tulnud esivanemaid meenutama. Oma reaalsetes lauludes ja tantsudes palusid mehed suurelt vaimult vihma ja head põllusaaki. Liivakivisse raiutud elamu kompleksse nimetati traditsiooniliselt küladeks poeblo tähendavadki hispaania keeles ja ja põeb lindiaanlasteks. Hakati kutsuma kõiki Põhja-Ameerika mandri edelapiirkondades elanud indiaani suguharusid. Anassaasid oma kalju elamutes kuulusid samuti põebla indiaanlaste hulka. Aegade jooksul õppisid nad üha täiuslikumad elamuid ehitama. Oma Orlasid külasid asusid nad rajama umbkaudu aastal 750 ja saida Aja jooksul üha vilunamaks. Katsetades ja avastades õpitakse Jani õppisid gaasid oma kaljuelamute ehitamisel kasutama savist ning õlgedest valmistatud ja päikese käes kuivatatud telliseid, suuremaidki plaate ning lõpuks ka müüritist, mis avatud siseõue piiravaid kivimüüre koos hoidis. Anassaazi rahva tsivilisatsiooni kõrgajaks arvatakse aastaid 1100 kuni tuhatkond rõõmsada. Sellest ajast on leitud kunstiesemeid, mida asjatundjad Põhja-Ameerika vanade kõrgkultuuride parimate näidiste hulka liigitanud. Nendest aegadest arvatakse peaasjalikult pärinevad ka Mesa Verde rippuvate kaljuseinte varju ehitatud ohutud elamute kompleksid. Neid leitakse praegu veel kui üle 600 sellise Kaljo elamu juba ametlikult avastatud ja dokumenteeritud on. Mesa Verde tähtsaimate ehituste hulka kuulub siis kaljupalee kõige suurem ja tuntum mitmekorruseline Kalju elama, mis seisab suures koopas suure kaljutasandiku keskosas. Palee oli ehitatud kaljuserva alla päikese poole, seetõttu pidi seal talvel meeldivalt soe olema. Nõelaga varjas kaljuserv hoonet kõrgemalt käiva päikese kuumuse eest. Palee on rohkem kui 700 aastat vana liivakivist puud aladega hiigelehitis, kus on kokku 217 ruumi. Nendes ja eluruumid, laoruumid, siseõued ja 23 kiivalt. Ida poole avaneb rõdu maja oma 40 viieruumiga, külastaja peab sellesse jõudmiseks kõigepealt kõrgest redelist üles ronima ja siis veel möödameetrite pikkust tunnelit roomama sissekäiguni viinud varasematel aegadel vaid väikesed jalatoed kaljuseinal. Niimoodi oli külaelanikel lihtsam end sissetungijate eest kaitsta. Üks puud ala pärinevad siin aastast 1278. Pikk maja ongi päris pikk, sellesse mahtus kunagi elama ma 150 inimest selle Kaljo elamu rajamisega Pole just väga suurt vaeva nähtud, mistõttu see ei näe hoopiski mitte nii maaliliselt elegantne välja nagu kunagine kaljupalee selle varemete järgi otsustades. Kive pole eriti korralikult kokku sätitud ja akendiks on vaid väikesed augud seinas. Kannu maja saanud oma nime nelja savikannu järgi, mis seals meisson ja vederali vennad maja lähedusest leidnud. Selle hoone 94 ruumi on koondunud suure kiiva ümber. Siin on ka tohutu tulease ning arvatakse, et kogu hoone oligi usuliste tseremooniate pidamiseks. Kõige kõrgem hoone Mesa Verde kaljuelamute seas kannab nime kandiline tornmaja. See tõuseb vähemalt neli väga kõrget korrust ülespoole, otse selle kohal rippuva kaljuservani ning dub tagaseinaga tugevasti vastu kaljut. Mõne kivise koobaselamuseintelt on kaljujooniseid leitud inimestest uhkete indiaani peaehetega imelistest loomadest ja hobusel istuvast vibukütist. Viimane joonis viitab küll hilisematele aegadele, sest hobused tulid uude maailma juba koos hispaanlastega. Anassaazi rahvakultuur elas, arenes ja õitses pikki aastasadu ja siis äkki kaovad sellest kõik märgid. Mulje, et inimesed lihtsalt jätsid oma kodud maha ja läksid ära. Muidugi asusid teadlased ja ajaloolased hilisematel aegadel seda müstilist kadumist uurima teades ei taha müstikat, teadus tahab teada. Läks, et alates aastast 1276 valitses Mesa Verde aladel ränk põud. Vihma tuli väga vähe, kevaded olid kuivad ja põllumaad kastmata, inimesed jäid nälga, küla küla järel lahkus paremaid elupaiku otsima ja selleks ajaks, kui põua-aastad lõppesid, olid Mesa Verde Kaljo elamut tühjad. Looduse vastu ei saa. Ei saa päriselt öelda, et kaks kauboi straktsaniku, Richard Everhirylejadžaali meeson Ühel 1888. aasta detsembri hommikul, siis rohkem kui 500 aastat pärast Mesa Verde tühjenemist selle paiga lausa esimestena avastasid esimene valgete meeste ekspeditsioon läbi New Mexico karmi maastiku. Leidis aset 1765. Ligi 100 aastat hiljem 1859 suundus juuda ja Colorado osariikidesse juba loogiline ekspeditsioon ning üks selle juhte, professor New Uberi ronis tõenäoliselt Mesa Verde kõrgeimasse tippu ja vahest tänu sellele antigi platool selline nimetus, sest ümberringi kõrgusid lamedad, künkad otsekui rohelised lauad. Kaljuelamutest pole again juubelimärkmetes sõnagi. 1874 astus esimene valge mees ühte Mesa Verde kaljuelamusse. See mees oli USA geoloogia ja geograafia seltsi fotograaf. Jackson nimetas Manconi kanjonis leitud iidse elamu kahekordseks kaljumajaks. 1875 avastati sealsamas Mancoci kanjonis teine Kalju elama. Selle leidja, maamõõtjate grupi juht. Hõõs andis elamule ka toreda nime, 16 akent. Ja siis, 1888 detsembris läksid oma eksinud kariloomi otsima meile juba tuttavad mehed, vever hell ja mees on. Kas nad eksinud Nemad ka üles leidsid, pole teada kuid nad leidsid vägeva kaljupalee ja nelinurkse torni maja. Nad taipasid, et seal midagi suurt ja nende leidudest tõusis tõesti vägev halloo, üle kogu Ameerika. Asi oli ka seda väärt. Avanenud olid ju mitte ainult muistsete inimasunduste, vaid kogu senitundmatu õitse kultuuriväravad. Neli vever helli venda sattus päriselt lugu ja ju neil oli Kaljo elamute leidmise soon kusagil olemas. Sest aasta hiljem teatasid nad, et on leidnud tervelt 182 Kaljo elamut. 106 nendest paiknes Nava kanjonis. Aastal 1900 x esitati USA kongress üle esmakordselt arutamiseks seaduseelnõu ettepanekuga Mesa Verde piirkonda rahvuspark luua kusagile maakomitee paberite hulka, seega jäi seaduseelnõu esitajad olid väga visad ja lõpuks, 29. juunil 1906 kirjutas president Theodor Roosevelt Mesa Verde rahvuspargi loomise otsusele alla fantastilise loodusega piirkonda. Ühendriikide edelaosas on hakatud kogu riigi arheoloogiliseks keskuseks pidama. Mägede ning kõrge kõrbeplatoo vahele jääval alal elab hulganisti loomi ja linde. Kannatlikvaatleja võib kohata küülikuid ja oravaid, Velgannatlikumaga koiott, rebaseid või hirvi. Vähem sõbralikud võivad ehk olla mäestiku lõvid, põdrad, karud ja lõgismaod mida on võrdlemisi harva näha. Niisiis Mesa Verde rahvuspargis piirkonnas, kus kohtuvad praeguste Ameerika ühendriikide nelja osariiginurgad Arizona, New Mexico jõuda ja Colorado on need osariigid. Seal võid sa nautida vapustavaid ning võimsaid looduspilte ja avastada vägevaid iidseid kaljuelamuid mis jutustavad mõndagi ühest Ameerika kõrgkultuurist anassaazi, indiaanlaste kultuurist. Selles leidub mõistatusi, mida arheoloogid praeguse ajani lahendada püüdnud. Anassaazi rahva mõistatused, niisiis küllap on neid palju, sest kuidas saabki kõike teada hõimust, kes ligi pool aastatuhandet sama hästi kui kadunud on, aga arheoloogid on visa rahvas, mis need siis õieti häirinud on? Nagu nüüd teada, lahkusi, tänassaazi indiaanlased oma kalju elamutest Messaberdes pärast rasket põuda 13. sajandi lõpul on teada, rändasid pikamaa ning jõudsid paika, mille nimi on kaasas grandes ja mis asub praeguses Mehhikos ligi 620 kilomeetrit lõuna pool chaco kanjonist, kus oli üks kaljuelamute piirkondi. Samas liikus osa indiaani hõime varem umbes aastal 1125 valitsenud põua eest põhja poole New Mexico osariigi aladele paikadesse, millel nimeks asteekide varemed ja saalomoni varemed. Ameerika arheoloogi Steven lectionid hakkas pärast nende rännakute uurimist painama üha süvenev küsimus. Indiaanlaste külad, asteekide varemetes, saalomoni varemed, Chaka kanjonis ning Mehhikos, kaasas Grande siis kõik täpselt ühele ja samale, 108.-le meridiaani le rivistunud. See ei saa juhus olla, see on fakt, mis vajab seletust. Kuidas oli see võimalik, et iidse täna see asi indiaanlased suutsid oma külad rivistuda täpselt 108.-le Meriliaanile rohkem kui 600 kilomeetri pikkusel alal. Ja arheoloogid asusid tähtedelt vastust otsima. Aitasin assaasidele orienteeruda põhjapoolus, pole olemas ühtki dokumenti, mis aitaks nendele küsimustele vastuseid leida. Niisiis tuleb leida see tark ja ilmselt lihtne Hanassaazi kultuuri arengutasemele vastav meetod. Teadlased on kindlaks teinud, et anassaazi rahvas tundis taevast ja tähti chaco kanjonist näiteks on leitud esimene joonis 1054. aasta Supernova vast. Ja võib-olla kasutati siis noil ammustel aegadel põhjapooluse asupaiga kindlakstegemiseks okstest valmistatud võresid noodipuust võrku, mis oli tugev, kõvasti maapinnale püstitatud ning vaatleja jälgis tähelepanelikult põhjatäheteed öisel laatusel, kandes iga paari tunni järel tähe asukohamärgi puu võrele. Kui tähe liikumise ring oli täis saanud, leidusid puu võra vastavad märgid. Seejärel oli lihtne ringi keskpunkt üles leida põhjapooluse paik, niisiis ja vastavalt sellele juba orienteeruda. Just kujul on siis üks võimalik seletus, nagu oskasin seda tõlkide ameerika arheoloogis diivan, läksoni, kirjutise kokkuvõttest. Arvamuste kohaselt pidigi kõik just täpselt niimoodi sündima ja tähtede järgi orienteeruda, rändasid anassaazi hõimu edasi öösiti. Nad süütasid lõkke ja liikusid edasi, nii nagu tähed neile teed juhatasid. Senikaua kui lõkketuld näha oli, siis süütasid õue lõkke ja nii see läks ikka mööda üht ja sama meridiaani. Ja nii rivistasid anassaasid oma neli suurt asundust täpselt põhja-lõuna suunas. Miks arheoloog Steven läkson on arvamusel, et see oli seotud anassaazi rahva kosmilise maailma nägemusega. Iidsed hõimud oskasid taevast jälgida. Nad tundsid taevatarkusi, tundsid loodust ja mõistsid, kui palju looduselt õppida võib. Võib-olla oleks tänapäeva inimestel ühtteist nendestki õppida?