Ka sinule, küsimus, mida ma täna juba korduvalt olen esitanud. Kas sa oled kirglik inimene? Mis see peaks tähendama, kuidas seda mõista? Aita lahata mis on su tegude ajendiks, kas mõistus või samas ka mingi seletamatu? Ma arvan, et nende ühistöö. Ma pean tunnistama muidugi, et minul tuleb mõistuse kontrolli alt, siiski käib enamasti kõik läbi kirg, võib-olla sünnitab idee, aga siis. Ta satub mõistuse filtrisse. Ja sageli ma olen nagu tundnud isegi kurbust sellele, et ma olen nii kammitsetud oma mõistusega. Aga teisest küljest õnnelik olla. Meie praeguse saatelõigu nimi on võidukirg. Ja küllap oled sina taris õige inimene, kelle käest võidukire kohta küsida, sellepärast et nagu ma tean oled sina olnud Nõukogude Liidu meister. Kardispordis. Jah tõepoolest. Olen edukalt tegelenud selle alaga. Ja kui nüüd hakata lahkama võidukirg, ütlesid võidukirg. Kassa on su spordi tegemise ajendiks olnud võidukirg, võidukirg no kuivõrd võidutahe on samastatav võidukirega, tihtipeale räägitakse, et võidusõitjad peavad olema just sellised külmad ja kained ja arvestavad. Skandinaavlased tüübid, näiteks soomlased on sellepärast just head rallisõitjad, et nad natukese flegmaatilised. Mida sa arvad sellest? Täiesti õige seepärast, et niisuguse kuumoja keeva verega on võimalik küll väga nisukesed osavaid. Tulemusi saavutada, aga sellega kaasneb ka ebastabiilsus alati. See pendel käib ikka ühest äärest teise ja kui sa kirglikult sõidad, siis siis selle natukese sellepärast sa teed sama kirglikult suure vea ja kõik jookseb tühja Seninud. Nagu lüpsiku lugu lehtedes palju lüpsakse ja lööb oma lüpsiku jalaga ümber, sellest on vähem kasu kui see, kes vähe, aga aga kõik jääb alles. Naljakas võrdlus. No kui küsida sinu käest, mida sa tundsid sõidu ajal? Sõit algas, kõik masinad, nagu tavatsetakse öelda, sööstsid rajale. Ja sina oled sealsele kipaka kitsakaardi peal. Noh, see on minu jaoks oli suur kogum ülesandeid mida siis tuleb täita. Ja selle ma olen mõelnud, et ma oleks kunagi omal ajal isegi sellest raamatu tahtnud kirjutada. Seepärast, et kardisport on küllalt populaarseks saanud ja ja seal oleks, ma arvan, paljudele kasulikku väga paljud kindlasti ei tea väga paljusid asju, kuidas, millele tasub tähelepanu juhtida ja millest see edu sõltub. Ja vot minu jaoks oligi siis niisugune ülesanne, võrrand läks käima kõigepealt siis start ja no mis seal kõige olulisem. Start antakse valgusfooriga. Punane tuli põleb fooris. Ja punane tuli, kui ta põleb, ta niisugune atraktiivne. Esimese, aga ikka vaatad seda punast tuld. Need kindlasti kaotavad stardis seepärast, et pilk tuleb keskenduda. Noh, süttivale rohelisele, siin on täitsa mitu kümnendikku sekundit on mängus, mis tähendab kas viis meetrit tähendab esimese sirge lõpus edumaad kindlasti. Ja mille arvelt näiteks võidad mitu möödasõitu? Jah, ja, ja stardist tohutult palju oleneb seal mööda sõita on, on võrdsete võrdsetes olukordades võrdsete vastaste puhul äärmiselt raske ja nii nagu ütleme liidu koondise tasemele. Inimesed, kes teevad vähe vigu ja ainult vea teise vea pärast. Kui teine teeb vea, siis on võimalik mööda sõita. No vot, see on nüüd, et kirgial psühholoogia praktika isegi, kuidas psüühiliselt olla valmis, tähendab, kui sa ees sõidad, siis mitte seda viga teha, et teist mööda lasta või või taga sõites, kuidas provotseerida viga teised. Vot sellesse sõidusaladus seisnebki tegelikult, sest kõik muu on juba automaatne ja käpas ja ja seal nii palju võimalusi ei ole. Ma ütlen liidu koondise tasemel Väiksematel võistlustel, aga noh, kui kui võtta, ütleme, jaheks liidu paremik üks kümme-viisteist meest, siis nad ikka enam-vähem võrdse oskusega sõidavad ja enam-vähem võrdsed mootorid on neil siis käib see võistlus sellel tasandil hoopis. No jätame selle sõidu jutu nüüd kõrvale ja räägime veidi võiduhetkedest. No kujuta ette nüüd, et sa oled suutnud püsida esimesena ja näed, et viimane ring on tulemas, teised sind enam ohustada ei saa ja. Sa näed, et sa tuled võitjaks, mis tunne see, võib-olla? See on päris võimas tunne. Äärmiselt äärmiselt meeldiv ja see on niisugune suur vabanemine. Jah, tähendab, see on see, mille nimel sa oled nüüd see hetk, mille nimel sa oled tohutult tööd teinud juba alates mootori ehitusest ja treeningutest ja see hetk on, ütleme mõni sekund kestab, aga selle hetke nimel on tehtud tööd proportsioonis umbes mõni kuu. Tähendab, kui need hetked neid võiduhetki võib ju rohkem olla, eks, vaid see on, kuidas kellelegi, see võib isegi, isegi vastavate töö tulemused selle hetke taga olles. Nisugune vabanemine toimub sellel hetkel. Kas ka siis, kui võib-olla medal kaela riputatakse või pärg pannakse, kas see on juba nisuke magedamberg või seal kedagi teist eriti huvitav ja keegi kaasa ei tunne. Aga sõidu lõpetamine siis on? Juba vist mõned aastad tagasi oled sa sellise tippvõidusõidu jätnud ja usaldanud täielikult muusikale. 83. aastal sõitsime viimase võidusõidu. Ja võitsin. Kuidas see otsuse tegemine seal käis, et nüüd on kõik nüüdse sõit on viimane? Võitjana lõpetasid, see oli minu jaoks ka küllalt oluline? Jah, just nimelt võitjana lõpetada. Aga mulle sai selgeks see, et. Et kui ma oleks sellega edasi tahtnud tegeleda või areneda selles veel, siis see oleks pidanud muutuma minu elukutseks mõnest ainult praktiliselt professionaalseks võidusõitjaks hakkama. Aga Ma ei soovinud seda, kuna mul oli muusika vastu palju suurem huvi. Polegi ainult huvi küsimus, vaid muusikat ja võidusõitu saab ju palju võrrelda, nad on mitmest sarnased, aga mingis suhtes on nad ikka lihtsalt erinevad asjad. Ehk sa räägiksid, mil moel nad siis sarnased on? Sinu jaoks tehnika on sarnane vägagi sarnane minu meelest üldse millegagi, ükskõik mis asjaga kõrgel tasemel tegeleda on, seal on nii palju ühiseid jooni kõik, kuidas asja ajada, kuidas valmistuda. Konkreetselt tol ajal oli minu jaoks väga õpetlik kogemus, kuidas Moskvaga asju aetakse ja aga seal muusikast täpselt samuti nii ja ma olen seda kogenud ka muusika. Ma olen nendes heliloojate konkurssidel osalenud ja võitnud? Jah. Noh, võitnud, ausalt öeldes, esimest preemiat pole saanud, aga teisi ja kolmandaid ja igasuguseid muid olen hulganisti saanud. Kas ka selline preemia saamine on nagu võiduhetk võidusõidus või on see hoopis midagi muud? Sa mõtled muusikas saamine? Noh, see on midagi muud, millal muusikasse võiduhetk võib olla. Kas siis, kui sa viimase noodi paned, äkki vä? Partituuri või kui sa lindistuse lõpetad või see on küll üks panemine? Jah, kui saab kaks kriipsu lõppu. Kui ta on põhimõtteliselt valmis. Noh, minu jaoks on, on see valmisolek siis, kui, Ma olen niimodi komponeerinud, räägiti, et niimoodi teen esimene ring seal vorm lõpuni, siis hakkan jälle otsast peale, siis teda kohendama ja kõpitsema tema kallal ja siis kolmas ring ja kus siis tegelen väga nihukeste peenikeste nüanssidega. Ja kui tuleb vot viia sinnamaani ta esitaja kätte läheb, see on siis see on nagu viimane sealne kunstlik kinnistamine peaaegu või siis ta kivistub ära. Võidu oled sa siis saanud, kui ta juba interpreedi esituses kõlab täpselt nii, nagu sa ise mõtlesid. Või kuidas te väga sageli ei kõla nii nagu ma mõtlesin. Ja väga sageli kõlab huvitavamalt. Sellepärast, et üks asi see on nagu selle oma laboratooriumis mõtled ja kujutad ette ja mängid natuke klaveril. Aga pillid nagu ettekanne, õilistad, ülistab lugu, pillid on kuidagi musikaalsemad, kui kui sa oled osanud ette kujutada. Mis on erinevat muusika loomise juures ja võidusõidu juures. Üks mingi väga oluline moment erinev ja ja see on ka üks põhjusi, mikspärast ma võidusõidu jätsin maha ja otsustasin muusika kasuks. Võidusõidus kogusin energia ja tohutu tegevus suunatud just nimelt sinu võidule. Mingisugusel kindlale konkreetsele punktile ja sellele resultaadi täpile. Aga kunstis on, on jälle kogu rõhk nagu suunatud vabadusele hoopis. Inimese isiksuse jaoks on tunduvalt olulisem. Noh, teatav niukene vaimudele See siin ei olegi võit tähtis, et sellepärast ma ei osanudki võib-olla niimoodi seda võidumomenti muusika juures. Et võit on see, kui sa saad sellega tegeleda ja kui sul on pea lahti ja sa oled võimeline kirjutama seal võit. Ehk mõne sõnaga räägiksime sinu teisest suurest kirest kirest, kõrguste järele. Võib-olla see ei ole mitte, kirdekõrguse järgi oli seda ka muidugi kõrguse järgi, aga ikkagi liikumise ja liikumise järgi. See on mul juba lapsest peale. Kui sai ehitatud mudellennukeid seal siis kunagi, kui deltaplaanid välja ilmusid. Püüdsin ise konstrueerida ühe deltaplaani, tegin joonised, kõike. Muidugi teostuseni ei läinud. Ja mine, sa tea, aga noh, niimoodi ohtlik ka veel. Ja siis ükskord tegin isegi tegin õhupalli arvutused siis kui kuulsin, et nende gaasi põletitega õhupallid on olemas. Niisugune kohutav tahtmine lennata. Ja kohutav tahtmine kuidagi ruumis oma asukohta muuta. Ilma. Tahaks niimoodi hõljuda ilma kaalu, kaalu ja midagi tundmata, et sain nagu tunnetad seda oma ümbrust kas või looduses olla ühes paigas ja siis kiiresti teises paigas või. Niuke tahe, vaim on teha unenäod reaalsuses teoks vä? Juhtubki, aga just et olla niisugune kehatu ja suuta ikkagi jälgida. Ja see kõik Türgimine sinnapoole võiks õhupall ja siis lõpuks ma jõudsin sinnamaani, et ma tahtsin küll delta plaanerite kursustele kuskile jõuda, aga läks nii, et ma Ma oleksin hoopis purilendurite kursustele lendamine on ilus asi, aga aga meie riigis on ta seotud nii ebameeldivalt väelise organisatsiooniga. See on minu arvates põhipõhjus. Miks ma ei tegele sellega edasi? Seda seal lihtsalt talumatuse sõjaväeline kordsel lennuklubis venekeelne asjaajamine. No ma neelasin selle alla ja talusin selle ära, selle selle nimel, et ma sain lennata ja hüpata. Aga rohkem ei taha.