Stereopühapäeva stuudios on kaks kunagist tippsportlast. Mu kõrval istuvad Henry Laks ja Alo Mattiisen. Sina Henry jooned olnud Eesti meister, räägi milles. Karatees aga muidugi. See meistritiitel oli võistkondlik parim koht, oli teine koht tegelikult. Individuaalselt. Ja sina, Alo tähendab, mina ei saaks küll nüüd öelda, et maa tippsportlane on olnud man noorteklassis B või C-klassis, ma isegi ei mäleta, kõrgust hüpanud, jumalin pikem kui teised ja selle tõttu sain kõrgemalt üle kui teised, siis ma olin jah ka mingi ilmselt mingi noortemeister või, või mingi selline asi. Ütle otse, sa olid eestimeister kõrgushüppes, vaat ma täpselt ei mäleta enam, kas tähendab, seal oli igasuguseid võistlusi, oli, oli ju spordiühing, jõud oli näiteks, kas, kas see oli jõumeistrivõistlused või kas ma Eestist siis olin? Ma tõesti ei tea seda, mul ei olnud võimalust uurida järele ka seda enam. See oli ju nii ammu, see oli ju kaks 13 aastat tagasi rohkem. Ja milline su kõrgushüppe tulemus siis oli? Meeter 75 oli? See on niisugune paras tulemuse koolipoisi kohta, aga see oli jah, vist näed jälle, ma ei suuda meenutada, seitsmes klass nii. Ikka seitsmes ja kaheksandas ma enam kergejõustik nii palju ei teinud. Aga sealt edasi tegid sa ikka veel edasi, Sparti. Nojah, ma olin suur korvpallur rajoonid meeste tasemel, nii-öelda keskkooliaeg ja mitte muusik. Ja vot oligi üks kuu kuues seitsmes klass ja kaheksas ka läks muusika suhtes selles suhtes täiesti nahkad, nagu sport oli põhiline. Ma isegi seal laste muusikakoolis. Sain vist üks veerand klaverimängu, kahe lausa, sest noh, ma õieti ei käinud seal, kuna nii sportimine kui kui laste muusikakool on ju peale päris koolitunde siis rusika jäi sel ajal päris tahaplaanile, aga Õnneks kuskil kaheksandas klassis. Kuidagi tuli see makilindi lindistamise vaimustus ja siis hakkasime ka ise bändi tegema, siis siis kaotas Eesti sport Alo Mattiiseni. Jumal tänatud. Mind on ikka ja alati huvitanud sportlaste motivatsioon, mille nimel tehakse sporti. Kas võib öelda niimoodi, et et on tegemist võidukirega? Tahtmisega olla teistest parem? Minu meelest taandub absoluutselt kõigele praktiliselt inimese aktiivsele tegevusele, tähendab tal peab olema mingisugune kontrolli võimalus enda võrdluseks kõige muuga kõikide ülejäänute inimestega ja enesetõestuseks. See on selline inimlik vajadus. Näiteks mina arvan, et meile Aloga see enesetõestuse momente võib-olla nii tugev ei ole. Antud momendil oleme spordis siiski küllaltki kaugele jäänud. Aga eriti noorpõlves või kooliajal on see enesetõestuse, ent väga tähtis, tähendab, ütleme keskkoolis ja niimoodi siis on, siis on nagu need ürgsemad kired on nagu rohkem pinna peal, hiljem tuleb selline kultuurikiht peale võib-olla otsekohene, teistest parem olemise tahe jääb selle kultuurilisi varju ja nagu noh, enesekriitika ja kõige muu sellise varju. Aga jah, mida noorem inimene on, seda selgemini ta tahab teistest nagu üle olla millegis. Kas võib seda nimetada võidu kireks? On miks mitte? Asju võib igatpidi nimetada lühidalt või pikemalt, sina nimetad lühidalt, Henri rääkis pikemalt iluse. Nii, või see siis jah, nii on mingi. Ma kujutan ette sporti ju muu pärast ei tehta, rahad ja majad ja Ta on alles nagu viimase aja mood sportlastele. Enne ja jõuga edaspidi ikka tehakse eelkõige võidu ja, ja võib-olla kuulsusejanu pärast, ma ei kujuta ette, kas oli ka mingisugune aeg alal siis varases keskkoolis sul Henry. Mina olen kogu kooliaja ja praktiliselt instituudi ajal ka kui tervikuna teinud sporti. Ühte teist sadat aladelt proovinud. Kas see oli ka selline aeg, kus nagu elu sisuks oli Spart, seda ma enne rääkisin, just et kuues seitsmes klassis väga kõvasti sporti tehtud ja kaheksandas ja ja see vorm oli isegi nii tugev, näiteks, et kui ma olin konservatooriumis esimesel kursusel, ilmselt nüüd on see rekord üle hüpatud igal juhul. Me hüppasime õues kõrgushüpet liivakasti. Nii et sai hüpata ainult karjapoiss ja mul oli veel selline vorm, kuigi ma juba 11. klassis enam üldse käisin korvpalli vahel mängimas. Oli veel vorm nii tugev, et ma hüppasin karjapoissi veel meeter 65 ja see vist oli isegi konsi rekord, aga noh, jõuda nüüd on kõik löödud. Meie saatekavas on asi välja kuulutatud. Meenutusi võidu hetkist. Kas ehk kumbki teist tuletaks meelde? Milline oli nendel ammustel aegadel siis tunne, kui. Ta oli käes, minul oli see asi päris drastiline, selles mõttes, et karateegiuma tegelesin väga lühikest aega, põhimõtteliselt sport, garad teiega eriti ja siis füüsiline pagas tegelikult oli pärit hoopis mujalt. Omandasin selle tehnika, mis on vajalik võistlustel, aga, aga võib-olla see filosoofiline pagasi nõrgemaks selle tõttu pool juhuslikult sai kätte tiitlit see võistkond, kes tuli Eesti meistriks, see oli Erki juures, tegutseb selline hea kamp Ilmar heinsoo juhendusel ja noh, seal valitses selline väga kena intellektuaalne õhkkond sõbralik ja teineteist mõista, nii et see kamp, et see tuli nagu meistriks, see oli minu arust väga kena, sest et ei olnud niivõrd kui nii võib väljenduda nürimeelsete võidu ihaldajad, vaid lihtsalt üks selline kamp, kes, kes tegeles selle alaga näiteks Einso ei võtnud ka seda asja nagu mingisugust dogmat arhitekt ja tegelenud kunstiga, ta võttis seda ka nagu mängu rohkem. Mina igal juhul eelistan sporti, kui mängu. Selles mõttes kui väga tõsiselt võtma hakata sporti, siis muutub ta päris absurdne. No nii nagu nagu muudel aladel muusikas ka, et kas nagu tõesti krampi lähevad ja hambad ristis hakkavad seda tegema tal niigi maitse juures ja see ei ole enam elegantne. Mida te arvate dopingust? Ise on juba ammu öelnud, et minu arust kuskil kui palju surematut, kunstiteoseid ja heliloomingut ja, ja luuletusi ja raamatuid ja on näiteks kirjutatud purjuspäi või siis suure kohvi annuse juures näiteks ma ise joon väga palju kohvi, kui ma kirjutan, või suitsutegemine, need on kõike, mingit dopingut. Ja ma leian, et kui spordis dopingut, mis ei ole tervisele ja kehale ohtlikud, kuigi tippsport on igatpidi ohtlik dopinguga või ilma dopinguta, tervis on ikka lõpuks nässus siis minu arust võiks kõiki neid lubada. Klassi sport astub uude ajastusse sellega, et võistlevad sportlased spordiarstid ja, ja keemiatööstus juba käibki asi ja noh, niikuinii kuskilt ma lugesin ju, mille kusse korraldati. Anonüümne küsitlus, kas Helsingi kergejõustiku MM-il sportlaste seas 90 protsenti vastas, et nad on midagi sisse söönud või süstinud? See on selle tõsimeelsuse tulemust, see ongi seesama asi, seal on mäng, vaid tort muutub poliitikaks ja kui see muutub tähendab mingiks propagandavahendiks, siis doping ise on ka ju sisuliselt selline sundkäik minu jaoks kaotad siis sport, sellise mängulise võlu täielikult teeks jutus väikese pöörde. Kas võidud spordis on teil aidanud saavutada, aga võite hiljem? Muusikas näiteks? Oleneb, mida võiduks lugeda sport näiteks? Minule konkreetselt on olnud nii palju, et tahtejõudu et ennast võitjat midagi üldse võita, sest et kõigepealt endast jagu saama ja sport on oivaline vahend seda õppimaks ennast ületada. Ma ei oska midagi öelda. Midagi on igal juhul tahtejõudude küll andnud, ei ole. Minule. Ei kujuta ette? Üritades mitte. Olla liialt Matiiseni laksi isiku pultuslik. Ehk räägiks nüüd nendest võiduhetkedest siis ka muusikas? Muusikas ei ole neid meetrid ja sekundid ja, ja nii edasi. Selliseid absoluutväärtusi, mille järgi üks on parem kui teine ja selle tõttu on see ette absurdile määratud võistlus, mis seal Tartus käis, jumaldab, vaatan, et viimane aasta ei olnud. Aga selleks läks vaja seda selle haiguse läbipõdemist, et tuleb kõik ritta panna. Üheksa aastat pandi ritta ja. Pigem mäletan ma mingeid ebamugavusi seoses selle võitmisegi ja asjadega, näiteks rohelise munaga, eks ole, ma tahtsin sellist asja kirjutada ja tundus endale põnev ja, ja kihvt ja, aga mul oli juba väike kompleksset selge, ma lähen sellega Tartus välja ja ja loomulikult siis antakse mingi preemia talle, eks ole, et noh, suurvorme nii edasi skoria kolm solisti ja antakse talle preemia ja no umbes nagu ma oleks sellepärast kirjutanud, et saada preemiat, see preemia on vale nimi, kes ei, preemia, on ainult sul mingi pisikene savipott või väike aukiri, pigem ebamugavusi, on see Tartu auhindamine minu jaoks toonud kui mingit suurt võidurõõmu, et ah, olen teistest. Ehk siis au ja kuulsuse nimel või? No näiteks viis isamaalist laulu. Mis nendega jälle anud? Suhteliselt tihti väidetakse, et Mattiisen tegin, et minnes välja kindla peale Kindla peale võidule, kui nüüd kõik need ütlejad ja teised suudaksid ennast tagasi mõelda. Veebruari ja märtsis 1988 kui need lood valmis said tekstid ja, ja viisid siis ei osanud mina ette näha, ega ka mitte keegi teine, kuidas need asjad mõjuvad niimoodi lihtsalt. Ma tahtsin Tartu levipäevade jaoks programmi teha, nagu ma olen iga aasta teinud midagi erilist, kuna inspee ei ole pidevalt tegutsev ansambel. Vait on ahjust tulnud selliste asjadega üles ja see oli kogu eesmärki ja igaüks teab, kuidas meil kuude ja nädalatega on Eestis. Olukord muutunud, nii et et kes arvab, et ma mingi osavalt konjunktuur Touril nägin ette kõike, mis suvel toimub ja sügise poole ja selle tõttu oma lood tegin, siis see on vale selles mõttes. Mida te arvate, kuivõrd lööb välja võidukirg iga inimese juures, iga inimene ju tegutseb ja elab ja töötab selleks, et võita ju mingit tunnustust. See on ju loomulik, eks. Ma ei näegi, et tuleks mingi muu motiiv aktiivselt iga päev tegutseda või kuskil tööl käia, ükskõik, mis töö see siis on, see on just lähedaste tunnustuse. Ja kui on tegu sellise töö spetsiifikaga, kus see tunnustus laiemaid masse haarata, ütleme, teater või eriti just kunstivaldkonnad, aga ka teaduseks ole ja sport ja noh siis tunnustus kasvab üle kuulsuseks. See on nagu pea iga inimese elu mõte.