Kui rääkida eestluse arengust Kanadas, siis on kõige suurem spetsialist sellel alal vaieldamatult härra Karl Laun Te. Olete kirjutanud mitu raamatut sel teemal. Ja seepärast ongi ehk teie käest põhjust küsida, kuidas on Kanada multikultuurne poliitika multikultuursusest soodustav poliitika mõjunud eestlasele. Siin Kanadas? Kõigepealt muidugi multikultuursus ei ole mitte kultuurautonoomia. See on väga suur vae multikultuuripoliitika tähendab lihtsalt seda äärt. Assimileeriv seerimine on niin aeglasemaks ja ja vähem valusaks tehtud pikema aja peale. Ja loomulikult sellest on teatav kasu igal nii immigrantide grupil. Teatavas ulatuses. Iga eestlastel. Kellele küsimus näiteks koolile on? Eesti kool saab toetust valitsuse poolt ilma selle toetuseta ma ei tea, kuidas eesti kool praegu toime saaks? Enesega, kui peaks täielikult oma nikul? Muidugi teised, et millised grupid täpselt samuti ja mida suurem grupp, seda rohkem talongi šansse veel saavad saada. Et just nii on mitmesuguseid muid siin loteriituludest ka niisugust otstarveteks ja eestlased on suhteliselt kui protsentuaalselt. Nii. Ja siis on nad suhteliselt oma suuruse kohta suhteliselt palju rohkem kui teised üldiselt pannud rahalisi toetusi oma kultuuriürituste jaoks nagu sein, bibliograafia, Klubi ja kultuuripärandiklubi on päris suured toetused saanud ja ka teised pensionärid ja mitmest Orid ja on saanud suuri toetusi. Nii et seal multikultuuris ongi, et antakse toetusi teatavateks otstarveteks, kui selleks on avalduse ta siis antud. Ja selles osas võiks öelda eestlane suhtest oma arvulam saanud päris head toetust. See muidugi aitab kaasa ka eestluse säilitamiseks teatavaks ajaks natuke kauem, kui ta muidu oleks olnud. See on siis multikultuurse ühiskonna aspekt, aga öelge, kas eestlase areng Kanadas on millegi poolest erinev teiste rahvusgruppide arengust? Siin olen kuulnud selliseid väiteid just kodueestlaste poolt, kes imestavad, kuidas siiski on suudetud mitme põlvkonna järel hoida eesti keelt veel elus. Nii kaugel Eestimaast ja. On erinev ja ei ole. Ja peamine Erinevus võiks olla oli tingitud sellest motiivist me, mispärast kodumaalt ära tuldi oldi sunnitud tulema. Peame täielikult vahet tegema ikkagi poliitiliste põgenikud, kes tulevad arvates oma mõttega ajutiselt. Ära oma kodumaalt tahavad kõike seda kodumaist edasi kanda, need on väga tugevat veendunud hingega patrioodid. Nemad nendel siin on ajutine, siin koht on lihtsalt siin elamine on ajutine, nendele teiselt poolt on aga, kes majanduslikel põhjustel nagu ütleme, Kariibi saartelt ärriti siin ja nüüd tähendab värvilisem mitmelt poolt mujalt on tulnud nii ka itaallased ja sakslased kes on tulnud majandusliku matt elu elu otsima. See on väga suur vahe. Ja sellest oli tingitud ka, et Eesti kultuuriüritused sinna algusaegadel, kui saabuse täiesti põgenikud Siis eesti kultuur oreliõlituse. Põhjus teiselt poolt see, et see, kes tulid Eestist ära, olid ka ütleme siiski mitte tavaline läbilõikeinimesed, vaid need olid nagu vanasõna ütleb, veerev kivi ei kasvata sammalt ja Nereid teataval määral nagu veerevad kivid ka selles mõttes. Et. Ütleme näiteks näiteks võtame teatriinimesed teada. Kas te teate, kui palju diaatri tippjõude tuli ka siia, isegi Kanadasse Estonia inimest. Võtame ülikooli õppejõududest muudelt aladelt, üks ükskõik mis aladelt. Need olid niisugused inimesed, kes olid eesti kultuuri südamikus ja tegevuse rahvusliku tegevuse Eestis jätkasid siin ja see eriline põhjus, see poliitiline motiiv edasi kanda Ecule. Kunagi ei tulnud niisugust mõtetki neile inimestele, et nüüd nende järglased kunagisi sulavad, lihtsalt. Kaanad laste hulka ära jää, oma keelt ei oska. Seda oleks nagu kuriteoks peetri peeti kuriteoks. Aga see viis edasi edasi niisuguse selle kultuurilise see on suur vahe, see oli samuti, ütleme ka teiste poliitiliste põgenikuna lätlaste, leedulaste osas palju vähem, aga juba ütleme, juutide osas, kes aga jälle teistel põhjustel on, on oma rahvust säilitavad väga tugevalt. Aga see ei ole näiteks itaallaste osas sakslaste. Sest varem ma nimetasin, sakslased püüavad nii nii pea kui võimalik üldse maha salata, sakslane. Osa sakslasi. Tal on selleks tulnud, et paremat elujärge saada ja nad ei tahagi selle, selle Saksamaa ajalooga enam kuidagi seotud olla. Siin on lõpuks Kanadas on kõige suurem Englas inglise keelt kõneleva ja, ja prantsuse keelt kõnelevate järgi rahvusgrupp nii päritaval tulla sakslased üle pooleteise. Nii oli päritolu võib-olla kahe miljoni või rohkemgi, isegi kuni laiemalt seda võtta. Aga saksa kultuuri elu on mitte elavam kui eesti oma. Eestlasi on ainult paarkümmend 1000. Nii et on teatavad suured suured vahed dist sellest motiivides. Ja teiseks ka just. Kes need põgenikud olid, seda ma olen eriti new rõhutanudki oma selles raamatus Polletikale lipud siis raamatul. Tiitel, pealkiri on just selle alla kriipsutama, näete, eestlased, kes tulid Kanadasse, ei olnud mitte. Kes otsisid paremat vaid meil olid teistsuguste veenetega. Kui nüüd aga see migrantide aeg peaks tulema, siis on hoopis teistsugune olukord ja teistsugused motiivid. Te ütlesite, et see oli veel aastakümneid tagasi kuriteoks peetud, kui keegi püüdis oma rahvust unustada oma rahvusest ja keelest mööda elada, kui nii tohib öelda. Aga enne meie intervjuu algust tõite te paar arvu näiteks, kui palju eestlasi tegelikult peaks siin Kanadas olema ja kui palju inimesi eesti keelt praegu reaalsuses. Maitia praeguseid arve õieti mida mina kasutasin oma selles raamatus ka olnud juba 20 aastat tagasi Kanadas statistika. 1000 970.-st 71. Ma ei mäleta, aga ma pean siis seal raamatus nii häda maha. Jah, eestlasi tähendab päritolu, etnik etniline päritolu, umbes 20000, üle 20000 peaks olema aga eesti keelt keskkõnelejal üks vist oli, viimati oli 13000 siis 20 aastat tagasi. Ja see nüüd on kindlasti nüüd on, kindlasti on vähenenud. Ja kui mu raamat ilmus enne seda, oligi järgmine Kanadat tsensori iga 10 aasta tagant tarvitanud, seda sellepärast ma ei tahtnud nii pessimistliku, nii Albu arvu anda, need 10 aastat varem oli natukene parem. Ja nüüd on sellest jälle 10 aastat nõelale kus tegelikult keel, eesti keel on koduseks keeleks on seal, kus on eestlasi, elab koos palju. Ja see on Toronto. Nii et järeldus on eesti keel, elab Kanadas nii kaua, kuni on Torontos Eesti ühiskonda. Siin on ka näiteks abiellumisel segaabielud. Väljaspool on täielikult niivõrd reegel, et seal on väga haruldane, kui, kui kui on Eesti abielu mõlemad poole teel ka siin Torontos seda siiski juhtub, siin on rohkem valikuvõimalust. Ja siin on tegevust ja kokkusaamise nõder, kes on Toronto Torontos on see keeleoskus, tube kõvasti parem kui, kui kuskil mujal Kanadas, kus eestlastelt eestlased, kes on sattunud päris kaugemale kanadalaste sekka täielikult? Need isegi esimene generatsioon on juba eesti keele peaaegu mõnel juhul ära ära unustanud ilmatu, tegelikult oleks veel palju omandanud neid neid juhuseid. Nii et. See ongi see küsimus, mida ma tahtsin lõpuks küsida. Et kas oma keelt unustades võib siiski kanda rahvust edasi. Nuia võib muidugi võib paljugi, sest võtame päris selgelt juudist. Neil muidugi oma keeleebra iilist praegu nüüd enam palju ei õpi, aga heebrea õpitakse, aga ega nad ei räägi. Aga veel rohkem kuidas iirlastega šotlastega? Küll võib öelda, et neil ei olnud oma keelt enam siis või enne siiamaaletulekut seal juba inglise keel oli siis meil nii nagu Kariibi saartelt värvilised, kes tulevad, nende keel on kodune, keel on ja emakeel on inglisekeelse mingisugusel kujul teatavate rahvuslikku tegevust või rahvustunnet saab edasi kanda. Ja kindlasti saab ta edasi edasi kanda veel põlvest põlve. Ütleme mingi klubide kujuliselt, olen mõelnud Eesti üliõpilasorganisatsioonid, mis on kõige püsivamatena ja kindlamat püsivamat. Aga olukord on juba jõudnud nii kaugele, et. Ma tean, on neid üliõpilasorganisatsioone, kes saadavad oma ringkirjad juba välja eesti keeles ja teisel pool. Ja teisel küljel on inglisekeelne inglisekeelne tõlge läheb inglise keele peal aja jooksul või sureb see organisatsioon välja Emkum. Ja kui ta ei sure välja, siis ta jaburaks klubiks. Nimi võib sama Inglise keelt täielikult läbi inglise keele peale välja, aga nad on ikkagi see rahvuslik tunne, mingisugune on, aga see ei kanna ära enam edasi rahvuskultuuri. See on. Rahvusteadust kannab, elasid aga tuuriline tegevus ükskõik mis seal, kui nad ka ütleme, minu pärast kasvõi laulukoorid või, või näidendid, näitemänge ja nõnda härrassee on ikkagi siinse maa kultuuri juba siis vaevalt et selles enam midagi. Kui rahvatantsu võib jääda. Mõned toidud. Aga see ei ole ikka enam põhikõhtu. Siin. Juba üles kasvamas kolmas eestlaste põlvkond Kanadas. Millise prognoosi teie teeksite eestluse tulevikule Kanadas, ütleme lähitulevikule? Aga mida lähituleviku all on mõeldud? Kaks aastat 20 aastat, 200 aastat. 20 50 50, Heino midagi kestab edasi. Kahtlane, kas enam kooli kui niisugust on? Niisugust tähendab Fera eraldi pühapäeva või õhtukooli täienduskool, eesti täienduskool ka isegi see võib võib elasi püsida, eriti kui on selle valitsuse poolt toetusi. Ka isegi yhe põhib. Ja kujuneb selliseks, et keele õppimiseks neile, kellel keeles on huvitunud ja neid võib olla, kes on juba vanemad, on eesti keele ära unustanud või ei kõnelenud enam eesti keeltega korraga, noor inimene tahab sellega oma midagi eriti huvitavad ja teistsugust. Tuleb eesti keelt õppima. Samuti võib arvata, et üks või teine organisatsioon ikkagi on edasi. Nii et 50 aasta pärast midagi on siin, Eesti on ikka olemas. Ja kui siis näiteks Eestile mingisuguste Eestis kodumaa abi vaja on, siis ollakse siin valmis, pannakse kui midagi, milleks ollakse valmis midagi aitama tegema. See on. Nii et päris ära kadunud ei ole õhk aga palju ütleme, nõrgemaks või lahjemaks kujunenud kui praegu, nii nagu kui nüüd võrrelda seda viimase 40 50 aasta jooksul, kui alguses, kui tuli, kui tugevad, siis olid vaatan ja, ja kõik. Ja nüüd enam ei ole. Siis siit võib arvestada, et järgmine, 40 50 aastat see läheb täiesti samuti edasi. See areng, võib-olla see See punkt on juba vast mööda ja nüüd läheb aeglasemalt. Võib Allasena, sest teatav nisugune pöördepunkt peab kuskil olema. Omal ajal ma mitmed korrad mõtlesin, võrreldes just teiste rahvusgruppidega. Üks asi, mis eestlastel oli ka, kes siia tulid, nad olid haritud edasipüüdlikud üldiselt paremini haritud kui teised, ütleme, võrdleme itaallastega. Itaallased tulid. No need lihttöölised suurem jagu, eettgali jäid lihttöölisteks. Ega nende inglise keelt ka ära ei õppinud, nende lapsed olid neil tõlkideks, kui poodi minna ärides käisid või, või mingisugune ametiasju oli ajada. Nii et lastel oli siis ka kakskeelse Stahli tõlgi osa. Juba järgmine põlv seal, seda, seda, seda tõlgi osa ka ja enam ei olnud kodust kooli, see on täielikult kõik läinud inglise keele peale. Seal on mingisugune rahvustunne või midagi niisugust, on ikkagi kogu aeg on olemas ja kogu aeg nii kestab see. Nii, et see on võrdlemisi püsiv. Nii keere kiiresti ei kao, ega eestlaste hulgas ei kaose, üksikud ja vajuvad ärassiin. Omal ajal ma sain mõelda niimoodi, et eestlased tegid väga rumalasti. Teised, kes siia tulid, neil olid suured perekonnad, muretsedes suured perekonnad, palju lapsi, eestlastele, aga kes tahtsid kiiresti kõik haljale oksale saada, ei saanud seda omale lihtsalt lubada. Kui palju Eesti perekondi või abielupaare, kellel üldse lapsi ei ole, või siis kui on, siis üks ainult. No iluks ka võimeid moe pärast. Kaks noh, ja siis, kui juba kolmsis imestati ka löödi kaks kätt kokku, mis taga on juht. Ja aga kui oleks needsamad sama harv eestlasi olnud, nii nagu itaallased tulid siia keelt ei rasked, teevad lihttööd, perekonnad on kuus, seitse, kaheksa last igas perekonnas, meil oleks praegu juba seitse, 80000 ja vat.