Tänases stereokavas loeme me päris mitmel korral lemmikraamatuid. Pikk pime aeg justkui seaks ise tingimuseks, et raamatud on lähemal kui kenal suvisel ajal. Meil on plaanis teha neid lugemisi neljal korral. Raamatud on valitud meeldimuste põhjal, mis aastate Taka ulatuvate lugemismuljete settimuse tulemus noh, nagu näiteks ameeriklase sool, Belov, hertsog, millest valitud lehekülgi ootame lugema Aarne Üksküla poole kaheksa paiku õhtul. Või kreeklase Constantinus, Kawafize luule millest esmatutvusel saadud elamust on aidanud värskena hoida õnneliku juhuse läbi saadud tõlkeraamat. See luulehetk on kell pool 10 õhtul koos Mikk Mikiver iga. Või on tegu hoopis ülivärske väljaandega, nagu näiteks prantslase Pärdi lakk, loo ohtlikud suhted. See nimi käis alles paar nädalat tagasi läbi raamatureklaamidest. Neile, kes sellest teosest ilma jäänud võib too valik tunduda saatejuhtide epateeriva žestina kuid tänapäeval otsitud raamatu omanikuks. Peamine on sageli hea õnne märk. Nii et kadestage meie õnne. Aga mittevajalikke suhteid, mis samuti pole muidugi vähese kaaluga raamatukaubanduses kirju ohtlikest suhetest kuulete kell kolm pärastlõunal. Loevad neid Kersti Kreismann ja Härmo saar. Ka see raamat, millest alustame, tänaste lemmikute rida on minu kätte sattunud õnneliku juhuse läbi. Õigupoolest korrektsuse huvides olgu öeldud, et oli sattunud sest seda raamatut mul enam pole. Nüüd loevad seda kellegi teise silmad, inimese, kellel olid pisut pikemad näpud kui tavalisel lihtsurelikule. Kui sõnad mütsist, mis varga peas põlema peaks ka kohale jõuavad, siis enne kui häbi juuksed mütsiga koos sootumaks ära kõrvetab. Olge hea, tundmatu heategija. Ning pange see raamat tagasi Eesti Raadio valvelauda Lomonossovi tänav 21. Et lõpetada see kriminaalne sissejuhatus, ütlen, et tahan teile praegu tutvustada Leningradis kirjastusena hukka väljaandel ilmunud NSV Liidu Teaduste Akadeemia, Vene Kirjanduse Instituudi ehk teise nimega tuntud ka kui Puškini maja toimetatud Vene 18. andi kultuuritegelase vürstinna Jekaterina Taškova memuaare. Ene teata vett jagades erinevaid aškova oli aastal 1763 kuni 1796 üheaegselt Peterburi Teaduste Akadeemia direktor ja Vene akadeemia president. Et ta võttis aktiivselt osa paleepöördest 1762. aastal, millega Katariina teine troonile tuli erinevad Asko aluse mitmele teaduslikule ajakirjale, kuhu muuseas ka tema kuulus nimekaim kaastööd tegi. Ja ongi kõik. No mis me teame 18.-st sajandist. Et see algas põhjasõjaga ja lõpu, valgustasid suure prantsuse revolutsiooni tegelaste ägedust ning Napoli Nonii esimeste sõjaretkede sära. Et sel sajandil töötasidentsüklopedistid ja kirjutasid Wolt Täär ja russokanti reaalsete mõõtmetega parukaid, kasutati kilode kaupa puudrit. Et naised kaunistasidendi iludusmärkide ehk Mushidega. Et tuli sõdu, vaeva ja valu. Et Hiiumaal alustas oma tegevust Ettevõtlik, Ungru krahv. Et ikka veel põletati tule Riitadel nõidumises süüdistatud naisi ja tüdrukuid. Et Käsu Hans kirjutas nutulaulu Tartu linna asjus. Oli valgustussajand, mil psüühiliste häiretega inimesi arvati kurjast vaimust vaevatuix ning peeti ahelais ja leetreid ning rõugeid arvati olevat üks ja see sama haigus. Seepärast ei lastud fondi, kus teati leetreid olevat näiteks üle peeterhofi keisrilossi, lävegi. Ningikat Irina Taškovagi pidi seepärast minema oma esimesse pagendusse. Ainult tänu leetritele, see tähendab tänu tegelikult juhusele sai minust selline naine, kes ma olin. Ja ainult see juhus pani punkti minu kasvatusele. Varasest lapsepõlvest alates, aga mul oli õnnetus kaotada oma ema juba kaheaastase lapsena. Janune siin lähedaste armastuse ja soojuse järele. Tahtsin igati üleval hoida nende huvi minu isiku vastu. Ent 13 aastasena tundus, et mu unistus sellisest elust ei täitu kunagi. Nimelt saadeti mind esimeste leetrite tunnuste ilmumisega 70 versta Peterburist asuvasse külla. Et ma kedagi rõugetest sei nakataks. Niipea kui silmad vähegi paranesid, hakkasin lugema. Mu lemmikautoreid said montiskee, Wolt Täär valu. Hakkasin tunnetama, et üksindus polegi alati väljakannatamatu ja mul oli jõudu, et säilitada need eeliseid, mida annavad mehisus, kindlusetunne ja hingerahu. Sügav melanhoolia, mõtisklused muutsid mu elavat-lõbusat ja paiguti kergemeelset kiloomust. Minust sai tõsine, vähe rääkiv, mõtlik inimene. Ning see palju lugenud aktselerant kohtub aasta pärast üliromantiliste asjaoludel oma tulevase mehe iludustest ohvitseri vürst aškoviga. Abielluvad Jekaterina, kes valdas vabalt nelja Euroopa keelt õpib ära ämma meeleheaks ka vene keele. Et Moskvas elavate uute sugulastega suhelda, sünnivad tütar ja poeg. Noor perekond hakkab elama peeturfis. Soode keskel ilmuvad esimesed liigeste põletiku tunnused, mis valulikult saadavad elu lõpuni. Nad liiguvad kõrgele positsioonile vastavalt õukonnas suhtlevad valitseva perekonnaga. Seal oli Venemaa troonil keisrinna Jelizaveta ja tema Surma ootas sugulane Peeter hilisem Peeter, kolmas Paul, esimese isa ja Katarina, hiljem siis Katariina Suure mees. Saatuse iroonia oli, et nii Peeter kui Katariina Olytaškova ristivanemad oma ristiemaga oli nooremal Katariinal vaid 14 aastat vahet. Aleksander Hertzen sõnul oli see aeg, kus Venemaad valitsesid üksteise järel ebaõnnestunult lesestunud sakslanna nende alaealised lapsed tegelikult väga mitmesugused favoriidid, soosikud ja preisi kapralid. Oli ju Katariina Ki sündinud stetiinis ning Peeter kolmas oli Holsteini prints. Ja on vaja teada, et mõista järgmise stseeni tagamaid. Stseeni, mis tegi noorukese vürstinna Taskova nime tuntuks ja kuulsaks energiliste kaardiväelaste hulgas, kes ei suutnud silmaotsaski kannatada Preislasi ja Peeter kolmandat Ühel suurel õhtusöögil 80-le inimesele, kus olid ka suurvürst Peeter ja suurvürstinna Jekaterina hakkas tema hiilgus rääkima ratsakaardiväelasest Tseelissevist, kel oli intriig krahvinna Henriku hoovaga keisrinna Jelizaveta sugulasega veini ja purjus kreisi sõdurimelu tagajärjel agressiivne. Peeter ütles, et ohvitseril tuleks pea maha lüüa. Hoiatuseks teistele kellan mõttes hakata pöörama tähelepanu õuedaamidele, eriti keisrinna sugulastele. Hosteinlased kinnitasid oma vaimustust pianoogutuste Jahüüatustega. Teie imperaator, leks hiilgus, ütlesin ma. Ma pole kunagi varem kuulnud, et vastastikune armastus vääriks niisugust despootlikku ja kohutavat karistust nagu seda südamevalitu surm. Olete alles lapsuke, vastas suurvürst ja seepärast ei mõista, et kui sul on seesugune nõrkus jätta karistamata surmaga karistamata inimesi, kes seda väärivad siis võid ainult ennast süüdistada igasugustes korratustes. Teie kõrgus, jätkasin mina. Te räägite asjast, mis äratab kõigis siin viibijais välja arvata, teie, lugupeetavad kindralid, suurimat ärevust sest oleme ju meie need õnnelikud, kellel olnud õnn sündide ajal, mil surmanuhtlust enam ei kasutatud. Ja see ongi vale, vaidles Suurvürst. Surmanuhtluse puudumine kutsub esile palju korratusi, hävitab distsipliini ja subordinatsiooni. Selleks ajaks olid kõik teised vait jäänud ja vestlesime ainult meie kahekesi. Kordan, lisas ta, olete laps ja ei mõista selliseid asju. Tunnistan, et ma tõepoolest ei mõista seda, kuid tunnen ja tean, et teie kõrgus on unustanud, et keisrinna, teie majesteetlik tädike on veel elus. Kõikide pilgud pöördusid minule. Suurvürst näitas mulle keelt, ta tegi seda muide ka kirikus. Ja olin rõõmus, et asi võttis sellise pöörde. Kutsutute hulgas oli palju kaardiväelasi ja nii levis minu kõnelus kiiresti üle terve Peterburi ning mu osaks said üldised ja ülemäärased ülistused. Ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, sest tänu seltskonnaelukogemuste puudumisele ei mõistnud ma veel, kuivõrd ohtlik oli teha seda, mida arvasin olevat iga korraliku inimese kohuse kõnelda alati tõtt. Pedasgowa oli siis seitsmeteistkümne aastane. See vestlus lõunalauas oli tema poliitilise karjääri algus. Temast sai patriotismi ja kartmatuse sümbol. Nii nagu ta vihkas Peetrit niisama sügavat sümpaatiat tundis ta tema naise vastu. Hertzen, kelle sulest ilmus 1857. aastal ajakirjas paljarnes ta artikkel vürstinna Jekaterina Romano Nadaškova. Just samade memuaaride põhjal sündinud meisterlik publitsistika mõtisklus vaimust ja võimust kirjeldab täpselt jumaldamist, mida tulvab memuaarides. Katariina oskas tollesama oma kuulsa naeratusega sundimatu naeratusega, millega ta hiljem ligi 30 aasta jooksul võlus Venemaad. Euroopa diplomaatia teadlasi oskas sellega kinnistada enda külge alatiseks katasgowa. Esimesest hetkest peale armastab jumaldab üks Katariina teist nii, nagu seda võivad teha pansionaatide kasvandikud või murde-eas poisid ihaldades kolmekümneaastast naist. 1761. aasta jõulude ajal suri Jelizaveta võimlex Peeter kolmanda kätte. Ja siin ähvardas saatus tulevast Katariina teist. Asi oli selles, et Peeter, kolmas kavatses ta kõrvaldada. Ju oli selgi ajal piisavalt vahendeid ja troonile tõsta oma armukese, kes oli muuseas Taskoova lihane õde. Nezis sõitis Taskova ühel hilisõhtul Katariina juurde ja suures praeguses andsid mõlemad tõotusi. Et kumbki ohverdab pigem enda kui annab väiksematki põhjust saata teist tapalavale. Ent siiski jätkame Hertzeni sõnadega. Lisage sellele tundelisele stseenile keskööd, mil linnas on suur segadus ja kaks naistan veel suuremas ärevuses oma saatuse pärast. Et Katariina petistas koovad. Ta ei usaldanud ennast ainult jumala hoolde, nagu oli lubanud oma andunud austajannale vaid ka Grigori Orlovi hoolde, kes oli parajasti siis tema järjekordne armuke. Koos tegid nad tulevikuplaane ja Orlov hakkas tasapisi värbama vandenõulased rahulolematute ohvitseride hulgast. Seda oli üldiselt kerge teha, sest Peeter kolmanda ebapopulaarsus kasvas. Ta jätkas nii Burgundia veinide joomist, kaardimängus, valskust timist kui ka alamrahva seast pärit olevate lõbusate näitlejannakeste kutsumist õukonna kinnistele pidudele. Lisaks said üha rohkem võimu kõik need seiklejad Preisimaalt, kes Barblesid tollase Vene keisrikoja ümber suurte rahade mõisate talupoegade saamise lootuses. Üks viimaseid tilku, mis karika üle sääreajas oli pidu, kus Peeter kolmas purjus kapralite juuresolekul solvas jämedalt oma naist. Ärgem unustagem, oli ülimalt galantne sajand ja käitumisvigade pärast maksti rängalt. Seda ärevust kasutas ka noor keevaline Taskova. Saates oma mehe, kes oli jõudnud ebasoosingusse langeda mingi tühise, diplomaatilise kirjakesega, just nagu teele Konstantinoopolisse oli, juudas kooval sugulasi terves riigiaparaadis, nii et fiktiivse ülesande leidmine oli kergem. Seda enam, kui see aitas armastatud meest eemale saata, tapale vast või asumisele saata võtmisest hakkas ta per koguma ohvitsere, kes usaldasid oma au ja saatuse vastuvaidlematult oma šefi tollal kaheksateistkümneaastase naise kätesse. Paleepööre toimuski ööl vastu 20 kaheksandat juunit 1762. aastal mõlemaga tarina käsi oli siin mängus ja mängisid omi osi edasi ja hästi. Nimelt riietusid mõlemad naised prograrenski polgu mundrites ja nii sõitis tulevane Katariina suur talle ustavate vägede eesotsas Peterhoffi ja hiljem Peterburi. Kõik mis hiljem tuli, juhtus nende elus. Peeter kolmanda tapmine oli selline tunnetus või Katariina osavalt seatud intriig, hilisemad suhete halvenemised. Taas soojenemised Taskova ja Katariina Suure vahel. Pagendus Katariina surma järel, mil troonile sai Paul Peeter, kolmanda poeg, kes oma sõnutsi ei soovinud 1760 teist aastat. Muuseas, selle pagenduse ajal keelati Taskooval isegi kirjade kirjutamine ja konfiskeeriti sulg ja tint tolles talupojatares, kus ta siis elas. Edasi rehabiliteerimine Aleksander esimese Katariina lapselapse valitsemise ajal maadluses eemaletõmbumine, suurlinnade kärast. Kõik see oli veel ees. Pikk elu. Palju-palju aastaid hiljem tuli ka see päev, mil Jekaterina Taškova esimese naisena Venemaal astus kõrgesse riigiametisse. Temast sai Peterburi Teaduste Akadeemia direktor ja pisut hiljem ka vene akadeemia president. Ta oli siis neljakümneaastane, rännuaastad Euroopa vaimuvalguse ja valgustajatega tutvumiseks. Pikad vestlused Pariisist, Idrooga visiit Wolt riiuude Šveitsi oma poja hariduse järele valvamine ja selle suunamine Edinburghi ülikoolis. Ka see oli tulevikus kõik see oli väga kaugel tollest 18 aastasest kahe lapse emast kellel oli selja taga kolm aastat abielu ja kes mõne aasta pärast pidi saatuse tahtel jääma elu lõpuni leseks. Ka seda ta ei teadnud veel. See meie abituriendid, ka ühevanune noor inimene ja Katariina teinegi oli alles 30 kolmeaastane. Ning ei saa mitte nõustuda Jeltsiniga, kes kirjutab. Tuleb tunnistada, et nende kahe naise vapruses oli midagi ebaharilikult kaasakiskuvad. Nadolid muutnud impeeriumi pättust selles revolutsioonis, mida tegi ilus tark naine keda ümbritsesid noored inimesed, kes uskusid ja armastasid teda ja kelle esiridades oli 18 aastane kaunitar ratsapriobrazenski polgu mundris mõõk käes.