Küllap on tänases öös leida küünla tulukeseni kodustelt aknalaudadelt kalmude puude vaikusest sest see on hingevalgus, mis helgib läbi. Mõelgem täna tasem et mitte eksitada tulijate samme. Eksinud unelagendikul on Külliki Valdma koostatud kava eesti autorite luulest mille esitab Kaie Mihkelson. Vaikus, kõneled sealgi, kus kuulmas ei ole ühtki hinge. Kiviaed metsas. Sirelid. Kõik pilved laskuvad su sõrmedel kui linnud pihlalatva sest sinu rohelisest klaasist silmad on nutnud pisarate pihlamarju. Yks üksikpill, nii hall kui järve süda, kui sind ei ole järve lähedal, kes on eksinud unelagendikul. Seal varju ja pilve all. Memme silmad said mullassisse süda Mulla alla. Hääduses moodsaid kadumisse. Kurbusse uksed on valla. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent nagu otsiksid maja. Kui ma jätaksin maja maha, tuleksid puud uksest ja aknast sisse. Kui ma jätan maja maha ööja mullaga, heidan ühte siis saan kaminapuuks. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent. Läidan tule vanas koldes. Hingeõhuga puhun sütele elu sisse. Kapinurgal on äratuskell. Ümmargune peopesa suurune. Eile lahkunu eilne kingitus. Tiksub seal tänase eilseks rõõmud ja mured. Eilseks sõpruse armastuse eilseks. Tiksub aga enam ei ärata. Pilgus silmapiir, valge talv peos kustunud Niinepuulehti tuleb tujukas hingedeaeg justkui imbudes maamullast üles. Nõnda on olnud kõik sinu aastad Olev elus ja teisel pool piiri. Justkui oleks vaid üksainus aeg. Ent mis siis seob ahelad jalga, kitsahetkest välja ei saa. Või kui saadki, siis järgmisse, võtke. Nüüd siis jällegi marrasku astub luitunud palmikud lagedal seljal. Kohtad Neid eelmisi surnuid, kes on kandnud su hinge ja pered toodnadolel elusse kaasa raskeid unenägusid pidi. Mõtled milleks küll, igasse talve pead astuma kaotuse läbi? Kuid novembrikuu külmetanud juuksed ikka soojaks ja säravaks. Soed. Koldes vedeleb sulanud klaasi. Kolde ees lebab külmunud muld. See maja mullu jäi tühjaks. Kas täna üksi siin hakatan tuld. Tuld millest ei saada sooja, sest leegid on toonases ajas. Ehkki suutumaks põlesid laud, nii et uneski avali silmi näen tuld, mis kättpidi roomab, mis täidab mu südamekambrid. Et ma isegi aru ei saa, miks säästab taasta jooni minu randmele silmade ümber. Et ma neid nõnda selgesti tean. Kui silmade klaas siin veel sulas, leek oli valus ja soe Hinge õhud tuttavad hääled olid maja ja kolde jaoks. Kodud kasvavad kodudeks aega mööda kui ussaiateelehed või asfaldist õuemaa Kuletud juletud. Kõrred on haardunud südame külge kui süda on juurdunud rohu kamarast, kivist ja asfaldist läbi. Kui süda on juurdunud põhjaveeni. Kodud kasvavad kodudeks märkamatult märkamatu pidevuse läbi sügisõhtuteks lendavate lehtede läbi pilvede rännuläbi üle magavad, et õuede päevast päeva mõne puudutuse läbi. Teelesaatja hüvasti, viipeläbi hommikust hommikusse. Oksa käele pimis koputab aknale luine ja raagus lumes ja härmas pungas ja. Või tühja lehte ja sügisel õunad peos. Majad juurduvad. Ja toad ajavad võrseid. Ka majad õitsevad ja puistavad seemneid. Kui nad on kasvanud kodudeks. Jää, mis seal on, see miski mis õhtuti hele täis pilvedes hõljub. Hämardub kiiresti metsas ja niitude pääl. Läbi pilvede kasvava rohu jaoks kuma. Seinal kell veel alles pommid kadunud. Katki pliit ei küpseta, ei prae. Madratsi on hiired katki närinud voodil. Mis nii mõnd on teada saanud? Kuivanud kaktus tolmunud lillelaual. Lauahõbesahtlis tuhmiks läinud. Aega ta ei näita vaid, kui palju aega mööda läinud. Koitanud Cap. Kui saaks ta ukse lahti, kui saaks kätte võtma kusagilt. Seal on album alumises sahtlis milles vana koltunud pulmapilt. Sest et talle hallis riides aeg on pannud silme ette kaitsja Nii vaikne õhtu on nett. Hangub hingeõhk ja mõte mällu puutumata, lahkub. Kaob kätepuutest tahe, pingerõhk. Ja kahtlus meelest lahtub. Sel õhtul puudub maitseolek, porra. Ei lõhnaks nyyd ka nelk või vormirohi. Käib akna taga klaasistunud torm ja üle läve astuda ei tohi. Nii vaikne on need ühe mõttelend, kui taevamürin kõrvadesse kostab. Näib et sel õhtul liigutada end vaid laps, kes ilma sündimata oskab. Ma mäletan üht vaikset metsateed, kus seome kimpu värvirikkaid, lehti. Suur sügis puistas puudelt maha, need on pehme vaibaga Me radu ehtinud. Kättpidi siidijärve randa, siis seal kohisevad lained, valges vahus. Tervenisti haarab Dirgne viis. Kutsub, meelitab. Ei anna rahu. Sa istud suure prillikivi peal ja lained kastavatsu, paljaid jalgu. Niikaua laulad vanu laule seal, kui lõpuks vette kustub päiksevalgus. Sest ammu, möödunud sügisest mu ema jäid viisid mulle põue, helisema. Anda aga päevad lähevad mööda. Ja mööda lähevad päevadja ruutudeks jagavad hinge. Nüüd on võrdsed Su valusad vaevad ja rõõmsate laulude pinge saab su südamest korralik tuba, kus kõik kohad on jaganud toda ammu, kuhu kõigil on astuda luba. Ent ei taju sa ühtegi sammu. Vajad pidude palaviku, pinget, mil su hing muutuks kirevamaks turuks, kus lööks joodi või märatsev ingel ruudurealise põrandad puruks. Ära jää minema vaikusesse mis seinad suleb. Selja taga on liivaväljad, milles vaid tuulel on eluase. Vaid taeval on lahe olla. Ära jää minema kaugusesse, mille sinine neelab sind enne õhtut. Häälet kodusest külast tuttavalt tänavalt ei jõua sinuni. Ära jää endasse iseenda juurde. Teelehed kasvavad lopsakalt ja raudrohi ja kummel kodumurul. Naatide metsapuhmad varjavad mängumaad, peidupaigad ja põõsaalused korsten. Loojangust tõuseb eakas püsti. Takjapuhmad väraval haagivad end minuga kaasa ja varemetes tõusev suits ei luba midagi unustada. Kõik jääb sinuga sinus korduma. Elav elab lõpuni oma hea, ükskõik kui kaugele mõtled, lahkuda. Nagu peale sügise polekski midagi midagi peale vettinud, kartulivarte ja porise tee mõisamaja keset parki, mille kohal varesed kisavad kuivemal päeval, kui maa jahtub ja värvid luituvad. Ulno on ikka veel täna niikaua kuni elab, kestab lapsed, põiv. Tänased inimesed ja päevad Koneelnevatega kõrvuti. Suhtumine on vaid aastaaegades pikad, lõputud sügised ja valged talved kestva, aina kestva lumega, milles kevad laguneb suveni roheluseni küpsuseni et uuesti närbuda ja uuesti alata. Puud on raagus jälle õhtuvidevikus. Okste tumemuster seisab linna kohal. Verev tulekuma hääl, mis ahjusuhu heidab valgeid halge. Vari vastasseinal. Kuskil väga kaugel seal poolpaljaid põlde taga tummine, metsi, õõtsub pime meri. Läbi tema müha kõrgel kalda kohal, keegi nagu hüüaks. Tähitumas taevas lähevad vist luid. Jõulukuine hämar. Varajane, vaga laskub üle ilma. Mustendavad puud. Istun, käed on laual. Ma ei teegi muud, vaatan. Lumi langeb. Sa süüta küünal, kui märkad lund. Sestumis, sajus kord sünnib tund, mis murrab hinge, kui tuhk pooltra tuule näole jääb, pahang. Seal ei haihtu, ei huultelt ka. Sest surma sõrmil on valge lõng, mis vaikselt võngub ning võlub und. Säsitaginal. Kui märkad lund ees kuuski lõhnab. Neid vajalt näen, sest tähekiirtest on tehtud raad. Nii väga kerge ja külm on muld. Ja kuskil ootagiks kaugel laas sulle välsitivatuma tuld. Mis muistse müüdi, tooks meelde? Kõrged ladvad, kui valged käed ees tähe kiirgusest tehti. Raad. Su käed on kõrged ja valged puud neilt palveid, sajad kui kalki lund. Tuul kõnnib mööda ning paitab väed ta vapimärk, see on minu hääl, mis pilvis keerleb, siis tardub, rääkisid tasa, kumiseb okste pääl. Kõrgede valged puud, hirm, kurbus, ta kuivad pea kui nurmel rohimisniitjad neab. Kuuseoksi Su Halles käes ja valgus, nendel on lumenaer. See varsti vaibub ja lahkub päävee, Suttu kasvab kui väljund kaer. Siis ekslen kaua, sest teed ei tea. Mu hirm on rohi, mis kuivad, pea. Sest süüta küünalt, kui märkad lund, sest tuhmis sajus kord sünnib tundmis, murrab hinge, kui tuhkpuult rao ja tuule näole ja pahahõng seal ei haihtu, ei huultelt kaoses surmu sõrmilon valge lõng, mis vaikselt võngub ning võlub und. Sa küünal, süüta. Te kuulsite hingedepäevakava eksinud unelagendikul milles kõlas Ellen Niidu Veetamme Leelo tungla, Viire villandi, Ene Mihkelsoni, Mari Vallisoo, Lehte Hainsalu, Viivi Luige, Rein Sanderi, Kaljo Lepiku ja Tõnu Õnnepalu luule. Kava esitas Kaie Mihkelson. Kava autor, helirežissöör ja muusikaline kujundaja on Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste.