Tabasin end üllatusega mõttelt, et meie praeguses elusituatsioonis tundub muusikast rääkimine kuidagi kohatuna. Reaalsus igapäevane elu on muutunud nii ärritavaks, täis oodatud ootamatusi, täis ainult üliebameeldivaid teateid. Ja kedagi ei üllata igaühe prognoosimis võime on ju teada, kui sageli kuuleme, nii, ma arvasin, nii ma ennustasin. Ometi üllatavad kõige maisemad asjad, kõige väiksemad asjad olgu nendeks siis lauslagedad, poeletid või justkui aukudest puretud rahakotid. Ja nii tundubki muusika millegi väga kauge Oasina, millest rääkimine äkki kohatuna näib. Ja seda kaks aastat pärast kuulsat laulvat revolutsiooni, millest räägiti ju ka maailma kõikvõimalikel tasanditel. Ja mis mõjus nii Eesti rahvast ise loomustavana meile nii ainuomasena. Või äkki peaks just praegu muusikast rääkima, mitte rääkima, vaid muusikat kuulama? Äkki peaks muusika olema see, mis oma maksimaalse abstraktsuse ka oma äärmuslike tunnetega ja süvenemist nõudmisega meid vähegi reaalsusest välja aitaks? Ja ometi ei suuda uskuda, et see nii võiks olla. Halastusest on viimasel ajal väga palju räägitud, eriti seoses aastalõpu jõuludega. Rahu meeleoludest halastas on ilus maiste. Ainult et päris viimase aja lausa viimaste päevade keerises tundub see sõna taas vaid sõnaks jäävat. Tundub, et Eesti inimene on tänaseks mingil uuel, hüsteeriliselt tasandil iseennast kaotamas niivõrd oma hädadesse ja mitte ainult olmest tulenevatesse, vaid üldisse, ülemasse, ebakindlusse. Ja see ebakindlus on kestnud piisavalt kaua ebakindlusse takerduda Thomas. Et äkki me lihtsalt enam ei jaksa. Või ei taha. Ennastki tabanud viimastel päevadel nii palju kordi mõttelt, milleks et see hakkab juba tüütuks muutuma. Milleks teha midagi? Kui ei ole tulemust? Milleks näha vaeva, kui tegelikult see enam kedagi ei suuda huvitada? Ja hirm on nende pärast, kes veel jaksavad. Õigemini võib-olla ei jaksagi enam keegi. Aga on ikka neid, kes suudavad iseendas mingit kummalist jõudu leida. Et vaadata tulevikku ja mitte käega lüüa. Auneil. Õigemini käegalöömine on veel üks asi, teine asi on lihtsalt ära minna. Ainult et kuhu. Ja rääkida selles olukorras muusikast millest tegelikult üldse ei peaks kõnelema. Muusikat peaks kuulama? Muidugi, aasta on pikk aeg ja 1990.-sse aastasse mahub päris palju. Kas just päris uut võrreldes näiteks 89 endaga. Aga kindlasti on tugevnenud need tendentsid, mille poole me oleme juba 88.-st aastast püüelnud. Ja meie avad tus maailmale. Meie suhtlemine maailma kultuurrahvaste oluliste esindajatega on 90. aastal loomulikult. Ja jumal tänatud kulgenud tõusude, et kui me vaatame kas või Eesti kontserdi kontserdi afiši siis me näeme, et Eestisse on jõudnud mitmedki maailma nimekad tippinterpreedid. Ja seda juba mitte kosk kontserdi mitte Moskva diktaadi all, vaid otsesidemetes. Need otsesidemed on tekkinud mitmete maailma muusikaorganisatsioonidega kellega koostöö aitab meiegi kontserdilava huvitavamaks muuta ja muidugi jälle teiselt poolt ka meid meie muusikuid välja viia välja viia suurtele esinduslikele, lavadele, esinduslikele, festivalidele, esinduslikele üritustele. Ja ometi on selles ka omamoodi ohtu. On väga oluline see kes jääb siia paigal. Kes jääb lõppude lõpuks ikkagi Eestimaale tööd tegema, noh, võtame siis praegu muusikutööd. Ja kes läheb? On kaks ala, mis ei tunne keele- piire. See on muusika ja ballett või tants. Ja kui me vaatame seda, kuidas, kui palju inimesed lähevad tööle ükskõik missuguste lepingutega, peaasi, et raha eest siis me näeme, et muusikute hulgas on need kaotused Meie poolt vaadates kaotused võib-olla, et interpreedi poolt vaadates võidud päris suured, nii nagu ka tantsijate osas. Selle vahega, et jumal tänatud, enamus meie muusikuid, kes töötavad välismaal, töötavad tõepoolest erialasel tööl. Mulle väga meeldis üks mõte, mille ütles välja dirigent Paul Mägi, kes teatavasti on ka tööl väljaspool meie Eesti Vabariiki. Tõsi küll, Läti vabariigis. Küsimusele, kas tema sümfooniaorkestrisse Riias jätkub mängijaid ja kui paljud nendest orkestri nii-öelda potentsiaalsetest mängijatest on kohal, kui paljudel välismaal vastas ta ei, nad on enamasti kõik kodus. Lätlastel ei ole Soomet. Nii et see meie aken Euroopasse, Soome on meile tõepoolest aknaks kultuur maailma, kuid samas on ta ka kõige lähem pump, mis tegelikult meie hiilgavamaid jõudusid ära tõmbab. Kui juba jutt läks dirigentide poole peale, siis muidugi, möödunud aastasse langeb ka ERSO peadirigendikoha ümber käinud võitlus ja võit ja kaotus või mis on võit ja mis on kaotus? See, et Leogreemer ei ole praegusel hetkel ERSO peadirigent, näitab jälle väga hästi ära meie üldise situatsiooni. Nii kultuurisituatsiooni kui ka üldpoliitilise. Me võime käituda ja tahta käituda nagu tõelised eurooplased. Meil võivad olla selleks kõik eeldused, kokkulepped ja nii edasi, kuid tegelikult on elu ikkagi sovjetliku režiimi rudiment. Tegelikult lõppeb asi ikkagi sinna sellesse nelja tähte, mida nimetatakse raha. Kui ma otsisin möödunud aastale muusikalist tippsündmust Siis nüüd ma natuke nõutuks. Tippsündmusena ei taha ju nimetada ühte kontserti. Võib-olla ühte festivali. Kuid Me oleme juba harjunud teatud festivalidega nagu Idriaart või rahvusvaheline orelifestival. Ja vägisi jäi silm peatuma ikkagi selle kõige suurema laulupeo peale. Ja laulupidu tekitab praeguseni mitmeid vastakaid mõtteid, aga ma ei ole mõelnud senini sellest aspektist, et võib-olla see laulupidu, see, mis tegelikult pidi olema siis eesti rahvuse taassünninäitaja või, või taasühendaja või taas vaba või me võime seda väga ilusti nimetada, eks ole, see laulupidu tegelikult toimus natuke liiga hilja. Meie laulev revolutsioon, meie ülimad patriootlikud, isamaalised tunded, mida sai laulus väljendatud, need olid juba kaks aastat tagasi. Ja 90.-ks aastaks oli see kõik natuke maha käinud. Kas laulupidu on olnud muusikasündmus? On olnud alati küsimärgiga. Selle 90. aasta laulupeo tahaks ikkagi nagu muusikasündmuseks nimetada, kuigi jälle, kui me hakkame mõtlema. Eelkõige tuleb meelde see, mis oli seal uut, võrreldes eelmistega ja muidugi eelkõige see, et sinna oli kohale tulnud tohutu arv, nii väliseesti esinejaid, külalisi kui ka muidugi Roman Toi dirigendipuldis. Äkki oligi Roman Toi dirigendipuldis olemine üks aasta tippsündmustest võimalik. Aga dirigendipuldis olev Roman Toi on meile ka heliloojana tagasi antud. Nii nagu mitmed teised Kaljo Raid Me oleme nüüdseks nendega juba harjunud. Ja kummaline, kui meeldiv on olnud kuulata raadiost näiteks Rein Rannapi laule. Me oleme tagasi saanud mitte ainult oma mälu, vaid me oleme tagasi saanud ka oma elava muusika. Ja mitte ainult seda vaid praeguses situatsioonis, kus. Elus olmes isegi vaimus valitseb ängistus ja sirm on ometi suutnud tõusta noorte heliloojate tugev põlvkond ja võib olla kuulame ikkagi muusikat. Kuulame Urmas Sisaski seda, mida on temal oma ülimas lihtsuses ja ometi ülimas sügavuses öelda.