Tervist minul on Urmas Vadi. Viru hotell on olnud alati selline väga saladuslik paik. Aga nüüd muidugi midagi muutub. Sulgemas Nuuperfooments festival. Näitleja Aleksander Eel. Mul on homme sünnipäev. Teda intervjueerib Pille-Riin Purje. Päevikut peab Krista kaer, aga nüüd, nagu laupäeviti ikka, poeb Kivisildnik tooriumi ja vaatab sealt välja ja näeb. Aga mida head kuulamist. Akvaarium 40. Tere head vikerraadio kuulajad, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja serveerin teile tänases akvaariumis tööstuslikus koguses massikultuuri. Me kõik armastame massikultuuri. Me oleme hall mass ja selle üle uhked. Me vajame ainult põmmpeadele ja Tõllidele arusaadavat kommertsi, kõik elitaarne, intellektuaalne, loov ja rahvuslik paneb meil pea valutama. See oli muidugi nali. Ma sülitan teie massikultuuri peale. Õnneks kuulen viimasel ajal bürokraatide suust arukat juttu. Kultuuriminister Lang väitis äsja, et tema riigi raha eest massikultuuri ei levita meest. Sõnast saame näha, kas kõnts roogitakse raamatukogudest välja ja lõpetatakse kroonika kartlandi, telenõidade elulugude massiline kokkuostmine. Kuulame, naeratame, jätame meelde, usume ja loodame. Aga enne armastama ei hakka, kui näeme konkreetseid tegusid. Üldse on poliitikud viimasel ajal targemaks läinud. Aaviksoo tahab gümnaasiumi kinni panna, Ansip, omavalitsused laiali peksta? Õige, kiidan heaks. Ma oletan, et kõigi nende mõistlike sõnavõttude taga pole mitte bürokraatide vaimne ärkamine, vaid ühiskondlik vaesus. Ja kuna massikultuuri nuumamine, koolide ülevalpidamine ja vallavalitsuste põhjendamatu mahitamine on kallis lõbu, siis tuleb saksa pankurite kasumi huvides eesti massi tuur eesti kirjaoskamatu gümnaasium ja kasuta omavalitsus koomale tõmmata. Umbkaudu 2000 aastat enne Kristust hakkasid jahimehed paiksemaks jääma ning õppisid vähehaaval maisi emmelon neid kasvatama. Neid on hakatud Lõvi Punoyateks kutsuma, sest seda nad tegid. Punusid tääkliilia okstest ja lehtedest korve sandaale ja vöösid korvi, põnoiadelesid kuivades koobastes ja neid peetakse Mesa Verde asustanud toebla indiaanlaste esivanemaks. Kuulsime Gadget vikerraadio saatest Aja jälg kivis soovitan kuulata. Kui meil on veidi üldistusvõimet, siis näeme, et tänapäeval ehitatakse ainult mingit jama, ehkki põhuteater ja veel mitu hubast eesti onnikest valiti globaalsete arhitektuuri imede hulka. See tõsiasi räägib sellest, et pärast püramiidi suurt Hiina müüri on tulnud ainult põhku ehkki mingil ajal koliti põõsalt koopasse ja edeneti kultuuriliselt. See edenemine on ammu läbi ja me vajume aina sügavamale sohu, nii kultuuriliselt-arhitektuuriliselt, koolihariduse mõttes kui üleüldse. Dekadentsi on täiesti ilmne ja üks põhjus, miks mandumine saab toimuda, on see, et ei täideta seadusi. Põhiseadus ütleb, milleks on Eesti riik? Eesti riik ei ole kartlandi tootjate kasumi suurendamiseks. Ei ole ka saksa pankurite tasku täitmiseks. See riik siin on eesti kultuuri eesti keele ja eesti rahva säilitamiseks. Aga kui rahvas on harimatu, vireleb viletsuses, jookseb mööda ilma laiali ja sureb vaikselt välja siis ei saa kultuuri ja keelt ainult kartlande külal raamatukogust välja rookides päästa on vaja üleüldist rahva, keele ja kultuuri päästmise plaani. Raamatukogude kõntsast puhastamise kampaania ei aita meid kuigivõrd. Kui enam pooled Eesti ülikoolide esmakursuslastest ei oska lugeda ja nad ei oska, anname endale aru, mis toimub, vaatame suuremat pilti ja näeme totaalset loomastumist. Esimesel sajandil arenes siinsetel aladel välja anassaaži kultuur. Nava indiaanlaste keeles tähendavat tänassaaži muistset rahvast või siis nagu varem öeldud, neid, kes elasid enne meid. Esimesel sajandil areneti aga meie taandareneme, kui me lähitulevikus oleme välja surnud, siis hakatakse eestlasi kutsuma lollideks, kes elasid enne meid. Ja neil, kes tulevad pärast meid ja kutsuvad meid lollideks, kes elasid enne neid, on õigus. Allakäik, lollus ja massikultuuri mahitamine kõige kõrgemal tasemel on kurvad faktid. Aga mis teha? Lollusest naudime meelelahutust ja targemaks me sellest ei muutu. Kirjaoskamatuid, raamatukogude mõistlikele alustele sättimine ei aita. Gümnaasiumide sulgemine on samuti hiljaks jäänud. Põlvkonna jagu kirjaoskamatuid on ülikoolidesse kolinud ja tulemused on ennustatavad. Ei pea olema prohvet. Seletage võib öelda, et kärarikkale lugemisaasta kampaaniale järgneb peagi kirjaoskamatuse likvideerimise aasta. Ja seejärel tuleb viimase kirjaoskaja mälestusaasta. Tore muidugi, et meie põhuteater on üks maailma mõjukamaid arhitektuurimälestisi aga natuke kahju on sellest, et me elame muretute ja mugavate Niffide ja Nov nahvide ajastul kus põhuste Hagudest majad on inimkonna saavutuse ülim tipp. Muinasjutus puhus kuri hunt põhuste Hagudest arhitektuuri pikali ja sõi põhuarhitektid ära. Kivist maja ehitanud siga jäi söömata. Paraku selliseid ülimalt võimekaid sigu enam ei ole olemas ei ole mitte kuskil maailmas. Aga arheoloogid on visa rahvas, mis neid siis õieti häirinud on? Nagu nüüd teada, lahkusi, tänassaazi indiaanlased oma Kaljo elamutest Messaverdes pärast rasket põuda 13. sajandi lõpul on teada, et nad rändasid pikamaa ning jõudsid paika, mille nimi on kaasas grandes ja mis asub praeguses Mehhikos ligi 620 kilomeetrit lõunas poolshaakko kanjonist, kus oli üks kaljuelamute piirkondi. Muistsed indiaanlased jätsid oma kaljuelamud maha, sest kliima vedas alt. Meiega kolime kivikultuurist põhupallide alla, sest vabastasime rikad maksudest ei pidanud kultuuri muuks kui meelelahutuseks ja tegime laiadele massidele järeleandmisi igas eluliselt tähtsas küsimuses ühe sõnana, aga me tegime ühe vale otsuse teise järel. Massid ei tahtnud väärtkirjandust, andsime neile kroonika kartlandiga, muud savi. Aga siis tahtsid massid ainult purjeviina ja andsime neile kroonika ja kartlandi asemel porri ja viina. Aga massid ei olnud ikka rahul. Nad ei tahtnud seadusi, nad ei tahtnud tööd teha, nad ei tahtnud makse maksta. Massid ei taha tegelikult kalangi Ansip Peep Aaviksoo jutte kuulata. See ei lahuta nende meelt. Nii et ma olen sunnitud selle jutu poliitikute mõistlikes seisukohtadest lõpetama. Kahju küll, aga masside sõna on meile seaduseks. Seitsmendast 10. novembrini toimub Tallinnas nuu perfomance festival, mis on siis teatri ja performance'i festival. Aga sellel aastal on see festival natukene teistsugune, kui ta eelmistel aastatel on olnud, sest et ta on väljunud drisaali ruumist ja läinud Viru hotelli ja täidab nendel paaril päeval täielikult selle hotelli teatri ja perfomance ja kunstiga ja, ja millega veel, seda küsime kohe selle festivali kuraatoritelt sitke packelt ja Peter staamerilt. Meie vestlust tõlgib Laur Kaunissaare ja minu esimene küsimus on, et kuidas te seda, mis seal toimuma hakkab, selles Viru hotellis, kuidas te seda nimetate? Silge pake. See on huvitav küsimus. Meie poolt nähtuna on see pigem nagu välipäeva kestev etendus kui rida väikesi etendusi üksteise järel. Et kuna selle selle neljapäevase festivali võib ühe ühe lavastusena tajutava festivali teemaks on külalislahkus siis on eesmärgiks just nagu ühendada omavahel näitlejaid, edendajaid ja siis tavalisi inimesi, kes on tulnud neid asju vaatama, nii et nende vahel ei oleks nagu mingit väga suurt tajutavat vahet, et nii et üks on laval ja teine on nagu saalis sellepärast on, on üritatud teha just nimelt selliseid etendusi, mis kas kestavad kogu aeg või korduvad korduvalt ja nii edasi, et luua seda illusiooni, et asi kestab. On kruvinud Performatiivse Tšuation integrats, ardis oriens anud Ukraid, vil, miiting, Plays, vitriin end ja mis on meie jaoks oluline, on jah siis veel kord üle korrata see, et, et seal kestev lavastus neli päeva, viies kestab lavastus, mille eesmärgiks on kokku tuua, siis etendavad või näitlejad ja, ja külalised sellepärast külalislahkus ja, ja need nagu kuidagi ühendada. Aga mis asi see külalislahkus on, et meil viimasel ajal räägitakse seoses halbade, ega te ka majanduses ka sellest, et et kultuur on nagu halvas seisus ja ja ei olda kultuuri vastu enam külalislahked ja ma saan aru, et kas see teema sellel festivalil on oluline, et mis see külalislahkus on? Enne laske ujud, sõidad hospidale tees Aedoff palka, mingi Ada. Lõppude lõpuks lihtsustatuna ütleksin ma, et külalislahkus on teise või võõra inimese võõra asja vastuvõtmise kunst. Open huvistis Ada ja endiselt on veel väga lahtine, aga väga vaieldav, kes võiks olla see teine, kes on see teine või seinte teade, soovis Norriti difen, defind, popilation, defin, Sten Blood väga pikaldane. Ma arvan, et see teine on alati keegi, kes on kuskilt mujalt, kes on teise, teisest rahvusest, teisest soost teise taustaga teisest teisest riigist. Pikka aega on räägitud sellest. Teine justkui viitaks sellele, et tegu on mingisuguse vähemusega kellega siis tuleb kuidagi hakkama saada. Aga meie kui kuradid ratturid ei ole päris kindel, kas, kas sa hulk, olgu see siis nagu vähemus või, või enamus, kas see hulk on oluline selleks, et teha kellestki teine? Plaanis ja nii edasi, nii et kohati jääb vähemalt mõnedes linnaosades tunne tegelikult enamuses on just nimelt need, kes on tulnud nii-öelda mujalt külla. On vastastikusest huvist lähtuv kokkusaamine, et mõlemad pooled on huvitatud kokku saamisest. Ekspec hadistsipatyanded, essansin pat tekkinud huvitud aktiveid aedes nats, joonikon, sium, lets eilegi. Et meie jaoks on oluline just, et külalislahkus on midagi, mis toimub kahe vahel, millel on kaks otsa ja see on õigupoolest midagi külalislahkus, midagi jagatakse, et üks üks võtab osa ja teine võtab osa. Ehk siis nii-öelda andia ei saa ja, ja see võib omavahel vahetada, kumera andja igatahes midagi, mis on väga aktiivne, mitte ei ole mitte lihtsalt passiivne vastuvõtmine. Selle majandusliku olukorra ja noh, midagi, mida võiks nimetada Kreeka juhtumiks ja selle kõige juures on tegelikult euro puhul tajuda seda, et õigupoolest igas ühiskonnas Euroopa liidus siis Euroopas on selline väike mikrokriis, mille, mille sisuks on see, et kuid külalislahked me võime või saame või julgem olla. Ratturid kui kui inimesed, kes töötavad kunsti valdkonnas, siis kahtlemata on meil kunstivaldkonnas, töötajatena kohustus teha ennast arusaadavaks nende jaoks, kes, kes mind kuulavad, keskel, kellega ma suhtlen, so vitsu, säästsivalist, Svetress. Teha seda festivali suunata see festival ja nende etendused ja asjad inimestele, kes on niikuinii kunsti valdkonnas sees ja kes on kes on nagu kuidagi selle selle kogu, selle performans, kunsti üldse kunstide kultuuri nuumik, sõpruskonna liikmed, vaid just nimelt püüda jõuda inimesteni, kes võib-olla ei ole kunagi käinud mingit etendustel mingit asja. Viru hotell on keskkond väga konkreetne meie eestlaste jaoks, millised on teie soovid selle selle keskkonnaga, sest ma saan aru, et see keskkonna teema on teie selle festivali juures hästi oluline, et kas te soovite seda keskkonda ehk siis Viru hotelli kuidagi muuta või esile tuua või anda sellele mingisugune teine tähendus. Põhimõtteliselt üldiselt see on ikkagi lihtsalt üks hotell ja siis edasi on see nii-öelda kuulus. Ja kahtlemata meie otsus teha seda just nimelt Viru hotellis tuleneb just nimelt sellest, et tegu on, on, on selle nii-öelda kuulsa Viru hotelliga, millel on kogu see ajalugu ja kõik need kõik need seosed, mis eestlastele tuntud. Me kuulsime-lugesime, õigemini Saksa ajakirjandusest KGB muuseumi kohta, mis asub Viru hotelli ülemistel korrustel. Ja me teadsime Viru hotelliga eelmises kordades, kui ma Tallinnas olime. Ja siis me vaatasime juhhei, see, see ajalugu, mis siin on, et see on väga põnev ja, ja ka põneval, väga põnev on ka see, kuidas need inimesed, kes seda, kes seal kohtasin, juhivad ja kes üldse siin Virootilis on, kuidas nad selle ajalooga nagu ümber käivad ja ise hakkama saavad ja kuidas nad seda käsitlevad, ise. Ja see, kuidas, kuidas, nagu selle nii-öelda ajalooga on juba selles hotellis endas ringi käidud selle, selle KGB muuseumi näol oli, oli väga sarnane sellega, kuidas meie tajume seda, kuidas võiks etenduskunstid ja, ja ja see festival suhelda oma publiku, kuidas seda publikut leida, kaasata? Meile meeldib selle ruumi juures selle ruumi kasutamise juures just nimelt see, et seal on teatud igapäevased tegevused ja sellised nagu mängud ja asjad, mis selles hotellis niigi iga päev toimub. Noh, üldiselt ju on hotelli olemuseks olla, külalislahked on võib-olla pisut kommertslik, söövad, lahkus, aga ikkagi külalisena. Ja edasi on asi selles, et samal ajal kui oldi külalislahked, oli, oli kõiki neid inimesi, kes selles külalislahkes hotellis viibisid luuramas pealtkuulamisKGB, mis mõnes mõttes nagu keeras selle külalislahkus, on mingisuguse perverssed, vindi allariistad, things, promistajateik täpselt sobiv, fans would õnneks. Õnneks on kõik need ajad muutunud, nii et hotelli juhatus ütles, et nad lõikavad kõik need juhtmed läbi ja kedagi peate, ei kuulata nende anud. Kogu seda olukorda, mis seal hotellis praegu on, püüdes seda nagu ümber tõlgendada, nii et ei ehitasin ühtegi lava ja ma ei muuda nagu reaalselt hotelliruumi vaid püüame mängida just nimelt selle ruumiga, mis seal olemas on. Sõideti Viru teadlased, ma ostsin Bortnud. Viru hotell selle, selle festivali nagu peategelane Me ei kasuta seda mitte lava kujundusena kasutame kogu seda ühiskondlikku konteksti nagu olukorrana, millest sulle kõike mängida siis see kõik, mida Viru hotell nõukogude ajal olnud on, mida, kuidas ta on muutunud on ja nii edasi. See on kogu see kontekst, millega need näitlejad, kes seal esinevad, mängivad vaata teos. Soovitame minna ka festivali koduleheküljele. New Performance festival, punkt, plokk spot punkt com, kus on kirjas kava etenduste ja tegevustega, millest ei jõua siin saates rääkida, sest ühe saate jaoks on seda lihtsalt liiga palju. Samas ei saa öelda, et meil Eestis oleks ülearu palju meesnäitlejaid, kes on oma parimates aastates ja samal ajal ka parimas vormis. Aleksander Eelmaa on kindlasti üks neist ja ta saab homme pühapäeval 65 aastaseks. Teda õnnitles ja küsitles Pille-Riin Purje. Kuuendal novembril on sul sünnipäev. Ja öeldakse niimoodi, et see aeg, millal inimene sündinud on, et see pidi olema selle inimese jaoks hea aeg. Aga november on niisugune vastuoluline kuu, mõned ütlevad, et ta on kaomose kuu, teiselt poolt on see hingedeaeg siin meil praegu õhus, et see võiks ka hingerahu võib-olla tuua, et kuidas sulle tundub see aeg, millal sa sündinud oled. Ma mäletan seda, et lapsepõlves ka edaspidi tähendab, et, et kuidagi meelde jäänud sünnipäeva päev on see, et kus esimest korda kahutab või kuna maal oli sündinud, siis siis on nii palju külma, et võib üle künnipõllu minna, tähendab nii, et sisse ei vaju. Ja muidugi pime ja. Mul ei ole eriti meeldinud, see hilissügis on ka mulle veidi piinav. Kevad on omad, ole lemmiku rohkem. Nüüd kui vanemas hakkan saama, siis ka sügis. Tänavu on nii soe, et seda kahutamist vist ei jõuagi pärale selle. Aga, kui palju jah, et kui palju siin linnas on aega loodust näha või loodusega suhestuda. See ongi üks selline kurb lugu, et ta on tükati noh, et sa näed, et miski on muutunud, aga millal ja kuidas ta muutus, seda sa tähele ei pane kevadel, ega sügisel, et et need hetked, kui siin olnud. Näiteks kui me käisime vargamäel tegemas tõde ja õigust siis olime peaaegu kaks kuud, siis järsku oli näha, tähendab, kunas kevad algas ja kunas suvi tuli peale need päevast päeva, et see oli hästi mõnus. Sa oled nüüd ringiga linnateatris tagasi, et siis oli ta nimi küll noorsooteater ja ma vaatasin, et 81 läksid sealt ära 20 aastat. Ei, 30 aastat, 30 aastat juba, et kas see nüüd, kui see 2007 tulid tagasi, oli see mingi täiesti uus algus või selle tolleaegse noorsooteatri ja praeguse linnateatri vahel oli see sarnasus ka alles või sinu jaoks? Nad on muutunud, aga ma väga suurt vahet ei märganud selles. Ja see tagasituleku mako sulandumine olid valutu maja või tähendab ja need mälestused, et ta jah, nagu ikkagi lüürika äraolek, mitte ei tundunud nii, et, et on aastakümneid, aga niuke, et oleks ära olnud ja siis uuesti tagasi tulnud ja veidi on inimesed muutunud ja nooremaid peale tulnud noored peale tulnud ja et see ongi kummaline, et kui ma 65. läksin draamateatrisse 68. ja et siis oli Draamateater täis vanu näitlejaid, Tarmo Mering isegi Laur oli veel. Rebane. Neid oli nii, et kahe käe sõrmedest jäi puudu, aga nüüd vaatasid, et lähed draamasse, mängin veel matuste rahvast. Et siis tulevad kaks vanameest ainult vastu. Karkija õlgsed, et kuidagi ja siis jupp tühja maad. Ja siis tulevad, et, et kuidas see on juhtunud, et jah, et see generatsioon on nii nagu hõredaks jäi. Jah, liiga palju on kadunud. Aga samas, see tähendab jällegi, et väga hinnas on selle generatsiooni näitlejad. Et ei ole mingit tööpuuduse, hirmugavist hinges või. Ja siin ükspäev just avastasin, et ma olengi noh, näiteks linn, linnateatri kõige vanem näitleja et endale ei taha nagu tunnistada, aga paraku ta nii on. Jah, see vist enda jaoks kummaline ka olla. On, jah, eks see raskus see iga on, jah, see on selline hästi. Kummaline, et muutused on küllaltki kiired, ilmselt lid. Noh. Et tuleb ikka endale aru anda, kui vana sa oled? Kas see koduteater üldse on sinu jaoks oluline solid vanalinnastuudios pärast noorsooteatrit siis Draamateatris? Vabakutseline ka, ikkagi vahepeal või mitte üldse, aga sa oled? Vabakutseline ka vahepeal, aga jah, ta on minu jaoks, ta ei ole olnud, nii et ma ei ole olnud nagu väga ütleme siis ühe või teise teatri patrioot. Et mul on ikka olulisem olnud, kellega ma koostööd teen. Ja noh, kuna ma ei ole lõpetanud konservatooriumi, eks, siis ei ole tekkinud ka mul sellist ütleme, kursusetunnet, roolitunnetus, et mis nagu ühendab ja ma olen alati olnud sellistes väiksemates gruppides ja siis seal, kus mind vastu võetakse, olen. Nii et, et või tähendab see ei, mul ei ole mänginud seda sellist rolli või et ma oleksin kahetsenud, et, et seal oleks parem olnud või seal oleks halvem olnud. Nii et et kas saueaugu taluteatris või Draamateatri suures majas, et see on jah, mulle täiesti nii nagu võrdne. Aga teistpidi ei ole sul ka seda, kui haridus on teine kui teistel mingit tsunfti ist kõrval olemise tunnet või on on selles midagi head, äkki hoopis, et sul on teine baas. Ei, ma ei ole tulnud jäätmeAlexi kusagil kõrval olnud, et mind oleks kõrvale kaetud selle pärast mitte mitte kunagi selleks, et et noh, ainuke asi on vist see, et minu enda tahe selle tervisele, teatritegemise juures on olnud ääretult selline väikene, et on olnud alati nagu kingitus. Ja noh, selleks et osanud nagu ise väga iseseisvad samme astuda või noh, nagu koolis on, et sa lähed, õpid näitlejaks, eks. Et minuga juhtus nii, et noh, lihtsalt öeldi äkki tahad, siis ta on küll. Ja nii saigi jah, mu mu oma panus on võib-olla sellesse sellesse või ametisse erialasse kõik, jah. Nagu väike. Aga sa oled jõudnud kuidagi märkamatult ka lavastamiseni, et mis selles veetleb? Olen küll alati öelnud, tähendab, et, et lavastamine on elukutse ja seda kindlasti noh, ei ole ma selles mõttes lavastada ja ta on väga raske töö, minul närvisüsteemile veel ka vahest, aga, aga need ei tea, mis asjad, need anded vahest. Ega ma nii väga palju ei ole teinud ka, nii et siis kui vahest juhtub see mingi materjal, mis nagu siis unustanud nagu ära selle, mis, mis kõik tulemas on ja siis lähed siis nagu te sinna sisse pärast siis kahetsed. No üks autor, kes sulle ilmselt on südame lähedal, tänan, Jaan Kruusvall. Sa oled siinsamas raadioteatris lavastanud tema hääled ja nüüd sel suvel saueaugul mängiti tasandikud helinaid, mis minu jaoks oli üks südamlikumad ja sümpaatse maid, suvelavastusi, et mis selles kruusvallimaailmas sind tõmbab? Seda on nagu raske seletada, siis on nagu, nagu tunnetuslik või näiteks kruusvalli Elinategagi. Korraks lugesin teda. Aga draama tahtis, tegime esimese lugemise ja kui see ilmus, ütleme läbi näitlejate siis nagu. Ma tunnetasin midagi ära. Seda ei saagi nagu konkreetselt ütelda, mis see oli, või tähendab see maailm, kuidas ta vaatab. Ja kuidas ta seda mitte kirjeldab, võid rütmista. Et see on ääretult huvitav suur vaikuse osakaal, mis on temal samuti Becketil. See on ääretult mulle sümpaatne. See on huvitav, et sa selle teketise kõrvale tõid, sest eks ole, sa ju Kodooga alustasid seda teatriteed ja ja ma mõtlesin ka selle peale, Beckett kuidagi seostub, eks ole, absurdi käega kruus veel minu jaoks on nagu mõnes mõttes midagi vastandlikku, aga võib-olla ei ole ka, et. Mulle meenutasid, ütleme kustutage kuuvalgus kõige rohkem need tekstid nagu minimalism, millega ta siis väljendab neid olukordi, seisundeid, et, et see on kuidagi sarnane, mitte ta ei ole isegi ma olen ta käest küsinud teda paides kindlasti vastu, et see ei ole nii, tähendavad ja siis ongi võib-olla tähendab see seoses minuga, et minu noh, alati inimesel see esimene töö või see esimene näitemäng, eks ta kujundab ka järgnevat elu. Et see on ilmselt noorele näitlejale ääretult oluline. Nojah, ja eriti, kui ta saab kuidagi sündmustega või tuleb niimoodi välja nagu Lembit Petersoni lavastuses kodo tuli, eks ole. Ja siis ta saadab sind nagu terve elu sellise oma atmosfääriga. Võib-olla see ongi olnud näiteks minu tegemiste kõige suurem õppialaga selle kooliga on veel üks selline asi, et, et võib olla võrreldes teiste konservatooriumis lõpetanud näitlejatega, tähendab, et, et mina olen seda õpiperioodi, kui nemad, ütleme, seal õpib perioodiks nimetavad neli aastat, siis minul ta võib-olla on kujunenud 12 aastat või midagi umbes sellised, need, et et näiteks omal ajal, kui ma veel pantomiimi tegid, et tüüde sai tehtud vähemalt üks, 12 aastat ja siis, et see õppi perioode mul läinud, mitte et ta ei ole lühike olnud, vaid tunduvalt pikem. Aga eks ta mingis mõttes kestab kogu aeg või no seda küll jah, aga ütleme, sellist stuudiotööd ja Evald Hermakülaga sai tehtud, Lembit Petersoni sai tehtud mitte siis hiljem näiteks noh küll sai ju vaheline stuudios vähem, aga siis olid juba stuudiod, kus sai siis osaleda, siis õpet õppejõuna, algõpetajale. Liiva nüüd nii vana ka õppetööst ei jõua, ei saa lahti ja et võib-olla see ongi see häda, et kunagi Coltsi ei läinud. Kuidas praeguses ajahetkes on sul mõni unistus teatriga seoses või mõni plaan, mida väga tahaks teoks teha? Ei, seda enam ei ole selle jaoks, et eks ikkagi kuskil ainsuses on selle jõu küsimus ka, et kas seda jõudu jätkub ja need hirmud ikka tekivad selles eas juba? Selleks nad tõesti näed ju lavastuse väljatoomisel või rolli tegemised nõuavad väga palju jõudu. Kui seda jätkub, et siis võib-olla veel. Aga näitleja näitlejana ikka tahaks mängida veel, aga sellist konkreetset küll ei ole. Kui sellesama Becketti peale mõelda, siis üks ka niisugune panevate meeste unistuste roll võib olla crap. Aga sinna võiks veel 10 aastat aega minna. Jah, aga seal grupiga on alati olnud see häda, et kuna ta on noor ja vana, et siis isegi nüüd on vist mõnedes teatrikoolides tehtud, nii, et noored üliõpilased loevad selle Grabbi teksti sisse, et siis ütleme 40 aasta pärast mängida. Tanel Saar, VAT teatris ka? Jah, jaa, olnud soovi ja tähendab krohvilinti teha, aga kuni selleni välja, et ma mõtlesin, et äkki loeb noore Grabbi siis Taavi. Aga ma ei saa teda alatult ära kasutada. Aga see on päris hea mõte ikkagi. Mida sa endale sünnipäevaks sooviksid? No selles eas ikka tervist ja rõõmu tahaks natukene. Ilusat sügist lühidalt. Mina olen Aleksander Eelma ja loen Albert kivikase miniatuur. Piim luik. Hommikul Läksin uneküüsi silmist murdma ja ronisin ümisema telefoniposti otsa. Istusin talle otse lagipähe ja kõigutasin jalgu. Sealt nägin, kuidas väike tüdruk läks piimapudel käes trotuaaril minust mööda. Vaatas üles ja nägi mind posti otsas, jäi seisma ja rõõmustas. Nii kena lind. Ning hakkas mulle liivaterakesi pilduma. Kummardudes nende järele, kukkus ta käes piimapudel ja purunes Strutuaari kividele. Pudeli rusude vahelt tõusis äkki lendu suur lumivalge luik. Maas aga ei olnudki enam piima. Läikisid ainult klaasikillud. Istusin rahuliku kivi kukil. Uppudes kevadpäikesekiirte juustesse ja pakatavate puude õitsemislõhna nägematusse koske. Mu kõrval seotuna puu külge tukkus, mu unistav ratsu. Viskus maantee küünarnuki kõveruse tagant vastu mu kõrvu jalgratta kuljuse kõlisev kivi. Siis ilmus maanteetolm avale näole naine jalgratta kallistavate käte vahel. Pea asemel sumisev mesilane. Tiivutatud nõel. Äkki unistav hobune naeratas nägemuste naudingust haaras mu sadulasse ja nii me kihutasime rattasõitjale 1000 nelja järele, maanteel, liivasel jõel. Emmdees ei olnudki enam sõitjat. Lendas vait, kollane liblikas, tantsib võilill. Krista kaer käis eelmisel nädalal Helsingis raamatumessil ja pidas muuhulgas ka kultuuriga päevikut. Kolmapäev, 26. oktoober hommikul kell 10 koht on Tallinna Sadama D-terminali Phili esindaja Merje Aho ja terve rea Eesti ajakirjanike kirjastajatega et sõita Helsingisse raamatulaadale. Sõidu korraldaski Phili ehk Soome kirjanduse teabekeskus, mis jagab soome kirjanduse kohta, et ülejäänud maailmas ja abistab väliskirjastajaid nõu ja jõuga. Meeleolu on veel eelmisest õhtust üsna roosiline, sest oma nõusoleku tulla Tallinna kirjandusfestivalile andis pilveatlase autor David Mitchell Helsingis pärast hotelli sisseregistreerimist Phili kontori külastamist. Siirdume Soome disainimuuseumisse, kus saame põhjaliku ülevaate Soome koomiksit. Ajaloost aga jääb pisut ega ka vaadata Soome disaini üldiselt välkvisiit akadeemilisse raamatukauplusse. Pärast seda õhtuse Kareli ja restoranis. Kas Eesti suursaadiku Mart armakuga tõlkija Juhani Salokandlekäija Phili juhataja Irish ankiga. Neljapäev, 27. oktoober, kui olime pool 10 hotelli fuajees kokku saanud, siirdusime Basilasse Helsingi messikeskus raamatulaadale. Eesti must kast paistis üsna hästi silme ja eristus soome kirjastuste valdavalt avatud väljapanekute seas. Esmamulje kohaselt näis, et kõik kuidagiviisi kirjanduse kirjastamisega seotud eestlased on Helsingisse ilmunud. Tuttavaid kohtub igal sammul ja isegi esimesena alguses on näha, et huvi eesti kirjanduse vastu on väga suur. Samal ajal avastasin oma üllatuseks, et raamatu väljapanekute kõrval toimub ka muusikamess, mille raames esinevad sealsamas terve päeva eesti muusikud. Nii õnnestuski korraks sinna põigata ligi 40 minutit tiirist kuulata. Seal oli küll kui tühi, aga sellegipoolest oli suurepärane. Õhtul vastuvõtt Eesti saatkonnas, kus on kohal hulk eestlasi, estofiil Soome Kirjanduse kirjastus, inimesi nagu niisuguste rahvarohkete vastuvõttude puhul ikka, toimub rida ootamatuid meeldivaid kohtumisi inimestega, keda pole ammu näinud ja saavad räägitud. Mitmed jutud, mis võib-olla Eestis rääkimata oleks jäänud. Reede, 28. oktoober hommikul pool üheksa kogunemine hotelli fuajees, seejärel minek akadeemilisse raamatukauplusse, mille juhataja annab meile ülevaate Soome raamatukaubandusest ja selle võimalikest arenevatest suundadest. Tundub, et Eestiga võrreldes on Soomes raamatute väljaandmine ja nende müük kahanenud palju vähem ainult kaks protsenti. Eestis kipub see number olema üle 15 protsendi. Ainult 38 protsenti raamatutest müüakse raamatukauplustes kõik muu muid kanaleid kasutades. Aga akadeemiline Raamatupood teeb tegelikult päris kadedaks, sest seal on selline valik kõige uuemast võõrkeelsest kirjandusest, millest Eestis Unutkine. Edasi jälle raamatulaadale. Ene Mihkelson ja Andrei Hvostov esinevad oma eluloolise kirjanduse teemadel ja mõlemad teevad seda tõesti suurepäraselt. Kuulajaid palju. Seejärel Indrek Hargla esinemine teda kuulama tulnud inimestest on mitmel soomekeelne Melchiori raamat käes ja tundub, et ka selle vastu on väga suur huvi. Kuulsin, et viimasele seal ongi Soomes eriti populaarsed kõikvõimalikud kriminaalromaanid ning Indreku raamat sobib sellesse konteksti väga hästi. Võiks isegi arvata, et tulevikus Eesti turismiagentuurid võiksid kasutada Soome gruppide puhul Tallinnas Melchioriga seotud retki. Nii nagu on tehtud kirjanduslikud retked kas või Edinburghis või siis Barcelonas. Vees korraldatud õhtusöök. Ene Mihkelson, Mari Saat, pilvi Liive, Kerti Tergem Vee süü, Mihkelson toimetaja Alice Martin ja tõlkija kaisu lähikaine. Väga meeldiv õhkkond, kõik oli väga tore ja eriti huvitav Alice Martiniga vestelda sellel teemal, mis valib siis v s-i väliskirjandusest Soomes avaldamiseks, kuidas see vastu võetakse ja ja millised on olnud ka kokkupuuteid väliskirjanikega, keda kutsutakse raamatutest rääkima ning kirjastused on peaaegu ühesuurused ja autoreid valitakse peaaegu ühepalju, niiet see kogemuste vahetamine oli tõeliselt huvitav. Laupäev, 29. oktoober, Phili ülejäänud külalised on ära sõitnud, jään veel üheks päevaks. Päris kahju, sest tihtipeale niisuguste reiside puhul on sama huvitav kohtuda selles grupis olevat eestlastega kui inimestega, kellega kohtunud välismaitsest, kuhugi mujale võõrasse keskkonda. Toodud inimesed räägivad paratamatult rohkem kui võib-olla Eestis kokku puutudes. Raamatule laadal toimub Ene Mihkelsoni katkuhauaesitlus. Kõige suuremini esinemispaik on kuulajaid tihedalt, täisene esineb tõeliselt hästi, tema jutt võetakse vastu väga hästi. Õhtul Eesti majas Eesti õhtu. Seal majas on siis leidnud endale koha väga paljud organisatsioonid, mis on mingil moel seotud Eestiga tuuriga. Ja kõigepealt loetakse eesti luulet, siis mängivad ja laulavad Riho Sibul, Jaak Tuksami, Jaanus Nõgisto inimesi, palju seal on ülerahvastatud, kõik kuulavad hiirvaikselt. Ja pärast võiks öelda, et jällegi on võimalik rääkida inimestega teoks, saavad tõesti mitu vestlust, milleks Eestis oleks tulnud leida eraldi aeg ja seda pikalt ja vaevarikkalt kokku leppida. Pühapäev, 30. oktoober. Tagasi Eestisse päev kulub peamiselt hinge tõmbeks ja vahepeal saabunud emailidele vastamiseks nende lugemiseks. Isa tavaline esmaspäevane tööpäev lauale kuhjunud pärast Frankfurdi raamatulaat saabunud raamatupakid, need ootavat lugemist või kasvõi sisse vaatamist. Lisaks veel emailide manuses saadetud käsikirjad, millele peaks pilgu heitma liiga palju raamatuid. Liiga vähe aega. Õhtul kell seitse Tiit Aleksejevi kindla linna esitlus. Kõik läheb kenasti, rahvast on palju ja tahaks loota, et krediit ise jääb sellega rahule. Teisipäev, esimene november, tööl jälle kirjadele vastamine, kirjastajate järgmise lehenumbri tekstidele, arutelu, sääred emaile kevadise festivali võimalikele esinejatele või õigemini nende agentidele, hea kui 20-st võimalikust tuli eest lõpuks kaheksa tulla saab. Aga see on niisugustel puhkudel tavaline, kes kirjutab parajasti raamatut, kellel on see just ilmunud ja kes lihtsalt ei viitsi tulla, et meie festival on väike, siis koguneb siia lõpuks siiski väga huvitav seltskond, peaasi, et leiduks kuulajaid. Kolmapäev, teine november. Omamoodi punkti paneb Helsingi kesksele nädalale reporteritund, kus räägime sealsest raamatulaadast ja Messidest üldse Ilviliiveda onu pastoriga. Võib öelda, et messide hooaeg on selleks aastaks läbi. Nüüd tahaks natuke rahulikku aega lugemiseks tõlkimiseks. Tänase kultuurikaja tegid Pille-Riin Purje, Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Krista kaer, erilised tänud Laur Kaunissaarele. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.