100 ta laulab. Tere, head kuulajad. Valter jaa, jaa. Ütlevad teile jälle tere tulemast kuulama 100 aasta laule. No praegu oleme aastas 77, tegelikult on seal aastast veel väga palju häid lugusid kuulata, aga midagi ei ole parata, tuleb ikka minna edasi ja edasi ja siis nüüd juba aastasse 78. Ja nagu me tavaliselt oleme teinud, alustame järgmise aasta muusikavalikut. Aasta eurovisiooni võidulauluga. Aastal 78 toimus Eurovisiooni konkurss Pariisis. Võitjaks tuli laul nimega. No ma arvan, et seda tõlkida vaja vist ei ole. Või pole lihtsalt mõttet. Abanyybee. See oli siis laul, mille esitasid isharcouen ja ansambel alfa, beeta Iisraelist ja autorid olid Ehud Maaper ja noorid Hirsch. Eurovisiooni lugudele on teadupärast ju kindel limiit, kolm minutit nad tohivad olla, aga võib-olla saab hajutada ka natuke alla kolme minuti. No eriti siis, kui tundub, et tegelikult ei ole see lugu nüüd midagi nii väga erilist. See on muidugi alati väga keeruline küsimus. Kas mõni lugu on midagi erilist või mitte, sellepärast et see on ka maitse asi tihtipeale küll, aga seitsmekümnendatel siin Eestis ilmselt väga paljude maitsed ühtisid Gunnar Grapsi ja tema ansambliga Magnetic Band ja üks lugu tollest see aasta on nimega, ma kuulen öös Su õnnelikku naeru. Autorid Gunnar Graps, muusika ja tekst. Rudolf Rimmel. Uno Naissoo kirjutas aastal 77 sellise laulu, mille nimeks ehitajate laul ja ehitusmalevad olidki ju tol ajal väga populaarsed ansambel palderjan selle esitas ja miks mitte siis kuulata seda varianti tollest ajast. Oi püsti uus ja uhke maja või pill käib üle bla pangale. Eesistuja Me meil on vaja see vall, mis liikmergiad. Tööst porsuv sajad Corp paistab päike ja see, see on nüüd teist jah, plaan on habras ning tellis väike. Kui saab. Kui ühest mees vaid kasvav merele, siis ta ei, see paadid on kuival maal ja igal liikmel. Oma oma, aga isa 100 kord paistab päike ja see on nüüd ühte ja teist ja kla habras ning tellis väike. Kuid kui teiega saab? Tropi viid on täis teod, last ilu, nõuda oopri, kuid need teod on Me veod portsu viisakas sajab, kord paistab päike ja see on nüüd täis. Kuidas on, aga siit väike, kuid suuri asju saab neist. Nii püsti uus ja uhke maja, kes lapsi ei kuule. Kuid pikka Youtu vaja jääb pidu, Sead jäänud kortsu, sa 100 kord paistab päike ja see see on. Ja teist ja. Seda ei. Tee. See oli siis ansambel palderjan ja Uno Naissoo ehitajate laule. No mine tea, palju praegu tänapäeval neid noori mehi on veel, kes tahavad ehitajateks hakata, aga me oleme ikka seal seitsmekümnendates aastates ja tegelikult isegi saate autorid peavad tunnistama, et kui nüüd paariga võib-olla natuke viltu läheb, siis ärge pange pahaks, sellepärast et tõepoolest, ega nüüd nii päris kindlasti ja täpselt ka ei tea, millal mingi laul on kirjutatud. Vahel tuleb natuke ajas tagasi minna. Näiteks aastal 76 on Eestile Raadios salvestatud Bruno Ojalaul, põhjaodüsseia teksti autor Heldur Karmo, esitavad Bruno Oja ja Eesti raadio estraadiorkester Rostislav märkuulovi juhatusel. Vahel on kulunud radu, käib elus, mõni käib, muidu ei leia nii kulli. Vahel on sügav lumi, ei lõpe öisel teemajas miili saatel lütseumi ühe lehtla põhjal, koerad on kerge saani, teistega taastus nalja vaid. Aga pole kerge öelda, et tuleb, kus, olid ime, et sind õige enne kätte saada. Kui vaid vestlus oli õnnes hetkest on langenud. Ja milline on elu kindiaga. Sel tundel kani juurde siis välja jõudis? Tõesti ka ja ta ei tea küll teab, et jumal mõtles, kui seda on ees dalai, kuis kuldsel päevil looni, mõneti odüsseia vaprad mehed on sama või isegi ei räägita naat meil. Oli sõid lõbläbi mered tavalge purje all ja ainus seadus tal oli jõud. Tanuli jal kombeks ei andnud teada. Köisse taimis. Ühel reisil segada merekarutöid ja läbima käis kuuldud nende igal pool, nad olid ühes. Toas veerand tundi kuivale. Kui sodee on Luige eluseludo harva pöördub selja taha. Ei märkagi aja põrmu tuulekepid, matuurtogaa taraid. Ning Aremmega noa vaid samm-sammult, marid jäi, õiglus võitis, saatus oli. Elus, kõige eest peab maksma, kui aegadest totay protsendid midagi peale seal. Siis ei mõelnud, kes see mees on nii, ja mida otsiksin. Alaska siga, et on loterii? Andis peoga tunda, just selline ongi. Aimab, et nüüd saab, ta soovib, nii oli lund napil jää peegelsile näi nii koerad saani vedada, et ta aga teele läksid, saanid ja itta suunduda. Tundmatuna liugled Sigma reda aastaid, kuni äkki kaardiaidel külmal ööl võlgnik võla ära või ukseuned olid nii põhja Olisse jaotada. Kolev lõppu valgel lumel on torn ja surmapõll Maidega jäävalgutisse all. Kes tuli, tuli selleks? Et võitjaks lai vaid jumal ise. Loll kaugetel seitsmekümnendatel aastatel oli vist heliloojatega natuke sama lugu nagu praegu sportlastega. Et kui ikka sponsor ligi tulija raha pakkusega, siis keegi ju ära ei öelnud. Tollest ajast leiame näiteks ühe Uno Naissoo loo nimega ja kõik algab munast. Nii oli siis see igavene probleem, kas ennem oli muna või kanarohelisest munast on kindlasti ka väga palju alguse saanud muna ja kana kohta ei oska midagi muud öelda kui seda, et tol seitsmekümnendatel aastatel kirjutas ka Uno Naissoo ühe väga huvitava laulu heldurka Karmo tekstile. Kõik algab munast. Kui nad nii väidavad, ju see siis õige on. Ja ma arvan, et jätkata võiks lauluga, mille autor on Kernaczynski, kes tollal oli Saksa DV üks juhtivaid heliloojaid. Tema laule lauldi niivõrd palju, et ka Els Himma võttis ühe enda repertuaari ja see on nimega. Ära küsi. Head kuulajad, 100 aasta laulude sari jätkub aastast 78 ja meil on siin üks selline huvitav laul, mille on kuulsaks tegelikult laulnud Barbra Streisand. Aga kuna praegu oleme juba siia Euroopasse ja Ida-Euroopa poole tulnud, siis oleks vast võib-olla päris huvitav teile pakkuda ka mõni tuntud meloodia sellises esituses, mis on salvestatud aastal 78 Ida-Euroopas mitte Ameerikas. Kuigi Barbra Streisand on selle laulu väga kuulsaks laulnud, siis pakume teile ühe hoopis teise tuua ja seal osalevad piin, riid ja kati. See oli siis laul, mille autoriks Nil Taemalt sai too mulle enam lilli. Ja see tuua, mida praegu kuulsite, koosnes tiin roidist ja khati kaubadžist, kes kellele lilli ei toonud, selles ma päris kindel ei ole. Kindlasti ei oleks aastal 78 toodud väga palju lilli Lesley Hamiltonile, sellepärast et tema laulis kuulsaks Rolf Soha pala Hollywood movi. Nii palju siis mõtisklustest Hollywoodi elu üle. Aga muidugi helilooja Rolf Soha põhiline esitaja ja ei olnud Lesley Hamilton, kes esitas selle äsjakuuldud lauluansambel Macara ja ma arvan, et see järgmine, mida kuulete, on teile tunduvalt tuttavam. See oli ansambel Makare, tundub nii, et aastal 78 leidus Disco ansambleid idast, läänest, lõunast ja teab kust veel. Võib öelda ka nii palju, et aastal 78 sai popmuusikas alguse selline tõeline globaliseerumine, sellepärast et Boney M-i liikmed ei olnud ju mitte sugugi pärit Lääne-Saksamaalt, kus need plaadid välja anti. Ja ansambel ABBA vallutas kogu maailma oma plaadi läbimüügiga ja kontserditurneed, aga samuti kuni Austraaliani välja. Nii et võib ainult öelda seda, et kui on hea laul, mis kõigile meeldib, siis järelikult see on hea laul ja seda kuulatakse ja neid laule kuulame ka 100 aasta laulude sarjas. Diskopalade kõrvale sobis aastal 78 ka teistsuguseid ja ühe neist pakkus välja, käid buss. See oli siis keepus, võib-olla isegi veidi üllatav figuur 78. aasta popmuusikas. Aga eks neid uusi tulijaid ja, ja selliseid üllatajaid on alati vaja. Kuigi samas on minu arvates ka iga aasta tehtud jälle uued töötlused mõnest vanast loost. Näiteks kui me vaatame praegu sellist ansamblit nagu noomioshi, minu teada vist pärit Austraaliast ja Sydney olümpiamängudel Ki esinenud, siis nemad on oma ühel heliplaadil teinud uuesti sellise, mille nimeks on beebi, Kambäkke ehk armsam, tuled tagasi, oleks vist kõige lihtsam tõlge eesti keelde autoreid croli, Bekked, kriin. No mis seal ikka, vana hea lugu, miks mitte seda ka uuesti teha? 100 aasta laulude selle sarja saate lõpulugu otsides võiks muidugi mõelda, et no mis ta peaks olema, kas selline kiirem või aeglasem, kuna eelmine oli suhteliselt aeglane, siis ta võiks olla kiirem. Samas on ju ka ikkagi tollest aastast selliseid lugusid, mida tingimata tuleks mängida ja ma arvan, et selle saate lõpulooks võiks olla üks selline Jerry Rafferty enda kirjutatud ja esitatud lugu, mida siin on tihtipeale ka natukene naljaga pooleks nimetatud selleks pagari tänavalooks. Baker Street andan Rimi aga tohutult hea lugu, väga hea saksofonisoolo seal veel. Ja kõik muu on igati paigas, nii et valter ja Jaak Ojakäär soovijatele kõike head. Kohtume jälle järgmises 100 aasta laulude saates.