Tere, head kuulajad. Kaks nädalat on tõepoolest pisut liiga pikk aeg selleks, et kõigil vahepealsetel esietendustel ükshaaval peatada. Eriti kui üldise kirevuse taustal ilutseb praegu kirsiks tordil Tallinnas ja Jõhvis vene teatrite festival kuldne mask erakordselt kõrgelt klassifestival, mille põhjal selgub parim osa Vene teatrist. Vale pulss tikk-takk pajatama. Utšintrun festivali korraldaja Eestis Svetlana Jantšeki kirjeldas, et Moskvas mängitakse festivalil 100 kuni 150 etendust, mille seast just Eesti ajakirjanikud ja teatraalid valiku teevad just arvesse võttes siinse publiku ootusi. Ja kõik Kuldse maski 16 etendust on ammuilma välja müüdud. Täissaalile minevast näitleja teatrist kirjutab sellenädalases sirbis aga Madis Kolk. Juttu on Stephen kingi Miserist no teatris. Hea on näha, kuidas lavastaja Eva Klemets aasta-aastalt oma kohta eesti naislavastajate muidu hõredavõitu rivis jõuliselt hoiab ja õigustab. Marika Vaariku ja Peeter Volkonski mäng on vaatemäng juba niikuinii. Ning värvide ja tunnete mängu pakub ka rahvusooper Estonia Kasmon, olles koost võiks saada samasugune menuk nagu aastatel 1998 kuni 2007 mängitud Carmenist selgitab aeg. Selle sajandi eesti teatripublikurekord on igatahes kindlalt Eston laste käes. Ligi 107000 vaatajat Karmenil ehk 10 aasta jooksul suures saalis on ikkagi statistiline fakt. Sügavama teatrihuviga kuulajatel soovitangi lehitseda. Äsja ilmunud aastaraamatut eesti teatristatistika 2010. Kiirarvutusi tehes saate aimu, kui palju publikut siis ühe või teise etenduse ajal saalis viibida võis. Kui palju eesti kroone meie teatrimajadesse maha jäi? Kui mitu korda meie näitlejad välismaal eesti kultuuriseemet idandamas käisid või kordamiseks ka seda, millised siis ikkagi olid need neli muusikali, mis kogusid 41 protsenti Vanemuise teatrit külastanud publikust ja tõstsid tartlased Barnassile. Aus esikoht aastal 2010 kuuluse viitale vaatajate arvuga 22313. Laenult. Soolod. Me oleme praegu rahvusooperi Estonia lavatagustes ja suure läbimänguni on jäänud pisut vähem kui kõike ja see on üsna erakordne juhus, et ooperi peaosaline lubab veel endaga jutule tulla ja lubab ka ajakirjanikud enda garderoobi sisse. Tere Ailasele keraamika ära. Ma käisin hiljuti vaatamas kinoülekannet Metropolitan ooperist ja annan need repo käest, muide küsiti täpselt seesama küsimus, mida ilmselt on tuhandeid kordi varem küsitud ja küsitakse ka tulevikus, et et mis need mõtted on enne suurt ülesastumist praegu, kui tõesti nii vähe on jäänud aega. Aga mida Hanno need rikku ütles selle peale? Anname Treco ütles, et ta vajab hetke iseendaga just olekuks, et tegelikult ei tahaks kedagi näha, pole garderoobis, tahab oma lapse peale mõelda. Näed siis rollid on erinevad, aga kindlasti see Manooni rolle, no nüüd veel mitmeid etendusi, ta jõuaks nii-öelda kasvada ja ta jõuaks nii-öelda saada minu päris omaksed. Esietendus ei ole mitte resultaat, vaid esietendus on nii-öelda see rolli arenemise nii-öelda alguspunkt, on tehniliselt väga nõudlik roll ja suur roll. Kui ta hakkab nüüd algusest peale minema, et siis seda rolli nagu teha on väga suur mõnu roll nagu iseenesest kasvab ja kasvab ka vokaalselt niimoodi, et et kui ma lähen lavale, siis minu esimene mõte, enne, kui ma lähen esimest korda lavale on just nimelt nende selle esimese lause peale, ma siis ma ütlen. Ehk minu nimi on man, olles ka Pärast seda see kõik nii-öelda see roll nagu avanemine, kui Lillised lõpus sulgub ka nagu lill targu närbub ja see vaene naine tõesti närv närbub ja lausa võiks öelda, et veepuudusesse Ikkagi kõrbed ja kõik on olemas, ehkki ühe vastuolud me peame ikkagi ära seletama, et Putšiini ja kuldsed kuuekümnendad, et mis seal materjaliga lavastaja teinud on. Põhimõtteliselt materjaliga me ei ole midagi teinud, et nii nagu üks hea lugu on alati päevakohane on täpselt samamoodi yks korralik pisara kis, kui armastuslugu on iganenud ajastul nagu omal kohal. Aga lihtsalt, kes tunneb Andris sagarci käekirja, teab ka, et tegemist on näitleja filminäitlejataustaga ooperi lavastajaga, kelle stiile, kelle käekiri on just nimelt ooperite toomine kaasaega. Lavastaja Andres sagaras ütleb, et ta ei saa kiivalt klammerduda oma ideaali külge, millest enam lahti ei saa lasta. Oluline on hoopis leida üles suhtlemisvõimalus publikuga veenvus ka siis, kui oled ajastut muutnud. Ja see on suur vastutus. Sansobee ja kuldsed kuuekümnendad, ma arvan, mida ta eesti publikule kindlasti esmajoones pakub, on tõeliselt pompöösset, ilusat visuaali. Esimene kord, kui ma siis nii-öelda sain ise saalist vaadata, teise koosseisu läbi mängueelne vaatas ikkagi läkski nagu nende kleitide hindamise peale tööd, kuidas see on tehtud või mitte, kas mulle sobiks, kuid kuna see on, et väga detailiderohke ja, ja ta on tõesti stiilipuhtalt üritatud teha modernselt. No räägime sinuga kangelannast monoonist pisut ikkagi rohkem, et ooperi traagilised tiivad ei pruugi alati käituda, eks ole, kõikidele loogika ja mõistusereeglitele vastavalt, et kuidas see nagu ära kaitsed oma kangelanna. Ma arvan, et ma ei pea Manooni kaitsma seal julma kaitsemist kogu naissuguvõime, ma üritan teda mängida just nimelt sellisena, nagu ta on, et selles ei ole kiivast omakasupüüdlikkust, et need menetlused, mis talle nii-öelda kaela sajavad ja mida ta siiski ka end ümbritsevatele kaela tõmbab, ehk siis nendele meestele, kes on temasse armunud. Et selles ei ole nagu pahatahtlikkust, et vaene monolihtsalt on natuke nagu kits kahe kuhja vahele ei suuda valida ja tehes valikuid, võib-olla siis liiga hilja. See, millest sa räägid, praegu on selline sügav rolli analüüs ikkagi ja sa oled ühes oma varasemas usutluses ka nagu rõhutanud seda, et ooperilaulja ei tohi olla post lavale seitse postia, kaheksas Pavarotti, et sa tahad ka selle rolliga seda legendi nagu ümber lükata. Absoluutselt, ja me oleme väga, väga, väga, väga muidugi imelik, et järjekordselt on minu teele sattunud lavastaja, kes on ka ennast ooperilavastajana nii-öelda omas stiilis oma käekirjaga tõestanud ja ma arvan, et me kõik oleme nõus sellega, et Läti ooperiteater on nii-öelda meie regioonis täiesti eraldiseisev üksus ja just nimelt, et on samamoodi nagu meiegi repertuaariteater. Ainult et nende tase on väga-väga kõrge, on ta mitte külalisesinejate arvelt, vaid oma baasil. Et ei tasu unustada, et selle taga väga suureski on Andres, aga see töö on nendele lavastajana tõestanud, et lauljatelt saab nõuda küll. Ja siis, kui olin, küll on kätte saadud veel rohkem nõuda, ikka rohkem ja rohkem. Ja eile oli proovi jälle pärast proovi vastu päid ja jalgu, et lavastajad ei ole nagu hirmu sulle su õlule panna, nagu mingid muud raskust või veel juurde näevad. Ülesandeid tuleb nagu pidevalt juurde. Kuidas sa nende raskustega toime tuled, kui sa oled öelnud seda, et Mozart on lauljale tehniline dieet, Verdi laulmisel on pintslitõmme suurem, aga Putšiini man olles kuu kohta öeldakse, et see on üks kõige raskemaid oopereid ja dramaatilisemalt. Kui sul on absoluutselt ja, ja selles mõttes ma olen muidugi õnnelik, et ma saan seda juba praegu laulda, et ilmselgelt, kui tegemist oleks 3000 kohalise saaliga, siis ma arvan, et oleks seda vara laulda. Aga võiks ahaa, sellepärast et Putšiini kestnud on väga suur. Kuigi ma pean ütlema, et lauljate jaoks väga palju sõltub sellest, kuidas asi on orkestreerinud. Et mul ainult väga spetsiifiliseks, aga Putšiini orkestrifaktuur on tegelikult nendes kohtades, kus on tähtsad närvid. Et ütleme, kaks inimest laulavad oma suurest armastusest või suurest vihast või mingi suured emotsioonid on siis ilmselgelt on, orkester on väga-väga kõva ja, ja seal nii-öelda tuleb tõesti kaks kanda, maha suruda ja nii-öelda panna nii kõvasti, kui jaksad. Aga enamus ooperist on siiski suhtlemine ja sõltub väga palju sellest, kuidas fantaasia võimaldab seda teksti värvida, häält värvida, et vot siin on siiski juba nii-öelda närvimuusika. Mozart on oluliselt vähem Vergi palju rohkem, aga siiski ka mitte nii palju. Putšiini pintslitõmbed on lihtsalt need vahelikke täitsa rulliga juba. Et, et seda lihtsalt peab nende kasvama sinna sisse muskulatuur ja see ikkagi areneb tehes. Et kindlasti monoolles kuu ei ole, nüüd ma arvan, niuke ideaalne, debüteerib. Mis loll? Õnneks ta sulle seda ka ei ole, aga sa mainisid 3000. saali, et seike kuuluks plaanidesse. Mina elu on näidanud, et sa võid plaanida nii palju, kui sa tahad, aga elu läheb omasoodu, et elame päev korraga ja vaatame, mis ta toob. Siiamaani naine ilusamaks läinud. Ma ei tea, kas me nüüd julgeme tülitada ka Rauno ette, kuidas muidugi klapib temaga loba. Väga hästi, Raunoga, ma arvan, ei kohta kedagi, kes ütleks, et temaga laval ei klapi. Et Rauno üli ülihea kolleeg ja mulle alati meeldivad senised kolleegid, kellega nagu laval temaga tõtt vaadates sa näed, et ta näeb ka sind. Et inimesed, kes on nagu enda ümbritsevast teadlikud Tere, Rauna, tere hommikust. Aile oli väga vaimustunud sellest päris ja tundus, et see on nagu üks, mida ta on tõepoolest seepeale aastaid oodanud ja nüüd ta saab seda teha. Kuidas teil on? Putšiini ooperid on üldse sellised, et need sopranile tenori esitavad vähe suuremaid väljakutseid kui paritonile, et ma ikkagi teen tööd ja ma ei ole näinud, et inimesed, töötajad ütlevad, et ilgelt lahe on tööd teha, ikka inimese loodud, hakkan puhkama. Ma arvan, et kui ta esitaks vokaalseid raskusi või probleeme, siis ma saaksin majandus töötada, aga pigem lavastaja nägemus sellest rollist esitab teatud väljakutse. See on võib-olla väga individuaalne, aga ega ma nüüd kodus endale plaani valmis joonistada, mida me seal laval tegema hakkame. Minule meeldib ka igaks korraks jätta selline improvisatsiooniruume, aga vot siin hakkabki nüüd sõltuma, kas meeldib lavastajale, mis mulle meeldib ja vastupidi see on tegelikult huvitav, kuidas meil igas saates mingisuguseid Nad teevad näitlejate ja lauljate juttudes nagu tagasi tulevad kogu aeg, üks ongi see, kuidas roll pärast esietendust etendusest etendusse nagu muutub ja kasvab, et kuidas see teie puhul on, et kui palju te veel jõuate täiendada teda mängukordade jooksul? No ma tahaks, et see roll areneks, sest et küll me nüüd võib-olla Lähme natuke teise maailma, kui me võrdled seda ametlik tippspordiga, siis tippsportlane viib ennast ju üheks hetkeks vormi ja peale seda ta võib endale üht-teist lubada, kui tal selle oma kuldmedali sinna kaela saanud, aga siis on meil alles töö, hakkame, kus siis publik tuleb saali näeb meid kõige väsinumas hetkest. Peale kuue nädalast prooviperioodi. Ole hea, lõik oleks tervislik. 16. tahaks teile. Meenub see ongi seal laadu habras. Kaklex Mahase. Dirigent Arvo Volmer ja need esimene osa on läbi mängitud ja teil oli päris mitmeid märkusi selle proovi jooksul, et mis need põhilised probleemid olid? Varrega saavad umbes nii nagu lennukitega, et kõige raskem on alustamine ja lõpetamine, et siis kui ollakse õhus, siis on juba täiesti ohutu, et sellest need liitekohad ja nende saamine tööle täpselt selle asjanduse kokkuajamine selleks harjutamegi teatris pidevalt me kõik teame seda spetsiifikat. Kas dirigendile on lihtsam olukorda päästa siis, kui koor või solist natukene hiljaks jääb, liiga vara sisse tuleb, seal oli selline hetk, mulle tundus vahepeal ja, ja seal oli siuksed, kus solist ei oodanud orkestrist teatud tasandist, tänane juhul kui midagi juhtub. Aga noh, siis me lihtsalt tõdema, et nüüd juhtus appi. Aga kui midagi hakkab hiljaks jääma, siis me näeme, seda on võimalik tajuda, sa näed, et inimene ei ole veel valmis, on võimalik neid, kes parasjagu mängivat, pisut pidurdada, tekitada nihukest ootusmomenti viibutada, näidata, siis see nii-öelda siin on võimalik juhtida, aga kui midagi toimub enne aega, siis noh, seda protsessi ei ole võimalik juhtida nii nagu see on nagu mingi pommiplahvatuse, nagu ta plahvatas, siis ma lihtsalt võime pärastanud pudi kokku korjata. Mis põhjus tegelikult on olnud, et olles kood Eestis ei ole varem mängitud? See on tõesti imelik, sellepärast et kui me räägime nüüd Estonia hiilga igatahes seitsmendate aastate keskel 80.-te lõpuni, hiilgeaegade algusest, mis oli omamoodi veel põnevam kui Krumm nagu tivoli noorelt tenorid, ma imestan, et nad ei tahtnud laulda, seda võib-olla tõesti ei tahtnud, sellepärast et tegelikult on kaks jube head lööklaulu esimeses vaatuses ja siis edasi läheb asi lihtsalt on raske. Aga mis puudutab sopranite asja, siis muidugi seitsmendast talvisest fantastilisest Sornis Mare Jõgeva oli veel teisigi, kes laulsid nisukesed repertuaari, võisid laulda täiesti maailmatasemel. Aga samas ei maksa unustada, et meil olid kaks. Sa hakkad koloratuur soprani mingis omavahel seda pida, seda ma vean kihla, et need sopran helistasid kogu aeg teatri juhtkonna ukse taga ja tallusid neil varvastele tuleks repertuaaris need tükid, mis on koeratuur, sopranite mõeldud truktikteeribkaa repertuaari. Trukt dikteerib kindlasti repertuaari repertuaari valik sõltub sellest, millised hääled on majas olemas ja noh, ühesõnaga ma nüüd natukene panin Eerik platsi poole pealt asjale ning tantsin nagu negatiivseid kogu sedasama asja saab ju lõpuks ka positiivse poole pealt vaadata, et loomulikult püüame valida teoseid, mis arvestavad selle potentsiaaliga, mis meid upis on. Kuulge, ma ära arendada siin Endel Nõgese käest, miks ta tartus seda teinud, nendel ütles, et keegi tahtnud lavastada. Meiegi pidime lavastaja Lätist toomas ja meil on Läti meeskond sellel puhul ja ma arvan, et see vist on Estonia ajaloos esmakordne, kus kogu tiim on Lätist ja publiku võib tulla ja vaadata, kuidas meile see Läti asi istub. Aitäh, Arvo valver. Palun. Me oleme Toompeal lavakunstikoolis ja meie pea kohal käivad mingisugused tumedad mütakad, nii et kui intervjuu jooksul neid kuulda, siis ilmselt on tegemist üsna normaalse õppeprotsessiga, mis selles koolis ikka aastakümneid on toimunud, on see nii, koolijuht Peeter Rätsep? Jah, on küll niimoodi, et praegu need mütakad ei ole veel eriti tugevad, aga seal käib praegu akrobaatikatund, kus teine kursus arvatavasti harjutab kukkumist. Aga siin koolis ajuti kostavad ka ebainimlikud, karjed ja röökimised ja valuga. No kuidas nüüd öelda, inimesed harjutavad oma häält? See ongi teatrikooli paradoks, et igas teises õppeasutuses inimesed oleksid häiritud ja, ja segaduses, kui sellised hääled kostuvad, aga kuidas öelda, siin on nagu muusikaõppejõu kõrvadele, sest et siis on, me teame, et noored tegutsevad, õpivad. Kõrge siia, kiiresti kätte ta kellelegi ja ärge mitte südamesse tehke, nagu oleksite nokastunud. Kevad viiulgelt väljas nagu trumme taotakse kõrvad, kevad tähendab, see kevad kutsub teid endasse. Kas te mäletate enda kooliaja algust ka siin majas, see oli seitsmeteistkümnes lend, et ei olnudki vist siin majas esialgu ei olnud, see oli Kaarli puiesteel, siis oli neljandal korrusel oli meil väike saal ja esimesel korrusel korter, kus oli mööbel välja tõstetud, kus oli suur vannituba. Et meil oli väga selline boheemlaslik olukord seal. Kui nüüd mõelda nende samade müttakate peale, mis siit ülevalt vaikselt ikka endiselt kostavad, siis kas külastas ka tol ajal see mõte aeg-ajalt kasvõi neid ennast, et et mul on tulnud ülikooli, aga ma püherdan põrandal, ma pean trepist üles-alla jooksma turiseisu tegema, et mis kõrgkool see selline on, endise klassi klassivennad tegelevad millegi akadeemilise, maga teha, vot see on ikkagi vist see asi, et tol ajal ikka kuna ma olin enne seda päris pikalt käinud kooliteatris ja tegelenud Raoul Kurvitz juhendamisel performance itega siis ma olin juba suhteliselt teadlik kurk? Muidugi noh, tagantjärgi jah, ma mõtlen seda Sto jah, tõesti. Teised õpivad kuskil loengutes ja kuidagi käivad tunnis ja mingi ülikonnad on seljas, see võib küll kentsakas paista. On asju, mis ei muutu ja mis võib-olla ei peagi muutuma ka DVD, ratsepoletasin tompe koolis, nüüd tagasi olete olnud ka 24. lennu juures õppejõuna tegev ja kevadel te ütlesite, et olles 11 aastat Viljandis õpetanud näitlemiste lavakõnet, tahaks ennast panna proovile. Seda on paljudest õppejõududest koosnevat tervikut nii juhtida, et kogu õpetusin Panso koolis oleks tõhusam. Ja mis need esimesed, võib-olla rõõmud on, mis nende paari-kolme kuu jooksul siin on tunda saanud? Ma olen väga palju mõelnud selle peale, mis hakkab saama aasta pärast ja mis hakkab saama siin just magistriõppe osas. Meil on suured plaanid balti meedia- ja filmikooliga, et avada ühismagistratuuri, kus siis oleks ka koostööpartnerina Eesti kunstiakadeemia stsenograafiaosakond, keda see magistrantuur peaks siis nagu koolitama, see peaks koolitama teatrilavastajate filmialast pädevust ja filmirežissööride teatrialast pädevust, sest et Eesti kultuurimaastikul on ammu juba traditsiooniks saanud see teadmine, et filmirežissöörid ei oska näitlejaga võtteplatsil midagi pihta hakata. Ja teistpidi jällegi filmiinimeste juures räägitakse seda, et kui meie teatrilavastaja tuleb filmi tegema, siis ta ei oska kaamerasse seada muid filmialaseid nõkse ja trikke. Ei tea. Ja noh, üldse vaadata seda, et nad tõesti kui nüüd nagu juba midagi saavutanud teatri ja filmiinimesed piltlikult, paneme nad kuuks ajaks ühte ruumi kinni ja vaatame, mis seal siis tulema hakkab. Tuleme nüüd tänasesse päeva, vastuvõtt lavakasse on tegelikult avanenud juba järgmisele lennule, see on järjekorranumbriga järjekorranumbriga nüüd küll natukene keeruline, äkki 27, võimalik küll, et 27 teagi, mitmete lendude vastu võtate. Vot see on see asi, et nagu see number ei olegi nagunii tähtis olnud. Kuidagi noh, nagu isegi nagu nukker algus, et kui mingi number juurde panna, ära hakka sildistama, siis hea küll jah, et dramaturgidele ja siis ka lavastajatel on konkurss proga avatud ja näitlejad järgnevad siis siin teisel poolaastal suve poole. Ega see oli vist alguses peale kindel, et tulles seda kooli juhtima, tuleb ka ikkagi oma kursuse vastu võtta vä? Ei noh, seda kohustust ei ole, keegi pannud, peal on, aga noh, nagu ma ise tundsin, et ma ise olen ka, oleme valmis selle jaoks, et kursust võtta ja mul on väga hea meel, et ma sain siia teiseks õppejõuks Katariina Undi. Kuidas te saite ta? Ta on hea sõber, reegia olen kõrvalt näinud, et ta on väga hea oskused ja tema puhul on ka see asi, et tal on nagu näitlejaeetikaga kõik asjad väga korras. Selline eetiline põhinäitlejakoolitus ja see on väga tähtis, mis eetikale täpsemalt tähendab eetika tähendab seda, et sa ei tee hinnaalandusi ütleme nii, et lihtsalt televaatajad väga lihtne apeta näitleja võib isegi väga isegi kuulsaks ja menukaks saada, aga niimoodi, et ta tegelikult oma tööd teeb kehvalt, siis tema eetilisus seisnebki selles, et ta teeb oma kunsti ausalt, sisemiselt läbitunnetatud ja see võib-olla isegi kauaks ajaks jääda märkamatuks. Aga lõppkokkuvõttes need näitlejad, kes on eetilised, nende rollid kestavad inimeste mälus väga pikka aega. Noh, need ei unune. Nagu on see probleem praegu, et noored näitlejad tõmmatakse ribadeks küll reklaamis, küll kaheldava väärtusega, võib-olla sellistes šõudes ja nii edasi, et kuusenäitleja eetika sinna vahele ära mahub, sest elu tahabki elamist. Noh, on teatriajaloos väga palju näiteid olnud, kus väga kehva dramaturgiat on suured näitlejad väga hästi mänginud. Noh, probleem on võib-olla ka selles, et väga paljudes maakohtades elavad noored Nemad puutuvadki näitlemisega kokku läbiseriaalide ja vot see on nagu kahju, et nende arusaamine näitlemisest ongi see, mida nad näevad televisioonis ja noh, ainsad inimesed, keda näitlejatest teavad Selles mõttes võime öelda, et nüüd see kursus, kes vastu võetakse, olgu, mis numbriga ta on 20 27, oletame, et on ikka joont, mööda pannakse käima distsipliin on näitlejatöös väga vaja. Tänapäeval ei taheta seda sõna eriti kasutada, aga see on kollektiivne kunst, et seda tehakse koos ja see tähendus tekib koosloomisest. Loomulikult alguses see võib-olla inimestele võõrastav või see tundub nagu, et mis, kuhu me oleme sattunud, kes on sõjakool, kunstikool ongi võrreldud ja muide sõjakooliga noh, teine nimetus on nagu kultuurikallakuga spordikool, näete, see võib inimesele tunduda niimoodi, et aga kus minu isiksus on ja miks niimoodi nõutakse, et ma pean olema siin hommikul vara täpselt koolis ja, ja, ja ei tohi puududa ja noh, ja tegelikult näitlejatudengeid või haigeks ka jääda, et noh, kõiki neid asju tuntakse, aga see on lõpuks nagu ikkagi jõuda selleni, et sa leiad oma nagu seest selle tegelikult distsipliini üles või et sa saad seda, et kui mul on nagu distsipliin, siis mul hakkavadki asjad tekkima. Nii kaua, kui ma olen nagu selline lodev ja teiste vedada ja, ja mulle ei meeldi see ja teine, siis mul ei sünniga midagi. Tulge välja lõigatud voorus. Meie laul viimaste lendude jooksul ma olen ühelt ja teiselt endiselt tudengilt, kes on siin koolis õppinud just näitleja suunal kuulnud sellist nagu hinnangut selle kooli kohta, et inimene lammutatakse, juskui laiali, mis on väga hea, aga siis antakse sellele näitleja, hakati selle justkui prügikühvel kätte ja tükid kokku pühkida, on ta enda asi justkui ühest küljest tuleb ausaks jääda tudengitega. Teisalt, kus see joon nagu peaks jooksma, et tudeng ka siis iseenda leiaks ikkagi sellest õppeprotsessist üles noh, mida nagu noortes on nagu vaja ja tekitada siin koolis ma olen aru saanud, on see, et neil tekiksid rohkem sellist enesekindlust ja julgust küsida kui midagi, jääb arusaamatuks. Et nad võib-olla siin ongi, paljudel inimestel on nagu olnud aegade jooksul väga palju hirme ja nad on neid hirmusid maha salanud ja nad pole võib-olla leidnud seda inimest, kellele see asi ära rääkida. Kuigi noh, meie õppejõud väga isiklikud tegelevad, et noh, et siiski julgustaksin ka asi tudengeid, et nad ikkagi julgeksid küsida, kui nad millestki ja aru ei saa, küll ka vastatakse. Ja siis jääb neid segadusi ka vähemaks. No vot see ongi nagu see asi, et me ei saa nagu päris appi, aga ka tegeleda, sest lõppkokkuvõttes on ikkagi hea, aga kui siin koolis inimene saab juba aru, mida tähendab lava peal üles astuda ja kaks tundi nagu midagi mängida, et missugune vastutus on, et tegelikult seda pinget mida näitleja, kui ta peab nagu ühte tükki vedama, seda on võrreldud sellise katselenduri pingega, mis sa seda kuidagi vähendada. Ja kui palju te praegu mõtlete näiteks Kalju Komissarovi peale oma kursusejuhendaja peale just nendel hetkedel, kui need vastuvõtud lähenevad? No olen ikka mõelnud küll jah, ja noh, tema ainult, et temal nagu jüngrid tekiksid. Et noh, paljudel õppejõududel on see, et neil tekib selline jüngelkond, kes nagu noh, justkui samu põhimõtteid ja kõiki asju evib Komissarovi või oli see pigem, et ta õpilased hakkasite vastu mässama või noh, nagu et see oligi tegelikult tema kavaluse ta tahtiski, et no nagu hakkaksid tõestama seda, mis neile on oluline, ennast nagu märklauaks tehes noh, nagu suutis nagu inimesi ennast akti seerida. Kaval, natuke nagu idamaine nõks tundub olevat. Aga noh, seda saab teha ainult see inimene, kes tegelikult sisimas väga nagu empaatiliselt suhtub oma õpilastesse. Üks miks ma viisin ka juttu Kalju Komissarovile, et ikkagi no kuidas te tunnete ennast siin Panso jälgedes? Üksküla jälgedes, Komissarovi jälgedes ikkagi koolijuhti oma kursus ja egas need jünger kond on kerge tekkima, sellisel juhul mingi legend võib olla, mis on selline tabamatu ja päriselt nagu noh, kõige rohkem ikkagi praegu Ingo Normeti jälgedes, jah, Inga. No ega ma palju ei taha selle peale praegu mõelda, eks tean, et teatriringkonnad mingis mõttes nagu vaatavad veel seda, et no kuidas ma siin nagu hakkama saan, aga noh, selles suhtes, et ma püüan nagu tegeleda tulevikku suunatud küsimustega. Täiesti praktiline küsimus, mis mul on ka tekkinud, et võib-olla peaksid näitlejad üldse nii palju vastu võtta. Võib-olla oleks kasulik teha vahepeal lihtsalt kasvõi eksperimendi korras lavastajate kursusest, heade lavastajate põuast räägitakse Eestis märksa rohkem kui näitlejate puudusest. Jah, aga noh, meil on lavastaja ja dramaturgiõpe on siiski nagu põimunud näitlejaõppega ja ütleme, lavastajatel on vaja ka kellegagi lavastada, noh nagu ja oma eakaaslastega on seda kõige parem teha. Loomulikult majandusinimene, kes puhtalt statistikale toetub, võib nagu öelda tõesti, et nad kõik on nagu ülekuumenenud ja kõik on liiga palju. Aga kuidagi mina usun, et siin on mingisugune ikkagi selline elu ise nagu paneb asju paika, et me ei saa inimestelt ära võtta noorelt inimeselt seda nagu võimalust proovile panna ja ennast avastada. Loomulikult tahaksime, et nad kõik saaksid tööd aga päeval ei tähenda töö alati seda, et inimene peab repertuaariteatrisse maantee noh, paljud inimesed on siiski nooremast generatsioonist. Ei. Praegu ongi nagu see probleem kohati, millele näiteks kuskil nüüd hiljutises sirbis kursavend Tiit palu tähelepanu juhtis, et maakonnateatrites näiteks nad ei saa olla, ainult teadsid ja nad peavad olema kultuurikeskused, seal ta teatritegemine nagu üks tegevuseni ja üks tegevus ja peaks kuidagi ikkagi liikuma sinna suunas, et need kooslused tekiksid kiiremini, nad võivadki olla rahuneda, kiiremini. Juhi positsioonil olev inimene võib vahelduda kiiremini. Kõiki selliseid asju tuleks nagu toetada, sest see on meie kuni eluga nagu teater tahab nagu kuidagi peegeldada seda protsessi ja leida nagu igavese selles ajutises, eks ole siis me peame nagu olema korrelatsioonis selle ülejäänud protsessiga. No ta isiklikult Peeter Rätsep lähemate aastate jooksul vist teatrisse lavastama ei jõua või sest ma pean tunnistama, kurgu kingitus oli mul möödunud aastal üks lemmikumaid lavastusi üldse, et praegu veel enne kui ma seda oma kursust veel ei ole. Nüüd sellel aastal ma jõuan ikka VAT teatrisse ja veel kevadel veel Vanemuisesse ka veel korra, aga siis pärast seda küll niimoodi, et kui siis Tallinna piires. Niisiis, kolm õppejõudu, Peeter raudselt, Katariina Unti ja Ivar Põllu, kellest me jõudsime küll vähem rääkida, ootavad kõiki, kes soovivad ikkagi kandideerima ja dramaturgidel lavastajatel on nüüd kiirem, see ongi niimoodi, et juba viiendaks detsembriks. Me ootame astajatelt kirjutist minu elu ja lühiesseed, miks ma tahan saada lavastajaks ja lavastusplaani ehk ekspekatsiooni ja dramaturgidele samamoodi? Viiendaks detsembriks sellist kirjutist minu inimesed ja kataloogi tervikliku stseeni. Ja noh, saatega selliseid tutvustavaid materjale, kirjanduslikke, mis nad ise on nagu teinud luuletusi, jutustusi, romaane, mida iganes. Aga, ja inimesed saaksid informatsiooni meie lavaka koduleheküljelt lavakas punkte ja ootame arvukat osavõttu, tahaks väga juba inimestega tuttavaks saada, aga näitleja suunal ma ei tea, on üldse mingit võimalust ettevalmistusi teha, kas lugeda läbi Ingo Normeti viimane raamat, ujuda selles jões või harjutada praemuna mängimist kodus peegli ees? Peegli ees, palun küll mitte mängida, ses suhtes. Oleks hea, kui neil oleks eksamiteks võtta päris palju luuletusi ja proosatekste peast ja luule, ja noh, need nõudmised, palju neid vaja on, neid on ka olemas. Aga neid võiks alati rohkem olla ja saab ennast füüsiliselt vormi viia, sest et Ludeva aga inimesi ei taha mitte keegi vaadata lava peal. Noh loomulikult kõik need raamatud, mis meil kodulehekülje peal huvitav kirjandusena on üleval. Siin on Stanislavski eetikaga Voldemar Panso töö ja talent näitleja loomingus, õppide bloki tühi ruum ja kui te nüüd kõik need raamatud nagu tõesti, ausalt, nagu läbi loeksite, siis on teil suveni tegevust küll ja veel. Reaa triaad ainult kirja milles Argerria Sihukseid, kes oli nii vaene, et tal ei olnud midagi peale niiskuda. Kas te teate, mis asjad on viisud? Vanad jalanõud, kase tohust olid tehtud, põimitud võttiseerit, need niisunud ja otsustas minna rändama. Läks ja tuttas. Kui vepsas tal on hea tuju, siis nemad pidid produtama. Mine võta kinni, viimaks ongi tõsi. Teie proovige kasutada. Õhtu jõudis kätte, jõudis eit ühte tallu. Tere õhtust, ei tea ka sööma ja saad. Söömoja iso öömaja ikka sa. Nojah, aga kuhu mina oma viisud panen? Haisud või Aviisud paneb indi alla. Nojaa, aga minu viisud ei ole harjunud pingi all magama. Minu viisud. Minu kiisud magavad vanadega koos. Esimene teater, kuhu üks väike laps esimest korda satub, on ikka nukuteater ja esimene näitleja, kellega üks väike laps lähedalt tutvust saab teha. Ikka Helle Laas ja juba nii mitmetele põlvkondadele. Ja just täna viiendal novembril tähistabki Helle Laas suurelt oma 70. aasta juubelisünnipäeva ja sinnapoole olen ka mina. Nukuteatri fuajee on tulvil hell endiseid ja praeguseid kolleege, kelle seas märkame ka nuku esiisa Ervin on väike. Siin, et sa niisamuti elad edasi nagu need fraasid ja et nad kaunistasid maas, sa oled sa teinud meie vabariigi esindajana, sa oled ikka nii kullatükke sinna kallimalt. Äitäh. Loomulikult ei saa kuuluda, armastada evib pere kui palju täitnud Ellega tänase päeva jooksul on segi aetud, sest olete väliselt tõesti väga sarnase, oi, ma jooksin tal seest ära. Kui sa tahtsid väga palju. Seal oli täpselt viis aastat tagasi, täpselt samamoodi. Me olime veel ühtemoodi riides ja, ja kui oodati ennet ja mina tulin kogemata kõik laksud. Ma panin, joob. Ja täna täpselt ukse peal sama pikk aplaus on meeldiv, isegi kui neid väga-väga ehmatas, ära küll. Ei Ella, väga tubli täna ja peab vastu. Muide, kas see nagu väsitab teda ka natuke acid on ennast kokku võtnud selleks sünnipäeva nädalas Soldo, nagu muretsenud ka siin, ma ei tea, ma olen ta ka palju rääkinud, telefoni kõike ei tundu eriti kas ta nii harjunud niukse olemisega või noh, iga päev, missugune trump on peal ja kas ta kogu aeg tööl iga päev ja ma arvan, olen küll väsinud, mis koju ei jõua. Et kes see teab, mispärast on jah, on küll omavahel sünnipäeva tähistatud autonist teiega omavahel. Meie teeme natuke hiljem kõik koosseis sest minu lapsed ja kõik on ära, üks on merel, üks on siin-seal, siis saame ükskord novembris kokku ja teeme selle asja ära, ega pidamata ei jää. Palju õnne siis veel kord sünnipäeva puhul ja aitäh teile ja ma soovin, kallistan teda. Kahe ligigi ei saa, ootame siis ära. Kunime Soome. Ore udar ja öelge, kui palju Helle erinevatele võrrelda seda, kuidas ta seal rahva ees oli ja mismoodi ka nendes tita tükkides sirmi taga ennast üleval peab kuidas ta reageerib sirmi taga olles sellistele, võib-olla ootamatustele muidugi teda pahandab hirmsasti, kui laps lastakse lahti ja siis laps tulebki, aga Kolgib seda sirmi tuleb edasi. Et jah, et ema peaks ka vaatama natuke ootama ja võib-olla siis tuleb lapsel selline hea tuju või võib tuua teatrisse, aga jah, ta ei taha niimoodi. Siin majas on väga palju noori just viimaste aastate jooksul tulnud kogus õppestuudio ja noortestuudio, mis on tekkinud, et kas te vahel Ellega hakanud või mõtlete, et te olete nagu Kaksonothlaka. Ja muidugi vana, aga üks ei välista teist. Seniks kui meil on midagi pakkuda, siis võime ju olla, eks ju. Ja noored tulevad oma selliste põhimõtetega. Avaram silmavaade, nad on käinud üle Euroopa, alustasime siis meil oli muidugi see suur nõuga maa taga, kuigi Venemaal ja seal oli küllaltki hea teater, aga me teistpoolt ei näinud, need on. Nüüd me teame, mis on Venemaal, teame, kus teistmoodi. Kõike peab olema kõige. Liivit rohelistel ja Taavi Tõnisson Öelge, mille poolest ühele teatrile just selline näitleja nagu Helle Laas vanema põlve näitleja vajalik on, mida ta annab teatrile? Järjepidevus rikkume teatrisse tulema, siis me arvame, et meie oleme need kõige targemad ja nüüd me teeme revolutsiooni ja me teeme midagi sellist, mida mitte kunagi pole olnud. Ja kindlasti teemegi, tulevadki uued ideed ja tihtipeale tahetaksegi kõike lammutada, aga tegelikult on vaja, et keegi kuskilt oma kogemusi, mis aga ütleb või kuidas need põhilised, kõige tähtsamad asjad, alusbaas, see oleks paigas. Algab eetikas, see algab suhtumisest töösse ja Helle on kahtlemata see alustala ja verstapost kella poole. Nad ja kes vaatab ise terava pilguga, hoiab silma peal sellele faas, püsibki soovingu, palju seda käredat häält on pidanud kuulma. Tegelikult väga palju ei ole või õigemini see käre hääl on väga oodatud ajal. Tema nimel tahan olla parem. Kui ikkagi tuled teatrisse, siis tuleb inimestele nii-öelda ja tuleb müts peast ära võtta ja tuleb korralikult käituda ja ka 11 hoida. See ei ole nagu sõnakõlks või öeldakse, et on selle teatri südametunnistus, et ta tõesti on ka. Selle see, mis me siin praegu nägime, see oli nagu selles kunagises reklaamfilmis, et nii palju lilli ja nii palju aust ilmisel suure õnnega nüüd peale hakata, mis siin? Mul on niisugune tunne, et ma olen nii hea inimene, et kui ma peeglisse vaatan, siis ma ei tunne sellest ära ja peale selle hakkavad mul tiivanukid, kas ma tunnen, aga mul on ühetoaline korter ka inglise ja saad aru, kummalisi tiivad ka veel kasvama ei mahu sinna üldse enam ära. Ja, ja siis jääb ainuke võimalus teda salendav muutuda ingliks peegele kiitlejatele ülevalt alla. Kuigi, nagu on elus hästi õigesti tehtud, et kui palju inimesele suure ma arvan küll, et ma olen kogu aeg teinud seda, mida teised ei tee, eks ole. Nii kaua ja siin majas on nagu ma ütlesin, et kui ma hakkan Zeniilseks muutu kirja lupsu maa, siis öelge mulle, ma lähen koju ära. Et siis ma lähen pensionile, ei anna, et mind ära ei aja, niikaua kui mõistus selge, ma ei usu seda. Sest nagu vajalik veel soneelsusest endale tule, kui enda üle joota, naerda ja mis seal sirmi taga tänases jutus mingi protees lendas, ära sa mingi nalja ei ole, mul mulle proteesi hammas lendas minema ja ega see pole midagi, mis siin poistele pihku ja kõrred ja mängisin edasi. Siis see pea siis just juubeliturniir peaks selline asi juhtuma, see tähendab õnne pidi tähendama olles oma hammas, jumal tänatud, et see protees seda saab asendada, mis seal ees ei oska, selle kohta lendasid siin meil hambaarst on väga lähedal, mul elab, siis ma tantsin, ütleme, näed seal, seal tööl, sügisel panin uued, selle rahvas tegelikult ootab juba ega toon juttu puhuda, et lähme siis inimeste hulk. Sünnipäeval peame sünnipäeva. Äsja ilmunud luuleraamatust, mille pealkiri on liblikajäljed lumel kõlab nüüd ka üks pala. Selle raamatu autor on Eesti Draamateatri näitlejanna Viire Valdma kes sellega ei ole kunagi laval kohtunud. Nad on juba näitlejatüübilt täiesti erinevad loojad. Aga ometi ühendab neid kaht näitlejannad just see mingi seletamatu tung haarata aeg-ajalt pliiatsi järele et just luuleridades avaldada. Ja Helle Viire Valdma ise valis just järgneva luuletuse sulle pisikese sünnipäeva tervitusena oma uuest raamatust. Nii maga on ja tekkin üha püsin varjudes. Ma võin olla metsamüha tummalt karjudes. Ma võin olla tammekarje kulunud lävepakul maha heita võra varje videviku hakul. Homsest ära viivad tuuled torni minu hingest minevikku kännu juured, aastarõngaringest. Nii maka on ja tekki nüha kuulata mus samme. Vaata minu hingeõhk on kiigutamas tamme. Ja veel oma 70. sünnipäeval arvati Helle Laas ka Eesti Näitlejate Liidu auliikmete hulka. See oli paar saadet tagasi, olime tunnistajad põhuteatri lõpule ja see nädal tõi viimaks ometi selguse, mis Skoone bastionil kõrgunud teatrimajast edasi saab. Põhuteatrikonstruktsioon kolib 25 kilomeetriga kaugusele Tallinnast lilleoru külla kus teatri asemel hakatakse, tõsi küll, põhust hoones tegelema peamiselt joogaga. Ehkki lilleoru keskuse juhataja Ave Oit sugugi ei välista, et õhuteater leiab ehk kultuurilist väljendust ka veel edaspidi. Sinna jääb alles suur saal ja me teeme selle hoone kahekorruseliseks, sinna tulevad suuremad köögivõimalused, majutusvõimalused tulevad haavatud kunstiateljeed. Seal saab tulema ka kontserte ja hoidjaid, kultuuriüritusi. Selle hea teotega me tänaseks ka lõpetame. Saade on järelkuulatav internetis kordusena kolmapäeva keskööl. Vikerraadio kodulehelt leiate ka nimekirja muusikast, mis meie saates kõlab. Ning päris lõpu jätame mängima koodi, mis pisteti mulle pihku nukuteatris käies. Muusika vastusest ajuloputus, mis jõuab homme publiku ette. Lavastus sünnib koostöös Brasiilia Hollandi koreograafia nukulavastaja Duda Paivaga, kelle abstraktse tantsu ja reaalsete esemete maagilises maailmas ei ole midagi võimatut. Meelis Kompus tähendab kuulamast ja uus teatrisaade. Kahe nädala pärast.