Ema oli suur, edev ja mitte väga tark lind. Seda kasutas ära tema Curry kade ja Salaga naaber, kes emod igatepidi ninapidi vedas. Excord kiitles emo taas sellega, kui palju muneda oli munenud. Paha naaber aga tuli ja tegi kõik need munad katki, ainult üks jäi terveks ja selle viskas naabertaevasse. Suure hooga taevasse visatud enna nuna põrkas vastu puuriita, mille oli kogunud pilvemees kaude nuut. Löök oli nii tugev, et taevane puurid süttis põlema ja kallasmaa pehme, sooja koiduvalgusega üle. Lilled maa peal oli täkilises soojast valgusest nii üllatunud, et tagasid oma õied. Ja kastepisarad, mis neile kinkinud oli, kukkusid maha. Väikesed linnud hakkasid puudel seadistama. Haldjat, kes mägede tippudes lund valvasid, unustasid oma töö sootuks. Lõhe sulase ajadeks jõgedeks kaugel idas mägedest maatusid purpurvarjud hallideks. Pehmed roosakad, pilved rändasid üle taeva ning valge udu toitise all orus kahvatu näo. Taevane puurid leegid, siis päike tõusis kuldses hiilguses selgesse sinisesse laotusse ja algas esimene päev. Alguses põles puurid seal ülal päris rahulikult, kuid siis leek üha tugevnes ning saatis maa peale keskpäevase kuumuse. Hiljem muutus tuli taas madal, lähemaks, kuni hämaruses oli näha vaid hõõguvate sütekuhi. Purpurvarjud ja valge õdu, hiilisid oma peidupaikades tagasi löömust, mantel, laatusel, ema. Queen kujudeni out mägi milline imeline mõju oli päikesel, otsustas ta selle igaveseks ajaks maale kinkida. Pärast tule kustumist läks ta pimedasse metsa, korjas taas suure kuhja nüüd ja süütas need koidikul. Ja niimoodi lähebki igavene üksildane puudekorjaja nüüd igal ööl taevasesse metsa ja süütab igal hommikul meie jaoks siin maa peal päikesetule. Nõnda tekkis siis päike Austraalia aborigeenide eilses legendis sama päike, mille loojuvates kiirtes hõõgub keset Austraaliat erepunaselt maailma suurim üksildane kaljumürakas Ulurruu ehk Eiersi kalju mida on kutsutud ka austraalia punaseks südameks. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud andaažiks. Essilisi kauge austraalia kingitus maailma rokkmuusikale. Sedalaadi kingitusi on veel ilmatu hulk ja enamus sealt pärit kuulsaid muusikuid on kodumandri maha jätnud sest surnud maailmtuks läks ikka otsekui kusagil mujal. Kui mõnel hallil ja nukral sügispäeval tahaks küll Austraalias olla, seal on parajasti kevadkauge ja põnev on see maa ning lisaks kõigele leidub seal üks selle maailmaimede hulka kuuluvaid asju. Looduslik, mitte inimkätega valmistatud hiigelši Uraisi, mille tekkimise kohta Austraalia põlisrahva aborigeenide rikkalikus müütide ja legendide pärandis tõenäoliselt lugematuid lugusid leidub. Näiteks selline lugu, kaks esiisade vaimude suguharu oli pidustustele kutsutud, kuid nad ei ilmunud kohale, sest nende teele oli sattunud imekaunis Mesi saaliku naine. Pidustused korraldanud ja väga vihane pererahvas manas seepeale ühte mudast valmistatud kujusse. Saatena, kes Tinkonna ellu ärkas, järgnes tohutuda pluss mõlema suguharujuhid said surma. Verine maapind tõusis aga kurbusest kõrgele ülespoole ja sellest saigi Uluru. Olu rõõm ehkeeerrzi kaljumaailma suurim üksik kalju pärit olevate, umbes 600 miljoni aasta tagusest ajast siis kivistunud pinnase erosiooni tekkinud ladestused hiiglaslikuks liivakivimassiks ja umbes 400 miljonit aastat tagasi tõuganud maakoor selle massi ülespoole, niimoodi siis tekkinudki selline tohutu monoliit. Muidugi on olemas hulk keerukam. Ma ei tea teaduslikumaid seletusi, aga siin ja praegu võime ehk sellisega piirduda. Kaljurahnu seisab Austraalia mandri põhjaterritooriumi piirkonna lõunaosas. Teiste sõnadega mitte lausa mandri keskel. Võiks öelda, et mandri keskpungist pisut lääne pool ja pisut lõuna pool seal kusagil keset tühja künkliku võitu maad peaks see siis olema 350 meetrit kõrge 10 kilomeetri pikkuse ümbermõõduga piltidel peaaegu alati oranž, punane, hiigelrahn, oranž, punane on ta küll vaid teatud aja ööpäevast. Valguse ja mõjul muudab ta oma värvi lausa temaatilisel moel sinisest kuni hõõguvpunaseni. Ja kõik need erinevad värvitoonid on ka fotodele püütud. Terra Austraalis hüpoteetiline manner lõunaookeanis olnud olemas juba Ptolemaiose kaardil seda siis teisel sajandil terraostra Realis incognito leiduvat 16. sajandi kaartidel. Muidugi oli seal eurooplaste jaoks terra incognito seeni, kui esimesel laevade Euroopast selle hiigelmandrirannikule jõudsid. Nüüdseks on teada Itaalia põliselanikud, aborigeenid moodustavad maailma vanima jätkuva tsivilisatsiooni. Selle iga on 40 kuni 60000 aastat. Aborigeenid uskusid, et maakoore all on tühi ruum ning selles peidus eriline energiaallikast, mida nad kutsusid Kurpa inglise keelde tõlgituna, kreem, taim. On on unenägu, mõjunistus, siis unenägude aeg, unistustes, elav aeg, mõne kauge aeg võib-olla oleks õigem inglisekeelset sõna kasutada lootuses, et oleme selle sõna tähendusest enam-vähem õigesti aru saanud. Aborigeenide lood jutustavad algusest paikadest, mida aeg puudutada ei saa. Neis lugudes oli maa lage ja tühi ning esivanemad inimeste ja omade tootemid. Hiigelolendid, kes meenutasid taimi või loomi, ärkasid ja tõusid üles tasandikest, kus need lõputult kaua uinunud olid. Nad võitlesid sihitult mööda maad sinna, kuhu nad istusid, tekkisid veesilmad, nende jalajäljed moodustasid orgusid. Nendele jõuludest tekkisid mäed ja kõik muu siin maa peal. Ma tõrisevate Tiisore do asunatega lauludes on aborigeenid kõikjale niimoodi tekkinulega nimed leidnud. Aborigeenide uskumustes tegid taimi või loomi, meenutlevad hiigelolendid, esivanemad, sedasama, mida on oma eluajal teinud lugematud aborigeenide põlved. Jäid puhkama, süütasid lõkkeid, kaevasid maa seest vett, võitlesid omavahel ja pidasid oma rituaalsed tseremooniaid. Ja kui esivanemad väsisid või surid, langesid nad maapinnale ja nendest said kaljud või jõe sängid või orud või mäeahelikud. Kui aga esivanemad enam midagi maa peal keha ei jaksanud, olin Rinsain lõppenud. Aborigeene, kes Uluru alal elasid, kutsuti ana angu rahvaks. Siin on kõikjal mäekünkaid, ojasid jõgesid, koopaid ja kive, mis olid Anangu hõimude pühad paigad ning tõendasid nende meelest iidsete saagade õigsust. Röövkaljust kirdes seisev väike kupli sarnane kivi rünk olnud tööriist, millega kunagised esivanemad maapinnast vett kaevasid. Ja märgid hiigelkalju loodeküljel olevat jäänud iidsete sõjameeste odadest. Anangu rahvas oli veendunud, et siinsetes piirkondades elas hulganisti esivanemaid, sest nad on oma märgid maha jätnud. Kaalu ru ise oli ana angude meelest Kurpa ehk siis ravimtaimi märk ja sellega on seotud hulk saladusi, mida võõrastele sismite aborigeenid ele avaldada ei tohi. Müüd triim taimist kaugele jäänud unelmate ajast ei ole niivõrd loomise kujust tõlkimise müüt, sõna- dreaming selles mõttes, mida ta aborigeeni teletähendas on üpris keeruline noh, kasvõi eesti keelde tõlkida, kuid aborigeenide keeles vastavalt sellele mõistele õigemitusena alti Chiranga Wongaar kurba ja Vugaari näiteks. Nende sõnade otsene tähendus olevat erinev. Nende tähenduste vahel olevat seos, esiteks priiminkonna aborigeenide müüt sellest, kuidas maailm oma kuju sai. Teiseks näitab see esivanemate vägevust ja jõudu. Kolmandaks, see on eluviis, aga ka teadus. Ja lõpuks näitab see, kuidas aborigeenid oma elukohaga seotud on. MereMKM on kaugele aegade algusse jäänud, kuid elab aborigeenide usus ja kultuuris edasi. Neil olevat tavaks ütelda, nagu tehti triin taimeajal, nii tuleb teha ka praegu. Ja see puudutab kogu aborigeenide elu. Just usk ammu kadunud unelmate ajastusse aitab neil oma tseremooniaid rituaale korraldada, põlvest põlve vanu lugusid jutustada, pilte joonistada ja maaelu elada. Krimivahendusel on võimalik vaimudega kõnelda ning ennete tähendust haiguste ja õnnetuste põhjuseid teada saada. Aborigeenide usundis on riim taimist hulk erinevaid müüte. Ühe müüdi järgi olid ravimtaimi Alt Shira aranda, taevajumal joonistel on teda kujutatud Emmu jalgadega. Naistel ja tütardel on aga koera jalad. Austraalia põlisrahvausund on keerukas ja mitmekülgne tervik. Meie siin teispool maakera võime ju sellest mõned killud noppida, kaugeks ja võõraks jääb. Sellegipoolest on teada, et kõik Austraalia hõimude mehed ja naised moodustasid väikesed suguharud igale suguharule kuulased, teatud kindlad pühaks veetud paigad. Maa-ala, kus need paigad asetsesid, kuulus samuti suguharule. Selle ühenduse liikmetel olid ühtsed usutraditsioonid, tõmbed, ühtne keel ning abiellud divaid oma suguharu inimestega. Igal suguharul oli oma toote. Niisiis, igal suguharul oli oma tootem. Tottemmism ütleb tark raamat on paljudele loodusrahvastele omane uskumus, mille kohaselt teatav inimeste rühm suguharu näiteks tunneb end olevat vahetus sugulussidemes mõne looma kõvemini taime või loodusnähtusega, kelle nimede kannab tootemiga, keda tuleb austada. Tottenismi hilisemad jäljed olevat keskaja sümboolsed vapiloomad. Tunne oli või on Austraalias prolga lind täiesti ei pea. Kuid siin on selle aborigeenide hõimulaul, kelle toote, miks selline tõenäoliselt sai? Kogu aborigeenide maailma vaimsus algas nende kauges unelmate ajas. Ravimtaim, mis iga inimene põlvneb ühest tolle ajastu vaimust andis edasi tema elujõudu vaimaga põlvnes selle inimese toote eest. Toote mittekujutised on kõikjal aborigeenide kunstis, neid maaliti koopaseintele ja väikeste hütide seintele. Kui aeg edasi oli läinud. Aborigeenid uuristasid neid kujutisi puutüvedes, joonistasid oma kehale ning ülistasid tootemeidama tseremooniate Se rituaalides. Aborigeenide elu oli seotud maaga, Nad armastasid, austasid oma maad ning hoolitsesid selle eest. Suguharud rändasid ringi ja kogu nende elu sõltus loodusest, mida nad tundma olid õppinud. Nad teadsid näiteks, et kui teatud taimed end maapinnast välja sirutavad, on käes kevad ja aeg mägismaadele rännata. Kui aborigeeni naine mõistis, et ta ootab last, vaatas ta ringi ja selle paiga vaim, kus ta parasjagu viibis, hakkas tema päevast last kaitsma. Kui aborigeeni suri, siis pärast valusat leine aega põletati kõik temale kuulunud asjad ja temast ei räägitud enam iial, et vaim saaks maa rüppe tagasi pöörduda. 60 tuhandeaastase ajaloo jooksul ei võidelnud aborigeenide iial maa pärast kuni tulid inglased, enne tulid küll hollandlased seitsmeteistkümnenda sajandi alguses juba ja nende avastatud mandrit hakati kutsuma uus Hollandiks. See oli siis Austraalia põhja, lääne ja edelarannik. 1770 sõitis inglise maadeavastaja James piki mandri idarannikut ja nimetas selle uus lõunauelsiks. Jaanuaris 1788 maabusid praeguse Sydney aladele esimesed eurooplastest asunikud 750 sunnitöölist. Siia oli rajatud briti karistuskoloonia. Peagi hakkasid Austraaliasse saabuma ka vabad sisserändajad, alguses tekkisid asundused, kagurannikul avastati, millised tohutud karjamaad siin on ja toodi kohale lambad. Hiljem avastati veel kullamaardlad ja nii see kõik läks. Põliselanikud aborigeenid tõrjuti viljetule sisema maale ning mõnel pool Tasmaanias näiteks hävitati sootuks. Tsivilisatsioon oli kohale jõudnud tohutu värvi muutev üksildane Kalju ka Austraalia punaseks südameks kutsutud. No sai uue nime. 1872.-st aastast kutsuti seda Jerzy kaljuks Lõuna-Austraalia peaministri söör Henry Sinimäe järgi. Aga praegu on keset Austraaliat seisev looduse ime jälle ulu rõõmu, sest Austraalia aborigeenide jaoks kumab läbi pika pimeduse taas pisut valgust. Põlisrahva kultuuri on hakatud ellu äratama. Lõpetatud on häbiväärne tegevus, mida Austraalia valitsus pikka aega harrastanud oli eraldada aborigeenide lapsed Nende vanematest ja kasvatada neid, nagu oleksid Valgete järeltulijad eemale oma rahvast, selle kommetest ja uskumustest. Jõululuu Antidu 1985. aastal Anangu rahvale tagasi, mis tähendab, et ma ning kõik, mis on selle pinnal ja sees, on hoitud ja kaitstud. Ja teadlased arvavad, et maa peal seisab vait olla tohutu pikliku kumera kalju tip maa all aga ulatub ta veel kilomeetrite kaupa sügavusse. Olu roogade Tihuta nime kandva rahvuspargi loodus on rikas ja eripärane. Punase hiigelmaja koobastest ja pragudest võib välja lennata vähemalt seitset sorti nahkhiiri. Sulle võib vastu sattuda igasuguseid sisalikke. Pärast suviseid vihmaaegu hüppab siin ringi igat sorti konni. Püüton võib sind ehmatada küllap rohkem kui küülikud ja rebased. Rahvuspargi kaugemates piirkondades elavana angu. Rahvas peab praeguseni siinsetele loomadele jahti, kuid kõvasti on piiratud punaste kängulude põõsas, kalkunit muude ja sisalike küttimist. Hulk päris haruldasi eksootilisi, vaid Austraalias kasvavaid taimi, põõsaid ja puid leidub Uluru ümbruses ning mitmedki seostuvad angu hõimu, esivanemate ja tootemitega. Mulga, puust ja punase mahlaga. Verepuust valmistatakse bumerangi, karikaid, vaagnaid, jao, taotsi, verepuu, punane, mahesobivad ka desinfitseerimiseks ja selle auru olevat köha ja külmetuse puhul kasulik sisse hingata. Aga mängurahvas teab. Aborigeenide iga-aastast territuaalsete pidustuste hulka kuulub ka esivanemate radadel kõndimine. Luu mäkke ronimine on üks selliseid rituaale, kuid see on ka au, mille osaliseks saab vaid kaks kohaliku hõimu kõige pühendunum ameti austust vääriva mat meest. Samas on sajad turistid aastakümneid iga päev maailma suurima üksildase kalju otsa roninud andmata enesele aru, mida nad teevad. Hiiglaslikku naasemanaliidi pinnale on nende jalajälgedest hall arm jäänud. Nii kirjutab nimetuks jääv rändur ja jätkab. Ega ma ei ütle, et kõik, kes kaljule ronivad, just tingimata aborigeene ja nende usundite ei austa. Pealegi on kaljule ronimine lubatud, kuid mina, teades üht-teist aborigeeni, teste nende kultuurist, tundsin. Ma ei tohi ega saa nende pühasse paika tungida. Seepärast tegin kolmetunnise jalutuskäigu ümber Uluru kalju. Ka kohalikud giidid soovitavad turistidel mitte kalju otsa ronida eriti mitte mööda rada, mis ristub Anangu hõimu aborigeenide jaoks pühal ravimtaimi rajaga, et selle maa külalised austaksid kohaliku Annangu rahva seadusi, uskumusi ja kultuuri karonics hiigelkaljule, kuigi keelatud see ei ole. 2009. aastal arutas Austraalia valitsus piirkonna kümneaastast arenguplaani ningulurruu kaljule. Ronimise lõplik keelamine oli samuti päevakorras. Seda enam, et mitte kõik turistid ei pea vajalikuks seal väärikalt käituda ega kohalikke kombeid austada. Pigem veelgi üht nimetuks jäänud rändurit. Selles paigas on tõepoolest midagi erakordset. Sa tunned seda õhus eriti päikese tõusu ja loojangu ajal, kui hiigelkaljuvärve vahetab ja sõna otseses mõttes hõõgub ta isegi nagu sumiseks. Teiseks ma poleks iial uskunud, et üks kalju võib elusana tunduda. Kui sa vaikselt seisad, siis kuulda ta häält ja tajuda energiat, mida ta enesest kiirgab. Ja seda, kuidas piir inimese ja koha vahel vaikselt hääbub ning üks võib muunduda, teiseks. Ja sa võid siinseid esivanemaid tantsimas. Loomise ajal tuli Uluru juurde väike punane sisalik Touchi. Ta laskis lendu oma bumerangi ja see kaevust ohutu rahnu liivakivist pinnasesse. Püüdis esikäppadega kaevates bumerangi kätte saada ja kraapis niimoodi kaljusse pika rea ümaraid koopaid, kuid tema vaev oli asjatu. Vox surida ühes koopas. Temast sai suur kivi rünkkoopa põrandal. Vello toodi, vennad jälitasid Eeemmu ehmenud lind jooksis põhja poole, kus seisis Uluru. Kaks sinise keelega sisaliku meest, mida jaluncaata tapsid Emogivi kirvega. Linnu kehast said murdunud liivakivitahvlid. Kui Velbeudi vennad kohale jõudsid, andsid niitajalonkaata neile vaid armetu tükikese emust, öeldes, et rohkem ei olnudki. Kättemaksuks süütasid peol Vöödi vennad like elupaiga põlema. Sisaliku mehed püüdsid mööda uru külge üles ronides põgeneda, kuid kukkusid tulle. Hiigelkaljuküljel laiuv hall sambliku laik pole midagi muud kui tulekahju. Tuhk ja sisaliku mehed on kaks pooleldi põlenud kivi. Rünka. Elu oli armutu võitlus. Naisaborigeenide iidsetes legendides on alati olnud ka päriselt nii või teisiti. See on hommikutähetuvi ja vihmalaul Anangu hõimu inimesed joonistasid juba tuhandete aastate eest Uluru koobastesse ja Kaljo lõhedesse oma elupilte vibuküttepiigimehi suuri sarvilisi päid. Sull ja puulehti. Vanimad joonised on lihtsad ja geomeetrilised, hilisemad üha keerulisemad. Hiigelkaljupinnale ja jalamil on hulk paiku, mis on aborigeenide jaoks läbi aegade pühad olnud. On koopaid, kuhu ei tohi astuda naised noored mehed, kes pole veel teatud riitusi läbi teinud. Fotodel see ovaalne hiigelkalju kummaliselt kurruline horisontaalsed vaod selle pinnal lõikuvad kuivanud jõesängi meenutavate piki vagudega hiiglaslikku puhkama. Vaalaga on võrreldud seda liivakivist mana liiti. Ärgem unustagem arve 350 meetrit kõrge, kaks kilomeetrit lai, üle kolme ja poole kilomeetri pikk ümbermõõt ligi 10 kilomeetrit ja natuke naabrite muusikat ka Uus-Meremaalt. Olüroo jalamil leidub pühasid veesilmi. Siin elab Vikerkaare madu, on kuud kõige elava ema tädo vihma ja aitab naistel viljakatena püsida igal aastal vihmade ajal rajal peetakse un koodi pidustusi ning siis uuendatakse ka loova maa kujutist. Kaljo joonise on koodi tuleb. Nii ta siis seisab seal keset kauget Austraalia mandrit tohutu üksildane, kaunilt värvi muutev kaljurahn, põliselanike pühapaik ja turistide uudishimu objekt. Veel üks selle maailmaimesid kombel laiub ulu Ruuga tädi Utah rahvuspark, mille eest siis kohalikud aborigeenid hoolt kannavad. Alice Springs on ilmselt suurimaid linnu selles austraalia tohutu põhjaterritooriumi piirkonnas ja seisab minu arust rohkem kui 300 kilomeetrit kirdes Alice Springsi horisondil olevat Uluru näha. Mida lähemale jõuad, seda selgemalt hakata paistma. Päikesetõusud ja loojangud. See on tema aeg, siis muudab ta hiigelka meeloni kombel oma värvihallist pruunikaks siis erepunaseks, ere oranžiks ja kollaseks vahepealseid üleminekut. Hoone pole proovitudki kirjeldada. Algus muudkui teeb oma uskumatuid trikke. Kas pole kummalisi paiku siin maa peal. Ei ma. Ei võta miinium Ikla subjekt.