Tere hommikust, on oktoobrikuu viimane pühapäev ja õues troonib kuldne sügis, aga aeg on tänasest ööst alates talvine. Nii et siit ka väike meeldetuletus kõigile jutusaade algab ikka pärast kellakümneseid uudiseid, nii et vaadake oma kella ja ja mõelge siis, mis teie kodudes Kell parasjagu on. Aga polegi juhust olnud kellelegi jutusaate stuudios õnne soovida. Täna ma kavatsen seda teha, sest et ema tuge gravistan, sest et stuudios on üsna värske sünnipäevalaps. Palju õnne, Karin Hallas-Murula, aitäh. 29. oktoobril oli teie sünnipäev. Öelge, kuidas te sünnipäevadesse suhtute, kas need on pigem sellised meeldivad päevad või pigem niisugused hetked? Noh, kui te tahate ära sõita või omaette olla või millised päevad nad on? Nad on olnud nii ja naa, olen põgenenud lausa kaugele põgenenud sünnipäevade eest. Ja olen ka kodus olnud ja, ja neid pidanud, aga ma tahan kohe lisada juurde, et minul oli eile sünnipäev, aga täna on minu isa 80. juubel. Et siis meie peres on olnud enamasti nii, et et korraga on nagu kahel inimesel sünnipäevad, et siis enamasti on tähendanud seda, et, et me ikkagi peame perekondlikult. Ja tihti on juhtunud, et me peame koos isaga. Unustasin ennast tutvustada tänase saate toimetaja Margit Kilumets. Aga, aga kord veel jäädes nende meeleolud ja, ja ütleme siis aastaaegade juurde, te olete sügiselaps, öelgem. Milline aastaaeg teie elus praegu on? Kas, kui nüüd proovida kuidagi võrdlusi tuua, kas selline hiline mõnus suvi või värviline varasügis või, või millise aastaaegade praegu mõeluetab võrdleksite? Ma arvan, et see on vist midagi niisugust, et see on ülemineku aeg, kindlasti see on, kas kevad on minemas suveks ja esimesed tõeliselt soojad ilmad on tulemas või võib-olla kui natuke pessimistlikult vaadata Pole ka, et talv on minemas kevadeks. Et see oleneb jah, kuidas neid sümboleid elust otsida. Aga kindlasti on see ülemineku aeg sellepärast et et minu elus tõesti on praegu toimumas väga suured muutused. Mitte lihtsalt, et mitte lihtsalt niisugused väikesed, vaid lausa suured niuksed, võiks öelda Pikema tähendusega muutused. Et sellepärast ma näen, aga need muutused on kindlasti selle poole, et juba ma tundsin, et, et elutempo on hakanud muutuma kolm korda kiiremaks. See oli täpselt sama tunne, kui, kui me 96. aastal kolisime omalajal Rotermanni soolalattu, siis ma tajusin, mis toimus elutempos, see tähendab seda, et osad asjad jäävad tahaplaanile ja osad tulevad jõuliselt. Tõsi ta on, praegu mul on umbes samasugune tunne, on see hea tunne, see on hea tunne. See on hea tunne. Et sellepärast, et tundub, et nii palju huvitavat on nüüd ees ja tulemas ja, ja ja mingi mingi niisugune uus asi on algamas ja, ja, ja ma tunnen, et ma olen, ma olen nagu väga igale poole. Ja samas on see, kus sa nagu ammutad nagu, nagu svammina informatsioon igalt poolt. Et see, mis annab sulle tegelikult niisuguse positsiooni ja praegu on just just veel see hetk, kus ma ei ole veel uude ametisse asunud ja saan kokkuvõtteid teha sellest, mis ma sellel aastal olen teinud. Et see on just see hea hetk, kus on see ikka see, et väike lootus, et ma jõuan veel mõne raamatu läbi lugeda, ma jõuan veel seda teist ja kolmandat nagu ikka. Et näis, mis elu toob, et jah, ma olen häälestatud hästi positiivselt. Me oleme kuulajatele selgituse võlgu, see uus amet, mida te varsti pidama hakata siis alates detsembrikuust on kunstihoone juhataja reaktor, kuidas õigemini öelda, nad on juhatus, tegemist on sihtasutusega ja kui seal on jah, juhatus. Aga enne veel, kui me, kui me selle selle tuleviku kallale asume, räägime natukene sellest aastast, mis selja taha jääb. Ma olen lugenud ühest ei antud intervjuust Te olete küpsetanud filmi stsenaariumi ja mind väga huvitab, mis, mis sellest võiks tulla. Oi see see aasta jah on, oli üks, üks arhitektuuri filmi stsenaariumi kirjutamine. Ja teine niisugune huvitav teema oli, oli ja mõlemad on seotud arhitektid, tuuriga oli üks arhitektuuriraamat. Aga kui te alustasite kohe sellest filmistsenaariumis, siis ma siis ma pean ütlema küll, et. Ma leian, et võist võiks olla lausa kõikide kunstiteadlaste või arhitektuuriteadlaste vähemasti lausa õppekavas selline asi nagu mitte, et nad ei õpi kirjutama ainult artikleid, vaid vaid nad peaksid korra proovima kirjutada filmistsenaariume. Mina tegin seda koos Tõnu virvega, kes oli ääretult nõudlik ja kes ei tee selliseid lühikesi dokumentaalfilme, kus sa saad pugeda selle taha, et paned objektid ritta ja käime läbi sellest kaugel. Et see oli peaaegu nagu see pidi olema väga läbimõeldud stsenaariumiga film. Ja me temaga kohtusime mitmeid kordi ja ta pani mind mõtlema. Ta pani mind mõtlema, et ma pean suutma kirjeldada seda pilti vot seda, kui magma kuskile arhitektuuri mingisugusesse teosesse lähen, siis mul tekib mingisugune hetk, mingi kontakt, kõik nii edasi, üks asi on see, et ma kirjutan sellest artikli, kirjutan raamatus peatüki või midagi niisugust, aga teine asi on see, et ma pean kirjutama sellele. Ma pean oskama sedasama asja kirjutada ka filmistsenaariumiga, mis tähendab nagu Tõnu Virve ütles, et et sa kujuta ette, et sa kirjutad tegelikult orkestrile partituuri, ehk siis sa pead mõtlema kõikidele nendele, kes sinuga tiimis koos tegema hakkavad, seda filmi. Selles mõttes, see andis mulle väga palju, ma olen varem kokku puutunud. Me kunagi oleme teinud ka dokumentaalfilmi niisugust stsenaariumi, aga, aga tookord ja muuseumis olen ma enamvähem kirjutanud, kui kui me oleme muuseumi näituste puhul ühte või teist objekti tahtnud portreteerida filmis ja siis tellitakse näitusele filme ja need. Ja ma pean ütlema, et see, mis ja see, mis seekord oli, oli sellega brites noh nii-öelda kraad edasi ja, ja ma õppisin sellest väga palju, see, see ja see oli niivõrd huvitav, et ma olen väga tänulik Tõnu virvel, et ta kuidagi nagu see mõte oli juba juba möödunud aastat kuskilt küpsemas. Et ma olen väga tänulik, et ta suunas mind niisuguse täiesti teistsuguse kanali peale, aga ja ma ütlen, et seda võiks proovida kõik kirjutajad, kõik kõik kunstiteadlased, kes kirjutavad, sest et siis nad saavad aru, mis tähendab ruumilised kirjutada ja siis oli juba see muusika, kuskilt tuleb. Ja kõik see niisugused asjad, mis on erakordselt huvitavad. Aga film ise muidugi oli loomulikult arhitektuurist, mille muretsen. Kui väga üldiselt ütelda, siis siis oli see stsenaarium nooruse fenomenist eesti arhitektuurist. Sest tegelikult selgus, et, et selle nooruse fenomeni alla annab tuua väga palju ilminguid, mis mis Eesti arhitektuuris on olnud ja mis, mis praegu on, mis me võime pidada Eesti arhitektuuris toimuva heaks ja veaks. Et ühest küljest see pilt, mida väga püüdlikult ju maailmale esitatakse, on ju see, et, et noh, Eesti arhitektuur on hästi särtsakas, kõik märkavad, et meil võetakse momentaalselt üle niisugusi, maailma trende, see käib väga kiiresti, tan, julged, on niisugune hästi selline atraktiivne, võib ütelda. Et see on selle nooruslikkuse hästi tugev positiivne joon, aga selle kõrval on ka negatiivne joon selle, sest sellega käib nagu noh, nagu ikka noorte kollektiivis tohutu tahtmine ennast maksma panna. Teatav arrogantsus satub ülbus kõige selle suhtes, mis on varem tehtud. Mis arhitektuuri puhul võib teinekord anda noh, küllaltki kurbi tagajärgi, sellepärast et et, et arhitektuuri üks omadus on kindlasti niisugune noh, järjepidevus, sest ta on ruumiline, ta on, ta on seesama linn, siia ehitatakse kogu aeg kuhugi keskkonda, kuhu on juba enne sind nii palju loodud. Et, et see ei ole nii, et et kirjanduses sa kirjutad lihtsalt uue raamatu ja võib teha ja vaataja otsustab siis, mis, mida ta tahab, mida ta ei taha, et arhitektuurist järjepidevuse arvestamine on erakordselt tähtis, tähtis ja oled seal, tavaliselt on ka see põlvkonna probleem, et noh, need niisugused iga järgmine põlvkond peab olema natuke nagu isatapja, eks ole, et selles mõttes, et ta tahab ümber lükata kõik, see, mis on kõik selle, mis on varem teinud ja ta keeldub piimast sellest, mis on varem olnud tegelikult väga positiivselt, et see on see, mis on Eesti arhitektuuris jälle olnud küllaltki suur, küllaltki palju möödalaskmisi põhjustanud. Nii, nii selles, kuidas võib-olla mõni üksik maja sobib tänavafronti kui ka üldistes linnaehituslike tõustes et seda niisugust noh, nagu kuidas ütelda, lõhkumist on väga vähe, pidadab lõhkumist, palju järjepidevust on väga vähe seda, seda lugemist, seda linna lugemist. Võib küll öelda, et teoreetiliselt ju ju seda linna lugemist on hästi palju, aga see kipub minema selliseks niisuguseks natuke spekulatiivseks kätte ära ja reaalsuses hakkab ikka mingil hetkel domineerima selline kas hoolima Tartus või siis väga tugev soov silma paista. Kas teid võtteplatsile ka lubatakse endale aru, et seda filmidel ei tehta või tehakse filmi veel ei tehta ja ja ega me ei teagi, noh, siin hakkab. Sul on väga keerulised, et ja pikad vist protsessid selle rahastamise küsimuses ja kõik ei oska iial öelda, millal. Et aga ma arvan küll, et, et eks ma, kui ma olen juba nii täpselt nagu enda jaoks valmis mõelnud, kuidas ja kuni tõesti sinnamaani välja, et noh, et millistes järje, millises järjestuses kaamera kab arhitektuuris ühte või teist, et siis ma kipun muidugi sinna võtteplatsile ka, see saab olema veel omaette suurem kogemus, aga millal see toimub, seda on praegu küll väga raske öelda. Raamatuga on selle võrra lihtsam. Et kui juba valmis on kirjutatud, et siiski küll keegi ikka ära trükib kasvõi oma kulu ja kirjadega, et et ebaõiglane oleks nüüd sellest rääkida. Jah, raamatu ilmumisaeg on isegi paika pandud son jaanuari jaanuaris, ta peaks ilmuma ja ega siin ei ole vist põhjust teha, vabandust, see on, see on varraku sari 101 Eesti arhitektuuriteost. Ja, ja seegi on olnud hästi niisugune, see nagu. Tänu sellele kujunes tänavune suvi niisuguseks Eestimaad mööda ringi sõitmise suveks sest ma hästi palju käisin vaatamas uuesti mõju noh, mida ma tean ja, ja mille, mida me kõik teame, aga, aga kui sa hakkad temast praegu uuesti kirjutama, siis see on kõigepealt umbes, et ma lähen talle kõigepealt külla. Ja siis ma vaatan, kuidas ta elab ja mõnigi nii mõnelgi juhul tuli teha otsuseid. Et teda lihtsalt praegu ei olegi võimalik panna, siis sest et ma üldiselt tahaksin, et selles raamatus eks need 101 objekti, mis on ju noh, mis, mis, mida valikul tuleb ju väga-väga tiheda sõela, sest et see on aegade algusest kuni kuni kuni eilseni välja. Et noh, see sõelise oli hästi, et seal juhtunud nii, et, et kui ma hakkan valima näiteks siin erinevaid mõisahoonet, siis ma kipun pigem valima neid õnnelik ema ju kellel on hästi läinud, kes on, kas hiljuti, mis on hiljuti? Ma ei tea, kui öeldakse, kes muide minu keeletoimetajad ei luba seda kasutada ja ma ja mul on see kalduvus väga paljudel juhtudel hoonete kohta rääkida ka jah, just nagu nad olid, mitte mis sellepärast, et mis on mis on selline kuidagi noh, mis on liiga lihtne kirjeldamaks seda, mis arhitektuur tegelikult on või mida üks majada tähendab, sellepärast et see ei ole ainult ju see, et noh, minu arhitektide ja valmis sai siis ma kuidagi niimoodi, et see suhe, mis on tekkinud ühe või teise ehitusega seal on ehitisi, kus ma olen tööd, tänud, seal on ehitisi, mida oma lapsepõlvest mäletan, seal on aga samas muidugi kogu aeg räägib minus ka valiku tegemisel see arhitektuuriajaloolane, et ma mõtlen sellele lugejale keda ma ju tegelikult ahvatlenud sinna maja juurde, et siis ei tohiks olla sellist natuke pettumust, et noh, mina ju tean, kuidas kuidas seal Toomas Reinu, Linda keskus gobelasse peab välja nägema ja kuidas ta omal ajal on olnud noh, niisugune jõuline. Aga inimene, kes sellega esimest korda kokku puutub, ehmatab ära, ehk siis nii mõnegi maja puhul tuli, tuli loobuda ja võtta midagi teist kõrvalt. Lihtsalt sellepärast, et nad ei ole olnud, kui nad ei ole üle elanud isegi füüsiliselt seda aega rääkimata nendest majadest, mis on olnud omas ajas noh, niisugused staarid võib-olla, aga, aga mis ei ole ajaproovile vastu pidanud. Et selles mõttes jah, see raamat oli teine sinine, põnev põnev tegemine, et sa justnagu kirjutad niisugust personaalselt Eesti arhitektuuriajalugu mõeldes hästi paljudele seostele ja, ja niisugustele noh, mis, mis niisugustele elementidele, mis ja mis põhjusel teevad ühest või teisest hoonest tähendusrikka hoone seal olnud filmi stsenaariumi kirjutamise aeg, see on olnud raamatu kirjutamise aeg, aga see kõik tegelikult algas väga dramaatiliselt, sest et te jäite ilma oma töökohast arhitektuurimuuseumis, mida te väga armastasite, mille te olete loonud. Öelge, kas te olete selle asja nüüd selle sündmuse võib-olla äkki ümber hinnanud, et võib-olla nagu mina armastan öelda, et mõni halb võib osutuda heaks et, et see on pannud teid kuidagi teistmoodi tegutsema, et see on andnud teile selle aja kirjutada, järele mõelda või, või, või ei ole see suhtumine sellesse sellesse muuseumi? Noh, ma ei teagi, kuidas öelda tragöödias või, või isikliku tragöödias see kindlasti, et, et, et ei ole see suhtumine ikkagi muutunud. Tähendab, see oli loomulikult oli see traumaatiline kogemus ja traumaatilise kogemuse häda on see, et ta mõneks ajaks paneb sind maailma teistmoodi nägema ja seal ümber tekib väga palju niisugust noh, sellist just nagu ilm oleks kogu aeg pilves ja, ja noh, niisugust, et see on selline aeg, mis tuleb üle elada. Ja kõik, minu kõik, minu sõbrad loomulikult jätnud mulle kordamata, et Ta uue pilguga maailma ja kõik nii edasi mille eest ma olen neile väga tänulik ja ja võimalik küll. Et mõne aja pärast noh, ma hindan seda kogu kogu toimuvat, et noh, niisuguse küllaltki noh üks variant siis, et kas mingisuguse saatuse sõrme enam või, või noh, vaatan juba praegu pigem pigem kuidagi niisuguse kaastundega neid inimesi, kes otsustasid minu vastu intriigi keerata. Et selles mõttes on, on teil õigus küll, et et see aasta on kinkinud sellise noh, niisuguse aja. Jaa. Jaa, jaa. Ma arvan, et tegelikult peaks olema see elu kuidagi niimoodi seatud, et igal inimesel oleks aeg-ajalt see, see, see mahavõtmise aeg tegelikult olemas, ilma et ta ei peaks muretsema, et mis nüüd edasi saab ja nii edasi, vaid et see see aeg mahavõtmiseks, sest et me, meie niisugune igapäevatempo on liiga kiire, eriti see võib-olla ei olegi igal mujal nii kiire, aga Eestis on tavaliselt nii, et kui sa oled tegusi, sa oled tegus nagu mitmel rindel, mis tähendab seda, et inimesed kipuvad unustama kõik selle, kogu see kogu selle niisuguse elu tegeliku rikkalikkuse. Ja noh, ei ole midagi, midagi halvemat, kui sa oma armastatud tööd pead tegema niisuguses forsseeritud tempos mitte keegi, kõik me tahame tegelikult ju hästi teha ja me tahame aeg aega selleks, et asju läbi, mõelda, süveneda, me tahame veel lugeda seda ja teist ja kolmandat, sest et see informatsiooni võimalused ümberringi on niivõrd suured tahaks ju ahmida kõike seda ja siis veel ja siis veel seda ja teist ja kolmandat ja siis veel ühesõnaga. Aga et selles mõttes küll, et, et see, see tempo, mis hoiab just Eesti, mulle tundub, et see peaaegu, et vist on noh, kogu loovintelligentsi probleem või, või noh, mingisugune niisugune üldisem, täiesti selline selline vajadus kuidagi kas vaata või ennast tõestada või kuidagi sulle pannakse, noh, niisugune koorem peale, mida võib-olla mingi prantslane või inglane ei tea uneski aimata, et ta peab olema veel siis istuma kahes nõukogus ja siis tegema veel seda, teist kolmandat. Ja mulle tundub, et see, et see tohutu kiirus on ka põhjus, miks miks kaovad ära need niisugused inimestevahelised loomulikud sidemed ja suhtlemise, et ja kõik nii edasi, et see kõik on niisuguse nagu tempo peal, inimestel ei jätku üksteise jaoks aega. Jäätis reede õhtul lõpuks saad aru, et töönädal hakkab läbi saama ja siis mõtled, et taevas, kas ma tõesti peaksin külalisi kutsuma ja hakkame veel sind köögist? Vaata, ma poodi ei viitsi minna ja siis sa lihtsalt loobud täpselt, et see jah, sa, sa isegi sa loobuda ja tegelikult loobud sa millest, eks ole, millestki sellisest, mis võiks olla, mis võiks olla väga positiivne, aga tõesti ma soov urgu pugeda on pärast kiirust, tormamist see on niivõrd suur, sellepärast et lihtsalt see tempo on kohutav. Vanasti suhtlemine ju algas, millest vanasti algas suhtlemine. No kui me juba läheme sinna kaugemale 19.-sse sajandisse, miks on vaja neid filme? Me meeles oleks, kuidas asjad toimusid, et see algas ju sellest, et et ma kõigepealt valisin hoolega kirja paberi, millele ma hakkan, siis ma valisin, suleb ja siis ma hakkasin mõttes viibisin sellele inimesele, selle inimesega, kellele ma kirja hakkasin kirjutama, viibisin temaga tegelikult ju peaaegu terve päeva, võib-olla rohkemgi. Ja siis, ja siis, ja siis läks selle kirja kaudu teele kitus mingisugune, et noh, et selles oli nii palju. Võib-olla, et seda võib nimetada empaatiavõimeks või sul oli aega teise inimese elu jaotub, praegu saan niimoodi, et ajam tsau, kuidas läheb ja kõik kiire noh, et, et see, see tegelikult Vaisustab ja, ja tõepoolest, see, sellel sellel aastal ma järsku tundsin, et Mul on vali voli. Mul on see vabadus. Ja see aeg valida, mida ma tänan, teen. Kas ma teen seda, kas ma teen teist? Suurepärane suvi, ma olen tõesti õnnelik, see oli niivõrd, et niivõrd rikas suvise tänavune suvi. Ja see ei tule millestki muust kui sellest, et sa saad nagu selja taha jätta mingisugused sellised kogemused, mis, mis, mis võivad isegi viia selleni, et sinu noh, suurepärase niisugune töö ja, ja kõik nii edasi, aga nad võivad muuta niisuguseks, et sa et sa juba ei suuda isegi mitte nautida või noh, rääkimata sellest, et et umbes elada üle seda emotsiooni, mis oli noh, mäletate, kui me esimesed välismaa reisid, millised sündmused need olid ja nad olid ju tõelised sündmused, sa tulid tagasi, sai suguvõsa tuli kokku, Nad kuulasid kuulasid su muljeid, nad elasid sulle kaasa, nad kujutasid ette, nad nad vaatasid, et pilte ja kõik nii edasi. Ja tõesti, see, see 90.-te aastate alguses oli ju paljude inimeste jaoks see, et noh, maailm, avardus niivõrd palju avardumise fenomen oli niisugune täiesti omaette, seda jagati ja kõik nii edasi. Praegu ei jõua keegi enam kellelegi muljet ja no ühesõnaga, see on kõik nagu kuidagi niisuguseks nagu iga päev astunud need reisid, mis võiksid see tunne mul siiski on olemas veel, et kui sa kuskile sõidad, ikkagi niimoodi see lennuk maandub ja siis järsku tuled välja kuskil Pariisis, siis see tunne on siiski olemas, et sa tunned niisugust tohutult kergendust mitmesugust seikluse algust või, või noh, et, et see on olemas, aga niipea kui sa tagasi tuled ja sul on esmaspäev tööpäev olnud, siis on ju see, et sa, sa oled sunnitud olukorras, sa oled isegi oma oma kõige värskemad mälestused sunnitud kohe pakkima, kuskile panema, kõrvale, kaugele ära. Ma ei taha seda ja, ja selles mõttes see on ikkagi see, et aeg-ajalt tahaks nagu, tahaks nagu, et see, et see kõik oleks nagu aeglasem ja pikem ja kõik edasi. See on, see on selline jah, see, see paratamatus, mis mis on meie elust mingisuguse teistsuguse teinud. Aga jah, mis ma siin, mis ma siin räägin, praegu olen ma otsustanud tagasi niisuguse noh, nii-öelda rattasse ja ja, ja teen seda vabatahtlikult nagu öeldakse. Ja siis võib küsida, miks võib-olla see on jälle see illusioon, et et, et katsuks võtta vähem vähem niisugusi vähem kohustusi, aga kuskil siin juhtimisteoreetikud ju on lausa öelnud, et umbes et ärge tehke tööd südamega, vot seda nüüd küll ei oska, et ärge tehke tööd südamega mõtet seda tööd siis üldse on teha, ärge tehke tööd, südame edukas juht on see, kes ei tee oma tööd südamega. Ma ei kujuta hästi, Te pole veel tööle õieti hakanudki. Aga samas on, viimased nädalad on näidanud, et et teil on juba tohutu palju vaenlasi. Teid on juba materdatud selles samas meie oma armsas vikerraadios. Nii, noh, selle eest, mida ta tegelikult ei ole veel teinud, ma ei saa sellest põhimõtteliselt ütlen ausalt, käsi südamel, ma ei saa sellest aru. Et kas teie oskate kuidagi ilma nimesid nimetamata, aga, aga seda fenomeni sõnadesse panna, et mis nagu toimub See on, olen nende jaoks mõtestanud küll, noh, need, kes on siin sõna võtnud, on ju on ju minu konkurendid, need, kes olid minu konkurendid konkursil ja nad ei ole nad või Taavi või et nad ei ole ilmselt suutnud. Nad olid ilmselt niivõrd kindlad, et, et nad võidavad konkursi, et nad ei suuda seda praegu kuidagimoodi üle elada ja siis nad otsivad igasuguseid niisugusi, pitsat teid ilmselt, mida mulle otsaette panna. Noh, ma ei arva noh, neid ei tee, Need inimesed, kes mind tunnevad, ei võta seda üldse mitte tõsiselt, et et noh, ma näen siin, et ja ma ei arva, et see ring hirmus suur on, lihtsalt on see, et et vot see, kes kes, kes hästi kõvasti karjub, tundub, et tema taga on väga palju inimesi, sest see, mida mina omalt poolt näen, on tohutu palju. Ta pidi positiivset vastukaja ja jõudu ja õnnitlusi soovijaid ja igasuguseid. Selles mõttes. Noh, ma ei kujuta ette, et, et kuskil on mingisugune tohutult suur hulk inimesi, kelle jaoks nüüd tohutu tragöödia, et just mina selle konkursi võitsin. Ja mis mulle ka ikkagi kindlust annab, on see, et et ma võitsin selle ju väga suure häälteenamusega. See ei saa olla nii, nii, päris juhus, et aga ma arvan, et sellised reaktsioonid tulevad, tulevad pigem pigem pettusest, pettumusest ja ja võimalik, et noh, siis ja siis on vot siis siis tekib see mustvalge maailm, kus sa enam ei märkagi siis tegelikult noh, kes, kes lastas on või mis sul siis on vaja siis on vaja kohe teha see niisuguseks hästi-hästi selgeks ja, ja, ja kuidagi hästi-hästi kuidagi lappidaarselt niisuguseks. Et selle kohta vist võib öelda, et eks, eks aeg näitab, mis edasi hakkab toimuma. Aga kui üritada noh, kusjuures ma tunnistan, et ma kuulsin, et et Postimehes ilmus artikkel, mis oli just nagu oligi kirjutatud mulle. Aga ma pean siiralt tunnistama, ma ei ole seda lugenud. Küll, aga ma olen selle artikli autoriga kaks tundi juttu rääkinud ja pärast seda juturääkimist ma ei tahagi seda artiklit lugeda, ausalt öeldes ma ei tea, mis seal täpselt on. Et aga ma arvan, et suhtlemises on omad reeglid ja kui keegi vastasseisust üritada midagi positiivset noh, välja kuidagi selekteerida, siis võib-olla hoopis nii, et et ütleme, minu asumine nüüd selle kunstihoone positsioonile on pigem tohutult mobiliseerinud seda vastasrinda rinda kellel on tegelikult olemas võimalused täiesti ennast väljendada, meil on olemas niisuguseid, juba struktuuride, on olemas Eesti kaasaegse kunstimuuseum, Eesti kaasaegse kunstikeskus, uue kunsti muuseum, mida kõik, et et meil tegelikult on olukord, kus on tekkinud väga palju selliseid positsioone ja, ja kõigil on oma väljundid olemas. Et see nüüd, et, et need nii-öelda kaasaegse kunstimuuseumi seltskond ei suutnud vallutada kunstihoonet. Ma arvan, et see tuleb Eesti kunsti mitmekesisusele ainult Kasuks neil on oma väljundid võimalikud ja las nad siis kasutavad neid, et ilmselt nad peavad ka ennast rohkem tõestama, mis on ju ikkagi motivatsioon edasi töötamiseks, ma loodan, et see toimub pigem pigem neile. Ja kui mina olen antud hetkel niisuguses vaenlase figuuris vaenlase poisid, noh, niisugune noh, ikka peab olema, kelle vastu võidelda, noh tõenäoliselt siis siis nii kaua, kui see jääb noh, ikkagi aktsepteeritud suhtluse viisakuse piiridesse, nii kaua ei ole siin midagi halba, kui sa, ega ta ikka ei ole jäänud, mina võin. No ei ole kahju jäänud ja siis noh, siis on see võib-olla küsimus nagu lihtsalt kasvatuses või, või noh, mingisuguses niisuguses, et et mis, mis ei ole ju minu probleem, vaid, mis on selle, mis on selle mustas vastasrinde kui nad ennast niimoodi määratlevad, nende probleem, kas teil on Karin Hallas-Murula oma meeskond või naiskond või võistkond, kellega te alustate nüüd siis seda seda uut etappi kunstihoone elus? Kui te mõtlete lausa niisugusi inimesi, kellega kes kellest saavad minu koostööpartnerid siis või töötajad või, või noh siis siis võib ütelda niimoodi, et see on nagu nii-öelda moodustu moodustamisel. Ja ma praegu ei käi ühtegi nime veel välja. Et aga mis puudutab noh, niisugust nagu ringkonda või siis noh, kui olla vaadata tagasi, siis tuleb ju öelda seda, et ega ma ei ole ju eesti kunstist kuskil kaugel ära olnud isegi siis, kui ma arhitektuurimuuseumi tegin, et paljud ei tea, aga ma olen tegelikult töötanud kuus aastat või oli see seitse aastat, et kultuuriministeeriumis kujutava kunstiosakonnas. Et ja siis olin ma, et siis ma Sirli arhitektuur minu jaoks sama kauge ja sama eemal, et aga siis ma olin väga kunsti sees ja ühtlasi see oli see aeg, kus ministeerium ostis kunstimuuseumidele kollektsiooni kunstiteoseid. Seal moodustatud selline komisjon, ministeeriumi komisjon. Ja sellest ajast ma tunnen väga paljusid eesti kunstnikke see kuus aastat ikkagi viis, viis nagu väga noh, niisugust nagu vähe sellest. Mäletan peaaegu palju ühe või teise töö eest maksti, kuid osteti seal maini või mida ostis fond ja mida ostis ministeeriumit. Isegi mõned need asjad on sellest sellest ajast meeles, et kui ei tule üldse päris võõrasse võõrasse maailma ja, ja noh, see niisugune see kokkupuude ei ole ju ka tegelikult kunagi kadunud. Kui ma Prahas käisin Kesk-Euroopa Ülikoolis, siis, siis seal oli arhitektuuri ja kunsti täiesti võrdselt, see oli kunsti ja arhitektuuriteooria ja filosoofia, nii et, et see kõik on olemas, aga lihtsalt mul ei ole olnud põhjust praegu seda kuidagi nagu kasutada või, või noh, kuidagi niisugusi oma oma teadmisi nagu kuidagimoodi rakendada. Aga nüüd on ilmselt see see aeg tulemas ja ja ma olen ise mõelnud ka seda, et noh, vaadates, mis protsessid on toimunud kunstis ja arhitektuuris paralleelselt siis siin on nii suur lähenemine olnud üksteisele siin tõesti on tõesti on olnud see, et arhitektuuri lävel Veneetsia arhitektuuribiennaali teil on olnud juba peaaegu et peaaegu et terved kujutava kunstipaviljonid, seesama ola foreliason kestsid meil kunstihoones hiljuti oli, oli möödunud arhitektuuribiennaali Veneetsias üks kunstnikest peaesineja ja kogu Orsenaale oli tegelikult kunstipaviljon sõna otseses mõttes. Ja samas kuulsin, et ma, et selleaastase Veneetsia kunstibiennaali aukülaline oli Remmgolhas, palun väga, siis need maailmad on niivõrd niivõrd üksteisele lähenemas noh, rääkimata lausa sellest sellest vastastikusest koostööd, mis koostöös, mis on ju erakordselt erakordselt sama Remm kool tegi, sai ka oma pekingi projekte ja ja, ja hadid on ise peaaegu mitte enam arhitekt, vaid disainer ja Sahaadid ja, ja siis selle aasta selle aasta siis see oli sumptor, tegi Londonis ju terve niisuguse noh, aia vist tegelikult oli täpselt sama hästi kujutava kunstiprojekt kui arhitektuuriprojekt või või Aniska puur teeb iso saaki ka, et, et ühesõnaga et see, see üksteisele lähemale tähendab, need maailmad on üksteise suhtes väga, väga väga lähenemine, üks sammutab ühelt, teine teiselt. Et, et siin ei ole üldse niisugust mingisugust ületamatut sellist üksust pulkadega Dora vahel, et et ma vastupidi, arvan, et kuuldes just, et hiljuti Halfosterilt ilmus, ilmus lausa raamat, kus ta räägib arhitektuuri ja kunstikompleksist ja ütleb, et see, et me ei ole selleni üldse jõudnud veel selle, et me peaksime seda süntees hakkama mõtestama uuesti. Et see, et me, see on niisugune loomulik suund, et ma, ma üldse ei imesta, et võib olla võib-olla kuskil noh, ma ei tea, mõne aasta pärast leitakse, et hakataksegi arhitekte kujutava kunstigaleriide etteotsa palkama ja selles mõttes osutub, et ma olin esimene selline. Et Ma ma tõesti ei üldse ei imesta, sest et see visuaalne maailm ja ja teooria maailm ja need tentsid on, tendentsid on väga sarnased olnud mõlemal mõlemal pool, see, kuidas meedia mõlemaid mõjub, see, kuidas nad kommunikeeruvad ja, ja noh, siin on, siin on tõepoolest väga-väga palju sarnasust. Oma plaanid lähitulevikuks, kui ta tööle lähete juba olemas ja kahjuks see saade on liiga lühike selleks, et sellest kõigest rääkida. Aga, aga midagi ma, ma kusagilt juba sain aru, et te kavatsete taastada need suured toredat kevadised ülevaate ootused kunstnikele, millest vahepeal nii väga puudust on tuntud. See ei ole nüüd minu mõte, vaid selle ideega tuli välja Ants Juske. Ja kunstnike liidus paistis leidvat, et niisugust poolehoidu. Ja tõenäoliselt see näitus tulebki, see on nüüd, see on nüüd üks nendest näitusest, mis, mis, mis on traditsiooniline. Et selle näituse paneb alates teemast ja kõigest edasi paneb kukku täielikult hoopis kunstnike liit. Et see ei ole nagu kunstihoone poolne näitus siin, siin on see vahe, aga jah, see oli Ants Juske, kes kes selle ideega välja tuli ja tema, tema mõte oligi see. Et, et noh, niisugune näitus võib-olla annaks tasandada sellist kunstnikke ja, ja kussigi erinevate rühmituste ja, ja siis kunstnike ja kuraatorite vahelisi väga. Mulle tundub ka, et väga liialt üles köetud pingeid. Et see näitus võiks olla üks niisugune tõeline nii-öelda kunstniku vaba valik, mida ma tahan esitada, mida ma esitan, ilma et ta oleks surutud mingisuguse teema raamidesse ja, ja eks siis eks siis paistab, kuidas see hakkab kõik välja kujunema. Aga jah, see, see ei olnud mitte päris minu idee. Olen seda vähemalt seda ust tabada ka kinni panna. Oh ei. Et aga mis puudutab üldse järgmise aasta näituseprogrammi, siis see on tegelikult juba nii-öelda paberil olemas ja, ja, ja paigas. Vähemasti noh, niisuguse plaani kohaselt, et, et mul ei ole minu esimese kirglik samm töökohal, ei ole selle paberi pidulik lõhkirebimine kindlasti mitte. Et vastupidi, sellepärast et ma näen, et selles selles programmis on palju asju, mida ma, mida ma nime järgi ei oska täpselt aimata, sest ma ei ole lugenud nende näituste, esitad esitamisega kaasnenud siis neid niisugusi organisatsiooni, aga et, et minu, noh, nii-öelda selle aasta esimene töö saab olema mitte siis nüüd 2012 vaid vaid juba vaid juba 2013 näituseprogrammi tegemine ja loomulikult kui siin hakkavad toimuma, tihtipeale ilmselt teevad, teeb oma korrektiive see, et mõni näitus on küll ilusasti ja kenasti mõeldud, aga aga siis selgub, et ta ikkagi vajab kolm korda rohkem raha, kui reaalsus on võimalik leida selleks hetkeks ja siis hakkavad pigem sedalaadi muutus, et tõenäoliselt on tulemas. Aga üldiselt on, vaatasin seda näituseprogrammi ja seal on noh, niisugusi, niisugusi, näitusi, mida ma lausa lausa pikisilmi ootan ja mul on väga hea meel, et ma saan kuidagi kaasa aidata. Et nad sünniksid, üks nendest, muide on, on meil ei ole tükk aega olnud, aga on tulemas, üks on tulemas, üks klaasinäitus ja vaat, klaas on nüüd küll. Öelge, et kunst ja arhitektuur ei saa kokku, klaas on eksmaterjal, mis, mis on niivõrd mis võimaldab niivõrd huvitavaid asju teha. Ja, ja ma ma arvan, et, et see klaasinäitus ulatub kaugelt üle traditsioonilise lillevaasi. Valitsus ei arva, et keegi baasidest ainult, vaid et vastupidi ka tarbekunsti erialad on läinud ju tegelikult väga sügavuti oma oma niisugusse materjali filosoofiasse ja, ja tarbekunstinäitusel on juba ammu kaugelt üle kasvanud sellest, mis mis me oleme harjunud ette kujutama. Et selles mõttes ma kujutan ette, et sellel klaasinäitusel tuleb hästi palju niisugusi noh, huvitavaid üllatusi ja kui te mõtlete, kuidas, kuidas päike kunstihoone suure suurest aknast sisse sisse tuleb, siis klaas tahab valgust ja, ja, ja see ja päikese puhul on võimalik tekitada täiesti fantastilisi niisugusi noh, nii-öelda muutuva näituse niisuguse elemendi sisse. Ma arvan, et sellest näitusest võiks tulla üks, üks väga-väga huvitav näitus tarbekunstist rääkides. Lugedes ikka vähemalt püüan lugeda arvustusi ajalehtedes ja, ja vaadata, eks ju, kultuurisaateid, ja kuidagi tundub et Eestis tarbekunsti justkui nagu ei olekski kunst, et on mingi piir vahel just viimastel aastatel, et kui sa tarbekunstist kirjutad, siis sa oled nagu selline. Et ei ole nagu tõsiseltvõetav või ma eksin? Võimalik mulle mulle küll tundub see, et tarbekunstist kirjutajad on hästi vähe üldse, aga see pole õiglane, eks ole ju see jah, et, et see, see võib olla tõesti, viitab natukene niisugustele noh teatud sellistele kunstnikele barjääridele ma ei oska öelda, ma, ma seda peab nagu tarbekunstnikku nende endiga rääkima, et, et kas nad näevad kuskilt mingisuguseid siukseid täiesti kunstlikult üles ehitatud probleeme. See, et noored kuraatorid ei kipu tarbijakunstiga tegelema, tuleb küll tõenäoliselt sellist sellisest niisugusest mingisugusest võimalik, et isegi arrogantsusest noh, teatud niisuguste kostiliikide suunas, aga samamoodi on nad kontsert ju näiteks maalikunsti suhtes. Kus ometi võib, noh, siin me võime pikalt rääkida, miks maalikunsti välja surnud mida talle ju ennustati ammu-ammu juba. Et jah, tarbekunsti puhul võib võib-olla, et on. Et on selline noh, teatud üleolek ja vähene kajastatus ka. Et noh, see ja, ja võimalik, et siin on teisigi selliseid, mõtlesin jälle nihukesi mingisuguse, mingisuguse templi löömine otsa, et et noh, mille, mille vastu sa ei saa mitte millegi muuga kui lihtsalt teha asju edasi, nii, nii hästi kui võimalik on ja ja nagu noh, avada seda, et, et kas siis ka tarbekunstivaldkondades on maailm ikkagi vahepeal edasi läinud, et, et on jõle hästi, lihtsalt lihtne võtta seda niisugust mustvalget ettekujutust, see on ju eelarvamuslik ettekujutus, kui sa võtad, et ah, ja siis juba on sul otsus valmis, ilma et see oleks asju näinud ilma, et seal mõnikord üldse kohalegi läheksid. Jah, absoluutselt, et, et sellist noh, niisugust noh, tuttavat otsustust. Paraku on kunstimaailmas tõenäoliselt mitte ainult seoses tarbekunstiga, vaid üldse ülemäära palju ja, ja, ja võimalik, et, et noh, see tulebki mingisugusest vajaduses, noh, väike kunstimaailm, nagu me on, et et neid reviir eos ja oma nihukese võimupositsioonidega mängida ja noh, et seda tõenäoliselt noh, siin ongi, et, et iga iga uus seltskond, kes tuleb, tahab ikka enda just soosse ta endale seda kuiva mätast ja, ja tahab ennast kehtestada ja siis ja siis hästi kõvasti karjuda ja välja paista ja siis ma jõuan juba kohe tagasi. Ilmselt veel tükk aega hakkan tooma paralleelarhitektuurist, aga aga seal on samamoodi nagu, nagu sa ehitad ühte väga rahulikku linnakeskkonda järsku ühe niisuguse tohutult atraktiivse hoone ja sellest hoonest sa pead lausa lausa noh, kõige tema silmapaistvam sõnum on see vaadake mind. Et ta ei üritagi nagu kommunikeerida, ta üritab dialoogi astuda, ta tahab karjuda. Selliseid karjuvaid hooned on, on üsna palju, et nende eesmärk on kulutada kõik eelnev nagu surnuks olematuks, sest et kui ta seda ei tee, siis ta ei paista silma kuidagimoodi. Et selles on see niisugune. Siit tekib see tohutu võitlusmoment, mis, mis ja kui see läheb liiga teravaks, siis ta tegelikult hakkab nagu, nagu seestpoolt sööma seda, seda, seda avarust, seda nüansseeritust, seda aga niisugust tohutut võimalusterohkust, mida noh, kunstikeel endast tegelikult kätkeb. Ma tahaksin kohe muidugi küsida, et millised on teie viimase aja sellised karjuva hoone kõige hirmsamad elamused, et, et võib-olla see tuleb väga pikk jutt, aga et millised on need need majad, mis näiteks Tallinnas teile teile sügavalt närvidele käivad? Närvidele käivad kõigepealt niisugused niukesed kui need, mis, mis, mis minu jaoks ei ületa seda elementaarset arhitektuuri naguniisugusest noh, niukene esteetika, nõudeidki vaid on, vaid on ehitatud lihtsalt. Aga need on ju väga tuntud, niisugused näited, mida ma ei taha korrata, võib-olla kui millest on vähem räägitud, on, on Viru väljaku äärsesse kvartalisse valminud see aiamaja. Ta nimetatakse niimoodi aiamaja, mis on hästi eksalteeritud, niisugune klaas, teravnurkadega hoone ja, ja mis iseenesest on ääretult huvitav hoone, selliseid, selliseid maju võib teha küll ja küll. Ainuke viga on see, et ta on, ta on vales kohas, tal on endal seal halb ja, ja, ja temaga on ümbrusele temaga halb. Sellepärast, et, et, et ta ei räägi nagu nendega, ta istub neil peas, ta istub neile pähe. Et kui, kui oleks, ütleme samasuguse väga paljud majad muutuvad lihtsalt hoopis teistsuguseks, kui me kujutleme, et me tõstame nad hoopis kuhugi mujale kohta. Ja selle Aia tänava majaga näiteks samamoodi ta nõuab endale nii palju tähelepanu, ta deklareerib. Nüüd olen mina siin ja see on nagu liivakastis kõige, kõige suurema häälega kõige kõvema häälega karjuv poiss, sest see on tema relv ennast maksma panna. Aga alati pole see sugugi vajalik, et eriti kui noh, minna ju nii lähedale siin Tallinna vanalinnale või ka või ka Pärnu maantee niisugusse rahulikult kujunenud linnamaastikku, et meie linn on Tallinnast rääkides meie linn on ju nii väga fragmentaarne, sest et kogu aeg on mingid niuksed katkestused tulnud sisse. Et see igatsus tegelikult mingisuguse terviklikkuse järgi siis on täiesti loomulik inimese soov olla niisuguses heas heas ruumis või heas kontekstis, aga seda on kogu aeg lõhutud. Et, et noh, niisugused ja kui seda nüüd teadlikult nagu uuesti tehakse, siis see näitab, et, et arhitekt tegelikult ei taju ei taju seda konteksti. Sellest on kahju sellepärast, et et linna ehitavad ikkagi erinevad põlvkonnad, miks me siis ei taha vaadata, milliste mõtetega nad hakkasid minema? Kuidas nad ette kujutasid, et aktsepteerige siis kas või noh, mingil määral seda mingil määral seda, seda olemasolevat substantsi mõtleme siin Pärnu maanteekäänaku peale, mis pätsu ajal hakkas rääkima ja kõik nii edasi. Et noh, on põhjust ikkagi midagi aktsepteerida. See on nagunii, nagu me aktsepteerime seda, mis me vanematelt ikkagi kodust kaasa saame. Me võime olla nii talumatud tiine džerid, aga me ikkagi tegelikult saame natuke targemaks ja näeme, tegelikult kui palju on, on meie vanemad meile kodust kaasa andnud ja see on see, mis, mis tekitab sellise niisuguse teatava kultuuritaseme, teatavad asjad, mis, mis on väärtused ja mida ei tasu lihtsalt upsakusest hakata alavääristama kohe kindlasti mitte vastupidi, nad tuleks läbi mõtelda, leida keegi ei hakka ju käituma oma vanema, et ega niimoodi, et ta tingimata tahab midagi, midagi, keegi karju oma vanemate peale, ütleme siis niimoodi, et, et see oleks ju naljakas, aga, aga noh, niisuguses kultuurisfääris erinevate tegude kaudu seda just nagu kogu aeg tehakse. Te olete selles mõttes hea saatekülaline, et need lõpetasid teise saate ära, et õudusega ma vaatan kella ja saan aru, et ma küsida umbes 100 üht küsimust, mida ma kõike oleksin tahtnud küsida, mitu paberit ma olen täis kirjutanud, aga aga aitäh, Karin Hallas-Murula, et tulite mikker raadio külaliseks, täna pühapäeva hommik. Viimane küsimus, kas sellel talvel on aega minna suusatama? Ja suusareis on juba planeeritud ja kus on teie lemmikmäed? Ikka Austria Alpid. Seal on niisugust hästi palju avarust, seal on piisavalt kõrgust, et seal päike ja veel kord ilusate uut ametit teile aitäh.