Meie keskustelu mati väga saab alguse väga kaugetest aegadest. Rotterdami Erasmuse raamatust ruse kiitus. Praegu tundub, et seda võiks lugeda ja igaüks, kes vähegi tahaks ennast kurssi viia sellega, mis meiega tehakse ja mida me endaga teeme ja mida me endaga laseme teha. Ja sissejuhatuseks üheks pildi servaks võiks olla Rotterdami rasmuselt niisugune mõte. Öelge mulle, kas armastab kedagi see, kes iseennast vihkab. Kas on kellegagi kooskõla sellel, kellel iseendaga on lahkerid, kas pakub kellelegi lõbu see, kes on ise endale vaevaks ja koormaks? Ma arvan, et seda ei väidaks mitte keegi kes pole narrim kui Nardus ise. Mis te arvate, kas eesti inimesele mõjuks hästi, kui ta vahetevahel selle raamatu kätte võtaks? Küllap mõjuks, aga ma mõtlen seda, see 1967. aastal välja antud raamat on vist meelest läinud, et meil selline asi üldse eesti keeles olemas on. Mõjub, kirjutatud on ta hästi ammu eesti keeles ilmunud küllaltki ammu, ometi ta tundub praegu nii päevakajaline mõne koha pealt ajab lausa naeru peale. Nagu olekski jutt enam-vähem meie tänastest tegemistest ja toimetustest, nii et kindlasti tasuks teda lugeda, kellel kodus ei ole, raamatukogudes on ta täitsa olemas. Ise võitluslik teie ettepanek, kõnelda ühel teemal. Kas te arvate, et see teema toob teile juurde sõpru või vaenlasi? Kui me nüüd selle jutu oleme ära rääkinud? No ma arvan, et need, kes viitsivad minuga kaasa mõelda ei saa minu peale kurjaks. Esimesel kuulamisel võib-olla tõesti mõjub veidi ärritavalt, sellepärast et eestlus, eesti asi, kõik sellega seonduv on praegu niivõrd hell küsimused sellele natukenegi tabatuma kandidaat, lähenemine jah, võib inimesi ärritada küll. Hakkame siis ärritama inimesi. No proovime, proovime alustada sellest paar päeva tagasi, ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, oli see nüüd päris meie ja Eesti raadio või oli see mõni vaba Euroopa Ameerika hääl igatahes loetisele, et üks katkend tšehhide Slovakkia presidendi Haaveli kõnest, mille ta pidas Salzburgi muusika festivali avamisel. Ja seal käsitles tema peale kõige muu ka ühte sellist asja, nagu siis phose teema. Ma ei kuulanud eriti tähelepanelikult. Ja ma ei mäletagi eriti, kuhu tema välja jõudis, aga minu jaoks kassas valjuks järgmine probleem. See õnnetu müütide kangelane, kes on määratud igavesest ajast igavesti ühte kivi mäkke veeretama. See kivi kukub alla, ta läheb, veeretab selle uuesti üles. Ja nii ka ja nii ikka Janika. Ja ühel ilusal päeval äkki ma hakkasin kujutama, et mis siis juhtub, kui äkki see kivimäeharjal pidama siis Foson võitnud mis nüüd siis saab? Ta ei oska mitte midagi muud, kui seda kivi veeretada tol selleks määratud see on tema olemise ainus mõte. Ja nüüd äkki ei olegi vaja kivi veeretada. Ma pean hirmsasti lugu täiesti siiralt ja südamest lugu kõigist neist inimestest kes noh, mitte veel väga ammu veel väga Santidel aegadel ja veelgi varem ei kartnud välja öelda oma mõtteid, Nad riskisid oma vabaduse, oma tervise tihti ka eluga. Müts maha taoliste inimeste ees ja ma usun, et ilma nendeta. Me ei oleks nii kaugele jõudnud, nagu me täna oleme. No ma ei tahaks öelda, et praeguse kivi oleks nüüd tipu kindlalt püsima jäänud aga mingist piirist me oleme jõudnud küll. Ja kui siiamaani oli neil nimetame neid dissidendid, eks kui neil siiamaani oli oma kindel eesmärk, kehtiv kord on läbini mäda, tuleb maha lammutada, tema vastu tulla, võidelda, tuleb paljastada tema kuritegusid olnud olevaid. Et see kõik tuleb hävitada, siis hakata puhaste käte, puhtal hingega otsast peale. See kõik on ju olnud tänuväärne tegevus. Ja nüüd äkki täna, mis me siis nüüd teeme? Kindla peale KGB jälgib neid inimesi. Aga ega ta neid maa oletan, vähemalt eriti isiklikult ei tülita. Valitsuse manamine on muutunud heaks tooniks, ei ähvarda ka mitte millegagi. Ühesõnaga, räägi, mida tahad, praktiliselt tee, mida tahad, keegi sulle eriti vastu ei hakka. Ja kuidas sa siis nüüd ilma vaenlaselt äkki oled, sest kogu aeg on olnud tugev ja võimas vaenlane. Eesti asja ajamine on muutunud kohutavalt prestiišikaks. Inimene, kes söandab öelda, et kuulge, andke andeks, mind see eriti ei huvita. See on silmapilkselt ütleme lihtsalt väga halb inimene, rumal inimene. Ja kangesti näeb asi välja Hecani tekki iseenda peale tirimisena. Järgmine tähtis samm, mis meil ees olevat, see on Eesti kodanikel isikutunnistuste väljakirjutamine. Siis küsingi endalt, mis siis nüüd edasi saab? Eesti kodanikuna ma ennast registreerisin, moraalses kaart olemas? Pidasin seda vajalikuks lihtsalt selleks, et näidata, on väga palju neid, kes tahavad olla eesti kodanikud. Aga mitte ükski isikutunnistus ei tee mind enam rohkem eestlaseks, kui ma seda olen. Ma tunnen ennast eestlasena. Ma ei pea vajalikuks seda mitte kellelegi tõestada ühegi dokumendiga, ma lihtsalt tean seda ole kui seda on vaja veel kord millegi demonstreerimiseks. Vaadake, need põhjendused, mida ma lugesin, ei tundu mulle kuigivõrd veenvad. Tore on, me saame PL1 kõvade kaantega dokumendi taskusse punase nõukogude passi kõrvale mille, nagu ristis peaks ära viskama või veel ilusam ära põletama ja küllap seegi näiteks isikutunnistuse vastuvõtjad kole heas valguses. Ma mõtlen kogu aeg, seda, mismoodi me kõrvalt välja näeme. Ma mõtlen ka sellele, kui NLKP oma suurel kongressil Moskvas leidis siiski, et üldinimlikud väärtused peavad asuma esikohale. Siis meil siin Eestis peaks sama juhtuma, vastasel korral ei mõistaks meid maailmas mitte keegi, kui me oleme kõik väga võrdsed, aga eestlased on ikkagi võrdsemad. Seal, sellest aru mulle väga meeldiks. Mulle väga meeldiks, et eestimaal elaksid eestlased. Elaksid veel mõned, kes tunnistaksid meie huvisid. Aga mulle ei mahu kuidagi hinge, kui me püüame iseenda eestlust rõhutades. Ma ei tahaks kasutada seda sõna teise sordi kodanik enda kõrvale luua, teise sordi kodanikud on muidugi ei ole. Aga no pangem käsi südamele, millisena me siis näeme neid mitte-eestlasi enda kõrval, kellelt me nõuame päris palju. Tõsi, tõsi, meil on õigus öelda, et meid on nii pikka aega alandatud ja solvatud, meid on rõhu Studia maha surutud. Me oleme okupeeritud annekteeritud ja kõik, kõik, kõik see on muidugi õige. Aga ma arvan, et tänu sellele, et me oleme suutnud sellest kõigest üle olla me oleme ka püsima jäänud. Vastasel korral me oleksime juba ammu sakslased või rootslased või venelased või ma ei tea veelgi. Kuulsid muidki rahvaid üle käinud. Ja kui me eestlust rõhutame iseenda jaoks, siis on seal vajalik, aga seda pidevalt kõigile teistele nina alla hõõruma minna. Enam ei ole üldinimlik. See läheb neid kokku mõni aeg tagasi õhtulehes avaldatud arvamusega et kuhu me siis nüüd jõuame, kui prestiižsed, ajalehed avaldavad kuulutusi stiilis tubli Eesti mees saab koha, saame tublisid eesti naisi. Seal oli muidugi üks aspekt ka selles, et tsiviliseeritud maailm ei taha mõista neid erisusi, mis põhinevad kas suulisel, rahvuslikul või rassilisel Eritlemisel, aga meie oleme alles sellisel mudila tasemel, et meile tunduvad need praegu veel väga tähtsad. Kas Teie Matti Vaga arvate, et see on veel see enesekaitse refleks või oleme jõudnud juba kohutavasse rahvusliku enesehaletsuse voogu, kust akadeemik Endel Lippmaa sõnutsi ei ole meil mingit arusaamist loota teistelt rahvastel, kelle hulka me kõigest hingest siiski tahame pääseda? Võib-olla kõik ei ole nõus sellega ja arvavad, et seda kõike on vaja veel rohkem sisendada, kultiveerida, rõhutada, kõigile meelde tuletada. Mulle isiklikult tundub küll, et me hakkame sellest enesehaletsusest sellest rahvuslikust masohhism, mis nagu vist üle saama siiski ja tahaksin väga seda loota. Kõige kummalisem on see, et sellisel, ütleme, tavatasandil inimesed klapivad omavahel kohutavalt hästi, ei teki minul mingeid probleeme, ei oma venelastest teie oma juutidest sõpradega. Me räägime vahest vene keeles, vahest eesti keeles, olenevalt kuidas see asi on ja me ei ole sellest endale probleemi teinud. Sellest probleemi tegemine, et see on meie väga noore demokraatia lastehaigus, kus enne oli juttu, et, et kas on mingi enesekaitse refleks, küllap ta on ju teda vajagi on olnud ja nähtavasti mingil määral on ta väga praegu aga mitte mingil juhul sel tasandil, et me püüame teistest paremad olla. Mul on enda jooksusele asja sõnastanud nii, et meie, eestlased, Ta ei ole paremad mitte ühestki teisest rahvast. Aga meie, eestlased ei ole mingil juhul ka halvemad ühestki teisest rahvast. Ja kui ma asjasse nii suhtuma ja minu meelest ei tekiks meil erilisi probleeme teiste rahvaste esindajatega. Nähtavasti annab väga vaja mingil tasandil, et sul oleks vaenlane, sest ühendab nii suur armastus kui ka suur vihkamine. Tahaksin kangesti, et me sellest suurest vihkamisest hakkame üle jõudma oma ei kutsu tõesti üles sellisele suurele kõikehõlmavale venna armule. Aga no armastus selle maa ja selle rahva vastu peaks meid ühendama, sest vihkamine mõjub ju kokkuvõttes nii sellele maale kui ka sellele rahvale, ma mõtlen praegu nüüd eesti rahvast koguda. Nüüd võidakse teiega hakata vaidlema kasvõi juba sellelt pinnalt lähtudes et Teie Matti Vaga olete elupõline pärnakas, mis sünnib teistes linnades, kus need probleemid on märksa teravamad, nii väidavad vähemalt nende linnade elanikud. Siin ma tahan öelda, et kas mitte suurem osa Eesti rahvast ei ela mitte niisugustes linnades, nagu on Pärnu ja sealt tuleneb see suhtumine, mis on teravas vastuolus suhtumisega, mida kultiveeritakse, töödeldakse ja plaanitakse Tallinnas, Kohtla-Järvel ja sealkandis. Selge on ka see, et, et nii Kirde-Eestis kui ka tallijalas paistavad need asjad hoopis teise kandi pealt. Aga nende lahendamiseks ma ei näe siiski ette. Ma ega muid vaguneid, millega meile tülikaks muutunud mitte-eestlasi välja saata. Me oleme sellises seisus, nagu me praegu oleme. Peame seda võtma kui fakti. Me peame sellest välja tulema ikkagi ainult selle kaine mõistuse tasandil. Ainus võimalus on, kas me elame koos austades 11, ükskõik millist keelt me ka ei räägiks või võib-olla annab üldse minu mõtlemises tunda kõvasti see, et ma olen ümmarguselt 20 aastat pidanud matusekõnesid, nüüd juba küll enam mitte. Jah, ma ei tahaks öelda, et ma olen nüüd 20 aastat lihtsalt inimesi lohutanud. Aga ma olen näinud kole palju inimlikum valu ja Leima ja muret jumala matud eestlasi ja venelasi ja juute ja küllap vast veelgi näiteks ingerisoomlasi ja ja teate, neil on kõigil väga ühtemoodi lein. Neil kõigil on väga ühtemoodi valu ja ma ei oska kuidagi aru saada sellest, et mille poolest näiteks ühe inimese lein oleks suurem kui teise oma. Ja nähtavasti on veel üks asi millele ma olen mõelnud elada oma elu, nii, osa sureksid homme. See tähendab seda, et homme ei ole sinust enam võlamaksjat, homme ei ole sõnust alamandeks palujat. Homme ei suuda sa enam midagi heaks teha ja samas elada nii, nagu sa elaksid igavesti see tähendab kõik, mis sa täna teed püsima kole kaua, sest sul võib seda veel kole kaua vaja minna. Me alustasime Rotterdami Rasmusega mäletamiste näitust aastaid tagasi Leningradis ja see oli Rotterdami linnasõbralik žest Leningradi linnale. See linn tutvustas ennast kui Erasmuse linn, noh, minul siin, teie Pärnu kodus rahuliku kella tiksumist saatel ja suve keskpaiga ületanud suvituslinna pilti nautides aknast tekib tunne, et kas meie peaksime praegu Rotterdami Erasmuse hakkama ikkagi tähelepanelikult veel kord lugema või piisab ainult temaga hirmutamisest. Ta on kirjutanud kunagi niisuguse raamatu, mille pealkiri on narrusse. Kiitus. Hirmutada vist ei ole vaja, ma ainult soovitaksin, ei käinud mitte Rotterdami Erasmuse kohtama, soovitaksin igal ühel, kellel on kodus raamatuid aeg-ajalt neid läbi lapata ja vaadata, et kuulge, et siin on mõni raamat, mida ema ei ole paarkümmend aastat lugenud. Siis see raamat lahti lüüa ja teate, head raamatut kästavad kole kaua ja neil on päris täna aga midagi meile öelda. Ja kui hakkad mõtlema, et need probleemid on alati ühel või teisel viisil lahendanud. Et inimkond on ikka siiamaani kõigist oma hädadest ja valudest ikkagi läbi tulnud ja püsima jäänud, mis annab kangesti tuge, tahaks vaielda, ega me ei ole ometi lollimad, kui kõik need eelnevad põlvkonnad, et meie oma probleemidega hakkama ei saa, et äkki meie pea, meie põlvkonna pean, näiteks peaks lõppema eesti rahvas. Paiguti on mul niisugune tunne, nagu kangesti tahetakse ühe valmiskeedetud pudru asemel mille söömisest meil juba mõni aastakümme mitte kerge, vaid tugev iiveldus on sundida sööma teist pudru, mis lõppkokkuvõttes üsna kiiresti sama tunde võib tekitada. Ega soone marru on ju vastik. Me peaksime omad reco noorega väga ettevaatlikult ümber käima. Et meile tekiks sinimustvalgehullus, kui inimene ei vaata enam seda, mis on ühe lipulevitaja selja taga, tegelikult jälgib ainult lipuna, nagu see kena, ütleme kunagi olijat, sõrm osutab tähele, pilk vaatab sarv. Mulle tundub, et need, kes on juba päris vanad inimesed, kellest on kõige rangemad ajad, kõige julmemad, tule käinud kõigi nende külmale maale, sõitmistega ja lähedaste inimeste Marvamisega. Need on ehk mitmed digipraegu ettevaatlikud sest kogemus on neid õpetanud väga valvsalt suhtuma kõigesse toimuvasse, et päris noored on aru saanud, et neid on pikka pikka aega vastikult petetud. Poliitikuna lisaks räpane ja must asi, millest on parem eemale hoida, jalad süvenevad siis äritegemisse, mis iseenesest on ka Eesti asja jaoks väga vajalik. Ja nüüd tundubki, et just see paljuräägitud 60.-te aastate põlvkond tema jaoks on. Praegu on võib-olla see, mis toimub, viimane šanss teha teoks see, millest nad kunagi unistasid ja millest nad kunagi ilma jäid. Ma ei arva, et nad teevad seda karjäärismist isikliku kasu nimel ja kõige vähem ma tahaksin tänase jutu juures, et keegi hakkaksid minu jutust leidma mingi ülemnõukogu ja valitsuse ühelt poolt ning teiselt poolt kodanike komitee vastandamist. See on ju lõppude lõpuks eesti rahvusliku liikumise ajaloo Anad paaridica kokku, kes on need mõlemad väga vaja olnud. Sest nende omavahelistest kraaklemistest kokkuvõttes on ikkagi midagi head välja kasvanud. Narrid, lõika neik, narrid, oleme juba sellepärast, et me siiralt usume, et üks kord me võidame niikuinii. Aga see arvamus on selline narrus, mida ei pruugi häbeneda, sest kokkuvõttes On ikka narrid olnud, need, kes on söandanud tõtt rääkida, siis kui seda ei ole peetud viisakaks, kasulikuks. Ja nii et taoliselt optimistlikult mõtlevaid narre on ikka vaja.