On esimese jõulupüha õhtupoolik. Pimedus võimutseb veel, aga see võimutsemine on juba tegelikult pidama jäänud. Millele te mõtlete tavaliselt esimesel jõulupühal? Meie peres on jõulud alati olnud midagi väga olulist üks aasta kõige olulisem päev ja mitmes mõttes lastele ja endale, kui ma laps, oli see üsna materiaalne rõõmustamine, elevus, tuli, jõuluvana ajad olid kingitused, lapsed olid väikesed, siis tuli päris jõuluvana, kui nad suuremaks said, siis jõuluvanana enam polnud aega, siis ta jättis ukse taha kingituste koti. Enne seda helistas ja siis lahkus ja mõnel puhul õnnestus veel näha päkapikupunast mütsikest kuskile nurga taha kadumas. Leian olnud Tartu linnas Arukülas tal viimastel aastatel Ki. Aga peale selle oleme me alati käinud omaste haudadele küünlaid panemas. Surnu. On olnud veidi raske suurepära ja muude murede kõrvalt sageli hauad ei ole nii korras, kui nad peaksid olema. Jõululaupäeval oleme küll alati teinud ja pannud küünlad. Ja ma ei ole kirikuinimene, kirikus ei käi, mis selle suure rosina sisse minnagi. Vahel oleme lastele natuke piiblist rääkinud ja muudest asjadest Jeesusest. Aga võib-olla kõige suurem elamus on ikkagi tõesti surnuaial käimine. Nendel rasketel stagnatsioonis oli aastatel oli see üks koht, kus inimesed siiski oma jõulumeelt avaldasid ja mingisugust tuge ja lohutust said. Ja mul on meeles need tartu surnuaiad, mis nägid välja tuur Lennart meniatuuris tuledemeri ja see vaikselt pool hääli rääkiv inimeste mass. Selles oli midagi erilist ja minu meelest mitte kuidagi ega kunagi ei õnnestu. Jõulusid ja määrasid ühte lükata üht teise arvel ära kaotada. Siin on mingi väga suur vahe, minu meelest ongi jõulud, on perekondlik sn suguvõsa ja esivanematega koosolemise püha. See on niisugune sotsiaalne, laiema ringi üritus, nagu ma koolipoiss olin, elasime südalinnas Tartus, siis ma jooksin alati raekoja platsile, seal olid siis klassiõed ja klassi Nad. Ja seal siis sooviti head uut aastat ja seal oli nagu niisugune. Kah oma kindel funktsioon oli asjale. Need on eri asjad ja ilmselt me vajame mõlemaid. Te olete 12 kümnendas loomingus, 1009 87. aastal oma jõululoos kirjutanud, sellise lause jõulud on sügaval, ulatuvad sügavale isiksuses ajas ja ruumis. Kuidas ta võib-olla seda natukene laiemalt lahti mõtestaks. Nagu ma juba nimetasin, on olnud minu jaoks ilmselt väga paljude jaoks Eestimaal, aga ka mujal olnud niisugune perekondlik püha. Ja perekond on siin laiem. Perekond otsis sidet nendega, kes on lahkunud, on mulla all omastega esivanematega. Ja eks seda esivanemate neeti mööda. Me võime liikuda kaugele. Ja me saame aru, et see ulatub kuskile aegade hämarusse. Ja võib-olla nende kalmuküünalde ja kuuseküünalde paistel. See hämarus natuke selgidega, võib-olla näeme mõnda nägu selgemini kellest me oleme pärit. Ja see on kuidagiviisi väga oluline. See side aga jõulude ulatus ruumis on muidugi omaette mitme loengu teema. Nette eriteadlane, seda kõike seletama, aga aga jõulud on nagu mingisugune. Staati just nimetasin ka seda taifuuni silmaks või südameks, kuhu kõik koguneb kokku või keerise keskele. Jõulud praegu nagu formaalselt kristlik püha. Aga ta on kogunud endasse kõikvõimalike element igasugustest religioonidest siin põhjamaadel, sõna ise on ju tegelikult tuul, nagu ta rootsi keeles on. Sealt on Soome jõulu ja meie jõulud, see on tähendanud ratast, tähendab praegugi see sõna teises kirjas häälduses. Kui tookord ja oma nimetan, et põhjaeurooplased on jõulurahvad siis selles on oma tõsine tõde minu meelest, sest see näitab meie sügavat seost Skandinaaviaga nende rahvastega, kes ennast Põhjala rahvast eks nimetavad. Ja eks me sealt oleme väga palju saanud. Nähtavasti see, see pööripäeva pidamise püham on ikkagi nende nende käest laenatud jadaga, paljude muude elementidega. Aga eks jõuluvanad ja natuke esivanemate kultust mitmesugused jõulude ajal ennustamised, loomadele leiba viimine. Usked jõuluajal omad räägivad inimese keelt ja palju muud. See on täitsa nagu mingisugune mitmesuguste religioonide või uskumuste antoloogia, mis jõuluajal meile avaneb. Ja muidugi jõuludel on ka omad Vahemere lõunapoolsed seosed sest algselt ei ole selge, millal Jeesus tegelikult sündis. On selge see, et see ametlik kiriku poolt hiljem tunnistatud Kristuse sündimise Et siin on tegelikult tegemist vanema ja teisest religioonist tarit, päeva ja kristlikku tähtpäeva ühte sulamisega nõmmelt Rooma riigis, ma ei julge öelda, mis sajandil see oli, ilmselt kolmandal kuulutati ametlikuks riigipühaks. Võitmatu päikesepüha. See oli võimalik. Ta ei eksi. Ilmselt ei eksi, 25. detsember. Solin Victus, võitmatu päike. Pööripäeva püha tähendab see püha, kus päike saab jälle jämeda otsa enda kätte ja see päikseline osa taevast pikemaks. Ja. Niimoodi need asjad liitusid ja sellega liitub jõuludeks vanade Vahemererahvaste uskumusi ja kombeid reetsemalt semiidi rahvaste Reti araablaste, süürlaste kombeid, sest sealt selle päeva pidamine niisuguse pidulikkusega vist pärit on tähendab rahvaste hulgast, kellel päikesejumal väga oluline oli. Niiviisi oleme jõulude kaudu tegelikult seletada väga paljusid asju ja nõnda lähemale pääseda. Ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud sellele et meilt on tegelikult noh, ütleme viimase poolsajandi siis viimase 48 aasta jooksul täpsemalt üritatud väga palju ära võtta, tähendab inimese mõtte- ja tegu üritatud suunata hoopis uutele radadele, aga noh, näiteks kas või 88 selle aasta suvi, kui kui need sinimustvalged lipud ei tea, kust kohast järsku välja võeti, need vanad lipud veel. Ja see, näiteks kui ma olen vaadanud oma tutvusringkonda tükki ja ma usun, et ka teie tutvusringkonnas kindlasti, kuidas näiteks inimesed kogu aeg aasta-aastalt on ikka jõuluid väga oluliseks pidanud, siis see näitab ikkagi seda, et meie rahvas, mingisugune niisugune terve põhjamaa ellusuhtumise alge on jäänud kõige kiuste, mis olnud? Jah, minu jaoks jõuludeks elamine ja Põlustamine ja selle sõna asendamine määridega kõikvõimalikku tõsttekstides on vähe asju, mis on mind nii sügavalt solvanud ja haiget teinud kui see. Ja sellepärast ma olen ka püüdnud sellest kirjutada, niipea ei ole võimalikuks, sai rääkida paljude asjadega, ole mulle pühad, aga jõulud on alati olnud kuidagi loomulikult lapsepõlvest peale. Ja selle kaotamine, see oli ikka tõesti väga ränk asi rahvale. Ja sellega, nagu need automaatselt taheti lahti rebida sellesse skandinaavia seostast seostest Soomega ja Rootsiga ja ja meie oma minevikust, kus jõulud on, on niivõrd-keskne asi ei olnud. Ja nüüd, kui nad tagasi tulevad, need saame näha, kuidas siis ilmselt ma usun, et enamik inimesi loomulikult pöördub jõulude pühitsemise juurde tagasi. Aga minu meelest pühitseme väärisid ja siin ei ole mingit vastuolu. Mõtlesin. Veider oleks üht teisega asendada, üht ära kaotada, aga kas teie meelest ei ole natukene veider, et meie hulgas siiski ilmselt oli vahepeal inimesi, kes ütleme, jõuluid millekski ei pidanud, kas siis sellepärast, et nad seda ei julgenud või sellepärast, et nad seda ei tahtnudki. Kummaline tähendab, et inimesel aasta jooksul ei ole üldse sellist püha või sellist päeva, kus ta enesesse vaataks, sellepärast et noh, ütleme riigivõimu poolt pakutud riigipühad on kõik seotud robustselt öeldes suure tingeltangel ja suure viina joomisega. Aga siin on seesama asi, et medal aastakümneid tahetud iseendast oma minast perekonnast eemale tuua, muuta meid kõigepealt ja peaaegu et ainult riigi kodanikud ekstöötajateks tootva töö tegijateks. Ja huvitav on jälgida keeles ja stiilis on nii paljud asjad olemas. Ideoloogia avaldub sellest nii nii selgelt kui natuke vaadata. Ja kui jälgida näiteks sõnad, töötajad kasutamist, see sõna on, on välja tõrjunud sõna inimene räägime töötajate tervise kaitsmisest, töötajate huvide kaitsmisest ja paljust muust, tähendab kas me siis hindame tõesti ainult töötajaid, mitte lapsi, mitte invaliide, mitte pensionär. See paraku nii kurb, kui see ei ole, see ei ole mitte ainult fraas, see ei ole lihtsalt sünonüüm. Ongi osa inimeste diskrimineerimine. Me teame ju, kui viletsast on meil elanud pensionärid kui hoolimatult on suhtutud invaleedidesse ja mõnevõrra ka lastes. Selle ühiskonna hoolimatus laste leedide ja palade suhtes on avaldanud selles samas sõna inimene asendamisega. Sõnaga töötaja tähendab humanism olnud poolik. Ja nüüd on ilmselt aeg käes see humanism muuta jälle terviklikuks tõeliselt humanismiks. Ka sõna humanism oli vahepeal taunis kahtlane, kasutati negatiivset väljendit hambutu humanism, tähendab humanism, oleme siis järelikult hambuline. Nüüd on on kõige kõrgemal tasemel räägitud üldinimlike väärtuste prioriteedist ja ühesõnaga, kui midagi on siin riigis tõsiselt muutunud, siis nähtavasti on on olnud lõikumine tõelise avara humanismi suunas. Ja eks jõulude taasavastamine ja taastandele õnneks pisike sammuke siiski tähendusrikas sammuke sellel teel. Minu arust mind üks aastapäevad tagasi vapustas, ausalt öeldes üks lugu, mida ma kuulsin ühelt oma sugulastelt kes rääkis mulle, et ühe õpetajate delegatsiooniga oli siis ka paar meie inimest käinud Kanadas. Nad olid juhtunud kunstinäitusele ja sinna kunstinäitusele oli toodud siis ka puuetega inimesi. Ja kui siis üks nendest õpetajatest Eestimaale tagasi tuli, siis ütles ta niisuguse lause, mis tõesti mind hämmastab, et issand, nad tassivad kodunt välja vigaseid inimesi, tähendab niisugune suhtumine ametlikest ringkondadest on läinud juba täiesti üldkäibeks, kui ütleb seda pedagoog, siis seda minu meelest hirmsaks lihtsalt pidada. Ma olen kuulnud veel jubedam mõtest väljendustest. Tollal isegi meedik meediku suust ma küll ei ole seda otse kuulnud, aga teised meediku kaudu arvamust, et milleks need vigased ja sant hoida, et oleks võib-olla parem niimoodi vaikselt nende eluküünal kustutada. Kui on selge, et neste õiget inimest ei saa. See on jälle, eks lõikleja organismis. Ja ma olen ka ise puudega lapse isa ja mul on need asjad võib-olla lähemal kõige. Ma ei ole suutnud sellest kõigest kirjutada ega rääkida kõige ehk oleks olnud tarvis. Ja kui on asju, mis mind on kolmandas ja näiteks Rootsis tõsiselt liigutanud, mõnikord ka vapustanud, siis on see ühiskonna tähelepanu nende inimeste vastu. Rootsis on igal pool, kus vähegi mõelda, Kanadas samuti on WCd invaliidide jaoks Xena, ratastooliga saavad sissesõit. On olemas eeskirjad, mida täidetakse sellest, et oh, kõik on tarvis ratastooliga inimesel sisse pääseda ja ta pääseb. Ei ole need trepiastmeid, mis meelde jäävad ratast, tooliga, linnas, liikumiseni, vaevaliseks on mootoriga rattastoole ma Kälgarys just nägin üht noormeest selle mootoriga koristamas ja noh, loomulikult autojuhtide tähelepanelikkust, taksojuhtide abivalmidus, eraldi mikrobussid ratastoolide jaoks eraldi furgoonautod muks Ron perekonnas, ratastooliga inimene, siis sa saad selle sotsiaalhoolekande rahalise toetusega osta või ehitada selle autoni. Ja minu meelest meie põlgus või hirm vigaste inimestes on seal omamoodi irratsionaalne, rääkimata, sest ta on plastik. Ma just ostsin Soomest endale stega nahockingi raamatu aja lühike ajalugu. Looking on väga-väga vigane inimene, ta on juba vist 20 aastat olnud ratastoolis, ta ei suuda rääkida käijat, teda ei suuda enam kirjutada. Aga samal ajal hooking, inimene, kes võib-olla on saavutanud mingil määral seda, mida püüdis saavutada Einstein, luua siis aja ja ruumi. Ja mateeria ühtset koriat. Silmapaistvamaid inimesi sel alal maailmas. Ja minu meelest need inimesed mõnes asjas on vigased, võivad mingis muus valdkonnas väga palju korda saata, vaata ja meie ühiskond. On siiski niivõrd rikas ja vajab nii erinevaid inimesi, et ei ole mingit põhjust kedagi sellest välja tõugata. Olnud debiilikud, kes on suurepäraselt joonistanud, maalinud, miks mitte lasta neil joonistada ja maalida, on olnud ratastoolis inimesi ja pimedaid, kes on olnud hiilgavad matemaatik, katastroof, ohvriteteooria, üks suuremaid mehi, matemaatiline teooria all, kreegi prantsuse pinevate ohtlik ja nii edasi ja nii edasi. Kui me mõtleme selle peale, kui palju vahendeid me paneme inimese ja looduse hävitamisele käiku, miks siis mitte kasutada seda inimesed tehnilist leidlikkust ja luua rohkem vahendeid selleks, et aidata vigaseid inimesi. Ja teiselt poolt, kui palju liigub meie hulgas eetiliselt reaalselt invaliid ja need on palju hullemad, sest Hitler ja Stalin, Jambeeria olid füüsiliselt normaalsed või peaaegu normaalstaar oli tõesti kergelt invaliid oma käe peal, et see ei ole mõistlik. Selline lähenemine eetikast. Nojah, meil on kõige tähtsam, et me tõmbaksime kõik inimesed sellisesse maalsesse eluringi müüki, meil alles viimastel aastatel on rääkima hakatud kas või sellisest asjast siin variididega seoses invaspordist. Ja väga tore, et ma näiteks rääkisime nendest kahest Tartu inimesest, eks ole, kes paraolümpial käisid ja sealt medalitega tagasi tulid, aga mina ajakirjanikuna mäletan seda aega, kus spordileht sai meie keskkomitees kõva peapesu, sellepärast et nad olid lihtsalt invaspordi kohta ühe väikese uudisenupu sisse. Minu tütar on ka Ella sportlane, päris agaralt vaatan, noh kui kuivõrd temale see kõik on oluline. Ta on, on siis ka muudel aladel need suutnud edasi minna ja midagi teha ja hakata ülikoolis õppima ja, ja üks algtõuge on olnud just see, et ta on leidnud oma seltskonna, käivad koos. Ja ja ühtlasi sport ühendab nii terveid kui haigeid. Mu tütar on näiteks sellelt raskelt invaliid, aga samal ajal on ta suuteline kuues keeles rääkima ja tõlkinud ja tegeleb muusikaga, nii et ka tema midagi kultuuri vallast teha. Kui aidata, toetada selliseid inimesi on palju. No nüüd me jõuame tahes-tahtmata. Ühe teemani, millele meie vestluse juhtida igal juhul tahtsin. See on selge, et öeldakse, et ühiskond arengutaset või ühiskonna arenguastet mõõdetakse võib-olla isegi eeskätt mitte selle tehnoloogia arenguastme või tasemega, vaid sellega, kuidas ta suhtub. Ma haigetesse oma kaitsetutesse inimestesse. Me oleme nüüd, viimasel ajal seoses nende uute arengutega meie ühiskonnas hakanud siin rääkima, et peaksime pürgima Euroopasse. Me peaksime jõudma Euroopasse. Aga mis te nüüd arvate, kui kaugel Euroopast mehed tegelikult veel nende oma pürgimiste algul praegu oleme? Mul on omad väiksed reservatsioonid selle termini väljenduse suhtes Euroopasse jõuda. Noh, praegu ei koosne maailm. Ei ole, maailm on selline, et siin on üks, üks leia imetlusväärne kohta Euroopa ja selle ümber on mingisugune pime pool tsiviliseeritud vedaris metsik, uude rahvastaja, vanade jõuk. Ütleksin, et me võime rääkida tsiviliseeritud ühiskondades rõngast, kultuursetest ühiskondadest, tsiviliseerimata ühiskondadest, tsivilistid keeramata, ühiskond oleks see, kus, kus inimene on inimesele hunt kus sotsiaalset niisugused pidurid ja inimeste omavahelist suhtlemist reguleerivat humaanset seadused ei kehti. Täiesti Cheviliseerimata ühiskonda, kus tõesti oleks ainult kõrinärimine ja ainult agressioon vaimutuseks, aga selliseid maailmas nii väga palju pole olnudki. Sest inimeses on tegelikult inimlikkust rohkem. Ma arvata kui vahel meeleheites mõtlemegi. Nõukogude Liit ja Eesti on siiski niisugusele Tseediliseerimatusele olnud ohtlikult lähedal. Ma olen laps, kui olid kõige raskemad ajad Stalini isikukultuse ja peerija terrori kõige süngemad ajad, neljakümnete aastate lõpp, 50.-te algus. Aga see õhkkond on mul praegu meeles. See hirm ja usaldamatus, meeletu kaebamine siis vanglates ja laagrites, piinamised, mõnitamised, näljasurm. Oleks kestnud kauem, oleks hävitanud mees väga palju inimlikkust. Kui see muutus reegliks, et inimene oli usaldusväärne ainult siis suhteliselt teiste peale kaevata, keelt kanda, sotsiaalselt täiesti hukutav, niisugune ühiskond ei saa kesta, ta oleks lõpuks kokku varisenud. Sest minu meelest võiks ühiskonda põhialuseid on usaldus, inimese usaldus inimese vastu. Aga kui ma ei saa teisele oma mõtteid avaldada, siis läheb kaduma ja seda ei saanud. Pidime kartma igat üht naabrit, sugulast, tõest, ja need on asjad, mis siiski enamikule roopa maadel on, on siiski suuresti võõrad. Aga ma ütleksin, et, et tõesti, need tsiviliseeritud maid on maailmas teisigi ja selles suunas kõvasti liikunud. Jaapan. Ja eks on, on seda tsivilisatsiooniga Aafrikas ja Ladina-Ameerikas ja mujal, kuigi igal pool on oma raskusi ja probleeme. Ja teine aspekt humanistliku kõrval, nad on muidugi omavahel väga lähedalt seotud, on kultuuriline aspekt. Praegu Eestis on, on nagu mingisugune väike Euroopa kultuuri renessanss. Noortefoorum pühendas oma koosolemise haritusele. On nagu süvenenud arusaam, et me oleme just euroopa kultuurist eemale jäänud haridusest haritusest tuleb järele jõuda. Siin on minu meelest nüüd oht olemas, tähendab Linnar Priimägi nimetas kaht terminit revolutsioon, restauratsioon. Ja muidugi on õige see, et laulvas revolutsioonis ja selle juurde kuuluvas on olnud suur allus restauratsiooni oleme tagasi toomas taas asutamastad väga palju seda, mis oli vahepeal keelatud ja kaotatud siis sinimustvalge lipp, Eesti üliõpilaste selts, õpetatud Eesti selts ja palju palju muud. Ja sinna juurde siis väga palju on niisugust nooreestilikku suhtumist, saagem jälle eurooplasteks. Taasavastasin Euroopa. Minu meelest siiski 50 aastaga on maailmas väga palju muutunud. Ja oli väga üllatav ja huvitav jälgida Kanada läänerannikul kuivõrd sügavalt on sealsesse ellu ja kultuuri sisse imbunud Kaug-Ida-Aasia vaimu iseendast ja loomulikult algab pisiasjadest sellest, et et ka Euroopa päritolu inimesed labalt on võimelised kahe pulgaga sööma. Muidugi. Pigem anekdootlik detailik, aga nad kõik teavad, mis asi on zen-budism. Nad kõik teavad, mis on tai chi. Kõik sealsed kirjanikud on mõnevõrra tuttavad Hiina luulega. Ja minu meelest siiski praegu on maailm muutunud nii väikseks seotuks omavahel et me ei tohiks tõmmata eraldus poolt, me ei tohiks vastandada Aasiat ja Euroopat või mingit muud mandrit Euroopale. Maailm on üks ja tulevikukultuur on ikkagi nähtavasti üks kultuur, omad keskmed, omad raskuspunktid, üks on kindlasti vana hea Euroopa Pariisi, Londoni ja minu poolest kalliga. Aga teine raskuspunkt Kaug-Ida. Kolmas raskuspunkt on Ameerika naljas võib-olla ladinaameerika ja nii edasi. Ja meil on vaja nähtavasti neid kõiki tundma õppida, mitte et saame eurooplasteks. Maailmakodanikud, eks see on väga oluline. No siin tuleb nähtavasti nõus olla Oskar Loorits, aga tema vist ütles niiviisi, tähendab, et meie siin väikeses Eestis peame olema avatud igale poole ja meil on olnud alati väga rasked ajad siis kui ütleme, mingi kultuur on pääsenud meie suhtes domineerima ja meie valikuvabadust on piiratud. Jah, ei. Loorits ja mõtteid sellest eesti asendist ida ja lääne vahel tasub küll väga-väga tõsiselt tundma. Loorits oli muidugi kummaline inimene on väga tugevate antipaatiate sümpaatiatega, aga ta on minu meelest hiilgav esseist ja, ja väga omapärane mõtleja. Tema eelkäija Juhan Luiga ja tema aheldas tavaline inimene, enam-vähem sama põlvkonna inimene on Uku Masing, kes kõik on rõhutanud meie idamaist. Kui mittesüdamikku, siis seda, et midagi sellest pool sellest on meist väga tugevasti olemas. Ja ma niimoodi hariduselt lingvist Stina filoloogina julgen ja öelda, et see on päris tõsiseltvõetav asi. Meil on Jaapani, Korea ja Hiinaga öiseid joone ja oleks oleks vaja net tõsiselt tundma õppida. Ma ütleks, et näiteks mõista haide keri pigem Ida-Aasia budistliku filosoofia Sophia kaudu Euroopas Lääne-Euroopas on pigem vastupidist teed ja Haide keri ja Sartre ja teiste kaudu hakatud aru saama mahajaana filosoofia mõningatest esoteeriline mõtest aspektidest. Aga võib-olla millal see idade on isegi loomulikum ja see tähendab, et tuleb ida keeli rohkem õppida ja neist aru saada. Lõpuks on maailm üks, akadeemik Aleksejev, eks hiilgavamaid Synoloogiat sellel. On teil üldse on öelnud, et orientalistika suur ülesanne on võidelda eksootika vastu. Ja, ja seda tuleks ka meil teha. Minu enda niisugune väike, müstiline arusaamise elamus oli see, kui ma sain Soome tuttavalt kaardi, mis oli posti pandud, Fitzi Karel ja kujutas suhkrurookoristust. Ja äkki ma taipasin, et sitsi lasele on seal ju täpselt samasugune argine asi kui meil kartulivõtmine. Et tegelikult ei ole ükski asi maailmas. Tundmaõppimisel jõudma selleni, et ta on meie jaoks loomulik, endastmõistetav olgu see siis minu poolest Göt või tanta. Need kaks seltsi on praegu Eestis asutatud või Pascal. Või laadse või jaapani filosoftoogen või ükskõik kes. Kui me selleni jõuame, ainult siis me saame selle asjaga Eestisse üle kanda. Kui Lähme mingile eksootika niisuguse imetluse ja hariduse tasemel siis see ei ole kõik korras. Euroopa või Aasia, ükskõik millise kultuuri tundmaõppimisel peame jõudma, see on, et saab meile omaseks aga mitte selleni, et me tema ees viirukit suitsetame, kummardame teda küll midagi, midagi erilist või kõrget ei ole üks kultuur eriti teisest kõrgem midagi. Ja eks igal heal on omad halvad küljed ja vastupidi, ja minu meelest meie praegune niisugune ebakindel olukord, see, et me oleme läänest ära lõigatud. Võib-olla see annab, meil on natuke võimalust avatuseks mujale vabastab meid sellest tegelikult ühekülgsest lääne-orientatsioonist, mis, mis oli Loorits selle vastuvõetamatu Masingule Luigale vastuvõetamatu, nii et ka seda tuleb kasutada seda võimalust. Ja mitte söesta täpselt restaureerima seda lääneorientatsiooni, aga sellel on oma põhjendus ka ilmsesti olemas, sellepärast et ma usun, et siinsetel inimestel on lihtsalt tekkinud hoiak selle tõttu, et selle idaorientatsiooni all mõeldi üht väga kindlat orientatsiooni, mida vägisi peale suruti ja mis seetõttu võib-olla on idas olev hea jäänud, eks ole, selle varr Kaug-Ida-Hiina ja India ja need ei ole, need ei ole meil eriti pealesurutud, kuigi Nõukogude-leedus mõnel põhjusel nendega on tegeldud ehk objektiivsemalt korralikumalt kui, kui Lääne-Euroopa kultuuri asjadega. Sul Lääne-Euroopas õieti nagu vaenlaseks suhtuti, eksistentsiaal eesmist on kirjutatud väga negatiivselt aga budismist konfitsionismist paremini objektiivsemalt. Aga see ida praeguses läänelikus pruugis Nõukogude Liit ja tema liitlased on ida ja Lääne-Euroopa ja Ameerika lääs. Minu meelest see on üks niisugune ajutine poliitiline dihhotoomia, millel ei ole, see ei ole sügavaid juuri ja ei ole ka erilist tulevikku, eks see aegamööda hääbub. Selline jaotus, aga omamoodi traagiline ja kurb on, on see, et tänu sellele, et vene kultuur on olnud niisuguses ummikus ja nii nii maha Rudiutud oleme tegelikult ära lõigatud vene paremast kultuurist aastakümneid serveeritud klassikat Puškini ja Lermontovi niukses teatud kindlates raamides, pealegi. Ja siis osa vene kultuurimerel tegelikult mingit tõelist püsiväärtust ei olegi minu ajal kehastustest, rahaline preemia laureaatidest hiljem paljudes kirjanikudest nagu Bondareff või proskuurime, noh, seal ei ole ju midagi. Ja kui me võtame ka vene kuulsa kõla, proosa, heldene aeg, selle küla realiseerimine patriarhaalse korralduse sugune lüüriline kirjeldamine. Maailma kultuuris on see kõik olnud Thomson ja teised külakirjanikud. See ei ole tegelikult mitte midagi uut. Nii et venelastel on sügavalt õigus, kui nad kurdavad oma kultuuri madalseisu laiali. Loomulik, et meilase madalseisus skulptuure erilist huve pole saanud pakkuda ja peab olema väga hea asjatundja ja väga heade sidemetega, et avastada selle vene kultuuri tõelisi väärtusi, selle sajandi kultuuri tõelisi väärt. See on meil ka ees. Ja võib-olla see muudab ka Eestis paljugi. Noor-Eesti tekkimine oli tegelikult väga-väga tugevasti seotud vene sümbolismi ja muude asjadega. Aga praegu on asi jah, väga kummaline, sest samal ajal kui Eesti Lätti Nõukogude Liitu samal ajal olin Nõukogude Leedus vene kultuur niisuguses seisus, et enam tõelist kontakti tekkida ei saanud. Jälle üks paradoks. Kultuuriseis on minu meelest näitab see, et kui me mõtleme, mis on sündinud Nobeli preemia laureaatidest, Vene kirjanikud kellest kaks sunniti maapakku ja, ja kolmas oli tegelikult juba kirjaniku töö lõpetanud soola või mis andis Sahharovi täis laureaadid ja nii et pole ime, et on tekkinud võõrdumine, aga küll seegi mööda. Aga millisena, ütleme meie kultuuri üldseisu võiks praegu hinnata kõrvalseisja. Me ise oleme kõik siin sees, me võib-olla liiga emotsioon reaalselt liigume need tõusud ja mõõnad kõik kaasa, kui vaatab üks Kestofiilist kõrvalseisja meie kultuuri, niisugust üldpilti te olete liikunud viimasel ajal nüüd väga, väga palju ringi. Millisena nähakse seda meie kultuuri üldseisu, siin on muidugi raske rääkida kultuurist üldse olemas kirjandus on olemas, näitekirjandus on olemas, kino on olemas kujutav kunst aga võib-olla mõned niisugused üldised jooned? No kõige rohkem sellest jutt on soomlastega ja seal on ka inimesi, keda rohkem, kas eesti kultuuri tunnevad soomlased üldiselt komplimendid maha arvatud, aga ma usun, et et see hea suhtumine on siiski täiesti siiras ja see huvi ütleme lihtsalt niisugune vanema venna patroneeriv heatahtlik suhtumine väiksemasse vennas. Vaid paljud soomlased on mulle seletanud, et nende meelest Eestis on siiski vaimu häälo üllatavalt vilgas ja elav. Kas või võrreldes Soomega. Eestis juhtub ka kultuurivallas huvitavamaid asju. Eesti kirjanduses näiteks leiab niisugust pinget ja niisugust mõtterikkust mõnikord, milleni roomlased enamasti ei jõuagi, tähendab meil midagi on? Muidugi võiks alati rohkem olla. Ja praegu jälle paradoksaalsel kombel sale revolutsioonile, restauratsiooni õhinas muidugi väga palju kultuuri, püsiväärtusi ehk isegi kannatab. Sest kirjanikud ei jõua nii palju kirjutada ja heliloojat luua ja kunstnikud maalida. Kõik tegelevad kuidagiviisi Eesti asja ajamisega ja noh, on nähtavasti oluline, et varem või hiljem need inimesed, kelle peatöö on siiski kultuur, saaksid selle juurde rahulikult pöörduda ja midagi teha. Sest kui terve Eesti rahvas tegeleb ainult poliitiliste küsimustega, ega see ei ole normaalne. Ja mul tuleb meelde üks armeenia kirjanduskriitik, kes mulle ütles, et kui meie poliitikud ei ole suutnud meie asja nii ajada, nagu me tahaks, siis oleks väga naiivne arvata, et luuletajad või kriitikud seda suudavad. Et ikka katsume ikka oma tööd. Kõigepealt. Me oleme nüüd üldiselt seda Euroopasse minekut mõistnud ja omamoodi ka teostama hakanud küllalt kitsalt meile oleks nagu hüppelauaks Soome. Aga samal ajal tean, et teie olite samuti selle grupi koosseisus käskivas Iirimaal. Ja minu hea sõber Erki Berends näiteks leidis sellest Iirimaa reisist ühtäkki väga huvitavaid ja väga suuri pidepunkte, nii et tal tekkisid sealt naastes väga huvitavad mõtted paralleelidest Eestimaa ja Iirimaa vahel ja ja nagu näha iirist, mille kaudu võiks ennast võib-olla laiemalt ka kuskile tutvustama minna või mingeid pidepunkte leida, kas teiega, nagu selliseid momente sellelt reisilt saite, leidsite? Oi, kahtlemata, no mina olen vaikselt olnud iiri entusiast juba juba paarkümmend aastat. Ma olen isegi iiri keelt püüdnud õppida ja kunagi suutnud lugeda uus iiri keeles. Aga noh, siis ei olnud nagu mingit lootust, mingeid kontakte. Ja see kõik jäi kääbus. Aga nüüd ühtäkki need kontaktid tekkisid ja Eesti ja Iiri sõprussidemed on sõlmitud ja kuidagi isegi väga emotsionaalselt ja romantiliselt. Ja peab ütlema, et minu meelest ongi võib-olla omamoodi perspektiivne ja oluline märgata neid rahvaid Euroopas, aga ka mujal kellel on meiega niisugust, Tartusse sarnasust väiksemaid rahvaid. Sest siis saavad sidemed olla tõesti mõlemapoolsed ja iirlaste huvi eestlastega vastu on tõesti tõsine ja nende arusaamine meie poliitilisest ajaloolisest olukorrast on ka siin ei ole vaja pikalt laialt seletada, on vaja ainult mõned märksõnad anda ja kõik on selge. Ja niisama saaksime meie neid mõista. Ja ma kujutan ette, et sakslastele, prantslastele, inglastele on eesti asja eesti kultuuri lähedale toomine siiski kaunis kahtlane sest nende suhtumine on ikkagi suure nägema ja ennast maailma poolt Touri keskmesse asetava rahva suhtumine asse väiksesse. Ja minu meelest oleks perspektiivne otsida kontakte peale iirlaste, need kontaktid on tõesti olemas. Näiteks katalon lastega Hispaanias näiteks baskidega betoonlastega, araablased muidugi, nendega on kontaktid olemas ja tihenevad. Küllap Islandiga oleks vaja. Tuleks väike eesti kultuuriinimeste käik Islandile kätte võtta, aga noh, samal ajal võiks mõelda ka kontaktidele. Minu meelest pole Jugoslaavia ära, aga võib-olla tasuks käia Kreekas leiaksime ehk sealtki mõistmist. Aasia poole vaadata, siis, siis on, on meiega sarnaseid rahvaid palju ja Aafrikas näiteks tiibetlased tulevad kohe meelde. Neid on teisigi, võib-olla Korealastega leiaks kontakt? Minu meelest on keeltes on palju huvitavaid sarnasusi ja paralleel. Peaksime alati mõtlema sellele, mitte ainult, mida meil saada, mida meil tõlkida on vaid ka sellele, mida me üldse saaksime, mida näiteks meie ajalooline kogemus võiks anda teistele ja eesti rahva ajaloos ja selles omariikluse ja, ja muudes eksperimentides on väga palju huvitavat. Ja minu meelest ma ei pea just eriti realistlikuks seda, et Eesti astuks ÜROsse, Eesti delegatsioon seal pidevalt istuks peale, maksab üsna ränka raha. Aga et oleks näiteks Nõukogude delegatsiooni koosseisus pidevalt üks eestlane Unesco Os, see oleks minu meelest lausa oluline. Näiteks Unesco ja muud ÜRO allorganisatsioon joonid tegelevad ju näiteks maareformi küsimustega. Põllumajanduse ümberkorraldamisega tegelevad kirjakeelte loomisega noortele rahvastele. Aga seda kõike oleme meie ju teinud ja see tuli meil peab ütlema üsna hästi välja. Siis eesti kirjakeele loomise ajalukku võiks Unesco liinis tutvustada paljudele rahvastele Aafrikas või näiteks sketš vaatele Ladina-Ameerikas või seda, kuidas eesti lõi omakeelset koolisüsteemi ja minu meelest see on ääretult oluline kogemus või maareform Ladina-Ameerikas Aafrikas täiesti aktuaalne Filipiinidel. Eestlased võiksid seda kogemust levitada ja samuti Eesti majanduse korraldamist meda Rudolf Jalakas nimetas, et tegime, jõime ära, kahekümnendatel aastatel ristil lõigati ära Tsaari-Venemaast ja veidi täiesti ümber orienteeruma, aga need on olulised kogemused eesti kultuuriajalugu üldse, võiks lugeda minu meelest paljudes Aafrika ülikoolides võiks täiesti. Võib-olla õnnestuks unes kvalt saada raha ja saata mõned inimesed lugema, ma arvan, et neegrid aafriklased võtaksid selle väga suure huviga vastu mingit Dior, rubad või, või yybod Aafrikas neile oleks täiesti põnev ja minu meelest tuleks orienteeruda sellele. Nojaa, aga selleks muidugi peaksid need suhted ja need kontaktid ja need sõiduvõimalused, mis nüüd on oluliselt avardanud. Aga mis ikkagi veel ei ole saanud vist loomulikeks, aga siis peaks, peaks olema see ikka täiesti igapäevane asi nagu mujal maailmas on, et kui inimesel on vaja kas kuskile külalislektoriks minna või mingeid probleeme uurida või lihtsalt sõita siia või sinna kasvõi inspiratsiooni koguma, et see oleks siis alati võimalik, see, see peaks olema minu meelest enesest mõistet. No minu meelest formaalselt nagu asjad on peaaegu lahendatud. Viisa saamisega enam nihukesi raskusi ei ole ja vaata, et varsti hakkab tekkima suuremaid probleeme juba sissesõidu viisadega. Põhja-Iirimaale sõites meil selline kogemus oli. Aga teine suur küsimus on rahas. Ja võib-olla siin olekski meil vaja mingisuguse maailmaorganisatsiooni tugev olla, väliseestlaste mingi fondi tuge. Et neidsamu eesti lektoreid näiteks saata minu poolest näiteks Nigeeria mõnda ülikooli või, või Leima ülikooli Peruusse rääkima eesti kirjakeele loomisest või kuskile mujale. Aga ma ei teagi, kust otsast peale hakata, aga ilmselt sellega tegeleda tuleks. Asi on see, et täiesti sinimustvalgele lipule sportlaskonda tuleks maailmas lasta käima, sest ei ole lootust, et Eestit hakataks teadma ja tundma, kui meie sportlased ei esinenud Eesti lippu ja nime all. Talgarys käia ma kuidagi selle enda jaoks selgeks ja vaadates neid olümpiasaateid ikka laiale rahvale miljonitele ja miljard etalonsport ja niivõrd oluline asi ja rahvastevaheline suhtlemine algabki nagu spordist ja arusaamine teistest rahvastest. Nii et meil oleks seda vaja, kuidas formaalselt teha, ma ei kujuta seda ette. Jalgpallimeeskondadega on ju nii, et minu teada ei ole või vähemalt ei ole nii tuntud Suurbritannia jalgpallimeeskond aga on üsna tuntud, on siis inglismahuels Šoti ja Põhja-Iirimaa, kes Britannia koosseisu kuuluvad, no miks ei võiks olla ka siis Eesti jalgpallis vähemalt veel ma teeksime jalgrattaspordis küll. Siin selles suunas ehk midagi ka tehtud on väga kergejõustikus ja korvpallis. Küll see Eesti meeskond midagi saavutaksime, meie nime teeks tuntumaks maailmas. Sellega seoses tuleb mulle meelde, mida ütles mana toimetaja Hellar Krabi sedasi intervjuus. Ja see teebki ausalt öeldes natukene murelikuks kõrvalseisja ütlemine. Ta ütles nagu, et eesti vaimukultuuri pärast muret ei ole. Aga kui vaadata Eesti rahva füüsilist seisundit ja bioloogilist momenti, et siis on asi, võib olla isegi murelikum. Ta ütles selle peale siis repliigi, et aga noh, kes siis Eesti rahvast ikka edasi viib ja kaitseb, seda peab tegema tema ise. Jah, krabil on mingis olulises mõttes õigus. Sest muidugi jah, seda vaimset kõrgkultuuri isegi isegi pärast neid isolatsiooni stagnatsiooni aastaid midagi siiski on seeme või, või niisugune nagu lillesibulad mullas olemas ja kui teda kasta ja sooja kätte tuua, küll sealt siis hakkab tulema midagi. Aga selle rahva bioloogilise tervise taastamine ja parandamine, sõnal hoopis tõsisem asi, ka sellest on räägitud. Halvasti, vaim ja keha kuuluvad siiski kokku ja kui eesti rahvas saab nagu tulevikukindlust juurde ja perspektiivi on juba märgitud, seda enesetapmiste arv on vähenenud. Ma usun, et kui inimesed ennast hästi tunnevad väheneb ka alkoholism ja narko, Haanja. Aga tegelikult rahvaspordivõimalused on meil väga viletsad Eestis ja paljud muud asjad. Toitumine on vilets. Lapsi sünnib vähe ja nad sageli ei ole nii terved kui peaks olema. Võib-olla see on tõesti üks kõige põhilisem, Neid asju, millele meie pingutused peaksid olema suunatud sest isegi kui meie poliitilise suveräänsuse, aga kõik ei lähe nii hästi, nagu tahame. Kui meie rahvas on terve ja tugev, siis on meil rohkem aega oodata, me võime olla kindlad, et see, mida ei anna, lähem tulevik on siis annab kaugem tulevik. Aga kui Me oleme nii nõrgakesed, siis selles maailmas, kus siiski jõud, aga palju maksab, see ei tule keegi meile appi seda loata. Mitte keegi ei aita teist rahvast, nii rahva sellest ei aita. See kehtib eestlastest, aga see kehtib tõesti Nõukogude rahvaste kohta venelastega. Eks kõigil on praegu omad hädad ja mured. Aga ikka kõigepealt siseneda kallale.