Tere õhtust, täna pakume teile kuulamiseks ja kaasamõtlemiseks ühe tavapärasest erineva maailmanägemist ja te võite loomulikult sellega mitte nõustuda või sellele vastu vaielda. Igaühel on õigus oma ellusuhtumisele. Aga erinevused teevadki elu huvitavaks. Tänase saate külaline on doktor luule Viilma Haapsalust ja teda küsitleb Liina Kusma. Muusika valib Jaak Ojakäär ja rendid seab saateks Edda Prillop. Doktor luule Viilma, kuigi on teile ukse peal kirjutatud, et siin ei võeta haigusi ära sellest kabinetis vaid siin õpetatakse neid haigusi endast eemale hoidma siis ikkagi inimesed tulevad teie uksest sisse ilmselt ka suurte lootustega saada lahti oma nendest hädadest ja haigustest ja millest tahes, mis neil segavad elamast. Kuidas teie enda tee teid sinnamaale viis, et te otsustasite oma elus, julgen arvata siiski hoopis teise lehe Ülle pöörata, see, kui inimene hakkab muutma oma arusaamu on alati läbi mingi kriisi. Kas teil on mingi ootamatu, kas kriis või on ta tasapisi selle kriisi kokku korjanud? See on iseasi. No, ega ma päris arstiametist loobunud ei ole. Ja ligi 20 aastat ja on ikka veel ennast arstiks. Ainult et juba esimesest tööpäevast peale olen ma tahtnud haigeid ravitseda, nii et ma haiget ei tee. Ma olen ise pidanud oma elus lapsest saadik väga palju haiget saama. Nii hingeliselt kui ka füüsiliselt läbi haiguste läbi katsumuste läbi inimeste oskamatuse üksteisega käituda, ükskõik kas see oli perekondlike suhetes või see oli meditsiini vallas, kus ma pidin ühtelugu käima oma tervise pärast. Sealt tuli vajadus mitte haiget teha. Te olete ise haige olnud, ma olen palju haige olnud, ma olin lapsest saadik rohkem haige, kui terve. Kööginuga on minu kallal käinud isegi kuus korda ja ma olen olnud väga palju sellises seisundis, kus rohkem surnud kui elus. Täna just meenutasin ühe endise kolleegiga sedakorda, kus terve haigla minu elu päästmise nimel jooksis. Ja mis emotsioonid minul siis olid? See oli viimane kord, see on meeles väga hästi. See on meenutus ja kus ma käisin ära nii-öelda torus kosmos. Pealt vaatasin, kuidas kolleegid kõigest hingest püüdsid aidata ellu äratada kedagi keda mina oleks kohe hoobilt üles äratanud elama pannud ja ma olin väga imestunud ja isegi selgunud, et mind ei kutsuta appi. See oli see olukord, vaatasin iseenda surma pealt ja kui ma siis uuesti kehasse tagasi tulin ja silmad lahti tegin, nägin neid kohkunud, kuulsid siis mul oli tegemist, et naeru tagasi hoida. See oli minu emotsioon. See võiks teie kolleegidele üsna pelutav olla. No ja see oli, ma ei ole kunagi küsinud kolleegide käest pärast et nad kordaksid, mida nemad kõik tegid, mis see täpselt oli. Sest ma teadsin, et ma tegin neile väga palju haiget. Haigetele on üldiselt kuidagi arstidest ja meditsiinist ja üleüldse väga vale arusaamine. Arste peetakse väga tuimad, eks, ja ükskõikset, eks, ja, ja ei tea, mis kõik veel. Arstide võitlus haige elu eest on alati äärmuslik, see on kõiki väga läbiraputav ja seda saab mõista ainult inimene, kes tahab seda mõista ja loomulikult inimene, kes on ise seda kõike pidanud tegema ja siis, kui ta näeb seda kolleegide meeleheidet seda äärmuseni välja pigistatust, siis ta oskaks seda mõista, enne, kui me läheme nende tegelike põhjusteni, kui te tahate nendest rääkida, siis mis oli, mis oli see tavameditsiini diagnovski, mis hädad need olid, mis teed siis nii kaugele viisid kuni kliinilise surmani, nagu ma aru saan? Ja noh, see, mis minuga toimus, see oli ravimi vana filaktiline šokk saiti, vale ravim, e mitte vale, miks vale? Lihtsalt minu keha ei vajanud seda. Meie keha ja mitte midagi peale tavalise toidu, söögi muidugi õhu ja õigete mõtete. Aga kui me hakkame talle ravimeid sisse panema, otsatus hulgas, aga neid ma olen elus saanud väga palju. Ja siis ühel heal momendil keha ei talu seda. Et see peaks olema mingi meeletu kuhi ühte ravimit, ei, ühel momendil tekib tõrge. Ja keha enam ei taha. Ja kui mina seda pakun veel. Mulle ei oska õigesti läheneda, seda peab näitama, et ma valesti mõtlen. Praegu nüüd selle õige mõtlemise juurde, see on minu arvates üks teie ellujäämise õpetuse põhitalasid tähendab, inimene, kui ta mõtleb õigesti, siis tal ei olegi kuigivõrd enam vaja tegeleda tavameditsiiniga, tal ei ole isegi suuri muresid enam elus. Aga selle õige mõtlemiseni jõudmine ilmselt on igalühel väga erinevaid teed pidi ja kui kaugele ta sellega see jõuab, vist ei olegi võimalik mõõta ega, ega kellegi kohta ette otsustada, lihtsalt inimese elukäik näitab ilmselt eile nüüd, kes te oskate teisiti vaadata, mis ta oma elus valesti teinud, mida ta valesti on mõelnud ja ja teie selle tänavu kevadel ilmunud raamatu pealkiri on ju ka ellujäämise õpetus. Palun rääkige sellest nüüd natukene lähemalt, kuidas teie sinnani jõudsite, et inimese kogu tema elu aluseks siin ilmas on õige mõtlemine? See, kuidas jõudsin sinnamaani, see on mul? Jah, see on oma oma elukogemus, tähendab mani nii palju kui mäletan, lapsest saadik ei ole minu jaoks olnud head ja halba eraldi elades ja kogedes palju halba. See, mis minu, nii nagu ikka lapse õrn hing pidi üle elama pidin ma leidma ellu olemise võimaluse. Sest noh, surm tahtis mind korduvalt ära võtta, ma pidin leidma võimaluse ellu jääda. Ja minu võimalus oli see, et igal momendil, haiguse ajal järsku tundsin, et ma ei ole üksi. Ma ei ole üks ja ma ei ole üksi. Ma näete siin mingit kõrgemat jõudu, tähendab, ma ei nimetanud seda kõrgemaks. Mina lihtsalt tundsin, et ma ei ole üksi ja keegi kogu aeg on minuga koos. Kui nemad olid. No mis ma mäletan, see oli umbes viie aastaselt. Üldiselt, kuna mul oli neid haigusi nii palju, siis ma ei mäleta varasest lapsepõlvest väga paljut. Aga viiest aastast alates ma mäletan. Ja siis ma, ma toetasin sellele. Ja samas seesama kõrgem või, või kõrvaljõud oli abiks. Aga ta oli ka mõistuse pähe panijaks. Kui ma tahtsin midagi natukene halba teha, siis ma teadsin, et ma ei või seda teha salaja. Nii et inimesed ei näe. Sest tema näeb, ma lihtsalt teadsin seda tühipalja mänguhoo sees, kus oli vaja näiteks, tuletan ikka meelde, kuidas ma kodu mängisin, mul oli alati ikka üksi olemine. Mul ei olnud mängukaaslasi. Ja ma mängisin kodu kirsivõsas ja no nii väike kirsi vitsakene ikka segab mõne toa korda panemist külma, tahtsin teda maha võtta. Aga no ei saa, ei lubatud. No keegi näeb, sest see teeb haiget sellele kirsivõsale ja see jäi nii selgelt mulle meelde. Ja Ma käisin koolis, õhtupoolne vahetus ikka pimedas koolis käimine siis need olukorrad, mis seal tulid, hirmud ja kõik ikka on. Ma teadsin, et keegi on kõrvalminut ja minu jaoks ei olnud seda, et kui ma tulin otse läbi metsa ja läbi võsa, et põõsas nüüd kahisesi, et seal on nüüd keegi ükskõik kes tahab mind kätte saada hunt või või nii, tol ajal ka joodikud, mehed ja mis kõik. Minu jaoks ei olnud seda hunti, seal oli see, kes mind toetab. See vaatab midagi halba ja, ja jah, ma ei mõelnud just niimoodi, et vaatab, et midagi halba ei juhtu, vaid pritsida see lihtsalt oli nii. Ja. Ja siis. Sellesama haiguse kriisi ajal hakkasin ma tundma et kui mu keha on nii nagu ta on, üllatav siis, kui mul on, nagu see töine mina on, kuskil vaatab võib-olla mõnda ilusat tassi, ma armastasin hästi lugeda. Et kui see minu teine mina näiteks loeb raamatut siis on mõlemal parem olla. Ja ma võin öelda, et ma olen kogu aeg elus elanud paralleelelu. Pidevalt on minu kõrval üks nagu joon, kus kõnnib, see teine ja see teine on kogu aeg mingi arvepidaja Teile tuntavaks saanud, tegelikult peaks igas inimeses olema neid kaks, eks ole, üks, kes hoiab hea poole ja teine, kes on just vastupidi. Aga millal te saite esimest korda näiteks oma vanematele sellest rääkida või tuli see üldse kõneks, kui te olite esimest korda, kui te tundsite seda viieaastane laps on tavaliselt ju nii vahetu, et kõik need uued muljed, mis ta kogeda tahaks Eestist ja neid jagada. Minul ei ole seda vajadust olnud. Ma olen väga hästi leppinud üksiolekuga, sest mul pole kunagi igav. Te olite lihtsalt vait ja ei rääkinud kellelegi ja ise ka imestan. Nüüd hakkan järjest rohkem nagu tagasi mõtlema ja mõistma iseennast. Ja kui mulle on alati öeldud, et ma olen kannatlik, siis ma ei ole eriliseks ennast pidanud, mis kannatlik, eriline kannatlik, ma olen, aga kuivanud, nüüd mõtlen, et ma olen mõnda mõtet mõnda igatsust oma 40 aastat hinges kandnud, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, ilma et ma kellegilt oleks nõu küsinud. Malen lihtsalt saanud, sest ma olen teadnud, et see saab lahendatud. Ja ennem ei ole kunagi mõelnud selle peale, sest kannatus tundub, et mul tõesti on. Ja see aitabki jõuda tõenäoliselt linna, kuhu mitte kõik ei jõua, tähendab inimesel nimetagem seda kannatuseks püsivuseks või milleks tahes üks niisugune kindel, kindel tugi sees olemas. Jah, kiirustamine on üldse üks rabeduse tekitaja igas mõttes. Ja kiirustamine on hirm tegelikult. Ma ei mõista, et kiirustades. Me jookseme halva eest ära, mõistmata, et halva jalad on kiiremad ja kiirustav inimene kellel ei ole teadmist. Teadmist me hangime igaüks omamoodi. Ja, ja teadmiste tasemele jõudmine kümnete teadmiste tasemele jõudmine, sisemise hingerahu tasemele jõudmine ongi meie elu eesmärk. Inimene, kes on käinud läbi surmast ja ellu jäänud see ei kiirusta enam. Sest temas ei ole enam põhis hirmu, surmahirmu ja õlleongi elu mulle varases lapsepõlves andnud. Sellise seisundi kogemine on ju halva tagajärg. Ometi see halb, mis tuli ja mis oli põhjust pärit minu lapsepõlvekodust minu vanemate omavahelistest konfliktidest. See negatiivsus oli aluseks minu positiivsuse välja kasvule. Maailmas ei ole olemas head ega halba. Rohkem ma mõistan seda rohkem, ma tänan seda halba, mis minu eluteele on juhtunud selleks, et saada mõisteks, jah. Kirjutate oma raamatus, et inimene tuleb siia ilma halva kaudu õppima, sest hea on talle ebaselge. See, nii see vist on, et selle elu jooksul peame me päris hulga õppetüki ära tegema, aga kõige alguses on inimese sünd ja kui emad peaksid natukene rohkem või sooviksid teada hooliksid siis võib-olla, et inimese käekäik ja need õppetunnid siin ei oleks, et kui nad enamasti on, see on nii ja samas ei ole see nii ka. Tähendab, me oleme inimkond ja meil on läbi käia oma õppetundide periood. Ja see, mismoodi inimkond õpib, ongi see, kuhu me praegu oleme jõudnud. Tähendab, me tuleme tööle õppima ja õpime läbi halva, aga me kõik vajame halva heaks, tegemist ongi elu eesmärk, halva heaks tegemine. Ja kui me teadlikult võtame nõuks seda teha siis me saame kiiremini halva heaks siis me oleme teinud elus väga palju head ja siis me võime seda head ka nautida. Nii et vaatamata sellele, et inimene siia ilma tulles valib endale elu ise sellesama, mis ta praegu on tulnud, tähendab see inimene, ütleme, kes tuli siia ilma nimetame raskeks ajaks sõja tuli, et elada sõja ajal. Ta tuli seda kogemust saama. Ja see inimene, kes tuli nüüd sajandi lõpus, ta tuli seda kogemust saama varematel ajastutel või aegadel on head ja halvad küljed ja meil on võimalus ka õigus, vajadus teha igas olukorras seda halba, mis on paremaks. Ja kui me ei tee seda halba paremaks, siis me kannatame selle halva läbi, mida me ei tee paremaks. Ja D-variant on ka meile ette olnud teada, kui me siia ilma vaimus oleme tulnud. Tähendab nii see saatusetee, kuhu me tuleme, sellele on olemas laius üks säär on negatiivne, teine äär on positiivne ja mul on õigus võimalus valida üks või teine äär. Tähendab, ma võin elu teha halvemaks ja paremaks teatud ulatuses. Ja kuna elu üldse on õppimine ja õppimine on halva heaks tegemine, siis meil o loomulikult tule, meie tahame halba heaks teha ja kui me ei oska seda, siis me keerame lihtsalt asja pahupidi ja ka see on õppimine. Kui me teeme hea halvaks, sest kui me selles elus ei mõista, halvaks teha või, või halba heaks teha, siis me tuleme teises elus risti vastupidi. Õppetund peaks saama õpitud ja teist varianti ei ole. Te ütlesite, et inimene tuleb siia omal valikul, tähendab oma vanemad, valib ta ise ja tee on talle juba etteantud. Kuidas teie selle teadmiseni ütlesite? Ma vaatan, mismoodi kui ma hakkasin neid vaimseid radu käima siis kõigepealt, et sinna teele saada, on vaja tahta. Ja kas või mingi eesmärki, vot see minu eesmärk, mis lapsest saadik oli terveks saada, terveks edaspidi juba arstina teha ilma haiget tegemata oligi see pinnas, kus idanes kogu aeg miski ja oma praktilise arsti töö. Seal oli teada, et mul on õrn käsi. Mul on lühikese haavaga nuga. Mulle on ühesõnaga kerge käsi ja pikk jutt. Ja ma saavutasin sellega nii mõndagi, tähendab Ma tegin inimeste vaevad väiksemaks ainult selle praktilise oskusega, mis ma füüsilisel tasandil oskasin. See oli käsi ja jutt, silmavaade ja soov inimest terveks teha. Ja ma teadsin juba esimeste tööaastate jooksul, et sellega saab väga hästi, mõistsin seda ainult, et ma ei osanud. Muudkui noh, tundub nüüd, et kannatlikult oodata millal järgmine võimalus parandada tuleb. Ja lihtsalt kõrgemad vaimsed jõud selle mulle võimaldasid autasuks ilmselt minu ootuste eest ja sellepärast, et ma ei löönud käega. Ja siis, kui me natukene neid vaimseid tarkusi nädalasel kursusel olin tundma õppinud ära tundsin, et olen õigel teel, et see, mis minu hinge haigeks tegi, rahutuks tegi. See on õige asi. Siis ma hakkasin tasapisi tänu paarile inimesele, kes mulle andsid nagu. Veidikene tuge, kuna nad ütlesid, et, Mina jälle arvasin, et ma ei näe midagi. Noh, see, mis minu meelest nägemine pidi olema, see oli minu jaoks ikka midagi suurt ja tähtsat aga kuna nemad ütlesid, siis ma hakkasin lihtsalt kontrollima. Ja nüüd ma tagantjärgi tean, et vot see väike nägemine ähmane udune, mingi füüsilise pildi nägemine inimese sisemusest, mis tõesti tavasilmale ja seal ei ole nähtav ega tuntav. Et ma seda tõesti olen alati näinud, ainult ma ei teadnud seda. Ja ma kasutasin seda. Ja ma tean väga hästi, kuidas oli, oli olukord, kus minu haigusloo kirjeldust naerdi heas mõttes näädi ja mina näen siin ka kaasa sest seal linnas oli, no mis seal kirjas oli, see seal oli kirjas niimoodi, et et valu on sellise kujuga ja sellise tihedusega ja sellises kohas jaa jaa. Naerdi ja imestate, et seal ei olnud kirjutatud, mis värvi ta on. Ja ma naersin ka kaasa ja mulle ei tundunud see absoluutselt solvav ja siiamaani ei tundu solvav ja nüüd ma seal saan aru, et see minu üldse kirjelduste laad lihtsalt erines teistest ja sellist klassikalist haigusloo või, või haiguse olemuse, kirjeldust või kolde kirjeldust. Või no lihtsalt ei osanud teha. Püüti õpetada küll. Ja noh, kui ma kontrollisin, siis ma ikka sain ka. Aga eks ma andsin ikka käele vaba voli ka, sest noh, kes haiguslugusid nii väga siis lugeja kontrollis. Aga mina nägin ja mina tundsin niikuinii, ma kirjutasin ka siiralt ausalt, nii nagu ma olen olnud. Ja keerutada pole osanud. Ja siis kuna hakkasin natukene järjestika huvi tundma nägemise vastu, siis üsna ruttu. Mõne kuu jooksul hakkasin ma lihtsalt rohkem nägema, peensusteni juba, aga nägemine nägemiseks näha võib väga peenelt. Aga ma ei ole seda teensust nii väga taga ajanud, sellepärast et üsna ruttu füüsilise keha läbinägemisele lisandus tundmine, et see polegi nii tähtis. Hakkasin nägema eelmisi elusid. Ja siis ma muidugi juba tundsin, et õudselt palju näen õudsalt, tore, tore, ehmatanud nii ei milleks. Ma lihtsalt sain aru, et ja siis ma olin väga õnnelik ja siis ma nii nagu kõik sensitiivseid inimesi, et nad satuvad vaimustusse. Aga ma ei ole selline inimene, kes rõõmust karglema hakkab, sest mul on alati see paralleel jälle mina. Kes tõmbab tagasi, tõmbab tagasi ja annab mulle selgelt mõista, et see pole kõik. No ja siis ja siis ma hakkasin rõõmsasti eelmiste elude lahtiseletamise kaudu, kus oli juba väga selgelt vigade nagu üles tähendamine väga sümboolselt ja selgelt oli mõistetav, et vead tulevad mõtlemisest, veatule, vad mõtlemisele järgnenud valesti käitumisest, mis kutsub esile võt, elu, sündmusi, neid või teisi. Ja nii kummaline, kui see ei ole, meie eelmised elud erinevad sellest elust väga vähe. Need erinevad füüsilise tasandi mõistes palju, aga tegelikult väga vähe, sest ei ole tähtis, kas ma elan mäe otsas või oru sees. Aga kui ma mõtlen ühtmoodi, siis on see väike erinevus ei ole tähtis, kas ma vaesena või rikkana mõtlen ühte rumalat mõtet ja teen sama tegu ja niimoodi, kui me ei ole õppinud ühte elukogemust ära siis me tuleme sedasama kogemust erinevates kliima maatilistes tingimustes erinevates majanduslikes tingimustes uuesti omandama. Tähendab, kui meigiga vajame ühte elukogemust, siis me saame selle äärmuslikult väga kinnistunult. Ja need niinimetatud head, mis me siin elus heaks nimetame enda jaoks, need ongi eelmistes eludes ära õpitud, halb ja mida kindlamad, mis asjas oleme, seda rohkem me võime kindlalt öelda, et me oleme seda palju kordi õppinud. Või väga suure katsumuse kaudu võib-olla ühe elu jooksul, aga siis ka sünnist surmani üht ja sedasama väga rangetes kitsastes õppetingimustes saanud. Nõel muidugi omamoodi, aga põhimõte on ikka üks põhilised eluseadused käivad kõigi kohta. Ja järgmisena. Vaevalt olin tundnud, et ma midagi oskan juba eelmistes eludes näha ja ja nagu julgemalt hakkasin seda inimestele rääkima. Ei kartnud enam, et see on minu mingi väljamõeldis. Siis tuli mulle kohe oosta, kus see on. Looteperioodi nägemine tähendab selle üheksa emaihus veedetud kuu nägemine. Sellele lisandus siis üldine stresside nägemine inimeste Pole mõtet nägemine varba otsast, pealaeni tähendab igas inimese kehapunktis võib lugeda, olete välja mingi stressi, mis tema seal istub. Ja seesama stress, mis tema on endasse sinna võtnud, tõmbab ligi seda, mis seal on. Ja mitte ükski füüsiline häda, ükskõik, kas see on haigus või on see trauma, suur väike. See kõik ei tule niisama, vaid see tuleb kohale, mis on ette valmistatud negatiivse stressi poolt, mis ootab seda. Ja, ja, ja kui mina võtan endasse stressi, siis ta kasvab nii kaua. Mina ise kasvatan, kuni ta tõmbab haigusi ligi. Teist väljapääsu. Tähendab, väljapääs on küll, aga õppimine toimub kasvat niimoodi kannatust kuhjates oodates, korjates ja saades või targaks saades õpetuse läbi. Kui ma andestan stressi endast lahti, siis ta saab ära kaduda. Siis seda kannatust ma ligi ei tõmba. Räägime nüüd sellest õigest mõtlemisest ja sellest andestamisest ja sellest, kuidas siis selle õige mõtlemise kaudu olla. Inimkond elab praegu emotsioonide tasandil. Me ei mõista, et on kaks ka erinevat asja. Need on emotsioonid ja tunded. Tee küsigi kohe kas ei ole üks ja jäin mõttesse ja minule tundus, et need on üks ja sama, niimoodi kogu aeg küsitakse. Emotsioon on tundepuhang. Niisugune lühiajaline jää peal ja aga kui ma seda hästi palju kordi kuhjen, siis on teda lihtsalt hästi palju kokku. Ja niikaua, kuni inimkond elab, tunnete puhangute tasandil ehk emotsioonide tasandil korjata endasse stressi. Võib-olla piltlikult räägime nii, meri on täius, me kõik igatseme, meie püüdleme täiuslikkuse poole, aga täiuslikkus ei ole hea. Täiuslikkus on hea ja halva tasakaal, mitte paigal seisvaid pidev liikumine, hea ja halva vaheldumine. Meis on hea ja halva kooselu. Igas inimeses on olemas 49 protsenti halba ja 51 protsenti head. Ja kes mõistab seda, kes ei häbene. Samas on halba, see oskab juba kuhugi minna oma halvaga. Me kõik oleme praegu inimkonna tasemel sellistena. Ja kes on haige, seda halba on tal 49 koma millegagi juba rohkem juba natuke rohkem. Ja kui me kuhjame endasse halba negatiivsust kokku nii palju, et saab 50 protsenti selles samal momendil murdub meie füüsiline elu saabub surm. Terve inimkond olevat nende protsentidega praegu, näete ja terve inimkond mängib selle ühe protsendi siis ja see on praegune 20. sajandi lõpp. Kas kunagi on need protsendid ka teistsugused olnud, nii need protsendid selle tsivilisatsiooni ajal vaevalt. No nii palju ei tea, aga edasi minnes need protsendid hakkavad muutuma. 21. esimesest sajandist peale. 49 peab hakkama vähenema. Ja see ongi eesmärk kogu aeg vähendada halba ja suurendada head. Ja see kõik, kõik on suhteline. Taseme tõusuga hakkab vahelduma lihtsalt hea ja halva suhe teisel tasandil. Aga sellest me täna ei räägi. Ja nüüd räägime võib-olla seda merd edasi, et te mõistaksite. Meri on rahulik. Nii kaua, kuni tuleb tuulepuhang. Ja siis hakkavad lained, mida rohkem tuult, seda rohkem laineid. Lained võivad paisuda orkaaniks. Kui tuul on tugev. Tuul on elukatsumused. Need on elu õppetunnid. Need lained on emotsioonid ja seegis laskub sinna sügavasse. Seda lained ei puuduta. Lainete peal on kergest kaunist lainetusest kuni purustuseni. Sinna koguneb kõik saast. Ja seal on emotsioonid. See, kes kardab laskuda sügavusse. See peab olema emotsioonide tasandil. Inimkond kardab sügavusi. Seal sügavuses asuvad tunded ja ometi on see kõik meis olemas. Vaadake, kui palju on sukeldujaid. Mida rohkem, mida sügavuti inimene julgeb sukelduda, seda rohkem ta teab. Seda rohkem saab niimoodi öelda, sest ainult hingerahutasand annab teadmise siis see, kes seal sügavas on, vaatab sinna ülespoole, siis ta ütleb, ma tean, mis seal on. Tähendab, inimkond vajab emotsioonide tasandilt tundetasandile jõudmist. Nüüd. On üks osa inimkonnast, kes on väga emotsionaalsed ja need on naised. Ja see ongi see lainete tasand, paraku me tahame õudsalt targad olla, aga oleme ise emotsioonid. Meid on hea vaadata kaugelt, kui see laine möllab. Need on positiivsed emotsioonid. Aga seegis seal lainete vahel on, seisab negatiivsed emotsioonid. Meessugu on juba rohkem sukeldunud, kes rohkem, kes vähem. Aga kui ta ise mõistaks. Materialismi naine tahab valitseda materialismi naine tahab, et mees oleks nii nagu tema. Ja on see, kes meest sealt sügavusest välja kisub, emotsioonide tasandile sunnib, palub, nõuab ja ütleb mehe kohta kes sügavale laskunud, et see on igavene paksunahaline ja tuim ja tundetu ja mis kõik sõnad. Ja kuna inimkond nad enda hinges süütundeid siis meessugu kahjuks läheb sellega kaasa. Ja selle asemel sukelduda, sügavale, tunda õigesti, uskuda oma tundeid. See inimene tõuseb emotsioonide raju kätte. Ja seal ta siis hävineb. Nii et õppetund naistele. Kui teie mees on paksunahaline, siis ta on lihtsalt teist palju ees. Ärge purustage tema tundeid, ärge nõudke, ta tõuseks emotsioonidest sandile, vaid tundke rõõmu, et ta on selline. Ja siis te saate kõik asjad korda. Teie mees ei ole tundetu, ei ole inimest, kes on tundetu, kui ta oleks tundetu, ta ei oleks inimene. Aga samas meestel, kes on, kes sinna sügavamale sukeldunud juba? Ei ole ka minu arvates õigustust tõmmata naisi sinna kaasa, sest tahta neid naiselt, et oleks nagu mees. See on ka vist liiast ja sellepärast ongi merel pind ja merel põhi ja igalühel on oma koht, seegis peab teise kohta sama tähtsaks oma õigeks, kui enda kohta. See teeb õigesti. Inimene peab enda seisukohta siin ilmas parandama, ta peab enda elu heaks tegema ainult mitte teise elu halvaks tegemise läbi. Me peame mõistma järjest rohkem ja kõike tuleb ikka alustada iseendast, mitte ei tohi püüda teist parandada, teist muuta, enda järgi koolutada. See mees, kes tahab, et naine oleks ekstundetu, tuim, arukas, ainult nii mõistlik see taha naisest mees teha. Ja see naine, kes tahab, et mees oleks emotsioonikas tundeline mõistmata, et ta meest ju muudab sellega naiseks, vaadake kumbki nendest muutjatest armasta pärast seda, kellede muudetud on saanud. Ja muidugi armunud on ta omal ajal hoopiski teistsugusesse inimesse ja tahta teda nüüd ümber teha. Ta tegelikult teeb ise endale ju sellega kahju, ta ei saa ju seda inimest, keda ta tahab, kellesse ta armunud on ja kelle seda võiks ka edaspidi olla armunud või keda ta võiks arvata, vastutada saab, mingi ei ühe ega teise, ma arvan ka vist, on ka niimoodi, et nii meeste kui naiste seas sellest olenemata, kas neid püütakse painutada või mitte, neis on lihtsalt ka neid segatüüpi olemas ja, ja nendelgi vist laskem neil olla sellised, nagu nad on, tähendab mehelikke naisi ja naiselikke mehi, nad lihtsalt on jõudnud. Et nendele sobib see olek ja meil ei ole kellelgi õigust sedagi inimest muutma hakata. Ja, ja tõsi, ja ei olegi ju olemas sellist, et üks on ainult pind ja teine on ainult põhisest vesi on ju üks, see kogu aeg vaheldub. Tähendab, see on nagu üldselline iseloomustus, naised on emotsionaalsemad ja mehed on tundelisemat kui sõna sõna otseses mõttes võtta. Ja samas on nad kõik omavahel segatud, sest igas naises asub mees ja igas mehes asub naine. Ja sellega pärast ei saagi öelda, et kellelgi ei ole nüüd tundeid ja kellelgi ei ole emotsioone. Ja tundetasand on see, mis on teadmiste tasand. Osake tundetasand on meil kõigil selgelt tunda. Kui me teeme esimese tundepuhangu, kui me kohtame näiteks kedagi, siis esimene tunne on õige. Kui siis lülitub käiku juba mõistus, siis keeraks tunded vastu taevast. Ja nüüd abielludes, õigemini armudes leitakse see õige leitakse see keeles ja sa hakkad pärast hakkatakse vigu otsima. Sest me Me elus ainult õppima. Me leiame, meie vaim, otsib tunnete tasandilt omale paarilise. Ja meil on vaja teada, et see on õige, esimene on, on õige. Ja kui mina ei mõista, et need halvad küljed, mis pärast välja tulevad on minu elu õppetund, ma vajan neid. Ja kui ma neid ära ei õpi, siis ma olen valesti teinud, ma pean elus saama sellega tagajärje valesti tee, siis tagajärjeks tuleb ju halb. Me nimetame seda karistuseks, olgu, mis ta nimi on, aga tagajärgi, see on halb. Ma pean haiged saama, kui ma olen valesti teinud. See inimene, kes ei otsi teises halba otsib halva tagant head teed. Õigesti. Praeguse aja inimesi valitseb hirm, et mind ei armastata. Kui paljud inimesed eitavad seda hirmu mõistmata, mis on armastus? Armastuse all mõeldakse seda, kui armutakse kellessegi vastassugupoolde või, või armastatakse lapsi või vanemaid. Armastus on lai mõiste. Armastus on kõik hea. Ja see inimene, kes nukrutseb ja nutab, et elu on tema jaoks halb. Sellel inimesel ongi hirm, et elu teda ei armasta. Sinna kuuluvad kõik elus ja meie nimetades ela elutu loodus. Ja seesama hirm blokeerib ära meie arukuse. Ja tagajärjeks on see, et me ei näe tervikut. Kui me ütleme mõne asja kohta, et see on hea siis kes enne näeb head, selle kohta öeldakse seonoptimist. Ja kõik oleks nagu paigas. Tegelikult taine, et selle taga on varjatud halg. Ja valdav on see, mis on varjatud. Ja kui me ütleme, et mõni asi on halb siis see, kes esimesena halba näeb, on siis pessimist. Ja me ei mõista, et selle halva taga on varjul hea Sama mis ma enne ütlesin, igas inimeses on need protsendid head ja halba. Nad paiknevad kuskil, seda küll. Nii on kaks võimalust sees või väljas. Need inimesed, keda ütleme headeks, need on need väljapoole head. Need on need, kelle hirm, et mind ei armastata, on väga suur. Nad püüavad head teha, nad püüavad head olla nad. Et kõige suurem probleem ongi nende inimestega ja nende, ütleme kasvõi perekonnaliikmetega inimkond ei mõista, et meis on halb. Ja see peab nii olema, teisiti ei ole elu võimalik, see on elu seadus. Läbinisti häid inimesi lihtsalt ei ole olemas, ei ole, ei saa, ei või. Peatselt katkestame tänase suveöö saate, et anda ruumi süda eestele uudistele. Pärast sõda jätkame.