Vaadakem nüüd iseendasse. Kas suudame leida sealt austust maa ja tema laste vastu, kelle hulka isegi kuulume? Meie oleme maaelumärkide kandjad. Meie teod mõjutavad maaelujõudu. Meie poolt raisatud rikkused ei taastu. Kuivanud allikad ei kustuta janu, mürgitatud muld ei toida. Ma jaotameid ausateks ja aututeks. Ta ühendab meid nii sünnis kui surmas. Sellepärast hoidkem oma rahvaks ja inimeseks olemise lätteid. Toogem selgus oma vaadetesse ausus sõnadesse ning tegudesse homse päeva nägemise nimel. Need sõnad lausuti Eestimaapäeval suure munamäe jalamil. 21. aprillil 1991. aastal. Nende sõnadega pöördusid maapäevast osavõtjad Eestimaa elanike poole. See oli pidulik hetk. Kohal oli Eesti vabariigi ülemnõukogu esimees, oli ministreid, oli palju inimesi. Kas meie, kes me sel päeval seisime munamäe jalamil, mäletame veel neid sõnu? Kas teie, kellele need sõnad olid määratud, kuulsite neid tookord? Kas teil on need veel meeles? Vaadakem siis vähemalt nüüd iseendasse. Kas leiame sealt austust maa ja tema laste vastu? Eestimaal on viimasel ajal palju räägitud, palju kirjutatud, palju lubatud ja vähe tehtud veelgi vähem lubadusi täidetud. Loeme veel ühte minevikku pöördumist kevadest 1990. Eesti vabariigi valitsuse pöördumine põllumajandus- ja tööstustöötajate poole. Kevadiste põllutööde aeg on käes. Nende tööde edukusest oleneb missuguseks, kujuneb meie toidulaud tulevikus. Toiduga pole meil paraku võimalik laiutada ja oleks vastutustundetu lubada olukorra kiiret paranemist. Meil napib masina jõudu, varuosi, põllutööriistu ja muud tehnikat. Me ei saa seda kõike päevapealt rohkendada. Me saame loota ikkagi vaid iseendale, Eesti põllumehe töökusele ja oskusele, majandite, talunike, tööstustöötajate ja põllumehed toodangu varujate vastastikku kasulikule koostööle. Valitsus loodab ka linnarahvalt tõsist abi, mis oleks eelkõige suunatud sellele, et võimalikult lühikese ajaga lõpeks olukord, kus meie oma tööstus ei tooda põllumajandusele hädavajalikku tehnikat, piisavalt ehitusmaterjale ega teeniga vahendeid selle tehnika mujalt ostmiseks. Seega on põllumees linnarahva toiduga kindlustamisel üle linnastumise kiires käigus jäetud oma muredega üksi ja vajaliku toetuseta. Linnarahval tuleks ära kasutada kõik need sidemed, mis on võimalik luua selleks, et suurendada põllumeeste majanduslikku huvi linnade varustamiseks põllul majandussaadustega. Ainult sellise suhtumisega on meil võimalik saavutada olukord, kus kevadised põllutööd lähevad edukalt ning sügisel suudetakse põldudelt saada korralik saak kasutades selleks ära Eestimaa oma võimalused. Me oskame seda teha. Edgar Savisaar. Toidulaud kujunes kehvaks, jätkuvalt viletsaks, olukorra kiirest paranemisest ei ka lihtsalt paranemisest me enam ei räägi. Isegi languse pidurdamise seisukohalt on suu vett täis. Me saame loota ikkagi vaid iseendale, ütles toonane peaminister. Mitte keegi ei endistest ega praegustest võimukandjatest valitsuse liikmetest ei ole ammendavalt seletanud, miks lootused jäid vaid lootusteks. Võib-olla me ei lootnudki iseendale, vaid ootasime abi kusagilt mujalt. Aga võib olla ka lootsime, kuid ei osanud oma lootusi teoks teha. Eesti põllumees on oma töökust ja oskust korduvalt näidanud. Isegi igasugust eeskirjade käskude ja korraldustega ahistatud ruumis oskas ta leida antud olukorras kõige sobivama tegutsemise mooduse. Suutis toit ära kõik Eestimaa elanikud ja saata toiduaineid mujalegi. Üle kahe aasta tagasi kirjutatud Edgar Savisaare allkirja kandev valitsuse pöördumine jäi tähelepanuta. Selliseid läkituse, pöördumisi, üleskutseid ja otsuseid oli eesti rahvas viimase poole sajandi vältel liiga palju näinud ning enamikel juhtumeid ei vajutud neid lugemagi. Ei tea, kas peaminister ja valitsus uskusid oma pöördumise viimase kolme lause sisu. Meid ei aita keegi. Me aitame endise, me oskame seda teha. Ei osanud. Milles oli viga? Vigu oli mitmeid viga oli loota majandite, talunikke, tööstustöötajate ja põllumajandustoodangu varu, et vastastikku kasulikule koostööle ilma, et valitsus ise oleks midagi ette võtnud. Niisugusele ühistegevusele aluse panemiseks. Üks osa rahva poolt valitud poliitikuis Toompeal tegi kõik, mis jaksas maarahva lõhestamiseks riidu ajamiseks vastandada suurmajandeid ja tekkivaid talunikke. Kive loobiti ka tööstusjuhtide pihta ning üldse seati kahtluse alla suurtööstuse võimalikkus. Eestimaal. Süveneb ebakindlus tegi kiire lõpu esialgsetele kavatsustega püüdlustele hakata põllumajandusele vajalikku tehnikat koha peal tootma. Viga oli ebamäärase soovis, et linnarahvas tõstaks põllumeeste majanduslikku huvi linnade varustamiseks põllumajandussaadustega. Viga oli selles, et olukord ei tuntud ja ei tahetudki tundma õppida. Aga see ei ole, kõik. Vigade ahel on pikk. Sedapidi tagasi minnes jõuame sendi juurde. Meie, Eesti rahvas, olime ju need, kes sinisilmselt uskusid ilukõnelejaid, Jäneda lubadusi. Meie ise valisime ülemnõukogu ja see pani paika meie valitsuse. Nii eelmise kui praeguse. Kui me seda seni pole teinud, siis vaadakem vähemalt nüüd iseendasse. Kas suudame leida sealt austust maa ja tema laste vastu? Me oleme varmad kinnitama, et austame ja armastame oma eestimaad. Kuid austus ja armastus maa vastu ei kuulanud tunnete valdkonda. Austus maa vastu nõuab, et me valiksime elu korraldama need, kes teevad vähem sõnu ja rohkem tegusid. Et me valiksime need, kes on ausad, aatilised ja oskavad majandust korraldada. Sest ilma iseseisva majanduseta ei saa olla iseseisvat poliitikat ega tõeliselt iseseisvat riiki. Austus Maavast eeldab, et need, kes tahavad, et neid valitaks või määrataks meie elu juhtpositsioonidele ei teeks seda mitte isiklikust kasu saamisest lähtudes, vaid annaksid endale selgelt aru, millise vastutuse nad endale võtavad. Rahva ja ajaloo ees. Armastus Eestimaa vastu tähendab vastastikust sallivust ja koostööd meie kõigi elu paremaks muutmise nimel mitte aga kellelgi poriga loopimist, jenda näitamist, tegelikust paremana. Enese ülehindamine on ohtlik. Olukorra tegelikust paremana kujutamine on samuti ohtlik. Poliitikud kasutavad oma hetkehuvi silmas pidades mõlemat. Kui rahvas loodab ainult poliitiku tarkusele ja teda piiritult usaldab, siis toob see enam-vähem alati pettumusi. Poliitiku sõnadesse kahtlev suhtumine tema jutus peituvat väidetele tõestust nõudmine ei ole kunagi liiast. Eriti siis, kui poliitik käsitleb talle võõrast ainevaldkonda. Kui valitsuse 1990. aasta kevadise pöördumise õunad satele sõnadele oleks õigel ajal tähelepanu osutatud ning aru päritud siis võib-olla, et aastapäevad hiljem, kaheksandal aprillil ei oleks vaja olnud tunnistada omaenda aitamiskavade norjumist. Peaminister tunnistas, et põllumajandussaaduste tootmisse on siiani väga leebelt suhtutud. Tulemus on kõigile näha, poeletid jäävad aina tühjemaks ja enne uut saaki tuleb vist saialeib talongi peale panna. Sellel kevadel on tõsine oht, et osa maid jäävad sööti. Rahvast ära toita on valitsus sunnitud rakendama surveabinõusid. Maakonnad saavad konkreetsed kohustused, samuti saavad kohustused talud. Kahjuks viib see samm tagasi käsumajanduse juurde, kuid rahvast tuleb ära toita ja teist teed ei ole. Kevadtööde käiku jälgib valitsus tähelepanelikult. Tuntakse huvi, kas masinapark on korras. Kas seemet, väetist jätkub? Kas siis valitsus ei jälginud küllalt tähelepanelikult kevadtööde käiku või oli huvi masinapargi seemne ja väetise vastu nõrgavõitu või olid veel muud õnnetused igatahes midagi head Eestimaale mullunud aasta ei toonud? Minu keskkoolipäevade pinginaaber Ants Tõnissoo, kes põllumajandusasju teraselt jälgib majandusministeeriumi kõrge hoone akendest kirjutas selle aasta esimestel päevadel. Põllumehele oli mullune aasta katsumuste aeg. Võiks öelda, et see oli koguni karmide katsumuste aeg. Isegi harakas sai vist aru, et riigi abiriiulilt on kadunud möödunud aastal üsna kähku kõik hõbelusikad. Odav sööd, väetised, taimekaitsevahendid ja muu priskem kraam ning samuti raha ja vähegi sobilikumad kokkuostuhinnad. Kadus ka kõrgemalt poolt kavandamine ja hüva nõu andmine. Ütleksin siia omalt poolt täienduseks, et küllap nõuandjaid juba oleks jätkunud, kui kõik oleks hästi sujunud. Möödunud aastakümnetel oli mitu korda, nii et kui põllumajandus oli korralikult untsu keeratud, siis anti maamehele vabadust, tehku ise oma äranägemise järgi elu korda. Muidugi selleaegsete karmide põhireeglid aiast läbimurdmatu aga niipea kui siis põllumajandusele tuksuma hakkas, olid õpetajad ning juhtijad kohe platsis. Või see nüüdki teisiti oleks. Ei jäeta maamats üksinda ega anta talle liigset voli kätte. Mine tea, mis veel lõpuks kokku keerab. Ants Tõnissoo kirjutas möödunud aasta kohta edasi. Suurlinnades arutasid mitmesugused liidud, nõukogud, komiteed, komisjonid ja erakonnad endiselt maarahva ja maaelu tähtsamaid probleeme. Ja osaks saanud ikka ilma maaelanike soovi osavõtuta. Kõige aktuaalsemaks kujunes ikka ja jälle maarahva kahte lehte löömise küsimus. Kumb on tähtsam, kas lagunev kolhoosikord või tärkav talupoegkonda? Päris korraliku kontseptsiooni selles osas muidugi ei ole veel praegugi ega saagi olla, sest pole maarahvale päris omaseid ja usaldatavaid parteisid, liikumisi ja liidreid. Härra Arnold Rüütel loomulikult välja arvatud. Tema vähemalt kuulab ära maainimeste mure jutud. Muus osas aga valguvad pealinna poolt üle Eestimaa kuni Võrumaa viimase vallani välja ainult näljajutud ja talude tagasinõudjad. Põllumajandusliku tootmise järjepidevusest ka enam avalikult ei räägita. Palju popim on praegu propageerida härra Mati Tamme uuringuid põllumajandusliku tootmise kahjulikkusest Eesti majandusele. Muide, Mati Tamme seisukohta nimetatud küsimuses toetavad mitmed teisedki näiteks Kalle Eller, Andres heinapuu ja Kaido Kama, kes kirjutas siin möödunud aasta novembrikuu Postimehes. Tuleks vägagi kaaluda, kas meil tasub praegusel murdeajastul astuda majanduslikult ebaPespektiivsele teele. Kas on mõtet paigutada niigi napp riiklikke ressursse põllumajandusse ükskõik siis kas ühistegevuse säilitamiseks või talumajanduse arendamiseks. Ja edasi oleks viimane aeg loobuda arusaamast, et maaelu keskmeks on põllumajandussaaduste tootmine ning kõik muu on teisejärguline. Maa peab taas muutuma loomulikuks elukeskkonnaks, kus inimesed elavad ja teevad kõikvõimalikku tööd. Alates sellest samast põlluharimisest ja lõpetades tänapäevase kõrgtehnoloogilise väiketootmisega. Niisuguseidki mõtteid öeldakse põllumajandusliku tootmise kohta. Laias laastus ja pikemalt lahti seletatuna on neil tuumakust piisavalt. Iseküsimus on meie karm tegelikkus, kus toiduainete tootmise vähendamise või loobumise ideede taustaks on vaene, kohati lausa tühi, söögilaud arvesse võtmata ei saa jätta ka maaelutavasid ja harjumusi. Ants Tõnissoo resümeeris oma kommentaari sissejuhatav osa just viimati nimetatud asjaolusid silmas pidades. Niisiis kokku oleks pidanud varisemas viletsuse värk. Aga oh ei, mitte midagi niisugust ei juhtunud, sest maainimest, kes on harjunud tööd rügama ja üle elanud mitmed sõjad ja valitsused juba nii lihtsalt põlvili, ei suru. Natukene ta küll vankus, aga toitu tootis vapralt edasi. Ants Tõnissoo lõpetas oma kirjutise Savisaare valitsuse talongisüsteemi kriitikaga sest talongid ei too lisame toidulauale. Lisa toob sinna vaid maarahva tubli ühtne ja ühine töö, mille toeks peaks olema riigi rahvasõbralik majanduspoliitika, ütleb Ants Tõnissoo, väljendades lootust, et uus valitsus tuleb sellega toime. Nüüd on tulnud aeg temalt küsida, kas lootused on täitunud. Ma ütleks niimoodi, et minu lootused kahjuks ei täitunud. Ja noh, öelda, et valitsus peab nüüd midagi korraldama, see on õige. Aga ega midagi korraldatud ka viimastel kuudel ja iga viimasel aastal praktiliselt midagi ei ole. Ja kõige halvem selle asja juures on see, et me Meie põllumajandusalates 1990.-st aastast hakkas minema allapoole, tekkis tootmise tagasiminek ja see kestab tänapäevani. Ja nüüd me oleme juba nii julged, et me julgeme väga vabalt välja öelda, aga prognoosi tootmine ei lange mitte 92. aastal tänavu, vaid ka järgneval, 93. aastal. Ja karta on, et tootmise langus jätkub ka veel 1994. aastal. See on selle majanduse kõige kurvem pool. See langusega tähendab seda, et me praktiliselt juba 1993. aastal jõuame nii-öelda toitlusnormi piirist allapoole natukene. No alates 1990.-st aastast ja võtame neid 93. aasta prognoosi. Siis pilt on väga kurb. Eestimaal lihatootmine selle aja jooksul on vähenenud või väheneb 2,6 korda piimatootmine kaks korda ja kanamunade tootmine samuti kaks korda. Kui nüüd ennustame, et meil on 93. aastal vabariigis veel üks miljon 540000 elanikku see tähendab seda, et me võime liha tarbida 93. aastal ühe elanikkonna kohta elaniku kohta mitte rohkem kui 48 kilogrammi ja piima kusagil natuke üle 400 kilogrammi. Need on need arvud, mis on nii-öelda tarbimisnormidest allapoole. Ja esmakordselt meie Eesti tervisekaitsekeskus julges avaldada ka sellised piirnormid, mida üks eestlane peaks siis sööma ja nende arvestuste järgi oleks siis liha peaks olema 63 kilu, piima peaks olema kusagil 430 kilu ja nii edasi. Kas see tähendab, et me peame hakkama toiduaineid sisse ostma? Arvatavasti 93. aastal ja tõenäoliselt 94. aastal on juba vaja vabariiki osta, siis sega loomseid toiduaineid? Kas põllumajandust oleks saanud niimoodi ümber korraldada või korraldama hakata, et tootmistase ei oleks langenud või ei oleks nii kiires tempos langenud? Tootmise langus on siiski selline paratamatu nähtus, mis nüüd sellest nõu kogulikuste ajast ja plaanimajandusest üleminekul paratamatult oleks järgnenud. Sest ikkagi meie Eestimaa põllumajanduses kõige parema aasta oli aasta 1989 ja tol ajal oli meil väga suur ületootmine sõna tõsises mõttes. Me tootsime üle omatarbest liha kusagil 30 protsenti ja kusagil 40 45 protsenti tootsime viimaste üle. Ja loomulikult selline ületootmine, kui me ei ole suutelised ka oma toiduaineid pakkuma sellises korralikus kvaliteedis, nagu seda maailmaturg nõuab, siis loomulikult põllumajanduse saaduste tootmise vähenemine oli paratamatu, aga mitte ka sellises mastaabis, nagu ta praegu on, sest jätkumine kestab praegu ei ole võimalik näha, et, et see pidurduks niipea veel kus on vead ja mis on vigade peamised põhjused. Ma ütleks, et vigade peamiseks põhjuseks oleks see, et senini meie majanduses ei ole veel peremehi. Meie majanduses ei ole veel omanikke. Kui me räägime praegu, et meil on vabariigis kusagil 10000 noh võib-olla ka natukene rohkem talusid siis ei ole ju meil sisuliselt ühtegi talu omaniku. Ühelgi talunikel ei ole veel oma maad, tal ei ole veel oma kinnisvara. Ja senikaua, kuni me ei saa neid omanikke ei saamega majandust kordama. Kui asjatundlikuks pead meie maaelu poliitikat, ma ei ütle mitte põllumajanduspoliitikat tervet maaelu poliitikat. Mulle tundub, et paljud on väga kampaania liku. No tundub, et me jätkame umbes samas vaimus nagu kusagil seitsmekümnendatel aastatel. See mall ei sobi meile tänapäeval. Aga millest see ikkagi tuleb, kas see on sellest, et poliitikud tahavad oma kitsaid, erakondlike huve lahendada niisuguse lõhestamas poliitika baasil või on tegemist lihtsalt oskamatusega, mis sinu arvates on põhjuseks? Arvata on, et meie parteid, poliitikud. Nad lihtsalt ei näe seda tulevikku, kuhu me tahame ikkagi ütleme, lähematel aastatel Eesti majandusega või ütleme, sealhulgas ka Eesti põllumajanduspraktiliselt jõuda. See pilt on kaunis tume. No kuidas hinnata neid seisukohti, et Eesti põllumajandus ei peagi tootma toiduaineid, et ta peab olema mingisugune teine, kolmas funktsioon. Ja seda seisukohta on võrdlemisi palju pakutud. Kuid me teame, et ka toiduained. Me räägime küll, et nad on välismaailmas odavad ja tõepoolest mõningad väga odavad. Aga meie ei ole siiski veel praegu nii rikkad, et me suudaksime osta Eestimaale ja varustada eesti rahva sisseostetavate toiduainetega. See ei ole praegu võimalik. Ja võimalik ei ole ka praegu, kuigi tootmine, tootmise tase pidevalt praegu langeb ei ole võimalik ja Eestimaa Eestimaa rahvas ja Eesti majandus ei ole valmis selleks, et lõpetada praegu põllumajanduslik tootmine. Ma saan aru, võib-olla 10 15 aasta pärast, kui me oleme sisse läinud Euroopa ühismajandusse, tõepoolest, me peame sellesse tootmissuhtuma teisiti. Arvatavasti paljud tootmisharud tõepoolest tuleb piirata, tuleb lõpetada. Ja ei ole kaugel see aeg, kui me Eestimaal peame hakkama mõtlema selle peale, kuidas rajada kolvi, väljaväljakuid, pesapalliväljakuid, ratsaspordibaase, laske tiirusid ja turism ja kõik muu. See on arusaadav. Kuid selleks on majandusüles ehitada. Aga täna meie majandus ei ole sellises seisukorras. No ja siis midagi juba müüa olema? Loomulikult. Paljud on üldiselt arvamusel, et meie, Eesti põllumajandustoodang ei kõlba mitte Euroopa turule ja ei kõlba mitte ka maailmaturule. Ausalt öeldes päris niimoodi ei ole midagi, ikkagi me saame ka müüa. Kuid kui ma tõin praegu näite 93. aasta kohta ja nimetasin seda tarbitava võimalikult tarvita kogus, siis see kogus ei eelda mitte mingisugust eksporti vaid vastupidi, me peame valmis olema ka loomaga nad saaduste impordiks vabariiki. Selleks, et eksportida, peab meie oma toidulaud ikka enam-vähem olema kaetud. Kui jälgida seda, mida kirjutatakse ja räägitakse siis tundub, et tihtipeale sisendatakse elanikkonnale põhjendamatuid lootusi, et kõik on väga kerge, kergesti ümberkorraldatav, teostatav ja võib-olla, et see on üks põhjus, mis viib teatud tegevusetusele mingisuguse ootusele, et, et kõik laheneb kergesti iseendast, aga just nimelt. Kui me vaatame igal pool, siis oodatakse nagu vanasti keskkomiteelt, et äkki tuleb mingi juhend, äkki tuleb mingi hea idee? Ülemnõukogu korraldab, valitsus korraldab. Aga need ajad on möödas, korraldused ümberkorraldused tulevad altpoolt, mitte üleval täna. Ja selleks, et altpoolt need ümberkorraldajat hakkaks tulema, tekkima, selleks on vaja. Ma veel kord kordan. Meil on vaja omanik, meil on vaja perekonna peremehed on vaja. Meil on vaja kinnisvarad. Selle pealt hakkab riik tulevikus teenima. Mitte riigi poolt makstavast töötasust, et me maksame makse. Sa oled põllumajandusest palju kirjutanud ja maaelust üldse järelikult ka palju selle probleemi probleemide üle mõelnud. Kui sinul oleks võimalus ja voli midagi ette võtta meie maaelu heaks, millest sa alustaksid? Maa ostmisest müümisest kuulutada Eestimaa ostetavaks müüdavaks teha maaomanikud. Sealt tulevad kinnisvarad, sealt tulevad peremehed, sealt hakkab arenema kogu meie riigi majandus. See tähendaks omandi- ja maareformi seaduste revideerimist täielikku revideerimist. Anda maa nendele endistele omanikudena kiiresti tagasi. Ja hakata kiiresti maad ostma. Müüma kas termin endine omanik üldse on õige, ei ole. Taolmanik, ta oli ja on ka praegu omanik. Teoreetiliselt. Teoreetiliselt, sest praegustel omanikel, kes tegelikult on omanikud, nad ei ole veel selle maa või sellega vara, kui seal maa peal on ka mingit kinnisvara, nad ei ole veel selle onu on ja ei ole senikaua kuni meil vastu on, võtmata kinnisvaraseadus, kuni on ametlikult registreeritud kinnisvararegister. Küllap oleks vast hea, kui nüüd valijad tõepoolest tõsiselt mõtleksid et need inimesed, kelle poolt nad oma hääle annavad, oleksid võimelised ja tahaksid tõsiselt selle meie elu põhialuse maa maaelu korraldamise tõsiselt kätte võtta ja ausalt lahendada. No ma loodan, sest maainimesed on ikka kogu aeg väga rahulikult ja väga kainelt mõelnud millise otsuse nad teevad. Ja ma usun, et see saab ka neid olema. Vaadakem kaugemale sõbrad, vaadakem üle kõige selle, mis oleme saavutanud ja üle sellegi, mis saavutamata jäänud. Meie suurimadki unistused on pehkinud, niiet pilkas pimedas veel kännu fosforina hõõguvad. Kuid kändudega ei valgustata, maailma. Oli kangelastegu elada pool elu unistustele. Olgem siis kangelased, loobuge unistustest. Friedebert Tuglas.