Oo, kuidas kihisebja koriseb soo. Seal all keedavad soovaimud määratuis kateldes supiaur, niiske ja külm nagu härmatis, heljub Soobinnal kaugemale, eksib viirastuslik varrajev. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed. Või ei olegi teid? Olete ainult minus eneses? Jah, aga kellel häkastav Kurkse on, kes seal praegu raginaga ümbrust täidab? Mis kõike minus eneses? Kardan, mida siis? Olen sohu eksinud. Õhtu Pikne on möödas, aga ilm seab end pikale sajule. Pime. Iga silmapilk on oodata, et miski, mis ilmlõpmata suur täidab soo, tühjust. Vilkuvad tuled. Aga teie juurde on võimatu pääseda. Mülkad matavad kinni, tee. Õõtsub soo, õõtsub mitme sammu kauguselt. Üle ühe minuti ei tohi ühel kohal seista, muidu rebeneb õhuke rohukeelne minu all. Ja ma langen põrgusse. Seal kohal on enne järv olnud, olen kinni kasvanud järve pinnal. Parem, kui ta ei oleks kinni kasvanud järv, siis ujuksin siit välja. Meie oleme maaelumärkide kandjad, meie teod mõjutavad maaelujõudu. Maaelujõud kahaneb, meie teod, väärad. Aga hirm mõelda, mis siis, kui maaelumärkide kandjad on tõesti eksinud tammuvad soos niisamuti nagu sellest kirjutas Oskar Luts. Kardan, mida siis? Seda, et meid sohu eksitatud on, õhtu pimeneb. Pikne on möödas, kuid ilm seab end pikale sajule. Soopinnas muutub ikka pehmemaks. Jalg vajub sügavamale, iga sammuga jalga, pehmest pinnasest raskem välja tirida. Kas siin soos tulebki vajuda põhja, et siis uuesti pinnale tõusta ja hakata normaalselt elama? Paraku pole teada, et soo oleks oma ohvrid tagasi saatnud. Sohu sattunud ainus pääsetee on vältida vajumist. Veidi üle kahe aasta tagasi avaldati Eesti erakondade ja poliitiliste liikumiste nõupidamisi ühisotsus omandireformi küsimuses, millele on alla kirjutanud 13 organisatsiooni esindajad. Erakondade koostöö on Eesti ajalookriitilistel hetkedel osutunud konstruktiivseks ja viljakaks, aidanud ületada ühiskondlikku ebakindlust ja vältida poliitilisi ummikuid. Omandisuhete radikaalne reform toob kaasa sügavaid, kõiki inimesi puudutavaid ühiskondlikke muudatusi. Sellise kava teostamise eelduseks on rahva täielik informeeritus ja nõusolek ning poliitiliste jõudude koostöö ühiskonna kõikidel tasanditel. Koostöö aluseks on omandireformi olemuse ja eesmärkide ning tema teostamise hädavajalikkuse ühene mõistmine. Omandil vabale ettevõtlusele turusuhetel põhineva majanduse taasloomine eeldab omandisuhete viimist demokraatlikust tsiviliseeritud ühiskonnas tunnustatud eetilisele ja õiguslikule alusele tagasipöördumist omandi puutumatuse kui loomuliku kõlblusprintsiibi juurde. Normaalsete omandisuhete taastamise juriidiliseks eelduseks on nõukogude võimu poolt 1940. aastal ja järgnevatel aastatel omandivägivaldset natsionaliseerimist. Põllumajanduse sund, kollektiviseerimist ja muid omandivastaseid repressioone esile kutsunud seadusaktide kuulud vastamine ebaseaduslikuks ja õigustühiseks nende vastuvõtmise momendist alates. Desomandiõiguse taastamiseks tuleb välja töötada vastav õiguslik mehhanism. Erakondade koostöö oli see siis ikka tõepoolest olemas. Kuivõrd erakonnastunud meie ühiskond kaks-kolm-neli aastat tagasi üldse oli, et kaks aastat tagasi võeti julgus rääkida erakondade koostööst Eesti ajalookriitilistel hetkedel. Isegi praegu on erakondade kõige suurem vahe nende nimetuses ja suuremas või vähemas Crump, püüdes tõestada oma teistest üleolekut paremust ja erinevust osava või vähem osava sõnademänguga. Ei, tol ajal võis vast kõnelda kujunemise algstaadiumis olevatest poliitilistest liikumistest. Püüdlused näidata end küpset erakondadena meenutavat last, kes ala teadvusliku soovis olla täiskasvanu ronib ema või isa kingadesse ja koperdab nendega kõndida, olles ise iga hetk ninali kukkumise ohus. Ei ole erakondadel veel praegugi selgelt välja kujunenud palgejooni. Pea iga mõni üksik erand, välja arvatud erakonna nägu vahetab oma ilmet sünkroonis poliitilise ilmastikumuutustega. Ühiskondlikku ebakindlust on aidanud vältida eesti rahvas ise. Ilma igasuguste erakondade abita on ta ohuhetkedel koondunud unustanud tühised tülid ja seisnud väärikalt rahumeelse kindla müürina sundides oma selgete silmade õiglase pilguga ründamisehimulise sortsedaltuma. Riigikogu valimine on meie nüüdisaja pöördeline moment. Kui pidada tõeseks eelpool loetud ühisotsuse seisukohti siis peaksime praegu olema tunnistajaks erakondade konstruktiivsele ja viljakale koostööle, mis aitab ületada ühiskondlikku ebakindlust ja vältida poliitilisi ummikuid. Konkreetsetest ummikutest on praegu isegi raske rääkida. Kõik kokku on üks suur ummik ja ühiskondliku ebakindlust ei aita keegi ületada. Kasvav kuritegevus, suureneb korralagedus ja elatustaseme langus vaid süvendab seda. Ent need 13 organisatsiooni ja nende esindajad, kes andsid oma allkirja nõupidamisühisotsusele, on seal kirja pandu ilmselt ammu unustanud. Nüüd kus Riigikogusse trügimise tuhinas tihtilugu ei valita vahendeid, oleks vast uute katteta lubaduste pealt varjeva pahuriisumiseks üsna kasulik meenutada varem kirjutatud ja öeldut. Sest mis on kirja pandud sulega, seda ei raiu välja kirvega. Meenutagem mullu jõulupühade-eelset aegset ja järgset perioodi. Missugune paaniline sebimine, rutamine ja närveerimine valitses Eestimaal, sest isegi ajalehe pealkirjades kuulutati. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Jääb ilma talle kuuluvast seaduslikust omandist. Soovitati kiirustada avalduste esitamisega, sest omandi võimaliku kaotamise tähtaeg oli esialgu kolmas jõulupüha. Loomulikult rutati, sest mine tea, kiirustati nii, et kellelgi ei tulnud isegi meelde pärida, millise õiguse alusel võib omanik teatud hetkel õigusest oma varanduse ilma jääda. Segadus tekkis missugune ja see kajastus ka asjaajamises. Kummaline küll, et seaduseloojad ja rakenduse otsustajad ei vaevunud või ei olnud suutelised endale ette kujutama, missugused protsessid käivituvad ja missugust kasu või kahju need võivad tuua. Praktilisi ettevalmistusi omandireformi, eriti aga maareformi mõistlikuks arukaks läbiviimiseks ei tehtud. Maad vallanud tohuvabohust oli selgelt tuntav vaid teatud poliitiliste eesmärkide nimel tegutsemine majanduse ohverdamine poliitikale. Tulemused on selgelt nähtavad meie põllumajanduse seisundis. Kõik pole kuld, mis läigib ja kõik pole tõde, mis poliitik räägib. Poliitiku jutust tõetera leidmine on vahel sama vaevaline nagu liivast kulla väljapesemine. Võib juhtuda, et kuldselt sätendav poliitik on oma kahtlase väärtusega sisemusest peitnud kassikullaläike alla. Ja nüüd tähelepanelikkus kuulamiseks ning mõtisklemiseks ühe tuntud maapoliitiku ülemnõukogu liikme ja riigikogusse kandideerija mõningad seisukohad, mis välja nopitud ajakirjandusest 14. jaanuar 1988. Teisel novembril 1987. aastal suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni juubeli puhul peetud kõnes rõhutas NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov vajadust pöörduda tagasi sotsialismi ehitamise leninlik ja põhimõtete juurde. Võib arvata, et see nõue laieneb kolhooside kooperatiivistamisele. Teisisõnu tuleb realiseerida printsiip. Kolhoosid rändavad, eks kooperatiivideks. See tähendab selliseks kooperatsiooni vormiks, kus Lenini sõnul rahvas võtaks operatsioonist osa mitte passiivselt vaid aktiivselt. Maa töötaja muutumine laiendamise objektist uuesti. Selle aktiivseks subjektiks ei saa toimuda üleöö. See eeldab sihipäraseid strateegilistest eesmärkidest, johtuvaid ümberkorraldusi kõigis maaeluvaldkondades, alates vaimuelust, kultuurist ja lõpetades tootmisega. Paljud maa ja kolhoosielu uuendamise suunad vajavad veel vaidlemist ja täpsustamist. Teaduslikku põhjendamist. Uutes tingimustes peaks lõppema maaelu juhtimine katse-eksituse meetodil. Seda tuleks suunata teadlikult terviklikku kontseptsiooni tõusel, mis arvestaks paindlikult meie maarahva ajalugu ja traditsioone kui ka teiste rahvaste eesrindlikke kogemusi. 12. oktoober 1989 käibele lastud väide, nagu tahetaks maareformi käigus likvideerida ühismajandid maareformi ettevalmistava komisjoni liikmena võin täie vastutustundega vastata, et ühismajandite vägivaldset likvideerimist ei tule. 16. august 1990. Vajab ehk veel kord rõhutamist, et omandi tagastamine rahvakapitali osakutena ei nõua seniste terviklikke majandusüksuste lammutamist. Ettevõtte või majandi edasise saatuse pärast lahti riigistamist otsustavad tema omanikud, kelle pädevusse kuulub muuhulgas ka ettevõtte juhtkonna valimine. Omandi loovutamine kodanikele ei pea muutma riiki vaesemaks. Kuid kindlasti peab muutuma riigi majandussüsteem. Seda on vaja muuta kiiresti ja otsustavalt. Juhul omanikustamise esmaseks sammuks riigi varade inventuur ja omanike ning omandiregistrite koostamine. Seda mõistavad praegu ühtmoodi nii erakonnad kui ka valitsus. 30. detsember 1990. Lõppeva aasta viimasel istungjärgul võeti vastu otsused omandiõiguse järjepidevuse taastamise ning maareformi ajal juuste kohta. 1991. aastal saab maareform ometi kord alata. Nimetatud seadused arvestavad omandiõigust, aga püüavad vältida tekkida võivat uut sotsiaalset ebaõiglust. Järgmisel aastal ootan uut talupidajateks soovijatel lainet. Kui siiani on uus talunikuks hakanud üksikud entusiastid, kelle kogetud raskused ehmatasid ära enamiku asjast huvitatuid siis tänu eelpool nimetatud seadustele kujuneb välja terviklik talumajandussüsteem. Kui inimesel endal jõudu pole, on võimalik maa anda rendile kas või kolhoosile. Ja vaat need oma tegevust jätkata senikaua, kuni maareform on lõplikult läbi viidud. Muidugi ei saa maareformi läbi viia ühe aastaga. See võtab vähemalt viis aastat. Kaheksas mai 1991 maareform tuleb läbi viia võimalikult kiiresti. Kogu maaelus, eriti aga põllumajandustootmises, peab eraomand muutuma domineerivaks. See on vajalik eeltingimus üleminekul turuma majandusele. Maareformi tulemusena ei tohi suurem osa põldudest majanduslikest tootmispõhifondidest käibest välja langeda. Erinevate omandi- ja tootmisvormide proportsioonid kujunegu välja nende otstarbekuse alusel, arvestades sotsiaalseid ja ökoloogilisi nõudmisi. Ainult otsustav reform loob eeldused elatustaseme edaspidiseks tõusuks. Vastasel korral kestab meie langus veel aastakümneid. 21. oktoober 1991. Maareformiseadustega peaks kõigile seniste ühismajandite inimestele selgeks saama, et nõukogu liige struktuuridel ei ole enam pikka iga. Sooviks väga, et järgmisel aastal jõuaks vähemalt 60 protsenti maast ja tootmisvahenditest eraomandusse. 90 protsenti oleks juba ideaalne saavutus. Kaheksateistkümnes oktoober 1991. Vahest kõige olulisem on aga endale aru anda sellest, et erastamismeetodi vaba valik on võimalik ainult teatud ajani. 31. oktoober 1991 loosung, et kõikidel tootmise omandivormidel peavad olema võrdsed õigused, on ajast ja arust. Parem oleks kohe praegu muuta tootmissuhteid ja hakata üle minema konkurentsivõimelisele talumajandusele. Eesti põllumajanduse normaalset arengut pidurdavad ka teatud poliitilised jõud, kelle eesotsas seisab maaliit. Kevadel oli see erakond aktiivsemaid valitsuse kukutajaid. Kui Lätis on tänaseks maaliit likvideeritud, siis ülemnõukogu presiidium äsja hoopis kinnitas Maaliidu uue põhikirja. Endised kommunistid lähevad üle Parempoolsesse tiiba, et oma positsioone kindlustada. Selline tegu on ebaeetiline. Kõige rohkem on kahju, et sellist poliitikat toetab ka härra Rüütel. Jällegi kuuluvad ju sõnad, et me ei tohi midagi kardinaalselt muuta vaid peame andma kõigile arenguks võrdsed võimalused. Selline suhtumine saab meile juba kolme-nelja aasta pärast hukatuslikuks. Riigi abiga on vaja kolhoosid sovhoosid selliselt reorganiseerida, et oleks võimalik eraomandus. Leidke ühistegevus. Nii ei läinud nelja aastatki, et jõuda sotsialismi ehitamise Leninlikest põhimõtetest ühismajandite reorganiseerimise, see tähendab likvideerimise riikliku poliitika nõudmiseni. Sest erastamismeetodite vaba valik olla võimalik ainult teatud ajani. Ja kõikidele tootmis- ning omandivormidele võrdsete õiguste lubamine on samuti ajast ja arust. Arengu võrdseid võimalusi toetavad poliitikud langevad revolutsioonilisi ümberkujundaja hukkamõistu alla, sest nende tegevus olla ebaeetiline. Mäletan 1940. aasta maareformi. Veel selgemalt on meeles see, kuidas sõjajärgsetel aastatel jõuti kolhoosideni. Algul kinnitati pühalikult, et Eestile on omased talud. Maareform seisnes nõndanimetatud maa õiglases jaotamises maa andmises nende kätte, kes seda harivad. Siis algas sundvabatahtlik kolhooside moodustamine, mida ergutati taludele kõrgete maksude ja normide kehtestamisega. Üle jõu käivate maksude normidega, mitte toimetulejaid anti kohtu alla ja mõisteti vangi. Ja kui kolhooside moodustamisele ikka veel õiget hoogu sisse ei saadud, siis jõuti kiiresti lõppeesmärgini. 1949. aastal märtsiküüditamisega. Riiklik poliitika viis maaelu ümberkujundamise kiiresti ette seatud rööbastele. Igasugune revolutsiooniline ümberkorraldamine on majandust hukutav. Eesti majandus põdes pikka aega sõjajärgsete aastate nõukoguliku vägivallapoliitika tagajärgi. Läbi kannatuste ja mõttetute raskuste, mida nõukogude võim nii lahkel käel oskas maarahva kaela veeretada suudeti ometi ka neis rangelt piiratud tingimustes rajada tootmine, mis toitis ära oma rahva ja andis ka kaubatoodangut. Kui maaelu arengut piiravad tõkked eemaldada, siis ei ole kahtlust, et maainimesed ise leiavad endale õige elukorralduse ja tootmismooduse. Antagu vaid aega atra seada. Alles 1990. aasta lõpul kinnitas meie maapoliitik, et maareformi läbiviimine võtab aega vähemalt viis aastat ja nii kaua saavad oma tegevust jätkata kolhoosid. 11 kuud hiljem kargata turie teisele mehele, kes on sisuliselt samal seisukohal ja süüdistab, et tema suhtumine saab, mille kolme-nelja aasta pärast hukatuslikuks. Üldse kui palju me teame oma praegustest ja tulevastest parlamendiliikmetest. Usutavasti on paljudele üllatuseks mõõdukatelleeris kandideeriva maapoliitiku kuulumine lisaks kohalikule erakonnale veel rahvusvahelisse radikaalses parteisse. Ajalehe partia Novaja käesoleva aasta mainumbrist saame teada, et 30.-st aprillist kuni kolmanda maini oli Roomas radikaalse partei kongress. Eestist võtsid sõna Lembit Annus, geenik Israel, Jan Aleksei sööbin ja Pavel Panfilov. Uuteks liikmeteks said Nikolai aktsiinin, Vladimir Lebedev ja Ivar Raig. Mõõdukas radikaalsus või radikaalne mõõdukus. Kui valijad vaevuksid võtta kätte vanad ajalehed ja lugeda neist, mida lubati eelmiste valimiste eel ning meenutaksid järgnenud tegelikkust, siis suhtuks, et nad vist mõnegi praegu Riigikogusse kandideeriva isiku sõnadesse suure ettevaatusega ja eksis isikusse endasse, samuti eriti neisse, kes paistavad silma konkurentide mustamisega. Ei ole ju midagi lihtsamat kui enda saamatust, oskamatust või poliitilisi värvivahetamisi ning meelemuutusi varjata tähelepanu suunamisega teistele versioonidele. Me kõik oleme maaelumärkide kandjad. Igaüks omamoodi. Meie teod mõjutavad maaelujõudu. Seda enam, mida suurem võim on kätte antud. Praegu on võimu kätteandmise aeg. Meie ise oleme need, kes otsustavad, kelle kätte usaldada elu korraldamine. Praegusel hetkel oleme meie valijad tähtsamad kui need, keda valitakse. Meie just nagu otsustame, keda lubada riigikogusse ja keda mitte. Kuid siis, kui valimised on möödas, on võime voli valitute käes. Kui riigikogu tuleb kehv ja tema poolt kinnitatud valitsus osutub viletsaks siis ei saa meie oma käsi süüst puhtaks pesta. Isegi vaatamata sellele, et kehtestatud valimiskorra järgi võid anda küll hääle sümpaatsed Jukule. Valituks osutub vähem hääli saanud vähem sümpaatne Petka. Möödunud valimiste eel tõestati meile, et maailma parim on ühe ülekantava hääle valimissüsteem. Nüüd öeldi, et valija ei pea karu saama, kuidas häälte tõstmine ühest kohast teise käib. Aga ärgem unustagem dokumenti, mida uurima hakkasime. Kui 13 organisatsiooni esindajad kirjutasid alla ühisele otsusele, et omandisuhete reform eeldab rahva täielikku nõusolekut ja informeeritust siis tulnuks sega tagada. Niisamuti pidanuks toimima ka poliitiliste jõudude koostöö omandireformi olemuse eesmärkide teostamise ühese mõistmise alusel. Otsuse avaldamist on möödas üle kahe aasta sõitsid ringi Eestimaal ja ma ei kohanud inimesi, kes oleksid omandisuhete reformist piisavalt informeeritud rääkimata juba nende nõusolekust. Seda viimast pole neid lihtsalt küsitud. Ühisotsus peab normaalselt omandisuhete taastamise juriidiliseks eelduseks nõukogude võimu poolt omandivastaseid repressioone esile kutsunud seadusaktide kuulutamist ebaseaduslikeks ja õigustühiseks. Nende vastuvõtmise momendist alates tähendab kriips peale õigusvastastele seadustele ja õiglus jalule. Aga miks siis lubage küsida? Räägitakse ja kirjutatakse kogu aeg endistest omanikest. Kui 1940. aasta nõukogude võimu seadused tunnistatakse olematuks siis saab rääkida vaid omanikest neist samadest seaduslikest omanikest, kellele vara kuulus, enne kui nõukogude võim selle röövis. Järelikult ei ole ka mingisugust alust nõuda, tegelikult tähendab seaduslikult omanikult mingisugust avaldust ja muid dokumente talle kuuluva omandi tagastamiseks. Ja veel enam siduda seda mingisuguse tähtpäevaga, mille möödumisel omaniku õigust tema seaduslikule omandile lakkab olemast. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 17 ütleb. Kelleltki ei või tema vara meelevaldselt ära võtta. Eesti vabariik on ÜRO liikmesmaa ja peab juhinduma samast põhimõttest. Järelikult oleks normaalne, kui pärast varaja omanike registri koostamist võtaks vastav ametkond kontakti vara omanikega Nendesamadega, keda seniajani armastatakse nimetada endisteks omanikeks ning jooksutada ühest kohast teise loomaks muljet, nagu oleks neilt röövitud varanduse tagastamine neile või pärijaile mingisugune eriline heategu. Kui nii läheneda, siis selle sammuga tunnistatakse nõukogude võimu 1940. aasta aktide õiguslikust ning ka Nõukogude võim Eestis oleks selle loogika järgi olnud seaduslik. Niisugune vasturääkivusi meie omandireformiseadustesse ja mitmetesse poliitilistesse dokumentidesse peidetud. Näiteks nõue, et represseerimist tõttu parajasti ilma jäänud võivad selle tagasi saada vaid siis, kui nad on rehabiliteeritud. Kui ebaseadusliku võimu ebaseaduslikku tegevust takistab seaduslikule omanikule tema vara tagastamist siis tähendab see ju ebaseaduslikku võimu ja tema toimingute tunnistamist seaduslikuks. Milleks niisugune totter mäng? Vastuse saame vast sellest, kui tuletame meelde maa seaduseelnõu ümber käinud võitlust mullu suvel. Seaduseelnõu autorid ei pidanud seda endist omaniku miskiks õigeks omanikuks. Talle kehtestati mitmesugused piirangud, mis tõelise omaniku puhul ei oleks saanud kõne alla tulla. Kõigest oli näha, et maa püüti taas mängida riigi kätte. Selleks, et läbi minna, oli see katse liiga läbipaistev. Üsna palju tehti ringi. Ja ometi pidid seadusloojad ise väljendama kartust, et ees seisavad suured tülid ja riiud. Sest nii omandireformi aluste seadus kui ka maareformi seadus võeti vastu vigastena. Soovitati, et seoses maaomandiga ilmutataks rohkem inimlikku mõtlemist ja kaalukust ning ei võetaks vastaspoolt kui eesti rahva suurimat vaenlast. Inimliku mõistmiseni jõuab igaüks iseendas ja eraldi. Selleks on vaja aega ning soovi ja oskust vaadata eluga vastaspoole mättalt. Igasugune liigne kiirustamine pingestab olukorda, tekitab viha ja konflikte. Vastasseisu vähendamine ja selleks mõistlike teede otsimine eeldab olustiku põhjalikku tundmaõppimist. Poolte seisundis ja seisukohtades peituvat erisuste lähendamist rahumeelseteks arutlustes läbirääkimistes. Meie majanduslanguse pidurdamise kõige keerukamad küsimused on seotud eluga maal ja maaomandiga. Maal tegutsevad enamikel juhtudel oleks vist õigem öelda, et peaksid tegutsema reformikomisjonid. Neid on palju ja erineva töövõime erinevate teadmiste ja oskustega. Kahjuks on nad küllalt suures osas jäetud ilma vajaliku tasemega juriidilisest ning teaduslikust abist. Enamikel juhtudest lahendatakse üksikküsimusi käsitlemata piirkonna kui terviku arengut. Niisugune omanikustamise tee võib kujuneda pikaks ja vaevarikkaks, mille tulemusi saavad oma nahal tunda lõppkokkuvõttes kõik. Kaheksandal augustil 1990 alla kirjutatud erakondade ja poliitiliste liikumiste nõupidamisühisotsuses räägitakse tagasipöördumisest omandi puutumatuse kui loomuliku kõlblusprintsiibi juurde. Omandi puutumatus ei ole mitte ainult seadusega tagatud omandiõigus, vaid selle all tuleks mõista ka omandivastaseid, omandit, kahjustavaid, kuritegelikke rünnakuid, vargusi ja röövimisi. Meil on kujunenud niisugune olukord, et sel ajal, kui ei suudeta kuidagiviisi mõistlikult ja korrektselt korda seada omandisuhteid on ühtlasi igasugune omad pideva ning järjest suureneva ohu mõjuväljas. Kuritegevuse kasv on nii kiire ja kurjategijad haare muutunud sedavõrd ulatuslikuks, et hakkab juba kaduma mõte omandi soetamiseks. Seda kahe aasta vanust tekstina sisukate ühisotsust lugedes ning ühtlasi tõmmates paralleele selle aja jooksul toimunud ja toimuvate protsesside mõjuga ühiskonnale. Tekib kahtlus, et enamik organisatsioone on selle dokumendi ammuilma unustanud. Tuletame meelde, milliste organisatsioonide esindajad andsid oma allkirjad. Need olid konservatiivne rahvaerakond, kristlik-demokraatlik Erakond, Kristlik-Demokraatlik Liit, Eesti liberaaldemokraatlik, partei maa, Keskerakond, Rahvusliku Sõltumatuse partei, roheline partei, sotsiaaldemokraatlik iseseisvuspartei rahvarinne, naiste ühendus, Kirjanike liit, teater, liit ja maa, Talupidajate Keskliit. Valijatel on võimalus pärida, mida üks või teine erakond või liikumine on otsuse heaks korda saatnud. Soo kuidas? Kas siis jälle olen soos? Tulin ju ära soost? Ei Ma olen tõesti jälle soos. Haisvad mudaloigud ja mülkas mu ümber. Vajun. Keegi tõmbab mind jalust allapoole, mis juba olengi vajunud põhja ja see seal pole keegi muu kui soovaim. Tapan su sookoll. Tuleval ööl laen püssi hõbekuuliga ja lasen su maha.