Meie oleme maaelumärkide kandjad, meie teod mõjutavad maaelujõudu. Kui meie teod mõjutavad maaelujõudu, eks siis ole ka selge, et maaelujõu kasv sõltub meie jõukusest. Meie oskusest, võimest ja tahtmisest anda maale nektarit. Seda jumalate jooki, mis teeb surematuks. Anton Hansen Tammsaare ütleb Vargamäe Andrese suu läbi. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Ei olnud Andresel vaja seletama hakata, et midagi tegemine tähendab ainult mõistlikku ja kasulikku tööd. Niisugust, millest kasvab tulu endale ja teistele. Ja ikka nii, et maa saaks elujõulisemaks. Olgu see siis sookraavi kaevamine, jõe puhastamine, maaharimine või karjakasvatamine. Niimoodi on Eestimaa mees ammust aega mõelnud suurelt osalt tänase päevani välja. Aga linnas ei ole sedasi. Linnakividel mõeldakse igasuguseid mõtteid maha ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. Vargamäe Andresele oli see tema elu viimastel päevadel tekkinud nähtus selline, millest ta hästi aru ei saanud. Enne seda vastuseisu ei olnud, aga niipea kui mõisad tükeldati, siis tuli, seisid vastamisi linn ja maa ja katsusid 11 ära neelata. Ka meie päevil kisub järjest enam linna ja maa vastuseisu poole. Seda enam, mida kiiremini tahab linn maad tükeldada, laskmata maal ennast loomulikul teel ja tempos jaotada. 1990. aasta kevadel kirjutas Evald Jõgis. Kevad on käes ja põllumees põllule minemas, tal pole aega arvesse võtta. Ta, kas poliitiline olukord riigis on hea või halb? Kas elame okupeeritud või okupeerimata territooriumil, kas valitsus on kompetentne või võhiklik? Põllumees peab põllule minema, sest lõoke lõõrib Jeteist kevadet sel aastal ei tule. Kui ta ei lähe, jääb rahvas nälga. Põllumehel pole õigust parlamendipoliitiku kombel erapooletuks jääda. Seda enam vajab põllumees kaitset ja rahva toetust. Kas tal on see toetus olemas? Ei ole. Vastupidi, me oleme hakanud oma toitjat häbenema, sest ta on väga vastuoluliste tootmissuhete kandja. Ta on piinlik öeldagi, kolhoosnik majandijuhid aga said õilsate isamaalaste tahtel endile orjaaegsete ülikute tiitlid ja nii pole tänavune põllule mine ja just eriti rõõmus. Linnakabinettides võib asi aga hoopis teises valguses paista. Jaan Leetsaar kirjutab. Minu jaoks ei ole punane on sõimusõna ega kellelegi tahtlik solvamine. Järgneb lausa teadusliku maiguga pik formuleering millest selgub, et too parun on hoopiski praegustes tingimustes töötava juhi seisundit täpselt määratlev kujundlik väljend. Seda ta kahtlemata on. Julgen arvata, et enamik majandijuhte ja spetsialiste on palju mõelnud oma osa ülemaale nii võõras käsumajanduse süsteemis. Tunnen ka juhte, kes on oma hoolimatu käitumise ja kõrgi suhtumisega paruni tiitli otseselt ära teeninud. On juhte, kes räägivad küll kenasti, aga ise hoiavad küünte ja hammastega vanast kinni ning on sellega ka kriitikat väärt. Kõiki on aga ikkagi. Jaan Leetsaar ja tema mõttekaaslaste jaoks pole punaparun sõimusõna eeskätt juba seepärast, et nende endi kohta pole neid kujundlike väljendeid kasutatud. Kui hakkaksime neidki millegi punasega ära märkima, oleme ju kõik kommunismi ehitanud. Siis ei meeldiks see vist eriti ja ajaleht peaks solvamise pärast õienduse avaldama. Põllumees on sedagi märganud, et samal ajal, kui agronoom on opmann pole vabriku insener seda teps mitte. Ajal kui tehase või teatri direktor kannab auga oma direktori tiitlit, peab rahva valitud kolhoosi esimees puna paruniga leppima. Ta mõtleb selle üle ja tuleb järeldusele, et see on üks linnameeste temp. Kuidas nad seal linnas nii puhtakesed on, kolhoosnik, aga ropp. Jakole. Põllumees taipab väga hästi sedagi, et ta langeb sageli agarate poliitikategijate ambitsioonide ohvriks. Ei saanud Raig oma erakonna loomise päeval Türil ilma vereimejate peale saab Pivalamata sikud, eraldati kähku lammastest. Mis aga erakonnas endasse puutub, siis jäi laia sotsiaalse kandepinnaga Maarahva Ühendus nagu lugupeetud Arnold Rüütel oma pöördumises lootis seekord külvist loomad. Tegijatele polnud laia kandepinda vaja. Mis tuleks teha, et punaparunid mõistaksid ilma solvamata, et nad on tõesti punased parunid, küsib Jaan Leetsaar. On vaja, et nad mõistaksid, tunnetaksid oma tegelikku ühiskondlikku seisunditega, hakkaks narri kombel seda kaitsma. Just punaparunid ise saavad ühiskonnas teha otsustava pöörde. Oleks ilmunud justkui uued Leninit ja Stalinit, kes ihkavad klassivõitlust, langeksid uudia, lendaksid laastud. Maarahvas on seesugust võitlust enda nahal nii valusasti üle elanud, et puudub igasugune tahtmine end järjekordselt kõrvetada lasta. Talumees tunnetab oma naha ja karvadega, et poliitilistes otsustes on vaja tasakaalukust. Et oleme hurraa reformide jaoks liiga vaesed. Aega kulub sellekski, et teise põlve kolhoosnike talupidajaks tagasi jõuaks mõelda, muust rääkimata. Talumees ei ihka poliitika võitlusse söösta, aga heatraktoritajaks ta küll kohe mitut. Ta ootab pikisilmi, millal riik oma armuliku palge tõeliselt maa poole pöörab. Millal linn hakkab talle kasutamiskõlbulike tootmisvahendeid valmistama. Põllumees vajab selgeid seadusi, terviklikku põllumajanduspoliitikat ja head õpetustki. Aeg on raske. Niipea keegi neid hüvesid talumehele kandikul kätte ei too. Seepärast erutagi maainimene veel oma punaparuneid, Okma neide kiltraid šašlõki vardasse ajama. Me vaikime kõigest sellest häbeneme. Ajakirjanduses on ekskavaatoritehase toetus kahele talumehele suursündmus, samal ajal kui kümnete tuhandete põllumajandustöötajate selle kevade ja selle aasta muremõtted üksmeelselt maha vaikime. Tõelise küünarnukitunde asemel tunneb maamees praegu Nii kirjutas Evald Jõgis kevadel kaks aastat tagasi kas eelmise ja tänavuse aasta kevadel oli midagi paremuse suunas nihkunud. Kas küünarnukk ribidest on kadunud? Tänavu oli eriti soodussuvivilja koristamiseks. Aga veel augusti lõpul Eestimaal ringi sõites tabas pilk üleküpsenud, koristamata juba mustaks tõmbunud viljavälju. See näita maaelujõu säilimist, kasvust rääkimata. Maa oli oma tööga kogunud suured rikkused. Nüüd seisavad need suurelt osalt kasutamata või on laiali tassitud. Maainimene vaesub täpselt samuti nagu Vägivaldse koloniseerimise ajal. Ja ka praegune korralagedus kaetakse sõnavahuga, seekord demokraatiast ja turumajandusest. Meie praegune demokraatia on hirmuäratavalt sarnane proletariaadi diktatuuriga ja sellele järgnenud nõndanimetatud sotsialistliku demokraatiaga. Praeguse demokraatia sisse mahub diskrimineerimine, kuigi seda tunnistada ei taheta. Demokraatia on rahvavõim, kus kodanikud on seaduse ees võrdsed. Kuhu jäi demokraatia, kui maal valiti reformikomisjonid, kuid majandijuhid ei tohtinud sinna kuuluda? Miks ei võinud valijad ise otsustada, keda valida? Ei midagi muud, kui, et punaparunid jäeti ilma õigusest olla valitud. Oleks meil oma Siber, võiks nad sinnagi saata. Mind ootab Eestimaa keskel ühes väikeses maamajas üks tuba. Seal on palju raamatuid ja käsikirjalise märkmeid, mõtteid, ülestähendusi. Need on kirjutanud üks mulle lähedane inimene, kes viiekümnendatel kannatas kulaku peresse kuulumise pärast. Ja nüüd mahuks punaparunite klassi. Ainult et tema vaatab meie kummalist elu juba kaks aastat teisest ilmast. Mina loen seda, mida ta kirjutanud pärast pikki tööpäevi öösiti. Loen ja imestan, kui vähe ma tean isegi väga lähedasest inimesest. Mahaga seotud inimene loeb raamatut, mõtiskleb kirjapandu üle, seob seda oma eluga. Ei oska meie öelda, kui palju on selliseid inimesi maal. Neid on lihtsalt palju. Ühest märkmete vihikust, leian Hando Runneli värsiread. Kus on ikkagi isamaa pale kui sellelt pühkida kõik, mis on vale? Valetame, tunneme, tõesti kõik, teame. Ent kas just meie need pühkima peame? Pühime küll. Ent kui mõtelda järgi, äkki ei jäägi siis palju säält järgi? Ühel hilissuve summede öö hakul olen külas oma vanal sõbral kaljujärvel. Me oleme nii mõnigi kord veetnud pikki tundemaailma asjadest rääkides ja vahelduseks 11 musta huumoriga ergutades. Sedapuhku aga viin ma esmakordselt juttu tema elukäigule. Aastakümnete vältel ei olnud otsekui sõnatu kokkuleppe järgi teineteise minevikus sorinud. Sellel ööl käsi esmakordselt mänge lahtiste kaartidega. Tean, et Kaljujärv sõjas ja ma tahan teada, mille eest ta sõdis. Valikut ühelgi mehel. Avaliku nimetusega nojah, aga tol ajal metsaminejaid palju ei olnudki. Või kui, siis mõned üksikud väsi talle. Tegelikult ikkagi sa võitlesid nõukogude võimu vastu. Ja seda muidugi jah, nõukogude võimu vastu küll. No kui nüüd tagantjärele mõtelda, siis nõukogude võimu vastu võitlesid enamuses eestlased vist kõik? Ma arvan, nii ka need olid ka nõukogude võimu vastu, need sõjamehed vist enamuses ma muidugi võin ka eksida. Kes mobiliseeriti punaarmeesse. Valikuvõimalusi oli varem rohkem siis kui Saksa sõjaväkke mindi, vabatahtlik, tegelikult ka neil oli valikuvõimalus, keda mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke Serbiasse periood, mobilisatsiooni ma pean silmas seda perioodi, see oli ääretult lühike. Aga tol ajal oli stabiilne olukord, noh ma mõtlen selles mõttes stabiilne, et ega niisugust rinde suuri liikumisi siia või sinnapoole Jald Sul oli valida. Nagu me ütleme Vene võimu ja Saksamaa vahel, kelle vastu võidelda, kelle poole mina oleks, võitlen mõlema vastu. Aga seda võimalust praktiliselt noh, praktiliselt ei olnud, võib ütelda, noh, me võime üksikisiku suhtes rääki. Jah, tõesti nagu minna metsa, meil ollakse võitnud mõlemate vastu, mulle kumbki nad ei meeldinud. Aga selles ma üldse ei kahtle, et parema meelega mindi saksa poole peale tolle pärast, et noh, Vene valitsusel lühikese ajaga oskas ennast hästi täis lasta ja rahva teha ennast ikka vastu võtmatuks. Vot selles oli asja tuum, sellepärast Parema meelega mindi sinna, et selle kaudu võib-olla uuesti seepärast, ega noh, see Eesti vabariigi aeg oli lühike küll, aga ta ikkagi isegi noorele taktika leiate siis ka midagi mällu. Kummagile poole ei olnud, noh, ma ütleks, julgen ütelda küll niiviisi, et. 90 protsenti ei oleks läinud kummagile poole, need, kes olid vabatahtlikud, kes läksid ka Saksa sõjaväkke, nendest enamus läks ikka selle mõttega nüüd väidelda vene valitsuse vastu, aga ma ei usu, et nad leidsid selle poolt, et noh, sakslane, veedaks, Need küsimused nii minu arvates väga üheselt ei olegi. Ma arvan ka, et nad üsna keerulist on nüüd mõne sõnaga, mis sinust edasi sai, siis natuke aega, olen kindel ja ja siis olin No ja siis tulin Eestisse ja siis elasin korraliku mehena edasi hakkasin tööd tegema ja siiamaani. Vaat nüüd ongi see huvitav probleem, et praegu kiputakse tihtipeale süüdistama neid, kes siis dollar nagu sinagi tulid tagasi ja hakkasid tööd tegema. Mis oleks siis saanud, kui sa poleks tööd tegema, hakkavad, mis sisu saanud? Jaa tollega seoses mind ei mobiliseeritud. Vene sõjaväkke. Ma olin viimase kursusel oli neid sõjaväkke enam imetud, lõpetasin kooli ära ja siis hakkasin tööle tol ajal meest või räägi mulle tähtis mõiste sotsiaalne päritolu. Kuidas see sind mõjutas, mina õnnelikult sellest asjast tulin välja. No ma ütlen sellepärast õnnelikult, et ega sel ajal minu päritolu eriti vastuvõetav ei olnud. Mul ema küüditati Siberisse. Saksa ajal veel siis, siis oli kaheksa niisugune võimalus, et sõjaväkke võtta. Kui on talu või kui sa oled, ma täpselt ei mäletagi enam akanis pikendusi anti sisse. Talu tehti minu nimele, pärast kukkus nii kuradi kurioosseid lasi välja, mind tehti kulakuks. Läks must õnnelikult mööda ja ma olin ära Tartus ja küüditamised ja. Ja ema viidi ära ja ega muidugi toni üldiselt teada teada või ühesõnaga ma neid ankeetides ikka nagu unustasin ära. Ma ei teinud nii täpseid ankeete ankeete muidugi vaja täita, ega ma nii täpselt ei kirjutanud otse täna, esimene võiks esimest korda siis mida sa räägid, seda? Kui nii võtta, siis esimene aasta kus ma seda ütlesin, avalikkusena ma seda ei ole, muide üldse rääkinud. Seda jah, et ma saksa sõjaväe asemel seda mulle isegi lapsed ei teadnud veel aasta tagasi. Kolm aastat töötasin seal. Noh, see firma kah nagu sai, asutatud alles seal, kahe mehega, seal üks ülemus oli kuu aega enne mind töötanud. Kuu aja pärast asusin ka sinna tööle ja kolm aastat seda filmi näeme lõpu natukene siis läksin ülikooli siis määrati kallaste rajooni, seal töötasin 11 aastat. Alguses töötasin põllumajandusvalitsuses tõuaretuse zootehnikuna kolm kuud siis süsteem organiseeriti, tehti traktorijaamad. Ja siis ma töötasin traktorijaama algusest kuni ratturi anna lõpuni. Peaspetsialistina. Et kohta omal tahtel ma valin elus tallu, ei olegi kogu aja kas reorganiseeritud või likvideeritud. Vähemalt kõige halvemas mõttes likvideeritud sind veel ei ole. Ja mälestavad kõige halvemas mõttes ei ole, aga aga jalgealused on nagu ära likvideeritud, kus on kohta või Raivo näiteks sellega seoses likvideeritakse, organiseeritakse, siis sa oled nagu väikselt jalutab asjale. No ma juba ühe aasta töötasin Alatskivi sovhoosi direktorina ja ühtlasi ka Tartu siis tol ajal oli ta vist tootmisvalitsus Ja no ja siis tulebki sealt ära Pärnu tootmisvalitsus. Ja nii nagu ma tean lõpuks sotsionaalsele kuulsa seavabriku direktor ja ühtlasi rajajaja ehitaja. No see, see on juba pikem jutt selle peale, ma võin vast nii palju vahete. Ega tol ajal seavabrikuid ei esitatudki liidus. Aga see seavabrik hakkas meil lihtsalt mõttesse ja välja kooruma tollest, et. Tol ajal piin andis enamus majandites kahjumit. Piimatoode. Ma rõhutaks veel suurte lollustega kahjumisse viidud, muidu ta kahjumis praegu ei oleks. Aga tol ajal oli, viimane andis kahjumit ja kasumit andsite noh, linnukasvatus ja seakasvatus, aga Pärnu rajoon oli niisugune rabade vahel sinipõldu, väiksed majandid. Ja seakasvatus oli vabariigis üks nagu tagaotsas ja majandid olid majanduslikult kandis nõrgukesed siin. Ja noh, siis lihtsalt tekkis kuramuse mõtet, et tuleb ehitada, katsumi ehitada, mitmete majandite pääle koopereeritud on, ega ta ei ole nagu riiklik, ta on algusest peale olnud niisugune ühisettevõtmine, kuskil 20 majandiga oli 21, kõigepealt. Me rehkendasime välja siis. Noh, niimoodi, et nendes majandites, kus ei tasu nagu sigu noh, nii väikselt pidada, kus nagunii oma endal tohutu kõrge nende baasil siis teha siia üks suur ja ja siis osa majandid, kuus majandid, meil oli plaanitud niiskid, peavad sigu edasi, nii läks ka. Ja vot siis see mõte tekkis. Kas praegu seavabriku ristlejal? Aga ega seda risti vaja peale panna ei olekski? Noh, ma pean silmas silmas seda, et et ega mina vanast tööka asjameestele väga ei allunud, mul on niisugune süttise loom. Aga praegu ei olegi vaja alluda nelja ju ja nüüd oleks saanud või noh, saaks ka mängida ilma selleta välja. Muidugi valitsuse poliitika lasime põllumajanduse põhjasõjaväeõpikud, need kõik on põhjas. Seda põdeda annab võib-olla üks nüüd juba neli, 50 aastat, mitte vähem. Ütle, kas sa kahetsed seda, et saab pärast seda, kui nõukogude võimu vastu võidelnud Tulid Eestisse hakkas siiski Eesti maaelu edasi arendama. Nendes tingimustes võimalik oli? Seda ma küll ei kahetse. Seda ma küll ei kahetse näidata ja seda nii ei saagi võtta. Aga kui neid siin mujal Eestimaal, noh, nagu neid nimetatakse, punaparun näiteks ja kui need mehed midagi oleks teinud, siis oleks praegu Eesti vabariik, ei olekski olnud. Siis oleks Eesti. Ma pean silmas ikka neid, ei, ma ei taha ennast sinna kilda kannagi. Siin on palju niisuguseid tegusamaid mehi olnud, kes Eesti põllumajandust jällegi noh, enam-vähem Eesti põllumajandusküllalt heal tasemel, aga sinna viia, ega see nii väga lihtne ei olnudki. Nende meeste tohutu töö siin kahetseda ei ole siin midagi, ma arvan, et mõne aasta pärast kahetsetakse, et see asi niiviisi läks ta või noh, mitte ei läinud hakata sinna veidi rumalasti välja. Müüdud sõda küll tuleb kahetseda, arvab, aga nüüd ei jää neil uutel meestel, kui tulevadki paremad mehed, tuleb teha suuri välislaene. Ja selle paari-kolme aastaga, mis on need põhja majandus viidud. See tähendab seda, et meie lapsed ja lapselapsed maksavad neid võlgu. Mis nüüd tehakse sellepärast, et ära toita ja küta kuidagi ära kõigi nende suurte lolluste pärast, mis siiani olid siin, nüüd tehti. Lolluste põhjuseks on see, et nendes küsimustes, mis tehakse, on ikkagi tegemist minu arvates ikka päris lollide inimestega. Ja ta ei tarvitse olla nüüd noh, absoluutselt loll, aga küsimus on, tuleb ikkagi nii võtta, kui inimene ei ole, ei ole majandusega kursis, aga majanduspoliitikat ilma majanduseta, mina ei tea ühtegi riiki, kus ta oleks olnud. Aga noh, meil ju siin ikka aferist, kes ma nimetan neid ikka päris nii tõsiselt niiviisi. Noh, enamuses siin ajaloolased, kes on õppinud Nõukogude ajalugu, eks ole, nüüd hakkavad poliitikat tegema, majandust juhtima. Ja siis veel sinna juurde need, kes ikkagi majandust tunnevad. No ega siin midagi teha, see oli ette näha. Ja ma annan oma tutvusringkonnas rääkinud juba seda paar aastat ja siis, kui see võim tuli või see valitsus, et neid majandus läheb ja nagu imeprogramm tuli, siis ma hakkasin juba kirjutama, et, et midagi on nüüd väga, jätsin pooleli. Aga ta oli siis juba, näed, nüüd ta põhja läheb. See on tõepoolest meie siin. Võib minu tutvusringkonnast küsida seda kogu aeg rääkinud niiviisi. Aga ta oli näha, et ta läheb ja, ja nii ta läks ka ja ja praegu ta lähebki, aga nüüd on paratamatu samm, nüüd tulevad suured laenud peale ja lapselapsed maksavad need lollused kinni. Mis on tehtud? Valimised on ukse ees lähtsa valima. Ma lähen valima kindlasti. Aga ma väga vaatan, Pedama, valin. Ja valitsuses et siin kuskil 40 või 50, tükkivad tagasi. Uuesti ma näen ühte põhjust ainult selles, et et need mehed kardavad seda, et kui järgmised tulevad sinna võimule, et need tõstavad kohe küsimus ülesed vastutusele võtta, et kuidas rahvas rööviti paljaks ja majandus nii põhjaati. Ma näen nendes sõda. No muidugi, siin on ka mõned mehed, kes tõesti võiks minna, Ma ei hakka siin kõike, mõtlen näiteks Sirendi, mulle on meeldinud tema esinemine ja ja ta on niisugune küllalt kindlad seisukohad, noh neid on veel mõned, aga nüüd on ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga, aga rohkemaid seal ei tohi sinna juurde ka enam lasta. Kuidas nad nagunii suutelised üles tõstma ei ole, see on päris kindel. Aga, aga põhja veel rohkem lasta katastroofiliselt lasteni vist eesti rahvas võib üldse ära kaduda ja Eesti riik selleks on need mehed küll suhteliselt, kes ta nüüd põhjalas. Missugust kriteerimise silmas pead, kui sa lähed valima, missugune peab olema kandidaat. Ja minu pärast ka teisi teisi spetsialiste, kes on mingi spetsialist, nomite küll ajal kollasi, aga noh, minu pärast võiks panna ka kasvõi mõne No kohe, kellel ikkagi on maa, kes on suutnud ka midagi õppida, tähendab, kus on õppinud ka natukene vaeva näha, et see on midagi ära õpid? Lippmaa kahjuks ei kandideeri, aga kahju küll. Aga sinu poolt nimetatud Sirendi on mitu korda oma artiklites ja esinemistes rõhutanud ka ausust ja eetikat. Elu moraalsest küll, kuidas sellesse suhtuda? Kui sa olid saadikukandidaat? Ma minu arvates. Meie oleme läbi hingitsenud, kuid meiegi mullas pole kunagi küllalt rammu leidunud. Me pole suurest kultuuritriiphoonest läbi käinud ning meie geenius pole iial tõeliselt hõlmitsema löönud. On jalus igaühel maatombud. Kisuvad alla muistsed metsapärimused. Ikka nagu põgeneksime veel mammuti eestimedaisse ürgloolasse, et oodata värisedes ähmase koiduvalgust. Kuid millal? Millal paistab päike täies teras üle meiegi pea?